Otsing

Ma vajutasin end sügavale nahksesse tugitooli, mis imes mind endasse kui näljane vaalaskala ning manasin näole vaoshoitud enesekindla naeratuse. Ma vaatasin oma kliendile otse silma. See mõjub alati -- meelas adrenaliinipuhang Surma lähedusest. Mu vastasistuja oli jõudnud vanusesse, kus avastatakse keskea suurim viga. Nimelt see, et ta läheb mööda. Mehe halliks tõmbuvad meelekohad särasid niiskelt. Taolise ameti juures, nagu seda minu oma on, hakkad sa varem või hiljem taolisi pisiasju märkama. Sel hetkel ma juba teadsin, kuidas meie kokkusaamine lõppeb. Teadmine ei muutnud mind kurvaks ega

(Esimene osa: Margi kõne. Tagasivaade minu tutvusele Margiga. Margi öö puu otsas. Kuidas algas meie kinnisvaraäri.) HÄMMASTAV, kuidas mõne ajaloolise momendi vältel võid tunnetada hetke. Ma loodan väga, et mitmed -- ja ehk olulisemadki hetked -- seisavad mul veel ees, kuid senini on üheks ületamatuks hetkeks jäänud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Margi hämaras söögitoas. Sest sellest hetkest, kui Mark toostiks püsti tõusis, algas meeletute seikluste aasta, mis viis mind kodulinna pikemaks tagasi, ent oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud. Niisiis, Mark tõusis, tõrvikuleek sädelemas

Kolonelleitnant Baxley ahmis kramplikult õhku. Oh ei, ta polnud astmaatik ega midagi sellist. Kaugel sellest -- kolonelleitnant oli täie tervise juures parimais aastais mees, kelle tegelikku tööd mitte keegi peale tema väheste alluvate ei teadnud. Segane, mis? Asi on selles, et Baxley oli ülisalajase organisatsiooni MJ12 juht, mille ülesandeks oli tegelda maavälise mõistusliku elu probleemiga selle kõige kõrgemal tasemel. Selliseid asju pole avalikkusel lihtsalt vaja teada. Ta oli näinud nii mõndagi -- filmi 1947. aastal Roswellis, New Mexicos katastroofi üle elanud lendavast taldrikust ja

Saabki otsa see metsik mai! Ajakirja «Algernon» väike ja sõbralik toimetus on saanud nüüd kuu aega katsetada, kuidas on võimalik saada hakkama ilma kodumaad teeniva Raul Sulbi aktiivse osaluseta. Ilma võltsi tagasihoidlikkuseta tuleb tunnistada, et kõige hullem polnudki. Ütleks vaid seda, et pisut on muutunud rubriikide omavaheline suhe, aga see on ajutine kasvuraskus. Kahjuks ei saanud teoks lubatud artiklite, tõlke- ja kordusjuttude rubriigid. Juunis aga kindlasti... Seitsme kuu jooksul - mil «Algernon» on eksisteerinud - on toimetusel juba tekkinud oma arusaam, et milline peab üks

Ega ma ajamasinat tegelikult tahtnudki. Läksin täikale, et endale uus puskariaparaat muretseda. Vana keeldus uues korteris töötamast. Pime. Pisike kööktuba väikese aknakesega pimedasse põhjapoolsesse sisehoovi, aga see-eest mulle taskukohane. Mitte nagu mu endine korter, kus suured aknad seitsmenda korra pealt otse lõunasse vahivad ja mille eest minu kolme kuu sissetulek tuli lauale laduda. Proovisin küll aparaati soojenduslambiga, noh, sellisega nagu omal ajal sigalates põrsaste kohal olid, soojendada. Kurat, korgid põlesid maha! Läksin siis pimedas ja sammis peaga korke parandama, lõin

Kuidagi märkamatult on valmis saamas wõrguajakirja «Algernon» kuues number. Toimetus peaks justkui nüüd pidulikke kokkuvõtteid tegema ja vahus suul suuri lubadusi tulevikuks jagama. Kokkuvõtete tegemiseks on pool aastat ulmeajakirja ilmumist siiski üsna nadi põhjus. Loomulikult on mille üle hõisata, sest «Algernon» on kenasti täitnud seda kohta, mis seni tühjalt seisis. Igatahes on ulmeuudiseid nüüd maakeeles pisut rohkem liikvel. Ka noored ulmekirjutajad on ühe avaldamisvõimaluse juurde saanud. Ka esimesed «Algernonist» võrsunud autorid on juba olemas. Kui Karen Orlau pisike võidukäik on

Ta jooksis mööda koridore, mis ühtaegu olid tuttavad ja samas hirmutavalt võõrad. See oli suur ja mitte liiga vana koolimaja, kuid täna, reede õhtul, valitses siin surm. Algul olid nad Kati ja Kristoga peale tunde mõnusalt garderoobi vestlema jäänud. Nagu ikka, käis jutt õpetajatest ja õppimisest, viimati tehtud kontrolltöödest. Garderoob oli vaatamata oma kivistele võlvidele ja traadist, rauast boksidele võrdlemisi hubane ja meeldivas seltskonnas läks aeg kiiresti. Hakkas juba hämarduma, kui eemalt kostis lärmi. Tumedad, tuhmid mürtsud lähenesid garderoobile. Vakatanud seltskonnast kihutas

5. Siis nad kogunesid ja tulid üles, need viis emorlaste kuningat: Jeruusalema kuningas, Hebroni kuningas, Jarmuti kuningas, Laakise kuningas, Egloni kuningas -- nemad ja kõik nende sõjaleerid, ja asusid leeri Gibeoni vastu ning sõdisid temaga. 6. Aga Gibeoni mehed läkitasid ütlema Joosuale, kes oli leeris Gilgalis: «Ära tõmba oma kätt oma sulaste juurest tagasi! Tule ruttu üles meie juurde ja päästa ning aita meid, sest kõik emorlaste kuningad, kes elavad mägestikus, on kogunenud meie vastu!» *** «Kontrolli energiakadu!» Janisel lasi oma pilgul rännata üle läikiva, kroomitud pinnaga juhtpuldi