Malin elas igivanas laanes, mis ulatus ühest servast kauge kaljumäeahelikuni ning teisest mereni, mis oligi maailma äär. Mägedest alguse saanud jõed ruttasid läbi laane ning suubusid lõpuks laiade ja laiskadena merre. Tihti ulpis jões mõni kuldkollaseks lootsikuks kuivanud puuleht, mis kangekaelselt keeldus põhja vajumast ning jõemudaks settimast, vaid seilas uljalt otse avamerele. Mis lehest seal edasi sai, ei teadnud keegi.
Malin ei olnud kunagi merekaldal käinud ja mägedesse ei olnud tal samuti asja. Piisas sellestki, kui ta sai metsajõgede kaldal istuda ja vilepilli puhuda. Ta teadis, et puud teda hoiavad, ning muusikaga selle eest tasuda tundus kuidagi kindel. Liiatigi oli tegemist väga erilise pilliga, mis muutis ka kõige lihtsameelsema trilleri millekski võluväeliseks.
Malini vilepilli sepistasid haldjasepad kunagi ammustel aegadel ehtsast nõiahõbedast. Haldjad olid tulnud ja läinud, aga mäed seisid endiselt ja mets laius endiselt mere ja mägede vahel. Hõbedane vilepill mängis igal kevadel puhkemisõhinas pungadele ja hilissügisel uinus mets selle helide saatel.
Talvel magas Malin unenägudeta und. Ta lõi kevadel silmad lahti just sellel päeval, mil päike esimest korda soojendama hakkas, istus üle jõe kummarduvale pajutüvele ja mängis tulvavetele, mis said sellest veelgi enam hoogu juurde.
Aeg voolas Malinist mööda. Ta kuidagi lihtsalt oli. Oli kuldpunaste juuste ja öökullisilmadega Malin. Sihvakate käte-jalgade ning kitsesabaga, mille otsas lehvis kollakasruuge tutt. Tantsiv ja vilepilli mängiv Malin. Kerge nagu tuulehoog ning sama kerged ja muretud olid ka ta võlupilli helid.
***
Ühel hommikupoolikul tuli metsa võõras. Võõra nimi oli Paan. Ta kõndis üle küngaste, maitses jänesekapsalehti ning peatus siis vilepillihelisid kuuldes.
Malin istus pajutüvel ja mängis ühte oma kergetest kevadelauludest. Varsakabjad jõekaldal sirutusid mängija poole ja noor pilliroog kahises häbelikult kaasa.
Siis nägi Malin Paani ja muusika vaikis. Paan seisis sõrgupidi kiires jõevoolus ja sirutus mängija poole sama hardunult kui pilliroog ja noored varsakabjad. Ainult et Paan oli vilepillimuusikatagi üdini elujõudu täis. Ta silmad särasid nagu tähed augustiöös ning ta jalad olid sõlmelised nagu sõjahobusel. Hirmuäratavast välimusest hoolimata seisis võõras loom päris tasakesi jõevoolus ja liigutas ainult oma pikki kõrvu. Järgmisel hetkel oli Paan kadunud.
Malin ei osanud enam edasi mängida. Ta pistis vilepilli taskusse ja kõndis mööda jõekallast allavoolu. See võõras loom ei kuulunud laande ning oli ühtaegu hirmutav ja ligitõmbav, kippudes vägisi ta rahumeelseid mõtteid häirima.
Ka Paan lonkis sihitult mööda metsa. Muusika, mida see veider olevus jõe ääres mängis, painas teda ning see ei lasknud tal oma teekonda jätkata. Jalad lihtsalt ei leidnud õiget rada üles. Paari päeva pärast nägi Malin teda jälle -- jõekaldal, kui Paan paju vettelangevate okste varjus pillimängu kuulas.
Malin mõtles Paani säravatele silmadele ning vilepill rõkatas. Siis kostusid õrnemad ja igatsevamad toonid. Põdrapullid kuulsid Malini mängu ja ristasid sarvi. Metsisekuked lõid oma uhked sabad laiali ja lasid kuuldavale edeva kurina. Paan oli segaduses ja liigutas närviliselt kõrvu, sest need hõbedased helid ühtaegu leevendasid ja süvendasid pakitsust, mis ta hinge piinas.
Nii kordus päevast päeva. Malin puhus haldjate muusikariista ja Paan kuulas. Viisid, mida metsavaim nüüd oli mängima hakanud, olid selles laanes senikuulmatud -- kerged trillerid olid kadunud kusagile sõnajalgade vahele või jõepõhja ning tundusid sealt kaugetena nagu eilsed unenäod. Nüüd mängis Malin Paani uhketest sarvenukkidest, kumeratest õlgadest ja noorte tammetüvedena sitketest käsivartest... ja jumal üksi teab, millest veel. Paan kükitas sõnajalgade sees, kuulas käsipõsakil ja ihaldas üha enam -- vilepilli, mis niisugust muusikat kuuldavale tõi.
Ühel heal päeval astus ta peidupaigast välja, jäi mängija ette seisma ja ütles: «Halasta mulle, väike muusik! Mu uni on kadunud ja mu mõtted on segi. Ainult sina saad mind päästa, sest kui ma ei saa seda, mida ma ihaldan enam kui kõike muud maailmas, siis ma vist suren.» Paani hääl oli sügav nagu kosekõmin, kuid ta silmad olid tuhmid ja ta karv ei läikinud enam.
Malin ütles: «Ma tahan sind aidata, võõras. Mängin sulle rõõmuga kasvõi iga päev.»
Paan raputas pead ja ta pikad kõrvad olid longus: «Ainus, mis mind päästa võib, on sinu vilepill.»
Muusik vaikis ja tundis, kui tühine ta tegelikult oli. Ta oleks Paanile kergel meelel andnud ükskõik mida muud. Vilepill polnud talle sealjuures isegi mitte mõtte tulnud. Aga kas siis tohib pakkuda võõrale sellist kingitust, mida too väärtusetuks peab?
«Võta mu pill, kui sa teisiti ei saa.» Seda oli lihtsam öelda, kui ta oleks arvata võinud.
Paan tõstis pilli huultele ning selle hõbedane pind lahvatas särama, justnagu oleks vilepill kinkimise heaks kiitnud. Haldjate sepistatud esemed võivad selliseid asju teha küll. Kuuldavale tuli kummaliselt kume hääl, teistsugune kui need, mida Malin puhuda oskas, kuid omal viisil oli ilus seegi. Paan silitas hajameelselt Malini juukseid ja istus siis jõekaldale mängima.
Järgmistel hommikutel puhus Paan vilepilli ning Malin kuulas sõnajalgade varjust. Muusika oli ilus, kuid ometi võõras. Malin tundis, kuidas ka mets ümberringi kurtis, kuid ta osanud sellest kuigivõrd hoolida, vaid rõõmustas, et Paani pronksikarva kasukas läikima hakkas ja ta silmadesse sära ilmus. Paan paranes. Ainus, mis metsavaimu murelikuks tegi, oli see, et kuigi Paan ei mänginud metsale, ei mänginud ta ka Malinile mitte. Ta lootis, et ehk kunagi Paan märkab.
Võibolla olekski Paan vilepilli lummusest ärganud, kui ta oleks Malini metsa jäänud, aga seda ei saa keegi kunagi teada, sest ühel heal hommikul oli ta kadunud. Küllap jätkas rändur oma ootamatult poolelijäänud teekonda ning läks üle mägede, nagu alguses plaaninud oligi. Vilepilli võttis ta kaasa ning räägitakse, et ta õppis seda mängima hoopis uuel moel, aga see on juba teine jutt.
Malin kõndis läbi laane ja otsis Paani. Ta otsis visalt ja kaua, enne kui leppis, et võõras oli lahknud.
Kogu laas leinas, aga puud ei nutnud mitte Paani taga. Malin ei märganudki seda, kuni ta oma lein veel värske ja valus oli. Alles siis, kui Malin jaksas ise lohutust otsima minna, oli tal aega kuulda, et puud ei räägi temaga enam. Kodune oli muutunud ükskõikseks varjumaailmaks. Mitte ainult Paan ei olnud kadunud, kogu Malini maailm oli ta maha jätnud. Seda arusaamist oli ränk kanda.
Metsavaim kõndis mööda jõekallast allavoolu ning kõikjal, kuhu ta jõudis, nägi ta hingetut metsa. Puudes ei olnud olemise imet, nad seisid ükskõikselt ja tõelise elusädemeta. Oksad kahisesid, aga see oli tuul, mis neid kahistas. Lehed särasid, aga see oli vihm, mis neid särama pani. Mitte selline ei pidanud mets olema.
Malin oli meeleheite ees abitu ja nii pääses aeg teda hammustama. Punakaskuldsetesse juustesse tekkis halli ja kerged liikmed muutusid kangeteks. Suured öökullisilmad ei seletanud enam nii teraselt kui varem ning ta siledale otsaesisele tekkisid vaod.
Lõpuks jõudis ta mereni. Meri oli maailma äär, sealt edasi ei olnud enam kuhugi minna.
Ta istus pikki päevi mere kaldal, vaatas laineid, kui need randa kohisesid ja kuulas kajakaid. Pikapeale uhtus soolane meretuul temast välja leina ja hirmu, kuni alles ei jäänudki midagi muud peale vaba meretuule.
Ühel päeval tõusis Malin püsti ja asus tagasiteele. Tal ei olnud küll enam vilepilli, aga ta ise oli ju alles. Ja see oli tema mets.
Oli aeg laulma õppida. Esimesed viisid olid ebakindlad, kuid iga järgmine kõlas selgemini. Mets kuulatas. Malin kõndis mööda jõekallast vastuvoolu ja laulis ning mida enam ta oma häält tundma õppis, seda enam ta seda usaldas. Mis sellest, et metsavaim ei olnud endiselt särav ja kergejalgne, mis siis sellest, et ta ei tantsinud endise hooga, vaid kõndis aeglaselt ja väsis ruttu. See-eest oli ta laulus midagi sellist, mida ei olnud isegi haldjate ehtsast nõiahõbedast sepistatud vilepilli hääles mitte.
Ta oli õieti tundnud, kui aimas, et Paan teda õpetab, aga oli seda kergemeelselt liiga lihtsaks pidanud. Mitte miski ei saanud kunagi enam lihtne olla, aga selles oli oma võlu.
Malin laulis metsale ning mets sai ta laulust väge. See oli õiglane ja loomulik nagu seegi, et kevadest sai suvi ja suvest omakorda sügis. Malin ei teadnud, kas ta on järgmisel kevadel ärgates endiselt noor või jäävadki ta juuksed hallikirjuks. Tegelikult ei olnud see tähtis.
Aeg voolas endises rütmis ja aastad möödusid üksteise järel. Ümberkaudsed inimesed rääkisid laanest aukartlikul häälel. See oli alati olnud salapärane paik, mille kohta oli liikvel palju muinasjutte uhkest haldjalinnast metsasüdames ning haldjakodade kuulsatest meistritest, kes oma töödesse võluvõimu oskasid sõnuda. Need olid vaid muinasjutud, sest ükski inimene ei olnud oma ihusilmaga haldjate sepistatud võluriistu näinud ega ühtegi neist käes hoidnud. Võibolla ei olnudki neid olemas. Muinasjutudki oleks pikapeale unustatud, kui Malini laas olnuks nii nagu kõik teised metsad. Need jutustati aga inimpõlvede jooksul ikka edasi ning unustamist polnud muinasjuttudel karta -- vähemalt niikaua mitte, kuni igaüks, kes Malini laanest läbi rändas, tundis, kuidas mets tasakesi hingas.