«Titanicu» kohvikbaari sisse astudes ei seleta silmad esialgu midagi. Valgus on niivõrd hämar, et külastajad tunduvad tumedate varjudena allilmast. Tumepruunid toonid valitsevad ruumi. Kui silmad harjuvad viletsa valgustuse ning kuvarite sinaka valgusega, saab ruumi välimus selgemaks. Lokaal on väike, laudu pole üle kümne, leti taga on ainult üks baarimees ja muusikat mängib tavaline kaasaskantav raadiomakk. Aga sellele ei pööra keegi tähelepanu. See on niivõrd ebaoluline element, et vahel unustab isegi baarmen ära plaati vahetada. Ja siis valitseb baaris vaikus. Vaikus? Tasane sumin külastajate laptopidest häirib seda. Kõnet, inimkõnet siin ei tunta. Vähemalt baarmen ei mäleta, et keegi temalt midagi kunagi suusõnal tellinud oleks. Ah jah, kunagi, ajaühikuid tagasi oli üks hull, kes kasutas oma häälepaelu väga ebamugaval eesmärgil, nimelt üritas ta kõiki (kes need kõik on?) üles kutsuda taas silmast silma suhtlema. Baarmenil tuli tahtmine sülitada juba ainuüksi mõttest sellele tüübile, kes oli tema kena kohvikbaari mainet päris tükiks ajaks rikkunud. Ometi oli tal suurepärane ettevõte -- siin ei kõneldud kunagi. Kõik tellimused sai ta otse ekraanile. Vaikides serveeris ta soovitu, et mitte häirida külastaja suhtlust. Jootraha sai ta alati kõvasti, sest maksti võrgu kaudu otseülekandega ilma tüütute paberrahadega sekeldamata ja inimesed olid väga heldeks muutunud.
Baarmen lõpetas klaaside puhtaks hõõrumise ning nähes, et hetkel rohkem tellimusi polnud, jätkas pooleliolevat vestlust oma naisega, kes elas Teises Vöötmes. Nad olid abiellunud Virtuaalses Tulematajäämise Kirikus poole aasta eest ning polnud teineteist veel ihusilmaga näinud. Õigupoolest ei pidanudki nad seda eriti tähtsaks -- füüsilisest välimusest hoopis olulisem oli ju see, mida teine tundis, teadis, mõtles ja kuidas ta seda kõige paremini vestluses väljendada oskas.
Seekord istus laudade taga kaks kuni kuus inimest. Igaühe ees seisid väike ekraan ja klaviatuur, millel lakkamatult liikusid sõrmed. Ekraanide sinakas valgus muutis nende vaatajate näod pisut kahvatuks. Kui hästi mõelda, võis seda ka tontlikuks kahvatuseks pidada, sest nende nahk oli pidevast ruumis viibimisest niikuinii peaaegu läbipaistvaks muutunud. Nende silmad olid keskendunud ühte punkti, nad ei vaadanud kunagi kõrvale, nad nägid ainult seda, mis ekraanil ilmus ja kadus, tekkis ja haihtus. Siinsed külastajad elasid oma elu arvutiekraanidel. Siin tutvuti, sõbruneti, tülitseti, abielluti, mindi lahku, maeti... iialgi nägemata, kellega tegelikult suheldi. Oldi uhked selle üle, kui leiti sõber võimalikult kaugel iseenda asukohast Ruumis. See oli suur pidupäev kogu baarile. Kõik külastajad istusid paralleelselt Baari jutukas ning teistes jutukates vastavalt oma eelistustele, huvidele ja soovidele. «Titanicu» jutukas oli heaks tavaks oma edusammudega kelkida.
Baariruumi tagumises osas seisid peaaegu pimeduses mõned lauad kahele. Baarmen teadis peast neist keskmise laua tellimusi -- alguses, kui nad tulid, õhtu keskel ja viimaks enne lahkumist. Nooruk ja neidis tulid alati ühel ja samal ajal, istusid ühte ja samasse kohta üksteise vastu ning sukeldusid silmadega ekraanidesse. Baari jaoks olid nad erilised -- nad käisid ka «mujal», kuid põhiliselt suhtlesid nad ainult üksteisega. Näomiimikast võis välja lugeda, kas neil oli huvitav, lõbus või mõni küsimus lahendada. Baarmen oli tähele pannud, et nende ilmed muutusid iga õhtuga üha pehmemaks ja õrnemaks, aga viisaka inimesena ei vaadanud ta nende poole rohkem kui kolm korda kümne minuti jooksul. Sel õhtul olid nad erilises meeleolus. Baarmen sai sellest aru niipea, kui nad saabunud olid ning arvutid üles seadnud. Noormees kirjutas väga palju, teine napilt. Ühel hetkel oleks nagu sisemine tuli ta tumedaid silmi valgustanud -- need lõid särama, suu tõmbus naerule, sõrmed liikusid kiirelt üle klahvide ja jäid siis äraootavalt paigale. Neiu vaatas kaua oma ekraani, põskedele tungimas üha süvenev puna. Tema silmavaade muutus pehmeks, kohmetult tippis ta vastuse. Üsnagi lühikese. Nooruk jälgis ootusärevalt teksti ilmumist ja tegi esimese silmapaistva liigutuse «Titanicu» ajaloos -- naeratades suudles arvutiekraani. Seejärel libistas vastates sõrmed jällegi üle klahvide.
Kõikenäinud ja -nägev baarmen saatis lauda pudeli shampanjat -- ning riputas jutukassse üles õnnesoovi -- taas olid ühed intelligentsed infotehnoloogiliselt haritud inimesed teineteist leidnud.