Kui kosmoselaev rahulikult läbi atmosfääri murdis, oli jahiärevus minus juba võimust võtmas.
Närviliselt kruttisin oma relva võimsusregulaatorit ja kujutasin juba ette järgnevaid adrenaliini täis hetki. Sellest retkest tõotas tulla põnevam kui kõikidest eelmistest kokku.
Eelmise jahindusalmanahhi andmetel oli Piranjumi tähesüsteemi 4 planeeti asustavate tableedide intelligentsustase ja tehnoloogiline areng harukordselt kõrge.
Paar aastat tagasi oli ajakirjanduses sõna võtnud üks hullumeelne teadlane, kes väitis, et tableedide näol on tegemist meie enda liigikaaslastega, kes on arengus tuhandeid aastaid maas.
Teadlase väitele mõeldes hakkasin ma vaikselt naeru kõkutama, jah, pidi ikka aastaid ajusid ragistama, enne kui sellisele ajuvabale ideele tulla.
Laeva kapteni hüüe: «Summutav-väli sisselülitatud!» tõi mind tagasi reaalsusesse. Nüüd peaks paigal seisma kõik vähegi mehaanilised objektid laevast 5 ruumiühiku raadiuses.
Aeglaselt liugles kosmoselaev mööda tasandikku. Ei kulunud kuigi palju aega, kui silmasin oma esimest ohvrit. Kapteni kiituseks peab ütlema, et tegemist oli tõelise oma ala asjatundjaga, liigselt kiirustamata laskis ta mul nautida tableedi põgenemisponnistusi.
Elukas tajus lõpuks ise oma allajäämist, jäänud seisma, keeras ta ennast ümber ja... ma lasin ta maha.
Kiirelt tuhastas kapten laserkiirega laiba ja jaht võis jätkuda.
Avamaal võtsin veel ühe tableedi õnneks. Kuna tegemist oli eriti ilusa isendiga, siis soovisin teda trofeeks kaasa võtta, kuid kahjuks oli relv liiga võimsaks reguleeritud ja ilusa mälestuse asemel oli mul ainult hunnik verist putru.
Pikka aega ei juhtunud midagi põnevat. Lõpuks otsustasin paluda kaptenil suunduda ühte juba varem väljaselgitatud tableedide asupaika.
Võib-olla üks põhjuseid, miks hull professor selle suguluse ideega välja tuli, oli tableedide elupaikade hämmastav sarnasus meie endi omadega tuhandeid aastaid tagasi. Suur kunstlikult ehitatud hoone, jagatud vaheseintega väiksemateks ruumideks. Ehk siis, kui naljaga pooleks öelda võib, maja tubadega.
Kohale jõudnud, suunas kapten olendite elupaigale paralüseeriva kiire ja ma väljusin laevast. Kuna selle kiire mõju on kõikidel isenditele individuaalne, siis lülitasin igaks juhuks sisse isikliku kaitsekilbi, polnud vähimatki tahtmist sattuda 2 korda suurema tableedi ootamatu rünnaku ohvriks.
Hiiglaslik maja oli minu ootuste kohaselt jagatud väiksemateks osadeks. Esimeses ruumis ei kohanud ma kedagi, teises see-eest märkasin kohe ilusat, täiskasvanud isendit. Tableed oli ärkvel, tema pisikestes silmades peegeldus ääretu hirm. Heitsin talle hindava pilgu, ise juba mõeldes, millise üllatunud näo kõik tuttavad teevad, kui ma sellise eksemplari siit planeedilt kaasa võtan.
Eemal nurgas märkasin lamavat veel ühte tableedi, kuna tegemist oli pisikese, alles arenemisjärgus isendiga, ei kõhelnud mu kollektsionäärihing päästikule vajutades hetkegi.
Silmad tagasi täiskasvanud tableedile suunates taipasin, et olin teinud suure vea. Hirm oli asendunud meeletu vihkamisega. Tohutu tahtepingutuse väel liikus tableed minu poole, ise tehes arusaamatuid häälitsusi.
Külma närvi säilitades sihtisin otse pähe ja tulistasin... relv ei läinud lahti. Teist lasku ma teha ei jõudnudki, meeletu hooga paiskusin tableedi löögist vastu seina. Olles täielikus paanikas, õnnestus mul kuidagi ennas lahti rabelda ja tagavararelv haarata. Tulistasin umbropsu igale poole enda ümber, ise tänades, et mul oli olnud taipu kaitsekilp peale lülitada, ilma selleta poleks ma tableedi rünnakut tõenäoliselt üle elanud.
Mu meelerahu naases koos laeva tagasi jõudmisega, ainult jahi jätkamiseks enam soovi ei olnud. Andnud kaptenile käsu tagasisõiduks mainisin ka ära seiga, et tableed oli minule midagi karjunud. «Loomulikult,» nentis kapten, «keel on neil suhteliselt hästi arenenud, huvitavaks teadmiseks sulle, et ise nad kutsuvad oma planeeti Maaks ja ennast inimesteks.»