I
Silmapiirini ulatuva vee taustal tundus paari tuhande ruutkilomeetri suurune kaljusaar nagu juhuslikult loiku pillatud kivitükk. Tervet planeeti täitva Suure Veega võrreldes ta ju muud polnudki. Nagu sajad teisedki kamakad, kuigi nood olid märgatavalt suuremad.
Saare rannikuala moodustasid paljad, vähimagi taimkatteta mäed, mis oma nukrast ja kõledast välimusest hoolimata mõjusid teatava majesteetlikkusega. Mäed kõrgusid ookeani kaldal nagu maismaa uljas ja trotsiv, kuid kõigest hoolimata lootusetu väljakutse kõike valitsevale veele. Mäed olidki saarte ja kogu Fabuluse suurim väärtus. Igal kaljusaarel asus kaevandus või isegi mitu, sest planeedi maismaa tühist pinda arvestades leidus siin maavarasid üllatavalt suurtes kogustes. Kõik leiukohad asusid mägedes, asulad seevastu ehitati veidi laugemale sisemaale. Asulad olid võrdlemisi ühetaolised, vaid pealinnaks nimetatav administratiivkeskus oli oma positsiooni tõttu mõnevõrra esinduslikum.
Siinsel saarel leidus ainult üks, kõigest tuhatkonnale inimesele mõeldud kaevandusasula, mille valmisdetailidest kokkupandud kahekordsed elamud paiknesid korrapäraselt nagu malelauale sätitud kuubikud. Asula ühes otsas asusid seda korrapära rikkudes transpordijaam ning kaevanduse juhtkonda ja muid asjamehi mahutav administratiivhoone.
Oli tüüpiline õhtupoolik, tööd kaevanduses olid selleks päevaks lõpetatud ja koos kaevuritega tuli päevasel ajal väljasurnud asulasse elu tagasi. Hämarus mattis majad endasse, ookeanilt puhuv niiske tuul kandis saare kohale udu, mis muutis väljas olemise ebameeldivaks ja sundis rõskuse eest varju otsima. Tänavavalgustus paistis läbi udu vaid hädavaevu ja akendest tulvavast valgusest jäi järele ainult ähmane kuma. Sellistel õhtutel lausa kiskus mõnda kõrtsi, et omasuguste seltsis veidi istuda ja kannu taga maailma asju arutada.
Kange alkohol oli asula kõigis viies kõrtsis keelatud, ka kergema tarbimisel seati kõvasti piiranguid ja keskööl suleti kõik lõbustusasutused. Siinse kaevanduse ülem armastas korda ega sallinud magamatusest punetavate silmadega tööle ilmuvaid alluvaid. Eeskirjade rikkumine võis viia vallandamiseni, kuna aga palgad olid kaevanduses võrdlemisi head, katsus iga mees töökohast kinni hoida.
***
Laitol rüüpas lahjat õlut ja silmitses Gribbekit kadedusega. Veab ikka mõnel! Või ei, mis tähendab -- veab? Vedamisega polnud siin midagi pistmist. Gribbek oli jõudeelu auga välja teeninud.
Laitol mäletas senini esimest kohtumist selle suure süngevõitu mehemürakaga, kes ei seltsinud eriti kellegagi ja hoidus alati omaette; asjaolu, mis andis põhjust arvukateks kuulujuttudeks. Räägiti näiteks, et ta oli kunagi, veel enne Fabulusele tulekut, ühe mehe ainsa rusikahoobiga suruks löönud. Või siis, et ta oli endine sunnitööline, kes enne kaevuriks hakkamist oli elatist teeninud põrandaalustes kahevõitlustes osalemisega.
Laitol oli siis just Fabulusele saabunud ja üritas Kuukandle-nimelise kaevandusasula rutiini sisse elada. Ta ei mõistnud tänini, miks kolooniatele sellised luulelised nimed oli pandud -- Kuukannel, Kastepisar, Õnnekosk, Vikerkaar... Midagi romantilist polnud ei kaevandustöös ega ka kolooniates endis. Need olid kõik ühesugused fantaasiavaesed, kuid ääretult funktsionaalsed struktuurid -- sirgete tänavate korrapärane ruudustik, äravahetamiseni sarnased standardsed moodulmajad, rutiin kõikjal ja kõiges...
Isegi kõrtsides valitses rutiin. Lahja õlu, paar keskpärast libu, kaardimäng madalatele panustele. Tuimad näod ja õhtust õhtusse korduv muusika, mida tülpinud pillimehed enam teises järjestuseski ei vaevunud mängima.
Tol õhtul oli aga asi rutiinist kaugel. Kuukannelt oli tuldud inspekteerima. Iseenesest polnud selles ju midagi erakordset -- kõigis kaevandusasulates käis aegajalt mingisuguseid kontrolle. Küll ametiühingute omi lepinguid ja töötingimusi kontrollimas, küll Inspektsiooni mehi (nemad käisid reeglina pärast õnnetusi). Korravalvekeskusest käidi harva; kui nemad tulid, pidi kellelgi lasuma altkäemaksukahtlus või olema toime pandud mõni suuremat sorti kuritegu. See, mis neile osaks sai, oli aga midagi täiesti tavatut -- eraisik Korravalvekeskuse ohvitseride saatel. Kes see mees oli, ei teadnud keegi; isegi mitte Kuukandle korravalvekeskuse seersant Aik Valder, kes oli selle ootamatu kontrolli tõttu silmnähtavalt verest väljas. Räägiti, et tegu on mingisuguse suure ülemusega. Kellega täpselt, selles läksid «teadjate» arvamused lahku, kuid üks oli kindel -- see oli Mees, Kelle Sõna Maksis. Mitte mingisugune kohalik agentuuriboss, vaid keegi «kõrgemalt poolt».
Oli, kes ta oli, aga õhtul võttis ta nõuks kõrtsi tulla, «oludega tutvuma», nagu ametlikult selgitati. Ja otsekohe oligi pahandus käes, sest ühesilmaline Kvain, kes oli liialt tihti toobipõhja kiiganud, tuli tüli norima. Kvain oli üldse kiuslik tüüp, tol nädalal oli ta aga täiesti võimatu, sest ta oli oma robotkostüümi üldkontrolli tegemata unustanud, see on aga kaevanduses vaat et kuritegu. Loomulikult tehti talle kopsakas trahv ja nüüd oli ta tige kui herilane ning otsustas juhust kasutada ja minna õigust otsima.
Oli näha, kuidas Aik, kes meenutas väljanägemiselt pigem kooliõpetajat kui korravalvurit, paaniliselt olukorrast väljapääsu otsis. Tema värisevad käed näperdasid närviliselt püstolikabuuri. Keskuse ohvitserid nautisid ta peataolekut ja irvitasid pea avalikult.
Keegi ei märganud, mis seal täpselt juhtus, kuid korraga läks asi tõsiseks. Kvain oli kusagilt jupi kroomitud toru haaranud ja vehkis sellega nagu segane. Kõrge ülemus kiljus täiesti ebaülemuslikult ja ohvitserid tegid ootamatusest püksid täis. Ainus, kes veidigi olukorrale vastavalt tegutseda suutis, oli seersant Aik, kes hüüdis mitu korda: «Seaduse nimel!» ja püüdis endiselt püstolit kabuurist kätte saada.
Ja siis korraga kerkis Kvaini selja taha hiiglaslik kogu. Gribbek väänas Kvainil toru peost, tõstis ta kraedpidi õhku ja asetas lihtsalt ukse taha. Sellega oli vahejuhtm ammendatud, kuigi see tõi endaga kaasa päris mitmeid tagajärgi. Esiteks pääses asundus edasisest inspekteerimisest, sest ülemus pidas paremaks jalga lasta. Teiseks sai seersant Valder eeskujuliku teenistuse eest palgakõrgendust, mistõttu ta edaspidi suhtus Gribbekisse märgatava poolehoiuga. Kolmandaks määrati Gribbekile aastapalga suurune preemia, mis kõik kadedusest roheliseks muutis, Laitol kaasa arvatud. Neljandaks lõpetati Kvaini leping ja viidi ta konvoi saatel minema.
Kuid see juhtus kõik alles järgmisel päeval. Samal õhtul toimus aga veel üks sündmus, mille tagajärjel Laitol Gribbekiga sõbraks sai ja Kvain järgmisel päeval murtud käe, roiete ja lõualuuga aresti alla võeti.
Laitol elas Gribbekiga samas kvartalis, kuigi ta seda enne ei teadnud. Kõrtsist koju minnes nägi ta mehe laia selga endast paar tänavavahet eespool. Ja siis nägi ta veel kedagi. See oli Kvain. Nagu vari libises ta Gribbekile lähemale ja tõstis käe. Midagi välgatas. Laitol vaatas, taipamata, mida nähtu tähendab -- kaevandusasulates toimus harva mõni tõsisem kuritegu. «Gribbek!» röögatas ta, kui taipas lõpuks, mis toimub.
Õnneks oli hiiglasel suurepärane reaktsioon.
Edasist eelistas Laitol mitte vaadata.
***
Kõik see jooksis nagu filmis Laitoli silme eest läbi.
«Memphise terviseks!» müristas Gribbek. Kõik vaatasid teda kadedalt.
«Terviseks,» pomises Laitol sõbraga kokku lüües automaatselt. «Millal sa sõidad?»
«Heljur stardib homme lõuna ajal.»
«Ja Rumpist?»
«Laev või?»
«Mis siis veel?» kehitas Laitol turtsakalt õlgu.
«17.05 Rumpi aja järgi.» Gribbek lehvitas helesiniseid plastpileteid ja jäi siis sõbrale suurte silmadega otsa vaatama. «Kuram küll, ma ei usu ikka veel hästi, et sõidan Memphisele!»
Laitol muigas. Mõni ime! Memphis oli ju kõigi kaevurite Tõotatud Maa, maine paradiis, kõigi kaevandusasulate kõrtside lahutamatu jututeema ja iga viimase kui kaevuri ihaldusobjekt. Iga mees, kes raha kokku sai, sõitis kuurortplaneedile, et seal «jalad seinale lüüa ja lakke sülitada», lastes paljaste rindade ja lillepärgadega tüdrukutel ennast ümmardada.
Keegi ei teadnud täpselt, mida Memphise-taolised kuurortplaneedid endast kujutasid, ning seda värvikamad olid fantaasiad. Pääse kuurorti maksis hingehinda ning raha kokkusaamine oli kaelamurdev ülesanne ka parimatele kaevuritele. Kuid see oli ka siht, mille nimel oli mõtet rabada. Igal juhul oli elu Memphisel fantaasiate vääriline, sest räägiti, et sealt pole veel keegi lahkunud. Mehel, kes eluunistusele käega lööks ja paradiisist minema jalutaks, pidi Laitoli meelest tõepoolest midagi viga olema.
Tal endal jäi selle unistuse täitumiseni veel vähemalt aasta; Gribbek oli aga raha suurelt jaolt tänu oma ootamatule preemiale kokku saanud.
«Mina isiklikult ei usu Memphisesse,» kuulutas äkki Creed, üks Gribbeki lüli meestest. «See on ainult reklaam ning kuna asi on tegelikult jama, häbenevad kõik tunnistada, et olid nii lollid ja lasid ennast alt tõmmata. Keegi ei üle, et on seal käinud ja seepärast räägitaksegi heast elust ja sinnajäämisest.»
«Mine metsa!» käratas Merc. «Sina lihtsalt ei suuda raha koguda ja oled sellepärast kade. Igatahes mina lähen peale lõpparvet samuti Memphisele.»
«Võib-olla koguneks sinna kogu kambaga,» pakkus Ducat. «Aga mul lepingu lõpuni kaua aega, te ei jõua ära oodata.»
«Mina ei osale,» ütles Creed. «Te olete küll toredad mehed, aga teie pärast ma lolli mängima ka ei hakka.»
«Sind, Creed, pole keegi kutsunudki,» lausus tasakaalukalt Yorle, kõige vanem lauas istujatest. «Sinu virisemine rikub ära ka kõige paremas kuurordis puhkamise mõnud.»
Creed tõmbus solvunult veidi tagasi, tühjendas ainsa sõõmuga oma klaasi ning viipas kõrtsmikule, et uut saada. Fabuluse kaevandusasulate kõrtsides ei kasutatud teenindusroboteid, sest kõikvõimalikust tehnikast üleküllastunud kaevurid kippusid neid lõbu pärast ära rikkuma. Robotite pidevast parandamisest odavam tuli palgata mõned inimesed, kes suutsid vajadusel ka kõrgendatud meeleollu sattunud kaevuritega tekkivaid arusaamatusi paremini lahendada, kui tüüpprogrammist sõltuvad madalatasemelised masinad.
Creed oli tuntud toriseja ja tema kahtlustav suhtumine Memphisesse ei suutnud häirida teiste unistusi. Creedi mossitamisest välja tegemata jätkasid nad juttu.
«Ma kujutan ette, millised naised seal on,» ütles Merc klaasi tõstes. «Ilusad, sihvakad ja sina, sinder, saad neid juba varsti näha. Kadestan sind, Gribbek, kuna meie peame veel kohalikega leppima.»
«Pole neilgi viga,» arvas Gribbek lohutavalt.
«Tead sa Memphisest midagi lähemalt?» küsis Selec, seltskonna seitsmes liige. «Sellest liiguvad ainult jutud, keegi ei oska midagi täpsemat öelda.»
«Ma räägin teile, et see on petukaup,» sekkus uuesti Creed. «Puhas rahva petmine.»
«Sina ole tasa,» vaigistas teda Merc. «Ilmselt on tung sinna nii suur, et nad ei tahagi liigset reklaami. Ju pole rahvast kuhugi majutada.»
«Ma ei usu, et nendes juttudes palju valet on,» sõnas Gribbek, kes oli täna veidi jutukam kui tavaliselt. «Mõni liialdus ehk.»
«Reisifirmade reklaamides puudub selle kohta küll igasugune info,» lausus Ducat. «Memphisest olen ma kuulnud räägitavat ainult kaevandusasulates.»
«See olevatki ehitatud põhiliselt kaevurite tarbeks,» teadis Yorle. «Seepärast sellest mujal suurt ei teatagi. Ja mis puutub reklaami, siis ühte reklaamlehte olen ma näinud. Eelmises kaevanduses, kus ma töötasin.»
«Näed siis, pole see mingi reklaamitrikk,» sõnas Merc Creedile võidukalt, samal ajal, kui Ducat küsis, mida see kaevurite paradiis reklaamlehe andmeil endast siis kujutab. Seni kuulujuttudega leppima pidanud mehed olid korraga leidnud midagi, mis näis nende unelmaid kinnitavat, seda muidugi juhul, kui Yorle ei valetanud ja oli reklaami tõesti näinud.
«Kui ühe sõnaga öelda, siis vägev,» kuulutas Yorle. «Seal on kõike, millest meiesugune hing võib unistada. Kõrgema klassi hotellid, tervisekeskused, kasiinod... Avamerejahid, safarid, tuhat eri võimalust aja sisustamiseks. Ja muidugi tüdrukud -- kompud, ütlen ma teile!»
«Kõlab kuidagi liiga ilusasti, et tõsi olla,» turtsatas Creed, kuid talle ei pööratud tähelepanu. Meeste fantaasia oli valla päästetud ning unistused muutusid aina kõrgelennulisemaks. Laitol rüüpas vaikides õlut. Ta oleks tahtnud Gribbekiga veidi kahekesi olla -- oli too ju ta ainus tõeline sõber -- kuid lülikaaslased olid võtnud nõuks «omapundimees» korralikult ära saata ja seda ei saanud neile pahaks panna.
Istumine kulges omasoodu, aeg kulus märkamatult ning lähenes kõrtsi sulgemise aeg. Mehed asutasid üksteise järel lahkuma -- peale Gribbeki oli neil kõigil tööpäev ees ja enne seda oli tarvis korralikult välja puhata. Vaid Laitol jäi kohale, et sõbraga ka omavahel paar sõna juttu ajada.
«Ma annaks palju, et teada saada, mille nimel ma rabelen,» ohkas Laitol, kui teised olid läinud. «Mis sul viga, sina oled varsti Memphisel ja näed kõike oma silmaga.»
Gribbek vilksas ringi vaadata ja kummardus siis usalduslikult üle laua.
«Üht-teist võin ma sulle juba praegugi rääkida,» sosistas ta.
«Mida?» hüüatas Laitol, kuid tasandas kohe häält, et mitte liigset tähelepanu äratada. «Ja seda ütled sa alles nüüd! Mida sa tead?»
«Ma ootasin, kuni teised ära kaovad,» pilgutas Gribbek silma, rüüpas suure sõõmu õlut ja hakkas sosinal rääkima.
Tema jutu järgi pidi Memphis olema planeet, mille põhjapoolus on kogu aeg päikese poole pööratud, mistõttu suurem osa poolusel asuvast mandrist on eluks kõlbmatu kõrb ja vaid mõne tuhande kilomeetrine vöönd selle rannikualadel sobib asustamiseks. Põhjapoolkeral olevat veel troopiline saarestik tohutus ookeanis, kus asuvadki kuurortid, puhkekompleksid ja kõikmõeldavad lõbustusasutused. Saarestiku suurimal saarel asub ka administratiivkeskus Ptah, millele alluvad kõik kuurortid. Muud pealinna Memphisel pole.
Kusagil saarestiku külje all laiub Gribbeki jutu kohaselt teine suur kontinent, mis ulatub põhjapoolkeralt üle ekvaatori lõunapoolkerale. Ekvaatori läheduses, kust jookseb valgustatud ja valgustamata poolkera piir, laiuvad Varjumetsad, kus puhkajad safareid ja närvekõditavaid jahiretki korraldavad. Veel lõuna pool lähevad Varjumetsad üle Mustaks Sooks, kuhu päike enam ei paista ja kus suurema osa aastast sajab. Räägiti, et kontinent jätkub lõuna suunas veelgi kaugemale, et kusagil on trööstitu Neetud Maa, kus sajab vahetpidamata, kus on vaid kaljud ja pimedus ja lõputu vihm ning kuhu põhjast puhuvad soojad tuuled iialgi ei ulatu. Veel kaugemal on ainult jää ja lumi, kuigi keegi ei tea täpselt, mis asub lõunapoolusel.
Laitol jõllitas sõbrale otsa.
«Kust, põrgu päralt, sa selle kõik välja koukisid?» nõudis ta.
Gribbek muigas.
«Mõtle, mees, liiguta ajusid! Kes on ainus isik terves asunduses, kes sellisele infole ligi pääseb?»
«Korravalvekeskuse seersant,» taipas Laitol.
«Õige,» noogutas Gribbek. «Aik Valder.»
«Aga...» Laitol takerdus. «Ma arvasin, et see on keelatud...»
«Ongi. Ja sellepärast hoia keel hammaste taga, kui sa endale ja Valderile pahandusi ei taha!»
«Ole mureta,» rahustas Laitol sõpra. «Aga ma ei mõista ikkagi, kuidas sul see õnnestus.»
«Kvaini mäletad?»
«Või veel! Tänu temale me ju tuttavaks saimegi.»
«Kvaini juhtumist saadik hakkas Valder minusse teisiti suhtuma.» Gribbek muigas kavalalt. «Tundis, et on mulle teene võlgu, või midagi taolist. Ma ei kasutanud seda kordagi ära. Ma ootasin.»
«Tahad sa öelda, et sa plaanisid seda algusest peale?» päris Laitol uskumatult.
«Preemia saamisest alates... jah!» Gribbek pugistas naerda. «Sellest hetkest olin ma kindel, et mul õnnestub raha kokku saada ja Memphisele lennata. Ja kui ma nägin, kuidas tänuvõlg Valderit vaevab, otsustasin ma seda ära kasutada... õigel hetkel.
Kui ma tema juurde korravalvekeskusesse läksin, et oma ärasõit vormistada ja piletid tellida, viisin ma jutu märkamatult Memphisele. Mainisin möödaminnes, et sain raha kokku ainult tänu oma preemiale, ilma selleta oleksin võibolla veel aastaid pidanud tööd rabama. See tuletas talle meelde ta enda palgatõusu ja teenet, mis ta oma arust mulle võlgu on. Ja kui ma siis mõista andsin, et ei teeks paha oma sihtkohast veidi rohkem teada, muutus ta korraga eriti ametlikuks ja hakkas mu dokumente täitma. Seda tehes avastas ta, et mina olen tema teenistusaja jooksul esimene, kes Kuukandlest Memphisele läheb.
Veidi aega kratsis ta kukalt, võttis siis Ühendpaneeli kaudu ühenduse Fabuluse pealinna Rumpi Valvetsentri andmebaasidega ja esitas järelepärimise Memphise kohta, põhjendades huvi sellega, et üks Kuukandle kaevuritest on oma lepingu lõpetanud ja siirdub sinna pensionile. Ka küsis ta nõu, kuidas dokumente vormistada ja kas peaks ka Memphisele teatama või mingeid viisasid taotlema.
Seejärel avastas ta, et mingid blanketid on otsa saanud ja läks neid juurde tooma. Valvetsentri vastuse, mille ta oli välja trükkinud, jättis ta lauale, hoiatades mind, et see on ametlik ettekanne, milles sisalduv info on mõeldud ainult ametialaseks kasutamiseks, ja läks siis minema. Seda ei lasknud ma endale muidugi kaks korda öelda ja kui ta tagasi tuli, oli mul see vähene, mis raportis leida, juba peas. Blankette ta, muide, ei leidnudki, need olid tal lauasahtlis, nagu hiljem selgus.»
Laitol, keda oli üks küsimus vaevama hakanud, vaatas Gribbekile mõtlikult otsa.
«Miks sa seda tegid?» küsis ta lõpuks. «Sul endal pole sellest ju sooja ega külma -- sa oled varsti seal ja näed kõike isegi. Miks?»
Gribbek kohmetus.
«Ütleme nii, et ka mina olen enda arvates teene võlgu. Sa päästsid mu elu.»
«Tahad öelda, et tegid seda minu pärast?»
«Ütleme parem, et enda südametunnistuse rahustamiseks,» kehitas Gribbek õlgu. «Kuigi ega see paha tee, kui sa tead, mille nimel pingutada. Sa tuled ju ka Memphisele?»
«Hiljemalt aasta pärast peaks mul raha koos olema,» nõustus Laitol ja tõstis klaasi. «Ära muretse, ma otsin sind üles. Memphisel näeme. Muretu elu terviseks!»
«Memphise terviseks!»
Ja nad lõid kokku.
II
Aasta möödus kiiremini, kui Laitol oskas arvata. Töögraafik oli tihe ja Laitol rabas nagu jõudis, et rohkem teenida. Gribbekist polnud kippu ega kõppu, kuid Laitolit see eriti ei häirinud -- loomulik, et peale igavaid Fabuluse kaevandusi kiskus lõbusa elu keeris sõbra endasse ja igasuguste teadete saatmiseks ei jätkunud enam lihtsalt aega. Nii ta arvas ja pingutas seetõttu veelgi enam, et ka ise võimalikult pea jõudeelu nautima lennata.
Ja siis ühel päeval jõudis kätte ka tema töölepingu viimane päev. Vastavalt traditsioonile tegi ta korraliku lõpuõhtu ning astus järgmisel päeval Fabuluselt lahkuva kosmoselaeva pardale. Planeediga jättis hüvasti oma sadakond inimest, nende seas oli nii kaevureid, ametnikke kui teenistujaid, kes olid käinud siin raha teenimas ning suundusid nüüd sellest ääreala kolkast ilmaruumi tsiviliseeritumatesse paikadesse. Osad neist olid ontlikud pereinimesed, kes olid töötanud siin pere rahalise seisu parandamiseks, aga oli ka palju seiklejaid, kes nüüd teenitud raha lihtsalt läbi lüüa ihkasid. Selliseid, nagu tema, polnud. Kogu Kastepisara ajaloo vältel oli Laitol alles teine mees, kes Memphisele suundus.
Otselendu Fabuluselt Memphisele loomulikult polnud ning Laitol valis ümberistumiseks ühe kõrvalise vahesadama. Teatud rolli selle valiku juures mängis ka odav hind, sest Laitol tahtis Memphisel laiutamiseks säästa võimalikult palju raha ning selle nimel oli ta teel olles nõus elama ka suhteliselt tagasihoidlikes tingimustes. Pealegi oli ta üsna veendunud, et ka odavad hotellid ei saa olla kehvemad kaevandusasula elumajadest.
Reis valitud vahesadamasse polnud pikk, seepärast ei hakanud Laitol endale kajutit kinni panema, vaid sõitis lihtlabase tekireisijana. Ta polnud ainus, kes nii talitas, mõnel olid kaasas isegi kokkupandavad magamisasemed, mis andsid tunnistust nende pikaajalistest kogemustest tekireisijatena sõitmisel. Laitol nendega ei seltsinud -- mehed olid teistest kaevandustest ja ta ei tundnud neid, pooleööpäevane reis polnud tema arust aga piisavalt pikk uute tutvuste loomiseks. Ta istus omaette jalutusteki nurgas klappistmel, vaatas hajameelselt ekraanile ilmuvaid kirjeldusi peatuspaikade kohta, mõeldes ise ees ootavale Memphisele.
Kõigepealt kavatses ta Gribbeki üles otsida. Fabuluselt lahkumisest saadik polnud temast vähimaidki teateid, tundus nagu oleks mees jäljetult kadunud. Laitol oli korra küll üritanud palvega seersant Valderi poole pöörduda, et too uuriks järele, ega Gribbekiga mõnd õnnetust juhtunud ja kas ta ikka suundus Memphisele, kuid seersant oli ta võrdlemisi ebaviisakalt minema saatnud, öeldes, et Korravalvekeskuse sidekanalid pole iga mehe kadunud topsisõprade otsimiseks. Näis, nagu oleks ta täiesti unustanud oma kunagi üsna sõbralikud suhted Gribbekiga.
Vana prahilaeva kohta (lisaks reisijatele vedas see sektori kolooniatesse ka mitmesugust kaupa) navigeeriti alust vägagi täpselt ning vahesadamasse jõudis ta ajagraafikust vaid veidi hiljem. Pardalt lahkujaid oli vähe, peale Laitoli veel ainult mõned inimesed, ning ajal, mil nad tolliformaalsusi täitsid, eemaldus neid kohale toonud prahilaev juba põkkesõlmedest.
Esmamulje vahesadamast sundis Laitoli oma valikut kahetsema, kosmosejaam jättis räpaka ja hoolitsemata mulje, polnud mingi ime, et hinnad olid nõnda madalad. Oli tunda, et vahesadamat kasutati ainult kohaliku tähtsusega lendudel ja seda külastavad reisijad polnud just rikaste killast. Tundus lausa kummalisena sellise koha kasutamine regulaarseks ühenduseks Memphise-taolise luksuskuurordiga. Laitol kehitas õlgu ja suundus infopunkti uurima, millal stardib järjekordne reisilaev Memphisele.
«Regulaarset lennuühendust pole, ainult tsharterreisid,» vastas küberinformaator tema küsimusele.
«Hea küll, millal on järgmine lend?» päris Laitol pärast hetkelist ootamist, mõistes, et automaadil puudus vähimgi võime loogilisi järeldusi teha ja omal initsiatiivil rohkem infot anda, kui hetkel küsiti.
«Ülehomme, kell kolm päeval standardaja järgi,» vastas küber. «Kas soovite piletit broneerida?»
«Loomulikult, milleks ma siis muidu küsin,» ütles Laitol, kirudes endamisi masina juhmust.
«Sel juhul täitke kõigepealt ankeet, seni vaadatakse, kas on veel vabu kohti,» teatas küber.
«Mis mõttega ma ankeeti täidan, kui pileteid võib-olla polegi,» protesteeris Laitol, kuid küber ei pööranud tema sõnadele vähimatki tähelepanu.
«Täitke kõigepealt ankeet,» kordas ta kiretult ning Laitol asus alistunult ekraanile ilmunud ankeeti täitma. Osaliselt sarnanes see tavalisele küsitlusele, mida vormistati puhkuse- ja meelelahutusteenuseid pakkuvatele planeetidele sõites, kuid lisaks muule nõuti ankeedis põhjalikku ülevaadet elukutsest ning tööalasest kogemusest ja staazhist. See osa meenutas oma põhjalikkusega töökoha taotlemisel täidetavaid küsimustikke. Imestunult täitis Laitol ankeedi lõpuni, vajutas sisestusele ja jäi vastust ootama. Ootus venis tüütavalt pikaks (kas oli tehnika üles öelnud või kontrolliti siin kõiki nii põhjalikult?), kuid lõpuks libises automaadi pilust välja magnetribaga plastikkaart.
«Võtke palun pilet. Start on ülehomme kell kolm. Pardale asumine lõppeb pool tundi varem. Soovime teile head reisi,» kommenteeris küber reipalt. Laitol piirdus noogutusega (küber tema viisakusest niikuinii ei hoolinud) ning tundis huvi majutustingimuste vastu. Meeldiva üllatusena sai ta teada, et hotellikulud on juba pileti hinna sisse arvestatud ja tal pole vaja muretseda millegi muu üle peale õigel ajal pardale jõudmise. Lasknud küberil endale kaks korda seletada, kuidas ta hotelli leiab, lahkus ta vahejaamast.
Hotell oli puhas ja hubane ega paistnud omavat midagi ühist kogu ülejäänud kasimata vahesadamaga. Laitol saatis pagasi kohaletoonud teenindusroboti minema, sulges ukse ja libistas pilgu üle väikese ühekohalise numbritoa. Pehme voodi lausa meelitas teda pikali heitma ning pikemalt mõtlemata riietus Laitol lahti ja puges voodisse. Viimane öö Fabulusel oli jäänud napiks ning võimalus puudujääk tasa teha oli äraütlemiseks liiga ahvatlev.
Ärgates polnud tal kellaajast aimugi. Ta ei üritanudki mõistatada, kaua oli maganud -- rännak ühest tähesüsteemist teise oli ta bioloogilise kella segi löönud. Pilk kellale veenis teda, et oli keskhommik ja seega sobiv aeg kergeks eineks. Ta riietus kiirustamata ja suundus hotelli restorani, mis osutus siiski vaid korralikuks sööklaks. Selles vahesadamas võis midagi taolist loomulikult oodata ja Laitol ei teinud asjast numbrit -- söökla oli vähemasti puhas ja hästi sisustatud. Toiduvalik oli rikkalik ning lisaks standardsele menüüle pakuti väidetavalt kohaliku värvinguga eriroogasid. Laitol ei hakanud igaks juhuks eksootilisi sööke proovima, eelistades tavaeinet, millega ta seedimine oli harjunud. Tellimus esitatud, istus ta vabasse neljakohalisse lauda ja vaatas sööki oodates ringi. Tema üllatuseks moodustasid söökla klientuuri ja arvatavasti ka hotelli elanikkonna eranditult mehed, reeglina noorepoolsed ja heas füüsilises vormis. Käitumise järgi otsustades polnud nad omavahel tuttavad, võib-olla hotellis vaid korra või paar kohtunud.
«On siin vaba?» kõlas jäme hääl. Laitol noogutas hajameelselt vastuseks ja vaatas alles seejärel küsija poole, kes oma jämeda hääle kohta oli üllatavalt väikesekasvuline mees. Too võttis istet, tellis lähemale veerenud ettekandjarobotilt eine ja pöördus Laitoli poole.
«Kas põrutad kah otsejoones kaevurite paradiisi?» küsis ta liialdatult omamehelikul toonil, nagu polekski ta äsja lauda istudes Laitolit esmakordselt näinud.
«Kuidas palun?» kohmas Laitol, kellel üllatuse tõttu küsimuse sisu kõrvust mööda libises.
«Ah, ära jama,» lausus teine lõbusalt. «Su larhv ütleb juba kaugelt ära, et oled kaevur.»
«Jah,» möönis Laitol, oskamata teise jutule kuidagimoodi reageerida.
«Näed siis,» rõõmustas tundmatu. «Ja oled teel unistuste maailma -- Memphisele.»
«Seda küll,» noogutas Laitol kerge vastumeelsusega -- talle ei meeldinud teise läbinägelikkus.
«Mina samuti,» teatas väike mees ja tegi kogu ruumi hõlmava käeviipe. «Nagu kõik siin saalis, nagu kõik siin hotellis. Me kõik oleme teel Memphisele.»
«Kas sina oled siis ka kaevur?» imestas Laitol.
«Mitte päris,» märkas mees pilku, millega Laitol teda mõõtis. «Ma olen kaevanduse valgekrae, seadmete insener. Aga loen ennast niipalju kaevuriks küll, et Memphisele sõita.»
Laitol vaatas ringi. Sööklas oli kokku umbes poolsada meest, hotell mahutas arvatavalt paarisaja inimese ringis. Kui juba sellises urkas ootas Memphisele suunduvat laeva sadade kaupa mehi, milline olukord võis siis valitseda veel viisakamates sadamates? Ei hakanud ju kõik mehed koonerdama ja võimalikult odavaid teid otsima, enamus eelistas reisida nagu kuningad, pööramata arvetele rohkem tähelepanu kui kärbestele. Meelierutav legend, millest õhtuti kõrtsilaua ääres heietati, paistis osutuvat tõeks sellisel määral, millest Laitol polnud julgenud unistadagi. Ta meenutas põgusalt Creedi vastuväiteid ja leidis need olevat puhas jama, ühegi reklaamitriki ohvriks ei saanud langeda nii palju inimesi. Pealegi olid need eluraskustes karastunud mehed, kes ei hiilanud kergemeelsuse ega liigse fantaasiaga.
«Memphisest lähemalt ka midagi tead?» uuris Laitol hetkelise pausi järel, mille sisustas ettekandjarobot, mis tellitud roogadega kohale vuras. Laitolile tegi võõras nalja. Too näis arvavat, et semutsemine ja tahtlikult jäme kõnepruuk teeb valgekraest tõelise kaevuri. Ta surus muige alla. Ta oli otsustanud sellest mitte välja teha ja teise räige stiili üle võtta.
«Loomulikult,» kinnitas väike mees üleolevalt. «Kas sa arvad, et ma hakkan igasugust pläma kuuldes kohe kuhugi sõitma? Ei, asi peab olema ikka kindel.»
«Räägi siis mulle ka,» ütles Laitol toidu kallale asudes. «Tahaks ka targemaks saada.»
«Memphise kuurordi asutasid kunagi kaevandusmagnaadid,» jutustas võõras. «Algul oli see mõeldud kaevurite vanadekoduks, hiljem aga hakati seda rakendama ka puhkekuurordina. See sai kiiresti populaarseks ja ülerahvastuse tõkestamiseks tõsteti kõvasti hindasid. Sellepärast polegi Memphis enam igaühele kättesaadav.»
«Hakkab muutuma rahajõmmide kuurordiks?» pakkus Laitol ilmse antipaatiaga. Mõte sellest tundus lausa vastik, ta oli näinud, kuidas agentuuri rahatuusad ennast kaevandusasulates üleval peavad. See polnud raske tööga rikastunud kaevurite lai joon, vaid sulaselge ülbus.
«Nii hull see asi ka pole,» sõnas vestluskaaslane lohutavalt. «Traditsioone järgides on mõeldud eelkõige kaevuritele ning igasugu muudel nägudel pole sinna asja.»
«Hurraa! Memphis -- siit me tuleme,» lausus Laitol taas rõõmsamalt.
Söök söödud, läks kumbki oma teed. Kuigi Laitol pidas end seltskondlikuks inimeseks, ei tundnud ta praegu tutvuste soetamise järele vajadust, ja nii ei häirinud teda ka see, et võõras ennast tutvustamata jättis. Memphisele jõudes hajuvad praegu hotellis elavad ja koos laeva ootavad mehed nagunii laiali ja vaevalt et üksteisega enam hiljem kontakte otsitakse. Seal, Memphisel, kus ootab kuldne elu, jõuab leida kaaslasi, kellega koos lõbusalt aega surnuks lüüa.
Aeg möödus üllatavalt kiiresti, reisilaev saabus ettenähtud ajal ja kogu hotelli elanikkond kolis tõepoolest pardale. Nende lahkudes jäi hotell täiesti tühjaks ning ilmselt polnud selle täitumist oodata enne, kui koguneb järjekordne seltskond Memphisele suundujaid. Laev, mis mehi unistuste täitumise poole kandis, oli nagu avanss, läheneva jõudeelu ettemaks. See oli luksusklassi lainer, millise pardal olid varem viibinud arvatavasti väga vähesed. See kõrgendas meeste niigi head tuju ja sisendas kindlustunnet valiku õigsuse suhtes. Kahtlejad võisid ju arvata, mida tahtsid, aga laeva luksuslik sisustus näitas, et legend Memphisest on tegelikkuses suurejoonelisemgi, kui keegi neist oskas oodata. Laev oli juba paaris vahesadamas peatunud, et Memphisele suundujaid peale võtta ning reisijate arv pardal ulatus arvatavasti paari tuhandeni.
Memphisele jõudmiseks kulus paar päeva ning Laitolile näis, nagu oleks ta äkki mingisse hoopis teise maailma sattunud -- sellist lahkust ja vastutulelikkust teenindava personali poolt polnud ta varem kogenud. Varasemad mälestused odavate liinilaevade kajutitest mõjusid selle kõrval lausa hirmuunenäona ja ta ei tahtnud neid enam meenutadagi. Memphisele jõudmine tähendas elus uue lehekülje pööramist ja kui see tähendas ligilähedaseltki samasugust elu, kui kosmoselaeva pardal, polnud mingi ime, et Memphisele jäädigi.
Nad maandusid pealinnas Ptah'is, planeedi suurimal kosmodroomil. Paljurännanud mehena oli Laitol näinud mitmeid kosmodroome, kuid ükski neist polnud nii muljetavaldav.
Laitol seisis maandumisväljaku servas ja vaatas ringi. Laev, mis ta siia oli toonud, valmistus juba lahkuma. Meestesumm, kes koos temaga oli saabunud, oli elevil nagu mesilassülem pereheitmise aegu.
Kerge briis, mis ookeanilt puhus, sasis Laitoli juukseid. See oli soe ja pehme, mitte kale nagu Fabuluse tuuled. Laitol naeratas. Lõpuks oli ta Memphisel. Pärast kõiki neid reisivintsutusi oli ta ometi kohal.
Ta ees kõrgus tohutu püramiid, mille pind virvendas hõbedaselt nagu voolav vesi. See oli Ptah'i terminaal, värav Mephisele. Puud, mis meenutasid veidi palme, kiikusid tuules otsekui kutsuvalt viibates, ja Laitol astus edasi.
Seestpoolt oli püramiidikujuline terminaalihoone veel suurejoonelisem kui väljast. Laitol seisis, suu ammuli, ja imetles seda arhitektuuri imetegu.
«Saan ma teid kuidagi aidata, härra?»
Läks mõni hetk aega, enne kui Laitol taipas, et kõnetatakse teda. Ta polnud harjunud, et teda härraks tituleeritakse.
«Ee... vabandage,» pomises ta segadusse sattudes ja rebis pilgu mustreid ja värve muutvatelt seintelt lahti.
«Ma küsisin, kas ma saan millegagi abiks olla?» kordas nägus vormiriietuses piiga, kes ta ees seisis.
Laitol vaatas ringi. Teenindusroboteid polnud näha. Ühtegi küberinformaatorit ei hakanud ka silma. Küll aga märkas ta lettide taga ja ootesaalis hulgaliselt samasuguses vormiriietuses tütarlapsi, kes naeratades klientidega vestlesid.
Jumal küll, pidi see firma ikka rikas olema, kui ta ainuüksi selliselegi tööle küberite asemele inimesi jõudis palgata. Ja veel selliseid kaunitare!
«Vaadake, asi on selles, et ma otsin ühte inimest,» ebales Laitol. «Ei tea, kas oleks võimalik teda kuidagi leida?»
«Kindlasti on see võimalik,» vastas neiu sõbralikult. «Kui teid on korralikult majutatud, on teil kindlasti aega ka sellega tegeleda. Siin planeedil ei kao keegi kuhugi.»
«Seda arvan minagi,» noogutas Laitol rõõmsalt, tänas neiut ning tahtis juba minekule pöörduda, kui tüdruk ta tagasi kutsus.
«Isikukontroll, härra,» tuletas ta Laitolile naeratades meelde. «Ma loodan, et need väikesed formaalsused ei tee teile tüli?»
«Oh, muidugi, isikukontroll,» kohmetus Laitol. «Vabandage mind, see kõik on nii...» ta libistas pilgu veelkord üle terminaali hiigelhoone, «nii harjumatu, nii uskumatu...»
«Pole midagi,» rahustas tüdruk teda kuvariga varustatud boksi juhatades. «Seda juhtub, te pole esimene.»
Isikukontroll ei erinenud millegi poolest samalaadsest protseduurist kaevandusplaneetidel ja see turgutas tublisti Laitoli kõikumalöönud enesekindlust. Ta esitas tütarlapsele oma ID-kaardi ning lasi interuniversumilise isikutuvastussüsteemi detektoril kontrollida sõrmejälgi ja silma vikerkesta mustrit. Paari minuti pärast kinnitas süsteem esitatud andmete õigsust. Viisaka naeratuse saatel tagastas tüdruk dokumendid ja soovis talle veelkord teretulemast Memphisele.
Märgatavamalt reipamas tujus suundus Laitol tütarlapse juhatust järgides tervisekontrolli ruumide poole. Siin võttis teda vastu jahedalt viisakas ja asjalik meesarst, kes sõnadele liigselt aega ei raisanud. Algatuseks uuris ta põhjalikult Laitoli esitatud tervisekaarti, kus olid kirjas kõik põetud haigused, traumad ja kaitsesüstimised. Seejärel vaatas ta Laitoli kiiresti läbi ja tegi talle paar süsti.
«Pean teid hoiatama, et süstid võivad teid veidi uniseks muuta,» ütles arst lõpetuseks. «Vabandage meid selle ebamugavuse pärast, aga paraku on see hädavajalik. See aitab ära hoida hilisemad terviserikked.»
«Pole hullu,» lõi Laitol muretult käega. «Tänan teid, doktor.»
«Võtke heaks,» sõnas arst ükskõikselt. Eelneva sõbralikkuse taustal tundus arsti käitumine lausa ebaviisakana, kuid Laitol pani selle lihtsalt ta iseloomu eripära arvele. Ette heita polnud tal arstile ju midagi.
Laitol väljus kabinetist teise ukse kaudu ja sattus ooteruumi meenutavasse tuppa, kus kümmekond meest juba mugavates tugitoolides istus. Laitol noogutas neile tervituseks ja vajus lähimale toolile istuma. Doktori hoiatus unisuse kohta polnud sugugi liialdatud ja kuigi ta oli enne Ptah'is maandumist korralikult välja puhanud, tundis ta praegu lausa ületamatut soovi magada. Ta jõudis veel näha, kuidas teenindusrobot ta pagasi kohale toimetas, siis vajus tal pea rinnale ja silmad sulgusid.
Laitol virgus kellegi raputuse peale, pilgutas paar korda uniselt silmi ja vaatas siis ringi. Ootetuppa oli tulnud üks kosmodroomi teeninduspersonali helerohelises riietuses näitsikutest ning mehed ajasid end tugitoolidest püsti. Niipalju kui Laitol unesegase peaga aru sai, oli tegu veel mingite formaalsustega, mis tuli täita, enne kui Memphis nad oma luksuslikku rüppe haarab. Tütarlaps vabandas veelkord kaitsesüstimisega kaasnevate ebamugavuste pärast ja juhatas nad ruumi, mille uksel olev silt kandis kiretut ja kõhedusttekitavat kirja: «Jaotuspunkt». Nagu selgus, pidi neid just siit saadetama eri kuurortidesse vastavalt nende erialale ja tehtud töö spetsiifikale. Suur ruum oli arvukate vaheseintega jaotatud väikesteks boksideks, igaühes tool kliendi jaoks.
Loivanud talle eraldatud boksi, prantsatas Laitol toolile ja jäi teisel pool lauda istuvale naisele otsa jõllitama. Too kontrollis põgusalt tema isikut ja teatas seejärel summa, mis Laitoli viibimine Memphisel maksma pidi minema. See oli küll kogu raha, mis Laitolil hinge taga oli, kuid praegu ei hakanud ta sellega pead vaevama.
«Milles küsimus? Palun,» ütles ta, ulatades krediitkaardi. Naine sisestas selle arvutisse, jäi tulemusega nähtavasti rahule ning lükkas Laitoli poole mingi dokumendi.
«Kirjutage palun alla.»
«Milles küsimus,» kordas Laitol pooluimase hoolimatusega ja täitis palve. Ta ei viitsinud dokumenti läbigi lugeda, põgusalt jäid talle meelde ainult paar rida saabumise vabatahtlikkuse ja võimaliku riski enda kanda võtmise kohta. Kuigi isegi uimase peaga tundus see kummaline, polnud sellega muret, tuli ta siia ju tõesti vabatahtlikult, et raskelt teenitud raha eest endale head elu võimaldada.
«Mis riskidest jutt käib?» päris ta siiski veidi kange keelega, et südametunnistust rahustada.
Naine vaatas talle üle prillide otsa.
«Ekstreemsport, safarid, allveejaht jne,» loetles ta külmalt. «On veel küsimusi?»
Laitol raputas pead.
«Siis palun loovutage oma isiklikud asjad ja pagas,» sõnas naine asjalikult.
«Milleks see?» ei taibanud Laitol.
«Asjad läbivad samuti sanitaartöötluse, selles suhtes on meil eeskirjad ranged,» vastati talle. «Ärge muretsege. Need saadetakse teile kohe järele.»
«Aga palun.»
Laitol tühjendas taskud otse letile ja lükkas kohvri jalaga teenindusroboti poole, mis oli naise sõnade peale lähemale veerenud. Tooli seljatoele nõjatudes jäi Laitol ootama, mis edasi saab.
Naine klõbistas klaviatuuriga, täitis veel mõned formularid, korraks arvas Laitol nägevat ka vahesadamas täidetud ankeeti ning siis paluti tal järjekordse teejuhi saatel edasi liikuda.
Seekord juhatati ta terminaalist välja ja ta tänas õnne, et teenindusrobot oli kohvri oma hoole alla võtnud -- selle tassimiseks poleks tal ilmselt viitsimist jätkunud. Korra või paar pidi teed näitav näitsik teda ennastki toetama, kui ta väsinud samm takerduma kippus. Väljapääsu juures ootas sadakond inimest mahutav hõljuk. Laitol oli sellistega varemgi reisinud, kuid erilist äratundmisrõõmu see temas ei tekitanud. Pigem tundus sõiduk Memphise kohta kuidagi liiga tagasihoidlik. Viitsimata selle üle siiski pikemalt pead murda, tuias ta piki istmeridadevahelist käiku edasi, kuni leidis vaba koha ja räntsatas istuma. Arusaamatu väsimus vaevas teda endiselt, ta laskis istme seljatoe võimalikult alla, sättis end mugavasse asendisse ning jäi kõige vastu huvi kaotanult magama.
III
Laitol ärkas räige sõimu ja röökimise peale. Hõljuk seisis -- seda tajus ta juba enne silmade avamist. Lahtisest uksest hoovas hõljukisse jäist õhku ning Laitol ajas end värisedes istukile, üritades taibata, mis on juhtunud.
Vahekäiku mööda lähenesid mustades mundrites ja tumeda silmikuga mustades kiivrites mehed. Nad kõik olid relvastatud ja Laitol märkas imestusega, et tegemist oli relvadega, milliseid ta näinudki polnud.
«Liigutage end, pasapead! Või tuleb teid, sigudikke, veel paluma hakata?!» karjus lähim mundrikandja ja virutas esimesele ettesattunud istujale püssikabaga kõhtu. Too vajus kõõksatades kokku ja kukkus vahekäiku. Mundrimehe jalg kerkis ning tema saabas tabas kukkuja pead, virutades mehe selili. Segilöödud ja verise näoga jäigi too sinna vedelema, lööja aga ei lasknud end sellest häirida, vaid astus lamaja kehal tallates mööda vahekäiku edasi.
Laitol ei uskunud oma silmi. Mis kurat siin toimub? vilksatas mõte. Kas mingid hullud on hõljuki kaaperdanud? Memphisel ei saanud midagi sellist ju ometi võimalik olla, see planeet oli selleks liiga heakorrastatud, et siin võiksid tegutseda mingid kõrilõikajate banded.
«Läks, läks! Jalad persest välja! Eluga!» röökisid mundrikandjad ning kaitsesüstidest veel uimane ja jõhkrast äratusest shokeeritud meestemass allus neile passiivselt. Valimatu sõimu saatel aeti nad nagu loomakari jalahoopide ja püssikabadega hõljukist välja. Õues oli pime ning hõljuki soojast salongist tulles mõjus väljas valitsev külm eriti lõikavalt. Sadas tihedat jämedat vihma ja juba mõne hetkega olid kõik läbimärjad.
Hõljuk seisis konarliku kattega platsil, mida valgustasid võimsad helgiheitjad. Paar helgiheitjat liikus alustel edasi-tagasi ja hüplevad kiirtevihud rebisid pimedusest välja ümbritseva maastiku üksikuid osi. Nii kaugele, kui valgus ulatus, laius paljas pruunikashall kaljumass, kõle ja ebasõbralik. Taimestikust polnud jälgegi, ainult kaljudel vohavad ebamäärast punakat värvi laigud viitasid mingisugustele samblikele. Kõige selle kõrval mõjus isegi Fabulus kena koduse aiana.
Ümbruse imetlemiseks neile rohkem aega ei jäetud, vandumise saatel käsutati nad neljakaupa rivisse. Hõljuk kerkis maast lahti ja kadus mõne hetkega pimedusse.
Mehed, kes ikka veel ei taibanud, mis toimub, saatsid lahkuvat alust silmadega. Masendus kasvas -- oli ju hõljuk nende ainus side reaalsusega.
Rivi ette astus lüheldane mees, kes teistest erinevalt ei kandnud silmikuga kiivrit. Tema intelligentne nägu oleks võinud kuuluda mõnele noorepoolsele teadlasele, kuid ta ilme oli halastamatu ja külm. Teraskalgid silmad vaatasid ülesrivistatud mehi varjamatu üleoleku ja põlastusega ning vastupidiselt lõdisevale meestemassile ei teinud ta sadu märkamagi.
«Kuna te olete siin uued, siis tutvustan teid olukorraga,» sõnas ta piisavalt kõvasti, et kõik teda kuuleksid. «Teie jaoks olen ma härra leitnant ja kõige tähtsam ülemus. Minu sõna on siin seadus, ainuke seadus, teie asi on töö. Raiuge see oma lolli kolusse ja teil on lootus veidi aega elus püsida.»
«Kuule, mölakas, me tulime Memphisele puhkama, aga mitte sunnitöölaagrit mängima,» kõlas rivi keskpaigast kellegi vihane hääl. «Lõpeta see jama või ma löön su maa sisse, kuradi kusejulk sihuke!»
Ütleja oli pikk turske mees, hiiglase kasvu ka kaevuri kohta, nagu kõik võisid veenduda, kui ta rivist välja astus ja endast paar peajagu lühemale leitnandile lähenes. Kuigi vastase füüsiline ülekaal oli ilmne, ei taganenud leitnant poolt sammugi. Ükski lihas ta näos ei liikunud. Hetkeks vaatasid mehed tõtt. Siis tõmbusid hiiu sõrmed rusikasse ja ta tõstis käe. Leitnant nipsutas kergelt sõrmi ja üks mundrimeestest tõstis relva. Kärgatas lask ning laeng purustas hiiglase kõhu, pritsides lähemalseisjad verd ja soolikatükke täis. Meeletust valust röökiv kaevur langes tõmmeldes maha, kaapides maad, nagu katsuks ta kaljusest pinnasest tükke välja rebida. Temast paari sammu kaugusel seisev leitnant ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu, vaid vaatas häirimatult rivi suunas.
«Minu käskudele ei vaielda vastu ja mind ei sõimata,» ütles ta ükskõikselt ja viipas lähimale alluvale. «Tee sellele litapojale lõpp!»
Üks valvuritest astus lamaja juurde ja tulistas talle pähe. Mehed rivis vaatasid seda liikumatult, nad olid liiga shokeeritud, et nähtule kuidagi reageerida.
Laitol värises. Ta ei teadnud isegi, tuli see külmast või tärkavast paanikast. See oli kurat teab mis, keeldus mõistus nähtut uskumast. Nad olid ju saabunud oma unelmate planeedile, Memphisele, siin toimuv aga sarnanes mingile haiglaselt koshmaarsele unenäole.
«Riidest lahti!» käsutas leitnant.
Külmast ja shokist kanged mehed ei reageerinud püssimeeste meelest vajaliku kiirusega. Paar hoiatuslasku ning hoobid jalgade ja püssikabadega tõid meestehulgale elu sisse. Nad kiskusid riided seljast, jäädes ihualasti ja külmast lõdisedes vihma ning ootamatult puhuma hakanud lõikava tuule kätte seisma.
«See juba läheb,» kiitis leitnant ja viipas käega. «Liigume nüüd rahulikult ja sõbralikult sinnapoole. Marss-marss!»
«Eluga, raipeõgijad!» karjusid valvurid ning ergutasid mehi taas jalahoopidega, vaevumata seekord isegi püssikabasid appi võtma. Paljad jalad märgadel kividel latsumas, sörkisid mehed näidatud suunas, üritades vältida teravate kaljunukkide otsa astumist. Mundrikandjad loivasid neile laisalt järele, viitsimata nendega sammu pidada. Näis, et nad ei üritagi mehi valvata.
Muidugi, mõtles Laitol mõrult. Kuhu sa täiesti võõras kohas ikka ihualasti põgened!
Paarisaja meetri järel jõudsid nad kipakate angaaridetailidest kokku pandud barakkideni, mida valgustasid helgiheitjad, samas seisid ka mõned korralikumad moodulmajad. Tilluke asula näis selles troostitus ümbruses kohatu eksitusena.
Alasti mehed käsutati ühe veidi väiksema baraki juurde ühte viirgu. Vihma sadas ühtesoodu ja langeva vee nüristav monotoonsus ning jäine pimedus muutsid olukorra meeste jaoks painavalt ebareaalseks. Külmast värisedes ootasid nad kannatlikult, kuni baraki uks lahti tehti. Valvurid astusid sisse ning kohe matsatas barakist rivis esimesena seisva mehe pihta hallikas pamp. Too ei taibanud seda kinni püüda ja pamp pudenes veeloiku.
«Mis sa passid, lollakas,» irvitas valvur. «Korja oma ülikond üles, ega sa paremat ikka saa.»
Pamp osutus lohakalt kokkukeeratud määrdunudhalliks tööriietuseks. Lisaks tunkedele, mida valvurid barakist välja pildusid, anti igale mehele paar kummisaapaid, mille suurust ei vaevunud keegi vaatama. Riietuda tuli siinsamas, otse vihma käes, ja seejärel oodata, kuni ka viimane mees oli oma rooba kätte saanud ja selga tõmmanud.
Siis kamandati nad neljakaupa kolonni, käsklust täiendasid taas jalahoobid.
«Nüüdsest peale olete brigaad number kolm,» teatas üks valvuritest. «Pidage see meeles! Ja nüüd reipalt taktisammu! Üks-kaks, üks-kaks. Eluga!»
Kolonn juhiti järgmise baraki juurde ja käsutati sisse. See oli suur ruum, tervenisti kolmekordseid narisid täis. Mingit muud sisustust hoones polnud, kui laes ergavaid elektrilampe mitte arvestada.
Oma pooltuhat inimest, hindas Laitol mõttes, kuid oli ikka veel liiga apaatne, et sellest mingeid üldistusi või järeldusi teha.
«Barakivanem!» möirgas valvur, kes koos kolonniga oli barakki sisenenud. «Minu juurde!»
Baraki teisest otsast lähenes pooljoostes jässakas mees ning jäi peremehe käest peksa saanud koera ilmel hüüdjast paari sammu kaugusele seisma.
«Kuulen, ülemus,» ütles ta.
«Siin on kari jobusid kolmandasse brigaadi,» lausus valvur üleoleva armulikkusega. «Tee neile asi selgeks ja vaata, et nad lobi välja teenimiseks valmis oleksid. Arusaadav?»
«Jah, ülemus,» noogutas barakivanem.
Valvur keeras ringi ja lahkus, massiivsed uksed sulgusid tema selja taga ja oli kuulda, kuidas need väljastpoolt lukku keerati. Barakivanem libistas pilgu üle ustulnukate, kes endiselt trobikonnana koos seisid ja kehitas õlgu. Püssimeeste lahkumise järel oli tema käitumine enesekindlamaks muutunud, kuid näol püsis endiselt allasurutud ilme.
«Otsige omale vabad narid. Mis tühjad, need vabad, miski pole siin kellegi oma,» sõnas barakivanem. «Katsuge puhata, kahe tunni pärast läheb rabamiseks.»
Pooled baraki naridest olid hõivatud. Katteta lavatsitel lamaskles paarsada samasugustes hallides tööriietes meest, kuid keegi neist ei ilmutanud saabunute vastu vähimatki huvi. Mõned pead kerkisid korraks, et siis jälle kõvale narile tagasi laskuda. Õhk oli ükskõiksusest paks.
«Mis siin õigupoolest toimub?» uuris üks saabunutest nördinult. «Ja kes, kurat, need mustades mundrites tüübid on?»
«Need on valvurid,» vastas barakivanem. «Parem on nende sõna kuulata ja nendega hästi läbi saada. Püsite kauem elus.»
«Mis tähendab valvurid?» hakkas meestesumm nüüd ärritatult sumisema. «Me pole kurjategijad, me tulime Memphisele puhkama!»
«Unustage Memphis, unustage puhkus,» lausus barakivanem kibestunult. «Te olete ehtsas põrgus, Neetud Maal. Ülejäänu saate varsti ise teada.»
Öelnud need sõnad, eemaldus ta tagasi baraki teise otsa, jättes uustulnukad omapead. Tehtud süstidest ikka veel uimased, otsisid mehed endale narid ja heitsid pikali. Enamus neist pidas kõike jaburaks unenäoks, narkootiliseks nägemuseks, mingiks kaitsesüstimise kummaliseks kaasmõjuks. Nad olid kindlad, et leiavad end ärgates lubatud paradiisist.
Laitoli teadvusekaotusele sarnanenud uni katkes, kui keegi tal jalast haaras ja ta teise korruse narilt jõhkralt maha tõmbas. Prantsatanud vastu kivipõrandat, ei jõudnud ta veel valugi tunda, kui mustas mundris valvuri metalliga soomustatud saabas talle ribidesse raksatas.
«Püsti, tõbras!» röökis lööja. «Eluga!»
«Persed maast lahti!» karjus keegi teine.
See, mis barakis toimus, sarnanes muistsetele õudusjuttudele kolonisatsioonieelsest ajastust. Oli uskumatu, et midagi taolist ka tegelikkuses aset võis leida. Valvurid rebisid ärkavaid mehi naridelt maha, tallasid lamajate otsas ja peksid kõiki ettesattujaid nuutidega, ajades neid nagu loomakarja ukse poole. Valvurite agressiivsus ja laskevalmis relvad lämmatasid vastupanumõtted juba eos ning nuudihoopide eest pääsemiseks üritasid mehed võimalikult kiiresti uksest välja saada. Õues rivistati nad kolonni ja viidi sörkjooksul sellesama teistest väiksema baraki juurde, kust neile saabumisel tööriided välja loobiti. Seekord suunati nad baraki teise otsa, kus asus rohmakalt sisustatud räpakas söögisaal paarikümnele inimesele mõeldud suure laua ja sama pikkade pinkidega.
Süüa tuli vahetuste kaupa ning Laitol sattus esimesse vahetusse.
«Laua äärde! Istuda!» kamandasid valvurid. Paarkümmend vanemat olijat näisid sellega harjunud olevat ning täitsid kiirelt ja vaikides käsku, uustulnukad järgisid nende eeskuju. Portsjonid -- tass leiget vett ja nätske kamakas toidukontsentraati -- mõjusid sööjate üle irvitamisena. Isegi kaevanduses töövaheaegadel pruugitud hädapärased eined tundusid selle kõrval luksuslõunatena.
Maitsetut kontsentraati mäludes vaatas Laitol ruumis ringi ning märkas äkki paar lauda eespool istuvat Gribbekit. Sõber vaatas talle otsa, kuid ei paistnud teda ära tundvat. Ta oli selle aasta jooksul kõvasti muutunud, tunduvalt kõhnemaks jäänud ning ta näoilme oli veelgi süngem kui Fabulusel veedetud aastatel. See oli endise Gribbeki kahvatu koopia, kuid õnneks polnud ta siiski nii kurnatud välimusega kui ülejäänud hallid kujud.
Sõbra nägemine rõõmustas Laitolit, see oli otsekui valguskiir pilkases öös. Mõtlemata, mida ta teeb, tõusis ta püsti, et Gribbeki juurde minna, kuid samal hetkel tabas kellegi rusikas ta põsesarna. Löök paiskas ta kõrvale, jalad takerdusid pingi taha ning ta kukkus selili, lüües kukla valusalt vastu põrandat. Valvur, kes oli kiivrisilmiku üles tõstnud, vaatas teda irvitades ja patsutas nuudiga paljutähendavalt peopessa.
Laitol, kes oli seni kõige vastu ükskõikne olnud, tundis, kuidas teda täitis kobrutav viha. Teda polnud veel kunagi niimoodi alandatud. See polnud kõrtsikakluses peksa saamine, seal säilis vastase suhtes siiski teatav lugupidamine, siin aga tunti teise alandamisest lausa mõnu.
«Meil ei hüpata söögilauast püsti,» ütles valvur mõnitavalt ja lajatas jala talle kubemesse. «Arusaadav?»
Kõrvetav valu läbis kogu Laitoli alakeha ning suurivaevu suutis ta endast jaatuse välja pressida.
«Meil öeldakse: jah, ülemus,» õpetas valvur sadistlikult muiates.
«Jah, ülemus,» kogeles Laitol valuhoost võitu saades. Valvur astus eemale ning küürutõmbunult ja käsi jalge vahel hoides kobis Laitol pingile tagasi.
«Nendega ei tasu norida, semu,» lausus tema kõrval istuv mees kaastundlikult. Ilmselt oli tegu vana olijaga. «Jääd nagunii kaotajaks pooleks.»
Laitol noogutas sõnatult, krigistades kubemes pakitseva valu pärast hambaid. Söömisest ei tulnud midagi välja ja nii jäigi ta oma napist pajukist ilma, sest juba mõne minuti pärast käsutasid valvurid nad püsti ja barakist välja. Siin rivistati nad taas üles ning jäeti lihtsalt seisma, kuni ka ülejäänud kasina einega kõhtu kinnitasid.
Vihm, mis siin nähtavasti kunagi vaiksemaks ei jäänud, ladistas endiselt masendava järjekindlusega. Tuul piitsutas meestele vett näkku ja pressis ilmastikukindla riietuse krae vahelt sisse. Õhk oli külm, vahest mõni kraad üle nulli, katmata pead said märjaks ja hakkasid juba mõne hetke pärast külmetama, riiete alla nõrguv jäine vesi pani mehed pidurdamatult vappuma.
Pilkane pimedus, mis ümberringi valitses, rusus aga vihmast veelgi hullemini. Helgiheitjate kiired rebestasid küll siin-seal pimeduse tihket seina, kuid enamus helgiheitjaid oli pööratud nii, et hoida kolonne halastamatus kalgis valguses, võimaldamata samas rivisseisjatel meetritki kaugemale näha. Valvureid ei hakanud samuti silma, kuid nende kohalolek oli lausa füüsiliselt tuntav.
Lõpuks oli kõigil pruukost käes. Pimedusest astus esile kerekas mees ja jäi rivi ette seisma. Ta kandis samuti halli tööroobat, sellele lisaks aga ka teravatipulist ümmargust mütsi. See oli nähtavasti mingi seisusetunnus, sest ühelgi teisel töömehel mütsi polnud, samuti olid ta riided märgatavalt puhtamad kui ülejäänutel. Tema käitumine oli enesekindel ja matkis valvureid.
«Ma olen Arslan,» haugatas ta, «kolmanda brigaadi brigadir.» Oli selge, et ta pöördus just uustulnukate poole. «Iga minu sõna on teile käsuks. Teie asi on tööd rabada, et lobi välja teenida. Kes viilib või lõugu laksutab, satub Auku. On selge?»
Vastuseks kõlas loid mõmin, mida brigadir nähtavasti siiski jaatusena aksepteeris.
«Mis koht see Auk on?» küsis Laitol mehelt, kes juba sööklas tema kõrvale oli sattunud.
«Ära parem küsi, semu,» vastas too. «Sa ei taha seda teada.»
Nende vestlus oli küll lühike ja vaikne, ent äratas siiski brigadiri tähelepanu.
«Hei, sina rotinägu!» hõikas ta Laitolile osutades. «Sina jah! Tule siia!»
Peituda polnud kuhugi, kõigi pilgud pöördusid Laitoli poole ja ta leidis, et targem on kuuletuda. Teiste vahelt läbi pugenud, astus ta rivist välja ning läks brigadiri juurde, jäädes igaks juhuks seisma löögiulatusest kaugemale.
«Kuule, pasapea, kas sinu jutt on tähtsam kui minu oma?» küsis brigadir.
Laitol raputas edasiste pahanduste vältimiseks pead. Paraku paistis see tagasihoidlik liigutus brigadiri veelgi rohkem vihastavat.
«Ah nii, molkus, nüüd oled sa tumm pealekauba,» ütles ta tigedalt. «Selle tembutamise eest lähed hoiatuseks kaheks tunniks Auku.»
«Jääb ära!» lõikas üks ligiastunud valvuritest ootamatult. «Kaevanduses oli varing ja leitnandi arvates on kõik mehed vajalikud. Ka need, kes Augus istuvad.»
«Selge, ülemus,» noogutas brigadir, virutas edasi astudes Laitolile hoobi kõhtu ja sisistas: «Sul vedas, tõbras. Kao nüüd oma kohale!»
Kuigi Laitol oleks soovinud brigadiri täissöönud näkku ühe korraliku vasaksirge virutada, keeras ta lihtsalt ringi ja läks kõhtu hõõrudes tagasi oma kohale rivis. Valvurite silme all brigadiriga tüli norida oleks olnud sulaselge lollus, selle oli ta juba selgeks saanud. Aga ta jätab selle meelde.
«Kuulake nüüd hoolega!» hüüdis valvur. «Teises shahtis oli varing ja teie ülesanne on tagajärjed kõrvaldada. Esimene brigaad koristab tunneli, teine tegeleb toestusega, kolmas veab raiped ära. Kõik on selge? Marss-marss!»
Kõik kolm brigaadi sörkisid platsilt minema. Näis, et selline pooljoostes liikumine oli püssikabade abil meestele hästi külge harjutatud. Brigadirid, kes kuulusid silmnähtavalt kõrgemasse seisusesse, kaasa ei jooksnud, vaid jäid platsile midagi valvuritega seletama. Oma üllatuseks ei näinud Laitol ka ühtegi valvurit kaasa tulevat, kolonn rühkis läbi pimeduse täiesti omapead. Neile oleks otsekui lahkelt pakutud võimalust sellest hullumajast põgeneda, et tagasi normaalsesse maailma jõuda. Mõned meestest seda ka tegid, kellegi poolt takistamata astusid nad rivist välja ja kadusid ainsa hetkega pimedusse. Laitol kavatses nende eeskuju järgida, kuid naaber haaras tal varrukast ja raputas keelavalt pead.
«Ei tasu, semu,» keelas ta. «Siit ei saa põgeneda.»
Ütleja hääl kõlas nii veenvalt, et Laitol vähimagi puiklemiseta üritusest loobus. Pealegi õhkus naabrist mingit nukrat kaastunnet jooksikute vastu. Järele mõeldes mõistis Laitol, et mehel oli kahtlemata õigus, maastik oli võõras ja täielikus pimeduses polnud lootustki kaugele jõuda. Midagi oli veel ja Laitol pingutas mälu, et taibata, mis see on. Neetud Maa, oli barakivanem öelnud... Ja siis Laitolile meenus. Lõuna pool lähevad Varjumetsad üle Mustaks Sooks, kuhu päike enam ei paista ja kus suurema osa aastast sajab. Räägiti, et kontinent jätkub lõuna suunas veelgi kaugemale, et kusagil on trööstitu Neetud Maa, kus sajab vahetpidamata, kus on vaid kaljud ja pimedus ja lõputu vihm ning kuhu põhjast puhuvad soojad tuuled iialgi ei ulatu. Veel kaugemal on ainult jää ja lumi, kuigi keegi ei tea täpselt, mis asub lõunapoolusel. Need olid Gribbeki sõnad, mis too talle viimasel õhtul Fabulusel ütles. Neetud Maa! Jah, naabril oli olnud õigus, kui ta ütles, et siit ei saa põgeneda. Vähemalt mitte ilma ette valmistamata.
Ja üksi ei lähe ta ka kuhugi. Laitoli mõtted läksid taas Gribbekile, kelle ta vahepealses segaduses oli hoopis unustanud. Kõigepealt tuleb sõber üles leida ja temaga rääkida, otsustas ta. Ta pidi teada saama, mis siin toimub!
Teadmatus vaevas Laitolit hullemini kui külm, nälg või alandused. Ta ei mõistnud, kuidas temaga selline asi üldse juhtuda sai. Piltlikult öeldes oli ta ju teel paradiisi, aga sattus otse põrgusse. Kusagil pidi midagi rängalt viltu olema läinud, kuidas ta muidu sellesse sunnitöölaagrisse sattus. Samas polnud ta kunagi kuulnud, et Memphisel üldse mingid karistusasutusi oleks, tegemist pidi olema ju puhtakujulise kuurortplaneediga.
Oma küsimustele vastuseid leidmata sörkis Laitol koos saatusekaaslastega mööda ebatasast halvastivalgustatud teed edasi ning peatselt jõudis kolonn kaevanduseni. See paiknes asulast paari kilomeetri kaugusel ja nägi välja nagu kaader kaevandusplaneetide ajalugu käsitlevast ülevaateprogrammist. Seadmed olid siin sellised nagu kaevandamise algaastatel -- suruõhuvasarad, roomikutel läbindusmasinad, mõned lihtsad eletromehaanilised süsteemid. Kübereid praktiliselt polnudki, rääkimata robotülikondadest. Näis, et kogu kaevandamine põhines lihtsatel seadmetel ja inimeste füüsilisel jõul. Kaevuri elukutset loeti seniajani just füüsiliselt raskeks, kuid paljakäsi töö rabamine oli ammuilma unustusehõlma vajunud. Siin aga paistis see olevat karm reaalsus.
Kaevanduse maapealne osa kujutas suurt kaljusse õhitud ovaali, mida ümbritses töödeldud pinnasest kuhjatud kõrge vall, mille harjal jalutasid valvurid. Valli sisse jäid esmase ümbertöötlemise tehas ja kolm sissepääsutunnelit kaevanduskäikudesse.
Kaevanduse asukoht oli valguskuma järgi juba kaugelt aimatav. Valliharjal särasid ovaali põhja suunatud helgiheitjad, ka hoonete ümbruses oli rohkesti valgusteid, mille eesmärki polnud raske taibata -- valliharjal asuvatele valvuritele oli näha viimane kui jalatäis maad.
Üks kaevanduskäikudest oli sisse varisenud ning kõik kolm brigaadi kamandati seda puhastama. Peamiselt uustulnukatest koosneva kolmanda brigaadi ülesandeks jäi kõige ebameeldivam töö -- surnute ja haavatute koristamine. See oli tülgastav tegevus, hukkunute kivide vahele jäänud kehad olid koledal kombel purustatud ja kohati oli peaaegu võimatu aru saada, millega tegu. Vigastatud, kui neid oligi, nägid välja sama jubedad, nii et kohati oli raske vahet teha, kes on veel elus, kes juba surnud. Ja ega sellest ka hoolitud, kolisev ja undav puhastusmasin trügis mehaanilise ükskõikusega edasi, koristades oma teelt vahet tegemata kivirahne, toestuskarkassi jäänuseid ja inimkehi. Masinal töötavad mehed töötasid tuimalt edasi ka siis, kui mõni masinamürast üle kostev ahastav karje kuulutas, et masina koppade vahele oli jäänud mõni õnnetutest, kel eluvaim veel sees. Läbisegi puistati kõik konveierilindile, mis jubedavõitu saagi edasi tunnelisuu poole kandis, kus kolmas brigaad, kelle ülesandeks oli inimesed prahi hulgast välja sorteerida, tegevusse asus.
Laitol oli ka korra varem, veel enne Fabulusel töötamist, osalenud ühe kaevandusõnnetuse tagajärgede likvideerimisel, kuid neid kahte asja ei andnud võrreldagi. Esiteks kaitsesid robotkostüümid, milles kaevandustes tavaliselt töötati, kaevureid ränkade vigastuste eest ja teiseks oli ka päästetööde eesmärk tookord hoopis teine. Siin ei hoolinud kaevuritest keegi, esmatähtis oli kaevanduskäigu puhastamine, et töö saaks võimalikult pea jätkuda.
Neil kulus tunneli puhastamiseks terve päev, puhkepausidele ei tasunud aga mõeldagi. Kes vähegi hinge üritas tõmmata, sai viilimise eest kumminuiaga. Selle aja jooksul jõudis Laitol harjuda nii purustatud surnukehade, vigastatute oiete, kui kõikjale leviva vastiku haisuga. Ta tegi oma tööd nüri tuimusega. Surnukehad loobiti läbisegi veoki platvormile kuhja, ilma, et keegi oleks üritanudki hukkunute isikuid kindlaks teha. Vigastud viidi teise veoki juurde, kus valvurid nad üle vaatasid. Kergemate vigastustega mehed jäid valuvaigistite lootuses platvormi täitumist ootama, raskemini haavatutele tegid valvurid lõpu. Laitol oli liiga väsinud, et sellise käitumise üle vihastada või nördimust tunda. Ta isegi ei imestanud enam -- ta ainus mure oli lõpuni vastu pidada. Kui lõpuks kõlas käsklus töö lõpetada ja kolonnidesse rivistuda, kõlasid need vandumise saatel hõigatud sõnad nagu taevane muusika.
IV
Kolm päeva hiljem oli Laitol juba täielikult laagri rutiini sisse elanud, kuid ta ei suutnud ikka veel mõista, kuidas tema, aus kaevur, sellesse laagrisse võis sattuda. Ühest küljest tundus sunnitöölaager kuulsa kuurordiga ühel planeedil üldse mõistusevastasena. Teisest küljest -- isegi kui oletada, et laagrist kuurordi maine hoidmiseks teadlikult vaikiti -- oli täiesti mõistusevastane, et võis juhtuda viga ja puhkajad saadeti kuurordi asemel kaevandusse. Katsed kaaskannatajatega sel teemal vestelda ja neilt veidi infot saada, ei viinud kuhugi. Uustulnukad olid samasuguses segaduses, vanemad olijad aga ei ilmutanud mingit soovi rääkimiseks, nad lihtsalt vaikisid kibestunult. Ka Gribbekit ei õnnestunud kohata, nähtavasti töötasid nad erinevates brigaadides. Töö kaevanduses käis ööpäevaringselt kahes vahetuses ning kurnas mehed täielikult välja, vahetuse lõpus jätkus Laitolil vaid niipalju energiat, et vilets pajuk alla kugistada ja barakis koikule kobida.
Kord, kui Laitol pärast järjekordset vahetust barakki tuikus, nägi taas Gribbekit. Kuna valvurid polnud veel lahkunud, ei hakanud Laitol varasemaid valulisi kogemusi arvestades kohe tema juurde minema, vaid ootas, kuni barakis vaikseks jääb. Jätnud meelde Gribbeki koiku asukoha, ronis Laitol oma narile ning jäi unega võideldes lebama. Silmad kippusid vägisi kinni vajuma, otsekui oleks laugudele langenud tinakoorem. Laitol üritas silmi tahtejõuga lahti hoida -- ta teadis, et vastasel juhul uinub ta kohe ning ärkab alles valvurite röökimise peale.
Paari minuti pärast täitis barakki magajate norin ja Laitol tõstis ettevaatlikult pea. Ühtegi valvurit polnud näha. Laitol teadis, et vaikus on petlik -- valvuritel oli vastik komme ka tööliste uneajal barakis ringi luusida ning ärkvelolijaid karistada -- kuid ta pidi Gribbekiga rääkima, et olukorda veidigi selgust saada.
Roninud võimalikult vaikselt narilt alla, vaatas Laitol veel kord igaks juhuks ringi ja suundus Gribbeki koiku poole. Erinevalt temast magas sõber kõige alumisel naril, mille pärast tihti lausa kaklema mindi.
Kummardanud sõbra kohale, raputas Laitol magajat kergelt õlast. Järgmisel hetkel klammerdusid Gribbeki raudsed kämblad klambrina ta kõri ümber.
«See olen mina, Laitol,» suutis ta hädiselt kähiseda, üritades tulutult teise käsi enda kaela ümber lahti rebida.
«Aa, Laitol,» kordas Gribbek veidi uskumatult ja vallandas käed. «Mida sina siin teed?»
«Sedasama, mis sinagi,» vastas Laitol, olles veidi üllatunud sõbra käitumisest. Ei mingit jällenägemisrõõmu, ainult kerge üllatus, et ka teine on siia sattunud. Selline tagasihoidlikkus oli isegi Gribbeki kohta võõrastav. «Kas sa ei mäleta, et ma lubasin sind üles otsida? Siin ma nüüd olen!» muigas Laitol rõõmutult, üritades nalja visata.
«Seda ma näen jah,» torises Gribbek uuesti pikali heites. «Oleksid võinud parem tulemata jätta!»
«Kuule, mis siin õigupoolest toimub?» raputas Laitol sõpra. «Keegi ei räägi midagi. Me tulime ju lulli lööma ja lakke sülitama! Memphis, igaveseks, mäletad?»
«Noh, ja siin me olemegi,» tähendas Gribbek tusaselt. «Memphisel. Täna õnne, et kõrbesse ei sattunud, seal võid poole tunniga otsad anda, kui päikese kätte jääd. Siin harjub veel pikapeale ära.»
«Aga kuidas see...» alustas Laitol, kuid vakatas poolelt sõnalt, sest naride vahelt lähenes kaks valvurit. Nood liginesid kiirustamata ja peatusid Gribbeki nari juures. Laitol tõstis pikkamisi silmad, teades, mis kohe peab järgnema, ning kohtas valvuri kalkide silmade pilku. Mees vedas silmad pilukile ning virutas äkki, ilma hoogu võtmata, püssikabaga. Silme eest sähvatas punaseks ning Laitol tundis, kuidas nägu ainsa hetkega üles paistetas. Gribbek tegi liigutuse, nagu tahaks ta püsti hüpata, et sõpra aidata, kuid teine valvur surus talle püssitoru rinnale, sundides ta lamama jääma.
Kui Laitol lõpuks oma kohale tagasi jõudis, oli ta põhjalikult läbi pekstud. Ribides tulitas, näol paisusid verevalumid, isegi sääreluud valutasid, nagu oleksid neil trampinud kari elevante. Vaevaga narile roninud, kattis ta silmad käsivarrega. «Uneaeg on magamiseks!» meenusid valvuri sõnad ning ainus, mida ta praegu tahtis, oli nende järgi talitada ja kõik unustada.
Vaevalt oli ta aga uinuda jõudnud, kui valvurite käsklused ta taas äratasid. Tööleminekuks tundus aeg liiga varane, aga äratus see igatahes oli. Laitol ronis oiates narilt maha, enne kui valvurid kohale jõudsid (nende jõhkrat äratust poleks ta oma praeguses haledas olukorras suutnud taluda), ning märkas, et seekordne äratus oli õige eriskummaline ja erandlik -- jalule aeti ainult kolmas brigaad.
Nad rivistati kolonni ning jooksutati läbi voolava vihma eemal kumava üksiku helgiheitja suunas. Laitol veendus taas, et tööle neid seekord ei aeta, kaevandus asus hoopis teisel pool, pealegi saatsid neid seekord relvastatud valvurid.
Helgiheitja juures, valguse ja varju piiril, ootas neid leitnant. Käed seljal, kõndis ta edasi-tagasi, kuni mehed üles rivistati. Tema taga, suure kaljusseraiutud augu põhjas, loksus helgiheitja valgusvihus püdel muda, mille pinnale vihm oma lõputuid mustreid joonistas.
«Pikka kõnet ei tule,» haugatas ta. «Ma tean, et paljud teist unistavad põgenemisest.» Ta vaikis ja libistas pilgu üle meesterivi. «Unustage ära! Siit ei õnnestu põgeneda. Kui olete tähele pannud, siis sellel jumalast unustatud maal pole midagi muud peale kaljude, pimeduse ja vihma. Ja neile, kes veel ei tea, ütlen veel niipalju, et mida kaugemale, seda hullemaks asi läheb. Põhja pool on Must Soo, kust pole lootustki läbi pääseda, lõuna pool laiuvad lumi ja lõputu jää. Ja kui mõni teist ikka veel nii loll on, et põgenemist üritab, on targem mitte tagasi tulla, sest neid, kelle me kätte saame, ootab järgmine saatus.»
Valvurid ajasid pimedusest välja seitse räpast, kurnatud ja värisevat meest, needsamad, kes kolme päeva eest olid esimesel tööleminekul põgenenud. Laitol tundis jahmatusega nende seas ära ka valgekrae, kes vahesadamas omamehelikult tema lauda oli trüginud. Olid nad ise tagasi tulnud või kogemata valvurite kätte sattunud, seda ei vaevunud enam keegi selgitama. Nende põgenemiskatse oli läbi kukkunud ja nüüd pidid nad selle eest maksma.
Äpardunud põgenikud tõugati ükshaaval üle augu ääre. Lärtsatades kukkusid nad mutta, mis neid vääramatu aeglusega endasse imema hakkas. Mehed rabelesid meeleheitlikult, et pinnal püsida, ning terve brigaad seisis vihmas, jälgides seda lootusetut võitlust. Valvurite hõre ahelik hoidis brigaadi valvsalt sihikul, valmis vähimagi vastuhaku peale tuld avama. Seitsmiku võitlus elu eest kestis mitu tundi, lõpuks neelas auk nad üksteise järel ja pinnale ei kerkinud isegi õhumulle. Ainsad mullid, mis muda tüünel pinnal tantsu lõid, andsid tunnistust saju tugevnemisest.
Laitol judistas ennast. See siis oligi Auk. Palju ei puudunud, et ka ta ise oleks sellega tutvust teinud. Oli ta ju karistusest vaid üle noatera pääsenud. «Kaheks tunniks Auku!» oli brigadir öelnud. Tähendab, kergemate üleastumiste puhul oli karistus ajaline. Suudad pinnal püsida, tiritakse sind välja, kui aeg täis, ei suuda... Laitolil hakkas jube.
Ei tea, kas oli põhjuseks nappinud uneaeg, nähtud karistus või mõlemad koos, igatahes juhtus kaevanduses järgmise vahetuse ajal taas õnnetus. Läbindusmasina operaator jäi nähtavasti tukkuma, masin lõikas läbi toestuskarkassi kandetala ja käik varises sisse. Kaevandatav kiht oli pude ja ühest kohast alguse saanud varing levis kiiresti mööda tunnelit edasi. Laitol kühveldas parajasti koos paarikümne teise mehega lahti raiutud maaki sorteerimiskonveierile kui lagi sisse langes. Üks kamakas tabas teda kuklasse ja ta kaotas teadvuse.
Uuesti meelemärkusele tulles nägi ta läbi kaevanduskäiku täitva tolmu valgust kumamas ja hakkas instinktiivselt sinnapoole roomama. Käia ta ei suutnud, paremas jalas oli kohutav valu ning sellele ei saanud parimagi tahtmise juures toetuda. Ta lohistas end hambaid kiristades ja tolmust köhides üle kivide, lootes, et keegi leiab ta enne, kui käiku saadetakse puhastusmasin. Liiga selgelt oli silme ees esimesel tööpäeval nähtu.
Kuidagi õnnestus tal jõuda varisemata ossa enne, kui puhastumasin tunnelisse saadeti. Ta tassiti kaevanduskäigust välja, visati hooletult paljale maale teiste omasuguste kõrvale ja jäeti edasist saatust ootama. Uuesti teadvusele tulles nägi ta lähenevaid valvureid. Valvurid peatusid Laitoli juures ning üks neist tõstis peale lühikest arupidamist püssi. Laitolil tõmbus südame alt külmaks ja ta sulges silmad. Kärgatas lask.
Läks veidi aega, enne kui Laitol taipas, et on ikka veel elus. Veidi hämmastunult paotas ta ettevaatlikult silmi ja nägi eemalduvate valvurite selgasid. Sellest julgust saanud, kogus ta end veidi ja pööras siis valust hoolimata pead. Vasakpoolse naabri väljatulistatud ajusid nähes kaotas ta uuesti teadvuse.
Toibudes leidis Laitol end valge laega ruumist. Ta lebas kõval plastkattega asemel, mis barakinaridega võrreldes tundus suisa luksusdiivanina, töörooba asemel oli tal seljas mantlit meenutav hõlst ning ta parem jalg oli lahasesse pandud. Polnud kahtlust, ta oli sattunud kaevanduse haiglasse või medpunkti (hetkeks ta isegi imestas, et selles urkas midagi säärast üldse leidus), ja pääses mõneks ajaks orjatööst eemale. Selle lohutava mõttega suikus ta taas.
Hoolimata alateadlikust kartusest leidis ta end ärgates ikka samast ruumist ja seekord tundis end juba piisavalt hästi, et ümbruse vastu veidi enam huvi ilmutada. Palatis paiknes paarkümmend koikut, kõigis neis lamasid rohkem või vähem viga saanud mehed. Kerged, laeni mitteulatuvad vaheseinad lasid aimata ruumi tegelikku suurust, arvatavasti oli tegu mõne baraki või selle osaga. Ringi vaadates nägi ta oma üllatuseks kõrvalkoikul lebavat Gribbekit. Suuremat häda ei paistnud tal olevat, ainult vasak õlg oli seotud.
«Mis juhtus?» küsis Laitol ennast kergitades.
«Varing,» urises Gribbek. «Sul vedas, et välja said. Sääreluumurru ja peapõrutusega...» ta raputas pead, otsekui suutmata teise õnne uskuda.
«Kuidas sul endal on?» päris Laitol.
«Köömes!» rehmas Gribbek terve käega. «Õlaliigese nihestus ja kaks ribi.»
Laitol upitas end ettevaatlikult püsti, leidis, et pea ei kumisegi eriti, ning keksis ühel jalal Gribbeki koiku juurde ja istus selle äärele.
«Räägi nüüd mulle, mis siin tegelikult toimub,» sõnas ta poolihääli, nii et peale Gribbeki teda keegi ei kuulnud. «Siin pidid olema kuurordid, puhkekeskused, kõik see, mille nimel me aastaid raha kogusime. Selle asemel aga...» Laitol laiutas käsi.
«Creedil oli õigus,» lausus Gribbek süngelt. «Memphis on reklaamitrikk, mille abil kogenud ja kvalifitseeritud kaevureid siia meelitada. Kas sa arvad, et ankeet, mille sa enne pileti saamist täitsid, oli niisama naljapärast? Poleks su kvalifikatsioon nõudmistele vastanud, oleks sulle viisakalt öeldud, et vabandust, aga pileteid Memphisele pole. Ja nii iga kord, kui sa oleksid üritanud siia lennata. Sõel on siin tihe ja igat tolvanit siia tööle ei oodata.»
«Tööle?» kordas Laitol jahmunult. «Aga me ju maksime...»
«Jah, maksime! Ja hingehinda pealegi!» sülitas Gribbek. «See just viha teebki. End orjaks müüa, sellest võiks ju veel kuidagi aru saada. Teatud tingimustel, teatud põhjustel, võiks sellega ju leppidagi. Aga end orjaks osta...!»
«Hea küll, meid peteti siia tööle, lubades kõike, mida hing ihaldab, aga mingi tõde peab ju samuti olema,» ei jäänud Laitol rahule. «Ei saa ju olla, et Memphis, millest räägitakse igas universumi otsas, on ainult suur seebimull.»
«Tõde?» kordas Gribbek süngelt. «Ainus tõde selles legendis on fakt, et Memphisele jäädakse igaveseks. See, kes kord siia on tulnud, siin ka kärvab.»
«Aga kas keegi pole tõesti kunagi põgenenud?» uuris Laitol edasi.
«Auku nägid?» päris Gribbek vastu. «Leitnandi loengut kuulsid? Sa ju tead, et ta rääkis tõtt. Neetud Maa valvab sind ise, valvurid on ainult uute meeste konvoeerimiseks ja korra hoidmiseks. Et kellelgi ei tuleks pähe viilida või mässata.»
Kerge uks vaheseinas paiskus valla ning palatisse astus nuuti käes kõlgutav valvur.
«Sobitame tutvust?» küsis ta ähvardavalt.
«Pole vajadust, tunnen teda juba ammu,» vastas Gribbek üllatava rahuga, otsekui poleks tal valvuri poolt midagi karta.
«Ah tuletate siis vanu ilusaid aegu meelde,» irvitas valvur, heitis uuriva pilgu üle ruumi ning leidnud kõik teised oma asemetel lamavat, astus ruumist välja. Laitol oli tema käitumisest üllatunud, kuid ei hakanud selle kohta midagi pärima, kuigi uudishimu ta sees kosena pulbitses. Küll Gribbek selgitab ise, kui vajalikuks peab. Pealegi ümbritses sõpra juba Fabuluselgi kerge salapära, nii et Laitol oli sellega harjunud.
«Aga kõik see?» otsustas Laitol poolelijäänud vestluse juurde tagasi tulla. «Kas poleks lihtsam ametlik kaevandus avada ja tööotsijatele konkurss korraldada...?»
«Oleksid sa nõus vabatahtlikult sellistes tingimustes töötama?» päris Gribbek muiates. «Ja nagu ma sulle juba mainisin, on Põhjas laiuvas kõrbes veelgi hullem -- tohutu kuumus teeb varem või hiljem kõigile lõpu peale. Pealegi, oled sa mõelnud, miks siin nii neetult algeline tehnika on?»
«Et odavam oleks,» pakkus Laitol kõhklevalt.
«Vale,» raputas Gribbek pead. «Odavam oleks vast tõesti ametlik kaevandus rajada, nagu sa ütlesid. Ei, kaevanduspiirkondades esineb lihtsalt mingit tüüpi anomaalia, mis peenema elektroonika rivist välja viib. Vastu peavad ainult kõige lihtsamad seadmed. Sellepärast pole siin isegi raadiosidet, küberitest ja robotkostüümidest rääkimata, ja kõik hõljukid lahkuvad kümnekonna minuti jooksul, muidu jääksid nad siia vanarauana vedelema.»
Kuuldu oli Laitolile uudiseks ning selle valguses asetusid paljud asjad oma kohale. Seletuse leidsid nii askeetlik elukorraldus, algelised seadmed kui valvurite ennenägematult ülimoodsad relvad, mis ilmselt anomaaliale vastu suutsid pidada. Jah, vabatahtlikult poleks siia tõesti keegi tööle tulnud.
«Aga kuurortid?» pahvatas Laitol, kelle mõtted korraga uue suuna olid võtnud. «Kuurorte ju kontrollitakse ja atesteeritakse, komisjonid käivad neid hindamas ja jagavad litsentse. Kui neid aga üldse pole...»
«Nad on täitsa olemas,» katkestas Gribbek kerge üleolekuga. «Sa maandusid ju ise samuti Ptah'is ja nägid, et kõik on kõrgem klass.»
«Mis sellestki kasu, kui seal kedagi ei ela?» ei mõistnud Laitol. «Kui kompleksid on tühjad...»
«Kes ütles, et need on tühjad?» mühatas Gribbek põlglikult. «Need on täis, võibolla isegi ülemäära. Kompanii kohapealne juhtkond, kuurorti administratiivpersonal, teenistujad, nende pered... Rahvast jätkub.»
Pilt, mille sõber ta silme ette manas, oli nii hirmuäratavalt suur ja hõlmamatu, et Laitoli mõistus keeldus seda uskumast. Kui see oli tõepoolest tõsi, oli tegu Universumi suurejoonelisima pettusega, saatanliku ja küünilise vandenõuga, mida külmavereliselt ja plaanipäraselt ellu viidi. Laitol ei suutnud ette kujutada firmat või kompaniid, mis millegi säärasega üldse toime võiks tulla -- ülesehitatud süsteem oli selleks liiga mastaapne.
«Kas... kas teised kaevuritele mõeldud kuurortplaneedid on ka samasugused?» taipas ta korraga küsida. «Adonis? Calado? Ikeba?»
Gribbek vaatas talle jahmunult otsa.
«Pole aimugi,» pomises ta lõpuks. «Aga ei imestaks põrmugi, kui see nii oleks.»
«Gribbek, mida me kaevandame?» sosistas Laitol, kui oli kuuldu üle veidi järele mõelnud. «Mis see on, mille nimel seda kõike tehakse? Ja kes selle taga on?»
«Pole aimugi,» raputas Gribbek pead. «Aga ma olen kuulnud, et maaki kutsuvad valvurid mõnikord adoniit-kaheks.»
Ta vaikis, taibates korraga oma sõnade tähendust.
«Siis ikkagi...» pomises Laitol.
«Terved planeedid salajaste sunnitöölaagritega, mida varjavad uhked kuurortid,» oli ka Gribbek vapustatud. «Kuurortidega, mis on täis neid, kes seda kuratlikku kava aitavad ellu viia ja varjata.»
«Aga kaevurid?» üritas Laitol juba lootuse kaotanult sellesse maailmapilti mõnd mõra lüüa. «Kas kontrollid ei taipa siis, et kuurortides pole ühtki kaevurit, kuigi igal pool reklaamitakse Memphist kui kaevurite paradiisi?»
«Valvurid elavad seal,» kehitas Gribbek ükskõikselt õlgu. «Kui nad parajasti teenistuses pole.»
«Need on valvurid,» alustas Laitol, vakatas siis poolelt sõnalt ja vaatas teisele uskumatult otsa. «Kas sa tahad öelda, et ka nemad on kaevurid? Endised kaevurid?»
Gribbek noogutas.
«Mis sa arvad, miks valvurid muidu vange nii jõhkralt kohtlevad?»
«Tahad sa öelda, et neid vaevavad teatud süümepiinad?» kahtles Laitol.
«Mine nüüd!» muigas Gribbek. «Need, kes on kaaslased reetnud ja valvuriks hakanud, sellist sõna nagu «südametunnistus» ei tunne. Ei, nad kardavad, et kui nad pole piisavalt karmid ja ustavad, võidakse neid uuesti kaevuriteks taandada, ja kaotada oleks neil palju, kuigi palka neile ei maksta. Oleksid sa nõus loobuma elust kuurortis, tüdrukutest, safaritest, purjeretkedest, allveejahist ja kõigest sellest, mille pärast sa Memphisele tulid, ja oma endiste valvuritest semude piitsa all taas orjatööd rabama? See'p see on.»
Nagu Gribbeki jutust selgus, oli kaevandustes kõigest hoolimata võimalik ka teatud karjääri teha. Lisaks kaevuritele oli kaevandustes alati vaja ka väiksemat sorti asjamehi: brigadire, meistreid, järelevaatajaid... Ja alati leidus neid, kes võimalusest kinni haarasid. Mõned läksid veelgi kaugemale -- neist said valvurid. Valvurist, äärmisel juhul nende leitnandist kõrgemale lihtsad töömehed tavaliselt ei jõudnud.
«See valvur...» taipas Laitol.
Gribbek noogutas.
«Meszerat on kiiresti edasi jõudnud. Ma olin ta lüliülem -- kah väikest sorti ülemus, nagu sa isegi taipad -- ja ju ma olin talle siis hea ülemus.»
«Aga administratsioon, kaevanduste ja kuurortide juhtkond?» ei jätnud Laitol jonni. «Kuskilt ju juhitakse seda kõike?»
«Jah, kuskilt seda kõike juhitakse,» nõustus Gribbek. «Küsimus on ainult selles, kust. Kaevanduste kohapealne juhtkond on ka sunnismaised. Kas sa arvad, et ainult kaevurid siia hea elu peale kokku lendasid?»
Laitolile meenus valgekrae, kes oma karjääri Memphisel oli lõpetanud Augus.
See oli tõsi. Ta ei suutnud sellega ikka veel leppida, kuid see oli tõsi. See toimis. Selles polnud ühtegi mõra.
Laitol ajas end püsti, liipas oma koiku juurde ning varises pikali. Ta sulges silmad ja lasi masendusel võimust võtta. Mida muud ta teha saigi? See oli kuratlikult geniaalne lõks, end isetootev süsteem, perpetuum mobile, mis iialgi seisma ei jäänud.
Ja kaevurid muudkui tulid.
Tulid, et jääda.
Tulid igaveseks.