Vastseliina alevikust veidi ida pool asus Vastseliina küla. Sinna ehitasid sakslased kunagi oma kantsi, paksude punastest kividest müüridega tugeva linnuse. See valvas nende maade idapiiri, olles viimaseks Eestimaa nurgaks.
Ja tõesti, piir oli kohe selle kantsi külje all. Mööda punasekivises orus voolavat Piusa jõge jooksis see ja üle põlluse maariba Vastseliina lähedal, mis kunagi Vahtseliina küla nime kandis. Siis kadus see lõunasse, Pedeli jõe oru soodesse ja metsadese, kus ilmasõja järel redutas viimane metsavend.
Idas algas juba setude maa, kus teine usk ja teised kombed. Tegelikult need inimesed nii väga erinevad ei olnudki, valitseja oli vaid teine.
Minu jaoks on juba Vastseliina kantki olnud Setumaa. Sealsed künklikud põllud kuulusid mu jaoks teise maailma; mitte Vasteliina aleviku kiriku juurde, vaid sinna, kus Petseri kloostri valged müürid kullatud kuplite all seisid ja lõõskavas suvepäikeses rändureid tervitasid.
Ja nihutati ju hiljem valdade piiregi, nii et Meremäe vald, see setude maanurk, Vasteliina küla endale sai.
***
Kui liiklemine üle piiri raskemaks muutus, asus osa setusid Eesti poole elama. Suurem osa neist suundus Tallinna, ülejäänud aga rajasid oma külad just Vastseliina küla ümber, sinna, kus sealse kantsi punavad varemed veel paistsid.
Ajaga tasandusid kombed ja erinevused kulusid olematusse. Enamasti nühiti neid maha just uustulnukate poolelt -- oli neid ju märkimisväärselt vähem.
Ühest uustulnukate perest, Uue-Malõ või Uusmõla külast pärines ka Serg. Noormees oli terane ja nii taheti teda algselt mõnda Tallinna eliitkooli saata. Asi lõppes siiski sellega, et ta hoopis Võrus koolis käima hakkas. Tallinn nõudis ju eluaset ja raha, mida nii suures koguses ei olnud kuskilt võtta.
Võru linn saadi tõenäoliselt niiviisi, et võeti üks tavaline linnake ja hakati teda siis otstest venitama. Lõpuks arvati, et küllalt, ja jäeti ta rahule. Sellest ajast saati on aga Võru teistest linnadest pikem ja tänavad auklikumad...
Liisit ei kohanud ta enne lõpupidu. Tõenäoliselt nad muidugi kohtusid, sest kas on võimalik, et kahe paralleelklassi õpilase teed ühes koolimajas kordagi teineteisega ei ristu? Märkamisega on lood aga hoopis teised.
***
Kaheteistkümnes klass lõppes. Kõik naeratasid üksteisele ja lubasid ühendust pidada, kuigi teadsid, et ei tee seda.
Sel aastal oli hiline kevad. Lumi sulas alles aprilli lõpus ja Haanjamaa küngaste ning metsade vahel leidus veel mai lõpuski kohti, kus võinuks lumesõda pidada. Alles lõpupeoks puhkesid õide sirelid oma suve kuulutavas külluses.
Lõpupidu peeti Elisa pool, Rõuges. Seal oli ruumi rohkem kui linnas, vabadus ümberringi.
Elisa oli neiu ta paralleelklassist. Serg oli teda näinud küll, kuid ei olnud talle tähelepanu pööranud.
Ega Elisa Sergigi märganud, enne kui saabus see õhtu.
Lõpupidu oli tegelikult alanud juba päeval, aga algul oli ta nagu ikka veidi ametliku muljega. Klassijuhatajad olid veel kohal ja päike alles kõrgel.
Kui aga päike metsade taha kadus, ilmusid välja joogid ja kerkis ka lõke.
«Hei, mehed, vaatame, kui palju keegi meist ühe sõõmuga suudab viina juua!» hüüatas keegi.
Nii otsitigi välja pudelid ja avati need. Järjekorras tõstsid noorukid metsakohina huultele ja püüdsid seda võimalikult palju endasse ahmida.
«Nu, Serg, tule võta ka üks mehine lonks!»
Serg vaatas talle pakutavat kraami, võttis siis uue pudeli, keeras sellelt korgi ja pühkis suudme varrukaga kuivaks. Seejärel kerkis pudel huultele; kadus isegi kaugemale, sellal kui pea kuklasse vajus. Siis aga hakkas viin kaduma. Kaua, isegi võimatult kaua näis see kestvat; lõpuks aga tõstis Serg suult täiesti tühja pudeli ning sõnas: «Ega siis alustatud asja saa lõpetamata jätta.»
Sel hetkel hiilis oru nõlva tagant välja veel viimane päikesekiir, heites platsi taga olevale lepikule purpurset valgust. Siis aga oli päev lõppenud ning algas öö.
Vaid ühel võistlejal oligi veel viin joomata ja nimelt paralleelklassi piiritagusel Alvaril, noorukil, kes seni koos Liisiga aega veetnud oli. Ta vaatas veidi meeletul pilgul Sergi poole, siis aga avas temagi uue pudeli. Ja ennäe, surus temagi pudelisuu omale kurku ning tõstis põhja taevaste kõrguste poole. Veidi tõmbus ta küll näost punaseks ja kui pooleliitrine suult võetud oli, kippus ta tsipake läkastama, aga ka tema pudelis valitses tühjus.
Peale seda need kaks võitjat ei võtnud igatahes enam tilgakestki. Alvari samm muutus peagi kergelt ebakindlaks, pilk imelikuks ja ta otsustas, et eemal, telkide vahel, on hea põõnutada. Serg aga istus lõkke äärde ja ei võtnud enam vastu isegi pakutavat õllekruusi. Ringi kõndimisest ta targu loobus.
Muu rahva pidutsemist see ei seganud; trall jätkus hiliste öötundideni. Tasahilju hiilis kord üks, kord teine minema -- kes magama, kes koju suunduvale autole. Kui viimaks kella kolme või nelja või viie ajal buss Tallinna poole läks, suundusid selle peale viis viimast vaprat võrulast. Lõkke äärde jäid aga vaid Serg ja Elisa.
«Sina polegi siis veel unine?» küsis tüdruk kõhklevalt.
«Ei,» vastas Serg äraolevalt. «Mulle meeldib pimedus, vähemalt vahel.»
Elisa muigas. Lõkke valgus säras ta silmades, justkui oleks neiski põlenud omaette tuli, ainult et väiksem. «Mulle samuti. Eks kõik, kes mäletavad tema lugu, austa ju pimedust.»
Serg ajas end lõpuks jalule, esimest korda peale joomisvõistlust, ja viskas sületäie oksi leekidele toiduks. Seejärel küsis ta: «Millist lugu?»
«Tead ju küll. Maailma sünnist. Ammustest aegadest. Seda kõige ürgsemat.»
Serg asus päris hoolikalt oma mälus sorima, kuigi oli kindel, et otsitavat asja ta sealt ei leia, kuna see pole lihtsalt sinna sattunudki. «Kahjuks ei tea seda... Kust sina seda kuulsid?»
Elisa muigas. «Ei ole mina seda kuulnud. See jutt on osa minust ja minu maailmast, seda teadsin ma kohe sündimisest saati.» Ta hääl muutus unelevaks. «Maailmas on sadu lugusid, mida saab teada vaid sünnist saati, need on kõige olulisemad. Pimeduse lugu on neist ehk tähtsaimgi. Oma lugu on tegelikult igal asjal, mõnd neist ei ole veel avaldatud, mõni on ammu ununenud... Loendamatu arv lugusid on tuulelt ja tuulest. Pimeduse lugu on aga eriline.»
«Ehk siis jutustaksid seda mulle, Liisi?» palus Serg kõheldes.
Elisa vaatas talle tõsiselt otsa. Tema silmad särasid kui kaks elavat leeki ning Sergile näis, et need tunnevad iga viimastki soppi ta hinges. Siis sõnas tüdruk: «Kord räägin seda sulle kindlasti. Praegu ei ole aga selleks õige aeg.»
«Mis siis praegusel viga?» küsis Serg mõtlikult. «Kas on lõkkel midagi viga, et ei anna keelele lennuks tiibu?»
Elisa heitis pilgu lõkkele. «Eih, see on veel kena ja öine.» Ta ajas end püsti ja astus poisi kõrvale: «Vaata sinna, itta, Tautsa metsade kohale!»
Metsa kohale tõusis juba punane koitu ennustav kuma, levides üle kogu taevaranna. Tähed selle kohal kahvatusid. Siis aga kires eemal, aleviku vahel, esimene unine kikas.
«Päike tõuseb,» sõnas Serg ja ta sõrmed leidsid Liisi pisikese käekese. «Selles on siis asi.»
«Mitte ainult,» ohkas Elisa. «Suvel ei saagi seda lugu tegelikult rääkida. Päike luurib ju pea alati kohe silmapiiri taga kui õel kiskja, kes igivalmis sealt välja kargama. Suvel on Päevailma valitsus liig vägev. Ehk Leedumaal võiks seda lugu ka nüüdsel ajal vesta, aga mina ootaks sellega talveni.»
Siis ta muigas: «Tegelikult... Kui sellele pimeduse loole mõelda, siis ma äkki olengi Liisi. Kes teab? Ilusamini kõlab see küll, kui Elisa.»
***
Sellest õhtust peale olid Serg ja Liisi nagu üheks liidetud. Ehk oligi mingi nähtamatu side nad sel ööl köitnud, aga seda on võimatu teada.
Serg veetis selle suve Rõuges, õppides tundma sealseid varjulisi orge ning kauneid järvi. Asulast palju enam meelitas teda aga Liisi, ilma temata oli hinges tühi tunne. Siis oleks ta olnud nagu elav laip, kes aruta ringi kõndimas.
Oma lugusid varjas Elisa aga hoolega, justkui kardaks ta neid teistele edasi andes lõplikult kaotada. Ehk oli aga asi selles, et neis peitus vägi, mida ei tasunudki niisama lihtsalt jagama hakata.
Näis aga, et nii mõnigi oli neid kuulnud. Mitmel pool juhtus ta muidu tönts kõrv kuulma ütlusi, et see Elisa on... noh, mitte just metsa, aga vähemalt võpsiku poole küll.
Eriti selgelt võis seda tajuda jaanilaupäeva õhtul. Siis kerkis Linnamäele suur lõke ja aleviku vahelt kogunes sinna hulk rahvast.
«Noh, Elisa,» hõikas keegi rahva seast. «Kas sa täna ka tondijutte räägid?»
«Ei, täna läheb ta sõnajalaõit otsima,» muigas üks mustapäine saekaatrimees. «Jaaniöö ju.»
«Oh, aga siis võiks ta ju meitele ka juhatada, kust ja kuidas selle õiekese kätte saab,» arvas keegi tagumistest ridadest. «Siis oleks meil kõigil lihtsam.»
Liisi oli ilmselgelt närviline, aga ta vastas siiski teeseldud külmaverelisusega: «Kuulge, kas teile siis koolis midagi ei õpetatud?»
«Ikka õpetati,» vastas saekaatrimees välgumihklit klõpsutades. «Räägiti, et eostaim ja ei õitse.»
«No mis õpetust siis teile veel vaja on?» küsis Liisi end rahulikuks sundides. «Või arvata, et minu tarkus selles asjas loodusseadustestki ülem? Nojah, kui te ju väga tahate, võin teile koostada sõnajalaõie leidmise tasuta käsiraamatu, aga seal on vaid kolm sõna: seda ei ole!»
Kostus naeruturtsakas, mis muutus pea üleüldiseks. «Ennäe, Elisa ei usu enam imedesse!»
Liisi ohkas: «Ja nii või naa te ei kuula ju mind. Olen ju öelnud kümneid kordi: suvel tõsistest asjadest ei räägita. Vaadake, kuis päike silmapiiri taga luurib -- õiget pimedust ei leia kusagilt.»
«Temaga ei saa täna üldse nalja,» arvas keegi. «Lähme parem sõnajalaõit otsima. Las need, kes tahavad konutama jääda, istuvad siin edasi.»
Nii suunduski enamik inimesi naerdes ja laulujoru ajades üle heinamaa ja ümber Ööbikuoru. Veidi aega vaid kostus nende minek, siis kadusid nad kalmistu taha ja jäi vaid vaikus koos öö häältega.
«Ja läksidki!» ohkas Liisi. Ta pilk liikus põhja poole, kus taevaserv kergelt rohekana helendas. «No mis seal siis ikka. Kui nad just tahavad metsas olla, siis las nad olla pealegi.»
«Aga kunagi sa ju rääkisid meile sõnajalaõiest,» sõnas üks vanem naine.
«Jah, Alma, rääkisin,» sõnas Liisi rahulikult. Ta ohkas taas ja sõnas siis: «Ah, niikuinii muutub peagi kõik. Las olla siis need jutud ka suvisel ajal rahvast rõõmustamas. Lähme kiigele.»
Linnamäel seisis suur ja vana külakiik. Ta oli eeskujulikus töökorras, aga sel õhtul ei olnud Liisil mitte selle osaga asja. Ta ronis hoopis kiige võlli kohal olevale platvormile, kus mõnus istuda.
Osa vanemaist inimestest jäi aga alla. Ei hakanud nemad oma kangeid jalgu puust trepi astmetega vaevama, nad istusid lihtsalt kiigele, paar vanameest ka trepiastmeile.
Ilus oli see öö. Tähed särasid taevas ning kerge udulaam hõljus all Liinjärve kohal. Maad valitses vaikus; vaid teisel pool järve, kuskil vallamaja kandis haukus koer.
Kiigelt avanes vähemalt oru suunas imeline vaade. Ehk oli asi udus, sest org näis lausa ujuvat omaenese hämaras sisemises valguses. Lisaks sellele valas sellele oma hõbedase helgi ka poolik kuu.
Liisi vaikis hetke, vaadates alla järvele ja alustas siis vaikselt, peaaegu lauldes: «Palju on öö ja pimeduse rüpes saladusi, kõigist neist ma isegi ei tea. Osasid ma vaid aiman, nagu ka seda, mis umbes on see kõige suurem ime Pimeduse tiiva all.
On ju ka Päevailmas oma imesid, ahnetele ahvatluseks, hulludele hukatuseks, sõgekeelseil sõimamiseks. Te ju teate kõik kaarnakivi, sellest olen teile ma paljutki vestnud.»
Ta vaatas korra Sergi poole, kelle pilk oli naaldunud eemal, Ööbikuoru kaldal punaka silmana miilavale lõkkele. Ei olnud seal enam suurt leeki, vaid söed särasid valgete männipuust pinkide ringis. Siis jätkas ta: «On ka sel ju mitu imeväge, mis hädalistele leevendust tuua võivad. Sel kivil on mitu kuju, mis ise väega, kümnes kangusastmes on ta.
Neile kes ahned või albid ja kes ei mõtle ka muule, kui oma enese kasule, ei olegi võimalust kangemat sorti kivikesi leida. Vägevamaid saada võib ehk vaid öösel, kui tunned sa lindude keeli, nende abil maailma võib vägagi muuta. Neid ise ei leida saa metsast, neid tooma peab kaaren või metshaldjas ehk sul.
Vägevamad neist kuulavad su südant, teavad, mis soove sul täita või ehk täitmata jätta. Aga nõrgemailgi on oma väed, ahneimaid soove ei jõua nad täita, aga väikesemagi kurja võivad nad heaks ju käänata.
Ka helgeimad ent nendest ei võrreldavad ole öö enda salaõiega, mis vaid ühelainsal ööl ja ühelainsal hetkel Päevailma poole oma salasäralisust heitmas.
Sest linnu toodud kivil on ju igal oma piirid, need korrad, mille võrra vaid annab teda tarvitada. Sõnajalaõiel ent pole iial otsa, nii kaua kuni elad, nii kaua ta sind kaitseb.»
Siis vaatas ka Liisi lõkke poole ja puhkes naerma. «Ah, mis ilukõnet ma siin ikka pean. See lill õitseb vaid ühel ööl aastas ja siis ka vaid ühe sekundi. Siis ei ole ta õis aga ka kogu aeg avatud. Kolm korda puhkeb see õis sel lühikesel ajal, sel ajal hiilgab ta aga neljas värvis.
Neist üks on küütlev punane, mis särab kui hõõguv rauatükike kesk pimedust. Sinine kiiskab kui kõige selgem taevas; taevas ongi oma värvi sealt saanud. Kollane hiilgab kui vast ärganud lohe silm. Roheline on neljas: see sillerdab kui mägijärve vesi sügava oru põhjas või ehk kevadiste rohuliblede, pigem terve muruvälja värvi, sest see toon muutub.
Just selles järjekorras nad süttivad ja põlevad vaid hetke oma sisemises tules. Seejärel õis kustub hetkeks ja süttib uuesti, kuni kolm ringi täis. Kolmanda ringi järel aga saabub pimedus ja õis kaob jäljetult.
Kui õis ei helenda, siis ei ole tal ka väge, kuigi selle sekundi vältel on ta alatasa olemas. Vahel helendab ta rahulikult, lumivalgelt ühes toonis, siis särab ta ka veidike kauem. Sel juhul on ta vägi aga nõrgem, võrreldav esimese sordi kaarnakivile.
Sõnajalaõit ei saa sulle keegi tuua. Sa murrad selle, see kaob, aga ta vägi jääb alatiseks sinuga. Sellest lahku enam minna ei saa...
Kollane, kullakarvaline, toob majja rikkuse. Eal ei ole sul muret selle pärast, kust midagi saad. Puudust sul olema ei saa. Kuigi ta ka muudmoodi heasti mõjub, nagu iga muugi värv, on kollasel just taoline mõju. Valgel vaid puudub enda omapära, sest see ju segu kõigist värvidest.
Punaselt hõõguva lille omanikul on hea tervis ja pikk iga. Alla saja aasta vanuseks sellega ei ela. Kogu elu vältel aga pole eal vaja haiguste pärast muretseda.
Sinise lillekese vägi on teistsugune. Tema toob sulle sõpru; ainult häid sõpru, peab ütlema. Eal ei ole sul vaenlasi, kui su elu juhib sinine lill.
Rohelise lillega leiad aga sisemise rahu. Su pea on alati selge ja mõtted valedest vabad. Süda on muretu; eal ei liigu ta valedele radadele.»
Liisi vakatas hetkeks ja vaatas kustuva tule suunas. Siis libises ta pilk taas üle oru, kus taevas juba üsna kõrgel säras ja sätendas tuhmkollakas kuu, liikudes seejärel allapoole. Kibuvitsu täis kasvanud orunõlval peatus see pikemaks, kui ta sõnas: «Rohkem ei ole mul midagi rääkida. Pealegi algab ju peagi päev. Kas läheme lõkke äärde tagasi?»
Serg oli juba tükk aega tukke vaadanud, mille vahelt nüüd vaid harva üksikud leegikeeled üles kargasid. Ta süda aga ei soovinud veel lõkke äärde istuma minna, tegelikult ei tahtnud ta enam üldse tule ääres riietele suitsulõhna külge pookida. Ka sellelt kauguselt oli lõkkease ilus, pealegi sai nii paremini jälgida ka muud öist toredust, nagu jaaniussikeste sära.
Ta ei olnud eriti hoolikalt kuuulanudki, mida jutustati. Siiski oli see Liisi hääl ja Liisi sõnad olid tema jaoks kui kogumist väärt pärlid. Nii tõstis ta pilgu taeva poole ja küsis: «Kas oled sa seda näinud? Ja kas ei taha sa seda otsima minna, kui asjast nii palju tead. Sinule ei tohiks õie kättesaamine raske olla.»
«Oh kindlasti ei ole, kui ta ümber nii palju paganaid ja põrgulisi ja nõidu ja muiduhaldjaid passimas, kõik valmis seda endale näppama,» vastas Liisi muiates. «On ju juba vana tõde, et pea ükski neist ei jõua oma loomuliku otsani, Kõik nad võetakse enne ära, kui neil omavahel muidugi säärast tülitsemist pole, mis kogu selle lühikese hetke vältel kestab. Aga enamasti on üks neist teistest tugevam ja tema ka selle omale võtab. Kas võiks minu võimu võrrelda põrgujõudude omaga?»
Siis ta vakatas ja ei öelnud enam ühtegi sõna. Tema silmadesse tekkis aga äkitselt kurb helk. Vaid viis minutit istus ta veel, üha kibuvitsu vaadates, siis aga hakkas minema. Serg järgnes talle, mis sellest, et sihtpunktiks oli kodu ja mitte õisi täis metsaalune.
***
Kui Serg järgmisel hommikul ärkas, oli Elisa läinud. Tegelikult oli kellaaja järgi juba lõuna ning Liisi ärkas nii või naa varakult, et loomi talitada. Kuna see seisnes aga vaid nende karjamaale laskmises ja veepange täitmises, naases ta tavaliselt kohe peale seda oma sängi.
Tegelikult võis ta seda ju ka teinud olla, aga miskipärast arvas Serg, et neiu juba hommikust saati liikvel.
Ta võinuks ju ka Liisit otsima minna, aga kuna mehel puudus soov saada vastuseid, nagu «eks ta libahunti jookse» või «ju ta näkineidudele külla läks» (arvestada tuli ka loomulikult asjaoluga, et oli jaanipäeva hommik ja rahvas sel ajal tavaliselt ei ole mõne poolvõõra neidise suhtes eriti tähelepanelik), jättis ta selle mõtte kõrvale. Pealegi oli tal südames selline tunne, et saagu mis saab, aga Liisiga ei juhtu midagi hullu.
Kui päev õhtusse jõudis ja Serg lehma-lambaid lauta ajas, mõtles ta tõsiselt selle üle, kas ta mitte oma tundega väga võpsikusse ei olnud pannud. Liisist oli päeva jooksul olnud sama palju märki kui rapikus külitavast jänesest.
Mure ja teadmatus närisid ta südant, kui ta istus akna all, vaid välja vaadates ja oodates. Ka siis ei lahkunud ta oma kohalt, kui pimedus mähkis maa endasse ja õues võis näha vaid aleviku tulesid, mis järjest kustusid.
Ta ei tajunud aja möödumist, kellale oma selja taga ei heitnud ta ainsamatki pilku. Alles siis, kui ta ukse tagant kobinat kuulis, tõusis ta ning süütas tule, vaadates ühtlasi kella poole.
Suur ja väike osuti olid teisel pool kahte täpselt kohakuti.
Serg astus esikusse ja avas ukse. Seal oligi Liisi, endal rõivad räbalateks ja oksaprahti täis, silmad aga selged ja säravad. Kogu ta olemus väljendas üht suurt ja vägevat väsimust. Oma käikude kohta ei öelnud ta sõnagi.
Järgmisel hommikul ta ei ärganud, vaid magas rahulikult ja segamatult edasi. Ka lõuna ajal põõnas ta veel; isegi õhtuks ei olnud ta veel kordagi silmi avanud. Vahel vappus ta ärevalt, kuid muidu oli tüdruku uni rahulik.
Serg ei osanud asja kohta midagi arvata; ainult seda, et eelmine päev pidi olema ikka ülimalt väsitav. Igaks juhuks otsustas ta siiski, et kui Elisa ka homset hommikut silmi avades ei tervita, kutsub ta arsti.
Arst jäi temast kutsumata. Liisi ärkas kenasti ja asus oma rõivaid parandama, just nagu polekski midagi erilist juhtunud. Serg ohkas ja oletas, et need käigud võisid olla sagedased; oli ju Elisa koolistki paar korda ilma põhjuseta puudunud. Muidugi võis neil kordadel olla ka tegu mõne ebameeldiva kontrolltööga...
Kui aga saabus õhtu, magama minekuks sobilik aeg, teatas Liisi, et just see päev tahaks ta veeta ühe tunni koos Sergiga, istudes videvikus ja kuulates ööbiku laksutamist all, Tõugjärve orus.
Selle asemel, et lehtlasse jääda, sõnas Liisi aga kelmikalt: «Ilus õhtu ja veel ilusam tuleb öö.» Ta pilk vilksas oru teisele kaldale, kus aleviku suurte majade taga ehtis lõunataevast punaseservaline pilvelaam. «Siia see ei tule,» sõnas ta mõtlikult. «Lähme õige suplema.»
Serg ei olnud mingi meisterlik vee peal hõljuja ega kiire ujuja. Natuke ta seda oskas, umbes nii palju, et kohe uppuma ei hakanud. Ta adus aga, et Liisil on mõttes hoopis midagi muud, mingi temaga jagamist vääriv saladus. Nii oli ta nõus.
Nad jalutasid teineteisel käest kinni hoides piki Krabi maanteed alla, aleviku vahele, seejärel suundusid aga läbi sumeda põuasoojase rahu Kaussjärve äärde. Rajaäärne maja lebas öös kui heledam laik, ükski aken ei säranud seal helgemalt.
Liisi võttis end täiesti alasti ja sukeldus sooja vette. Serg oli aeglasem; ka jäi ta kuulatama mööda orgu alla voolava oja laulu. Sel olnuks talle nagu mingi jutt rääkida, aga ta ei suutnud seda mõista.
«Vaata, kui armas ämblik siin on,» sõnas pea paadisilla kõrval välja pistnud Liisi. Serg läkski, mitte seepärast, et ta oleks ämblikutest lugu pidanud, aga seetõttu, et aimas -- jutustamiskohaks on see maa ja vee vahepealne ala.
«Siin ta on, suur ja must kui öö,» sõnas Liisi. «See sild on tema elukoht, siia ei tule teda keegi häirima. Vesivaksikuid on palju, toidu pärast ei pea ta muret tundma. Ainus, kes talle liiga võib teha, on inimene. Sa ära sega teda ja tule ka vette. Siin on soojem, ööõhk on muidu jahe. Oled sa kunagi öösel ujunud?»
Serg ei kippunud teda algul uskuma, aga tõepoolest -- järvevesi lausa hellitas tema külgi kui mahe võie.
Liisi ujus veidi tahapoole, poini, klammerdudes selle külge. Serg nii kaugele ei julgenud minna, nii jäi ta ranna lähedale istuma.
«Eile ma valetasin sõnajalaõie kohta, aga ma ei teadnud seda.» Liisi hääles oli lausa varjamatu nukrus. «Täna olen ma palju targem, aga on veel paljutki, mida ma aiman: eal ei saa ma kõike teada. Niigi oleks mu julgus peaaegu üles öelnud, nähes palju vähemat koledust...
Käisin sõnajalaõit otsimas. On ju teada, et see vaid jaaniööl õitseb. Oled aga sa eal sellele mõelnud, et pühapäeva öösel on öösel PEALE pühapäeva, mitte enne. Ka pööripäev on enne kahekümne kolmandat, aga öeldakse, et just see on see aeg, mil õit otsida tuleb. On ju lühim öö siis.
Arvestada võib muidugi sellega, et vanas kalendris oli jaanipäev nihkes. Seega võib mõista, miks jutud räägivad pigem juhuslikest möödujaist, mitte sihiteadlikest otsijaist. Mees tuleb hilja, töölt kusjuures, näeb midagi sädelevat ja ennäe! Aga tuletegemise õhtu on ikka olnud pidu, mitte rügamine.
Nii läksingi ma otsima ööl PEALE jaanipäeva, olles päeval end ette valmistanud. Ei ole see ju tavaliselt sugugi lihtne ülesanne, Gogol teadis täpselt, millest kirjutab oma tondilugudes.
Veel veidi teadust ehk...» sõnas Liisi, kui nägi, et Serg haigutab. «Sain teada, et õied, mis on valged, säravad aasta lühimal ööl, jaaniöised õied on aga just need värvilised ja vägevamad. On ju siis öö juba pikem.
Läksin õit otsima sinna Tautsa küla tagusesse metsa. Seal on üks soiste kallastega järv, põhjapoolsemas servas on aga sõnajalgugi kasvamas. Sättisin oma salakodinad sinna maha... vabanda, aga selleks läks terve päev.
Alles siis, kui pimedus maad katma hakkas, võisin lõpetada. Ei saanud ma aga lahkuda, sest pidin kohal pilgu peal hoidma. Kes teab, mis mõni sorts või muidu viuhkam seal teha võinuks.
Nii ootasin ma kesköötundi, sest siis avabki sõnajalg oma sisemise saladuse. Pimeduse saabudes aga hakkasid ka teisedki jahilised kohale tulema. Soost pistsid pea välja sookollid, taeva all saalisid oma luudadel ringi nõiad, mingid inetud jäledikud roomasid välja samblast. Iga puu taga kükitas ise koll, isegi kändude alt luurisid mind sajad pahased silmad.
Ei hakanud aga tondikeste vägi minu kunstile peale, nõidade nõiavõimgi oli jõuetu. Vaid Vetehall või Vetevana suutis kõik mu märgitõkked ja pihlakased ringid ületada, aga olin kindel, et temaga tulen ma toime.
Astusin rahus üle oma nõiavöö, ise muiates kõigi nende olevuste üle, kes mu taga hambaid kiristasid. Nägin eile, et pean õie ära tooma, nii olin kindel, et miski ei suuda mind sealjuures takistada...
Vetevana nägi mu tulekut ja suundus sõnajalgade juurest tagasi oma järve. Ei hakanud tema oma väge raiskama, ehk lootis ta järgmise jaaniöö peale. Aga see järgmine öö isegi tuleb. Siis saabuski kesköö ja mina olin sõnajalgade vahel. Ei olnud veel ühtki õiekest puhkemas, sest ühe koha pealt võib vaid aastas ühe saada. Aega on tal aga tunnike südaööst tonditosindama tunnini. Ei tea mina küll, mis tähtsust sellel olla võib, aga ju siis maailm loodi mingit omaenese veidrat ilu silmas pidades.
Siis aga äkitselt märkasin, kuis otse mu kõrval tõuseb maast mingi üüratu õelus. Selles oli tunda ürgset jõudu, mis enamikust kohtadest kadunud. Seal kerkis mu ette roheline ketas, kust tõusid sama värvi leegid. Põrgu uks avanes otse mu kõrval ja hakkas üha laienema. See on aga kurjuse jõududest üks suuremaid, vägi, millele inimeste võim peale ei hakka.
Ja otse teisel pool seda jälki rohelist ketast ilmus ühele taimele pung. See oli põrgu nilbeis toonideski ilus, hoides enda ümber veel väikest pimeduse lapikest.
Igasugused nõiad ja sortsikesed aga asusid koos mu võluvööd hävitama, tungides üha edasi. Nad olid juba nii lähedal, et ma ei saanud enam ümber värava ringigi teha, nad oleksid mu kätte saanud.
Ei andnud ma aga alla, vaid võtsin taskust kaarnakivi ja asusin selle abil põrgu väravat olematuks loitsima. Oli ju ta mul kõige paremat sorti, sellise vägi aitab kõige vastu siin Päevailmas. Põrgu ei ole aga meie ilm. Iga tugevama loitsu peale pildus kivi sädemeid ja särahtas tuld, sundides rohelist ketast ahenema, kui ma aga veidi vahet pidasin, siis laienes see taas. Vaid nii paljuks piisas kivist, et see auk ei suutnud täielikult avaneda, sulgeda ma seda aga ei saanud.
Sortsid ja muud selle ilma pisipahad pagesid aga kõik, sest see vägi, mis meie ümber kees, oli neile liigne.
Olin juba nõrkemas, sest loitsud võtsid mult mu jõu; kindlasti manati põrgust vastugi. Siis sirahtas äkki kivi mu peos ja kadus, olles oma väe lõpuni kaotanud, põrgu uks aga sulgus.
Ei olnud seal mängus minu oskused ega kaarnakivi vägi. Kui pilk mul sinnapoole liikus, kus pung oli olnud, nägin veel viimast sirahtust ja õis oligi kustunud. Karjahtasin ja sööstsin sinnapoole, krabades huupi kohta, kus see oli olnud.
Aga ennäe, see ei olnudki tühi. Seal oli midagi... midagi, mida põrgu ei julenud võtta, kartes selle väge. Nii saingi ma sõnajalaõie kätte ja asusin kodu poole tulema, endal see peos tulekeelena loitmas.
Ei olnud aga mu tulemine lihtne. Veel ei olnud õie vägi mul täielikult käes, ka olin ma võitlusest põrguga väsinud. Tee peal oli aga mitu sortsi, kes ihkasid mulle kätte maksta. Puud sättisid oma oksad mu teele, juurikad leidsid mu jalad. Okaspõõsad olid sirgunud sinna, kus neid enne ei olnud.»
Serg kuulas ja uskus. Liialt hästi rääkis Liisi selleks, et valetada. Nii tõusis ta ja ujus samuti poini, seejärel ujusid nad koos paadisillani tagasi. Seal, hiidämbliku valvsa pilgu all, leidsid nad teineteist.
***
Suvi oli nõiduslikult ilus. Ilmad ei olnud ei liiga külmad ega liiga soojad, vihmagi sadas parasjagu. Loodus oleks justnagu valmistunud mingiks suureks muutuseks ja näidanud enne seda, et ka tema oskab lahke olla. Mis sellest, et enne hammustamist.
Sergi ja Liisi lemmikkohaks sai vana surnuaed Rõuge tee ääres. See oli teistest väiksem ja kirikule lähedal. Pealegi kuldas päike vana punastest telliskividest koolihoonet nii armsasti, et süda muutus härdaks.
Küll aga võis tähele panna seda, et mineku ajaks oli ikka kindel kellaaeg. Ka oli Sergi meelest ülimalt imelik asjaolu, et pea alati, kui nad seal istumas olid, sõitis neist mööda üks lendurimütsis mees oma isetehtud lokomotiivil.
Tema tulekut võis juba kaugelt ennustada. Haanja oli see suund, kustkaudu ta tuli. Seda tulekut oli aga juba kaugelt kuulda. Algul kostus kauge undamine, seda veel enne, kui masin Tindi-taguste metsaste küngaste vahelt tasasemale maale oli laskunud. See üha valjenes, justku oleks autol mootorid mõne suuremat sorti reaktiivlennukiga vahetusse läinud. Siis hakkas kostuma ka ragin ja raksumine ja podin, kui mootor aeg-ajalt oma töökorra ise valida otsustas või täielikult seisatas.
Masin ise ei olnud veel kaugeltki mitte nähtav. Alles veidi hiljem ilmus ta imelik kollaseraamine kogu, mis nägi välja, nagu oleks ta ise kuskil vanas masinajaamas vanametallist kokku klopsitud. Ehk oligi ta seda, kuigi uhke klaasist toru ta tagumises otsas, milles sinised välgud edasi ja tagasi väänlemas, ei olnud kindlasti mitte sellistest paikadest pärit.
Selle kaadervärgi sõit olnuks kindlalt ka aleviku teise otsa kuulda olnud. Nii oligi loomulik, et otse ta tee kõrval istudes oli pea võimatu tähele panemata jätta, et nende käigud langesid alati lenduriprillides mehe sõiduajaga kokku.
Ta tegi tiiru ümber surnuaia ja sõitis edasi Nogopalu poole, sealsed metsadki ei suutnud ta kumedat üüret aga summutada. Alles kaugus, mida kõrva järgi võimatu määrata, kaotas selle masina.
Et lood veelgi kahtlasemad tunduks, ei käinud Liisi ja Serg mitte iga päev vana kiviaia raudkividel istumas ning sealsest palusambalast selle pisikeste asukate imelist maailma uurimas.
See ei sõltunud aga ilmast, sest kord oli minek ka pea ainsal koledal suvepäeval, mil külm tuul läänest lõõtsumas ja peenikest tihedat vihma puistamas. Isegi sellise ilmaga käisid nad kiriku juures, aga jäid seekord koolimaja ukse ette vihmavarju.
Seal võis vaid jälgida, kuis kass tassib tujutult põõsaste aluseid mööda ringi hiilides hambus surnud karihiirt, soovimata seda süüa, aga samas ihkamata seda ka maha panna. Ka võis vaadelda, kuis korv-võrkpalliplatsi asfaltile kogunevad suured loigud. Serg ei osanud mitte kuidagi arvata, mis põhjusel nad sellisel ebardlikul päeval üldse kodust välja läksid, kui eemalt, Haanja poolt, hakkas kostuma kauge rümin.
Imemasin oli kohal, nagu alati. Serg aga sai sel päeval tõeliselt pahaseks. Oli ju ta pidanud tükk aega vihmas ligunema ja mõistatama ning nüüd pidi ta nägema, kuis Liisi vaatab üht teist meest. See, kuis masina tulek tuntav oli või miks need käigud just tema tulekuga kokku langesid, näis olevat täiesti kõrvaline.
See oligi Sergi jaoks kõrvaline, nii vähemalt teatas pahane Liisi. Küll aga ei läinud nad enam kalmistu juurde ega jälginud põristaja sõitu. See liikus edasi mööda oma rada ja Serg mööda enda oma, nende ajutine ristumine aga pidi ununema.
***
«See on siin vana maja,» sõnas Elisa kord aias töötades. «Pärit on ta veel esimese vabariigi aegadest. Siis elas mu kauge esiema, Majori Mari, kes pärit veidi kaugemalt, päris Läti piiri äärest. Ta kolis aga siia, kuna pere üha kasvas ja jõukus ka... ta muudkui jagas oma talu maid, vahetas neid ja kogus siis suurema vastu taas kokku.»
«Meie pere on aga pea alati paigal elanud,» vastas Serg mõtlikult. «Alles teise vabariigi ajal kolisime veidike, aga ka mitte kaugele.»
«Ehk ongi see nii, et inimestel on pimeduse mõistmiseks ja asjade kuulmiseks vaja paigal elada,» sõnas Liisi mõtlikult. «Nüüd on sellest viimasest kolimisest möödas juba palju aega. Ei tea, kas saavadki asjad usaldada uustulnukat, kelle kude pole nende endi omaga ühte põimunud, ei ole tervik...»
«Egas siis igas paigal olevas peres selliseid teadjaid ole,» arvas Serg mõtlikult.
«Oletame, et sul on saladus, mida räägiks vaid sõpradele... Sa ei kuuluta seda ju IGALE neist.» Liisi puhkes laginal naerma, vaadates otse päikesesse, justkui ei pimestaks selle valgus teda üldse.
«Mari ise kolis hiljem oma vahetustega Venemaale, aga siinse maja jättis oma pojale. Seal jätkas ta rikkuse kogumist, sest ärivaimu tal oli. Siis aga tuli revolutsioon ja võttis kõik varad, isegi elu ohustas. Nii tuli ta ära, siia tagasi. Kõik oli aga võõras ja ühe talve elas ta metsas, kuuse all. Peagi sai ta aga talu tagasi ning tema ongi mu esiema.» Liisi muigas kergelt, tõmmates peetide vahelt välja viimase maltsa ja pistes selle korvi. «Sellest ajast peale oleme kohta hoidnud. Kahju vaid, et peagi see hävib...»
Sellest, miks koht hävib või millal ja kas seda vältida saaks, ei kuulnud Serg enam sõnagi.
***
Ilus oli see suvi tõesti. Aeg näis peatuvat, et ilus aeg kauem kestaks. Serg ei mäletanud, et ta oleks enne ühe päeva jooksul nii paljut teha suutnud.
Aga ehk peatuski ka aeg ja nautis ilu, enne kui edasi tundmatu tuleviku poole tõtata. Ehk pani ta omal seljakotina kaasas oleva maailma korraks maha ja tõmbas hinge, nautides Võrumaa küngaste maalilisust ja mõnusat suveilma.
Seda ei või meie aga teada, sest aja kulgu ei saa me jälgida. Kellad tiksuvad oma rütmis, aga mida nad näitavad ja kuidas see tegelikkusega seotud on, on ju üks suur mõistatus.
***
Kesköine jalutuskäik bensiinijaama laternate tulede valguses oru teisel kaldal. Põgus suudlus laternaposti juures, mida ei näinud ükski silm ega kuulnud ükski kõrv. Jalutuskäik mööda Nursi teed asula piirini ja edasi veel, hämarate põldude vahele, kus kaks üksikut teekäijat lausa pimedusse lahustusid.
***
Minek Sänna tee äärsesse männikusse piknikule. Sellele eelnev pannkookide küpsetamine koos herilastega, kes maasikamoosi peale kokku lendasid, aga Liisi pilgu peale kohe ka lahkusid. Suurte majade vahel toimunud kasvu võrdlus ühe siberi karuputkega.
Seejärel ka piknik ise. Eine metsas kändudel, hiliste maasikate noppimine ja ussimanamine. Lõpuks lõbus jooks koju, võidu lõunast läheneva piksepilvega.
***
Vesine rattasõit Haanjasse, kus piksepilv nad tõepoolest kätte sai, justkui oleks need veidrad suured rohekad kärsakad seal tee ääres saju neile kaela mananud. Liisi sõnade kohaselt oligi see nii: harkkärsakad kutsusid vihma, et taimed ei närbuks.
Alles koolimaja juures leidsid sõitjad varju, oodates pilve lähenevat lõppu. Koht oli sama, kus kunagi tüli tekkis, aga seekord ei olnud selleks vähimatki alust.
Liisi koputas lukus uksele ja teatas, et tahab kooli. Sellega nõustus ka naerev Serg, kes teatas, et see on esimene kord peale lõpupidu, mil tal on tõsine õppimishimu.
***
Minek läbi saladuslikult kohiseva Ööbikuoru Linnamäele, kiikuma. Pimeduse salavarjus järvelt kostuvad salapärased pladinad (kindlasti pardid) ja Tindi tagant, suurematelt põldudelt kostuv rukkiräägu ragisev kutse. («Selle järgi on ta isegi oma ladinakeelse nime saanud, Grex grex,» sosistas Liisi.)
***
Paadisõit Suurjärvel, kuni selle edelakalda alla välja, kus metsane oruveer korralikule rannale pea üldsegi mahti ei andnud.
(«Vaid üks järv läheb veel kiiremini sügavaks me maal kui see,» sosistas Liisi. «See on aga palju pisem ja nii vaid veidike madalam. Seal elab Eesti võimsaim näkk.» Järve nime ta aga ei öelnud.)
Sellele järgnenud pärja punumine Valgjärve ja Liinjärve vahelisel küngaste real, mis hiljem suuremaks paisudes oru kaldaks üle lähevad, aga seal on nad veel pisikesed ja lilli täis.
***
Kord juhtusid Serg ja Liisi jalutama Tindioru alguses, seal, kus Ajojõe alguseks olev oja Liinjärve suundus. Vesioina juurest suundusid nad veidi maad mööda orgu ülespoole.
Seal olid oru pehmesse pinnasesse kunagi kaevatud väikesed tiigikesed, mille ümber laiusid üle kogu välu tunginud seaohaka lehed. Neil ronisid ringi suured kärsakad, kes paistsid laisalt ringi uidates maailma üle irvitavat.
«Visa hingega on need putukad, justkui pisikesed lohed,» lausus Liisi imetlevalt.
Sel hetkel kerkiski Sergi hingest ahastus, mis sinna nädalaid juba kogunenud oli. «Lohed? Miks räägid sa lohedest? Ei ole ma ju neid eal näinud, miks peaksin ma siis selle põhjal midagi mardikate kohta arvama!»
«Ega sa tõesti ei ole neid näinud, muidu sind ju siin ei oleks,» sõnas Liisi. «Ega minagi ole. Aga jah... mul ikka ei seisa kuidagi meeles, et sina ei näe ju nii paljut kui mina. Eks peab siis kusagilt alustama. Ehk läheme ülehomme näiteks vetevaime vaatama, aga täna räägin sulle lohest. See on selline asi, mis kõlbab päikese allgi kuulata.»
Serg oli täiesti kindel, et kui oleks aasta tagasi teadnud, et istub Rõuges ja kuulab ammuli sui teadust lohedest, oleks ta... Aga mida ta oleks, selles ei olnud noormehe arvamus küll välja kujunenud.
«Inimesed on juba pikka aega ringi kõndinud ilma olulise vaenlaseta, keda näha võiks,» alustas Liisi silla käsipuule nõjatudes. «See on aga vana tõde, et asja, mida sa ei näe, kardad sa rohkem. Tegelikult aga ei ole peale katku, gripi ja koolera olnud ka ühtki tõelist nähtamatut vaenlast.
Nii ongi arvatud, et lohe, keda idas ka draakoniks nimetatakse, on tegelikult inimfantaasia sünnitis, suur ja tajumatu koletis, kelle vastu me võimetud oleme. Seega oleks ta nagu asendkujutis, pooleldi jumalik olematu jõud. Vaid ime, jumalik vahelesegamine, imemõõgaga vägilane on suuteline ilma ta eest kaitsma.
Aga tõsiasi on see, et tegelikult on lohed olemas.
Ei ole nad täpselt sellised, nagu kujutatakse neid Euroopas, ega ole nad ka ida draakonite koopiad. Tuld nad aga purskavad, lendavad ja on paksu soomusrüüga. Osa on neist õelad ja osa mitte.
Inimesed on neile lihtsalt toiduks, mida lihtne hankida. Ikka juhtub nii, et mõni läheb ja jääb, kaob ilma jäljeta. Osa neist langeb lohede saagiks. Kui mõni õelamat sorti peletis aga ringi jalutab, siis vigastab ta näiteks kariloomi ja... Kaasaegsel ajal on muidugi tulnukad teistest maailmadest nad jutus asendanud kui uudsem ja huvitavam võimalus. Eks katsu sa suhelda kellegagi, kes mõtleb sind nähes vaid söömisele.»
Liis vakatas äkitselt ja sõnas: «Tegelikult aga ei ole loheurule nii lähedal neist hea rääkida. On ju nad ikkagi suurim jõud Päevailmas, nende hingus on tuul ja nende pilgus on surm.»
«Tuul on ju liikuv õhk,» märkis Serg.
«Eks ole ta seda, aga kas liigub mõni asi iseenesest? Ikka juhtub nii, et ilmaennustused ei lähe täppi, kuna tuul käitub ettearvamatult. See on lohedest, nende lennust ja hingusest. Nii väitsid juba vanad hiinlasedki.»
Serg kuulas ja vaatas särjemaimude mängu ojavees, ise mõeldes, et vanad hiinlased ja nende arvamus ei pruugi tema omaga sugugi kokku langeda. Vetevaimudki olid ta maailmas veidike liigsed tegurid.
***
Veidi peale seda, kui nende teega ristus kiriku juurde viiv asfaldiriba, pöörasid nad metsa alla. Seal kõndisid nad mööda raiesmikest ja piki vanu metsaveoteid üha sügavamale laante vahele. Nii vähemalt arvas Serg, kuni nad lõpuks jõudsid välja ühe kõrge ädalaga kaetud heinamaalapini.
Piki selle serva kõndisid nad veidi aega edasi ja pöörasid siis taas metsa alla. Maapind muutus künklikumaks ja mändide asemele ilmusid kuused. Siin-seal kerkisid maast roheliste pisikeste lehekestega mustikapuhmad, millel küpseid marjugi. Kohati kullendasid aga laanikute seast ninasid välja pistvad kukeseened.
Teisele poole künkaid see vana metsaveotee neid ka viis. Seal laius keset metsa musta silmana pisike järveke, ümber selle säras aga roheline õõtsik. Tagapool oli ta pind kõrgem, aga ees särasid sellel loigud.
Siin-seal olid paar puud ära murdunud ja kuna järve ümbrus neile langemiseks üks hea suund oli, siis vedelesid nad õõtsikkaldal kui sillad järvevaimude maale.
Enne aga, kui Liisi samme veeni seadis, tegi ta tiiru ümber järve, sinna, kus kuuskede all sõnajalad kasvamas. Seal vedelesid maas lõigutud oksakesed ja ühes kohas oli sammal nagu kergelt kõrbenud.
«Siin oligi mu nõiaring,» sõnas Elisa kumedalt. «See on veel praegugi alles, pahalased pole seda viitsinud laiali lammutada. Või parandab seda ehk vetevana?»
Ta naeratas järve poole ja hõikas: «Hei!»
Mitte midagi ei juhtunud.
«Vetevaimud on pimeduse lapsed, päeval nad magavad,» sõnas Liisi nukralt.
«Sel juhul ei saa sa ju mulle teda näidata,» arvas Serg. Tal oli kogu aeg olnud selline tunne, et asi nõnda lähebki.
Ei olnud tal aga õigus. Liisi astus rahulikult õõtsikule, seejärel üle selle edasi, kuni kõndis mööda vett. Nüüd oli Sergi pilgus selge imestus ja ta arvas, et kui Liisi ongi omadega veidi... noh, siis igal juhul mitte rohkem kui need, kes nõnda ütlevad.
Liisi aga asus vee peal tantsima, tema ümber lõid sädelema punased ja kollased tulukesed ja siis ta kadus. Oli vaid üks saarmas, kes kadus vee alla.
Serg sülitas igaks juhuks kolm korda üle vasaku õla ja lõi kolm korda valetpidi risti ette. Kes võis teada, mis juhtuma pidi.
Juhtus aga nõnda, et peagi ilmus saarmas taas õõtsikule ja muundus inimeseks. Järves tõusis seepeale kole mühin ja kohin, sellest kerkis suur hall veest nõretav mätas ja mörises midagi. Ilmselt pidi see olemagi vetevana.
Liisi naeratas talle ja heitis järve mingi pisikese valge asja. Vetevana mulises seepeale ja kadus vägeva sulpsu saatel.
«Andsin talle kaarnakivi,» hõikas üle õõtsiku tagasi tantsisklev Elisa. «Eks lähe tal seda vaja, kui järgmine jaanipäev käes. Vabandust, et nii vähe nägid, aga ta oli tõesti väga unine.
Kui nad teist teed mööda kodu poole sammusid, oli Sergi silmades igatahes vägagi imelik pilk. Kopratammi mööda üle ojakese kõndides ja Tautsa Veskijärve võsaseid kiililembekaldaid mööda sammudes arvas ta, et see vähekenegi vetevana oli üleliia.
Sellisel juhul võisid ju ka lohed taeva all ringi lennata.
***
Augusti lõpus läksid ilmad soojaks, seejärel kuumaks ja lõpuks tuliseks. Terve suve vältel ei olnud sellist sooja olnud. Tervelt nelikümmend kraadi näitasid termomeetrid isegi varjulisemates kohtades. Seda aga mitte ühelainsal päeval, oh ei! Palavuse vägiteod kestsid tervelt nädala.
«Ei see head tähenda,» sõnas Liisi esimesel kuumapäeval päikesele viidates.
Nagu ikka, oli tal õigus ka seekord.
Septembri alguses läksid ilmad ruttu jahedaks, kuumuse haare kadus, nagu poleks teda olnudki. Sel päeval istus Serg kuusepalki hööveldades õue peal, kui ootamatult astusid väravast sisse kaks meest.
Neil olid seljas mustad mantlid, peas mustad kübarad. Silmi varjasid mustad prillid, muid näojooni aga mustad kikkhabemed. Isegi kingad ja nahksed kindad olid neil mustad, nagu ka värava taga seisev must tundmatut marki auto.
«Kas Elisa elab siin?» küsis esimene neist rahulikult.
«Jah, aga kes teie olete?» küsis Serg mõtlematult, hakates hetk hiljem öeldut vägagi kahetsema. Siiski oli tal selline tunne, et valetamisest ei oleks olnud abi.
«Kes oleme meie?» sõnas üks neist naerdes, ta naer aga oli ähvardav kui kauge kõuekõmin. Selsamal hetkel peatus maailm täielikult, tardudes paigale kui film, mille lint peatatud. Liikusid vaid võõrad mustas, nagu ka Sergi enese mõtted. Sergi keha allus aga kogu ümbruskonda nii üksmeelselt haaranud tardumusele.
Siis astus teine neist Sergi juurde ja sõnas talle ähvardavalt silma vaadates (selline mulje vähemalt toimuvast jäi, kuigi ta ei kergitanud hetkekski oma musti prille): «Aga meid ju ei olegi. Meid ei ole eal olnud, keegi ei ole siin täna käinud ja meid näinud. Kas arvad sa, et tegemist on millegi muu kui unega? Aga ei, muidu suudaksid sa end ju liigutada, poeksid peitu ega peaks toimuvat vaatama. Toimuvat, mis eales pole toimunud ega toimugi. Tegelikkuses oled ju sina mõrvar, noamees, pussitaja. Kui saad minust aru, siis nooguta.»
Hetkeks andis Sergi pea ümbert see tardumus järele ja ta noogutas. Seejärel jäätus maailm taas, surudes kogu mehe keha liikumatuks.
«Väga hea. Meile meeldivad sellised mõistlikud inimesed, kes saavad aru mõistlikust jutust. Nad saavad aru loogikast ja argumentidest ja otsustavad vaid faktide, aga mitte tunnete või iidseist aegadest pajatavate muinaslugude põhjal. Sest kas ei muutu iga jutt siis veidike, kui teda uuesti rääkida? Ta muutub ju vastavalt Aja nõuetele ning inimeste mõttemaailmas toimuvatele värelustele. Seejärel saab vesta aga vaid uut lugu, mitte enam seda vana. Lugusid vanast ajast ei ole olemas, just nagu meidki.»
Serg ei saanud küll täpselt aru, mis toimus, aga ta tajus, et Liisit ähvardab hädaoht. Tema silme ees hakkas värelema pildike sellest, kuidas ta loojuva päikese kumas võtab laualt pussi, astub taresse ja... Edasi nägi ta vaid verd ja surma ja Liisi kaamet nägu. «Sa oled Tapja,» sosistas üks hääleke ta sisemuses. «Tapja!»
Sel hetkel aga avanes uks ja Liisi astus toast välja. Imelisel kombel ei mõjunud maailma seisak temale üldsegi, justkui ei oleks ta sellest ilmast.
«Ja mida teie siis siit otsite, päikesepenid?»
Esimene neist mustadest meestest vaatas talle otsa ja sõnas: «Me tulime sinu ja su juttude pärast.»
«Siis võite te kohe ka jalga lasta,» vastas Liisi rahulikult. «Minu jutud ja mõtted on vaid minu enese asi.»
«Siin maailmas ei ole miski vaid sinu enese asi,» vastas üks päikesepenidest. «Kõik on siin omavahel seotud, seega pead sa ilmaga arvestama. Sina ei ole seda teinud.»
Seepeale Liisi vaid muigas: «Mina just arvestangi, aga teie vaid rüvetate seda oma valede ja poeetiliste pettuste võrguga.»
«Eks võta siis vastu oma surm!» hüüdsid päikesepenid ja nende pihkudest sähvatasid Liisi suunas tulesambad.
Liisi ei olnud aga enam Liisi. Tema asemel säras nüüd must leek, tume kui öö ise oma salajasimas südamesopis. Hele tuli sumbus ta sügavustes, siis aga levis pimedus ka mööda tulesambaid. Kui see päikesepenideni põudis, süttisid nemadki põlema, aga see leek ei olnud enam must. Neist sähvis valge tuli, ere kui päikese enda helendus, neelates nad üleni endasse, nagu ka nende aiavärava taga seisnud auto.
Järgmisel hetkel oli kõik endine, maailm liikus ja uksel seisis Liisi, vaadates loojuva päikese poole. Kahest musta rõivastatud mehest ei olnud aga järel ainsamatki märki.
Ainuke märk sellest, et tegu ei olnud unega, kõlas öösel, kui Liisi sõnas: «Hea vähemalt, et neid neli ei olnud. Päikese jõud on suur ja see on ikkagi siin tema ilm.»
***
September ja oktoober möödusid Tartus, õpingute tähe all. Vaid harva sattusid Serg ja Liisi nüüd Rõuge kanti, Vastseliinasse jõudis Serg aga veelgi harvem.
Taevas oli peaaegu alati paksude hallide pilvedega kaetud ja sadas vihma. Enamasti oli see hõre seenevihm, aga vahel eksis sellesse ka mõni tõsisem sajuhoog.
Oktoobri lõpus, kui lehed puudelt juba üsna täielikult langenud (tammed muidugi mõista veel hoidsid oma okstel pruunitoonilisi mälestusi suvest), tulid suuremad vihmad. Tihe sadu kestis päevi.
Tautsa poolt Kaussjärve voolav oja hakkas vahutama ja ajas üle kallaste, ka Kaussjärv ise sulas Suurjärvega ühtseks veekoguks. Suurjärv oli küll heaks regulaatoriks, aga peagi hakkas ka temast välja voolav jõehakatis muutuma mudaveeliseks hoovuseks. Alles Kahrila pikk veepind pidas sajuvooluse kinni ja taltsutas ta hoo.
Tinni kanjonis sulises ja mulises vesi alla järve poole tormates. Neil päevadel oli näha, kuis isegi väikesed ojad on suutnud endale suuri orge uuristada.
Sel pühapäevahommikul, mil sadu lakkas, oli Sergi ja Liisi sihtpunkt aga mitte Kahrila pool, vaid hoopis teises suunas. Nad kõndisid mööda Haanja teed küngaste vahele, sinna, kus vee vool kiirem ja orud vooge paremini kogumas. Sellele ei mõelnud aga ükski väike ojake, et tema tormilisus allapoole liialt palju vett saadab, mis oma sängi kuidagi ära mahtuda ei taha.
«Arvata võib, et kohati on sadu teed ära uhtunus, sõnas Liisi. «Suuremad maanteed muidugi on jäänud, nemad on kindlate sildadega ja kõrgetel tammidel, aga pisemad rajad võivad tänaseks juba alla orgudesse kandunud olla.»
Serg noogutas. Ega tema kodukandi loomus ei olnud teistsugune.
Peale Tindi bussipeatust pöörasid nad Haanja teelt veidi kõrvale, pisemale rajale, mis lookles tasahilju metsa ja kruusaste küngaste vahele. Nii kaugele nad aga ei jõudnudki, enne veel pöörasid nad taas paremale, üle põllu metsa vahele ja orgu kaduvale teekesele.
See rada laskus oru põhja järsemalt, kui Serg oli oodanud. Tume metsane müür kerkis ta pea kohale, paremal kadus aga sama järsult alla, kust hakkas kostuma jõgedeks paisunud ojade kohin ja mühin.
Lõpuks tuli aga sellelegi laskumisele lõpp ja Serg nägi enda ees väikest välu, kus oli vist kunagi asunud veski. Üle oja viis tamm ja puulattidest sild, suurem tee aga pööras tammi taha kogunenud halliveelise tiigikese kaldale, kus kännud andsid märku kunagi toimunud metsateost.
Peale tammi tormas oja veel veidi allapoole, kus liitis oma veed teise, suuremasse. Selle poole suundus ka see üle tammi minev teeke, mis asus oru teisel kaldal taas ülespoole looklema, kadudes siis kuuskede taha ja suundudes näivalt peaoru kallast mööda edasi.
Mitte see ei olnud aga Liisi ja Sergi eesmärk. Nemad suundusid vasakule, väiksema oja kallast pidi üles.
Peagi aga lõppes rada otsa ja tema jaoks sobilik ruumgi kadus ära. Nii asusid noored piki järsku nõlva ülespoole turnima, nende all hüples aga vahutav jõgi liivakivikaljude vahel üha allapoole. Vee langus oli nii suur, et hoolimata oma pidevast tõusust ei jõudnud nad veepinnast palju kõrgemale.
«Kuiva ilmaga saaks piki ojasängi minna,» sõnas Liisi. «Siis ei ole see koht aga nii ilus.»
«Miks me üldse siia tulime?» küsis Serg veidi tülpinult. Ta oli väsinud, märg ja ilma igasuguse lootuseta sellest orust kunagi välja jõuda.
«Siin elab lohe, see on tema koopa esine maastik,» sõnas Liisi rahulikult.
«Kas tahad sa mulle täna lohet näidata?» küsis Serg üllatunult.
«Lohet? Ei. Nii suur mu vägi ka ei ole. Küll võin aga näidata sulle lohe koobast.» Liisi viipas allapoole, kus oja tegi tiiru ümber valkja liivakivineemiku.
Selle viipe peale muutus maailm. Org ei olnud enam org, vaid muutus äkitselt tumedaks avauseks, milles kauguses säramas punakas hõõgus. Koopa suust sõudsid välja mustad suitsupilved ja oja vesi voogas sealt välja kergelt aurates.
See pilt püsis vaid hetke ja kadus, paljastades taas lookleva oru ja kividel mühiseva jõeilmelise oja.
«Aeg on tagasi minna,» sõnas Liisi rahulikult. «Edasi ei tohiks enam midagi näha olla. Org on muidugi ilus, aga väga metsik.»
***
Ka jõulud ja uue aasta saabumine möödusid Rõuges, mis oli nüüdseks mattunud valgesse ja pehmesse lumme.
Haanjast pärit põristaja sõitis ikka veel oma tiiru, aga enam ei pakkunud ta Liisile huvi.
Kaua aega tagasi kõmisenud sõjaennustused olid viimaks täitumas. Maailma ühtsus pudenes koost nagu kuivav märjast liivast kuulike. Ka see ei häirinud Liisit sugugi, Serg ei olnud teda eal nii õnnelikuna näinud.
Tõenäoliselt oli asi selles, et saabunud olid aasta pikimad ööd. Päike ei liikunud enam mööda taevast ringi, ta kerkis vaid vaevu üle silmapiiri, heites lumele pikki sinkjaid varje.
Vahel sähvisid taevas virmalised, heites maale oma helklevat ja võbelevat kuma. Neil öödel kõndis Liisi sageli kaua väljas, nautides seda, mis pimeduse rüpes paistmas.
Saabus teine jaanuar ja selle päeva õhtu. Terve selle päeva oli Liisi kõndinud ringi, endal silmades eriline sära. Kui aga alevik sulges oma aknasilmad ja mattus öösse, sõnas ta vaikselt Sergile: «Täna on ehk õige aeg rääkida pimeduse lugu.»
Serg seadis end kuulama, lootuses, et leiab sealt vihjeid end ümbritseva imede kupli mõistmiseks. Ei olnud tal ju soovi kõndida kinnisilmi, samas ei tahtnud ta aga ka liigset maailmale kuulutada.
Tema mõtted kõndisid ringi, punudes unistusi ja teadmisi Pimeduse salavallast ühte, justkui oleks need mitmevärvilised lõngad. Ta nautis hommikuvärskuses puhkevat roosi, päikesepaistel end soojendavat liblikat ja muud, mis ilus.
«Oli kord tühjus, milles ei olnud midagi,» sõnas Liisi, pilk rändamas mõõtmatuisse kaugustesse. Ehk ei rännanud need mitte ruumis, vaid ajas, tungides tagasi loomiseni.
«Siiski oli olemas pimedus, sest see on ju valguse puudumine, millegi mitteolemine. Rohkemat aga ei olnud.
Tühjusesse ilmus Kangur, kes asus kuduma mõtete salalõngadest maailma. Ta tahtis seda luua võimalikult ilusana ja ahvatlevana; paigana, kus iga pisemgi koht sind kutsub ja meelitab. Ta kudus koobaste hämaruse ja salaimed, päkapikud mägede juurte alla ja näkineiud järvedesse. Ta kudus maailma kauge tee kutse. Isegi sõnajalaõied kudus ta ja metsakohina öös. Mändide tumedad kroonid kudus ta tähtede alla. Seda maailma sättis ta valgustama aga tähtede rahuliku sira. Ta vaatas seda maailma ja naeratas, sest see oli ilus.
Siis tulid ta juurde inimesed, see rahutu rahvas. Neil säras silmis uus tuli, mida nimetati igatsuseks, see aga säras ahnena ja teadmatuses olemasolevast.
«Me tahame rohkem valgust,» teatasid nad.
Kangur muigas kavalalt, sest olid tal ju juba valmis plaanid veel suuremaks iluks, veelgi müstilisemaks, salapärasemaks ja kutsuvamaks maailmaks. Nii asus ta taas tööle ja kudus taevasse kuu, selle hõbedase helgi lumel ja väänlevate varjude tantsu tules. Lõkkekuma kauge ja kutsuva, mõnu ja mugavust tõotava helgi kulus ta siia ilma. Siis lõi ta hundisilmade helgi, jaaniussikeste valguse, puu varjude väänlemise kuu kumas. Ja veel paljutki lõi ta.
Vihmasabina, kosekohina, mere mühina, tuule vihina -- kõik need siis kudus ta. Aga polnud valmis veel taevas, polnud valmis veel Maa.
Siis lõi ta lohetule kuma, kulla salapärase hõõguse, teemantide läike, eha ja koidu kummaliselt roosatavad taevatuled. Linnulaulu lõi ta, enda linnuks aga lõi rukkiräägu, kelle laul talle südamelähedasim. Udu hõbedase helgi kudus ta maailma, jõevoo läike ja virmaliste veiklemise. Sõnajalaõisi kudus ta ilusamaks, lisades veel kastepiiskade väreluse öös.
Siis lõi ta karukella valguse, oma suurima ja vägevaima loomingu, millesse pani enamuse oma jõust. Selle vägi ületas isegi tema enda oma.
Kangur vaatas oma loomingut ja oli rahul. Paremat ilma ta ei osanud teha. Ehk mõne samaväärse, kui sedagi. Ta naeratas ja noogutas pimedusele, mis muutis kõik nii salapäraseks ja paljutõotavaks.
Ei saanud ta ent rahus puhata. Tema juurde tulid ta rahvad, päkapikud ja haldjad, näkid ja tondid. Kõige ees kõndisid ent inimesed, kelle silmis too igatsuseks kutsutav leek nüüd juba tormina möllamas. Mitte ainult neis ei lõõmanud aga see teadmatusest ja uudishimu puudusest toitu leidev leek, säras ta kildudena ju isegi lohede kavalais silmades, muudest rahvastest rääkimata.
«Me tahame rohkem valgust!» teatasid nad.
Siis haaras Kangru endasse tusk. Ta asus lõimi keerutama, ent enam ei juhtinud teda soov saada ülimat ilu, parimat ilma, imede võrku. Ta kudus siia päikeselõõsa, mis imeb maast viimasegi vihmatilga, kaotades ühtlasi kuu helgi ja pannes ta peeglina taevasse päikest järgi aimama, palavuse, lumelagedate verdtarretamapaneva helgi. Surma kudus ta ilma ja teise kanga otsa lõi ta pahameeles Põrgu.
Siis sai see ilm valmis, punetav, verine, lõõmav. Kangur aga kogus end veidi ja taltsutas pahameelt. Ta lõi taas Pimeduse lapikesed, mis varjasid ta saladusi ja avastamata imesid, hoides neid kiivalt Päikese ja Päevailma eest varjul. Nii suutsid vaid need, kel veel mälestusi olnust, paremast ilmast, midagi leida ja parandada löödud haavu. Tema looja seda enam ei suutnud, ta oli endast liig palju andnud. Tema looming valitses juba tema üle.
Kangur aga kadus, suundus olematusse puhkama. Ei suutnud ta enam oma loomingust hoolida. Ilu oli ununenud ta meeltes ja koledusi ei julenud ta enam vaadata.
Kui aga saabub Tuleaeg, Surma aeg, Päikese aeg, siis räägitakse, et Kangur tuleb veel tagasi, loob maailma uuesti, kaotab kangast koledused.»
Serg oli vajunud sügavatesse mõtetesse. «Kas oled sa Kangur,» küsis ta Liisilt.
See puhkes naerma. «Ei, mina küll Kangur ei ole. Küll tunnen ma aga, et mul on selles loos veel oma osa mängida, et ma aitan sel lõpuni jõuda, olgu see siis milline tahes.» Ta vaatas tõsiselt Sergile otsa. «Pigem oled Kangur sina, sinus on rohkem väge kui minus. Aga ei, see on teistsugune, liialt päikeseline. Ma ei tea, kes sa oled, või mis on sinu osa. Ehk oled sina see, kes koob ümber Päevailma, kaotab sealt koledused, eraldab ta Põrgust. Aga ehk kootakse ringi ka too roheline õuduste pesa...
Mina olen lihtsalt Elisa, või ehk too aimamatu Liisi, kelle osa ma veel ei tea. Rohkemat olla ma ei julge. Kes teab, mis on väljaspool ilmakangast?»
Serg ei taibanud küll asjast paljut, aga tal oli kahtlane tunne, et asi pole mitte temas, et tema ja Liisi saatused on kellegi nähtamatu käe poolt ühte kootud.
***
Sellest päevast peale aga hakkasid lõngad lahku minema ja Sergi haaras ta enda elu. Liisiga oli küll endiselt meeldiv koos olla, aga see ei olnud ikka päris see mis enne. Ka Liisi hoidis nüüd noormehest veidi eemale, ei naernud enam nii sageli ja jälgis läheneva sõja märke.
See ei olnud aga sõda, mis neid lahutas, vaid erinevused. Oli ju neil palju ühist, aga väljendus see ühine ka just erinevustes. Mälestusedki olid neil samadest asjadest erinevad.
Nii möödus talv ja kevad, aga suhted olid ikka veel poolde sammu käivad. Seega otsustas Serg, et kutsub Liisi oma küla jaanipeole, lootes, et midagi muutumas.
Enne seda oli veel viimne käik sõnajalaõite ja Vetehalliga järve äärde. Seekord kõndis Sergki õõtsikule ja sukeldus mudapõhjalistesse mustavatesse voogudesse.
See OLI elamus. Ta tundis, nagu kannaks muda teda õrnalt edasi, hellitaks ta jalgu ning sääri. Liisi aga tantsiskles ta kõrval veepinnal, seljas sinine kleit. Temas oli elegantsi, kui ta selle serva kergitas, laskmata veel riiet märjaks muuta.
Vetevana aga ei ilmunud. Eks oli ju taas päev, päevad aga olid neile mõnusaimaks uneajaks.
Hiljem vinnas Serg end õõtsikule ja asus rätikuga kuivaks hõõruma. Ta kõhul ja rinnal tolknesid karvade vahel mudakübemed ja rohekad vetikaniidid.
Liisi kaevas samal ajal mullast välja ühe sõnajala ja pani ta potti. Sel hetkel säras ta silmis varjamatu kurbus.
See oli viimane kord, kui Serg Rõugesse sattus. Viimast korda läks ta Kaussjärve ujuma, mööda vanast punastest tellistest koolist ja kirikust, kaunist isetehtud treppide ja rõduga kivimajast otse teel alla, aleviku keskusesse, mööda vanast surnuaiast ja Suurjärvest.
Järgmine päev oli sihtpunktiks juba Vastseliina kant.
***
Esimene buss oli Luhamaa buss, selle pealt maha minnes tuli veel mitu kilomeetrit jala läbida. Vahemaa ei olnud aga väga suur ja Meremäe bussini kaks tundi aega. Nii otsustasidki Serg ja Liisi veidi jalutada, kuigi seda pidanuks nad naa või nii tegema. Uue-Mõla asus veidike lõuna pool, Meeksi oja kaldal.
Liisi ei olnud ennem sealkandis käinud. Ei talvel ega suvel liikunud ta mujale kui Võrust lõunasse. Seega andis see käik tema sõnade kohaselt rohkem võimalusi uue õhuga harjuda.
Minek ei kestnud kaua, sest Liisi oli kiire sammuga. Ja mis viga kiirelt käiagi, kui tülikaid pakke kaasas ei ole.
Nii paistsid peagi Vastseliina kantsi vägevad punased müürijupid. Seal, nende all käisid nad korraks istumas, kuigi jalge puhkamiseks seda nimetada ei saa. Koht oli lihtsalt ilus.
Sealtmaalt hakkas juba Sergi jaoks kodu. Siin oli tuttavaid ja sõbramehi, asukate elulaadki oli omam kui läänes. Siin oli ta isegi sadu kordi käinud, kord poes, kord kooliteel olles.
Seda kodu ta ka Liisile tutvustas. Edasi minnes oli tal pea iga põõsa kohta oma lugu, kuigi ehk kõik ei väärinud või ei talunud rääkimist, isegi mitte Liisile. Alles sel hetkel taipas Serg tegelikult, mismoodi Liisi lugudes saladus elunes.
Ka vastutulevad inimesed olid juba omad, õige lõhna ja tegumoega. Mitte et neid just väga palju oleks olnud, aga mõned ikka, sest oli ju praasdnik tulemas, selleks oli aga vaja ettevalmistusi teha.
Esimesena tuli küll vastu selline inimene, keda omaks nimetada olnuks kuritegu iseenese suhtes. Andri oli see naabripoiss, kellega nädalgi koos elada olnuks Sergile valusam, kui minut tulistel sütel veeta. Ühesõnaga, see oli see naabripoiss, kellega koos ei tehtud mitte midagi muud, kui kakeldi ja tülitseti.
«Ennäe, keda ka siinmail näha,» sõnas ta pilkavalt oma Mercedese kinni pidades ja autoust avades. «Oled isegi miski tibina omale leidnud. Neiuke, mis selle uhmpeaga ikka oma aega raiskad, tule istu peale.»
«Istuksin meeleldi, aga su sõidusuund on veidi valevõitu,» sõnas Liisi oma kõige väärikamat naeratust naeratades. «Aga loodetavasti kehtib su kutse täna õhtulgi.»
«Kõik mu uksed on sulle alati valla,» sõnas Andri Elisale õhusuudlust saates ja sõitis edasi. Vaid tolm jäi ta möödumise märgiks õhku hõljuma ning okas Sergi südamesse idanema.
Teine vastutulija oli aga juba palju meeldivam. Tegelikult oli see isegi üks Sergi parimaid sõpru, Iivan Pratnov, mees, kes mäletas veel isegi elu teisel pool piiri.
«A nu see ju noorsand Serg,» sõnas ta rõõmsalt. «Tood ka oma neiu külarahvale näha. Vaata, et neid kadedaks ei tee. Viina tahad?» Selle peale koukis ta põuest plasku pipranapsiga ja kummutas lonksukese kurku. Kui Serg eitavalt vastas, võttis ta veel lonksukese ja sõnas. «A nu õhtul praasdnikul näeme, siis joome isegi ehk õuhkat mõne suutäie. Nu seda ei tohiks viinaga segi juua, aga kes enam sellest hoolib.»
Nii tuigerdas ta oma teed, olles end juba õhtuks üsna varakult ette valmistanud. Serg ja Liis aga jalutasid mööda tolmust riba üha edasi, vastu oma saatusele.
***
Uus-Mõla oli suur küla, kolmesaja elanikuga, aga poodi seal ei olnud. See-eest oli ühel künkal uus ja valge kabel, samuti all orus asuv algkoolihoone.
Oli ju Vastseliina nii lähedal, et ei valmistanud mingit raskust seda maad isegi jalgsi läbi kõndida.
Peoplats asus kabeli ees, suurte arukaskede vahel. Sinna oli laotud suur hunnik kände, oksi ja muud põletismaterjali. Tulest ehk olulisemgi oli aga veidi eemal, kaskede all asuv pudelite asupaik. Iga pere annetas omalt poolt midagi, kas koduõlut, koduveini või viina. Suures pappkastis leidis varju Lenja puskariaam, Andri poolt oli konjak. Oli ju tegemist kogu küla peoga.
Papp kõndis enne peo algust ringi ja piserdas nii lõkkeasemele kui ka pudelitele pühitsetud vett. Siis süütas Iivan tule ja suundus otsemaid kaskede poole, kuna tema oli küla kuulutamata ataman ning see, kellel õigus esimesele lonksule.
Uus-Mõla praasdnik oli tõepoolest uhke. See oli nii kena, et tuldi kohale ka Vastseliinast ja Meeksist, kuigi neis kohtades olid omad peod.
Timofei lõi lõõtsapilli loo lahti ühel pool lõket, noored metallistid tinistasid teisel pool oma kitarre. Nii said kõik tantsida selle muusika järgi, mis neile enam meeldis.
Elav muusika tüütas aga peagi Andri ära ja ta tõi kodust juhtmed, seadis paika maki ning kõlarid. Timofei vanematele mõeldud muusika jättis ta rahule, metallistide poole sättis ta aga oma tantsulavaks, kus mängis tema muusika.
Sinna Liisi ka suundus. Ta sinine kleit säras Sergi silmis kui sinilind, mida vaid näed ja ei taba. Selle peale rüüpas ta sõõmu viina ja kõndis ka peoplatsile, aga kaela ei langenud talle mitte Liisi, vaid naabritüdruk.
Ja ennäe, kui ta naases pudelite juurde, näis talle iga uue lonksuga, et teisel pool lõket on Liisi tantsupartneriks üha enam ja enam Andri. Ja mis veelgi imelikum, kuigi päike oli juba loojunud, näis talle, et selle verev ketas ripub ikka veel lõkke kohal, teda põlglikult vaadates ning talle midagi kõrva sisse sosistades.
See oli justkui narritava saatuse vihje, et Liisi on temast lõplikult lahus. Kuis olnuks võimalik, et nende lähedus veel kasvab, kui ta tantsis Andriga, Sergi isikliku vihamehega? Nii võttis ta lõpuks Iivani käest vastu pudelikese eetriga ja valas endale veidike. Kuuma jutina läbis see ta kõri, kuumav jutt läbis ta mõistust, päikeseketas muutus veel verevamaks, kui ta enne oli olnud; ja Serg kõndis ebakindlal sammul taas ümber lõkke.
«Kus Liisi on?» küsis ta esimeselt ettejuhtujalt. See kehitas vaid õlgu. Mis oli temal mingitest Liisidest.
«Kus Liisi on?» küsis Serg veelgi nõudlikumalt. Ta ei suutnud tajuda, et nimi «Liisi» võis enamikule võõras olla.
«See oli see neiu, kes Andriga tantsis?» küsis keegi tal õlast haarates. See oli Aleksander, Sergi lapsepõlvesõber ja eakaaslane. «Sel juhul läksid nad koos küla poole.»
«Koos? Küla poole?» Serg vaatas nõudlikult Aleksandri poole. «Mis... miks küla poole? Täna ju praasdnik.»
«Ei mina tea,» vastas see. «Kuule, sa oled ju juba täiesti purjus.»
«Mina? Purjus?» vastas Serg imestunult. «Ei ole purjus. Praasdnik on täna, nii olengi veidi võtnud, aga et purjus, seda mitte. Ma lähen siis küla poole. Praasdnik ju.»
«Hei, mis sinna?» hõikas Aleksander talle veel järele, aga Serg juba läks. Tema silme all säras pildike kui erk päikesekiir. Pildike verisest noast, voolavast verest, Liisi tardunud silmadest. Vahel vilksatas sinna ka mustades prillides mees, kel nii kangesti Andri nägu. Tema selja taga kerkis aga üha kõrgemale verev päikeseketas ja jalge all avanes roheline laik, kust kostus õõvastavat naeru.
***
Küla oli mattunud öisesse pimedusse. Vaid ühe maja, Andri kodu, akendes särasid tuled. Selle poole Serg oma sammud seadiski.
Tema kõrvus kumisesid sõnad, mis lausa iseenesest, punase päikeseketta naeru saatel mehe ajust sinna tungisid: «Sa oled pussitaja! Tapja!»
Peos oligi Sergil uhke pussike, mida ta küll põhiliselt pudeliavajana kasutas. Seekord oli aga lahti tõmmatud just noa osa.
Kui ta oleks vähegi mõelnud, siis oleks ta oma käitumist väga imelikuks pidanud. Seda ei teinud ta aga kohe mitte, mõtlemise tegid tema eest ära viin ja päike.
Ta astus üle Andri ukseläve ja sammus sealt kohe, ilma koputamata, kööki.
Seal oligi Liisi ja oli ka Andri. Nad olid teineteise kaisus ja nii palju, kui Serg nägi, nad ka suudlesid. See ajas tal kopsu üle maksa ja ta käratas: «Kas sa Andri oled tõesti siis nii nigel mees, et muidu naisi ei saa, kui neid teistelt ei varasta?»
Seepeale ajas Andri end püsti ja tema ei tuikunud sugugi vähem kui Serg. Oli ta ju juba hommikul joomisega alustanud. «Sina ise ei ole mees, vaid poisike mu kõrval. Sa õpid ülikoolis, aga mina, näed, teen sel ajal palju raha! Mõni ime, et ükski tibin ei taha sind. Isegi see... Liisu... temagi tuli ise minu juurde, kui ma vaid kutsuvalt viipasin.»
Serg tuigerdas paar sammu edasi, ise oma noakest kõvemini pihku pigistades. «Kas arvad sa, et vaid raha teeb sust mehe? Kui ma tahaks, oleks ka minul palju raha, aga mina pean muust lugu. Ma joon sust rohkem, tean sust rohkem ja olen sust tugevam kah olnud. No tule ära Liis, mis sa selles tüübis ikka leiad?»
«Ah et sina oled minust tugevam olnud?» urises Andri. «Ei sa ole ühti, oled alati olnud üks suure suuga tühikargaja oma tühja rahakoti otsas. No näed, Liisi, tuleb nüüd siia, minu majja, ise purjus, ja tahab MINU tüdrukut endale.»
Sergi viinapäikseses ajus muutus mõttering üha ahtamaks. «Tule ära, Liisi, ja pärast me veel räägime juhtunust.»
«Aga ma ei taha ära tulla, mul on siin hea,» sõnas Liisi rahulikult.
«No näed, sina ei ole tema jaoks mitte miski mees,» sülitas Andri Sergi poole.
«Ah nii!» röögatas Serg/viinapäike. «Kui sa ise ei tule, siis viin ma su siit kaasa!»
«Ega ei vii küll!» paisus ka Andri hääl tormilisemaks. «Siit majast ei vii sina mitte midagi ära, könn! On see ju minu maja, minu tööga teenitud raha eest ostetud on siin kõik.»
Nüüd tõstis Serg/viinapäike noa ja urises: «Kas sina, sitikas, tahad mind takistada? Ma teen su ühe käega ka laiaks!»
«Ega ei tee küll!» lausus nüüd Andri ja haaras ka laua pealt noa pihku.
«Kas sa kõnts tahad muga kakelda?» urises Serg pahaselt. Tal oli pehme kahtlus, et mitte nii ei pidanud asjad minema.
«Tahan! Siis ei saa sa enam iial Liisile ütelda, et oled minust tugevam!»
Nüüd sekkus aga Liisi ise, astudes Sergile lähemale ja öeldes: «Kui sa temale viga teed, siis jään sind alati vihkama!»
«No kui sa nii ütled, siis teen ma sinule viga,» sõnas Serg vihaselt ja astus sammu Liisi poole, kes kahe mehe kõrval seisis. Andri aga astus oma suure noaga talle lähemale ja lõi. Siis kustutas punane viinapäike kõik mehe mõtted ja mälestused. Ta mäletas viimse asjana seda, kuis Andri nuga tungis tema pussi hoidvasse kätte, rohkemat mitte.
***
Serg ärkas selle peale, et kellegi jalg ta ribisid togis. Ta pea lõhkus valutada, sest eile oli olnud praasdnik, aga peale praasdnikuid tavaliselt käsi ei valuta.
Ta avas silmad ja nägi musta nahksaabast. Selle kohal oli aga sinine püksisäär.
Jala taga oli ta oma parem käsi, mis verine. See näis üsna hullusti katki olevat.
Kõige hullem oli see, et ta ei mäletanud midagi.
Ta pilk liikus mööda säärt ülespoole. See kuulus ehtsale politseinikule. Lisaks näis, et see pole mitte ainus taoline isik.
Jalg liikus veidi ligemale ja tabas uuesti tema ribisid. See vihjas sellele, et ta oli midagi teinud. Aga mida?
«Tõuse nüüd üles, viinanina,» sõnas politseinik pahaselt.
Serg üritas jalule tõusta, aga paremale käele oli kuidagi raske toetuda. Vasak käsi... see oli ka nagu mingi imeliku korbaga kaetud. Serg tõmbas selle veidi lähemale.
Vasak käsi oli üleni verine. Seal oli ka Andri suur lauanuga.
Politseiniku taga paistis aga Andri keha, nägu üleni haavadega kaetud, rinnastki lähtumas pruunikasmust nire.
Sergile meenus äkki vapustava selgusega eelmine öö või siis käesoleva öö algusosa. Seda küll vaid sinnamaani, kui Andri nuga ta kätte tungis.
Edasist ta ei teadnud. Ta ei olnud sugugi kindel, kas tahtnukski teada.
Ta üritas tõusta. Sellega sai ta kuidagi hakkama. Ühtlasi poetas ta ka noa peost.
«Kus Elisa on?» küsis ta veidi jahmununa.
«Räägib parajasti uurijale, millega sa hakkama said,» teatas politseinik. «Rikkusid terve küla peo ära.»
«Anna nuga siia, see jääb asitõendiks,» sõnas teine politseinik.
Sergil oli selline tunne, nagu oleks terve maailm ta vastu. Ta tõotas, et ei joo enam kunagi. Samas muigas mingi sisemine hääleke, öeldes, et on juba liiga hilja.
«Hakka aga auto poole astuma,» sõnas esimene politseinik.
Serg läks, tundes, et see on tema maailma lõpp. Ees ootas hoopis uuem ja võõram ilm, koht, kus ta senine elu vaid kribalake.
Enne autosse istumist hõikas veel Aleksander: «Anna andeks, Serg. See on minu süü. Pidanuksin taipama, et sind tuleb veidi kinni hoida.»
Serg aga tundis, et Aleksandril pole õigus. See lükanuks vaid toimunut edasi.
Edasi ajale, mil kõik võinuks olla veel hullem.
***
Liisi sõnade kohaselt oli Serg peale seda, kui Andri noa ta kätte torkas, selle teiselt purjus mehelt käest rabanud ja algselt proovinud tema rünnakuid tõrjuda. Kui aga isegi mööda nägu alla nirisev veri Andrit ei peatanud, siis torganud Serg talle noa ribide vahele. Mehe pisikesest noast ei olnud juttu; see nagu ununenuks üleüldse.
Kohus uskus teda ja uskus ka Serg. Langes see ju ühte sellega, mida ta mäletas.
Kinnitas ka külarahvas ju, et ei olnud nad eal heasti läbi saanud, et nad teineteist juba varem ähvardanud olid ja et pidugi liikus üha selles suunas, mis juhtunud oli.
Nii mõistetigi Serg süüdlaseks, kergendavaks asjaoluks fakt, et Andri oli esimesena noaga löönud. Vangla ootas meest aga ikka.
Aleksandr ja Iivan kinnitasid veel Sergile, et ta ei pea kurvastama. Küll ta kord välja pääseb, tuleb ehk veel koos Liisiga tagasi ja... «Küll siis joome,» sõnas Aleksander. «Ja võtame ka õuhkat,» kinnitas Iivan.
«Just,» naeratas Serg. «Ma tulen veel tagasi, Vastseliina, ma ei ole surnud. Tulen tagasi koos Elisaga ja siis joome end täis. Maani täis. Ja peale seda on kõik hea.»
«Viis aastat... no see on sulle nohu,» sõnas Aleksander.
«Just sedasi peabki ellu suhtuma, mu poiss,» naeris Iivan. «Kui elu mängib sulle siga, ära pane tähele. Küll ta ära väsib. Olen ise nii elanud ja selle tulemusega rahul.»
«Me jääme sind ootama,» kinnitas Aleksander.
Serg aga tundis, et oodaku nad nii palju kui tahavad, tema enam tagasi ei pääse. Noorusrajad olid lõplikult sulgenud, need sulges ta selja taga kolksuga kinni langev kongi uks.
Selles maailmas ta enam tagasi Vastseliinasse ei saanud.
***
Elisa tuli teda korra vaatama, umbes oktoobrikuus. Ta silmis oli kohutav väsimus ja hirm. See ei olnud kaugeltki see Liisi, keda Serg mäletas.
«Mul on kahju, et nii läks, aga nii pidigi minema,» sõnas ta. «Mina ei valinud aega, see polnud minust sõltuv. Klaipedas aga juhtus nõnda, et Juozas jäi tööst ilma.»
«On se siis nii oluline?» küsis Serg.
«On,» vastas Liisi kindlalt. Ta silmades sädeles pisar. «Oleks tahtnud sulle rääkida imedest, Irmelini mõõkadest, Põrgu jumalaist, leedulastest... Aga need jutud jäävad rääkimata. Mina olen ju ikkagi Liisi, sina aga midagi hoopis muud.»
«Mis ma siis nii väga muud olen?» küsis Serg tagasihoidlikult.
«Oled, muide. Tead ju, et käisin eelmine suvi sõnajalaõit toomas. Ei saanud aga ma ühtki neljast värvist. See õis põles mu peos musta leegiga, mis neelas endasse kõik valguse ja oli samal ajal ise valguseks. Ja põrgu ei julenud seda noppida.»
«Mäletan ikka, miks ma siis ei mäleta,» vastas Serg nukralt.
«Ei rääkinud ma sulle sellest, et miks ei juletud seda võtta,» jätkas Liisi. «Sellel õiel on ka muid vägesid, kuid see, kes on saanud omale musta, öö enda värvi sõnajalaõie, see võib näha suurimat saladust pimeduse varju all, karukella valgust.»
«Ja mis selles siis nii erilist?»
«No see on ju isegi Kangrust vägevam, mõõtmatu jõud, mille loomus teadmata ka jumalaile ja põrgule, nii et ei ole nad eal täinud sellega mängida.»
«Ja sina, Liisi?»
Elisa vaatas talle pisarsilmil otsa ja sõnas siis end rahulikuks sundides: «Aga ma ei tea ju. Ma ei tea. Tulevik on nii tume, tuline ja surma täis...» Ta vaatas Sergi poole. «Selles me erinevus peitubki, et sina ei tea tegelikult neid vägesid ja ei karda. Sina näed kunagi karukella valgust, see on kindel... Ja siis oled sa juba seal, kuhu ma ei saa iial, teadmiste juures, mis mulle tundmata jääb.»
Ja siis kadus maailm Sergi ümbert, viinapäikese märk lahtus lõplikult ta meeltest ning ta mäletas toimunut, kõike, mis Liisi tema heaks tegelikult oli. Siis puhkes ta nutma ja nuttis kibedalt, märkamata seda, kuidas tüdruk ka nuttes minema läks. Ta tajus vaid seda, et nad olid täielikult eri maailmadesse sattunud, et ta oli ise seda teadmata astunud üle piiri, olles nüüd teel kuhugi mujale.
***
Juozas hulkus nukralt mööda Klaipeda kaldapealseid. Ikka ja jälle pöördus ta pilk teisele poole väina, kus Kura maasäär kahe merelapi vahelise teena üha kaugemale lõunasse viis.
See viis kaugemale lootusetuse linnast, aga jäi siiski lähedale Juozasele nii armsale merele.
Ta pilk libises kahele purjekale, mis liuglesid üha kaugemale merele. Soovis ka tema olla ju ühel neist, liuelda vabana üle vee. Kunagi oli temagi selle alaga tegelenud, aga see oli ammu.
Ta oli juba vana, liiga vana ja liig ammu vetel seilanud, et uuesti merele minna.
Vanus oli see neetud pahe, mis kuidagi ei kadunud. Vanuse tõttu tema uue kataloogisüsteemi loomisel raamatukogus töö kaotaski. See ta kõrge iga oli takistuseks ka kuskil uuesti ametisse asumisel.
Juozas vaatas uuesti merele. Tugev tuul kandis temani soolakat vetikalõhna ja pani mehe silmad vett jooksma. Ta peas küpses kergelt mõte kõigele lõpp teha ja võtta üks väike paat ja sõuda üha kaugemale ja kaugemale lääne poole, seni kuni... Aga see oli paha mõte, paadi puudumist oleks nähtud ja teda oleks tuldud otsima. Niisama vette hüpata Juozas aga ei julenud.
Lainete mühin oli aga tegelikult sel päeval üsna ergutav. Juozas kuulas seda, tundis, kuis see ta mured hajutab. Mere ääres hakkas tal alati kergem.
See tuli nii tuulest, mis puhus siin vabamana kui kuskil mujal, see tuli mere hõngust, mis Klaipedas oli etem kui Palangas või Neringas. Lainete müha oli see, mis viis mõtted mujale, tulevikku, eemale mineviku varjudest.
Ega Juozas siis nii vana ei olnud, vaid viiekümne viiene. Ta võis veel leida uue töö, isegi siinsamas, Klaipedas. Ja ka purjetamine oli vaid kättevõtmise küsimus.
Justkui selle märgiks ilmus ta kõrvale üks veidi nooremapoolsem pikk blond mees, kel isegi sellise ilmaga seljas soliidne valge pintsak. Ta vaatas samuti merele ja sõnas: «Mõjuv on avarus, kas pole? Tekib lausa tunne, et tahaksid seda ületada. Aga see ei ole lihtne.»
«Eks ta ole nii jah,» nõustus Juozas.
Võõras nihkus talle lähemale ja sõnas: «Selleks on vaja pingutusi, eneseohverdusi... Mina olen selleks valmis, aga kas ka teised? Kas sina oleks millegi suure saavutamise nimel tooma ohvriks koguni oma elu?»
Juozas nihkus temast veidi eemale. Ei olnud see just seda sorti vestlus, mida ta tahtnuks mere ääres ajada. Aga teisel pool seisis ju veel üks valges pintsakus mees, lüheldane, tüse ja sõbraliku näoga. «Kas on sul soovi maailma muuta? Kas soovid sa midagi suuta? Kas ihkad rebida end lahti tavapärasest, rakendada oma oskusi... Kas soovid sa tööd?»
Juozas kehitas selle peale õlgu. Veidi imelik ju nende meeste jutt oli, aga tööd oli tal ka vaja.
***
Ta hakkas töötama Kedainiais. Nende asutuse peakorter asus küll Visaginases, aga sinna ei sattunud ta kordagi. See oli ehk isegi hea, sest Kedainiai oli merele tunduvalt lähemal.
Seda aga, milles ta töö seisnes, ei suutnud ta kuidagi taibata. Tajumata jäi ka põhjus, miks valiti välja just tema. Hiljem sai ta muidugi teada, et neid oli veel teisigi, kõik enamasti vanemad inimesed ja kultuuriga seotud tööpostidelt.
See ettevõte, milles ta töötas, oli aga kuidagi seotud Ignalina keskusega. See tähendas füüsikat, kõrgeid energiaid ja muud, mil kultuuriga väga vähe ühist.
Tema tööl näis aga puuduvat ühine nii kultuuri kui füüsikaga. Kord tuli ta juurde Marius, see tüsedam mees, kord Vytautas, see pikem. Vahel tuli ka kolmas, juba rohkem füüsiku mõõtu välja andev (või pigem tehniku olemisega) Eirikis. Siis pidi ta kellaajast hoolimata kõndima läbi koridoride laborisse, kus talle seati pähe kiiver ning saadeti virtuaalse reaalsuse maailma.
Oleks seal siis midagi huvitavatki juhtunud olema, aga ei. Ta pidi seal enamasti mängima üht mängu, suunama punast noolekest sihtmärgini. See sarnanes väga mõnele lennusimulaatorile, aga tal oli vaid üks rada. Kõige rohkem võinuks asja võrrelda kolmedimensioonilise rallimänguga.
Raja kõrval oli helendav udu, sinna ei tasunud sõita. Olenevalt ajast ja kohast lõppes see kas ajakaotusega või sõidu lõppemisega.
Muidugi oli vahel ka teistsuguseid asju, ta pidi vahel arvutisse sisse trükkima kultuurilisi materjale, koostama ülevaateid ja korrastama muidki materjale, aga see ei olnud ta põhitöö. Põhitööks jäi ikka mäng.
Juozas võis vaid ohata ja edasi töötada, vabaks teda enam ei lastud. Tema oli tööle asunud ja sinna pidi ta ka jääma. Kõigest aimdus, et tegemist on riikliku suurusjärku saladusega.
Palk oli tal muidugi korralik, aga mehe hing igatses tõelise töö ja vabaduse järele. Need kaks asja olid aga kättesaamatud ja paistis, et igaveseks.
Novembris selgus alles ta töökoha olemus.
***
«Me oleme valmis lõplikeks testideks,» sõnas Marius. «Homme on sul väga huvitav päev.»
«Siis pean ma varakult magama minema,» sõnas Juozas.
«Seda mitte,» sõnas Vytautas. «Sa teed kuni homseni oma tööd ja homme samuti.»
«Aga ma jään ju püstijala peal magama,» kurtis Juozas.
«Ei jää. Või kui jääd, ajame su üles.» Vytautas oli viimasel ajal hiilgavalt napisõnaline.
Marius libistas talle midagi pihku. «Näe, võta, need on kofeiinitabletid. Kui asi õnnestub, saad ülehomme puhkuse.»
«Ja kui asi ei õnnestu?» sõnas Juozas veidi kahtlevalt.
Sellisest võimalusest aga ei räägitud.
Edasisest meenus Juozasele vähe. Temaga tehti igasuguseid teste, talt võeti verd, ühesõnaga pandi ta end katsejänesena tundma. Aga eks seda ta ju oligi.
Arvuti taha teda enam ei ühendatud. Meditsiiniline hookuspookus võttis kogu aja ja otsustades arstide pilkude järgi oli seda liig vähegi. Aeg lendas Juozase jaoks kiiremalt kui kunagi enne. Vaid kofeiin hoidis teda jalul.
Järgmise päeva lõuna ajal tuli aga Eirikis ja sõnas, et kõik oli valmis. «Nii, Juozas, nüüd lendad sa kosmosesse.»
Selline uudis tuli Juozase jaoks veidi rabavana. Ükskõik, mida ta oma töökohast oodanud ka poleks, ainult mitte seda. «Miks just mina?» sõnas ta.
«Sest sa oled meil ainus, kes on kosmonaudikoolituse läbinud,» vastas Vytautas. «Teised kandidaadid osutusid kõlbmatuteks. Füüsis oli nõrk või jäid nad vaimses osas nigelaks või ei olnud nende mõtlemine piisavalt süstemaatiline. Leedu-suuruses riigis on korralikke kosmonaute raske leida.»
«Vabandust, et me sellest sulle varem ei rääkinud, sõnas Marius kohvitassi tühjendades, kusjuures ta käed värisesid. «Me pidime aga tagama kõrgeima turvalisuse. Tead, välisilmas käib ju sõda.»
«Ja te tahate öelda, et teil on rakett, et see võib kosmosesse lennata ja mina pean seda juhtima?» küsis Juozas värinaga hääles.
«Jep,» mainis Vytautas mokaotsast, «seda oled sa ju ennegi teinud.»
«See mäng?»
«See mäng jah,» muigas Marius. Mehitamata raketi juhtisid sa üsna kenasti ümber Kuu.»
«Aga kui ma ei ole nõus...» alustas Juozas.
«Siis oleme volitatud vägivalda kasutama,» sõnas Vytautas nukralt. «Me oleme tegelikult üsna sundseisus.»
Nii juhtuski, et kaks tundi hiljem kõndis Juozas üle pruunidest betoonplaatidest väljaku valgetest keraamilistest plaatidest lennuki moodi masina poole. Eirikis võttis selle kõrvalt kastist siniselt võbeleva välguga toru ja sammus koos Juozasega raketti. Vytautas ja Marius jäid aga alla seisma, pilgus tõsine mure.
Eirikis lükkas toru masinasse, mis nägi välja, kui oleks ta pärit kahekümne teisest sajandist, aitas Juozase skafandrisse ja seejärel sättis ta tooli mugavamaks. «Sa ära karda, me peame sidet ja rakett on testitud.»
Juozas tahtnuks öelda, et kõigi tunnusmärkide järgi on ta ikkagi esimene, kes proovib selles mehitatud kosmoselendu, aga ta hoidis oma sõnad tagasi.
Ta vajus juba tuttavasse helendavasse udusse, milles pikapeale asus avanema laiem ja sirgem rada kui tavaliselt. Tema keha muutus äkitselt veidi raskemaks, siis see aga kadus. Juozas ootas vaistlikult kaaluta olekut, aga seda ei tekkinudki. Ta oletas, et rakett liigub pideva kiirendusega.
Aega ta ei tajunud, ainus, mis oli, oli helendav udu ja tee. See tegi ära oma looke ja jõudis lõpule, tehes enne seda veidra silmuse. Siis ta üha ahenes ja ahenes. Lõpuks kustus ta täielikult ja järele jäi vaid helendav udu.
Järgmine asi, mida ta tundis, oli see, et tal aidati skafander seljast. Ta nägi enda kõrval seismas võidurõõmsat Vytautast, seejärel jäi ta aga lihtsalt magama.
Peale seda lendu hoidsid arstid teda kaua oma kontrolli all, tehes temaga igasuguseid teste. Lubatud puhkus aga näis libisevat kättesaamatusse kaugusesse.
«Oleks meil mõni peale sinu veel,» sõnas kord Marius usalduslikult, «siis ei oleks sa kaugeltki nii suure koormuse all. Küsimus on aga paljudes eludes, me ei saa ju lubada, et sa näiteks auto alla jääks.»
Juozas ohkas ja üritas leppida paratamatusega, et temast on saanud teeneline kosmonaut. Oli ta ju juba teinud tiiru ümber Marsi.
***
Eirikisest sai teine leedulane kosmoses. Ka tema oli teinud läbi need testid mis Juozaski. See sai arstidest veidi vabamaks ja pidi nüüd teise tiirugi tegema, seekord kaarega ümber Päikese, mööda Merkuurist.
Taas kõndis ta üle pruuniplaadise kosmodroomi, imestades platsi väiksuse ja maandumiste täpsuse üle. Ees kõrgus raketi juba tuttav valge kere, mis näis olevat kuidagi kodune.
Eirikis võttis taas abivalmilt kastist toru, vaatas seda mõtlikult ja sõnas siis: «Tegelikult peaks kütuse välja vahetama, see on juba kolm lendu kasutusel olnud.»
Juozas vaatas mõtlikult toruga baasi poole kõndivat Eirikist. Ta ei osanud küll arvata, mis kütus nii väikses torus kolme kosmoselendu üleval pidada suutis, aga see pidi olema midagi erilist. Midagi sellist, mida ei olnud ei ameeriklastel, venelastel, hiinlastel ega ka kellelgi muul sõdijatest. Talle sai palju selgemaks, miks baas nii turvalisust nõudmas oli ja miks lennust ei teatatud enne, kui ta selleks täiesti valmis oli.
See pidi olema väljakutse kõigile suurjõududele. Taoliste vägede üle saavutatud kontroll andnuks võimaluse luua eriti võimsaid relvi. Sõja oleks see muutnud ülisurmavaks. Alles nüüd tajus Juozas Vytautase ja Mariuse vastutust.
Eirikis oli jõudnud baasi seinani. Ta asus ühes orvas manipuleerima, tõmmates klaastorust midagi välja ja lükates sinna sinakalt helendava metallvarda.
Siis aga läks midagi väga valesti. Toru lõhkes tal peos, paisates Eirikise vastu betoonseina. Sealt ta enam ei tõusnud.
Vytautas tormas otsemaid tema poole, ise midagi raadiosaatjasse röökides. Marius aga vajus lihtsalt betoonplaatidele istuma, juhmistunud pilk ikka veel Eirikise poole pööratud.
Raadiosaatja asus midagi putrama. Marius pööras oma kalbe näo Juozase poole ja sõnas: «Nüüd oled sa siis meie ainus kosmonaut.»
Juozas püüdis aga toimunut taibata. Kui selline plahvatus juhtunuks kuskil kosmoses, mis saanuks siis temast? Ta sai aru, et selline risk käis ameti juurde, kuid ei olnud tema ju selleks soovi avaldanud.
«Tänane reis jääb ära,» sõnas Marius.
Tänane? Juozase mõtted liikusid ikka ja jälle elutult kauguses lebavale Eirikisele. Talle tuli meelde Klaipedas peetud vestlus, aga ta poleks eal arvanud, kui tõsised need Vytautase sõnad võinuks olla.
Tegelikkuses ei olnud ta ju eneseohverdamiseks valmis. Ta pelgas surma, kutsuvat ei olnud aga kosmoses üldse. Tegelikult ei näinud ta ju midagi peale helendava udu ja laeva ning maapealsete arvutite poolt välja arvestatud õige tee.
Ehk oli ta tegelikult nõus isegi ühe sõidu veel tegema, aga mitte enamat.
Alles kahe nädala pärast aga tuli see sõit. Seekord oli Vytautas Eirikise asemel, aidates Juozasele skafandri selga ja lükates kütuse õigesse kohta.
Üks asi, mida Juozas enne raketi pardale astumist tähele pani, oli see, et eemal seisis veel teinegi rakett. See näis aga tühja ja elutuna. Kosmonaute ei jätkunud; inimene oli tehnikast maha jäänud.
See oli üks needuse all olev sõit. Esimesel üritusel suri Eirikis, teine katse oleks aga peaaegu Juozase elu võtnud.
Nad olid ehk poolel teel, aga Juozas seda ei teadnud. Tema hoidis raketti teel ja ei näinud muud kui vaid valget udu ning selles säravat mustavat teed.
Siis äkitselt tee kadus ning Juozase hinge alla hiilis õõvastav tunne. Siis see kadus ja teda valdas kaaluta olek.
Ta tahtnuks näha, mis juhtus, aga jäänud oli vaid kõikjal ta ümber lasuv hallus.
Seejärel hakkas, kuigi ehk vaevaliselt, kujunema uus rada. Rakett asus taas liikuma, läbides seda kitsast marsruuti. Mida aeg edasi, seda laiemaks see muutus, seda selgemad olid ta piirid, nagu oleks keegi üha enam veendunud selles, et valitud tee on õige.
Maandudes oli Juozasel külm. Puhus kõle põhjatuul, tuues Läti ja pooluse poolt külma veebruarikuu õhku.
Marius oli teda tervitamas, ta lausa kallistas Juozast. «Mõtlesime, et oleme ka sinu kaotanud, meie juhtimiskeskus kaotas täielikult voolu. Paistab aga, et te tulite koos raketi oma arvutiga kenasti toime.»
Need sõnad olid Juozase jaoks piisavaks ajendiks, et kosmosest loobuda. Tal ei olnud kavatsust mingite tundmatute ja ähmaste eesmärkide nimel oma elu kaotada.
Tema kavatses raketilt maha astuda, olgu see siis lendamas, kuhu tahes.
***
Seda ta teha ka üritas, mis sellest, et Vytautas ja Marius jäid talle kui takjad sappa, kinnitades, et ta ei tohi nii käituda. Seda kinnitas ka üks kolmas hääl ta kõrvus, mis ei olnudki tegelikult hääl, millest ei saanud aru, kas kuulub see mõnele naisele või mehele, aga Juozas ei tahtnud kuulata kedagi.
Ta suundus tagasi Klaipedasse, registreeris end tööbüroos ja uitas ringi mööda linna kaldapealseid. Oli ju see ikkagi ta kodu. Klaipeda oma merelõhnaga andis talle seda, mis mujal puudus.
Klaipedas aga puudus hetkel töö. Leedu kui sõjast kõrvale jäänud maa oli tuhandetele leedulastele maailmas selleks kohaks, kuhu suunduda. Jäid nad aga just suurlinnadesse, eriti Vilniusesse ja Klaipedasse.
Raha Juozasel veidi oli, aga ta ei saanud tunda mõnu selle kulutamisest, kui üks kahest valvekoerast tal pidevalt sabas oli.
Marius jutustas talle rakettide sünniloost, oma kunagisest teoreetiliste arvutuste seeriast antiaine sünteesi kohta ja eeldusest, et teatava energiapiiri puhul kasvab annihilatsioonil eralduv energia piisavalt suureks, et olla aluseks kiirendi tööle, mis suutnuks anda samas koguses antiainet.
Kui kasutati õiget liiki osakesi, siis oli ühe antiosakese sünteesi tulemuseks kaks annihilatsiooniprotsessi, milles esimeses tulemuseks teine antiosake.
Koostöös ühe Haanja mehega see mootor ka valmis, olles algul küll üsna ebakindel ja lõpetades vahel töö.
Juba see mootor üksi oli ainulaade, aga Leedu raketid olid ainulaadsed veel mõnes teiseski mõttes. Seda pidi Vytautas aga paremini tundma.
Ja Juozas ei saanud eitada, et see rakettide salajase ehitamise ning kujundamise lugu ei oleks olnud haarav. Oli see ju olnud tegelikult ilus aeg. Osa temast tahtis ikka veel tagasi, aga see oli küll väiksem osa.
Ta tahtnuks siiski näha ka tähise ruumi ilu, Marsi vaateid, Maad ülevalt vaadatuna. Seda aga ei olnud, raketil ei olnud aknaid.
Akende tegemine oleks aga raketile halvasti mõjunud. Selleks ei olnud materjale ja Mariuse arvates ka vajadust.
Aprilli alguses lasid tundmatud kurjategijad Mariuse maha.
***
Kevad oli sel aastal varajane. Kaskedel olid pungad puhkemas ja ka toomingad olid mähkunud õrna rohelusse. Üldiselt oli aga maa veel lage ja paljas.
Vytautas oli morn, ta saatis põlglikke pilke Juozase poole. See istus ta kõrval, vaadates nukralt aknast välja.
Surm tiirles nende Leedu rakettide ümber, igal sammul võis seda kohata. Eirikis, Marius, kes võis olla järgmine?
«Kas sind südametunnistus ei piina?» küsis äkki Vytautas. «Mariuse surm jääb sinu hingele.»
Juozas vaatas talle imestades otsa. «Kuidas nii?»
«Sa lõid araks. Nii mängisid vaenulikele spioonidele trumbid kätte. Aeg oli meie ainus edu tõotav asi, selle aga sa loovutasid.»
«Ma ei teadnud,» vastas Juozas ohates.
«Sa võinuks aimata. Ilma sinuta on kõik see mõttetu. Mitte miski ei hakka iialgi töötama.»
«Küll ta hakkab,» vastas Juozas enesekindlalt.
«Ei ja ei,» lausus Vytautas kindlalt, silmad suunatud kaugusesse. «Hetkel on asi nii kaugel, et kumbki laevadest isegi ei vasta meile. Nad oleksid justkui täiesti elutud, aga samas on tunda, et nende isiksused on arenemas. Neile on nagu inimlapselegi vaja maailma. Nad tahavad rohkemat näha ja kuulda. Kiiremini nad ju õpivad, kui inimesed, aga teadmisi on neil veel vähe. Lendu oskavad nad ju juhtida, aga...»
Juozas oli rabatud. «Kas tahad öelda, et seee rakett on tehisintellektiga varustatud?»
Vytautase hääl leebus. «See on minu lapsepõlveunistus, vana idee. Mu isa oli aju asjatundja, tema soovitusel asusin kopeerima elektrisignaalide liikumist inimajus. Sellise asja juures tekkis aga ruttu suur probleem, teadmiste vähesus ja kahendsüsteemi sobimatus.
Teadmiste probleemi otsustasin aga lahendada sel teel, et andsin talle tajumisvahendid, püüdes samal ajal luua tema suhet inimajuga. See rakett on sinu teine mina, Juozas, ta on sinu põhjal ehitatud. Mootor on seal ainulaadne, aga raketi mõistus on sõjarditele palju suurem vara.
Kui sa suudaksid viia lõpuni oma töö selle masinaga, siis saaks seda kasutada teiste intellektide modelleerimisel, teda õpetajana kasutada. Nii ärkaks ka Eirikis taas ellu, nii murraks me lõplikult hukule määratult Maa pealt välja.»
Juozas ohkas. «Liig palju oli seal õnnetusi, et ma julgeks jätkata. Seadmed näivad vaid pooleldi valmis olevat.»
«Tehnika on täiesti valmis,» sõnas Vytautas. «Isegi liialt. Need õnnetud juhtumised ei olnud sugugi õnnetused.»
«Kas tahad öelda, et...»
«Jah, Kedainiais on spioonid. Arvatavasti nii Vene, Hiina kui Ameerika omad. Seda ei taha nad aga lubada, mis meil plaanis. Nemad tahavad me tehnikat vaid oma sõjaväele.
Kuna aga andmed me tööde kohta säilisid vaid TI-des, siis ei saa nad lubada, et need täiuseni areneks, omandaks oma maailmanägemise. Siis oleks neil lõplikult kadunud sõja mõte, seda nad aga ei taha.
Nii pidi surema Eirikis, hukkus ka Marius, kuna kardeti, et ta toob su Kedainiaisse tagasi.
Vaid üks on kindel, sinul on side Raketiga ja ma arvan, et ta kutsub sind appi. Sinu pähe paigaldasime me pisikese sidesüsteemi, raadiumpatareidel muide.
Nemad ei saa aga lubada, et te kohtuks. Ma ei tea, kas vaja läheb veel kaht või kolme lendu, peale seda aga suudab rakett juba ennast ise hoida.
Siis jääb üle vaid üks tee ja see on häving ning verine tapatalgu.»
«Kas on asjalood tõesti nii tõsised?» küsis äkitselt mõttesse vajunud Juozas.
«Kas arvad, et ma valetasin, kui sind toona Klaipedas kõnetasin?» küsis Vytautas veidi gaasi lisades. «Mina olen oma unistuse nimel suremiseks valmis, aga sind ma ei tea... Seda ei saagi kõigilt nõuda. Ja hetkel on palju tähtsam sul ellu jääda, näigu siis surm kasvõi lihtsama lahendusena.»
***
Juozas oli ikka veel ebakindel. Eks oli see lugu tehisintellektiga kosmosesõidukist piisavalt uskumatu, et tõrjuda kõiki kahtlejaid. Mingi sisimuses peituv hääleke kinnitas, et see on tõde, aga mõistus ei suutnud sellega toime tulla.
Tee venis üle Aukstaidi kõrgustiku lainelise maastiku, üha enam ja enam Kedainiai poole. Seal pidi ta tegema lõpliku otsuse, kas jätkata või ei.
Vytautase pilk oli taas morniks muutunud; oli näha, et talle ei meeldi ei kevadiselt märg tee, ei istumise all olev auto ega teisedki masinad, mis neil teed tõkestamas. Maa tundus talle olevat vaid tülikaks koormaks.
Teed ümbritses hetkel hüljatud taludega kant, mis nii harv nähtus sel maal. Liig rahutu oli see maa ehk, liig nigela pinnasega ja talunikud olid läinud linna oma õnne otsima.
Nende ees sõitsid kaks suurt veoautot, mille firmat Juozas ei pannud tähele. Neil paistis olevat sama suund kui Juozase autolgi.
Tee oli tolle koha peal üsna kitsas, sest Vytautas ei tahtnud mööda Vilniusesse viivat magistraali sõita.
Imelik oli aga see, et kui Vytautas üritas möödasõitu alustada, sättisid veoautod end just täpselt talle tee peale ette.
«Ehk oleks pidanud me ikka suure tee valima,» sõnas ta ärevalt.
Tee äärde ilmus mets, selline segu kuuskedest ja muudest puudest, kõrgemates kohtades ka mändidest. Kohati andis rohekas vine märku sellest, et ka toomingaid võib sealt leida.
Nende taha ilmus veel üks veoauto, mis üha lähenes. «Keeraksin hea meelega kõrvale,» sõnas Vytatutas. «Siin aga pole kuhugi pöörata. Mets on alles liig noor, et isegi mõnd metsaveoteed leida.»
Selles oli tal õigus. Suuri puid kasvas neil küngastel ju ka, eriti männikud liivasemates kohtades näisid olevat vanema ilmega, aga paljudes kohtades oli siin kasvamas vaid võsa.
Tagumine veoauto paistis peeglist juba kõrguva ähvardusena. Ta sõitis mööda tee keskjoont; ka esimesed kaks veoautot olid end kõrvuti võtnud.
Juozas ei olnud juba tükk aega näinud ühtki vastutulevat autot. Ta kahtlustas miskipärast, et see, kes need veoautod saatis, oli Prigulava linnas ka teeotsa sulgenud.
See võis tähendada vaid üht. Spioonid olid hakanud sõdureiks; ehk tegid nad isegi koostööd ja püüdsid nüüd Leedu rakettidest kaotada kõik märgid, kõik vihjed, mis tema rahvast edasi aidanuks.
Tagumine veoauto oli juba nende kõrval. Juozas nägi selle ilmetut valget külge, firma nimeta sinist palakat kastil ja mõistis, et asi on tõsine. Seda taipas ka Vytautas ja üritas äkiliselt pidurdada.
See ei õnnestunud. Suur valge kogu hakkas äkitselt lähenema ja paiskus neile otsa.
Imelikul kombel ei paiskunudki auto kohe teelt välja. Vytautase elutu keha oli vajunud roolile ja kallutas seda tee suunas. Suure valge masina surve aga jätkus.
Äkitselt märkas Juozas aga üht metsa keeravat teekest. See viis tõenäoliselt mõne vana talu juurde, olles ajaga rohtu kasvanud. Ta haaras Vytautase elutute näppude vahelt rooli, üritades teise jalaga pidurit leida, ja pööras sinna.
Auto sööstis suurelt teelt kõrvale, tormas okste ragisedes ja aukudes rappudes läbi võsa ja jäi lõpuks seisma väikesel sinililli täis välul. Põhja pool olid maja varemed ja nende taga maantee, idas hakkasid põllud ja võsa jätkus lõunas ning idas.
Juozas astus oma aja ära elanud autost välja ja jättis mõttes Vytautasega hüvasti. Surnud oli ta viimane side Kedainiai baasiga, aga tema veel elas. Ta meenutas Vytautase sõnu, seda, mida soovinuks nii Eirikis kui Marius ja sööstis siis metsa vahele.
Peaasi oli ellu jääda ja Kedainiaisse jõuda.
***
See ei olnud aga sugugi lihtne. Kogu ümbruskonda jälgiti; tõenäoliselt oli sellele kandile suunatud ka satelliitide pilk.
Juozas ei teadnudki, palju maad veel Kedainiaini. See linn asus aga Sventoji jõe äärsel tasasemal maal. Jala poleks ta sinna jõudnud.
Nii jäi üle vaid variant, et ta pidi kuskilt auto leidma. Seoses sõjaga oli aga kütuse hind kasvanud pilvedesse ja nii polnud usutav, et keegi ta kohale viinuks -- vähemalt mitte eelnevalt raha saamata.
See eeldanuks muidugi, et Juozasel oleks olnud kaasas rahakott, mis kahjuks ei olnud tegelikkus. See kaotas otsekohe ka sellised võimalused, nagu raudtee ja bussid, mis samuti nõudsid mingi summa kulutamist.
Lisaks olematule rahale oli sellise variandi vastu ka tõenäoliselt liialtki olemasolev vaenulike isikute hulk, kes hoidis kõigel kosmosejaama suunas liikuval silma peal.
Juozas arvas, et just sel põhjusel ei olnudki Vytautas kiirteed valinud. Tõenäoliselt oli aga autos mingi jälitusseade, mis andis nendele müstilistele Neile võimaluse teede läbilõikamist korraldada.
Ta ei saanud aga ka metsa jääda. Juozasel oli selline imelik tunne, et teatava aja võis ta ju sealt varju leida, aga mitte kaua. Kui nad sulgesid tee teistele autodele, siis kontrollisid nad vähemalt mingilgi määral politsei tööd. See võis tähendada aga ka inimjahti.
Metsa jäämise vastu rääkis veel ka aeg. Oli ikkagi ju aprill, ööd olid veel jahedad ja tule tegemine oli välistatud.
Ta jäi seisma ühe vana heinaküüni juures. Selle hall kogu oli auklik nagu ka pragunenud eterniitplaatidest katus, selle tagant algasid aga heinamaad. Teisel pool neid välju oli mingi suurem asula, mille kohal kõrgus uhkelt kirikutorn.
Juozas vaatas mõtlikult kella. Päevasel ajal ei julenud ta küll üle nende väljade minna, viie tunni pärast pidi saabuma öö, ehk siis võinuks ta sealt midagi leida.
Ta võis ju isegi auto varastada, kui vaja oli. See oleks olnud küll kuritegu, aga väiksem, kui Eirikise, Mariuse või Vytautase tapmine.
Nii istus mees küüni seina äärde ja jäi taevas sõudvaid pilvi vaatama. Ta peas keerles aga üks veider mõte, mis talle rahu ei andnud.
***
Viit tundi talle ei antud. Juba kolme tunni pärast nägi ta maantee pool metsa servas liikumist. Ta tõmbus targu küüni, kus sättis end heina kokku vajumisel tekkinud seinaäärsesse lõhesse. Siis mattis ta end heina alla nii hästi, kui see võimalik.
Peagi nad tulidki. Politseinikud kõndisid mööda metsaalust, tulles vist igalt poolt.
«Seni on plats puhas,» sõnas esimene oma raadiosaatjasse. «Oleme Lydikase talu küüni juures.»
«Vaatasime röövlite auto üle,» vastati sealt. «Raha seal ei olnud, nii et üks neist peab koos kohvriga kusagil metsa all olema. Rajuse mehed ütlevad, et ta on tõenäoliselt just küüni juures.»
«Paar tükki on neist koos minuga siin,» sõnas politseinik. «Eks vaatame küüni üle.»
Ta astus läbi ukseava ja silmitses veidi vanu heinu, oma aega ära elavaid aampalke, lagunevaid laudu ja muud sellist. Siis astus ta välja ja lahkus.
Küüni jüid vaid kaks Rajuse meest, kes leidsid, et see on hea tuulevarjuline koht suitsetamiseks.
«The photos showed him at the wall of this barn (fotode kohaselt oli ta selle küüni seina ääres),» sõnas üks.
«They were taken almost an hour ago (need võeti ju peaaegu tund aega tagasi),» vastas teine rahutult. «No satellite can do the constant surveillance of this spot. (Mitte ükski satelliit ei saa seda kohta pideva järelvalve all hoida.)»
«So what is your advice? (Mis nõu siis sina annaksid?)»
Teine mees kehitas õlgu. «He can't get away from here. So let's wait for the dogs. (Siit ei lähe ta kuhugi. Nii et ootame koerad ära.)»
«It's all right with me. When would they be here? (Mulle see kõlbab. Millal nad siia jõuavad?)»
«In ten minutes, I guess. (Arvan, et umbes kümne minuti pärast.)»
Esimene mees ohkas. «It is good, that those cops didn't take the dogs with them. I would prefer to get him myself. (Hea, et need võmmid koeri kaasa ei võtnud. Eelistaksin ta ise kätte saada.)»
«To get? You meen to shoot? (Kätte saada? Sa mõtled ikka maha lasta?)»
Nad suundusid naerdes õue, kus jäid edasi lobisema. Juozas aga ohkas ja meenutas oma õues mõeldud mõtet.
See paistis olevat ainus pääsemisvõimalus.
***
Peagi hakkas maantee poolt kostuma haukumist. Juozas tõusis püsti ja ohkas. Eriti palju tal pääsemislootust ei näinud olevat. heina sisse polnud ka mõtet varjuda, koerad oleks ta sealt kohe üles leidnud. Nii haaras ta aampalkidest ja ronis tasahilju ukse vastas olevas seinas asuva luugini. Sealtkaudu poetas ta end tasahilju võsa vahele ja hiilis põllu äärt mööda edasi.
See võis ju natukeseks ajaks koerte tööd häirida, aga mitte kauaks. Mees teadis, et peagi ollakse tal kannul. Sel juhul oli parem olla allatuult, et koerad vaid jälgi kasutaks ja ei tuleks otse ta lõhna peale kohale.
Ta soovis, et tal oleks kaasas odekolonni või midagi sellist, mis ta lõhna enda alla mataks või siis vähemalt maskeeriks. Mida aga ei olnud, seda ei olnud.
Pidi ta ju ka meeles pidama, et metsa all olid kuskil mõned politseinikud, aga need ei olnud nii ohtlikud kui sõdivate maade agendid, kes näisid koostööd tegevat. Teisel kõnelejal oli nimelt vene aktsent. Juozas lootis, et vähemalt hiinlastel polnud ümbruskonnas oma agente.
Politseinikud ei üritanud teda vähemalt maha lasta, kuigi ta võis olla nende jaoks mingi kuri tapja.
Koerte haukumine lähenes taas. Juozase süda täitus värinaga. Näis, et ta plaan ei töötanud.
Ta tormas edasi, põigates aeg-ajalt põllule, siis taas metsa varju. Teda võidi ju näha, aga see ei olnud oluline. Tähtis oli ellu jääda, mitte alla anda.
Siis äkki lõppes võsa ja tema ees oli kitsas karjamaariba. See oli okastraadist piiratud, teisel pool karjamaad algas aga uus ja uhkem mets.
Karjamaale tõi linna poolt paarist suuremast laudahoonest mööduv tee, suundudes piki selle serva edasi, ehk mõnda üksildasemasse külakesse. Sellel teel seisis aga otse Juozase ees asudes veoauto, kus peal seismas sõdurid.
Tegemist oli küll leedu sõduritega, kuid mees ei usaldanuks neid appi paluda. Pigem oli siin tegemist hoopis spioonide poolt tellitud lisajõududega.
Juozas püüdis mõelda, kuis võisid olla lood Kedainiais. Ta arvas, et seda kohta agendid puudutada ei julenud, seal tegid nad oma tööd rohkem salamisi. Sinna jõudnuna olnuks ta ohutus kohas.
Hetkel oli ta aga veoauto ja seal passiva kolme sõduri ning üha läheneva haukumise vahel. Tal ei olnud kuskile minna. Meeleheide täitis mehe hinge ja ta oli peaaegu kokku vajumas, põhjuseks lisaks ka üha kasvav väsimus.
Siis kuulis ta äkki sõdureid kisendamas. Tema üllatuseks viskasid nad püssid käest ja jooksid minema. Seejärel nägi ta, kuis auto kokku kägardub, tundes oma näol kuuma õhulainet.
See pidi olema tema rakett, see, millel tema ajuga salaside ja mida ta juba tükk aega Kedainiaist kohale oli kutsunud. Teadis ju mees, et see suudab lennata ka ise, oma kavade järgi.
Rakett see ka oli, mis laskus majesteetlikult heinamaale, keemilisel kütusel töötavate kosmosesõidukitega võrreldes pisike tulesammas teda maaga ühendamas. Siis avanes luuk ja Juozas sööstis selle poole, varju alla, hämmeldunud politseinike, spioonide, koerajuhtide ja tõenäoliselt ka hämmeldunud koerte silme alt ära.
Tema ees oli valla terve universum. See tuli vaid vastu võtta.
***
«Te olete vaba,» sõnas mees sinises.
Serg sügas kukalt. «Mul jäi nagu ju neli aastat veel...»
«Seda jah, aga süütuid inimesi ei saa me vangis pidada.»
«Süütuid?» Serg ei olnud kindel, kas kuulis õieti.
«Jah, üks Elisa-nimeline tüdruk tunnistas üles, et tegelikult oli tema tapja ja sina olid liig purjus, et asjast midagi aimatagi. Kas su advokaat siis sind sellest ei informeerinud?»
Serg ohkas. «Mina kuulen kõigest sellest alles nüüd, jah.»
«Ta jättis sulle muidu ühe paki. Käskis selle kaasa võtta.»
«Kaasa kuhu?»
Mees sinises raputas nõutult pead. Ta ütles: «Sa pidid seda peagi teada saama.»
«Ja kus ta ise on?»
«Ma ei tea,» vastas mees sinises.
Vabaduses jäi Serg veel vangla müüri äärde istuma. Väljas oli kaunis suvi, puud rohetasid ja kohisesid õrnas tuuleiilis. Polnud nagu võimalik aimatagi, et kogu maailm on mähkunud sõjaleekidesse. Mõni riik oli veel ju neutraalne, nii hästi kui see võimalik oli.
Serg mähkis Liisi toodud pakilt paberi ümbert ja ahhetas. Seal oli kaks pisikest potikest, ühes karukella lehed, teises pisike sõnajalg sildiga: «Oota jaaniööd. Sa tead, mida pead tegema. Liisi.»
Oli veel teinegi kiri. See oli lühike ja kirjutatud väriseval käel pruunile pakkepaberile.
«Sa kindlasti tahaksid teada, mis sel ööl juhtus.
Vastus on lihtne: päike sai su oma võimusesse. Mul õnnestus vaid vaevu sind maha rahustada ja magama uinutada. Seejärel pidin sust lahkuma, kuna jahitakse just mind, aga mitte sind.
Nüüd on aga sul vabanemise aeg, on rakettide aeg, tähtede aeg, öö aeg, tule aeg, surma aeg. Tee on valla.
Hoolitse karukellade ja sõnajala eest hästi. Need jäävad su ainsaks sidemeks minevikuga.
Sa ära kõhkle oma valikuis, kõnni oma rada, tunne oma lugu.
Pea meeles: mul ei olnud tõesti muud valikut. Anna mulle see vanglas käimine andeks. Ma oleksin pidanud suutma seda vältida. Aga ehk oli sellel mingi seesmine tähtsus, ehk muutis see nõnda paremaks kogu ilma?
Mis veel. Soovitan sul leedulasi usaldada, nemad on päikese suhtes muudest inimestest tundetumad. Hoia Antsla kandist eemale. Ka Rõugesse ei tohi sa tulla. Kui vaja, käi ära Vastseliinas. Siin, Maa peal, sa mind enam ei näe.
Mina pole oma rajas veel kindel, aga usun, et leian selle peagi.
Armastan sind hoolimata kõigest,
Sinu Liisi.»
Serg ohkas ja silitas sõnajalga. Seejärel asus ta bussijaama poole kõndima, kuulates taeva all mürisevaid lennukeid.
***
«Teie lähete esimese lennuga,» sõnas ametnik. «Seega pole teil vist aega koju minna.»
«Miks ma esimese lennuga lähen?» küsis Serg ehmunult.
«Nimekirjad on koostatud elanikkonna registri alusel, igal kohal oma kvoot igale lennule,» seletas ametnik. «Minekuaeg on määratud vastavalt inimese minevikule, teil kui ebaõiglaselt süüdimõistetul on aga õigus olla eespool. Pean teid muidugi hoiatama, et kui peaksite oma kohast loobuma, ja selliseid juhtumeid on ka ette tulnud, kaotate oma koha järjekorras ja jääte viimasesse lainesse, kelle minekuaeg on ebakindel. Mõistate ju ise, et kahe riigi rahva ümberasumine ei ole mingi naljamäng.»
Serg mõistis seda väga hästi, küsis aga siiski: «Kas ma olen oma armastatuga koos?»
«Kahtlane,» vastas ametnik. «Sõda on kole kiiresti arenenud, nimekirjad ruttu koostatud ja nii ei pruugi kõik olla nii, kuis tarvis. Meil oli sellegagi piisavalt muret, et kõigile inimestele koht jätta. Piloodid ja raketid on ju ikkagi piiravad tegurid.»
Serg mõistis seda täielikult, teades samas, et kui ta teele asub, Liisi otsustab aga maale jääda või kui nad on ka eri laevades, siis kohtuvad nad alles... Edasi Serg ei mõelnud.
Ta tajus olukorra pinevust, vaadates ametniku väsinud näkku, ta murelikesse silmadesse ja auklikele põskedele.
Ei olnud ju ümberkolimine sugugi nii lihtne, lisaks inimestele oli vaja kolida ümber ka osa maailamst, kasvõi ainult külmutuskambreis DNA kujul. Ei saanud ju inimesed elada keskkonnata. Raketid ei saanud olla aga mõõtmatult suured, eriti ajal, mil sõda neelas ressursse kui tohutu lõõmav gaasiahi kütust.
Seda kinnitas ka ametnik: «Kaasa saad võtta 50 kilo isiklikke asju, ruumiks meeter korda meeter. Kaalu suhtes me tegelikutl nii norivad ei olegi, aga ruumi suhtes küll. Kujutad sa ette, kui raske on laoruumide ehitamiseks praegu metalli hankida? Ja kaasas peab olema ka toit ja veetagavara ja... Teatud määral peab isegi raketti sisse ehitatud olema üks isereguleeruv ökosüsteem.»
Serg oli ka nende sõnadega täiesti nõus. Tegelikult arvas ta, et ei võta peale oma kahe lillepoti midagi kaasa.
«See on muidu ka üks põhjus, miks me eelistame paare lahus hoida,» teatas ametnik. «Raketid ei kipu toime tulema inimestega, kes võivad juurde sündida, abordi vastu on leedulased aga katoliiklastena lausa põhimõtteliselt.»
Kuigi mootorid pärinesid Võrumaalt, olid raketid Leedu omad, selleks nad ka jäid. Sergil ei jäänud taas üle muud, kui noogutada.
***
Taimed. Vetikad, samblad, seemnetena enamik taimi, teraviljad osalt ka kasvavatena.
Seened. Lagundajad bakterid. Eelistatuna viirusvabad.
Loomad. Osa neist ka elavatena kaasa, nõnda suurel hulgal, et populatsioonile see kahjulikult ei mõjuks. Enamik liike siiski viljastatud munarakkudena.
Igaks juhuks ka kalad, nii soolase kui magevee omad, kuigi nende saatus võis muutuda nukraks, nad võisid jäädagi vaid akvaariumisse.
Ja kahepaiksed, osadel kudu külmutatuna, osadel keemiliselt inhibeeritud arenguga.
Linnud. Neid transporditi isegi viljastamata munarakkudena, sest jaanalinnumuna kippus võtma väga palju ruumi. Seda tegid ka teised, koored kippusid munadel aga purunema.
Iga loomarühma ei saadudki kaasa võtta, mis siis veel liikidest rääkida. Noa laevadena taeva all hõljuvad raketid olid niigi üle rahvastatud, kaasas olid vaid need, mis näisid olulisemad ökonishide täitjad, tähtsamad aineringe osad või siis muidu esteetilisemad liigid, nagu lumeleopardid.
Eriti mõjus see putukate miljonitele liikidele. Võtmata jäid aga näiteks ka orüksid kui haruldased Maa asukad, keda raske kaasa vedada. Hankeraskused ei olnud noa laevade koosseisu määramisel sugugi teisejärguliseks teguriks.
Sõjas kasutati juba ju tuumapomme, kuigi veel mitte nii ohtralt, kui võinuks. Need tabasid neljandaid riike, maid, kes sõjas kõrvalisemat rolli mängimas või koguni Eesti ja Leedu kombel neutraalsust säiltada üritamas. Nii oli vaja kiirustada, enne kui näiteks Venemaa või Ameerika otsustanuks, et talle on strateegiliselt soodsam need alad tuumakõrbeks muuta. Sellest tulenevalt oli sõit kogu looduse jaoks kitsastes (parimates nii lühikese aja jooksul, nagu seda sõja algus oli olnud, võimalikes tingimustes) ruumides.
Ja ega inimestelgi erilist ruumikust ei olnud. Nendegi pinnaks olid napid ruutmeetrid, mis meenutasid mõne ookeanilaeva alumisi kajuteid. Lisandus veel tihe töö, taimede eest hoolitsemine (Sergil ka oma kahe poti valvamine), toidu tegemine, töö jäätmete vastu võitlemisel.
Nii möödus aeg, tähtedevahelise tühjuse läbimise aasta, ilma Liisita sajandina mõjuv vahemik. Serg teadis, et sama pikk on see ka teistele, aga üksindus põles tal ikkagi okkana rinnus. Mis veelgi hullem, ta ei teadnud, kaua see kestab ja kunas ja millise laeva pealt tal tuttavaid on oodata.
Ei oodanud ta mitte ainult Liisit, vaid ka külakaaslasi, eriti Iivanit. Tagasi Vastseliinasse õuhkaklõmmu võtma ei saanud ta enam eales minna. Nii pidi ta lootma, et saavad veel koos juua ka sellel kaugel planeedil, kuhu nad kunagi jõuda võisid.
Sergi antud lubadus kripeldas ta hinges ja mees lubas, et saagu mis saab, ta üritab anda oma parima, et Vastseliina kerkiks ka uuele maale, olles endine oma elustiililt ja õhu lõhnalt.
See oli parim, mis ta teha võis.
***
Barnardi tähe juures oligi üks sobilik planeet. Loomulikult oli seal ka teine, Jupiteri-tüüpi hiigelkaaslane, peaaegu prototähe mõõtmeis olev gaasikera, aga see ei pakkunud asukaile huvi.
Palju huvitavam planeet asus tähest sama kaugel kui Merkuur Päikesest. Massilt oli ta veidi väiksem, umbes Veenuse-suurune. Siiski näis ta olevat asustamiseks sobilik, eriti arvestades asjaolu, et sealgi oli vett.
Barnardi täht oli punane kääbus, eritades vaid vähest sooja ja punakat valgust. Nii oli planeet Maast jahedam, hoolimata oma lähedusest soojusallikale.
Harjumatu oli nii punakas päike (muuks teda ei tahetud nimetada) kui samas toonis taevas. Taimedele see muidugi meeldis, nad näisid selles valguses mustadena, sest neile oli olulisim just punane ja nii tarbisid nad selle maksimaalselt ära.
Karmiinpunane oli ka raudoksiidise liivaga kaetud laugjas maapind. Sel planeedil ei olnud laamasid, seega olid mäed ka madalad, olles põhiliselt vulkaanilise päritoluga. Lisaks sellele olid pinda ehtimas ka kulutuslikud vormid, nagu lakoliidid ja batoliidid.
Süsihappegaasi sisaldus õhus oli suur, mis aitas muidugi RUBISCO kompleksi valkude tööle soodsalt kaasa. Hapniku tootmine oli peatselt taimede poolt nõnda edukalt korraldatud, et võidi see vaid nendele usaldada, nemad hoidsid õhu kuplite all korras.
Teine kiirelt läbi viidud töö oli vetikate merre laskmine. Ka nemad hakkasid arenema, oli aga selge, et vee iooniline koostis kaladele ei sobi. Mageveekalad võisid kunagi jõgedesse pääseda, aga mere elustiku pidi looma kas evolutsioon või geneetiline töötlemine.
Loomade enamus pidi aga veel oma aega ootama. Sellega, et taimed ja sinikud suudaksid terve planeedi õhu hingatavaks muuta, pidi veel kaua aega minema.
Happevihmad olid asukatele suureks mureks. Vääveldioksiidi sisaldus õhus oli suur, sellele andsid toitu ka paljud vulkaanid. Nii sadas taevast väävelhapet, soolad meres olid ka põhiliselt sulfiidid, sulfaadid ja sulfitid. See rikkus tasakaalu õrnemais magedaveelistes jõgedes ja järvedes.
Siiski oli see koht elatav.
***
Tasahilju maabusid ka teised raketid, mille eesmärk ei olnud koloonia sisseseadmine, vaid selle täiendamine. Serg käis neil vastas, oodates kustumatu igatsusega Liisit, aga teda ei tulnud.
Tulid leedulased, neli miljonit ümberasujat, tulid eestlased, tulid ka setud ja Sergi külakaaslased, aga mitte kõik. Iivanitki polnud nende seas, ta oli vahepeal vähki surnud.
Oli veel lootust ju, et ta on mõne Sabaslonkija pardal, tulles koos nendega, kes vahepeal ümber mõtlesid. Serg aga tajus, et ei näe Liisit enam iial, millest muidu see kink.
Talle jäid Võrumaa loodusest alles vaid mälestus Liisist, Rõugest, kodust ja kaks potikest. Lisaks neile oli veel midagi musta ja võbelevat, mille ta ühel ööl leidis. Jaaniöö oli selle kohta muidugi raske ütelda, sest aasta oli siin lühem, päev pikem ja nõnda ka öö.
Möödus aasta, rakette ei tulnud aga enam ammu. Planeet sai endale nime Eimes ja elanikud hakkasid juba sealse rütmiga harjuma. Siis tuli lõpuks tagasi Juozas, esimese raketi piloot, kes oli üritanud tagasi Maale minna.
Ta teatas aga, et tee oli olematu, et raketti ei saanud enam otse juhtida ja tuldud teed mööda tagasi minek viis vaid teiste tähtedeni. Maad ja Päikest enam ei olnud, kosmos oli muutunud. Seda kinnitasid ka astronoomid, kes mõõtsid tähtede asukohad uuesti üle, kinnitades, et midagi vägevat on tõepoolest juhtunud.
Selle olemus jäi aga igaveseks mõistatuseks, samuti ka küsimus sellest, kuhu oli kadunud osa tähti ja galaktikaid. Näis, nnagu oleks osa Universumist lihtsalt välja lõigatud ja seejärel servad kinni õmmeldud.
Tasahilju toimus aga veel teisigi muudatusi. Esiteks paisus Barnardi täht tasahilju, kuni oli sama suur kui Päike. Samuti paisus tasahilju ka Eimes, kuni oli kõiges endise Maa nägu. Või kas ikka oli? Kust ilmusid Eimese aasadele äkki lepatriinud, keda kaasa ei olnud võetud? Kuhu kadusid haigused? Oli see ikka Endine Maa või mingi idealisseritud soovkujutelm?
Need küsimused jäid Eimese asukail vastuseta.
Targemad inimesed rääkisid vaid lugusid möödunud aegadest, kohast nimega Maa, Vanast ja Uuest Kangrust. Uued põlvkonnad seda aga ei mäletanud, nemad pidasid normaalseks oma kodukanti, uut Päevailma.
Sergi kadumist pool aastat peale Juozase naasmist ei pannud keegi tähele. Ta kõndis ühel õhtul koobaselamust välja, kupli all asuvasse taimeparki. Viimane kord nähti teda seismas karukellade puhma juures. Eimese asukad ei teadnud aga isegi mitte sõnajalaõisi.