I
Kõigepealt oli see kiri.
Saabus ta 16. detsembri hommikuse postiga. Ilm oli kõle ja tuuline, kirjakandja pan Kazimierz Bartkowiak astus viivukeseks antikvariaati soojavarju, jõi tassi teed ja kurtis, et sõjahaav teeb selliste ilmadega eriliselt haiget. Pan Bartkowiak poleks pidanud tegelikult kirjakandja olema -- liiga palju ringilonkimist nõudis see töö ja Visla ületamisel läbilastud vasakule jalale oli see liiast. Aga pensioniga kodus ei mallanud pan Bartkowiak olla, sest oma kvartal oli talle nagu oma küla. Inimestega oli vaja rääkida, uudiseid teada, head nõud soovitada. Kirjadega polnud kiiret, alati sai maha istuda ja sõna juttu puhuda. Tihti võttis ta ka posti ise kaasa, et ei peaks kontori või postkastini lippama -- niigi inimestel käed-jalad toimetusi täis, asjad ajada ja hakka selle tühja pärast veel päeva pikemaks venitama. Grpowski keldriantikvariaat meeldis talle eriliselt -- siit sai vahest ka lugemiseks raamatuid kaasa ja omanikku näisid ka kõik suusoojaks puhutud jutud huvitavat. Pan Grpowski -- hoolimata oma noorest east -- oskas inimesi kuulata -- oli üldse selline malbe ja kannatlik. Täna oli pan Bartkowiakil tegelikult ka Grpowski juurde asja. Esiteks tõi ta talle kolm kirja, teiseks tagastas lugemiseks võetud pan Stanislawi kolm raamatut. Noh, ja kolmas asi oli tal veel ka... Seepärast oligi ta antikvariaadi viimaseks peatuspaigaks valinud, varsti on lõuna käes ja võib minna sööklasse kapustiaki sööma.
«Kuidas panile raamatud meeldisid?» uuris Grpowski kirjakandjalt, kui oli talle suure kruusi sees kuuma vaarikateed serveerinud.
«Naljakaid asju kirjutatakse tänapäeval, naljakaid, oijah...Kosmosed ja planeedid, kõiksugused peletised. Aga kui on ikka hästi kirjutatud, siis annab lugeda küll. Nood kaks esimest polnud tegelikult suuremad asjad ja see viimane... mis ta nimi nüüd oligi...»
««Solaris»?»
«Vot just! See oli küll hea. Vaadake, noormees, minu vanuses hakkab inimene ikka möödunu peale mõtlema, eks tihti ole üht-teist kahetseda ja soovida, et omal ajal midagi tõsisemalt ei saadud võetud... Vanas eas on noorusaeg kõige selgemalt meeles. Kõik, mis me kunagi teeme või ütleme, kõike tuleb mäletada ja kõige eest vastutust kanda. See oli hea raamat.»
Noormeheks kutsutu naeratas kergelt. «Solaris» oli tema lemmikraamat ja alati sellest vesteldes leidis ta, et raamat mõjub kõigile erinevalt.
«Mulle tuli eile sisse «Potopi» esimene väljanne, pani Raszinska Pioneeride tänavast tõi... Olete huvitatud?»
Kirjakandja pööritas silmi. «Esimene väljaanne? Kas see pruunide kaantega?»
«Seesama, pan Bartkowiak. Panin ta kohe kõrvale. Teadsin, et astute täna läbi.»
Kirjakandja kollektsioneeris Sinkiewizci raamatuid, see oli tema ainus hobi. Poola ajalugu teadis ta Kmicic'i seikluste läbi, luges iga väljaannet ja pidas kataloogi tõlgetest. Nüüd rüüpas ta erutusest lonksu tulikuuma teed ja ütles: «See on vist väga kallis?»
«Mul pole tegelikult rahaga kiiret, maksin omast taskust kinni,» vastas Grpowski ja õngitses sahtlist väärtusliku köite ning asetas selle ettevaatlikult teeplekke vältides lauale. Pan Bartkowiak silitas õrnalt pruunikaanelist raamatut ning tundes teatavat meeleliigutust ja kohustust midagigi vastu anda, lükkas käe postipauna, ulatas Grpowskile tema kirjad ja värske ajalehe.
«Aitäh, pan Grpowski, aitäh. Ma pean järgmise palgani ootama, aga kauaks võlgu ei jää.»
«Pan ei pea rahaga tõesti kiirustama...»
«Võlg on võõra oma. Palju ma teile võlgnen?» Ta vaatas, kuidas Grpowski kaks välismaiste kirjadega ümbrikku kiiresti sahtlisse asetas ja jättis enda ette lauale ainult Lõuna-Poolast tulnud kirja. Pan Bartkowiak muidugi teadis, kust need kaks kirja olid tulnud ja ohkas. Pärast «Potopi» ei saanud ta mitte oma kolmandast põhjusest juttu teha.
«Teie teate Sinkiewizci hinda minust paremini. Südametunnistuse järgi...»
Oijah, jälle see südametunnistus. Sellele koputasid ka nemad, viisakad ülikondades noormehed... Et vana sõjamehena peaks pan aru saama, et tegu on lihtsalt tavalise kontrolliga, et alati tuleb valvel olla... Nojah, eks kõigil ole oma töö ja leiva teenib igaüks isemoodi. Ajad on teised kui enne sõda, midagi on paremini, midagi on halvemini... Aga «Potop» oli viimane piisk pan Bartkowiaki karikasse, piisk, mis uputas «sõjamehe südametunnistuse».
«Ma vist tahaks teile midagi rääkida,» ütles vana kirjakandja siis veidi kõheldes.
«Aga ma olen ju üksainus suur kõrv.»
«Tjah, teate, parem, kui te ei oleks. Parem, kui te selle jutu väga ruttu unustaksite.»
«Milles on siis asi?» Pan Bartkowiak niheles toolil, vaatas kõheldes ukse poole, kummardus siis antikvaarile lähemale ja ütles vaikselt: «Minu juures käisid seltsimehed.»
«Sõjakaaslased, te mõtlete?»
«Ei.» kirjakandja tasnadas veelgi häält. «Seltsimehed sealt, mõistate?»
Grpowski sügas kukalt: «Ma arvan, et vist mõistan. Aga, mis see...»
«Teisse puutub? Puutub küll ja otseselt. Nad küsisid just teie kohta... Nii vot.»
«Minu kohta? Ja teie käest? Ma ei saa aru...»
«Aga võiksite saada. Mina olen medalitega mees, Berliinis käinud ja nii edasi. Nende arvates tähendab see kuulekust riigi ees. Minu jaoks on medalid aga auasjad ja au ei tähenda tagaselja urgitsemist. Nad ütlesid, et te saavat välismaalt kirju. Et nagu liiga palju või nii... Ja teadsid, et ma teie juurest ikka vahest läbi astun. Ja palusid, et ma... noh, oleksin ise üks suur kõrv... Mõistate nüüd?»
Antikvariaadi raamaturiiulite vahele sigines vaikus. Siis pahvatas pan Grpowski naerma. «See on ju mingi jaburdus!»
«Ärge öelge nii! Välismaa on ikkagi välismaa. Mina teie kirjade aadresse küll ei vaata, aga nemad ütlesid, et Lääne-Saksmaalt saate liiga palju kirju. Ja kirjutate ise sinna ka. Ning välismaal käite tihti. Mitte, et ma ise milleski kahtleksin või teid süüdistaksin -- tulgu Pliuszicze jumalaema mulle tunnistajaks! Aga sakslased, teate... on sakslased.»
«Kõik me oleme ühesugused inimesed.»
«Seda ütlevad kõik! Aga seltsimehed palusid mul teiega poliitikast juttu teha... Et mida te sellest ja tollest arvate... Palusid valvel olla.»
Grpowski raputas pead ja vaatas kirjakandjale siiralt otsa. «Kas te malet mängite, pan Bartkowiak?»
«Malet? Olen mänginud, poisikesena sai käigud ära õpitud, aga ega ma neid enam mäleta.»
«Tuletage meelde, see on suurepärane mäng. Mina mängin malet kirja teel.»
«Kuidas kirja teel?»
«Aga vot nii, et teed käigu, kirjutad selle üles ja saadad vastasele...»
Ja Grpowski selgitas kirjakandjale kirimale sisu, otstarvet ja võlu. Jutu käigus pan Bartkowiaki nägu selgines ja muutus isegi rõõmsaks. Ah siis selles oli asi!
«Aga kirimale käigus sigineb palju sõpru. Tihti juhtub keegi niisama kirja kirjutama ja paneb selle koos käiguga posti. Ja minul on huvi maailma kõigi keelte vastu. Nii ma siis palun neil oma keeles kirjutada ja tõlgin siin sõnaraamatutega -- antikvariaadis liigub ju neid palju. Nii siginevad sõbrad, sõbrad kutsuvad külla. Kuid kardan, et poliitikast pole teil tõesti mõtet minuga juttu teha, ma ei erista Vietnami sõda olümpiamängudest. Minu maailm on vanad raamatud.»
«No kuulge, pan Grpowski,» ütles kirjakandja etteheitvalt, «ega te siis tõesti arvanud, et ma teie järele nuhkima hakkan. Sõjamehe au ja medalid on mulle selleks liiga palju väärt! Mina lihtsalt hoiatasin teid.»
«Ja ma olen teile selle eest väga tänulik. Siiralt ja südamest. Aga muretsemiseks pole teil mingit põhjust,» kinnitas antikvaar.
«Ma polegi muretsenud... Aga hingel hakkas ikkagi kuidagi kergem. Enne jõule vaja kõik südamelt ära rääkida, eks ole? Ei olnud minul plaaniski teie järele luurama hakata, sõja ajal sai seda tehtud küll. Ja oma tunnen ma kohe kaugelt ära...»
Ta vaikis hetkeks, rüüpas lonksu teed ja küsis siis: «Ega te kellelegi ütle, et ma...»
«Olge mureta. Ma juba ei mäleta, millest me õieti rääkisime, Lemist vist ja «Potopist»...»
«Õige, jah!» tuli pan Bartkowiakile jälle rariteet meelde ja ta kujutas ette, kuidas raamatu kodus riiulisse seab, täpselt sinna tema õigele kohale -- kõige esimeseks. «Ma vist hakkan nüüd ka liikuma. Ärge siis pange pahaks.»
«Ei tule pähegi!»
Uksel kirjakandja seisatas, kohendas oma postipauna ja ohkas: «Sedasi on siis lood... Keerulised on need asjad minu jaoks. Ühest küljest oleksime nagu kõik ühe asja eest väljas, aga teisest küljest... Saa siis aru, kus tänapäeval see hea ja halb, kes on kuri vaenlane, kes on oma.»
«Selles, pan Bartkowiak, on teil tuline õigus,» nõustus antikvaar. «Olen teiega täiesti solidaarne.»
Ukse kolksatades aga kadus Grpowski näolt muretu naeratus, ta avas sahtli ja võttis sealt saabunud kirjad. Üks neist oli Lääne-Saksamaalt, teine Portugalist. Ta läks taharuumi, kus seisis malelaud, ning uuris ümbrikke. Osav töö, väga osav töö! Poisid julgeolekust on oma meetodeid täiustanud. Kuid ikkagi rääkisid pisut pehmed liimikohad ja liigpaljud sõrmejäljed, et kirjad olid avatud ja läbi loetud. Kirjad sisaldasid tõepoolest malekäike ja sõbralikke tervituskirju ega sõnagi poliitikast. Ometigi tõmbas Grpowski kulmu kipra, kui neid luges. Tähed, numbrid ja laused omandasid hoopis teise tähenduse. Ja need panid teda muretsema. Mõtlikult liigutas ta laual malendeid, vaatas kujunevat situatsiooni ning pomises endamisi vandesõna.
Julgeoleku huvi tema tagasihoidliku isiku vastu oli ähvarduste kõrval, mille ta kombinatsioonidest ja kirjadest välja luges, köömes. Kuid ometi midagi sellist, mille üle tuli mõelda, millega tegeleda. Samas oli kirjakandja visiit andnud põhjust ka rahuloluks. Lõpuks ometi olid ennast ära tasunud sõbralikud suhted pan Bartkowiakiga! Nad ei mõtle ka kunagi midagi uut välja, ümises Grpowski endamisi. Rindemees, sõjavang Siberis, siis Poola korpuses, Berliin, medalid... ilmselt ka sidemed vastuluurega. Just selliseid mehi sokutas Poola julgeolek kirjakandjateks, kingseppadeks, rahvale lähedale. Nende ausate meeste südametunnistusele sai rõhuda, neid kasutada. Oleks imelik, kui nad poleks alustanud vanast pan Kazimierz'ist. Varsti võib oodata kedagi joviaalset, kuid pisut häbelikku ja salatsevat härrasmeest, kes tunneb huvi uuema välismaise literatuuri üle. Juhuslikult on hiljuti naasnud komandeeringust Pariisi ja toob mõne välispoolaka keelatud raamatu... Et kas sellele oleks ostjaid? Et kas tuntakse huvi? Ei? Aga võiks tunda, raamat on seda väärt... Nii see algab ja kestab paar kuud. Kestab siis, kui midagi ei leita. Oli imelikki, et ta seni polnud luubi alla sattunud. Kontroll tuleb üle elada, mõneks ajaks tegevust tagasi tõmmata. Puhata, kurat võtaks! Varsti on jõulud, tuleks kaarte hakata saatma...
Ja nüüd meenus talle kolmas ümbrik. Legnica postitempliga kiri. Ta polnud ennist korralikult saatja nimegi vaadanud. Grpowski läks tagasi ametiruumidesse, tõstis laualt ümbriku ja uuris seda tähelepanelikumalt. Muidugi! See oli kiri tema emapoolselt täditütrelt Maryszialt, kes elas Legnica lähedal ühes väikses asulas, mille nimegi oli ta ammu unustanud. Nad olid ammu kohtunud, viimane kord vist viis aastat tagasi kellegi pulmas. Hiljem oli ta kuulnud, et Maryszial läheb hästi, on valitud alevinõukogu saadikuks, kuulub valitsevasse parteisse ja osaleb aktiivselt ametiühingus. Aga nad polnud kunagi üksteisele kirjutanud. Aga nüüd:
Kallis Mieczislaw!
Oled vist üllatunud minult kirja saades, kuid loodan, et üllatus on meeldiv. Miks kirjutan? Miks ikka kirjutatakse... Ära nüüd arva, et tahan sulle Tatjana kirja saata! Lihtsalt istusin ühel õhtul väsinult maha (päeval oli tööd kole palju!), avasin perekonnaalbumi ja vaatasin vanu fotosid. Nutt tuli peale, ausõna. Olen viimasel ajal igasugu kohustustega nii koormatud, et sugulaste jaoks pole üldse aega jäänud. Nii tore oleks teid kõiki jälle näha. Kahjuks ei saa ma nendegi jõulude ajal Wieszelowkast minema. Inimesed muudkui käivad abi küsimas ja ma juba olengi selline hea hingega... Meeletult tahaks Warszawasse sõita, linn pidi olema nüüd ju nii ilusaks muutunud. Aga ei ole aega. Ka meil on palju muutunud, palju juhtunud! Millal sa viimati Sileesias käisid, Mieczislaw? Ei mäleta...? Usun, et meil oleks väga paljustki rääkida, tead ju, et olen sind alati siiralt austanud ja armastanud, sinu kogemusi ja elutarkust kuulda võtnud. Ja mõtlesingi siis, et miks ei võiks sa nendeks jõuludeks siia sõita. Ootan sind tõesti väga. Tahaks nii teada, kuidas Vlastal ja Katarzynal läheb... kuid neil pole vist mahti pikka reisi ette võtta. Kuidas sulle meeldiksid ühed jõulud maal, barszsz, placki kartoflane, nalesniki, kluski ja kõik kaksteist rooga? Vean kihla, et pealinnas enam maakombel süüa ei tehta!
Ikka sinu Maryszia
Kummati ei muutunud Grpowski ilme peale kirja lugemist sugugi lõbusamaks. Maryszial on palju tööd, inimesed käivad tema juures abi küsimas, neil on külas palju juhtunud... See oli kirja sõnum ja ülejäänut võis Grpowski ainult aimata. Maryszial on tema abi vaja! Ja muidugi mitte tema kui antikvaari või sugulase abi...
Samas, jõulud maal? Aga miks ka mitte! Nüüd, kus ta luubi alla on võetud, siis mis oleks sobivam kui külaskäik sugulase juurde. Ja veel millise sugulase juurde -- saadiku ja aktivisti juurde! Paar nädalat puhkust vaikses külakeses Sileesias? Maaõhk ja maatoit, kukkede kiremine varahommikul, ahjusoe leib... No ja Maryszia probleemid muidugi ka.
Tüdruk on endiselt kaval ja nutikas, mõtles Grpowski. Kes võiks selle kirja järgi aimata, et selle kirjutaja on tegelikult nõid ja posija, naine, kelles voolab Grpowskite iidne veri ja kelle külas on juhtunud nüüd midagi sellist, et tal läheb vaja kvalifitseeritud eksortsisti abi?
Ja loomulikult oli seegi kiri hoolikalt avatud ja läbi loetud.
II
Warszawast rongiga Wroclawi, sealt bussiga Legnicasse, kust vana Janusz ta «Poloneziga» Wieszelowkasse toimetab... Terve ilus talvepäev 1964. aastast kulub selle sõitmise alla, aga kas polegi ta mitte mööda armast Poolat nii ammu reisinud? Kas polegi ta nii ammu näinud ilusaid Sileesia künkaid, kuulnud seda kummalisekõlalist susisevat murret pidevalt toriseva onu Janusze suust?
Aga see päev oli seda väärt! Terve pika tee rongis istus Grpowski vaikselt vaguninurgas ja kuulas mõnu ja huviga, mida inimesed räägivad. Ja siis kuulas ta kaks tundi onu Janusz't ja pärast seda oli ta palju targem. Inimesed rääkisid jõuludest -- nii nagu nad teevad seda igal aastal, arutavad millised ended täide läksid, millised mitte, kes tegi eelmine aasta kõige ilusama hälli. Siin -- Edela-Poola maanurgas olid vanad jõulutraditsioonid erilselt elus ja hinnas. Siin järgiti harda kohusetundega kombeid, mis linnades ammu unustatud või moest läinud. Kellel linnas on vaja teada, kas sinu tulevane mees on puusepp või kingsepp, kas saad mehele või mitte, milline ilm küünlapäeval on... Abielukaaslaste puudust linnas pole -- nii nagu vanasti maal ja kõik kenad kombed vajuvad unustuse hõlma. Poznani plikad ei käi naaberkorteri ukse taga pealt kuulamas (kui juhtud esimesena kuulma sõna «mine», saad mehele; kui kuuled aga esimesena «seisa» -- siis ei saa). Warszawa näitsikud ei jaluta jõuluõhtul Visla äärde ega topi kätt vette. Komme ütleb, et kui veest juhtub pihku puutükk, on tulevane puusepp, rauajupp tähendab seppa ja nii edasi. Püha taevas, Vislast mehe elukutset mõistatavad tüdrukud peaks kõik keemikutele mehele saama, mõtles Grpowski. Aga maal on vanad tavad elus ja neid kõiki kuuliski Grpowski rongis. Ühtlasi sai ta ka palju ainest mõtisklemiseks.
Onu Janusz ei jäänud Maryszia juurde kauaks, talle ei meeldinud pimedas sõita. Aga Maryszia oli Grpowski tuleku üle kohe väga-väga rõõmus, andis talle pika mopsuva musi põsele ja kallistas kõvasti. Ta elas Wieszelowka peatänavaks kutsutaval uulitsal ühekordses aia, kaevu ja kassiga majas, elas üksi, sest nii on nõidadele kombeks. Wiedzma -- loomulikult ei pruugitud seda sõna Maryszia suhtes, keegi ei kutsunud teda niiviisi, ajad on nüüd teised. Ja võibolla ka paljud ei teadnud... Aga Grpowski teadis. Teadis, et tema ise ja see tema linalakk sugulane on iidse võimetega suguvõsa viimased võsud, kes vanu tarkusi edasi kannavad -- ise moel, kummatigi. Kui pan Mieczislaw oli kohe peale sõda poisikesena linna juhtunud, sealt vaimuliku seminarist läbi käinud ja alles siis -- tõsi, ühe salapärase külalise mõjul -- oma ettemääratusest teada saanud ja ammustele kummalistele unenägudele ja tundmustele selgituse leidnud, siis Maryszia... Maryszia oli oma võimetest teadlik olnud maast madalast. Juba viieaastasena oli ta uhkelt vastanud, et tema tahab nõiaks saada. Paljud panid selle muidugi ohtralt loetud muinasjuttude arvele ja pahvatasid naerma, mõned aga... mõned noogutasid mõistvalt ja ei tüüdanud tüdrukutirtsu enam. Ei läinud Maryszia suurde linna õnne otsima, teadis, kuhu ja milleks saatus on teda määranud, jäi maale. Ja kasutas kõiki võimalusi, et oma tõelist kutsumust varjata. No muidugi külas teati, kelle juurde soolatüügaste või ahtra lehma vastu abi otsima minna, muidugi teati, kelle käest saab maarohtudest leotisi, mis mõjuvad vabrikuaspiriinist palju paremini, muidugi teati, kelle käest unenägudele seletust otsida. Aga Maryszia ei olnud ainult posija... Maryszial oli veel üks imeline anne, mida Grpowskil endal ei olnud. Kui Mieczislawi teadmised, võimed ja oskused võisid Kurjaga toime tulla, siis Maryszia Kosidowska võis seda Kurja näha, ette tunda, ära aimata. Vahest nimetati seda selgeltnägemiseks, eksortsisid aga kutsusid neid inimesi Ütlejateks.
Ütleja polnud eksortsist, ei pidanud ta ka nõid olema. Ta võis olla täiesti tavaline inimene, kel oma andest aimugi pole. Kuni korraga... Korraga nad näevad! Harilik ametnikust perekonnaisa on laste ja naisega lõbusõidul, nad peatuvad kena järvesilma ääres. Lapsed jooksevad vette, kutsuvad isa järele. Isa on aga kaldal soolasambaks tardunud, tõmbab lapsed veest välja ja kihutab autoga lähima telefoni juurde. Ta helistab politseisse: «Kuulge, ma arvan, et siia järve on keegi uppunud!» Ja järvest leitaksegi... luukere. Kohtumeditsiin leiab, et uppunu on järves oma saatuse leidnud kakssada aastat tagasi ja enne on talle kirvega pähe löödud. Ja pereisa ei oska selle peale sõnagi kosta.
Või jookseb keegi surmani ehmunud inimene jälle politseisse, hirmuhigi otsa ees, ja nõuab, et üks haud surnuaialt lahti kaevatakse. Ta ei oska ega saagi oma soovi millegiga põhjendada, teatab vaid, et jalutas surnuaial sellest hauast mööda ja... Kui sellest kuuleb eksortsist, kellel on vajalikud sidemed, käivitab ta ekshumeerimise. Tihti seda ei juhtu, mõnikord aga siiski. Haud kaevatakse lahti. Tavaliselt leitakse varjusurmas maetu.
Ütleja on vastuvõtuantenn. Ilma saatevõimaluseta. Harva juhtub, et Ütlejaks sünnib ka nõiavõimetega inimene. Maryszia oli üks sellistest haruldustest. Ja kohe, kui Grpowski luges naise kirjast, et inimesed muudkui käivad abi küsimas; ka meil on palju juhtunud; meil oleks väga paljustki rääkida, teadis ta, et Ütleja on midagi tundmas, nägemas, tähele panemas. Ütlejate käest ei võta eksortsistid teenustasu.
Kolm tundi istusid nad Maryszia piinlikkuseni puhtas köögis, jõid teed, sõid szpinakit, pirukaid hapukapsa ja sibulaga, ajasid juttu -- maast ja ilmast, tühjast-tähjast. Maryszia oli meisterkokk ja szpinakit valmistas ta ka Grpowski kadunud vanaema Cecilyast paremini. Szpinak on supp, mida valmistatakse erakordseteks sündmusteks -- kolm tundi aeglasel tulel podisenud spinat, hakitud loomaliha, kartuliviilud ja rohkelt maitseaineid. Grpowski sõi kolm taldrikutäit ja tema hing laulis. Kui kellaaeg hakkas hilisemaks minema, tõi naine välja koduveini pudeli ja Grpowski pidi sedagi vastu tahtmist mekkima. Maryszia võttis aga suure kruusi, jõi selle korraga tühjaks ja vaatas siis sugulasele pikalt otsa.
«Oled sa, Mieczislaw, tähele pannud, et imelikud asjad juhutvad ikka kolmekaupa korraga?»
Grpowski raputas pead. «Ma ei ole seda kunagi tähele pannud, aga kui sa nii ütled...»
«On sul linnas praegu palju tööd? Kauaks sa saad jääda?»
«Nii palju kui tarvis. Võimalik, et ma saan ka siin töötada.»
«Aga antivariaat?»
«Vlasta hoolitseb selle eest.»
Vlasta oli Grpowski abikaasa, tumedajuukseline slovakitar, kes teadis mehe tegelikust elukutsest kõike. See oli olnud varane armastus, nad abiellusid, kui mõlemad olid üheksateistkümnesed. Sõjajärgseil aastail sirguti kiiresti täiskasvanuks. Kaheksa kuud peale abiellumist sündis neil tütar.
«Ma tahaks nii Vlastat ja Katarzynat näha, nad peaks olema palju muutunud...» ohkas Maryszia. «Tervita neid, eks!»
«Ilmtingimata tervitan.»
«Ma tulen teile kunagi kindlasti külla. Siis, kui siin kõik korda saab,» ohkas Maryszia veelkord. Vein pani ta palged punetama ja tegi silmad veelgi nukramaks.
«Mis sind vaevab?» küsis Grpowski julgustavalt.
«Kolm asja, kolm seletamatut asja.»
«Ma kuulan sind.»
«Ma ei teagi, millest alustada... Mõtlesin, et kui esitleda sind oma kauge sugulase pähe, kes tuli siia jõule veetma...»
«Seda ma ju tulingi!»
«Jah, muidugi... Pisut linnakärast puhkama ja nii edasi. Äkki räägiks sa nende inimestega ise? Äkki tunned sinagi midagi...» naine kõhkles.
«Räägi, Maryszia! Mis toimub?»
«Ah, ma ei tea. Midagi on korrast ära. Midagi on väga korrast ära...»
Sügisel kukkus oma maja katust parandades pan Tadeusz Sidorski ennast surnuks. Murdis kaelaluu ja oli paugupealt läinud. Selle surma üle ei kurvastanud eriti keegi. Jah, pan Sidorski oli vanast mõisnikesoost, oli krahv tegelikult, kuid nüüd ei tahtnud ega tohtinud seda keegi mäletada. Sidorski oli eluaeg elanud ihuüksi oma majas, endises häärberis, nüüdseks kohutavalt lagunenud majas. Okupatsiooniajal oli ta Armia Krajowaga koostööd teinud, seepärast teda peale sõda ei puudutatudki. Elas ta tagasihoidlikult, sai pensioni, tõlkis prantsuse keelest luulet. Ta oleks võinud olla Wieszelowka au ja uhkus, aga polnud seda mitte. Sest pan Sidorski oli Kuri.
See polnud Maryszia tähelepanek, seda teadsid kõik. On inimesi, kellest kõik eemale hoiavad, sest nad on õelad, kurjad ja tigedad. Ometi polnud pan Sidorski pealtnäha sedagi. Ta ei olnud sarimõrtsukas, ei peksnud naisi ega tagunud kasse jalaga. Ta ei joonistanud keldris põrandale pentagramme ega pidanud Musta Missat. Vastupidi -- pan Sidorski käis korralikult kirikus -- pihil isegi -- annetas heldelt koguduse kassasse.
Aga ta oli Kuri.
Tema aias ei kasvanud ükski lill, tema juurde ei jooksnud hulkuvad koera süüa ulguma, tema katuseräästa alla ei teinud linnud pesa. Tal ei käidud külas, sest ta ei kutsunud kedagi, sest keegi poleks niikuinii tulnud. Kust ta möödus, jäid inimesed kohmetunult vait, kui ta harva mõnele uksele lähenes, joosti talle lävele vastu, et Kurjust mitte tuppa lasta, ja räägiti lävel jutud ära. Mõni tundis vanamehe Kurjust rohkem, mõni vähem. Maryszia tundis seda väga tugevalt. Mõnikord valutas tal peale pan Sidorskiga kohtumist pea mitu päeva.
Kukkus pan Sidorski ühel ilusal päeval oma katust parandades surnuks ja oli puhas õnn, et juhuslik möödakäija tema laipa märkas, selle tuppa lohistas, silmad kinni vajutas, linaga kattis ja arsti juurde jooksis. Mõne aja pärast saabus Wieszelowkasse pan Sidorski ainus pärija -- Jaroslawa Sidorska.
«Ta oli Kuri?» küsis Grpowski.
«Jah. Ta oli Paha. Ja me teadsime seda. Ma ei usu, et ta oleks kunagi mõne inimese tapnud, vaevalt sõja ajal sakslastki, selleks oli ta liiga arg.»
«Ja te ei armastanud teda -- ümbruskonna ainsat aadlikku?»
«Armastanud?! Me jälestasime teda. Ja olime vist õnnelikud, kui ta suri. Ma arvan, et julgen seda öelda.»
«Oli tal midagi viga? Ma mõtlen, kas olid tal topelthambad, sündis ta hammastega, oli seitsmelapselisest perest, midagi seesugust?»
«Noh, mitte päris... Tal olid kulmud kokku kasvanud, kuid see polnud peamine.»
«Kuri inimene... Keegi, kellele keegi midagi ette heita ei saa, kuid kelles kõik Kurjuse ära tunnevad? Tead, ma arvan, et saan aru, mida sa sellega mõtled.»
«Ma lootsingi, et sa saad.»
Toas oli vaikne, hubane ja mõnus, akna taga ulgus tuul ja lendlesid mõned lumeräitsakad.
«Selliseid inimesi on ikka olnud,» sõnas Grpowski mõtlikult, kui Maryszia jälle veini rüüpas. «Me nimetame neid Emissarideks. Nii nagu sünnitakse eksortsistideks ja Ütlejateks, sünnitakse ka Emissarideks. Vaata, Maryszia, igal inimesel on siin maailmas oma roll -- ükskõik, kas ta teab seda või mitte. Ega ei peagi teadma... Inimese ülesanne on oma elu elada, teha seda, mida ta teeb, elada ja olla. Aga sel kõigel on tähtsus. Iga elu tähendab midagi. Mitte ainult kunstnikud, väejuhid ja poliitikud ei jäta maailma jälge maha, me kõik jätame. Ja meil kõigil on mingi ülesanne.»
«Imelik on see, et Sidrorski oli Kuri -- ma ju tean seda -- aga ta ei teinud midagi kurja.»
«Ütleme parem, et ei jõudnud teha. Sa mainisid tema sugulast... Mis temaga on?»
Ja juba kolmandat korda pani Kosidowska ohkas sügavalt.
«Tema ongi see esimene imelik asi... Tal on luupainaja. [Meie kangelased kasutavad nüüd ja edasipidi 'luupainaja' tähendamiseks poolakeelset sõna 'koszmar'. Autori märkus.] Ma tahan, et sa temaga kohtuksid.»
«On's tema ka... Kuri?»
«Jaroszja? Me oleme parimad sõbrannad! Ta tuli maale tagasi, tuli siia elama -- ta on arst, elas enne Lodzis. Kuid seal on arste küllaga ja tal sai just suunamisaeg läbi. Siis suri tema kauge vanaonu Tadeusz, keda ta vist kunagi kohanudki pole. Maja pärandus talle, ta tuli siia ja talle hakkas siin meeldima ning ta otsustas jääda. Meie arst pan Kowalski läheb ju järgmisel aastal pensionile...»
«Ja Jaroslawa elab nüüd ihuüksi krahv Tadeuszi lossis ja tal on luupainaja?»
«Krahvidest ja lossidest on asi kaugel, sa vist pole seda hurtsikut näinud.»
«Olen, aga ei mäleta, see oli ammu.»
«Noh, maja on küll suur, kuid kohutavalt käest lastud. Hea, et pan Tadeusz katuseparandamisega enam-vähem lõpule jõudis... Aga tasapisi Jaroslawa seal kohmitseb, inimesed lähevad talle ka heameelega appi -- ilma rahata, ja eks tema siis vastutasuks neid tohterdab...»
«Luupainaja?» tuletas Grpowski Marysziale meelde.
Naine võttis veel lonksu koduveini ja vaatas suurt seinakella. Pool üksteist. Siis avas ta oma köögilaua sahtli ja võttis sealt Wroclawi Kangelaste Allee pildiga taskukalendri.
«Vaata!» ulatas ta kalendri Grpowskile. «Punasega on märgitud Jaroslawa luupainaja-ööd.»
Eksortsist uuris tähelepanelikult kalendrit -- kui neis päevades oligi mingi loogika, siis pidi see olema midagi täiesti uut.
«Jaroslawa saabus 15. oktoobril. Esimest korda tuli luupainaja kümne päeva pärast. Ja siis ilmub umbes viie-kuuepäevaste tsüklitega kahe nädala tagant. Mis see on, Mieczislaw? Kuu faasid? Tähtkujud?»
Grpowski raputas pead ja mõmises midagi omaette. «Oled sa teda valvamas käinud?»
«Jah. Kaks ööd järjepanu istusin ma öö läbi tema voodiserval. Midagi ei juhtunud. Alles siis hakkasin ma nende tsüklite peale mõtlema ja kahe peale panime hiljem selle graafiku kokku.»
«Siis täna peaks olema ju jälle...» hüüatas mees.
«Peaks, aga ei ole,» sõnas Maryszja järsult. «Juba eile pidi olema. Jaroslawa arvab, et jõulude pärast...»
«Kuidas sa tead, et täna ei ole? Minu praktika põhjal ei saa inimene oma tahtmisel luupainaja käest ärgata...»
«Mul on kokkulepe Jaroslawa naabritega. Kui tema koer öösel ulguma hakkab -- seni on Graszek seda igal luupainaja-ööl teinud -- jookseb naabrinaine minu järele. Ja täna hommikul ma rääkisin Jaroslawaga. Ta oli maganud rahulikult. Jõulud on lähedal, ütles ta mulle, Õnnistegija on sündimas ja Kuri hoiab ennast eemale.»
«Ma pean seda kalendrit uurima,» ütles Grpowski. «Ja siis räägin ma homme sinu Jaroslawaga.»
«Sa peaksid veel paljude inimestega rääkima. Ma ütlesin ennist, et meil on kolm asja valesti. Üks neist oli luupainaja. Aga on veel inimesed, kes ei sure ja on... õigemini olid... mongolid.»
III
1241. aasta märtsikuus, kui Sarmaatia tasandikelt kevadised tulvaveed taanduma hakkasid, tungis mongolite vägi kahes osas Poolasse. Võimas oli olnud selle väe tulek steppidest, kaugelt maailma teisest otsast, tema hoole ei pidanud vastu üski Oriendi riik -- ei Indias, Hiinas, Horezmis. Varisesid ka Pärsia, Vene vürstriigid ja ilus Bolgar. Tänase päevani ei oska keegi öelda, miks nad tulid... ja läksid. Vallutusiha? Rikkusahnus? Soov näha uusi ja kaugeid maid? Soov kätte maksta põgenenud kumaanidele? Ilmselt kõike seda ja midagi veel. Esimesena langes Krakow. Poola ja Tshehhi ühisvägi vapra Boleslaw V juhtimisel ei suutnud linna päästa. Siis põletati tuhaks Lublin, Chmielnik ja Sandomir ning liiguti edasi Sileesia peale. Khaanide Baidari ja Kaidu juhitud väiksem grupeering laastas põhjapoolset Poolat, pühkides kõik oma teelt. Peavägi Batu enda ja tema ustava marssali Subüdei juhtimisel suundus kohe lõuna poole Ungari kuningas Bela vastu.
Aga Legnica oli see Poola linn, mille lähedal väljal kohtusid Sileesia, Väike-Poola ja Suur-Poola hertsogi Henryku ja Cingiz-khaani pojapoja Kaidu juhitud väed. Henryku all olid Poola ja Teutooni rüütlid, Prantsuse templirüütlid, maavägi ning Goldbergi kullakaevurite habetunud salgad. Kokku arvati neid enne lahingut olevat 30 000 meest. Ja ootas Henryk veel Boheemia kuninga Wenceslasi 50 000 väge, et koos 20 000 mongoli vastu astuda. Henryk liikus Wenceslasele vastu, kuid ei teadnud, kus ta täpselt on. Küll aga teadsid mongolid, kelle luure võõral territooriumil töötas paremini ja lõikas lähenevad sõjaväed ära. Kohtuti 9. aprilli hommikul Legnica all.
Nähes mongoleid, jaotas Henryk oma väe neljaks grupiks. Esimene koosnes mitmest rahvusest rüütleist, mida kamandas Moraavia markkrahvi poeg Boleslaw; teist -- Suur-Poola ja Krakowi rüütlite oma juhtis Krakowi Sulislaw; kolmandas võitlesid kõrvuti sakslased ja poolakad Opole hertsogi Meshko ja Preisi Heppo von Osterni juhtimisel; templirüütlite ja Sileesia sõjameeste gruppi juhatas Henryk ise. Lahingu tulemus on teada -- eurooplased löödi pihuks ja põrmuks. Nende vanuselisel hierarhial põhinev käsuliin ning rahvusliku kuuluvuse põhjal moodustatav pooljuhuslik lahingukord ei suutnud vastu seista mongolite kümmekondadele, sadakondadele ja tuhatkondadele, mis kõik allusid läbi sotnikute temnikutele ning olid rangelt distsiplineeritud. Kõik jaoülemad määrati mongolitel ainult vapruse ja osavuse järgi -- varandus ega päritolu otsustanud siin midagi. Mongolite pealikud kamandasid mehi lippudega ja võisid olla kõikjal lahinguväljal; rüütlite ohvitserid olid oma meeste kõrval, kergelt äratuntavad ja seetõttu ka kergelt tapetavad. Mongoleid ei huvitanud paladiinide unistus -- võimalus vapralt ausurma surra. Tähtis oli võit, mitte see, kuidas see tuleb. Tuhanded kilomeetrid itta jäänud steppi, metsa ja kõrbeid olid neid õpetanud säästlikult oma ressursse kasutama ja suuremaarvulise vaenlase vastu võitlema. Eurooplased kandsid raskerelvastust, mis võimaldas edukalt võidelda lähivõitluses, olid raskeis turviseis. Mongolid olid väga kerge turvisega, vibudega ja kergete mõõkadega. Nende relv oli kiirus ja manööverdusvõime. Asiaadid ei kasutanud lahingukäskude andmiseks trompeteid -- vaid ainult mongolite silmale arusaadav lipuviibutus ja tolmupilv ning kabjaplagin pöördub teise suunda, möllates keeristormina eurooplaste ümber. Trompetid annavad disharmoonilised käsud ümbergrupeerumiseks, aga kiire ratsavägi ründab juba teisest küljest.
Kõigepealt piirati ümber Boleslawi vägi, kes jäi mongoleid lähivõitlusesse ootama. Mõõgaduellide asemel said nad aga lugematu arvu noolepilvi. Boleslawi vägi hukkus.
Siis tungisid mongolite peale Sulislaw ja Meshko ja vallutajad paisati põgenema! Ometi mongolite vägi nagu oleks hetkeks tardunud ja nende ridadest ratsutas poolakate poole keegi mees, kes karjus nende emakeeles -- Byegaycze,byegaycze -- 'põgenege'! Meshko käskiski taanduda, mida nähes Henryk ajas oma ratsaväe mongolite peale. Peale lühiajalist võitlust hakkasid mongolid jälle taanduma.
Ajaloolased arvavad, et eurooplased langesid siin asiaatide lahingukavaluse ohvriks. Euroopa uhkete kuningakodade rüütlid ei tundud vale-põgenemist kui taktikalist võtet. Au oli kõik, mis tähendas! Aga pöörates pealtnäha meeleheitlikule taganemisele, meelitasid mongolid rüütliväe oma kannule ja lahutasid nad maaväest. Seejärel pöördus taganev vägi ümber ja korraga olid rüütlid piiramisrõngas, sest ka külgedelt lähenesid neile ratsanikesalgad, kes ei hakanud nooltega pantserite kallal mässama, vaid lasid hobuseid. Jalameheks tehtud rüütlid oli kerge saak. Siis lasti veel lahinguväljale suitsu -- eurooplaste jala- ja ratsaväe vahele. See arvatakse olevat hiinlaste kavalus. Rüütlivägi sai haledalt lüüa, Henryku pea raiuti põgenemisel maha.
Vastavalt vanale kombele lõikasid mongolid kõigilt tapetutelt kõrva. Neid saanud kokku üheksa suurt kotitäit -- kakskümmend viis tuhat tükki.
Seejärel pöörasid mongolid oma väe lõunasse, ühinesid Batuga, rüüstasid Tatrat, Boheemiat ja Ungarit ning naasesid steppidesse. Igaveseks, et mitte kunagi enam tagasi tulla.
Seda kõike meenutas 1964. aasta 20. detsembri ööl Mieczislaw Grpowski, kui ta Maryszia pisukeses tagakambris küünlavalgel kaasavõetud raamatuid ja kalendrit uuris. Naine oli läinud juba ammu magama ja ühtki Jaroslawa naabrit ei ilmunud. Luupainaja puhkas täna. Aga Grpowski ei saanud veel puhata, sest Maryszia jutustus Ulan-Batori Teaduste Akadeemia arheoloogide hiljutisest ekspeditsioonist Legnica lähedale oli temas jälle meelde tuletanud vanad lahendamata mõistatused. Raamatukogutäied teoseid on kirjutatud mongolite kallaletungist Euroopasse ja kõik ajaloolased on osanud osavalt mööda vaadata Grpowski jaoks kõige olulisematest küsimustest.
Teist korda tulid mongolid 1964. aasta 12. juulil. Neli teadlast, neli ajaloolast-arheoloogi, hulganisti üliõpilasi Legnicast ja Wroclawist, paar dotsenti Warszawa Ülikoolist. Maryszia kui külanõukogu saadik oli määratud neid tervitama. Legnica lahinguväli jäi Wieszelowkast viie-kuue kilomeetri kaugusele. Nad kaevasid, leidsid lugematus koguses nooleotsi, mõõgapidemeid, konte, rõngashamejuppe -- kõike, mida võis arvata, et nad leiavad.
Aga ei leidnud nad seda, mille järele olid tulnud. Ei leidnud lahendust Legnica välja mõistatustele. Või kui leidsidki, siis... pagesid nende eest.
Raskustega oli Maryszia suutnud meenutada ühe mongoli teadlase nime -- Kadzhimurat Tebgezkulat. Tegelikult oli ta uiguur ja üldsegi mitte ainult arheoloog (kuigi natuke seda ka!) vaid Mongoolia parim shamaan ja eksortsist. Nad polnud kunagi kohtunud, polnud ka «kirimalet» mänginud, kuid Grpowski oli lugenud tema traktaati Gobi libarebastest. Kadzhimurat oli üks «vennaskonnast», üks nende hulgast. Ja tema ei saanud siia tulla nooleotsi kaevama.
Ulan-Batori teadlased põgenesid Sileesiast kaks nädalat enne ametlikku tähtaega, jättes labidatega üliõpilased hämmastunult käsi laiutama ja Warszawa dotsendid pabinasse ülekuulamiste pärast vennasrahva halva kohtlemise eest. Lõpuks kirjutati ilmselt kõik asiaatide veidra meelelaadi arvele, kaevandid aeti kinni ja mindi muuseumitesse nooleotsi mudast puhastama ja katalogiseerima.
Maryszia oli näinud Kadzhimurati mongolite lahkumise päeval. Ütleja tunneb Võimetega inimese tavaliselt ära -- juhul kui Ütleja on ka ise pisut nõid, nagu Maryszia oli. Sadas vihma, nad seisid hetkeks Legnica väljal üksteise vastas -- lühike naine ja temast veel lühem mees -- ega pannud hoovihma tähelegi. Nad mõlemad tundsid hirmu. Vigases vene keeles oli mongol Maryszialt küsinud:
«Kas sa elad siin?»
«Jah,» oli Maryszia vastanud.
«Kas sa tead, et siin Kuri?»
«Ma tean. Aga ta elab siit kaugel.»
«Ei, siin. Siin on Neljakümne Ida Musta Vaimu üks Värav. Tead, mis see on?»
Loomulikult Maryszia ei teadnud. Kuid Grpowski aimas, mida uiguur selle all mõelda võis.
«Mina liiga nõrk,» oli uiguur edasi rääkinud. «Pole õiget asja kaasas. Aga siia jääda ei saa, hakkab külge, juba teab minu nime... Kaua ei ela enam.»
Ja Mongoolia teadlased põgenesid Sileesiast, sest teadsid, et vana shamaan ei valeta ja kui siin midagi karta on, siis, siis on see tõeline. Neist jäi maha külm hirm, mida Ütleja Maryszia siiani enda sees kandis.
Mida mongolid otsisid Legnica väljalt? Mida lootis siit leida Ida üks parimaid eksortsiste? Ilmselt lahendusi nendele samadele küsimustele, millest ajaloolased aastasadu oma distsipliini prestiizhi huvides (ajalugu peab ju suutma kõike seletada!) mööda vaadanud ja mis Grpowskilegi alati peavalu valmistanud.
Kes oli see saladuslik võõras, kes sööstis Poola väe poole ja anus neid põgenema? Kui mongolid kasutasid taganemist kui sõjakavalust, siis miks oli neil vaja oma jälitajad põgenema ajada?
Miks otsustas Meshko taganeda, kui seni oli kõik hästi läinud? Miks hakkab põgenejaid jälitav vägi mingi ilmselt sabotööri hädakisa peale taganema?
Kust võlusid mongolid selle suitsu, mis eurooplaste ridades paanikat tekitas? Kirjutada see hiinlaste sõjakavaluse ja tehnika arvele oli pelgalt tõestamata oletus.
Mongolid tungivad Poolasse, olles enne terve talve Vene steppides jõudu kogunud ja taastunud, olid saatnud oma spioonid Euroopasse. Nad teadsid, mis neid ees ootab. Ja nad võidavad poolakate ja sakslaste ühisväe, löövad selle pihuks ja põrmuks. Nende ees on valla Põhja-Euroopa avarad tasandikud, kust nende ratsavägi kerge vaevaga läbi läheks. Ees on rikkad saksa väikelinnad, ohtrasti kerget saaki.
Aga mongolid pööravad oma ratsud lõunasse, kaovad Poolast ja ronivad Tatratesse ja edasi mägisele Balkanile, Dalmaatisaase ja Horvaatiasse, purustavad nagu möödaminnes ungarlased ja kumaanid, ning kaovad tagasi steppi. Ei raasugi vallutajate ja võitjate käitumisest, mis neile Venemaal ja Aasias nii omane oli. Ei jäeta alistatud maadele garnisone ega asevalitsejaid.
Miks nad ei rüüsta kaitseta rikkaid Saksa linnu, vaid ronivad vaesemale maale ja pealegi mägedesse?
Nagu oleksid nad oma ülesande Euroopas täitnud.
Peale lahingut Legnica väljal jõuab Prantsuse kuninga Louis IX juurde põgenenud Templirüütlite saadik. Ta ütleb oma kuningale, et ei enam ühtki piisavalt tugevat väge seisa mongolite ja Prantsusmaa vahel -- maa on kaitseta ja vallutajatele valla. «Seega,» vastab Louis, «saadame meie tatarlased tagasi Põrgusse, kust nad tulnud on, või saadavad nemad meid Paradiisi.»
Euroopa kuningakojad vahetavad omavahel ärevaid kirju. Kõik kutsuvad kõiki appi, tatarlased on korraga kõigi pealinnade väravate all. Kuid mingeid väegrupeeringuid ei sünni, ühisväed jäävad loomata. Hirm on liiga suur, et kaugele sõjakäigule minna -- Poola kogemus on õpetlik. Ükshaaval hertsogiriike noppides vallutanuks mongolid peagi poole Euroopat.
Vallutanuks... Aga ei teinud seda.
Eksortsistide Liiga oli alati arvanud, et mongolid tõid midagi Euroopasse ja siis lahkusid. Jättes maha oma «kingituse».
IV
21. detsembri hommik oli soe ja vihmane, eelmise õhtu lumest polnud jälgegi. Kogu Wieszelowka teadis juba, et pani Marysziale oli pealinnast sugulane külla sõitnud, seetõttu oli nende tee Sidorski maja juurde aeglane. Ikka pidasid inimesed neid kinni, küsisid uudiseid, soovisid Warszawa panile häid jõule, tegid ristimärgi, pärisid tervise järele. Grpowski tundis ennast esmalt oma talvepalitus ja kunstnahas kaabus väga pentsikuna, liiga linnalikuna, et kohalike usaldust võita. Kuid Wieselowka külaelanike usaldus Maryszia vastu murdis kõik tõkked -- ta võeti kiiresti omaks.
Tee oli kitsas ja porine, seda ääritsesid ühekordsed puust valgeksvõõbatud tüüpilised Lõuna-Poola talumajad, tihedalt tee ääres reas, kõigil kirevad jõuluvanikud aedadele riputatud, tänavaranurkadel ja platsidel seisid ehitud kuusepuud. Puuokstel rippusid õunad, pähklid, kommid. Vanikud olid tehtud samuti kuuseokstest, nendel puust ehted. Sileesias armastati kõige rohkem kolme kujundit -- süda, teekannu ja inglit. Süda sümboliseeris armastust, teekann külalislahkust ja ingel igavest elu. Kahte esimest väärtust koges Grpowski siin igal sammul, kolmandat võis ta ainult kõigile soovida. Majade ümber olid tokkidest ehitatud madalad aiad. Usuti, et kui tüdrukud jõuluõhtul kirikusse lähevad, silmad rätiga katavad ja pimesi aiateibaid katsuvad, võivad nad oma tulevase mehe iseloomu ette aimata. Kui teivas juhtub olema sirge ja sile, on seda ka abikaasa iseloom. Kõver ja kare teivas tähendavat kohmakat ja tigedat meest. No räägiti muidugi ka, et tokid mitte ainult iseloomu ei näita...
Jõulud on Poolas perekonna kogunemise ja järelemõtlemise aeg. Ja Jõuluöö on ikka veel imettegev öö. Loomad võivad inimkeeli rääkida, inimesed saavad võime tulevikku ette näha. See, mis jõuluõhtul -- Wigilial -- ennustatud, läheb alati täide.
Rahvas külatänaval oli rõõmus, elevil ja heasüdamlik. Siiski ei veedetud tänaval niisama aega -- kõik olid kuhugi tormamas ja askeldamas. Wigilial süüakse vana kombe kohaselt kahteteistkümmet rooga järjest -- tähistamaks iga kuud aastas. Ja kuna poes oli produktidega kitsas nagu alati, tuli rohkem rõhku panna isiklikele varudele. Mida polnud endal, seda võis naabri käest hankida. Kuna liha niikuinii lubatud ei ole, oli rahval ka lihtsam. Wigilia toidud tuli kõik koguda aiast, jõest, põllult. Kaksteist toitu on perenaisele raske katsumus ja nende ettevalmistamisega oldi juba ametis. Mehed tuulutasid maju, parandasid kõike, mis parandamist vajas, igalt poolt kostus haamrilööke. Korstendest tõusis paksu suitsu, õhk oli selle vingust paks. Suuremad majapidamised pidid suurpuhastusega juba mitu päeva enne 24. detsembrit algust tegema. Tava ütles, et Wigilial tuli kogu maja hoolega puhtaks küürida -- kurjusejõud jäävad elama just kohtadesse, mis mustaks jäetud. Naistele tähendas see ka kogu riide- ja pesutagavara pesemist.
Varahommik oli juba möödas, see tähendas, et inimesed olid kirikust tagasi. Nelja advendi nädala ajal, mis sümboliseerivad nelja tuhandet aastat maailma loomisest Kristuse tulekuni, peetakse kirikus igal päeval kell kuus hommikul missat -- Roraty'it. Advendi usuline rangus pidi inimesi aitama psüühiliselt ja vaimselt ette valmistada. Tegelikult oli see komme Kristusest palju vanem -- talvist pööripäeva peeti iidsetest aegadest saati imettegevaks ja just neil lumevabadel pikkadel õhtutel tehti talveks ettevalmistusi. Ja Swiety Mikolaj tõi usinatele ja virkadele kingitusi.
Nähes kogu seda rõõmsat askeldamist tahtis Grpowski ennast samuti muretult ja lõbusalt tunda. Kuid ei saanud. Luupainaja, Mongoolia teadlased ja surmast keelduvad surnud tegid ta meeled ärevaks.
Sidorski maja -- või loss, nagu Grpowski seda ennatlikult kutsunud oli -- seisis küla peatänavalt mõnisada meetrit eemal. Kunagi oli tee ja maja vahele jäänud park, nüüd oli see maha raiutud. Kändude taustalt avanes räämas hoonele veelgi kõledam vaade. Kunagi võis see olla täiesti vääriline aadlimaja, nüüd aga... Pikk ühekordne maja, millelt krohv langenud, osad aknad laudadega kinni löödud, aed viltu vajunud.
Jaroslawa koer jooksis neile kaugele vastu, haugatas rõõmsalt Maryszia poole, nuuskis uudishimulikult Grpowski püksisäärt ja pärast lühikest järelemõtlemist haugatas ka temale kutsuvalt, kuid kergelt hoiatavalt.
Jaroslawa Sidorska oli aga kõige ilusam naine, keda Grpowski kunagi näinud oli.
Tal oli kitsas, murest kahvatuks vajunud nägu, heledad juuksed, pisikesed huuled, vilavad silmad, mis Grpowskit lugupidavalt, abiotsivalt ja malbelt uurisid. Eksortsist kujutas selgelt ette, kui elavad ja rõõmsad need silmad võiksid ja peaksid olema. Naine oli temast peajagu pikem -- keskmist kasvu seega -- ja tema käepigistus soe ja südamlik.
«Ma ootasin teid,» ütles ta lihtsalt. «Maryszia ütles, et te tulete, ja ma kutsusin teid koos juba ette külla.»
«Ma juba rääkisin talle,» sõnas Maryszia vaikselt. «Ta teab, ta tuli sind aitama.»
Jaroslawa kohmetus viivuks, kuid kogus ennast kiiresti. «Mul on mingi haigus ja ei suuda sellele kuidagi ravi leida. Maryszia proovis ka, aga edutult. Ta ütles, et teie võiksite sellest jagu saada... Aga te pole arst.»
«Ei, ma ei ole arst,» kinnitas Grpowski. «Ja võibolla pole teie ka haige.»
Ta ei lisanud, et luupainaja võib olla hullem nii mõnestki haigusest.
Nad läksid majja. Kohe tungis Grpowskile ninna tugev pesupulbrilõhn. Jaroslawagi oli läbi viimas suurpuhastust, eeskoda oli kraami täis kuhjatud, elutoas toolid laudadele tõstetud, põrand veel kergelt märg. Nad suundusid kööki, kus pliidil kees suur pesukatel. Köök oli lai ja avar, aknad tänava poole, keset ruumi suur laud, millel hulganisti hoidistega purke. Oli selge, et need olid kohalike annid oma uuele arstile. Vaevalt vanale pan Sidorskile jõuludeks midagi toodi... Aga mitte maja polnud Wieszelowka elanike jaoks kuri, vaid selle endine peremees.
«Ma ei tea, kas Maryszia ütles teile, et otsustasime Wigilial siin koos olla -- kaks üksikut vanatüdrukut, nagu me oleme. Loomulikult olete teiegi palutud. Ma sain aru, et jääte jõuludeni?»
«Jään senikauaks, kuni panile vajalik. Kasvõi kolmekuningapäevani.»
Nad võtsid istet ja Jaroslawa valas neile kuuma vaarikateed, pakkus kõrvale sooje seene- ja kapsapirukaid. Grpowski sai aru, et naine oli väga vara ärganud ja külaliste ootuses küpsetama hakanud. Jõuluajal pidid kõik tulnukad kostitatud saama, näljasena lahkuv külaline viib ka majaõnne. Ja pierogi kapusta z grzybami pärast jäi Jaroslawal hommikul kirikus käimata.
«Kas pani on nüüd jõudnud päriselt ära kolida?» küsis mees pirukat hammustades.
«Kaugeltki mitte. Lodz on ju nii kaugel. Mööbel, vaibad, majakraam on kõik veel saabumata. Pean seni vanaonu pärandiga läbi ajama. Noh ja loomulikult naabrid laenavad üht-teist. Mind on siin nii hästi vastu võetud... Hoolimata, et onu Tadeuszi siin eriti ei sallitud,» sõnas Jaroslawa ja vaatas kiiresti Maryszia poole.
«Jah? Rääkige mulle sellest,» palus Grpowski.
«Need on vaid mõned üksikud vihjed. Päris alguses vaadati siin minugi peale viltu, aga kuidagi on see suhtumine muutunud. Maryszia rääkis mulle tegelikult, et onu Tadeuszi peeti siin nagu kurjaks inimeseks või niimoodi... Teda ei sallitud, ma ei teagi mispärast. Ta pole kellelegi kunagi liiga teinud...»
«Kas pani tundis hästi?»
Jaroslawa võitles pisaratega. «Ei, tegelikult mitte. Me olime küll ainsad sugulased, kuid ei käinud läbi, ei saatnud kaarte ega midagi. Ma polnud isegi iialgi Wieszelowkas varem käinud. Muidugi ma teadsin, et ta siin elab, aga ta oli midagi väga kauget. Ilmselt oli ta oma üksindusega harjunud. Leppinud põlatu ja tõrjutu rolliga ega söandanudki enam inimestega läbi käia. Teate, mul on temast nii kahju... Olete te tema pilti näinud?»
Grpowski raputas pead ja Jaroslawa jooksis tahatuppa.
«Kui palju ta sinust teab?» küsis Grpowski kiiresti ja vaikselt Maryszialt.
«Arvab, et olen heade meedikuvõimetega iseõppinud rahvaarst. Et mind posijaks kutsutakse, arvab ta vanade eelarvamuste hulka. Ta on kõrgharidusega neuroloog, usklik peale selle, ma pole talle kunagi rääkinud, et luupainaja, mida tema mingiks seletamatuks haiguseks peab, võib tegelikult olla...»
«Tema vanaonu?»
«Jah. Ma arvan, et see on võimalik, ent ei suuda neid intervalle kuidagi seletada...»
«Mina ka veel mitte.»
Jaroslawa naases, hoides käes raamitud portreed, mida ta käigult tolmust puhastas. «Vaadake siis seda vana õelust,» ütles ta pilti Grpowskile ulatades.
Raam oli nikerdatud ja peitsitud tammepuust, sajandialguse töö. Pilt ise fototehnika ja ülikonnakrae järgi hinnates viiekümnendate keskelt. Mehe silmad vaatasid nukralt ja sügavalt Grpowskile otsa, nagu tahtnuks millegi eest andeks paluda. Puhamaskulmud olid nina kohalt kokku kasvanud. Tal olid pikad hõredad hallid juuksed, mis kiilaks tõmbunud laubalt olid kammitud kahele poole lahku ja langesid kergelt kooldudes õlgadele. Loppis põsed, aimatav lott lõua all, kortsud silmade all, piklik ja kuidagi lodev peakuju, pisut pungil silmad. Buldoginägu. Mehe ilme oli sügavtõsine ja ükskõikne.
«Onu Tadeusz,» ütles Jaroslawa. «Krahv. Kuri inimene, kes tõlkis prantsuse luulet ja kukkus surnuks oma katust parandades, sest külas polnud kedagi, kes oleks tulnud talle redelit hoidma. Ta kirjutas ka ise luuletusi...»
«On teil need alles?» päris Grpowski.
«Ei. Ma põletasin need.»
«Miks?»
«Ma pidin. Ma ei oska täpselt öelda, miks, aga ma tean, et pidin seda tegema, tean, et see oli tema soov. Kuid mul on mõned salmid meeles.» Ja ta sulges silmad ja luges aeglaselt:
«Ühel päeval, kui ronk laulab
Ühel päeval, harilikul
hinga sügavalt ja unusta
kogu kurjus
kogu maailma õelus
unusta ja ela edasi
nii lihtne see ongi
kui ronk laulab
siis ei jää enam
kurjust
Või siis:
Keerad lahti luku, päike paistab sisse
kiirgab kirstu valgust, kirstu imelisse
suudleb kuumalt silmi, ootab sinu otsust»
Nad kõik vaikisid ja Jaroslawa nuuksatas. «Tal oli palju luuletusi. Kõik endale kirjutatud, enda poole pöördumised, kantud mingist piinast ja valust. Ta pole neid kuhugi saatnud, ei proovinudki avaldada. Ja mina teadsin, et pean nad põletama. Mulle tundus, et siis saab ta päriselt lahkuda, sest nendes luuletustes oli kogu tema hing. Ma näitasin neid luuletusi ka isa Wojtechile ja tema ütles, et need on head luuletused. Mitte kirjanduslikult, aga sellised helged ja puhtad. Õiged. Tema ka ei mõista, miks onu Tadeuszt kurjaks peeti.»
Grpowski pani portree käest ja hammustas mõtlikult pirukat. Ta polnud luuletusi kunagi mõistnud ega pidanud neid adekvaatseks materjaliks inimhinge tõlgendamisel. Liiga palju hämu võisid segased luulemõtted kokku kuhjata -- hämu, mille sümbolistliku kuhila alt on raske tegelikke motiive mõista. Kui ta oli suu tühjaks söönud, küsis ta: «See teie haigus... Te teate, et Maryszia kutsub seda luupainajaks?»
«Mulle ei meeldi see nimetus. Vanadel aegadel peeti kõiki tõvesid kurjade kollide poolt tekitatuks. Ometigi on kõigele hiljem meditsiiniline põhjendus leitud.»
«Mina ei ole arst ja mind ei huvita kardiogrammid ja röntgenid. Muide, kas pani vanaonu oli terve?»
«Minu teada küll. Ta lihtsalt libastus redelil, kui te seda mõtlete. Ta parandas katust... Tema tegi ju ka Wigilia'ks ettevalmistusi, ta nii armastas jõule, ootas neid. Kuidas saab inimest, kes jõule armastab, kurjaks pidada?»
Grpowski vahetas Marysziaga pika tähendusrikka pilgu. «Räägime nüüd parem luupainajast,» pakkus Grpowski. «Mul on siin üks graafik, mille te koostasite. See on üsna ebaharilik, lubage mul öelda. Luupainaja ilmumine ei allu ühelegi looduslikule või astronoomilisele seletusele. Tal on oma sagedus, millest ma aru ei saa. Ja kui soovite seda haiguseks pidada -- lõpuks on see teie enda asi -- siis proovige seletada haigust, mis alati reedeti ilmub ja neljapäeviti kaheks nädalaks kaob.»
«Aga eile ja üleeile...» sekkus Maryszia.
«Ja just -- enne jõule teeb väikse pausi.»
«Jõulud, meie Õnnistegija Sünnipäev...»
«Ei puutu üldiselt asjasse. Te olete ju ülikooliharidusega! Mis lugu võib luuvalul olla väidetavalt kaks tuhat aastat tagasi sündinud juudi kultuuri- ja ühiskonnategelasega? Katsuks leida ikka pisut maalähedasema seletuse. Niisiis, mida see meie luupainaja endast kujutab?»
Jaroslawa sulges silmad, hingas tugevalt sisse, tõmbus viivuks taburetil sirgu ja lõdvestus siis. Ettevaatlikult seadis ta sõnu ritta. Nagu ideaalne patsient arsti juures -- rääkides püüdlikult ainult asjast.
«Alguses ma nagu ei pööranudki sellele tähendust -- võõras koht, külmad ilmad, ärevus... Ikka juhtub, et siis halvasti magatakse. Alles mingi aja pärast, kui valu öösiti tugevnes, hakkasin tagasi mõtlema ja mõistsin, et kannatan juba ammu...»
«Tähendab, alguses oli see nagu nõrgem ja järjest läks tugevamaks?»
«Vist küll, detsembris on kõige hullem olnud. Kui ta oleks algusest peale niivoodi piinanud, siis...»
«Selge. Rääkige edasi!»
«Magan. Magan alguses rahulikult. Harilikult näen mingit und. Hakkan tundma valu, alati mitte kontides, pigem nahal. Saan aru, et peaksin ärkama, kuid ei suuda. Valu suureneb, selline painav ja üle keha kulgev valu. Ma ei tunne otseselt muljumist, pigem mingit urgitsemist või... torkimist. Ka unenäod muutuvad -- õudseteks, vägivaldseteks. Ma ei mäleta neid. Ärgates olen üleni märg, kogu keha valutav. Mõistan, et tegelikult on valu üle läinud ja see on vaid mingi järellainetus, kehaline mälestus. Pea valutab ka. Oleks nagu midagi üle elanud, kuid ei mõista, mida.»
«Millal pani tavaliselt ärkab?»
«Vara, praegu peaaegu viie ajal. Ma lähen vara magama ka.»
«On see pikaajaline harjumus -- vara ärgata, ma mõtlen?»
«Jah, ma töötasin ju haiglas. Arsti uni tavaliselt habras, kohusetunne sunnib ärkama iga väiksema krõpsu peale. Kuid selle luu... haigusega ma ei suuda ise ärgata. Ma kuidagi hooman, et peaksin ärkama, kuid see pole võimalik. Ma pole veel oma unenägusid lõpuni vaadanud...»
«Aga kuidas te siis ärkate?»
«Kella peale, loomulikult!»
«Äratuskella?»
«Jah, muidugi. Heliseb täpselt 5.00. Et kirikusse jõuda.»
«Äratuskell... hmm. Huvitav... väga huvitav. Kas luupainaja on teil ikka veel kallal, kui kell heliseb?»
«Ma ei tea... Lihtsalt kuulen kella ja ärkan.»
«Ja muudmoodi pani ei ärka?»
Naine kehitas õlgu.
«Ei, vist mitte...»
«Aga oled ju küll, Jaroszja!» hüüatas Maryszia. «Üle-eelmisel nädalal, mäletad? Siis, kui sa voodist maha kukkusid.»
«Kukkusite voodist välja?»
«Jah. Ilmselt ma vähkresin kõvasti ja pole uue voodi paigutusega veel päriselt harjunud -- seina ja voodi vahele jääb öökapp. Kukkusin välja, lõin pea ära ja ärkasin. Muhk on siiani alles.»
«Rohkem ta sel ööl ei tulnud?»
«Ma ei läinud enam magama, keetsin teed ja ravisin muhku.»
«Kas pani juhataks mind oma voodi juurde, pani?» küsis Grpowski.
Kui süütult ja asjakohaselt see küsimus kõlas!
Kuid ilmselt ei pakkunud pani Jaroslawa säng Gropwskile suuremat huvi. Ta silmitses seda mõned hetked ja lasi seejärel silmadel toas ringi käia. «See on magamistuba, eks? Olete siin muidu vähe?»
«Peamiselt olen ma köögis ja elutoas. Muidugi liigun kogu majas palju ringi, siin on niipalju ripakil, kõik vajab kohendamist ja parandamist.»
«Kas siin toas muidu ei teki mingit imelikku tunnet?»
«Ei.»
«Aga sinul, Maryszia?»
«Ma ei tea...» kõhkles Maryszia. «Midagi siin on.»
«Hästi, lähme siis elutuppa.»
Elutuba oli väga suur ja tühi. Akand avanesid maharaiutud pargi poole, kardinaid ei olnud. Ruumi ühes seinas seisis raamaturiiul, millelt raamatud põrandale tõstetud -- oli näha, et naine tegeles nende puhastamisega. Riiuli kõrval oli uks. Akendeta seinas seisid üksteise kõrval mitu vanaaegset kappi.
«Kuidas siin on, Maryszia?» küsis Grpowski ja mõtles, et ta on nagu nuhk oma koeraga, kes üritab lasta tal jälge üles võtta.
«Samuti mitte. See on puhas ruum.»
«Kas te siin toas pole kunagi maganud?» päris Grpowski kiiresti edasi.
«Kuulge,» Jaroslawa vaatas oma kaaslastele pisut ebalevalt otsa. «Mis tähtsust sellel on, kus ma magan või kuidas ärkan. Kas te tõesti arvate, et sellel kõigel on midagi pistmist ümbritsevaga? Asi peaks ju minus olema?» Tema kaunid silmad läksid suureks ja suunurkades mängles midagi naeratusetaolist.
Grpowski ei vastanud talle, vaid põrnitses süngelt kappe.
«Mis seal on?»
«Kappides? Kõiksugu kila-kola, vanu raamatuid, olen nendes parasjagu korda loomas. Puhastan riiuleid. Hoian seal oma majapidamistarbeid, arstiriistu, riideid... Mis tähtsust sel on?»
«Kas siin ruumis ta pole tul...»
«Miks te kogu aeg 'tema' ütlete?! See on haigus -- 'see',» peaagu hüüdis Jaroslawa.
Grpowski kratsis kukalt. «Tegelikult tahtsingi ma küsida, et kas te pole siin muud ebaharilikku tundnud. Siin majas, ümbruses? Olete?»
«Ei, Jumalaema nimel, mitte midagi ebaharilikku!»
«Olgu. Väga hea. Ja siin toas...»
«Ma pole siin maganud, ega muud ebaharilikku tundnud.»
«Hästi, pani. Ja nüüd veel mõned... ebameeldivad küsimused.»
«Küsige.»
Grpowski vaatas abiotsivalt Maryszia otsa, too muigas kergelt ja pööras pea ära. Ta teadis, mida Grpowskil oli tarvis küsida, kuid küsima pidi mees ise. Lõpuks on tema ju eksortsist.
«Et läheks äkki kööki tagasi,» arvas Grpowski. «Ja jooks veel ühe suurepärase tee.»
Nii nad tegidki. Pirukad olid vahepeal jahtunud ja Jaroslawa asetas nad külaliste tõrkumisest hoolimata ahju.
«Ma saan aru, et pan tuli mulle appi,» ütles Jaroslawa, kui ahju juures askeldas. «Ja pean vabandama, et ennist nii tõrges olin... Tegelikult olen teile väga tänulik. Maryszia ütles, et te saate aidata...»
Tegelikult tahad sa öelda, et tead väga hästi, et see pole haigus, vaid luupainaja ja meditsiin on siin võimetu, mõtles Grpowski. Jõulud annavad sulle võimaluse üleloomulikkusega leppida ja lohutust otsida. Sa loodad, et jõuludega on ka sinu painaja läbi. Aga siis ta küsis naiselt: «Ma pean veel ühtteist teadma. Ärge saage nüüd minust valesti aru... Pani on kütkestav noor naine... Palun, kas te olete kõikidel nendel luupainaja-öödel üksi olnud?»
Naine pillas pirukakausi pliidile ja pöördus võpatades ümber. Kuid ta ei punastanud, mis oleks tähendanud eitavat vastust küsimusele.
«Ma tõesti ei mõista, mis tähtsust...»
Grpowski lõi käega. «Saage aru, palun. Luupainaja on ööloom. Ta kiusab inimesi alati magades. Tuleb harilikult siis, kui nähakse und. Kui teie kõrval oli veel keegi, võis ta ehk midagi märgata või tunda. Midagi, mis meid aitaks.»
«Seda võinuks ka Maryszia käest küsida,» vastas Jaroslawa uhkelt. «Ta teab, et ma magan üksi. Keegi pole minuga olnud.»
«Ja te olete, kindel, et pole luupainajat näinud? Midagi pole vilgatades põgenenud, kui olete kellehelina peale ärganud ja tule süüdanud?»
Oli hea, et naine ei olnud pirukavaagnat taas kätte võtnud, muidu oleks ta selle jälle pillanud. Nüüd ahmis ta õhku. Lõpuks raputas ta pead.
Grpowski soovis siis Jaroslawale head aega ja jättis veel viivuks Maryszia seltsi. Ühele küsimusele pidi ta veel vastuse saama. Aga seda sai küsida ainult naine naiselt.
V
21. detsembri päeva veetis Grpowski Maryszia majas. Ta istus, jõi vahetpidamata teed, lõuna ajal läks naisele appi kartulipannkooke -- Placki kartoflane -- valmistama. Ta hakkis hoolega sibulaid, kuulas Marysziat ja tampis keedetuid kartuleid. Kui nad sööma hakkasid, tõi naine jälle veinipudeli välja ja nad jõid klaase kokku lüües teineteise terviseks. Pannkoogid olid suurepärased -- kuldpruunid ja krõbeded. Nad määrisid neile hapukoort ja õunamoosi.
Siis läks Maryszia pesu pesema ja Grpowski tahatuppa mõtlema.
Ta mõtles jõuludest ja luupainaja kummalisest graafikust. Ka tema viimane lootus -- Jaroslawa tsükkel -- polnud talle vastuseid andud. Ta tuletas meelde kõike, mida teadis sumeri, asteekide, maajade ja zoroastri kalendrist, võrdles luupainaja-öid kuufaasidega, kuid ei saanud targemaks. Ometi ei lahkunud temast tunne, et on midagi väga olulist näinud ja kuulnud, et lahendus on kuskil lähedal. Ta küsis endalt, kas luupainaja, mongolid ja mittesurevad inimesed on omavahel seoses, ja leidis, et on. Leida mingi niidiots ühele mõistatusele, aitaks ka teisi lahendada ja seeläbi liikuda Määramiseni. Määramine on eksortsisti toiming, millega ta nimetab ja otsustab asja, inimese, koha, mille kallal eksortsismi toime panna.
Jõulud, mida neist? Ta ei teadnud. Tõenäoliselt oli jõuluaeg antud juhtumis lihtsalt juhus. Jõulud ise -- mitme rahvusliku ja kristliku tava segunemine veidraks hookuspookuseks -- ei saanud toimuvat kuidagi mõjutada. Grpowski jätsid jõulud täiesti külmaks, kuid talle meeldisid jõuluroad. See oli ainus, mida ta neist asjalikku leidis.
Ta mõtles kaua, kas peaks minema homme külastama neid mittesurijaid. Kuid see mõte ei meeldinud talle eriti. Jaroslawa käis nende juures, jah, seda küll. Kuid võtta endaga surija juurde kaasa võhivõõras inimene, kes mingeid imelikke küsimusi kukub esitama? Pealegi ei osanuks ta Jaroslawalegi seletada, kuidas need hingevaakuvad raugad võisid tema luupainajaga ühenduses olla. Kuid ometi nad olid, pidid olema. Maryszia tundis seda, tema oli nende inimeste juures käinud. Ja ka Maryszialt oli käidud nõud küsimas.
Külas oli kolm vanurit, kes juba kuid olid surivoodil lamanud. Haiglasse neid ei võetud -- ravida polnud siin enam midagi, nad polnud haiged, nad olid lihtsalt liiga vanad, et elada. Nende aeg oli tulnud... kuid siis kummatigi peatunud. Maryszia oli nende perekondi külastanud. Kui rahvavõimu esindaja -- kaks perekonda palusid matusetoetust. Nad kõik olid praktiliselt teadvuseta abitud surijad. Maryszia oli neid tundnud. Õieti oli ta tundnud kadunud elujõudu, kadunud elusoovi. Kuskil sügaval teadvuses -- soppides, kuhu ainult nõia või Ütleja meel võis tungida -- olid nad eluga juba hüvasti jätnud. Ootasid oma minekut.
Aga nad ei läinud. Nad tahtsid, aga ei saanud. Ei suutnud astuda viimast sammu. Miks?
Grpowski ei teadnud.
Loomulikult ei saanud nad igavesti kesta. Ükskord pidi süda lööma viimase tukse ja peatuma. Kuid seni hoidis mingi seletamatu jõud südant töös, käskis tal edasi tuksuda. Inimese vaimujõul võib olla imeline toime; mitte alati pole eluiha see, mis keha elus hoiab.
Mida ta saab üldse teha? Mida oleks vaja teha?
Jaroslawa häda oli ainuke, mis nõudis abi -- Grpowski tahtis seda naist aidata. Tal oli temast kahju. Mongolite põgenemine... Avastasid nad saladuse, mille nende esivanemad kunagi siia tõid? Nelikümmend Ida Musta Vaimu... Kummati Grpowski teadis, et Jaroslawa luupainaja ja Sidorski surm on vastus kõigile küsimustele.
Ta läks vara magama. Hommikul oli tarvis kirikusse minna.
VI
Wieszelowka kiriku uksest ta sisse ei astunud. Rahvast oli liiga palju. Eksortsistina tundis ta kirikus ennast alati halvasti. Justkui vargana. Ta seisis kirikuukse kõrval ja vaatas saabujaid. Mõned teretasid teda. Paari päeva jooksul oli teda külas Cybulskiks hakatud kutsuma. Igasuguse enesepettuseta teadis Grpowski, et hüüdnimi anti talle ainult pealinnast tuleku pärast. Ta ei hellitanud lootust mingile füüsilisele sarnasusele. Ka Jaroslawa tuli, seisatas hetkeks, vaatas mehele rõõmsalt naeratades otsa ja läks siis edasi. Hommikupimeduses jalutas Grpowski ümber kiriku. Kuskil siin kirikuaias oli Tadeusz Sidorski haud. Loomulikult ei teadnud ta, kus ja milline see välja näeb. Ta lasi endal pimedas triivida, kuni seistas. Siis võttis ta palitupõuest taskulambi ja valgustas hauda. Laternavalgusest vaatasid talle vastu tuttava buldoginäo sügavad silmad. Niisiis polnud tema vaist teda petnud ja toonud täpselt õige haua juurde. Ta kergitas kraed ja toppis salli sügavamalt põue -- üle surnuaia käisid külmad tuuleiilid. Kirikust kostus laulu:
Wsrod nocnej ciszy, Glos sie rozchodzi
Wstane pasterze, Bog sie wam rodzi
Czym predzej sie wybierajcie
Do Betlejem pospieszajcie
Przywitac Pana
Kunagi oli temagi seda laulnud, nii lapsena koolis ja kirikukooris, hiljem seminaris. Laul tuli iseenesest Grpowski huultele ja ta ümises kaasa. Tema hääl oli unest kähe ja viisi polnud ta kunagi pidanud. Kui kirikus mindi teise salmi juurde, laulis Grpowski esimest edasi -- rohkem ta lihtsalt ei mäletanud.
Mida oli Sidorski matustel lauldud? Kui palju rahvast üldse oli matustel? Mees maeti tema enda säästude arvelt -- palju neid küll polnud. Ka Jaroslawa polnud majast rohkem raha leidnud. Mida oli Sidorski siin teinud, mis oli olnud tema ülesanne?
Grpowski otsis taskulambi valguses pingi ja istus sellele. Nüüd pobises ta midagi omaette ja jäi ligi tunniks pea liikumatusse asendisse. Idakaares hakkas õrnalt ahetama, ilm tõmbas külmemaks, varesed kraaksusid. Grpowski aga istus.
Lõpuks ta raputas ennast justkui ärgates, ajas oma kõhetu keha sirgu ja võbistas õlgu. Ta ei olnud midagi tundnud. Tadeusz Sidorski keha oli kirstus, maa all ja sinna päike ei paistnud. Grpowski teadis, et ta pole just suurem asi surnumanaja, kuid proovida ikka võis. Siis õngitses ta päratust põuetaskust pisikese termose, kallas endale kuuma teed ja jalutas surnuaial ringi. Varsti pidi missa lõppema. Ta tahtis isa Wojtech'iga rääkida. Maryszia ise käis harva kirikus -- ei sobinud see kokku ei tema kui rahvavõimutöötaja ega ka Ütleja-nõia elukutsega. Grpowski oli oma sugulast isa Wojtechi üle küsitlenud. Sõja ajal oli noor Wojtech olnud partisan. Ja sestap Grpowski ka julges preestrit usaldada.
Mees tuli siis, kui missa oli ammu lõppenud. Grpowski oli oma uitamisel taas Sidorski haua juurde tagasi jõudnud. Nad vahetasid lühidad tervitussõnad, siis istusid hauapingile.
«Pan on Warszawast? Pani Maryszia sugulane?»
«Tulin siia jõule veetma.»
«Pan Sidorskit te ei tundnud?»
«Tahaks pani käest tema kohta teada.»
«Miks?»
Eksortsistile oli valetamine lubatud. Kuid Grpowskile ei tulnud ühtegi sobivat valet pähe. «Ta huvitab mind,» vastas ta lihtsalt.
Preester muigas. «Pan on kirjandusteadlane?»
«Ma pean antikvariaati.»
«Mida te tema kohta teada tahate?»
«Kuidas ta maeti?»
«Kukkus katust parandades surnuks. Toodi kabelisse, vankriga. Naabrid olid ta kodus puhtaks pesnud ja musta ülikonda riietanud. Mingi vana sadulatekk oli talle peale visatud. Maryszia aitas sugulasi otsida. Lamas kabelis kaks päeva, kirst tuli odav ja lihtne. Matustel oli kolm inimest -- mina, hauakaevaja ja pan Lukowitcz.»
«Kes tema on?»
«Invaliid. Kaotas sõjas käe. Me võitlesime koos metsas sakslaste vastu. Ja Tadeusz hankis meile lõhkeainet. Aga see oli ammu... Me polnud Tadeusziaga tegelikult tuttavad. Kuid ta käis pihil.»
«Ma ei tohiks siis nii palju küsida.»
«Küsida pan ikka võib. Iseasi, ka ma vastata saan. Mul on raske jõuluajal inimestele ära öelda. Te tulite siia, teid huvitab midagi. Ma saan teid aidata. Ja inimeste aitamine -- senikaua, kui on kooskõlas heade tavadega, on minu kohus.» Preester surus oma turske kämbla taskusse ja tõi lagedale põueplasku. «Üks külmanaps?»
Grpowski raputas pead. «Mul on teed. Soovite?»
«Andke ette!»
Isa Wojtech rüüpas plaskust mehise lonksu ja jõi teed peale. «Vana Tadeuszi õnnistuse terviseks!» Tema hingeõhk auras.
«Tegelikult mõtlesin ma teie peale,» ütles preester siis kavala tooniga. «Päris põhjalikult. Teie kohta käidi küsimas, mõistate? Mina kui endine partisan pean koostööd tegema ja nii edasi... Ma siis tegin.»
Kontroll. Veebruarini, mitte kauem, siis nad on rahul, kui midagi ei leia. Veel paar kuud vastu pidada -- olla vaikselt, käituda harilikult... Aga kas Jaroslawa peab vastu? Luupainajat ei huvita julgeolek ja tema tegemised. Aga nende meetodid, et susi neid söögu, ei muutu! Ikka leiavad nad mingi rindemehe, rõhuvad tema südametunnistusele, ähvardavad pisut. Kirik ongi ju nii ära hirmutatud, pooled preestrid käivad pihisaladustest aru andmas.
«Ma ei tea teist midagi,» jätkas preester, «nii ma neile ütlesin ja ei valetanud. Ma tõesti ei tea panist midagi. Ent te olete luubi all -- järelikult peaks pan olema. Samas -- ma nägin pani ennist kirikuuksel ja ma tundsin, et ta ei pea kirikust lugu. Ta ei sobi skeemi...»
«Millisesse skeemi?»
«Noh, teate...» preester vehkis plaskuga, «...üldse. Te pole ei see ega teine. Mul paluti silmad ja kõrvad lahti hoida, kui teid kohtan, poliitikast juttu teha. Aga teie tunnete huvi vana Tadeuszi vastu, kelle kohta iialgi pretensioone ei olnud. Nendel, ma mõtlen.»
«Miks te minuga nii avameelne olete?»
Preester pööras oma halli pea Grpowski poole, üle tema põse jooksis sügav arm, mis lõppes lõual. Ilmselt sõjast, mõtles Grpowski. Kui inetuks teeb põsearm inimese...
«Paniga ju võib avameelne olla? Teil on siia asja, teil on siin midagi tarvis teha. Ja julgeolek ei tea samuti, mis see on. Kuid te ei tee midagi, mis tegelikult peaks julgeolekut huvitama. Ma siis liitsin ja lahutasin, lappasin mõttes läbi, mida ma teist kuulnud olen. Siin ei jää ju midagi saladuseks. Ja vist arvan, kes te olete... Käisite Jaroslawa pool, elate Maryszia juures -- ma tean, teda peetakse nõiaks -- uurite Sidorskit. Aga Sidorskit meil ei sallitud... Meid on teiesuguste eest hoiatatud. Aga mitte Warszawast. Vatikanist.»
Grpowski ohkas.
«Ja pange nüüd ennast minu olukorda,» rääkis preester edasi. «Kellele ma peaksin panist ette kandma -- millisele isandale? Ilmselt sõltub see sellest, mida te siin tegelikult teete. Nii et, rääkigem avameelselt ja lõpetagem mõistukõne.»
«Nõus,» ütles Grpowski. «Ma olen siin, et üht inimest aidata. Üldiselt suhtume meie oma kundedesse samuti nagu teie pihtijatesse või advokaadid oma klientidesse -- see tähendab range konfidentsiaalsusega. Aga kutsus mind Maryszia -- kutsus kui sugulast -- niipalju võin teile öelda...»
«Ma tean seda niigi. Maryszia üritab Jaroslawat posida -- tüdrukul on mingi tõbi kallal. Te pole mulle seda öelnud, aga teie kunde on Jaroslawa Sidorska, sellepärast olete ka Tadeuszi haual. Te arvate, et Jaroslawa haigusel on midagi pistmist tema vanaonuga.»
«Siis te ju teate, miks ma siin olen.»
«Noh, siiamaani on ju need ainult oletused.»
Grpowskile meeldis isa Wojtech. Ta ei suutnud veel mõista, keda oli tema kaaslases kõige rohkem, kas vana partisani, preestrit või julgeolekuagenti, kuid ta teadis, et võib meest usaldada.
«Pan Sidorskit peeti kurjaks, te teate seda?» küsis ta preestri käest ja valas talle veel lonksu teed.
«Kurjaks? Jah, ma tean.» Preester tõusis, läks hauaplaadi juurde, pühkis sellelt risu ja räbu, kükitas ja süütas haual küünlajupi. Ta tegi seda vilunult leeki tuule eest pihkudega kaitstes. Küllap isa ka suitsetas.
«Vaadake!» nõudis isa Wojtech. «Vaadake seda nägu. See on kõige viimane pilt temast, võetud sellel kevadel, kui ta pidi passi uuendama. Vaadake teraselt seda nägu! Kas te näete pisarate jälgi põskedel? Millised kanalid on nad kortsude vahele uuristanud? See mees kannatas! Kannatas meeletult. Ta oli üksik ja põlatud. Hüljatud ja tõrjutud. Ja ta ei teadnud, miks. Ta istus oma majas ja tõlkis Baudelaire'i, Rousseau'd, de Sade’i. Nuttis ja tõlkis. Põletas käsikirjad ja tõlkis uuesti. Ja jälle põletas. Kui inimene on kuri, siis kuidas ta ennast väljendab? Seda tahtis ta teada... Ja leidis, et see, kes luuletab, ei saa kuri olla. Ta tahtis teada, miks teda vihatakse, mõistate... Ta käis pihil, et kellegagi rääkida! Võin teile öelda, et ta ei pihtinud oma patte, sest tal polnud neid. Mina kuulasin teda, vestlesin temaga. See oli kõik, mida sain selle õnnetu jaoks teha ja ainus, mida ta vajas. Ma ei tea kedagi, kes oleks rohkem ebausu ja eelarvamuste all kannatanud, kui pan Sidorski.»
Ja nüüd süütas preester tõesti filtrita sigareti, puhus mõnuga suitsu välja ja toppis tiku karpi tagasi. Siis istus ta Grpowski kõrvale. «Ma ei tea, mis tõbi pani Jaroslawal on, kuid uskuge, et kui mul oleks vähimatki alust oletada, et pan Sidorski vaim käib teda vaevamas, oleksin mina esimene, kes majas palveid loeks. Kui te selle pärast tulite, siis tulite asjata.»
«Me arvame, et see on luupainaja,» kostis Grpowski ettevaatlikult.
«Luupainaja?»
«See pole haigus, niipalju ma tean. Midagi kummalist, ma pole veel päriselt selgusele jõudnud. See tuleb alati siis, kui pani magab. Käib mingi arusaamatu graafiku järgi. Selles olen ma kindel, et see pole füüsiline olend... Koerad ei ulu füüsilise keha peale, aga pani Jaroslawa koer ulub igakord, kui luupainaja kallal.»
Isa Wojtech vaatas Grpowskit pärani silmi, pomises siis midagi ja lõi risti ette.
«Kui palju teie luupainajast teate, isa?» päris Grpowski. «Ma mõtlen nii üldse -- teoreetiliselt. Teile ju õpetatakse rahvausundit, õpetatakse sellega võitlema...»
«Rahvausundeid pole olemas,» lõikas preester. «Rahva usk on katoliiklus. On mütoloogia ja ebausk, muinasjutud.»
«Aga teile ju õpetatakse neid muinasjutte.»
«Kust te seda teate?»
«Ma käisin ka ise kunagi seminaris.»
«Või nii...»
«Nii jah. Kas Wieszelowkas või selle ümbruses on ka varem luupainajat esinenud? Kas inimesed on teie poole pöördunud, et loeksite palveid ja pritsiksite vett?»
«Püha vett!»
«Nojah, muidugi -- püha vett, ma mõtlesin.»
Isa Wojtech näoilme rääkis kõhklusest. Loomulikult oli preestrile keeruline asuda kiriku asju arutama ususalgaja eksortsistiga. Teisest küljest... «Aegajalt inimesed vajavad kiriku abi,» ütles ta siis ettevaatlikult. «Kui te mõtlete, kas ma olen ise mõnd kummalist fenomeni kogenud, siis pean teile eitavalt vastama. Palved mõjuvad eelkõige inimestele -- rahustavad, panevad uskuma, et nad on kaitse all. Ja sellest aitab. Ma pole pidanud Wieszelowkas eksortsisme läbi viima.»
«Te ei usu, et pan Sidorski oli Kuri?»
«Ma usun Jumalat ja seda, et ükski inimene ei ole, ei saagi olla läbinisti Kuri.»
«Aga kuidas te siis seletate, et koguduse liikmed pan Sidorski ära põlgasid?»
«Ma ju räägin -- vanad eelarvamused, naiste loba. Rahvajuttudes olid koletised ikka kokkukasvanud kulmudega üksikud vanamehed. Minu meelest Sidorski ise kannatas inimeste kurjuse all. Pealegi oli mehe eraklik eluviis tuntud, kõik olid sellega harjunud. Jah, Sidorski vaenamine oli vale, kuid lõpuks otsustavad inimesed oma elu ja sõprade üle ise. Sellesse ei saa kirik sekkuda.»
«Olgu. Aga luupainajat pole siis varem esinenud?»
«Ei.»
«Ma mõtlen just vaimset luupainajat. Meie peame võimalikuks, et põhimõtteliselt võib luupainajaks peetav fenomen ilmneda kahel kujul -- vaimsel ja füüsilisel. Minul on siiani kokkupuudet olnud ainult vaimse luupainajaga. Ma ei hakkaks teid terminitega tüütama -- Saatana jõud, nagu te neid kutsute -- ei allu tihti peale klassifikatsioonile, nende kohta pole dogmaatilisi indekseid ja sugulustabeleid. Ütlen vaid, et Euroopas on luupainaja reeglina esinenud surnud perekonnaliikme vaimuna, kes on tulnud elusaid unes kiusama. Mahr, moor, alp, mora, morava, marras -- sellised on tema nimed. Lõuna pool, Transilvaanias peamiselt omistatakse luupainajale ka vampiirlikke omadusi, kuid seal peetakse teda füüsiliseks olendiks. Meil, Poolas on kikimora soos elutsev naisekoletis, lääne pool teisendub see sukuubuseks. Luupainajat seostatakse tihti kindla sooga. Füüsiline meespainaja on inkuubus...»
Isa Wojtech katkestas Grpowski. «Kuulge, miks te seda mulle räägite? See on mütoloogiakursus, ma tean seda kõike.»
«Aga sellepärast, et arvan Jaroslawat painavat just nimelt pan Sidorski vaimu. Ma ei tea, kust see tuleb, või miks ta seda teeb. Ärge alahinnakae rahva taju! Meest põlati, teda peeti Kurjaks. Ja tõenäoliselt on rahval õigus. Te ei saa uskuda pan Sidorski kurjusesse -- saan teist aru. Kuid öelge mulle, milles võib teie arvates kurjus üldse ilmneda?»
Preester mõtles hetke, otsekui katsuks midagi ammu õpitut meenutada. «Teod on mõtete tagajärjed. Inimene mõtleb kurja ja teeb kurja. Kuid see pole lõplik, keegi ei saa olla üdini ja ainult kuri. Iga inimene armastab midagi või kedagi. Kurjus on Hea puudumine, mis peab selles inimeses olema, pole objektiivne fakt, vaid subjektiivne asjade seis, mis kujunenud suhetest teiste asjade või inimestega. Kurjuse olemasolu tõestab Jumalat ja Loodut, ilma pahategudeta pole Kannatlikust ja Õiglust -- need mõisted oleks võõrad ja tundmatud. Kurjust on vaja, et mõista Jumala tegelikku armastust.»
Grpowski silmitses preestrit huvi ja üllatusega. «Te pooldate Thomas Aquinuse kontseptsiooni, et Kurjus on maailma loodud just nimelt tema eristamiseks ja seeläbi...»
«Kes see Thomas on?» küsis isa Wojtech hämmeldunult. «Seda räägiti meile seminaris ja selle mõistmiseni olen ma ka ise jõudnud.»
«Noh, pole olulune... pan arvab, et keegi ei saa olla Kuri iseenesest?»
«Jah. Kõik suudavad armastada. Ka pan Sidorski oskas armastada.»
«Kuid selline arusaam Kurjast põhineb veendumusel, et Kurjus avaldub mõtetest alguse saanud lõpuni viidud tegudes või siis ainult ühes selle faasis ja on tingitud kokkupuutest maailma jumaliku äranägemise põhjal loodud Kurjaga. Lõplikuks kriteeriumiks jääb siin ikkagi tegu?»
«Kurjus on Saatanast. Ma arvan, et jumal ei loonud otseselt kurja, pigem inimene võib seda leida, kui ta ennast Heast ära pöörab. Nagu ma ütlesin, on kurjad asjad olemas, kuid nad pole seda iseenestest. Saatan üritab võita igas inimeses peituvat jumalikku alget, kes talle alla jäävad, teevad kurja. Saatana vastu aitab usk.»
Kalmistupuude latvades hakkasid kisama varesed ja harakad -- millegipärast olid linnud tülli läinud või oli see siis lihtsalt tervitus tõusvale päikesele. Ilm oli veelgi külmem ja Grpowski haistis lund. Ta pakkus viimase teelonksu isa Wojtech'ile, kuid too eelistas ainult oma vodkat ning süütas järgmise sigareti.
«Võidakse küsida, et kas siis ilma Kurjata pole inimene tõesti võimeline Head ära tundma,» rääkis ta edasi. «Ma vastaks, et Kurjus võimendab Head. Mida suurem Kuri, seda rohkem Head läheb tema ületamiseks tarvis.»
«Et igale kogusele Kurjale vastab kogus Head?»
«Umbes nii, aga Head on muidugi rohkem.»
«Aga kuhu jääb siis inimese vaba tahe? Valik olla oma põhiloomuselt Hea? Kas siis head on tarvis ainult selleks, et Kurjale tema koht kätte näidata?»
«Inimene peab käima Jumala tee järgi,» vastas preester kuivalt.
«Teate, isa, meie -- eksortsistid -- oleme parandamatud fatalistid,» sõnas Grpowski. «Me usume, et igal inimesel on maailmas oma roll.»
«Jumalal on meie kõigi jaoks oma plaan.»
«Plaan on, kuid kellel...? See roll võib olla suunatud millegi inimliku või Kurjuse täideviimisele. Kurjus ei avaldu ainult tegudes või õigupoolest teod pole ainsad, milles kurjus võib väljenduda, olen siin teiega nõus. Kurjus võib avalduda teos, mille ettemääratusest ei pea inimene üldse teadlik olema. Ta on märgitud ja valitud sooritama kunagi midagi. Tal on oma osa Kurjuse summa summarumis. Selliseid inimesi on. Nad pole oma väljavalitusest teadlikud ega peagi olema. Kurjus koob oma võrku aeglaselt, sest aega tal on. Mis on Tal plaanis? Me ei tea seda. Võibolla alustas Saatan või Kurjus oma plaaniga ammu ja on selle juba lõpetanud. Võibolla teeb ta alles esimesi samme? Me ei tea ka seda. Ma arvan, et pan Sidorski oli väljavalitu -- teie mälestused temast kinnitasid seda. Ta mõtiskles kurjuse üle, kuid tema pidas Kurjuseks enda põlgamist. See on loomulik reaktsioon ja ma saan sellest aru. Aga ta suri... enne, kui jõudis talle määratu korda saata. Nüüd on ta tagasi. Ja ma kardan teda.»
Isa Wojtech kuulas teda huviga, kuid raputas pidevalt mittenõustumise märgiks pead. «Ta ei saa tagasi olla. Selliseid asju ei juhtu. Ja polnud tal ka kellegi suhtes õelaid kavatsusi. Ta oli üksik ja õnnetu vanamees. Ta poleks iialgi kedagi tapnud.»
«Mõrv on kole ja hukkamõistetav asi. Kes on tapnud, tuleb tappa. Kuid mõrv -- ka massimõrv -- on väga inimlik. Hitler, Himmler, Jackson, Chamberlain -- kõik suured massimõrtsukad olid eelkõige poliitikud. Inimesena vastikud ja õelad, kuid nad tegutsesid väga maistest kaalutlusest lähtudes. Sõjardid pole kunagi Kurjuse Emissarid, sest Temal pole tarvis inimeste massilist tapalavale saatmist. Tal on inimeste jaoks teine roll... Puhastada maakera inimrassist -- mis võiks olla Kurjusele veel lihtsam ja mõttetum?»
«Siin pean ma vist paniga nõustuma...»
«Eks ole! Mida on Saatanal tarvis? Elu, arvan ma... Elu ja inimesi. Kuid milleks?»
Preester vaatas Grpowskile sügavalt otsa, üritamatagi varjata oma imestust ja teatavat lugupidamist. «Kas te usute jõule?»
«Usun, et talvisel pööripäeval mängivad taevavõlvil jõud, mis on inimesele hoomamatud. Sel ajal on alati seletamatud nähtused energiat kogunud. Ja mulle maitsevad jõulutoidud.»
«Ma lähen nüüd,» ütles isa Wojtech. «Palju toimetusi. Ma ei tea, kas sain aidata, aga soovin panile kõigest hoolimata edu. Julgeolekule ütlen, et tulite pan Sidorskist allesjäänud raamatukogu uudistama, võtke sealt mõned raamatud suitsukatteks kaasa. Häid jõule!»
Preester tõusis ja läks. Grpowski silmitses veel pikalt hauasambalt viimast ülesvõtet pan Sidorskist. Kurjuse Emissarist.
VII
Wieszelowka postkontor ei erinenud millegi poolest tuhandest omataolistest üle kogu maa. Kitsas lett, mille taga unine naisterahvas, nurgas küdev raudahi, laudadel kirjaplangid, telegramminäidised, telefoniraamatud. Grpowski oli seal viibinud juba tund aega, tal oli meeletu nälg ja sümpaatse postkontorijuhataja ees juba piinlik. Nüüd hakkas ta tellima neljandat kaugekõnet -- seda kõige keerulisemat. Esimesed kolm kulusid ühenduse saamiseks Warszawa Ülikooli erinevate teadlastega. Nüüd täitis ta juba vilunult tellimuskviitungi ja lükkas selle häbelikult operaatorile. Too pööritas silmi.
«Ma pean selle kõne tellima. Pan peab õhtuni ootama. Ja võibolla ei saa ka siis ühendust.»
«Pole viga, ma ootan.»
«Me paneme viiest kinni. Ja niigi on palju tööd...»
«Pani, see on teaduse huvides. Olge nii kena, palun.»
No pani oli nii kena ja hakkas midagi pomisedes telefoniketast väntama. Grpowski istus ahju lähedale nurka ning mõtles kartulipannkookidest -- kuidas nad mõnusalt hamba all krõmpsuvad, kuidas ta neile hapukoort peale määrib. Õhtul võiks Marysziaga golabki'sid teha. Keerad kergelt hapendatud kapselahetede sisse hakkliha, seeni, sibulat; sõlmad õrnalt niidiga kinni, keedad... Aga Maryszial pole ilmselt aega, Wigilia'ks vaja ettevalmistusi teha. Pealegi pidi ta Jaroslawale appi minema. Nad olid otsustanud Wigilia ju Jaroslawa juures veeta. Täna pidi Jaroslawa pesu pesema, Maryszia küürib mööblit ja põrandat, Grpowski lubas õhtul kuuse tuua, naine polnud jõudnud veel sellega tegelda. Neil on seal palju toimetamisi, oh jaa... Tegelikult peaks ka ise appi minema, poleks paha ka öösel valves olla. Kui graafik on segi läinud, võib luupainaja ükskõik millal ilmuda. Ja kui ta ilmub, saab graafikust vast mingit selgust, kui sel enam mingit tähtsust peaks olema. Kui me kohtume, siis ta ei pääse... Ma pean sinna midagi varuma, mis aitaks öösel üleval olla, muidu jään magama, jään magama...
Grpowski nägi unes, kuidas Jaroslawa pesu peseb ja Maryszia triigib suurt laudlina, millele nad varsti hakkavad jõululauda katma. Siis peatub akna taga surnuvanker... Midagi nägi te veel unes, üsna palju, aga ei suutnud seda meenutada.
«Pan, pan!» Postkontori juhataja raputas teda õlast. «Ulan-Bator on liinil! Neil on juba õhtu, ajavahet kuus tundi.»
Kui Grpowski ähmiga telefoni poole sööstis, märkas ta, et ruumis on veel keegi. Temast pisut noorem mees, lühikeste vurrudega ja lühikese, korraliku soenguga mustas sügismantlis ja külma ilma jaoks sobimatu baretiga, mis oli asetatud lauale. Mees istus laua taga ja kirjutas telegrammi. Küllap oli mees kaua tagasi tulema hakanud, muidu oleks ta midagi sobivamat selga pannud.
«Jah, halloo!» karjus ta torusse.
«Ulan-Batori Ülikool,» vastati talle mongoolia keeles.
«Ma sain teie numbri Czeslaw Rybczinski käest. Ma olen ka teadlane, Grpowski nimi. Tahtsin rääkida seltsimees Tebgezkulat'iga. Ta käis hiljuti Poolas, kuid ma ei jõudnud temaga kohtuda. Kas oleks võimalik... Mis? Jah, ma ootan...» Mees laua tagant ja operaator jõllitasid teda üllatusest pungil silmadega. Ilmselt polnud nad kunagi varem mongoolia keelt kuulnud ja poolaka suust võis see tegelikult väga kaunis keel küll veidralt kõlada. Keegi oli taas liinil. «Jah, Poolast,» hüüdis Grpowski nüüd vastuseks. «Jah, jah... ma tahtsin... Mis? Kuidas? Ahsoo... Väga kahju. Ma ei teadnud, loomulikult... Andke andeks. Aitäh.» Ta pani toru hargile ja jäi tühja pilguga postkontorit vahtima. Tal oli hirm.
«Kas pan tahab veel helistada?»
«Kuidas? Ei, aitäh. Ma arvan, et olen lõpetanud.»
«Kas see oli mongoli keel?» küsis operaator.
«Jah.» Grpowski üritas ennast koguda. «Väga ilus keel, eks ole?»
«Minu meelest on kõige ilusam soome keel,» vastas operaator, kuid hammustas siis kiiresti keelde ja vaatas ehmunult võõra poole.
«Pole sel ka viga,» ütles Grpowski. «Nägemiseni.» Võõra juures ta seisatas hetkeks. «Head uut aastat teile ka. Kas polegi mitte suurepärane, kui kaks vennasrahva teadlast saavad läbi telefoni rahvamajandusele nii kasulikku koostööd teha. Millise ilmakorra ajal selline asi veel võimalik oleks? Poola ja Mongoolia -- maailma eri otstes, aga sotsialismis koos! Suurepärane, kas pan ei arva nii?»
Pan noogutas.
VIII
Kodust leidis Grpowski ukse peale vajutatud sildi, millele Maryszia tuttav käekiri oli kiiruga sirgeldanud ühe sõna: «Jaroslawa.» Grpowski ei saanud millestki aru. Ometi pööras ta ümber ja hakkas Jaroslawa poole kõmpima. Minut minutilt muutus ta samm kiiremaks ja poole tee peal ta juba jooksis, pritsides kahele poole pori. Graszek sööstis talle haugatades tee peale vastu, kuid tema tervituses polnud sugugi rõõmu. Koer värises üleni, oli ärevil.
«Mis on, vanapoiss? Kas perenaisega on midagi halvasti?»
Koer ähkis ja jooksis maja poole tagasi. Maryszia võttis ta lävelt vastu, ta oli haukumist kuulnud. «Luupainaja,» sosistas naine talle. «Ma jõudsin õigel hetkel. Graszek hakkas ulguma ja naabrid jooksid minu juurde.» Koer lipsas nende jalge vahelt tuppa.
«Kuidas tal on?»
«Halvasti. Tal oli shokk.»
Jaroslawa istus köögis laua taga, tema ees oli viinapudel, naine ise tekki mähitud. Ta värises ikka veel üle keha, nägu hirmuhigiga kaetud ja kaame, silmad jääkülmad ja kristallpuhtad. Hirm ja vapustus olid ta teinud veelgi ilusamaks. Juuksed olid valla, langesid valgele pluusile, kui naine pead raputas, tundis Grpowski ta juuste puhast aroomi. Jaroslawa ei saanud ikka veel korralikult rääkida, ta hakkas luksuma, nii kui paar sõna proovis lausuda, raputas siis pead ja kattis näo kätega. Maryszia kallas talle veel pisti viina ning sundis teda jooma. «Garszek läks peaaegu hulluks,» seletas Maryszia. «Naabrid polnud kunagi kuulnud koera päeval ulgumas ja veel niimoodi! Uks oli lukus ja koer kraapis seda meeleheitlikult, ulgus. Kui ma siia jõudsin, hüppas ta peaga vastu akent, tahtis sisse murda. Pole kunagi näinud ühtki koera niimoodi tegevat! Mul oli võti, jooksime koos magamistuppa, koer minu ees -- ta teadis, kus perenaine... või see on...» Nüüd istus Graszek ustavalt perenaise juures, vaatas teda kuidagi kergendatud pilguga. Ometi oli ta valvel ja ikka veel ärevil.
«Ta oli voodis, magas,» rääkis Maryszia edasi. «Ennast üleni linadesse ja tekki mähkinud, viskles voodis ja karjus unes. See oli jube. Tead, ta võitles unes...»
«Mida te... ta karjus, said sa aru?»
«Ei. Need polnud sõnad, ta karjus valuoigeid, meeleheite ja hirmu hääli... Graszek hüppas talle peale ja hakkas nägu lakkuma. Ta tundis midagi. Mina tundsin ka... kellegi juuresolekut. Ent ma ei suutnud ega jõudnud sellele keskenduda. Hakkasin Jaroslawat äratama.»
Jaroslawa proovis midagi öelda, tõi kuuldavale paar abitut häälitsust, kuid ei suutnud sõnu lõpetada.
«Koer lakkus teda nagu meeletu, mina raputasin teda, karjusin midagi... Ta hakkas vaid tugevamini visklema. Lõpuks taipasin ta voodilt maha lükata... Harutasin ta linast ja tekist lahti, ta rapsis nii tugevalt, need ei tulnud talt ümbert ära. Lõpuks siiski sain ta vabaks ja tõukasin põrandale. Siis ta rahunes, karjed vaibusid väga aeglaselt. Ma raputasin teda edasi, kutsusin nimepidi. See polnudki nagu päris uni -- midagi minestusesarnast pigem. Kui ta silmad avas, nägin neis Hirmu... ta ei saanud alguses millestki aru... Hakkas mul kätega ümber kaela kinni, tahtis nutta ja rääkida, aga ei suutnud. Pole siiani suurtnud, Mieczislaw. Shokk pole veel üle läinud.»
Grpowski vaatas Jaroslawat, kelle kaamed silmad kiirgasid abipalveid ja lootusetut õudust.
«Mida te unes nägite, pani?» küsis Grpowski. «Kas suudate kirjeldada?»
Jaroslawa raputas pead, ägises midagi. Pearaputus pidi tähendama, et naine ei taha üleelatut meenutada, isegi kui suudaks.
«Kuidas ta oma päeva veetis? Kas juhtus veel midagi imelikku?»
«Ma tulin hommikul siia. Jaroslawa jõudis kirikust üheksa paiku tagasi. Me hakkasime tööle -- pesime, küürisime, puhastasime, rääkisime, kuidas õhtul kuuske hakkame kaunistama. Lõuna ajal sõime ja siis arvas Jaroslawa, et on liiga väsinud ja peaks mõned tunnid puhkama. Pakkusin, et tulen pärast tagasi, aga ta keeldus, ütles, et saab hakkama. Ma läksin koju... Edasi sa tead.»
«Jah, tean,» pomises Grpowski mõtlikult. «Arvan, et tean küll. Oleksin pidanud varem tulema, jäin liiga kauaks küla peale hulkuma, inimestega vestlema.» Ta tõusis ja läks magamistuppa. Kardinad olid ette tõmmatud, toas oli pime, ta jättis ukse paokile ja silmitses voodis valitsevat segadust. Madrats oli kohalt liikunud, tekid ja linad vedelesid poolenisti põrandal... Sealt oleks otsekui sõda üle käinud -- ja Grpowski polnud kindel, kes selles sõjas võitnud oli.
Toas oli veel keegi.
Grpowski tundis seda selgelt. See oli külm ja ähvardav juuresolek, mida ta polnud kogenud siin eile ega hommikul Sidorski haual. Kuid see oli hääbumas, taganemas... Grpowski jõudis kinni püüda ainult mingi pelga ja kaugeneva hinguse, sosinavarju. Ja võibolla oli seegi rohkem tema ettekujutuse vili. Ta oli hiljaks jäänud, luupainaja oli lahkumas. Aga ta tuleb tagasi. Kui Grpowski peaks eksortsismi läbi viima, siis tuleks seda teha just siin -- magamistoas. Ent mitte praegu, mitte veel. Talle on vastast vaja. Grpowski läks naiste juurde tagasi. Midagi ütlemata peatus ta Jaroslawa juures, võttis ta pea oma pihkude vahele ja vaatas talle sügavalt silma, siis suudles ta naist jääkülmale laubale. «Me saame sellest jagu,» sosistas ta. «Ma luban teile. Peate nüüd puhkama, lähme...» Naine tõusis tõrkumata, koos Marysziaga talutasid nad ta elutuppa diivanile. Grpowski sättis talle padja pea alla ja kattis tekiga. Toas hakkas jahenema, ahju pidi puid juurde tooma -- Jaroslawa pidi magama kaua, hommikuni välja.
«Ärge kartke, me jääme siia ja nüüd ei juhtu teiega enam midagi!» Kui Jaroslawa usalduslikult noogutas, sirutas Grpowski käe välja, tegi tema pea kohal sõrmedega kiire liigutuse ja puudutas naise vasakut meelekohta. Silmad sulgusid ja mõne hetke pärast magas naine rahulikult. Graszek niutsatas tänulikult ja keeras end diivani ette kerra.
«Maryszia, kas sa temaga saunas oled koos käinud?»
«Ei. Miks... Ahaa, taipan...»
«Jah. Mind huvitaks, kas ta kehal on mingeid märke. Valu peaks tekkima mingist füüsilisest mõjutusest. Ma olen küll peaaegu kindel, et meie vaenlane on midagi vaimset, ent igaks juhuks... Kas sa vaataksid ta üle?»
Maryszia noogutas huuli kokku surudes ja Grpowski läks kummalist magusat erutust maha surudes kööki teed keetma. Maryszia liitus temaga kümne minuti pärast ja raputas vaikides pead. Nad jätsid ukse elutuppa avatuks ja hakkasid teed jooma.
«Ei mingeid muljutusi, muhke, verevalumeid?»
«Ei. Pealegi on ta ju arst, ta oleks ise märganud.»
«Seda küll, kuid kunagi ei maksa liiga kindel olla.»
«Sa kaitsed teda?» küsis Maryszia.
«Jah, ma tegin kaitsemärgi. Tema uni on nüüd suletud. Kuid seal toas ei juhtu temaga niigi midagi.»
«Miks?
«See on magamistoas, ainult seal -- ei mujal. Kummaline, kas pole?»
«See kõik on nii kummaline. Suremast keelduvad inimesed, mongolid, luupainaja...»
«Ma pole sulle veel rääkinud...» Grpowski vakatas ja põrnitses mornilt viinapudelit. «Ma helistasin täna Ulan-Batorisse. Tebgezkulat on surnud... Kohe peale naasmist kadus ta steppi, oli olnud millegi pärast väga ärevil. Ta leiti kuu aega tagasi. Südamerabandus...»
«Ma teadsin seda, tundsin,» sosistas Maryszia ehmunult.
«Tema tundis seda ka ette. Ma ei tea, mida ta steppi otsima läks, kuid see peab olema seoses sellega, mida ta siit leidis.»
«Mul on temast kahju...»
«Minul ka, kuigi ma ei tundnud teda. Meid on jälle üks vähem, Maryszia!»
Nad vaikisid ja kuulsid elutoast Jaroslawa rahulikku hingamist.
«Mis edasi, Mieczislaw?»
«Edasi?» Grpowski vaatas kella. «Ma jään siia. Sina peaks koju puhkama minema -- ma arvan, et nii on kõige parem. Homme on meil palju teha.»
«Aga sina?»
«Loen pisut, mõtlen, arvutan. Pidepunkte peaks meil juba küllaga olema. Kõige tähtsam on teada -- ära mõistatada, mis õieti toimub. Alles siis saab tegutseda. Ma rääkisin hommikul isa Wojtechiga... Ta ütles midagi väga olulist, ma tunnen seda, kuid ei suuda veel täpselt aru saada, mida nimelt. Kuid ma nuputan selle välja, ole mureta.»
«Ma tahaks ka siia jääda,» pakkus Maryszia. «Võiksin senikaua Jaroslawat valvata, kuni sina nuputad?»
«Jaroslawaga ei juhtu midagi, ära tema pärast muretse.»
«Luupainaja ei murra kaitsemärgist läbi?»
«Ei. Märk toimib kaksteist tundi -- rohkemaks pole ma võimeline, kuid rohkem pole ka tarvis. See, mida me luupainajaks nimetame, on tulnud ainult unes ja ainult magamistoas. Jaroslawa uni on aga nüüd kinnine, lukus... Ta isegi ei tea, et magab. Ma loodan, et ka unustab õudused, mida läbi elas. Wörrtzi kaitsemärgil võib olla selline toime, sõltub sellest, kui sügavale piinaja jõudis.»
«Kas sa ei pea seda luupainajaks?» päris Maryszia imestunult.
«Noh, mitte päriselt. Klassikalist luupainajat polegi olemas. Ma olen üritanud uurida seda indoeuroopa tüvi -- 'mar' -- kuid pole kuhugi jõudnud. Kas pole hämmastav, et juba vanainglise ja vananorra keeles tähendab 'mara' deemonit, kes käib öösiti magaja rinnal painamas, põhjustades halbu unenägusid -- ja täpselt sama sõna on pea kõikidel euroopa rahvail sellise koletise tarbeks! 'Mara', 'nachtmahr', 'mahrt', 'mårt', meie 'koszmar', vene 'koshmar', 'nightmare', 'murraue'... Need elajad ei saanud ju nii levinud olla, et kõik neid ühe sama nimega kutsusid! Mõneti on need kõik teisendid inkuubusest -- deemonist, kes unes naisterahva eostab. Mara võib olla nii vaimolend kui füüsiline koletis -- keskajal peeti seda akadeemiliseks tõeks, meie 'koszmar' on aga liiga ratsionaalne, liiga kaval, liiga ebadeemonlik. Jaroslawa vaenaja on seotud selle majaga, selle magamistoaga ja tema unega. Kuid ma pole kunagi kuulnud, et luupainaja käiks ka päeval... See on midagi muud ja hommikuks ma tean, mis.»
Maryszia tõusis, vaatas köögis veel ringi ja hakkas palitut selga ajama. «Ma lähen siis pealegi. Aga tulen homme tagasi. Ennelõunal, varem ei jõua... Kui Graszek ulguma hakkab, mis siis?»
«Ma olen siin. Ütle naabritele, et kõik on korras ja pole vaja sind kutsuda.»
«Kui sa tahad öösel üleval olla, siis keeda endale kohvi -- see on, näed, siin...» Ta avas köögikapi ja näitas Grpowskile kohvipakki.
«Ma arvan, et ma ei taha öösel üleval olla,» vastas mees kurjaendeliselt muiates. «Pani Jaroslawa voodi on juhuslikult vaba...»
Maryszia võpatas, seisatas uksel, vaatas Grpowski poole ja vangutas pead. «Ole ettevaatlik, Mieczislaw, palun sind -- ole ettevaatlik!»
IX
Huvitav, mida Vlasta arvaks, kui teaks, et ma kavatsen veeta öö võõra naisterahva voodis, mõtles Grpowski. Vaevalt ta seda kuuldes rõõmustaks, isegi kui naisterahvas magab ise mujal. Aga kui ei magaks...? Kas ma saaksin ka Jaroslawaga ühte heita, oleks mul julgust? Isegi, kui see oleks vajalik ainult eksortsismi läbiviimseks? Saaksin ma sellega hakkama? Tont seda teab. Jaroslawa ei ärka enne hommikut ja mul pole mingit võimalust seda järele proovida. Nii... Kus see graafik meil siis on... Teeme siia ühe uue märgikese. Mis me saame? Milline muster meile avaneb? Midagi me ei saa, kõik on sama segane... Hakkame siis otsast pihta! Nii, 25. oktoober, reede -- esimene luupainaja öö, kümme päeva pärast Jaroslawa saabumist. Ta ei tea veel, et see on luupainaja, kurdab halba und ja valu. Järgmisel ööl kõik kordub ja nii neli päeva järjest. Pane tähele, et alguses on piinaja nõrgem, aja jooksul muutub aina tugevamaks, valusamaks. Mida see näitab? Ta murrab aeglaselt vastupanu, kohaneb, kogub jõudu? Võimalik, täitsa võimalik. Siis saabub vaikus, esimene seanss on läbi. Miks ta kaob? Just siis, kui naise vastupanu on nõrgenenud ja tuleks aina peale pressida. Ei tea. Hästi, aga mis võib olla piinaja eesmärk? Ainult haiget teha? Vaevalt. Ütleme, et see on Sidorski spiriitum. Mingitel segastel põhjustel on ta tagasi tulnud. Aga miks just magamistuppa? Ta suri ju õues. Miks ta tuleb alati... Hiljem. Sellest mõtleme hiljem. Kõigepealt -- mida ta tahab? Kui ma talle täna ennast pakun, pean ma teadma, mis tal plaanis on. Pean teadma, milleks valmis olla. Mida ta eluajal tegi? Nukrutses, tõlkis, elas erakuelu, ent -- pane tähele! -- ei mõlgutanud enesetapumõtteid. Isa Wojtech oleks mulle öelnud, oleks vähemalt vihjanud. Sidorski veeratas oma elupäevi lõpuni -- põlatuna, vihatuna, tõrjutuna. Tõlkis luuletusi, põletas ära, tõlkis uuesti. Miks? Sest ei olnud tõlkega rahul... Ta ei uskunud, et on luuletaja mõtet õigesti tabanud, ikka jäid veel tabamata nüansid. Ta ei suutnud poeetide hingemaailma lahti mõtestada. Aga äkki oli ta lihtsalt vilets tõlkija? Kahju, et seda enam kontrollida ei saa. Ah olgu, mida see meile ikka annaks. Ta püüdles täiuslikkusele -- see paistab selge olevat. Ja ta ei mõistnud, miks teda Kurjaks peetakse... Otsis Baudelaire'ist enda muredele vastuseid. Nii. Miks ta siis tagasi on? Loogiline oleks arvata, et oma ootamatult katkenud elu jooksul ta ei leidnud neid vastuseid! Väga hea, Mieczislaw, edasi! Mida ta nüüd Jaroslawast tahab? Vastuseid. Miks? Kuidas? Iga päev sureb sadu tuhandeid inimesi, neist kõigil jääb midagi pooleli; keegi pole kunagi oma eluga täiesti valmis; ka need kolm vanurit, kes meil siin praegu suremast keelduvad. Nemad on alla andnud, teavad, et aeg on käes. See pole vastuhakk surmale, oo ei... Nad on paratamusega leppinud, aga mingil põhjusel ei saa seda vastu võtta. Kuid oota, nendest hiljem. Miks ikkagi Sidorski on tagasi? Reeglina surnud ei tule tagasi -- tulevad mõned haruharvad erandid. Ja pole tähtsust, kellel midagi elus pooleli jäi -- kojamees või president -- tagasituleku põhjuseks ei ole lõpetamata jäänud asja tähtsus rahvamajandusele, et plaan jäi täitmata või umbes nii. Ei, igale inimesele on tähtsad erinevad asjad ja need on kõik võrdsed -- pühkimata tänav või kaotatud sõda, vahet ei ole. Aga tagasi tulevad üksikud, need, kes on millegi poolest erilised. Sidorski oli eriline, seda teadsid siin kõik, kui isa Wojtech välja arvata... Ta oli Kuri, Väljavalitu, Emissar, kes ise oma ettemääratusest teadlik pole. Talle on antud mingi roll, mingi detail Suures Plaanis. Milline? Seda ei sa ma kunagi teada, minu elu on selleks liiga lühike. Mõtle nüüd, kas ta on tagasi sellepärast, et ei leidnud teda piinavale murele seletust või sellepärast, et peab lõpule viima selle, mis tal kui Emissaril tegemata jäi! Aga kas ei võiks see üks ja sama olla? Jõuda selgusele oma elu mõttes ja see saavutada... Vastus küsimusele, miks teda vihati, ütleks talle ka, mis tal tegemata jäi. Võimalik, väga võimalik. Jääme praegu selle juurde. Võtame nüüd need kolm surematut. Miks nad ei lähe ja kuidas see on seoses Sidrorskiga? Võimalusi on mitmeid. Võiks siin mingi ühendus olla Jaroslawa luupainaja graafikuga? Sureva inimese meeled on teispoolsusele valla, nad kõik on juba peaaegu teadvusetud, ei kavatse elule tagasi pöörduda, nad näevad juba ja tunnevad. Kas on võimalik, et Sidorski käib neidki öösiti painamas -- ei lase neil surra? Hoiab mingil põhjusel elus? Tahab jõuda selgusele, mis on Kurjus? Piinab Jaroslawat, näitab talle unes asju, mis tekitavad surmahirmu (aga seda ma ju täna tüdruku silmis nägin -- surmahirmu), saadab talle kaela kõige õudsemaid nägemusi, mida surnu võib elusas tekitada... Jah, selles võib midagi olla! Sidorski oli määratud Kurjaks, kuidagi ta teadis seda, aga ei mõistnud, mis see on ja mida ta peab tegema. Ta suri ja teda ei lastud edasi -- mine tagasi ja lõpeta oma töö! Ja ta läks... tuli, õigemini. Tuli ja leidis eest Jaroslawa -- noore, elust pakatava naise. Ja näitab talle asju, mida ükski elusolend ei tohiks teada ega näha. Jaroslawa ei mäleta oma unenägusid. Aga loomulikult -- valu ongi vastupanu neile nägemustele, kaitsereaktsioon. Nägemused on nii hirmsad, et närvikava keeldub neid vastu võtmast. Nagu palavik viiruse vastu, võitleb tema keha nende nägemustega. Sidorski katsetab, mis on Ülim Kurjus. Näitab elavale Surma, muudab selle kehalt terve inimese vaimseks vareks. Hullumeelsus oleks naisele pagu, kuid Sidorski ei lase teda sinnagi, selleks on ta liiga julm ja kaval. Ja need vanurid... Nemad tahavad surma, usuvad, et on selle ära teeninud, nad elaksid veel, kuid teavad, et aeg on käes. Ja siin ilmneb Kurjuse teine pool -- hoida elus surma ihkavat inimest. See on nagu januse suu kinnikleepimine. Ehk manab ta neile nägemusi sellest, mis neid ees ootab? Ja sellepärast inimesed keelduvadki minemast. Aga ta valetab neile! Ja valetab ka Jaroslawale! Mis võiks olla inimesele suurem piin, kui teada, mis seal on ja see pole hoopiski see, mida nad uskusid? Nad kõik on ju usklikud, usinad ja andunud katoliiklased. Usuvad rahu ja õndsusesse... Ja nüüd meeletu pettumus -- ei, mitte pettumus vaid vapustus, oma koleduses kujutlematu ahastus! Sidorski spiriitumil on selleks jõudu ja võimsust -- see ongi see Kurjus -- see, mida kõik temas tundsid. Pole oluline, kas me liigitame moraalseks, metefüüsiliseks või füüsiliseks. Luupainaja on vanem kui filosoofia. Siin on Kurjus, mis võtab inimeselt ainsa lootusekübeme, mida ta on alati surmale mõeldes hellitanud! Elusalt võtab ta lootuse elada, surmalemääratutelt lootuse surmalt puhkust leida! Täna hakkas Jaroslawa vastupanu juba nõrgenema ja ta mäletas oma nägemusi. Keegi ei suuda mõelda surmast, loobumata pakitsevast lootusest, et see pole lõputu piin, vaid rahu ja midagi veel... Midagi helget. See on ainus, mis päästab meid hullumeelsusest. Mind ennast ka, kusjuures. Ja võtta see usk katoliiklaselt, asendada see võltspiltidega igavikulisest hukust. Mnjaa, see on võinalik, ent kuidas asetuvad sellesse skeemi ikkagi Sidorski tsüklilised ilmumised? Ons ta neil ülejäänud öödel vanureid painamas? Aga ikkagi, miks just ööd ja miks nii range graafiku alusel? Oli ta nii süsteemne inimene? Kui oligi, siis peale surma see vaevalt enam tähendaks. Ja kaua ta kavatseb jätkata? Olgu tema võim nii suur kui tahes -- ükskord peavad need inimesed ikkagi surema. Ja veenduvad, et neile valetati. Või ei veendu? Ka seda ma ei saa kunagi teada, vähemalt oma eluajal mitte. Ent olgu -- oletame, et ülejäänud öödel on ta surevate vanurite kallal. Jäävad veel mongolid, õigemini vana uiguuri hirm ja ekspeditsiooni põgenemine. Kas on see üldse seoses Legnica välja lahinguga? Võibolla on see vaid juhus -- nad tulid siia ühte otsima, kuid leidsid sootuks muud. Kuid mida? Mis võis olla see, mis pani nad pagema? See koht? Eksortsist tundis ära selles Neljakümne Ida Musta Vaimu ühe Värava. Aga miks mina ei tunne? Ka Maryszia pole kunagi tundnud siin midagi eriliselt halba, peale Sidorski. Liiga arvab, et mongolid -- need Ida barbarid -- tõid kunagi midagi halba Euroopasse. Huvitav, kas Tebgezkulat ka nii arvab? Me oleme Liigas seda arutanud, kuid pole kuhugi välja jõudnud. Mida võisid tähendada need võltspagemised, suits lahinguväljal? Allikad on liiga napid ja segased. Midagi seal juhtus, aga mis nimelt? Võitmatud mongolid... Metsikud loomad, põrgusigitised -- nii neist Euroopas arvati -- lõid pihuks ja põrmuks kogu Õhtumaailma sõjakunsti, tallasid selle Legnica kevadisse porri ja keerasid Euroopale selja. Edasi jäid ju Poola ja Saksa tühjad tasandikud ja rikkad linnad. Aga ei, nemad läksid mägedesse, vaestele Tatra, Dalmaatsia ja Balkani aladele, ei jätnud maha kübetki administratiivvõimu, nagu tegid Venes. Mitte ükski inimestest koosnev sõjavägi suutnud neid võita. Otsisid nad Viimast Merd? Ja leidsid, et see on Aadria meri? Jabur. Neil oli väga selge ettekujutus Euroopa geograafiast ja sõjalisest võimsusest. Nende luure töötas kõigi Euroopa kunigakodadest paremini -- nad isegi teadsid, kus on Wenceslasi vägi. Miks nad rüüstasid ainult Poola kiduraid linnu ja keerasid otsa ümber? Kas mitte nad ei löönud hoopis kartma? Ent mitte inimesi, mitte sõda ega sõdimist. Midagi sellist, mille nende shamaanid Legnica väljal ära tundsid. Ja nad hoopis põgenesid! Ja ei tulnud kunagi tagasi siia neetud paika. Ja täpselt seda sama tegid ka Ulan-Batori õpetlased. Võibolla nad ikkagi said oma küsimustele vastused? Sidorski on siin kogu aeg elanud -- ta pole siit kunagi ära käinud. Aga mis oleks veel loomulikum, kui hüljata küla, kus sind vihatakse ja minna kuhugi mujale? Maja -- endine mõis -- hoidis teda kinni? See lagunenud hurtsik, mille korrashoidmisega ta hakkama ei saanud. Oli see lihtsalt kangekaelsus ja teadmisiha? Selgitada välja, miks? Ka võimalik. Kuid Emissarina ei saanud ta siit lahkuda. Siin on midagi, siin Legnica väljal, millelt põgenes maailma kõigi aegade võimsaim sõjavägi, siin on tema koht ja siia tuleb ta pärast surma tagasi, et jõuda selgusele oma Kurjuse olemuses, katsetades oma võimalusi surijate kinnihoidmisega ja elavatele nägemuste toomises, mille eest ei päästaks ka hullumeelsus. See paik -- Neljakümne Musta Ida Vaimu Värav on tema kodu!
Aitab! Aeg on magama minna. Ma avan oma une ja meeled. Ma kutsun teda. Ja siis...
Ainult üks saab jääda -- mina või tema.
Grpowski haigutas, tõusis, lõpetas oma tee, pesi tassi leiges vees puhtaks, läks elutuppa, lisas ahju puid, et Jaroslawal öösel külm ei hakkaks, silitas ta pead ja suudles teda veelkord laubale. Siis suundus ta magamistuppa, süütas öölambi, koristas põrandalt Jaroslawa linad ja teki, voltis need kokku ja pani kappi -- millegipärast ei lubanud tema komblustunne magada alasti linadel, millel see kaunitar just maganud oli (aga alasti magama ta pidi) -- tegi endale uuesti aseme, võttis riidest lahti, võbistas külmast õlgu, kustutas tule ja hakkas juba voodisse ronima, kui talle meenus veel midagi. Ta kargas voodist välja, süütas veelkord tule ja vaatas toas ringi. Äratuskell oli loomulikult seal, kus ta olema pidi -- öölaual. Grpowski võttis kella kätte ja keeras äratuse maha. Ükskõik, mis ka öösel ei juhtuks, ei taha ta ärgata kell viis hommikul. Enne uinumist luges ta kaks loitsu, pani silmad kinni ja jäi paugupealt magama.
X
Midagi väga hella ja õrna oli see, mida ta järgmisena tundis. Keegi silitas hoolitsevalt ta pead, ütles midagi sooja. See polnud uni, see oli tõeline. Heasoovlik puudutus, peaaegu armastav puudutus. Jah, ta tundis armastust. Loits, mis oli ta meeled avanud, valas ta sisse kontsentreeritud ja kõigest tarbetuist lisandeist puhtaks filtreeritud armastust.Valgus! Helge ja ilus valgus, täis elu ja rõõmu, mis kutsus ja ootas, avanes talle, nõudis tähelepanu. Öö oli kusagil kaugel, ööd tegelikult ei olnudki enam. Oli ainult valgus ja... jah, hääled! Ta kuulis hääli, murelikke hääli. Ta ärkas.
XI
Vähe on inimese elus hetki, kus kõik ilus ja helge valmistab pettumuse.
Puudutus kuulus Jaroslawa käele.
Valgus oli aknast sissesiravast päikesest, sest 22. detsember oli Wieszelowkas ilus ja selge.
Kadunud öö tähendas seda, et oli hommik.
Hääled kuulusid Marysziale ja Jarolsawale.
Ja armastus, mida Grpowski oli nii selgelt tundnud, tuli Jaroslawa puudutusest. Parem, kui ta poleks seda tundnud. Liiga valusalt, teravalt ja selgelt tuletas see arsti puudutus talle meelde oma vastutuskoormat. Loitsuga teritatud tajud oli unes töötanud mitte selleks, milleks nad manatud olid.
«Mieczislaw, ärka ometi!» Maryszia.
«On tal midagi viga?» Jaroslawa.
«Midagi pole tal häda, põõnab nagu põrsas. Suur valge ammu väljas...»
Grpowski põrnitses naisi juhmi pilguga. «Palju kell on?»
«Üksteist saab varsti, unekott! Kella keerasid sa maha ja Jaroszja ärkas veidi enne minu tulekut. Kohvi jooma tuled?»
Ta oli kogu öö maha maganud ja keegi polnud tulnud. Ei Sidorskit, ei luupainajat. Korraga ta teadis, et kõik eilsed järeldused olid olnud valed või oli ta lihtsalt üle kavaldatud. Jaroslawa! Ta rääkis!
«Jaroslawa, kuidas sa ennast tunned?» Pärast kogetut ei suutnud Grpowski naist enam teietada.
«Hästi, tänan küsimast. Ma ei mäleta eilsest peaaegu midagi. Ainult seda ehk, et kartsin, kuid mida -- ei mäleta. See oli teie teene, oli ju? Ma ei teadnudki, et oskate hüpnotiseerida.»
Grpowski ajas ennast kontide ragisedes voodis istukile, päike ripsas terva noolena ta silma, keegi oleks võinud kardinad vähemalt ette tõmmata. Naised silmitsesid teda miskipärast kuidagi ebalevalt naeratades. Muidugi! Ta oli ju ihualasti -- ruttu rebis ta teki lõuani.
«Valu ei tunne?»
«Ei, mu enesetunne on suurepärane, ma pole ammu ennast nii hästi tundnud.»
Naised läksid kööki ja Grpowski riietus kiirustades. Midagi on valesti, midagi ei klapi -- trummeldas tal meeltes. Luupainaja ei ilmunud, ometi oli ta oodatud, soovitud. Mnjah, küll mitte kutsutud, sest kutsumine ei saa olla nii anonüümne -- kuid ikkagi... Kui tema graafik oli muutunud, siis miks katsetas ta nüüd vaid ühe korra ja Jaroslawa'ga? Seega, kas ta tahab ainult Jaroslawat või ei saanud ta sel ööl ilmuda? Mis võiks teda kinni hoida?
Hommikusöögiks soojendasid nad pirukaid ja jõid odavat kohvi. «Mieczislaw, sa võiks täna kuuse tuua,» ütles Maryszia. «Meie hakkame koristama... Suudad sa töötada, Jaroszja?»
«Kuidas? Jah, muidugi, minuga on kõik korras. Ainult, ma tahtsin öelda, et...» Naine vakatas ja vaatas malbelt Grpowskit. «Tahtsin öelda, et nüüd ma usun pani... sind. See pole haigus.»
«Millest siis see meelemuutus?»
«See eilne juhtum... Ma ei mäleta küll täpselt, mis toimus, kuid suudan meenutada mingit... suhtlemist. See kõik oli kuidagi liiga isiklik. Ta nagu oleks minult midagi tahtnud... Kuid mida?»
«Rahvajuttude luupainajad ei taha midagi. Nad on eesmärgita piinajad, kes teevad õelust õeluse pärast. Mõneti on nad nagu kehastunud metafüüsiline kurjus.» Grpowski muigas. «Sellest oleks huvitav isa Wojtechiga rääkida... Millise Jumala tegevust põhjendava seletuse suudaks ta leida, kui tõepoolest eksisteeriks luupainaja füüsilise koletisena, kelle ainus eesmärk on Kurjus. Milline roll oleks luupainajal jumala plaanis; kuidas aitab ta Head eristada? Ja mida me oleme teada saanud, mida olulist kogenud, kui luupainaja tapame?»
«Isa Wojtech vastaks teile, et Jumalat ei peagi seletama, vaid uskuma,» kostis Jaroslawa leebelt. «Ilmselt minagi ütleks nii.»
«Hea küll. Jaroslawa, ma tahtsin sinult küsida... õigemini öelda, et see polnud hüpnoos, millega ma sind ravisin. Tähendab, mitte päris hüpnoos, selle sõna meditsiinilises tähenduses. Aga ma võiksin sind vähemasti proovida hüpnoosi alla panna.»
Naine vaatas Marysziale ja Grpowskile ehmunult ja segaduses otsa. «Milleks?»
«Et sa meelde tuletaksid, mis sinuga tegelikult eile juhtus... Vaata, ma pole sulle öelnud, et magasin sinu voodis just seepärast, et lootsin ise luupainajat kogeda. Mingil põhjusel suudab ta opereerida ainult magamistoas ja ainult sinu -- see tähendab endises Sidorski voodis...»
Jaroslawa kahvatas ja muutus näost täiesti kaameks.
«Ma pean neid seoseid nägema,» rääkis Grpowski edasi, «ja ma näen neid. Kuid mind ennast põlgas luupainaja ära. Ta ei tulnud mind kiusama, ta ei tulnud mind kiusama... Nüüd ütled sa, et mäletad teatavat suhtlemist ja personaalset lähenemist. Meie järgmine küsimus on muidugi -- miks? Ja sellele saad vastata ainult sina ise -- nende mälestuste elustamisega, mis on nii õudsed, et sinu aju keeldub neid vastu võtmast ja mäletamast. Oled sa selleks valmis?»
«Kas see on vajalik?»
«Ma ei tea täpselt. See võib olla oluline... Ma ei suuda kuidagi leida luupainaja allikat ega eesmärki. Ta varjab ennast ja mind põlgab.»
Jaroslawa mõtles ja noogutas siis.
«Hästi,» Grpowski tõusis laua tagant. «Me teeme seda homme. Täna toome aga kuuse ja koristame tube. Lõppude lõpuks on varsti Wigilia ja uus aasta.»
XII
«On 21. detsember. Sa oled vara ärganud, kirikus käinud, kogu päeva koos Marysziaga tube koristanud, pesnud, puhastanud, küürinud. On lõuna, sa einestasid ja Maryszia läks koju. Sa oled väga, väga väsinud ja tahad puhata... puhata... puhata...» Grpowski monotoonne, kaastundlik hääl kõlas hämarduvas toas. Jaroslawa lebas voodis, teki all, silmad suletud. Grpowski istus voodi ees toolil, Maryszia oli toanurgas varjus, nõjatus vastu seina, käed rinnal ristatud. Ta oli murelik, sest polnud kindel, kas selline moodus on kõige parem; oli ka Grpowskile öelnud, et hüpnoos paistis talle kui kurjade vaimude asjata väljamanamine. Mees oli talle lubanud, et Jaroslawa ei saa kannatada. «Aga kui ta tuleb just siis, kui sina teda hüpnotiseerid?» oli Maryszia pärinud. «Kuidas me siis aru saame, et see on tõeline, mitte meenutused?»
«See oleks hea, siis oleks ta meil peos,» oli Grpowski vastanud. «Ja pealegi on meil tubli Graszek. Ta hakkaks ulguma.» Lõpuks oli Maryszia pooleldi vastu tahtmist nõustunud. Need on julmad mängud, kus võidu hind võib olla väga ränk.
«Sa tuled magamistuppa, mida sa teed Jaroslawa?»
Vaikus, naine hingas raskelt, lamas tikksirgelt õhukese teki all, millelt joonistusid tema kaunid vormid. Korraks vilksatas ta näol kerge tõmblus, huuled tõmbusid poekvile, ent ta vaikis edasi.
«Sa tahad magada, Jaroslawa, sa oled kohutavalt väsinud. Paar tundi puhkust -- mõtled sa -- ja siis koristan edasi. Wigilia on lähedal aga sul on veel nii palju teha. Sa oled väikese puhkuse ära teeninud.»
«Grazsek,» pomises Jaroslawa äkki.
«Jah, Graszek, sinu tubli koer. On ta siin, sinuga?» Grpowski häälest ei kostunud vähimatki erutusvarjundit, kuid Maryszia tundis, et mees sisimas võpatas -- hüpnoos oli õnnestumas.
«Graszek on toas, ma lasin tal soojas olla, aga ta peab tagasi minema.» Jaroslawa huuled liikusid vaevu. «Ta on liiga porine. Ma ajan ta õue ja panen ukse lukku. Ta tahab tagasi. Kiunub ja kraabib ust...»
«Koer tahab sinu juures olla, ta armastab sind. Mida sa edasi teed?»
«Väsinud... Pean magama, puhkama...»
Grpowski kummardus talle lähemale. «Sa lähed magama. Kas sa mõtled midagi?»
«Olen liiga kole, nägu on vajunud ja loppis, pean rohkem puhkama.»
«Jah, sa pead puhkama, Jaroslawa.»
«Ma teen voodit. Kapis on kõik linad ja tekid puhtad. Lõpuks ometi suutsin ma kogu pesu ära pesta -- mul on hea meel. Ma teen voodit ja heidan pikali...»
«Ja nüüd sa magad. Sa näed und... Mida sa näed unes?»
Taas vaikus. Naise nägu oli rahulik, isegi õnnelik. Ilmselt elas taas läbi magusat rammestust ja rahulolu tehtud tööst. Minutid möödusid, hüpnotiseeritav hingas korrapäraselt.
«Oled uinunud, lõdvestunud. Voodis on soe ja mugav.»
Äkitselt Jaroslawa võpatas, ta vasak käsi rapsas teki all midagi, kerge värin käis üle keha.
«See on ainult unenägu,» rääkis Grpowski julgustaval toonil edasi. «Sa näed und, Jaroslawa.»
«Ära tee!» Jaroslawa hääl oli selge ja kõlav. «Lõpeta! Ma ei kannata seda, mine ära!»
«Kas sa näed midagi unes?»
«Kasi minema, sind pole keegi kutsunud,» jälle lükkas ta voodis midagi kätega, need tõusid ja vajusid aeglaselt ja jõuetult. Tundus nagu ta tahtnuks voodist tõusta, kuid ei suutnud. Viivuks lebas naine rahulikult, kuid siis läbistas ta keha tugev võpatus, pea jõnksatas taha ja oleks peaaegu vastu voodi päitsit põrganud.
«Ainult uni, Jaroslawa, ainult uni,» tuletas Grpowski kindel hääl talle meelde.
Naine karjatas ja nii äkki, et Maryszia ehmatusest võpatas ja küünarnuki valusalt vastu seina ära lõi. Jaroslawa käed lükkasid teki pealt ära, Grpowski nägi nüüd, et naine pigistas sõrmi tugevalt rusikasse ja lasi siis jälle lahti, nagu teinuks mingeid haaramisliigutusi. Ta karjus veel -- sõnadeta hirmukarje. Nii karjutakse, kui midagi nähakse. Rindkere läbistas järgmine värin. Grpowski oli nõudnud, et taastataks võimalikult ehe üleeilne olukord. Kellaaeg pidi sama olema, Jaroslawa samamoodi väsinud, kannab sama öösärki... Öösärk oli lumivalge, kaelus rahvusliku punasekirju mustriga kaunistatud ja valge paelaga kokku sõlmatud. Kui naine nüüd teki pealt rabas, oli näha kuidas tema lopsakad rinnad ärevas hingamisrütmis kerkisid ja vajusid.
«Kas sa näed kedagi unes?»
«Kao, ma ei taha sind!» sositas Jaroslawa ja üritas ennast taas kergitada. Tulutult. Ta vajus voodisse tagasi ja viivuks paistis, et kiusaja tõesti kadus. Naise hingamine hakkas korrapärastuma.
«Keda sa näed unes, Jaroslawa; kes sind piinab; keda sa ajad ära?» Visalt ja nõudlikult esitas Grpowski küsimusi, hoides oma tooni siiski monotoonse, usaldava ja julgustavana.
Korraga hakkas Jaroslawa taas nihelema, alguses aeglaselt; siis järjest tugevamalt, kuni tema keha ülenisti rappus. Ta ei karjunud enam, kuid oigas vaikselt ja inises anuvalt. See kõlas kui palve valule, et see taanduks. Kuid valu ei taandunud. Keha rappudes keeras Jaroslawa ennast voodis ümber ja tema sõrmed haarasid ja kortsutasid lina ja patja. Pea tõusis ja langes. See oli jube ja eemaletõukav. Grpowski püüdis silmanurgast Maryszia liigutuse -- hüpnoos tuli lõpetada.
«Jaroslawa, sa ei tunne valu, sa ainult mäletad seda! See pole tõeline, see kõik on unenägu.»
Aga see polnud ainult unenägu, nad mõlemad teadsid seda. See oli midagi enamat kui unenägu. Jaroslawa painaja võis küll ilmuda samal ajal, kui naine und nägi, kuid ise polnud ta uni. See oli midagi, mis muurab läbi inimese meelte -- siis, kui nad on kõige nõrgemad ja vastuvõtlikumad -- unes; vägistab tema tajusid ja süstib võltsreaalsust.
«Pime! Jälle on pime,» Jaroslawa toon oli madaldunud, nüüd rääkis ta teisel häälel, kuid rahulikumalt. Pea oli kergelt padjalt tõstetud, Grpowski ei näinud ta nägu, sest naine oli selili. «Ikka pime... Kinni. Puust lauad... ümberringi. Välja ei saa...»
«Kas sa oled kuskil kinni, Jaroslawa?»
«Puu, aga välja ei saa. Nii... palju... jäi tegemata. Värav on lahti, mine minema, mine tagasi. Me ootame sind.»
«Kes sind ootavad?»
«Nad ei näita ennast...» Karjatus; jälle luust ja lihast läbilõikav karjatus, mille padi osaliselt summutas. Jaroslawa keha vappumine hakkas lakkama, käed libisesid lõdvalt külgedele. «See pole mina, mina ei pea tagasi minema,» kuulis Grpowski nõrka sosinat, mis järsult katkes järjekordse karjatusega.
«See on ainult uni,» veenis eksortsist.
«Ma pole kunagi und näinud,» vastas talle Jaroslawa jälle madaldunud hääl. «Inimesed räägivad oma unenägudest, mina ei räägi. Ma ei näe und.» Sõnad tulid aeglaselt, kuid selgelt ja kindlalt, nad polnud enam otsitud kuskilt unede hämust. «Ma ei tea, mis on unenägu. Miks ma küll midagi unes ei näe? Pime... Ikka on veel pime. Mine tagasi, ütlesid nad ja ma ei hakanud vastu. Ei ole kuhugi minna. On küll ja sa tead kuhu. Aga siin on pime. Vaikus... Nii vaikne on... Miks? Miks on vaikne?»
«Kus on vaikne? Mida on sinu ümber?»
«Pimedus katsub mind, ma näen pimedust, seal on nii palju ruumi. Pean välja saama. Mine tagasi, ütlesid nad. Ma tulin. Tahan sooja. Naine.»
«Kas sa näed naist, Jaroslawa? Kes see naine on? Tunned sa teda?»
«Naine. Tunnen seda naist. Tunnen tema verd. Mina olengi see naine...» Jaroslawa võpatas jälle, värinad tulid tagasi. Taas hakkas ta vähkrema, üha tugevamalt ja tugevamalt, viskles seljalt kõhuli. Maryszia tuli toanurgast ja asetas käe hilju Grpowski õlale. Ta ei tahtnud enam näha oma sõbranna piinlemist. «Ärata ta, Mieczislaw! Sa pead, ta pole seda ära teeninud,» sositas Maryszia vaikselt, ent tungivalt.
Aga Jaroslawa poleks saanud enam kuulda mingeid eksortsisti äratussõnu, sest ta hakkas ebainimlikult häälel karjuma, mähkis ennast tekki ja linasse, viskles piinavas valus. Grpowski tundis ennast inkvisiitorina. Koos Marysziaga sööstsid nad painaja käes vaevaleva naise juurde ja hakkasid teda raputama. Jaroslawa higist märg keha ei peatunud. Lõpuks tõstsid nad ta üles ja viisid teise tuppa. Seal suutis Grpowski ta äratada.
Aga Groszek ei ulgunud.
XIII
Wigilia, 24.detsember.
Perekondlik püha, enese sisse vaatamise päev, rahu ja õnnistuse pidu? Tegelikult olid nad kolm küllaltki võõrast inimest, kes saatuse tahtel pidid selle päeva koos veetma. Grpowskile läksid jõulude puhul korda ainult söögid, milliste ettevalmistamises ta usinalt osales; Maryszia muretses Jaroslawa pärast ja perenaine ise leekis majas ringi, ei jõudnud hommikul kirikussegi, kuid seda usinamalt kippus kesköisele Karjuste missale -- Pasztrkale. Nad olid kindlalt otsustanud, et võtavad jõulud vastu nii, nagu komme nõuab. Kaksteist rooga; külm veeämber hõbemündiga, milles tuli end pesta, et aasta läbi tervist oleks; tuppa toodi õlgi, kinnitati neid laenurkadesse ja söögilauale. Tavaliselt pidi kõige noorem pereliige akna juures seisma ja esimesest taevatähest märku andma -- see tähendas luba peo alustamiseks. Selga pandi kõige paremad riided; ennast ehiti ja kaunistati, nii nagu majagi, pidid inimesed olema puhtad ja ilusad. Poola jõulukombed on vanemad kui Kristus ja haakuvad Põhjala tavadega. Talvist pööripäeva on ikka imeliseks peetud, ajaks, mil tehtud ennustused täide lähevad.
Üks vana uskumus vaevas neid kõiki, kuigi nad sellest ei rääkinud.
Wigilia laua ümber pidi istuma paarisarv inimesi.
Paaritu arv toob halba õnne. Võibolla mõtlesid nad kõik, et tegelikult on siin keegi neljas.
Tegelikult rääkisid nad sel päeval üldse vähe. Kõigil oli palju tegemisi ja palju mõtteid. Jaroslawa ei teadnud, mis temaga hüpnoosis oli juhtunud. Grpowski oli eilsete sündmuste üle samuti napisõnaline. Kui ta Marysziaga kahekesi jäi, üritas sugulane talt seletust välja pressida, kuid eksortsist ei olnud varmas seda temaga jagama. Ta teadis, et mõlemad naised ootavad temalt lahendust ja vabastust just nimelt täna, enne 25. detsembrit. See oli nii kujunenud, et tema -- Mieczislaw Grpowski -- pidi olema Imetegija, Lunastaja ja Päästja. Täna pidi midagi Wieszelowkas endises Tadeusz Sidorski majas uueks ja paremaks sündima... Kummati hakkas ta isegi uskuma, et kui ei suuda täna Kurjusega toime tulla (või hästi -- enne Uut Aastat, lubas ta endale möönduse), siis jääb see siia terveks järgmiseks kaheteistkümneks kuuks. Aga võibolla igavesti... Pole ilus jõuluõhtul kellelegi surma soovida, kuid just nimelt seda soovisid täna kõik -- et need kolm vanurit heidakasid Wigilial rahus hinge.
Grpowskilt oodati vaikimisi imet. Aga ta ei teinud seda. Keskendunult ja hoolikalt askeldas ta köögis. Maryszia oli roogade nimed väiksele paberlilehele kritseldanud ja selle köögikapile kleepinud. Barszsz; seenesupp klimpidega; hapukapsad seentega; kolme sorti pirukad; keedetud karpkala; heeringas hapukoorega; kluski -- kartuliklimbid; kartuli- ja hernepüree; vanilliga teekoogid; kompott kuivatatud fruktidest; nalesniki -- pannkoogid juustuga; magus rosinaleib. Krupniku valmistamise võttis Grpowski enesestmõistetavalt enda kätte. Segad vee meega, lisad pisut kardemoni, pähklipuru, vanilliini, sidrunikoort, keedad, lased jahtuda, valad hulka vodkat ja ajad taas kuumaks. Krupnik oli ainus alkohoolne jook, mis talle tegelikult meeldis. Võibolla sellepärast, et koos sisikonnaga soojendas see nii mõnusalt üles ka mälestusi kodust, vanavanematest.
Nad ei pidanud tingimata kahtteist toitu valmistama, aga see oli omalaadi kinnisidee, hea enne, vajadus rahustava tava järele, et kõik on nii nagu alati.
Söögivalmistamine ei viinud ta mõtteid hetkekski luupainajalt eemale. Ta teadis, et oli elimineerinud kogu loost ebaolulised detailid; hoidnud fookuses ainult määrava tähtsusega fakte; kuid ikkagi jäi tal mingi tabamatu loogikakatke puudu. Graafik ja voodi... Selles peitub kogu mõistatuse lahendus -- niipalju ta teadis. Kahel ööl järjest oli ta unes näinud surnuvankrit -- näinud sedasama und, mida kaks päeva tagasi postkontroris. Oli temalegi luupainaja külla tulnud? Vist küll. Kuid see oli tema enda isiklik luupainaja, mis unenägudes seadis ritta fakte, liitis ja lahutas teabekilde -- tema tajud töötasid magades edasi, ei puhanud hetkekski, pakkusid oma abi ja olid nõutud, kui see tagasi lükati. Grpowski surus endas alla ebamäärast tigedust, mis ähvardas juba ärevuseks kasvada. Ta teadis piisavalt -- pidi teadma piisavalt. Kuid ei suutnud mõista surnuvankri tähendust. Kuskil sügaval ajusopis olid sündmused juba põhjuslikku seosesse kootud, järeldused tehtud. Tema eksortsistivaist pidi need nüüd sealt üles leidma. Aga ei leidnud. Ikka veel ei leidnud.
Kell kolm hakkas Jaroslawa elutoas lauda katma ja viivuks jäid Grpowski ja Maryszia kööki üksi. «Kas sa mõtled sedasama, mis minagi?» oli naine küsinud, kui karpkala puhastas ja Grpowski kartuleid kooris. Nad olid teineteise poole seljaga.
«Ma ei oska mõtteid lugeda,» vastas Grpowski mornilt.
«Eilsest. Sellest, mida Jaroslawa unes rääkis? See oli kole, ma ei suuda seda siiani mõista... Ega tahagi mõista! Ent see jutt pimedusest ja puust...»
Mees ei vastanud. Ilmselt kehitas ta õlgu, kuid Maryszia ei pööranud pead, et selles veenduda.
«Ma mõtlen, et kas see ei võinud olla Sidorski ise, kes meile vastas,» rääkis naine edasi ja raputas verist kalasisikonda prügikasti. Ta võbistas õlgu. «See võib kõlada uskumatuna, kuid ikkagi. Pimedus, suletus, ümberringi vaid puust lauad ja pimedus... Nagu räägiks keegi meile hauast.»
«Võimalik... Aga mida see meile annaks?»
«Issand Kristus,» karjatas Maryszia allasurutud häälel. «Jaroszjal käib kallal maetu vaim, piinab teda ja sina küsid 'mida see meile annaks'?»
«Harilik vaim -- niipalju kui mina neid tunnen -- ei käi niisama heast peast magajal kallal ega tee talle füüsilist valu...»
«Sidorski ei olnud harilik inimene. Ta oli Kuri ja sa tead seda.»
«Jah, aga kui Kuri ta siis ikkagi oli?»
Siis nende vestlus katkes, sest Jaroslawa tuli kööki ja hakkas Grpowski kallal pahandama, miks too naiste tööd teeb, võiks parem puid tuua, kapsatünni avada ja veel vett tuua.
Esimest tähte nägi Maryszia ja just siis, kui ta akent kaunistas. Kilgates rõõmust nagu väike tüdruk, jooksis ta kööki ja kuulutas oma avastusest. Võis lauda asuda. Wieczerza wigilinja võis alata. Arusaadavatel põhjustel jäi ära üks oluline vana komme. Laua taha istudes pidi pereisa alustama laulu -- Przybiezeli do Betlejem'i näiteks ja murdma leivatükke, tegema neile ristimärgi ja laudkonnale vanuse järjekorras jagama. Naised ei hakanud seda Grpowskilt paluma. Nad vahetasid mõned soovid ja asusid isukalt barszszi kallale. Nurgas säras lihtsalt kaunistatud kuusepuu, akendele oli Maryszia seadnud vanikud ja küünlad, nurkades olid õled, tuba lõhnas puhtusest. Peale supi võtsid nad kõik väikse lonksu krupnikut ja tundsid ennast kõigest hoolimata hästi. Jaroslawa rääkis, kuidas ta eelmise jõuluõhtu pidi haiglas valves mööda saatma ja nad õdedega piiritusest krupnikut olid valmistanud. Haiglas ei tohtinud katoliiklikke tavasid olla, aga nad ikkagi laulisid vaikselt mõnda koledyt ja üks haige preester pidas Paszterka jutluse.
Kell lähenes tasapisi kaheksale. Grpowskil oli aeg hakata imesid tegema.
Poolakad on usinad käsitöömeistrid. Üks jõulutradistioon on Kristuse kujutisega linikute heegeldamine ja nendega toa seinte kaunistamine. Jaroslawa oli jõudnud valmistada kaks sellist linikut ja need ka üles riputada. Kui nad soolaste roogadega lõpule olid jõudmas ja juba teab kui mitmenda krupnikuga meeleolu tõstnud, hakkas Maryszia Jaroslawa osavust kiitma. Linik, mis rippus elutoa seinal oli tõesti meistritöö, neljast värvist oli naine kujundanud imekauni harmoonia. Lunastaja rippus ristil, tema imeväikesest näost võis tõepoolest kannatust välja lugeda.
«Kas pole ilus, Mieczislaw?» küsis Maryszia. «Ma mõtlen just Jaroszja osavust. Vaata siis ometi!» lisas ta tungivalt.
Aeglaselt tõstis Grpowski pilgu ja silmitses linikut seinal. Ta muudkui vaatas ja vaatas seda, tema nägu kivistus ja kahvatus. Kahvel hapukapsaga jäi õhku rippuma.
«Mis on, Mieczislaw?» küsis Maryszia. «On ju ilus, eks?»
Grpowski ei vastanud, vaid jõllitas sõnatult linikut. Heegeldatud neljavärviline Kristus seinal rippuval väikesel riidelapil...
«Surnuvanker,» sositas Grpowski vaikselt. «Ta toodi surnuvankril kabelisse.» Kahvel kukkus taldrikule tagasi.
«Surnuvanker?» pomises Maryszia. «Millest sa ometi räägid?»
Grpowski tõusis laua tagant püsti, nägu endiselt kahvatu. Ta vaatas Jaroslawa poole, kes teda samuti sõnatult jõllitas.
«Muidugi... Nüüd ma mõistan...»
«Mida sa mõistad?»
Grpowski sulges viivuks silmad, raputas ennast, otsekui ebameeldivat nägemust tõrjudes. «Luupainaja, alati voodis, surnuvanker, vähe majakraami -- kuidas ma võisin selline idioot olla?!»
«Mis majakraam?» küsisid naised ühest suust. Mees läks aeglaselt seina juurde ja silus käega üle liniku, siis pööras ta oma kaame näo laua poole. Ta neelatas, üritades ennast koguda. «Jaroslawa, sa saabusid Wieszelowkasse vähese majakraamiga, nagu sa ütlesid?»
«Jah, mul polnud palju aega pakkimiseks. Ja ega mul polegi palju asju.»
«Just nimelt. Ohjaa... jõulud. Inimesed kraamivad, pesevad, korrastavad maja. Sina oled arst: puhtust vajav ja nõudev inimene. Ja mina olen i-di-oot!» Viimane sõna oli lausutud aeglaselt, tigedalt ja rõhuga.
«Mieczislaw! Ära tee tsirkust! Räägi, milles asi on!» nõudis Maryszia tungivalt ning pigistas tema poole sirutatud Jaroslawa kätt. Naised said Grpowski kaamest ilmest aru, et midagi on toimumas. See oodatud ime võibolla...
1964. aastaks polnud Grpowski veel endas arendanud seda väiklast vajadust dramaatiliste efektide järele, mille poolest ta hiljem nii kuulsaks sai. Eksortsisti erakordsed Võimed ja nõue neid ühiskonnas liigse tähelepanu eest varjata kujundavad enamuses neis haruldastes inimestes ajapikku välja mõned healoomulikud upsakad ja albid vajadused. Psühholoogias nimetatakse seda vist kompensatsioonimehhanismiks. Võimalik, et see Wigilia Wieszelowka külas oli Grpowski jaoks esimene võimalus; esimene tahtmatu vastureaktsioon stuuporile, mis oli teda nii kaua lahendusest eemal hoidnud. Linik seinal oligi see jõuluime, mis vallandas põhjuslike seoste ahela -- kõik asetus hämmastava selgusega omale kohale; valed järeldused kadusid unustuste tolmu.
Grpowski kogus ennast kiiresti. «Luupainaja ilmus iga neljaks-viieks päevaks iga kahe nädala tagant. Enne jõule ta muutis oma tsüklit. Miks? Mis siis juhtus? Mis on erilist jõulu-eelsel ajal?»
Jaroslawa tahtis midagi öelda, kuid vakatas. Ta teadis juba, et tema seletus Õnnistegija sünnist ei sobi, ei klapi. Ometi oli ju Grpowski Kristusega linikut nähes midagi ära mõistatanud?
«Jõulu eel pestakse kogu pesu puhtaks,» ohkas Grpowski liniku ees seistes endast rõhuga välja. «Vana uskumus, et kuri vaim jääb sinna või sellesse, mida ei küürita, elab katoliikluses võimsalt edasi. Sul oli pesupesemiseks Wieszelowkas veedetud kuude jooksul kujunenud oma graafik. Ja nüüd ma mõistan, kuidas see luupainaja ilmumisega haakub. Wigilia eel sa muutsid seda...»
Naised vahetasid sõnatu arusaamatu pilgu.
«Voodi, Jaroslawa, sinu voodi -- seal tuli luupainaja. Alati seal ja ei kuskil mujal. Tuli nagu liinibuss kindla graafiku alusel. Sõna 'graafik' seostub mulle alati bussidega... Ja mis on buss? Lihtsalt üks suur mootoriga vanker! Millegipärast nägin ma pidevalt unes surnuvankrit. Millest see? Aga sellepärast, et isa Wojtech ütles, et Tadeusz Sidorski toodi kabelisse surnuvankriga...»
«See on ju loomulik,» pomises Maryszia segaduses. «Millega siis veel? Bussiga või?»
«Oluline on see, kuidas ta sinna toodi!» jätkas Grpowski pingutatud kurja muige saatel. «Isa Wojtech ütles sõna-sõnalt nii: Toodi kabelisse, vankriga. Naabrid olid ta kodus puhtaks pesnud ja musta ülikonda riietanud. Mingi vana sadulatekk oli talle peale visatud. Sadulatekk! Vankriga ja sadulatekk! Aga mida ütles mulle Maryszia? Ütles mulle, et juhuslik möödakäija tema laipa märkas, lohistas ta tuppa, vajutas silmad kinni, kattis linaga...»
Maryszia kehitas õlgu. «Nii see oli, Mieczislaw. Ma ikka ei näe veel, millele sa sihid.»
«Millele ma sihin?! Kas siis järeldus pole ilmne? Ma olen seda nii kaua unes näinud, taipamata, kui loll ma olen olnud! Alati voodis tuli see meie painaja! Mõtlesin inkuubusest -- erootilisest vaenajast -- kuid ei jõudnud kuhugi. Ikka see graafik... Miks muutus luupainaja ajapikku tugevamaks ja valu suurenes üha? Sest ta harjus Jaroslawa kehaga, hakkas seda lähemalt tundma, mõistma, tungis üha sügavamale meeltesse! Miks? Miks Jaroslawa tundis füüsilist valu? Valu sünnib kokkupuutest! Ma magasin ise selles voodis, avasin oma meeled, kuid ta ei ilmunud. Jälle küsisin endalt, miks? Aga sellepärast, et ma vahetasin enne voodisse minekut linu. Surnud Sidorski kaeti linaga, kuid kabelisse jõudis ta sadulatekiga kaetult. Jaroslawa tõi kaasa vähe majakraami ja kasutab surnud Sidorski majapidamisest niipalju, kui võimalik...»
Naiste nägudele tekkis õudus.
«Sul on kolm komplekti voodilinu, Jaroslawa. Ja sa vahetad neid iga viie päeva tagant. Ühe kompleti tõid sa Lodzist kaasa, kaks ülejäänut on kohalikud. Ma küsin nüüd teie käest, kuhu jäi Sidorski surilina; kui kabelisse jõudis laip sadulatekiga kaetult? Surilina jäi siia ja sa oled sellel kogu aeg maganud!»
XIV
Grpowski nõudis, et teeks seda üksi, kuid naised tahtsid samuti näha ja veenduda. Eksortsist kehitas õlgu -- pole tema võimuses seda keelata. Nad läksid magamistuppa; ta avas kapi, kus teadis olevat voodilinad, libistas käega kergelt üle nende. Jah, nüüd, kus ta teadis, mida otsida, tundis ta selle eksimatult ära. Maryszia hoidis värisevat Jaroslawat õlgadest ja sosistas talle kõrvu rahustavaid sõnu, kui Grpowski linaga toimetas. Mõne minuti pärast oli lina lakke riputatud ja Grpowski askeldas selle taga lampidega. See oli kõige lihtsam moodus, mis talle pähe tuli. Kummati see töötas.
Kolmekesi üksteise kätest kinni hoides seisid nad hetked hiljem purjena rippuva lina ees. Kolm laualampi selle tagant valgustasid improviseeritud filmiprojektorina maailma kõige aegade õudsamat dokumentaalfotot.
«Püha halastaja jumal,» sosistas Jaroslawa ja ei suutnud hirmust isegi silmi sulgeda. Maryszia ahmis õhku.
Lambivalguses võis linal selgelt eristada inimese kontuurjooni. Õrnad, ähmased varjud kujutasid kronkus lebavat kuju; näha oli mehe nägu, isegi juuksed. Polnud mingit kahtlust -- see oli Tadeusz Sidorski. Nii nagu ta lebas pärast katuselt kukkumist, kui üle jaheneva ihu oli laotatud majast esimesena kätte juhtunud riideese. Ilmselt oli mööduja selle otse voodist rebinud -- magamistuba oli välisuksele kõige lähemal.
«Igast inimesest ei jää surilinale jäljendit,» sõnas Grpowski. «Enamusest ei jää.» See kõlas nagu oleks ta linale küsimuse esitanud. Aga talle ei vastanud keegi. «Usutakse, et Kristuse surilinale jäi jäljend. Millegipärast ilmus see aga välja ligi tuhat aastat peale eeldatavat Kristuse sündi. Otsekui vastuargumendiks mingile nähtusele, tahetud tõestuseks -- et Tema võis ka nii...»
Ta läks ja kustutas lambid, rebis lina konksudelt maha ja rullis kokku. «Ma viin selle siit minema ja enam sul pole luupainajaid, Jaroslawa. Juhul muidugi, kui suudad selle unustada.» Või vähemalt harjuda, lisas ta mõttes.
«Miks?» sositas Jaroslawa nuuksudes ja Maryszia õlale toetudes. «Miks?»
Vastuse asemel tõukas Grpowski naisi õrnalt ukse poole. Siin toas polnud neil enam midagi teha. Ta vastas Jaroslawale alles siis, kui oli talle poolvägisi kaks klõmakat krupnikut sisse jootnud. «Võiksin öelda, et ma ei tea... Kuid see oleks pooltõde. Ma arvan, et see surilina on lihtsalt üks absoluutse kurjuse ilminguid, mis eksisteerib meile hoomamatul metafüüsilisel kujul. Rahvasuu ei valeta, teie teate seda minust paremini. Sinu vanaonus tunti ära Kuri. Seda on raske ratsionaalselt seletada, kuid ka ükski filosoofiline kontseptsioon pole kunagi suutnud Kurja olemasolu ja tema vajadust lõpuni mõista. Sidorskil oli maailmas ette nähtud mingi roll -- üks kübe Kurjuse suures plaanis -- ja ta ei täitnud seda, sest suvatses redelilt surnuks kukkuda. Teda ei lastud pärast surma edasi -- ükskõik kuhu ta ka siis teel poleks olnud. Ta pidi tagasi tulema. Ja ma arvan veel, et kolm suremast keelduvat vanurit ei saa samuti edasi minna, sest nende ees on praegu lahti värav sinna, kuhu nad minna ei saa ega tohi. Kui nende süda üles ütleb, siis satuvad nad kohta, kuhu oodatakse kedagi teist. Surilina kujutab endast meeletult suurt väärtust, aga see tuleb hävitada. Ma arvan, et see on ainus võimalus.»
Jaroslawa ei läinud sellel ööl Paszterkale. Ta vajas puhkust ja und ning Grpowskil oli hea meel, et naine üheteistkümne paiku ilma kaitsemärkideta magama jäi. Nad kraamisid Marysziaga laua ja jäid keskööl kööki istuma ja vestlesid krupnikut soojendades.
«See on siis neetud paik, Mieczislaw?» küsis Maryszia.
«Jah, nii see on. Seda tundsid juba mongoli shamaanid seitsesada aastat tagasi. Ja põgenesid siit, ei olnud neil vaja valitseda Väravat Neljakümne Ida Musta Vaimu maale. See on koht, kus peab elama Emissar.»
«Sa ei öelnud seda Jaroszjale...»
«Kas sina ütleksid talle? Kas sina suudaksid talle öelda, et surilina mähkis teda endasse, et see naisterahvas on Sidorskite soost, maja pärija ja saab ja tahab siin edasi elada.»
«Arvad, et see oli seestumine?»
«Ei. Sidorski tuli tagasi, et oma Kurjus edasi anda. Vaata, Kurjus pole kõikvõimas. Inimene on temast palju tugevam -- on alati olnud ja jääbki selleks. Kurjus peab kasutama igat vähimatki võimalust. Kunagi suutis ta luua siia oma sillapea -- teatava kanali. Ja ma tõesti ei tea, milleks seda tarvis on. Võibolla Tebgezkulat mõistatas selle ära ja tapeti. Ilmselt pean sõitma Mongooliasse... Aga see, mis siin toimus, polnud seestumine. Tänu oma müstilisele seotusele Kurjuse Jõududega suutis Sidorski manada mingi osa oma elujõust surilinasse. See fenomen on väga vana ja teatud. Ilmselt sellepärast mõeldi hiljem välja ka Jeesuse surilina.»
«Nagu vastukaaluks või?»
«Umbes jah. Kurjus on tõeline. Pole küll Saatanat -- nii nagu ristiusk seda ette kujutab -- aga Kurjus on. Pime Pool. Alati kusagil luusimas ja oma võimalust ootamas. Ja seda on alati teatud, aga see teadmine on inimesele ebameeldiv ja vastuvõetamatu. Oli vaja vastu-paavsti, niiöelda. Ja sellest ka ristilöömine, elluärkamine, surilina ja nii edasi.»
«Kas see, mida me hüpnoosis kuulsime, tuli hauast?»
«Võta proosalisemalt. Pimedus, korraks valgatav valgus, puust lauad... Ta oli kapis, Maryszia. Kapis kinni.»
Nad vaikisid ja jõid viimase lonksu sooja krupnikut.
«Mis tast saab?»
«Jaroslawast? Usun, et jõudsime õigel ajal jaole. Temast ei saanud uut Emissari. Võibolla kellestki teisest saab. Sillapeal peab olema oma valvaja. Kõige parem, kui Jaroslawa siia ei jääks... Aga sa tead isegi, kuidas teda siia tõmbas. Miks ohverdab noor kena naine oma karjääri Lodzis ja kolib Wieszelowka-taolisse kolkasse? Temas voolab Sidorskite veri. Ja ei teadnud selle vere omadusi ei vana Tadeusz ega tema noor sugulane.»
«Jaroslawat ei peeta ju Kurjaks! Ma tean, et tema pole Kuri!»
«Jah, tema pole. Aga võinuks selleks saada. Ehk oligi selles Tadeusz Sidorski kui Emissari roll, kes teab? Jaroslawa on ju arst... Ja arstid on need, kel on maises maailmas kõige rohkem võimu elu ja surma üle otsustamises. Me ju ei tea, keda ta ühes võimalikus tulevikus ravima võib sattuda. Aga Kurjus võib teada.»
XV
1965. aasta 3. jaanuar oli suures ja räämases Wroclawi raudteejaamas saginat täis. Korraga olid kõik jõule ja uusaastat Sileesiasse vastu võtma kogunenud inimesed otsutsanud üle Poola tagasi sõita ja neile lisandusid selle edelanurga ärganud inimesed, kes tundsid vastupandamatut vajadust kaugemaid sugulasi külastada.
Rong on Poolas kõige mõistlikum liiklusvahend.
Ja kuna kõik teadsid seda, oli Grpowskil piletikassa ees kõvasti rüselemist. Eksortsisti väike kasv ja tagasihoidlik välimus lausa kutsus teda tõukama ja nügima; tema pealinlik ja eemalseisev ilme suisa nõudis provintslastelt eneseväärikuse rõhutamiseks teatavat vägivalda. Grpowski sai kassajärjekorras kõvasti räsida, aga ta jõudis luugini. Sai ka pileti tunni pärast väljuvale Warszawa ekspressile. Ent kui ta ümber pööras ja kummardudes oma kohvrite järele küünitas, hakkas talle pihku ainult ühe sang.
Keegi varganägu oli ette jõudnud.
Keegi oli sisse vehkinud Grpowski mustast kunstnahast reisikohvri, milles olid hunnikus kunagi Sidorskile kuulunud raamatuid, ilmselt ka hambahari ja mõned vahetusriided. Ainult et raamatud olid mähitud linasse.
Tadeusz Sidorski surilinasse.
Grpowski oigas, rebis maast oma sakvojaazhi ja sööstis rahvamurrust välja. Paaniliselt otsisid ta silmad mõnd korravalvurit, vaba käsi tõusis viipamiseks õhku, huuled hakkasid juba vormima hüüatust: «Vargus!»... ent üks rahva hulgas vilksatanud nägu -- üsna tuttav nägu -- sundis teda kätt langetama ja suud sulguma.
Nägu oli tuttav, needsamad silmad, lühikesed vurrud, peaaegu et sõjaväelaslikku soengut kattev barett. Barettigi oli Grpowski varem näinud, vaid mõned päevad tagasi Wieszelowka postkontoris. Ainult et siis lebas see laual. Noormehe nägu oli viivuks ilmunud rahvamurrust, otsekui püüdnud kellegi pilgu ja nõustuvalt noogutanud ja siis kadunud. Nagu ka Grpowski kohver.
Kõik, kes Grpowskit kunagi tundsid, teadsid, et see kivistunud ja resigneerunud ilme, millega ta keset Legnica raudteejaama seisis, kõnelses jõuetust raevust.
XVI
12. jaanuari varahommikul helises Grpowski antikvariaadis telefon. Teed rüüpav mees kiirustas toru võtma, sest helin kuulus kaugekõnele. Operaatorineiu ütles, et kõne tuleb Wieszelowkast ja mees tõmbus ootusest krampi. Hääl Sileesias kuulus loomulikult Marysziale. Esimestest silpidest sai Grpowski aru, et naine on hiljuti tugevasti nutnud ja helistamise ajaks sellest poolvägisi võitu saanud.
«Mieczislaw?»
«Jah, ma kuulan sind.»
Torust kostus koera kaeblikku ulgumist.
«Ta on surnud.»
«Kes? Jaroslawa?»
«Jah. Ta põles ära. Eile õhtul, kui hakkas jõulukuuske välja viima. Arvatakse, et ei kustutanud küünlaid korralikult ära ja puu võttis tuld. Kõik põles ära -- kogu maja. Graszek pääses.» Oli tunda, et Maryszia hoidis nuttu vaevuga tagasi. Grpowski surus tagasi kurku tõusnud klombi. «Kuidas seda teatakse?»
«Ma ju ütlesin, et arvatakse. Laiba juurest leiti söestunud kuuseroots.»
«Aga sina ei usu seda?»
«Ei.»
«Miks?»
«Sest tal said eelmisel nädalal küünlad otsa.»
«Mul... mul on väga kahju... See on õudne.»
«Ta oli tulega alati nii ettevaatlik,» nuuksus Maryszia. «Kas on võimalik, et...»
«Ma ei tea. Ja ei saa kunagi teadma. Millal matused on?»
XVII
Poola julgeolekuarhiivid avanesid 1990. aasta suvel. Ei avanenud küll päris vabatahtlikult ja vaevalt keegi kunagi selle avanemise üle rõõmu on tundnud. Kuid ühel ilusal juunipäeval astus Grpowski antikvariaati sisse tema hea tuttav linnavalitsusest ja heitis bravuurse zhestiga lauale kõhnukese papka.
«Sinu kohta,» ütles ta lühidalt. «Sul on nüüd õigus sellega tutvuda. Kui tahad, võid sealt midagi endale võtta, ülejäänu läheb hävitamisele.»
Hallipäine Grpowski kehitas õlgu. «Vaevalt mind sealt midagi huvitab. Mul pole kunagi nendega erilisi probleeme olnud.» Külalisele tundus, et rõhk oli sõnal «erilisi». Aga siiski jättis ta papka antikvariaati ja lubas sellele mõne päeva pärast järele tulla.
Õhtul, peale kohvripakkimist Baltikumi reisile asumiseks, lappas Grpowski uniselt toimikulehekülgi ja tema ees elustusid 1964. aasta jõulud. Ta tundis agendinimede «Nailon» ja «Karjane» all ära vastavalt pan Bartkowiaki ja isa Wojtechi, ent kumbki polnud vestlustel midagi ülearust pajatanud. Ega neil olnudki. Toimiku vahel leidus ka kirjeldus operatsioonist Wroclawi raudteejaamas, millel kellegi polkovnik Zhmuda käega kritseldatud nõu leitnant Milikiewiczi vallandamiseks. Kohvrivarguse korraldamine oli omavoliline, põhjendamatu ja lubamatu. Aga veel oli toimikus õiend võetuse kohta kahtlusaluse kohvrist. Korralikult trükitud lehel oli nimekiri peamiselt prantsusekeelseist raamatuist, isiklikest hügieenitarvetest ja riietest.
Raamatud olid üle antud julgeoleku raamatukokku; hügieenitarbed ära visatud ja riided -- üks suur ja määrdunud voodilina sealhulgas -- saadetud peale läbivaatust katlamajja põletamise läbi likvideerimiseks.
Kopenhaagen, oktoober-november 1999