Tegevustik oli juba ammugi, kohe päris mitu sajandit (no hea küll, kaks tegelikult) tagasi tassitud kaugest ja suviti vastikult palavast Transilvaaniast siia Eestimaa pinna peale. Olgugi, et suviti on siin ööd valgemad, siis talv seevastu hulga pikem, pimedam ja vastikum. Ja meie tegevustiku peategelasele, Eriliselt Wastikule ja Were- ning Muude Inimsaaduste Tarbijale Draculale oli see loomulikult vägagi meelt mööda. Kuid see oli ammu, see oli minevikus, see oli siis, kui... nojah. Kätte oli jõudnud sajandilõpu karm argipäev.
***
Kusagil Tartumaa, või oli see Jõgevamaa, soodes asub keset metsi ja muidu laga üpriski suur ja kunagi ehk ka suurejoonelisusega uhkeldanud räpane ja lagunev majamürakas. Ta asetseb tiheda kuusiku sisemuses, mis on alati hämar, kuhu valgusel on raske tungida, kus päike kunagi ei paista. Juba paar sajandit on siin päikesevalgust põlatud. Loodus oleks sellest justkui aru saanud -- harvad olid siin päikselised ilmad, harilikult ikka sompus ja pilvised. Kõige suuremategi põudadega kogunes just siia pilvi. Maja ümbrus on kasvanud lepavõssa ja maja akende ees on paksud luugid. Maja seinad lagunesid, kunagine uhke trepp ja paraadna jätsid kasimata mulje. Katus lasi siit-sealt läbi ning katkiseid korstnaid polnud aastat kümme viitsinud keegi puhastada. Ümbrus jätab siin kasimata ja natuke kõleda mulje. Esimene lähim talu on siit vast kümne kilomeetri kaugusel. Ning sealsedki elanikud pidasid juba teist aastat plaani põllupidamine lollimatele jätta ja ära linna kolida. Räpase ja pealtnäha mahajäetud maja elanikud aga ei tundnud naabrite kadumisest vähimatki rõõmu. Pigem vastupidi. Neile polnud see sugugi tore, et naabrid kaovad. Mis sest, et naabrid nende olemasolust mitte midagi ei teadnud. Ja parem oligi, et ei teadnud. Tondiloss elas oma varjatud ja salalikku elu.
Suu pannkoogisarnases vormitus näos kitsaks triibuks veetud, sammus Thõkk köögi poole. Vanamehel läks iga päevaga tervis üha sitemaks. Thõkk lasi kuuldavale mõned maakeelsed vandesõnad ja sisenes kööki. Räpase ruumi seinu, lage ja väheseid riiuleid kattis nõekord. Pliit lasi suitsu sisse. Puuküttega pliidi ees (ei tea, kuidaviisi sehukesse kolkasse küll gaasi oleks pidanud tooma) istusid kolm olevust (õigem oleks nende kohta ütelda vast kolevus ja edaspidi me teemegi nii). Üks neist -- iga aastaga üha rohkem lagunema kippuv muumia Vladik, segas pliidi all tuld. Nad proovisid Vladikut prepareerida küll piirituses ja formaliinis, aga abi ei olnud sellest suuremat. Piiritus pani Vladiku laulma ja möirgama, formaliin ajas lihtsalt naerma. Viimaks uuris Thõkk välja, et poodidesse toodavad toiduained pidavat palju säilitusaineid sisaldama, aga Vladiku häda oli selles, et ta nagunii ei söönud. Nii ta muudkui lagunes. Kaks sõrme oli ta juba ära kaotanud. Teine vennike, Ogaliku Pets, oli kohalik kummitus. Ta suri palju aastaid peale praeguste majaasukate siia kolimist ning kuna majaelanikel oli ka mõningane seos Ogaliku Petsi surmaga, siis majutati kadunukese kummitav hing heameelega kunagisse härrastemajja. Pets olnud eluajal kõva sotsialist ja talurahva õiguste eest võitleja, nagu ta ennast nimetas, ja siiamaani tekitas ta aeg-ajalt ülejäänud majarahvaga lahkhelisid, sest teised kõik pidasid endid veendunud rojalistideks. Aga muidu oli Pets tore mees ja aitas majarahvast nende hädades. Elusast peast armastas ta vahel viina visata ja tõik, et kummitusena juua ei saanud, tegi talle koledat meelehärmi. Mingit aseainet, millest vaim purju jääks, polnud nad veel avastanud, kuigi Pets korraldas aeg-ajalt köögis eksperimente ja keetis igasugust möga kokku. Kolmas, samuti kaugelt kodumaalt Transilvaaniast pärit Simpson Kõverjalg polnud ei vampiir, ei elav surnu, ei vaim, ei kummitus, ei inimene ega loom. Keegi ei teadnud, misasi ta täpselt on. Polnud ta olemust kindlaks määranud ei tõsiteadlased ega ka mitte astroloogid ja teised soolapuhujad. Ta välise kuju järgi poleks keegi suutnud mitte kui midagi ütelda, see meenutas ühtaegu kõike ja mitte midagi. Segane värk igal juhul.
Thõkk lõi köögiukse tagantkätt kinni. Kolevused vaatasid talle ootusärevalt otsa.
«Null reesus positiivset pole meil täna enam vaja,» lausus Thõkk vaikselt ja kuidagi kurvalt.
«Mis ta's tahab?» küsis Simpson. «Paarkend aastat tagasi kaanis sisse kõiksugu rämpsu, jõi koeraverd, sõi soos konni ja sipelgaid, ulgus kuu poole...»
«Paarkend aastat tagasi oli paarkend aastat tagasi.» vastas Thõkk. «Mulle teeb hoopis see muret, et vanamees läheb üha pirtsakamaks. Eelmisest kevadest alates keeldus lendamast, istub ainult oma urkas ja mina jooksku!» Thõkk krääksatas midagi ebamäärast. «Ma ei tea enam, kuskohalt talle midagi tuua, mida edasi, seda hullemaks läheb. Haiglad ja surnukuurid on aastate jooksul nii läbi puistatud, et vähe pole, pealegi, valvureid on kole palju siginenud. Aga nende verd vanamees ei taha. Pakkusin, aga sülgas välja. Kohe ei tea, mis talle pakkuda. Ja varud on meil kah otsakorral. Nulli on nädalaks, A-d paariks korraks nagu ka B-d, aga AB-d pole enam üldsegi.»
«A on tegelikult päris põhja peal,» teatas Pets pärast jääkapi uurimist.
«Kuradi vana,» kirus Simpson, «kui ei teaks, et ta surematu on, siis tapaks maha.»
«Minu meelest on ta lihtsalt vanadusest lolliks läinud,» arvas Ogalik Pets. «Palju tal neid aastaid üldse on?»
Thõkk kehitas tiibu.
«Kurat seda teab. Umbes viiskend aastat tagasi käis Saatan ise siin, millest nad rääkisid, ei tea, aga pärast oli söögisaali põrandal katkirebitud Põrgukatelde reklaamprospekt ja täitmata tööleping. Eks Saatan ju tea ise, palju me oleme inimesi teise ilma saatnud. Ehk pakkus vanamehele abisaatana otsa. Aga ta on meil ju pirtsakas! Mis meil Allilmas viga oleks! Eh... Ma sutsu luurasin tookord akna taga ja kuulsin, kui Saatan ütles midagi selle kohta, et meie parim varustaja viimase aastatuhande jooksul. Nii et minu arust peaks tal hea mitu sajandit juba ette lööma.»
Kauem ei lastud neil lobiseda. Köögiuks prahvatas valla ja lävel seisis tume, ebamäärane ja haledasti kröötsus kuju. Aastatepikkune kehva toitumine, ühekülgne menüü ja Eestimaa niiske kliima olid ka surematut vereimejat muserdanud.
«Thõkk!» kriiskas kuju haledalt. «Miks sa mulle verivorsti ei toonud?»
«Eila sa ütlesid, et verivorst ajab öökima, tahtsid verikäkki. Mis siis nüüd järsku teistmoodi on?»
«Vot on! Kui mina ütlen, siis on!»
Räbaldunud mantli lehvides pööras vampiir ringi ja tatsus minema.
«Nii see meil siis käib,» porises Thõkk. «Sööme verivorsti ja -käkki, värsket verd saame harva, seegi läheb ruttu pahaks, aga ikka vigiseme ja norime, nagu oleks restoranis.»
Kuigi Thõkk ütles «meie», oli arusaadav, keda ta «meie» all mõtles.
Muumia Vladik noogutas. Ta võttis riiulilt tuubi liimi «Moment» ja hakkas lahtihargnevaid sidemeid kokku liimima. Need, kes ta kunagi ammu sisse mähkisid, poleks elus osanud ette kujutada, et sidemed peavad alatisele ringitrampimisele vastu pidama. Ime siis, et Vladik iga aastaga järjest rohkem katki läks. Teised muumiad ei paistnud liikuvusega just eriti silma. Oleksin pidanud neile ütlema, et pangu tugevamad sidemed ja võimalikult rohkesti, mõtles Vladik ennast lappides.
«Pets ja Simpson, te peate poodi minema, verivorst on ka otsas,» ütles Thõkk köögikappi uurides.
«Kuhu see siis jäi,» imestas Pets, «ma tõin ju üleeile viis kilo! Kes selle kõik nahka pani?»
«Võibolla käis see viripill salaja õgimas,» oletas Vladik.
«Kui ta salaja õgimas käib, miks ta siis sihuke äbarik on?»
«Ei tea.»
Pets ja Simpson haihtusid läbi seina. Esimene lähim pood asus viisteist kilomeetrit eemal, aga sinna nad ei läinud. Esiteks polnud seal verivorsti ja teiseks olid nad seda nagunii nõnda palju puistanud, et targem oli väheke vahet pidada. Pets ja Simpson võtsid suuna Tartu poole. Hea, et käes oli juba sügise lõpp ja verivorsti laialt liikumas. See tegi otsimise kergemaks.
Thõkk kolistas söömisriistadega ja näris rotipraadi, kui kaks ebamaist poest tagasi saabusid.
«Küll teil läks täna kaua,» märkis Thõkk täis suuga.
«Saime väheke tarvilikke asju teada, kas tead. Pidime veidike aega salaja olema, muidu oleks inimesed ära hirmutanud.» Pets naeris ja ladus verivorstid kappi. «Käisime tead Tartus väljas. Tõime esimesest poest vorstid välja, olime juba tagasituleku otsa peal, kui nägime kahte tüüpi pimedas kangialuses. Ootasid ja seisid seal. Alguses tahtsime neile niisama kolli teha, aga Simpson ütles, et kuulame, mis nad räägivad. Ja tead, mis! Oli seal kangi all kaks meest. Nemad muudkui rääkisid omavahel, et küll see tüdruk on vingerdama hakanud, aga see jälle nii hea, et kasuta või ise ning et too jällegi laisaks läinud, ei viitsi enam kliente korralikult teenindada, peab vist maha lööma ja sohu matma.
Sealt võib tulla päris hea värske toidu allikas. Selline allikas, et kui me neid inimesi hakkame siia tarima, siis pole eriti kedagi, kes nende kadumise pärast muret tunneks. Kas sulle ei tundu, et siit midagi koidab?»
«Sa räägid liiga üldsõnaliselt,» kaebas Thõkk. «Mis mehed need siis olid? Palgalised tapjad?»
«Oh ei, mitte sinnapoolegi!»
«Kes siis? Ja mis inimesi me nende käest saame? Tead isegi, et vanamehele meeldib viimasel ajal noorte naiste veri.»
«Just selles asi ongi!» juubeldas Simpson. «Need mehed äritsevadki naistega! Prostituutidega!»
«Ahsoo!» taipas Thõkk. «Kuule, ses jutus on tõesti iva. Lähen räägin vanamehele su jutu ette.»
«Võiks rääkida jah. Ehk hakkab siis paranema. Ausalt üteldes on ta vigisemine mind juba päriselt ära tüüdanud,» lausus Vladik. Ta võttis hangu ja läks keldrisse rotte püüdma. Söögilaud tahtis täiendamist. Läbi sügiselõpu pimeda, ligeda ja tilkuva öö sammus ta keldri poole, kus ei hoitud teragi toidukraami. Kelder oli poolenisti täis majaelanike ohvrite pehastunud ja rottide näritud luid.
Thõkk paterdas kiiresti maja teisele korrusele, kus asus Dracula, ehk «vanamehe» tuba. Thõkk ei pidanud enam pool sajandit vajalikuks näidelda mingit teenri ja ülemuse näidendit. Nad olid vanamehega kaks selle maanurga ainukest vereimejat ning seega täiesti võrdsed. Dracula istus tugitoolis ja järas isukalt verivorsti.
«Ei tea, kas Rakveres pole enam verd saada või,» vigises ta Thõkkile.
«Kuule, viska see vorst minema, mul on sulle üks suurepärane söögiisujutt,» teatas Thõkk vastikusega Dracula matsutamist kuulates.
«Leidsid kellegi metsast või?» küsis Dracula ise üha edasi vitsutades. «Sa tead, et mulle jahimehe veri ei maitse, olgu ta kasvõi AB-veregrupiga.»
«Loll vanamees!» käratas Thõkk. «Viska vorst käest ja kuula mind!»
Ja Thõkk rääkis. Ta kõne ajal ilmutas Dracula aeg-ajalt laiska huvi, kuid kui Thõkk lõpule hakkas liginema, sattus ta vaimustusse.
«Otsemaid,» karjatas ta rõõmsalt, «otsemaid lase Petsil see peldik, mida me majaks nimetame, korda teha, too mulle mõni moodsam riideese ja...»
Nõudmisi paistis olevat lõputult. Vanamees armastas teatraalsust ja asus korraldama ehtsat Potjomkini küla. Õige pea patseeris kuulus vampiir dressides ja tossudes mööda oma villat ringi. Senise juuksetuusti lasi ta Thõkkil siilipeaks pügada. Küljel ripnes tal ärikale vältimatu mobiiltelefon, mille keegi jahimees kunagi ära oli kaotanud ning mis loomulikult ei töötanud. Pets leidis selle ükskord metsast.
Thõkk oli juba kaugel. Inimkuju võtnuna istus ta varastatud «Audi» rooli taga ja kihutas Tartu poole. Õieti polnudki auto varastatud. Nad lihtsalt leidsid auto ühel päeval metsast. Koos omanikuga muidugi. Peale väikest kähmlust jättis omanik vampiiridele nii auto kui ka elu.
Jäi üle oodata. Oodates luges Dracula Petsi toodud ajalehti. Ta ei teadnud enam aastaid, mis majast väljaspool toimub. Pets, Simpson ja Vladik irvitasid. Nii agaralt polnud vana pea kuuskümend aastat tegutsenud. Siis tuli tal pähe siin kolkas pidu korraldada ja peokülalised surnuks pureda. Simpsoni ja Thõkki vastuseisu tõttu jäi tookord asi katki.
Kesköö paiku praksusid oksad autorataste all. Thõkk saabus linnast. Auto tagaistmel istusid kaks libu, kes vastumeelselt aknast välja põrnitsesid. Kuuskede tagant ilmus nähtavale tundmatuseni muutunud vana maja. Rämpsust ega lagunemisest polnud jälgegi. Thõkk peatas auto ja juhatas litsid majja. Keset süngeilmelist laant asuv imposantne villa avaldas naistele mõju. Üsna heatujulistena sammusid nad trepist üles. Niipea, kui uks sulgus, kadus maja illusoorne ilu ja nähtavale tuli taas lagunenud välisilme. Simpson oli selliste trikkide peale osav. Ta võis varblasele karu kuju anda, kui tahtis, ja enamgi veel.
Dracula võttis müüdavad naised fuajees vastu ja juhatas nad ülakorrusele. Sealt hakkas peagi kostma veidrat madinat ja naiste naeru.
«Mida ta teeb?» küsis hämmeldunud Vladik.
«Mängib toiduga,» märkis Thõkk pahuralt.
Kaua ülakorrusel lõbusasti ei kekseldud. Peagi kuulsid kolevused hullumeelset kriiskamist. Uks prahvatas lahti ja üks naistest tormas alla. Uksele ilmus ka verise näolapiga Dracula, kes hoidis kaenla all lõtvunud poolpaljast naisekeha. Thõkk püüdis pakku põgeneva libu kinni.
«Neiu, te olete määratud surema,» teatas Thõkk lõbusalt ja vajutas kihvad naise kaela.
Ja niimoodi hakkas korduma peaaegu iga päev. Dracula ja Thõkk tegid Maavalla prostituutide seas päris tubli laastamistöö. Ning ennäe imet -- Dracula hakkas tasapisi ka ise ringi liikuma, ei norinud enam verivorsti ja nõnda edasi. Kuu aja pärast oli ta niivõrd kosunud, et ilmus vaid vahel harva koju, ise võidurõõmus ja räpane. Õige pea hakkas ta ka konni sööma ning selgete täiskuuilmadega võis metsalagendikel vampiiri lustlikku ulgumist kuulda. Selge see, et kaua selline idüll kesta ei saanud. Prostituute hakkasid tänavatel saatma kantpead ja üha raskem oli libusid meelitada mingisse pärapõrgusse. Kõige tipuks tuli ühel varahommikul Dracula tagasi räbaldununa, väsinuna ja sibula järgi haisvana. Vaevaliselt vedas ta ennast majja.
«Noh, kus sa lollike nüüd siis käisid?» küsis jaole saanud Thõkk.
«R-r-r-ajakülas...» klugises vampiir vaevaliselt.
«Oh sa juhm!» kukkus Thõkk sõimama. «Nii vana mees peaks juba teadma, et Mustvee, Rajaküla ja üldse, kogu see Peipsi-äärne kant on täis sibulat ja küüslauku. Inimesed kasvatavad seda seal. Mis kurat sul sinna asja oli?!»
Vampiir ei vastanud. Vaevatuna vajus ta lötsi ega liigutanud oimugi. Thõkk ohkas. Vladiku abiga taris ta Dracula teisele korrusele. Sellest peale kippus kõik jälle vanadesse rööbastesse minema. Vanamees hakkas järjest rohkem irisema ega käinud enam kusagil. Dracula kaaskondsed kannatasid nädala, teise, tükki kolmandatki. Kui miskit muutust polnud enam ette näha, vedas Thõkk «Audi» taas kuuri alt välja ja siirdus Tartu poole. Ta oli kaua ära. Alles vastu hommikut naasis ta, turtsaka olemisega naine tagaistmel. Pikema jututa vedas Thõkk naise Dracula magamistuppa.
«Tegele temaga,» näitas Thõkk näpuga vampiirile. Libu teostas Draculast kiire ülevaatuse. Too vedeles voodil ega viitsinud ennast suuremat liigutada.
«Mis, kas sellisest on veel asja ka või?» kahtles libu.
«Tee see kindlaks, kui tahad,» vastas Thõkk hapult. Vanamehele tuuakse toit nina alla ja see ei viitsi näppegi liigutada. No on lojus! Thõkk väljus toast ja sulges enese järel ukse.
«Noh, neiuke, tulge minu juurde, asuge tegutsema,» kutsus Dracula haigutades. Viimasel ajal polnud nagu söögiisu. Dieeti pole mul ju põhjust pidada, arutas Dracula. Võibolla on mul anoreksia? Aga tüdruk siin tundus tegelikult üsnagi isuäratav. Prostituut hakkas ennast aegamisi riidest lahti koorima. Vampiir ajas ennast istukile ja takseeris naist hindavalt. Tjaa, ei, täna dieeti ei pea, otsustas Dracula. Pealtnäha täiesti kobe. Oleks viitsimist, siis teeks muudki. Küllap on verigi niisama hea.
Libu heitis seljast viimase riidehilbu ja ronis vampiiri juurde voodisse ning hakkas tollel rõivaid seljast kiskuma.
Ei, kurat, mul on nälg, leidis vampiir. Enam ei oota midagi.
«Tead sa ka, kes ma olen?» küsis ta püksinööpide kallal pusivalt libult. «Olen Dracula!» teatas ta, kui naine küsivalt üles vaatas. Andmata naisele aega vastata, paiskas vampiir ta pikali ja surus kihvad ta kaela. Naine karjatas. Verd pritsis voodile. Dracula kustutas esimese janu ja lasi kaelast lahti. Silmad kiiskamas, jäi ta naise suremist vaatama. Libu tõmbles krampides. Aeglaselt avnesid ta silmad.
«Sa võid ju vampiir olla,» sosistas ta vaevaliselt, «aga mul on AIDS...»
Võpatades pillas vampiir sureva naise põrandale. Kogu maja läbistas kohutav hirmuröögatus.