Jah? Mis! Oh-ho-ho. No ei! Kena väike ilus puu. Aga miks nii pikk? Üks, kaks, kolmkümmend meetrit. Ahjaa. Ma pidin midagi tegema. Mida? Ei või olla!? Kas tõesti edasi minema? Või tagasi? Aga miks? Ja kus on edasi? Ah et teisel pool kui tagasi? Noh, ma lihtsalt lähen... Parem jalg ette, vasak järele. A, B, C, D. Vasak -- A, parem -- B. Ja nii edasi. Võib-olla. Mida me seal näeme? Kes meie? Ma mõtlesin sind, sa idioot! Seal on väike kutsa. Kutsume kutsa siia!
«Kutsa, tule siia! Tule, tule. Tubli kutsa! Tubli!»
Mis me kutsaga teeme? Ära sööme! Fuih, kui jube! Ikkagi sööme! Praeme, küpsetame, keedame! Tuld ei ole! Aga mis asi on tuli?
Pimedus lõi lainena vastu mõistust ja ilmusid pildid. Pildilt kusagilt, kus keegi oli kunagi olnud. Või hakkas olema. Meie ei saa neist aru, aga keegi sai. Keegi mees, kellel oli nimeks Ben. Need pildid teevad meile haiget! Lõpetage! Lõpetage ometi! Pildid haihtusid...
Jah! Sööme ära! Kutsat hautame ja ära sööme! Kõht on juba nii tühi!
«Meil ei ole tuld,» meenutas keegi.
«Pole vajagi! Hautame ilma tuleta. Küll päike soojendab.»
Aitab juba! Kõht on tühi. Küllap on ta valmis. Hammustame. Veelkord. Kõvemini!
«Miks ta kiljub? Miks ta vingerdab?»
Ta on ju veel elus. Löö teda vastu maad! Voh nii. Nüüd on ta surnud. Sööme juba! Kõht on tühi.
Pimedus tuli tagasi, pildid samuti. See on Ben. Ja ta istub laua ääres. Ta sööb. Ta naeratab. Ta naeratab kellelegi teisel pool lauda. Ben naeratab ilusale kogule teisel pool lauda ja too naeratab vastu. Me ei näe ta nägu, kuid me teame, et ta naeratab. Kuidas me saame seda teada?
«Ära tüüta meid. Meil on valus! Lõpeta! Nii on parem.»
«See liha on vintske.»
«Vintske? Ise oled vintske, lollpea.»
«Liha on vintske, paha on liha, liha on paha, vintske on liha!» leelutas keegi.
«Kõht on tühi. Ka vintske liha on parem kui tühi kõht. Me pole enam ammu süüa saanud. Nädal aega vist.»
Mis on nädal?
Pimedus. Ben vaatab aknast välja. Veel on kõik hästi. Linnud laulavad. Maailm laulab.
«Maailm ei saa laulda. Maailm on surnud!»
«Valetad! Maailm on alles suremas.»
Pimedus. Läbi sahina kostub hääl. Hääl loeb mingeid teateid. Ben kuulab. Ben ohkab. Ta on tüdinud varjamast end sügavas keldris. Juba teist nädalat. Maailm on saanud haavata ja haav laieneb.
«Lõpetage! Meil on valus!»
Pimedus ei kao. Hääl raadios aga vaikib.
«Mis on raadio?»
«Pole tähtis...»
Maailm kaotas hääle. Inimesed surevad. Ben ei sure, tema varjab end. Aga ta ei soovi ka enam elada. Naeratav kogu, kelle nägu me ei mäleta, on surnud. Ben ei mata teda, sellel pole mõtet.
«Lõpetage!»
Viimane linn hävib. Viimased inimesed surevad. Ben elab.
«Ma... Valu! Pöörane valu!»
Ben elab.
«Meie elame! Ben on surnud!»
Ben elab. Meie...
«Ei!»
...oleme Ben.
Ben on meie.
Pimedus lämmatas hääled ja muutus sügavaks. Kohutavalt sügavaks.
***
Kaltsudes mees põlvitas keset päikesepaistelist aasa ja hoidis kinni oma peast. Taamal sinetasid metsad, teisal paistsid varemed. Suure linna varemed. Ben McHurly põlvitas aasal. Tema ees maas vedeles pooleldi ärajäratud koerakutsikas lõhkilöödud peaga. Veri hakkas hüübima...