Ta ärkas peaaegu võpatades, ebameeldiva tundega, nagu jälgiks keegi teda pidevalt. Enne silmade avamist veenis ta ennast, et peab eksima, kuna ta enne magamaheitmist seestpoolt ukse lukustas. Kellelgi teisel tema uksekoodi ning seega ka tuppa sisenemise võimalust polnud.
Hämaras toas langes ühele seinale terav ja kontrastne vari ning toaomanikul kulus hetk taipamiseks, et tegemist pole varjuga, sest nõrk valgus langes tuppa hoopis teisest suunast. Võõras, kuju järgi otsustades inimene, pidi seega olema luust ja lihast, kui tegemist polnud just mõne ringieksleva vaimuga. Võõras astus paar sammu voodile lähemale, jäädes seisma sellises kauguses, kus teda toahämaruses polnud võimalik täpsemalt uurida.
Toaomanik lamas samal ajal kangestunult, ta tahtis küll tõusta ja toas tule süüdata, kuid mingi arusaamatu jõud kammitses ta liikmeid.
«Mida te minust tahate?» küsis ta viimaks, suutmata varjata hääle värinat.
«Meie tahame, et sa meid aitaksid,» vastas võõras kummalisel häälel. Tema hääldus oli küll puhas ja aktsendivaba, kuid sellest hoolimata varem kuulmatu ja omapärase kõlaga.
«Kes meie?» poetas toaomanik ettevaatliku küsimuse, kui teine vaikis.
«Meie, kes me elame teisiti kui teie. Meie, kes me tahame, et kõik elaksid meie kombel. Meie, kes me omame selleks vastavaid vahendeid.»
«Miks just mina?» esitas toaomanik tobedavõitu küsimuse, kuid midagi paremat ei osanud ta hetkel välja mõelda. Kogu situatsioon ja vestlus mõjusid liiga absurdsena, et ta suutnuks midagi arukamat välja mõelda.
«Meie teame, et sa oled tihtipeale rääkinud oma vihast kogu inimkonna vastu ja soovist seda hävitada. Meie pakume sulle sellist võimalust.»
Toaomanik vaikis, ta oli mainitud asju tõepoolest korduvalt öelnud ega varjanud oma sallimatust inimsoo vastu, keda luges kõigi Universumi hädade põhjuseks. Hoolimata sellest, et oli ise inimene.
Võõras paistis seda kõike teadvat, otsekui toaperemeest põhjalikult tundes. Tema enda isik jäi endiselt saladuseks, tema vähimagi tundevarjundita lame hääl ei reetnud midagi. Siiski andis ta käitumine mingil kombel mõista, et toaomaniku isikuga ei juhtu midagi ning sellest kindlust saades hakkas viimane vähehaaval kogu jutusse suhtuma kui omalaadsesse äriettepanekusse.
«Ja mida mina sellest saan?» küsis ta.
«Meie anname sulle rohkem, kui sa oskad ette kujutada. Meie teeme sinust oma asevalitseja Maal ja selle ümbruses.»
Pakkumine tundus ahvatlevana, liigagi ahvatlevana, et temasugune mees leidnuks endas meelekindlust sellest keelduda. Hetkeks meeliskles ta juba kujutluspiltides, millist võimu ta nautida saab, kuid esialgu suutis ta end ainult istukile kergitada. Võõras taganes ettevaatlikult sammu võrra ning heitis voodile ebamäärase kuju ja otstarbega eseme.
«Meie tahame, et sa selle Maale toimetad,» ütles ta, «ning hoolitse juba teekonnal, et seda puudutaksid võimalikult paljud inimesed. Meie ütleme sulle, et kõik saab olema, nagu peab, ükskõik, mis sinu ja teistega ka ei juhtuks. Meie kinnitame, et kartuseks pole vähimatki põhjust.»
«Kes te ikkagi olete?»
«Meie ütleme sulle, kui paras aeg on saabunud.»
Nende sõnade järel sähvatas tuhm välk ning võõrast polnud järsku enam toas. Kõike võinuks pidada unenäoks, kui voodil poleks lebanud Maale toimetamist ootav arusaamatu ese. Toaomanik võttis selle ettevaatlikult kätte, raske ese liibus peopessa, tekitades seal hetkelist kirvendust. Nüüd, mil tomunu oli möödas, vilksatas peas hetkeks mõte, kas ta oli ikka õigesti toiminud, kuid alateadlikult tundis ta, et oli liiga hilja ümber mõelda.
***
Kosmosereisilaeva «Caronia» juhtimiskeskuse valgustusest piisas parasjagu, et seal millegi otsa komistamata ringi liikuda. Peapuldi mõõteriistatabloode ja lülitustahvlite nõrk kuma ning ekraanide helendus lõid ruumis iseloomuliku hubasustunde, mida veelgi süvendas mõtlik vaikus.
Peapuldist mõni meeter eemal seisev vanemabi pööras pilgu kontrollekraanidelt kõrvale ning ütles puldi ees istuvale tüürimehele:
«Ma ei mõista, kuidas sinuga lood on, aga mulle tundub, et sellel reisil venib aeg lausa teosammul.»
«Minu meelest nagu alati,» vastas tüürimees hajameelselt ja muigas siis. «Õigus, ma juba unustasin, et sa oma laulatusele tõttad. On see ikka tõsi?»
«Loomulikult,» muheles vanemabi nagu poisike. «Kauaks siis poissmeheks võib jääda.»
Tüürimees, kellel parajasti kestis romaan kenakese stjuardessiga, noogutas arusaavalt. Vanemabi tonksas talle kergelt lõua pihta.
«Sinuga on küll huvitav, aga ehk on mujal huvitavam,» ütles ta. «Lähen vaatan laeval ringi.»
«Caronia» kui uuetüübiline reisilaev oli tunduvalt avaram vanadest ja pakkus nendega võrreldes rohkem liikumisruumi. Laev oli kahekümneliikmelise meeskonnaga ja mahutas normaaltingimustel kakssada reisijat. Eriolukordades, näiteks mõne asula evakueerimisel või päästeoperatsioonil, kuhu reisilaevu kaasati, võis «Caronia» pardal ruumi leida kuni viiesajale inimesele.
Vanemabi suundus jalutustekile, kus peale reisijate ka vabavahetuse meeskonnaliikmed tavatsesid aega veeta. Vastandina juhtimiskeskusele oli siin valgusküllane, kõlas muusika, aega veedeti seltskondlike lauamängudega. Kellele see huvi ei pakkunud, võis läbi jalutusteki kohale kerkiva soomusklaasist vaatluskupli kaugeid tähti silmitseda ja omi mõtteid mõlgutada. Kapten, keda vanemabi juba eemalt märkas, mängis harjumust mööda prestiizhikamate reisijate lauas kaarte, kui ligiastunud stjuardess talle midagi ütles. Kapten tõusis vabandava zhesti saatel lauast, vanemabi kiirendas uudishimulikult sammu ja parajasti kohale jõudes kuulis ta, kuidas stjuardess veidi kõrvale kutsutud kaptenile ühe reisija haigestumisest teatas.
«Mis see minusse puutub?» ütles kapten samuti poolihääli. «Sellega tegelgu doktor.»
«Doktor mind saatiski,» vastas stjuardess. «Ta kardab, et see võib osutuda mõneks senitundmatuks haiguseks.»
«Sel juhul on parem, cap, kui me sinna läheme,» sekkus vanemabi. «Doktoril võib õigus olla ja õigeaegse tegutsemisega suudame ehk halvimat vältida.»
«Lähme siis,» lükkas kapten vanemabi enda ees liikuma.
Haiglaruumid asusid kosmoselaeva alumisel tekil, selles laevaosas oli vähem liikumist ning vajaduse korral sai seda kergesti ja probleemideta isoleerida. Reisilaeva kohta eeskujulikud haiglaruumid koosnesid kolmest eraldi plokist: arsti kabinetist ja läbivaatustoast, operatsioonisaalist ning viiele inimesele mõeldud palatist.
Oodanud, kuni uks avanes, sisenesid kapten ja vanemabi läbivaatustoast vaheseinaga eraldatud kabinetti. Haigestunud reisija lebas kõrvalruumis operatsioonilauale sarnaneval kõrgel asemel ning veidi nõutu näoga doktor seisis teda uurides seal kõrval. Sisseastuvaid ohvitsere märgates tuli ta kabinetti, tõmmates helikindla ukse enda järel kinni.
«Milles asi?» küsis kapten, istudes toolile kirjutuslaua ääres. Teist tooli doktori jaoks vabaks jättes toetas vanemabi ennast lauaservale, kuid laevaarst ei kavatsenudki istuda, vaid jäi nende ette seisma.
«See on arvatavasti mingi sisehaigus,» ütles ta veidi väsinult ja tüdinult. «Ma olen teda juba kolm tundi uurinud, kuid pole targemaks saanud. Sümptomid ei sarnane ühelegi tuntud haigusele.»
«Mida ta ise räägib?» uuris vanemabi.
«Ütleb, et sees pöörab,» vastas doktor. «Kord soolikates, kord maos, kord kopsudes. Ma ei tea, mis see on.»
Kapten tõusis. Kui juba laevaarst midagi ei teadnud, mida võis siis temasugune piloot asjast arvata. Laeva meeskonna ja reisijate eest vastutava isikuna oli ta nüüd asjast teadlik ning esialgu oli see ka kõik.
«Teata meile, kui oled midagi teada saanud,» ütles ta väljudes.
«Omavahel öeldes pole see just tore,» arvas vanemabi, kui nad koridori jõudsid.
«See on neetult kehv lugu,» tähendas kapten nördinult. «Siiani pole mul reiside ajal midagi juhtunud ning nüüd, kui ma tahan kohta vahetada...»
Ta ei lõpetanud lauset, lõi ainult käega, kuigi näoilme järgi otsustades tahtnuks ta heameelega sülitada. Meelepaha oli ka mõistetav, kapten töötas planeetidevahelistel reisilaevadel juba kakskümmend viis aastat ning kavatses nüüd lendudest loobuda, et noorematele tööd anda ja ise mõne vaiksema koha peal kosmoselendudest hinge tõmmata. Kuna siiani oli kõik kulgenud normaalselt, siis tundusid ebameeldivused viimasel reisil lausa saatuse irvitusena.
«Tuleb loota, et see juhtum on ainuke,» ütles vanemabi, «ja midagi hullemat ei juhtu.»
«On sest lootusest abi?» turtsatas kapten.
«Kindlasti,» arvas vanemabi optimistlikult.
Kaptenist lahkunult läks vanemabi oma kajutisse, istus koile ja vajus võrdlemisi süngetesse mõtetesse. Ka üksikisiku haigestumine laeva pardal, rääkimata epideemiast, tõotas tõsiseid ebameeldivusi, kõige kergem, mida võis oodata, olid karantiin ja sundvaktsineerimine. Kogu nimetatud protseduur aga oleks võtnud aega ja ähvardanud edasi lükata vanemabi elus nii tähtsat sündmust. Nakkuse laiema leviku korral oleks sündmuste edasist käiku raske aimata ja kõrvale ei saanud jätta võimalust ka tema enese nakatumisest.
Vanemabi ohkas. Astronaudina oli ta alati valmis teatud riskiks ja arvestanud ka surma saamise võimalusega, kuid veel kunagi polnud talle pähe tulnud mõte lahkuda elust mõne haiguse läbi. Ta kujutles küll meteoriiditabamust, mõnd muud avariid või katastroofi, aga mitte kunagi haigust. Epideemia, seda enam tundmatu, oli tema meelest viimane, mis võis tabada meeskonda. Siin tehti ju kõik selle vältimiseks, reisijad käisid läbi karantiini ja neid kontrolliti hoolikalt, pealegi ei tulnud ükski neist päris tundmatutest maailmaruumi osadest. Nüüd aga ilmnes, et kõigest hoolimata pääses mingi nakkus «Caronia» pardale ja järele mõeldes ei kahelnud vanemabi, et see pidi olema tundmatu. Muidugi, tema polnud spetsialist, kuid laevaarsti jutust jäi talle just selline mulje.
Paar päeva möödusid haige seisukorras muutusteta, kuid lisaks haigestus üks naine, kusjuures sümptomid olid samad. Olukord kippus veelgi tõsisemaks muutuma, sest kahe sarnase haigusjuhtumi puhul oli raske rääkida juhuslikkusest.
Kapten ohkas sügavalt, kuulates ära doktori järjekordse ettekande haigete seisundi kohta. Nad olid neljakesi kogunenud meeskonna ühiskajutisse: kapten, vanemabi, laevaarst ja stjuardess, kelle poolt teenindavas kajutiteplokis mõlemad haigusjuhtumid aset leidsid. Siiani olid nad ainsad, kes toimunuga kursis olid, sest kuulujuttude leviku vältimiseks polnud kapten juhtunust esialgu laiemalt teatanud.
«Oskab keegi neid kahte juhtumit ühendusse viia?» küsis kapten, kui esialgse arutelu järel pikem paus tekkis.
«Ainult see, et nad toimusid kõrvalkajutites,» ütles vanemabi. «Midagi muud peale haiguse seal polnud.»
«Kas nad ei võinud mingil muul kombel seotud olla?» arutles doktor.
«Ei usu,» vastas vanemabi. «Ma kontrollisin seda asja. Piletid on tellitud erinevatest kohtadest ja ankeetandmetes pole samuti mingit viidet, et nad oleksid varem kokku puutunud.»
«See ei välista võimalust, et nad kasvõi juhuslikult näiteks paar-kolm aastat tagasi kokku ei saanud,» ütles doktor. «Me ei tea, mil kombel see haigus levib, samuti pole õrna aimugi tema peiteajast, mis võib olla kasvõi paarkümmend aastat. Ma uurisin läbi kogu medkompuutri kartoteegi, kuid seal pole andmeid ainsagi sarnase juhtumi kohta.»
«Vastik lugu,» tähendas kapten. «Mida edasi, seda rohkem avarduvad võimalused ning varsti selgub, et praktiliselt igaüks võib osutuda selle haiguse kandjaks, kuna nakatumisaega ega -kohta pole võimalik kindlaks määrata.»
«Paraku on see nii,» laiutas laevaarst käsi. «Midagi ei saa parata.»
«Doktor, nüüdsest peale isoleerid sa haiglaruumid täielikult,» ütles kapten, «ja haigete seisukorrast hakkad mulle regulaarselt ette kandma.»
«Selge,» arst tõusis ja lahkus kajutist, ülejäänud jäid vaikides istuma. Nad kõik mõtlesid ühte mõtet, mille vanemabi lõpuks välja ütles.
«Doktor võib olla järgmine ohver.»
Kapten noogutas.
«Tõenäoliselt. Ta puutub ju nendega iga päev kokku ja nakatusoht on tema puhul kõige suurem.»
«Vahest tuleks ka doktor isoleerida,» pakkus stjuardess kõhklevalt, kuid kapten raputas pead.
«Praegu ei saa seda teha, vähemalt esialgu peab tal olema liikumisvabadus. Kuigi oleks parem, kui ta seda vähem kasutaks.»
Jutt jõudis surnud punktini, kellelgi polnud midagi uut öelda ning kapten saatis väikese koosoleku laiali. Ta ise läks koos stjuardessiga jalutustekile, vanemabi suundus juhtimiskeskusesse. Seal oma kohuseid täites ja tehnikuga lobisedes lootis ta laeval toimuva vähemasti ajutiseks peast välja tõrjuda. Esialgu see õnnestuski, kuid vaevalt lõpetas ta kursikontrolli ja tehnilise ülevaatuse, kui naasesid jälle muremõtted. Millegipärast koitis talle halb aimdus, et asi pole lihtsalt haigestumistes, vaid puudutab ka laeva saatust, sest kui meeskond haigestub ja muutub sama apaatseks nagu nood kaks haiglapalatis, on laeva tulevik üsnagi kahtlane. «Caroniat» juhtis küll automaatika, aga teatud ajal oli inimese vahelesegamine kohustuslik, lausa hädavajalik ning selle ärajäämisel polnud midagi head loota.
«Mis sul viga on?» küsis tehnik. «Oled kuidagi tujust ära.»
«Juhtub vahel,» lõi vanemabi käega, tahtmata oma tusatuju tegelikku põhjust avaldada. «Mida siin ikka hõisata.»
Tehnik kehitas nõutult õlgu, tema meelest oli kõik korras, sest mingeid häireid süsteemis ei esinenud, kõik kulges normaalselt ja muretsemiseks polnud põhjust. Vanemabi tusk jäigi talle arusaamatuks, kuid ta ei pärinud rohkem midagi.
Vanemabi ise silmitses mornilt radariekraane, mõeldes sellele, et vahel on reisilaevade meeskonnaliikmete töö tavalisest isegi ohtlikum ning vägisi kandusid ta mõtted haiglakajutis toimuvale.
Ekspeditsioonilaevadel olnuks tekkiva ohu vältimine ja tõkestamine märksa lihtsam, seal omati selleks vastavaid seadmeid ja oldi taolisteks juhtumisteks paremini ette valmistatud, eriti mis puutus inimestesse. Reisilaevadel ei võinud kunagi ette teada, mil kombel reageerivad reisijad, kes polnud taoliste võimalustega arvestanud ja võisid kergesti sattuda paanikasse. Kosmoselaeva piiratud ruumides võis paanika kaasa tuua kohutavaid tagajärgi, võib-olla isegi hullemaid, kui põhjustab epideemia. Vanemabi mõttekujutluses vilksatas hetkeks märatsev rahvamass, kes üritab «Caroniat» oma valdustesse haarata, kuid ta tõrjus kujutluse ruttu eemale. Nii kaugele ei saanud asi ometi areneda, reisilaevade meeskonnad polnud küll relvastatud, kuid neil oli mõningaid vahendeid inimeste rahustamiseks.
Kolm järgnevat päeva kulgesid tavalist rada, ilma mingite eriliste vahejuhtumiteta, siis aga järgnes kaks haigusjuhtumit korraga, ikka sellessamas kajutiteplokis. Kapten leidis olevat võimatu asjast kauem vaikida ning käskis kogu kajutiteploki ülejäänutest isoleerida. Reisijad reageerisid sellele nördimuse ja vastuseisuga, kuid paanika võimalusega riskides teatas doktor seal puhkenud epideemiast. Vastu ootusi mõjus see isegi rahustavalt, vähemasti oli selge, mis toimub, ja ülejäänud reisijad hoidsid sealt eemale. Üksikute uudishimulike peletamiseks, keda alati kõikjal leidus, piisas ühestainsast valvurist.
«Caronia» juhtkonnale valmistas peamurdmist viiruse (muud arukat seletust ei osatud leida) arusaamatu levik. Reisilaeval puudus küll ekspeditsioonilaevadega võrreldav eriaparatuur, kuid tavaliste kontrollseadmetega olid varustatud kõik mehitatud kosmoseaparaadid ning ka kõige hoolikam kontroll ei paljastanud «Caronia» atmosfääris ainustki võõrast mikroorganismi. Õhuproovides ei leidunud isegi tuntud-teatud haigusepisikuid, mis kõrvaldas oletuse mõne viiruse senitundmatust mutatsioonist, kuid loo lahendusele ei aidanud see kuigivõrd kaasa.
Kahe esimese haigestunu seisukorras toimus mõningane muutus, kuid mitte paremuse poole. Nad ei rääkinud enam kummalise osavõtmatusega valudest oma sisikonnas, kuid nüüd näitasid nende eluspüsimist ainult aparaadid. Doktori sõnade kohaselt olid nad langenud koomaga sarnanevasse letargilisse unne, millest neid ei õnnestunud välja tuua. Peaaju tegevuses häireid polnud, südame ja teiste siseorganite töö käis normaalselt, kuigi tavalisest kümneid kordi aeglasemalt ning ei paistnud vähimatki märki nende peatsest ärkamisest. Nagu varemgi kehitas laevaarst seletuse asemel äraolevalt õlgu.
Mõne päeva jooksul haigestus terve kajutiteplokk ja see muudeti millekski välihospidali sarnaseks. Kapten pani mõlemasse koridori otsa, kust sellesse kajutiteplokki pääses, valve, et ära hoida vähimaidki kontakte haigetega. Enam polnud võimalik lohutada end lootusega, nagu oleks haigus pika peiteajaga ega kujuta «Caronia» jaoks suurt ohtu. Nakkuskolle pidi asuma laeval ja kõige kindlamalt just selles kajutiteplokis, milles haigestusid kakskümmend reisijat. Kummalisel kombel aga ei avaldanud haigus vähimatki mõju doktorile, hoolimata sellest, et ta iga päev mitu korda nakkuskoldes käis ja haigetega kokku puutus.
Hoolimata sellise käitumise võimalikust demoraliseerivast mõjust reisijatele, käskis kapten meeskonnal laevas ringi liikudes kanda kaitsemaske. Sama ettevaatusabinõu rakendati ka doktoriga suhtlemisel, too suhtus sellesse mõistvalt, kuna oli ise kaitsemaskide kandmist soovitanud.
Pärastlõunal kõlas kapteni kajuti uksele koputus, lisaks viisakusnõudele oli see muutunud kohustuslikuks teatamisviisiks, et kajutisolija jõuaks kaitsemaski ette panna. Reisijatel oli meeskonna kajutite juurde tulek endisest veelgi rangemalt keelatud ning ka reisijatega tihedamalt kokkupuutuvatele meeskonnaliikmetele seati teistega lävimisel teatavaid piire.
Kapten avas ukse ja laskis koridoris ootava doktori kajutisse, too kandis samuti kaitsemaski ega võtnud seda ettevaatusest ka kajutis eest.
«Terve kajutiteplokk on letargias,» ütles ta, võttes kapteni pakutud toolil istet. «Haiguse kulg on nähtavasti kiirenenud. Ma arvan, et pean pöörduma Kosmosehaiguste Instituudi keskkompuutri poole, vahest on seal informatsiooni, mis võib meid aidata.»
Doktor tegi pausi, kapten ei küsinud midagi, oodates, et teine ise juttu jätkaks.
«Kahe esimesega juhtub midagi kummalist, nende nahakoe ja luustiku struktuuris toimuvad muutused. Ma ei oska neid seletada, aga seda enam tekitavad need mulle muret.»
Tunnistanud laevaarsti mõne hetke endiselt vaikides, helistas kapten vanemabile, käskides tal koheselt enda juurde ilmuda ning tema saabudes suundusid nad kolmekesi haiglaruumidesse. Neli patsienti lamasid palatis nagu ennegi, nende seisundis ei paistnud mingeid muutusi olevat, aga kui doktor süütas heledad luminofoorlambid, mida tavaliselt ei kasutatud, märkasid nii kapten kui vanemabi kahe esimesena haigestunu katmata kehaosadel sinakat läiget. Tegu polnud mingi müstilise helendusega, pigem jäi mulje mingist läiget sisaldavast kreemist, kuid kumbki ohvitser ei kahelnud, et antud juhul pole sellega tegemist.
Doktor ulatas mõlemile paari õhukesi kaitsekindaid.
«Puudutage neid,» ütles ta.
Nahk polnud pehme nagu inimesel tavaliselt, vaid jäik, otsekui sarvestunud. Kahe hiljem haigestunud patsiendi nahk ei läikinud, kuid oli omandanud kergelt sinaka tooni ja tundus puudutusel tavalisest kõvemana.
«Seda ma tahtsingi näidata,» ütles doktor, kui ohvitserid küsivalt tema poole vaatasid. «Seletusi ärge oodake, võin teid ainult faktidega tutvustada.»
«Ja need oleks?»
«Mingil tundmatul põhjusel sarvestub nahk soomustõve puhul, mille mingit hiljem väljalöövat vormi ma algul oletasin. Soomustõve puhul on nahk aga kuiv ja kare, antud juhul seevastu sarnaneb poleeritud plaadile, nagu ise veenduda võisite. Sellel haigusel on veel teine aspekt, nimelt hõreneb luustruktuur.»
Doktor astus kompuutri juurde ja paari nupulevajutuse järel ilmusid ekraanile kaks võrdlevat röntgenogrammi. Vanemabi polnud küll asjatundja, kuid antud juhul oli ka võhikule selge, et üks pilt kujutas luustikku palju nõrgemalt ja luustik pidi seega tunduvalt hõredam olema.
«Kas sul pole ühtegi ideed, doktor? Kasvõi kõige meeletumat?» küsis kapten toonil, milles oli kerge aimata palvet.
«Ma pole fantasöör, vaid ainult laevaarst,» vastas doktor õlgu kehitades. «Tähelepanekutest veel niipalju, et need kehad elavad täiesti omaenda elu. Mingeid kunstliku elushoidmise seadmeid pole tegelikult vaja, need võib välja lülitada ning sellest ei muutu midagi.»
Kapten ja vanemabi vahetasid pilgu, millest võis lugeda mõtet, kas pole doktor viimati hulluks läinud. Kuid palatis lamavad neli patsienti olid reaalsus, millel doktori meeleseisundiga mingit pistmist polnud.
«Kui midagi teada saad, anna märku,» ütles kapten juba kulunud lause, tõmbas kindad käest ja lahkus koos vanemabiga haiglaruumidest.
Kosmoselaeval tavapärast ringkäiku tehes mõtles vanemabi, et toimuv mõjus kogu «Caronia» õhkkonnale ja olustikule, terve laev tundus väljasurnuna, igal pool valitses vaikus ja ringi liikus vaid mõni üksik reisija. Lõppenud olid lõbusad koosviibimised, tantsuõhtud ja lõunasöögid, millega siiani aega mööda saadeti, üldise masenduse juures ei mõjunud sugugi tujutõstvalt kajutiteploki kõrval seisvad kaitsemaskides valvurid, kelle olek juhtunu tõsidust pidevalt meelde tuletas. «Caronia» pardal toimuvast oli eeskirjade kohaselt Maale lennujuhtimiskeskusesse ette kantud ja sealt saadud juba vastus, mis nõudis Maa lähedusse jõudmisel laeva jätmist karantiiniorbiidile, ühtlasi said teised kosmoselaevad käsu hoida «Caroniast» eemale.
Otsekui pidalitõbise märgi külge saanud reisilaev jätkas teekonda, mis pidi viie päeva pärast lõppema Maa orbiidil. Doktor oli juba korduvalt võtnud ühendust Kosmosehaiguste Instituudiga, kuid ka sealt ei saanud vastuseks mingisugust informatsiooni. Haigus oli täiesti tundmatu ning Maal formeeriti juba arstiabibrigaadi, mis «Caronia» saabumisel selle probleemidega tegelema hakkab.
«Caronia» pardal kulges elu endist rada, uusi haigusjuhtumeid küll ei täheldatud, kuid haigete seisukord oli murettekitav. Neil kõigil esines naha sarvestumine koos luustruktuuri hõrenemisega, kaks esimest olid kattunud kõva koorikuga, mis röntgenipildi täiesti arusaamatuks muutis. Nad ei sarnanenud enam inimesega, vaid krabi ja humanoidi ristsugutisega, monstrumiga, mis juba vaadates tekitas kõhedust. Arvestades haiguse kulgu kahe järgmise haigestunu põhjal, polnud raske taibata, et sama saatus ootab kogu kajutiteploki reisijaid.
Doktor oli juba loobunud üritustest midagi ise välja selgitada ning piirdus ainult regulaarsete ettekannetega Instituudile. Seal oldi toimuvaga sama kursis kui «Caronia» pardal, kusjuures kogu juhtum tekitas kerget paanikat, kuna sellisel hulgal haigestumist polnud varem esinenud. Pealegi võis potentsiaalsete ohvrite hulka arvata kõik «Caronia» reisijad ja meeskonnaliikmed.
Kuigi Kosmosehaiguste Instituut katsus «Caronia» meeskonna meeleolu igati tõsta lohutusega, et haigusele kindlasti mingi ravim leitakse, ei jaganud meeskond seda võltsoptimistlikku seisukohta. Nad leppisid juba oma saatusega, et karantiini järel isoleeritakse nad elu lõpuni planetaarbaasi Saturni kaaslasel, millega pidasid ühendust ainult automaatraketid. Selles asulas, õigemini öeldes omalaadses vanglas, elas sadakond väljasaadetut, kes seal vaikselt oma ravimatuks osutunud haigustesse lõppesid. Taoline käitumine oli küll julm, kuid ühiskonna seisukohalt ainus väljapääs, kuna vastasel juhul oleksid tundmatud haigused Maa laastanud.
Vanemabi jõi kapteni seltsis meeskonna ühiskajutis kohvi, kui sisenes doktor. Kajutis ringi vaadanud, veendumaks, et seal peale kahe ohvitseri kedagi pole, võttis laevaarst endale samuti tass kohvi ning istus lauda.
«Räägi!» käskis kapten lühidalt, kuna doktori kogu olekust õhkus soovi teatada mingit uudist.
«Ma analüüsisin sarvkesta, mis neil naha asemel on tekkinud,» lausus doktor, olles end tubli viskisõõmuga kosutanud. «See on aminopolüsahhariid, mida tavaliselt tuntakse kitiini nimetuse all. Sellest ainest koosneb putukate ja lülijalgsete välistoes.»
«Mida sa sellega öelda tahad?»
«Mul tekkis meeletu idee, et tegemist pole üldsegi haigusega,» ütles doktor aeglaselt, otsekui sõnadele suurema kaalu andmiseks, «vaid hoopis organismis asetleidva metamorfoosiga. Selle tulememusena laguneb organismis luustik ja tekib polüsahhariid, mis moodustab välistoese. Inimene kestub nagu vähk ja ma olen üsna kindel, et toimuvad ka teised muutused.»
«Ja mis see meile annab?» küsis kapten pessimistlikult. «Nagu ma aru sain, ei näidanud sa ühtegi võimalust selle nähtusega võitlemiseks.»
«Seda polegi,» vastas doktor. «Kui haiguse põhjuseks võib olla viirus, tundmatu kosmiline kiirgus või muu taoline, siis sellise metamorfoosi põhjust ei oska ma isegi oletada.»
Hetke valitses ühiskajutis vaikus, siis ütles kapten raskelt:
«Kas sa tead, doktor, kuidas vanal ajal halbade sõnumite toojaga käituti?»
«Ei. Aga kuidas siis?»
«Neil löödi pea maha.»
«Ma ei saa sellest seosest aru,» ütles doktor. «Minu meelest oli siin toimuv ka enne teada.»
«Sa hävitad viimase lootuse!» röögatas vanemabi püsti hüpates, viimase pooleteise nädala jooksul mahasurutud abitusetunne ja tavalisest mitmeid kordi suurem närvipinge paiskusid välja ning endale aru andmata virutas ta käes olnud kohvitassi vastu seina. «Just praegu sa ütlesid, et mingit pääsemist pole loota. Tähendab, me oleme elu lõpuni sunnitud elama Iapetuse baasis! Ma eelistan omale köie ümber kaela panna, kui sellise peletisena edasi elada!»
Hoolimata vanemabi arutust raevupurskest jäi doktor rahulikult istuma.
«Sa ei kuulanud mind lõpuni,» ütles ta. «Meie pääsemine seisneb selles, et metamorfoos ei pruugi toimuda kaugeltki mitte kõigiga. See muidugi ei välista karantiini ega ka võibolla paari aastat Iapetuse baasis, kuid ei tähenda eluaegset asumisele saatmist.»
«Sa annad meile lootust?» küsis kapten.
«Ma ei garanteeri midagi,» ütles doktor. «Mul pole vähimatki aimu, kui õige see on, aga mul on tunne, et enamus inimesi on immuunsed. Mina näiteks pole hoolimata igapäevasest kokkupuutumisest haigetega ometi haigestunud.»
«Oskad sa arvata, mis on selle põhjuseks?» päris vanemabi, kes oli üle saanud astronaudile sobimatust meeleheitehoost.
«Selle põhjuseks võib olla veregrupp, geneetiline kood -- ükskõik mis asi,» vastas laevaarst. «Ma ei tea lubada, kas jõuan, aga karantiiniorbiidile jõudmiseni üritan ma selle välja selgitada. Sellest oleks suur abi Kosmosehaiguste Instituudile ja aitaks oluliselt lühendada meie sundasumist Iapetusel.»
«Või seda üldse ära jätta?» pakkus vanemabi.
«Kahtlen selles,» vangutas doktor pead. «Kosmosehaiguste Instituut on väga umbusklik, nad võivad ainult sundasumise kohta vahetada. On muidugi veel üks äärmine võimalus, aga ma kahtlen selle elluviimises.»
«Milline?» küsisid kapten ja vanemabi korraga.
«Kõrvaldada kogu haigestunud kajutiteplokk,» ütles doktor tuima häälega, mispeale mõlemad ohvitserid mõne hetke vapustatult vaikisid.
«Sa tahad külmavereliselt tappa ligi kolmkümmend inimest?» küsis kapten seejärel uskumatust väljendaval häälel.
«Milleks tappa,» ütles doktor rahulikult. «Pigem oleks tegu halastusega. Inimkonna nimel poleks see suur ohver.»
«Ma ei saa seda lubada,» lausus kapten, olles umbes minuti pingeliselt mõelnud. ««Caronia» kaptenina olen ma vastutav laeval viibijate elude eest ja ma ei saa lubada, et te neist osa tapate või õhulüüsist välja heidate.»
«Minu asi on ettepanek teha,» tähendas doktor õlgu kehitades. «Ega ma ei uskunudki, et sa seda tõsiselt võtad.»
Ta vaatas kaptenile otsa, tõusis ja lahkus kajutist. Tema väljumise järel valitses mõnda aega vaikus, mille kestel kapten ja vanemabi vältisid teineteise pilku.
«Doktori ettepanekus on tegelikult iva,» ütles lõpuks vanemabi, vaadates äraoleval ilmel kohvitassi viskamisest tekkinud laiku seinal.
«Lõpeta see jutt!» käskis kapten. «Ma ütlesin juba, et ma ei luba seda teha ja «Caronia» pardal käsutan mina.»
«Ma pole selle üle vaielnud,» lausus vanemabi tusaselt, see veel puudus, et teda oleks vastuhakus või mässu õhutamises kahtlustama hakatud. Doktori ettepaneku suhtes tekkinud lahkarvamused ei tähendanud midagi ja pealegi võis seda küll ühiskajutis teoreetiliselt arutada, kuid vaevalt jätkunuks neist kellelgi närvi kolmekümne inimese külmavereliseks kõrvaldamiseks. Kuigi järele mõeldes olnuks see siiski mingisugune väljapääs nende meeleheitlikust olukorrast.
«See jutt jääb rangelt omavahele!» ütles kapten lauast tõustes, justkui oleks kartnud, et teine läheb ideed laeva peale kuulutama.
«Loomulikult,» vastas vanemabi, teades isegi, et sellise idee levik oleks tohutult ohtlik. Praeguses olukorras leidnuks see reisijate hulgas kindlasti hulgaliselt toetajaid ning poleks välistatud ka selle omakohtu korras täideviimine. Taolist käitumist saanuks aga võrrelda ainult mässuga, millist nähtust kumbki ohvitser «Caronia» pardal näha ei soovinud.
Üle ühiskajuti ukse loivas laisal sammul vahetuse lõpetanud tüürimees. Kajutis korra ringi vaadanud, kergitas ta seinal kohvilaiku märgates kulme.
«Mis siin on juhtunud?» küsis ta.
«Vahetasime doktoriga mõtteid,» vastas vanemabi.
«Nähtavasti väga tormiliselt,» muigas tüürimees ja istus laua äärde. «Mida doktor rääkis?»
«Ei midagi uut,» tähendas vanemabi. «Arvab, et see polegi haigus, vaid hoopis mingisugune metamorfoos. Lootust see igatahes ei lisanud.»
«Noh, ma arvan, et ka Iapetusel võib elada,» ütles tüürimees. «Gravitatsioon on seal väike ja pole mingeid muresid kliimaprobleemidega. Tahad -- töötad, tahad -- elad niisama, söök ja muu vajalik tuuakse nagunii kätte.»
Tüürimees oli kord juba selline natuur, kes leppis elus ette tuleva halvaga, otsides selle juures vähestki paremat, mis leiduda võis. Kui saatus määrab neile asumise Iapetusel, siis tuli kinni haarata võimalusest ennast seal võimalikult mugavalt sisse seada. Kui õnnestub asumist vältida, siis seda param, küll Maal juba teatakse, mis nendega peale hakata.
Tüürimehe filosoofia ei sobinud sugugi vanemabi mõttelaadiga ning nähtavasti võis seda lugeda ka tema näoilmest. Igatahes lisas tüürimees eelnevale jutule:
«Ma unustasin, et sul on mõningad teised probleemid. Sa ära liigselt muretse, kui tüdruk sind tõesti armastab, ootab ta ka need paar aastat, mis me Iapetusel kaarte mängides mööda saadame.»
Sellise süüdimatu optimismi peale ei osanud vanemabi isegi vihastuda. Ta noogutas teise jutu peale nõusolevalt ja kavatses teemat vahetada, kui kajutisse ilmus doktor. Ta sööstis uksest sisse nagu püssikuul, vaatas ringi ja küsis kapteni järele.
«Läks minu meelest juhtimiskeskusesse,» vastas vanemabi. «Mis siis?»
«Kaks patsienti on palatist lahkunud,» vastas doktor ühiskajutist välja tormates. Vanemabi ja tüürimees vaatasid teineteisele jahmunult otsa ja kiirustasid talle järele.
Kuigi ta seda välja ei näidanud, vapustas uudis kaptenit kahtlemata samavõrra kui teisigi. Alles paar tundi tagasi vähimagi ärkamismärgita lootusetus letargias viibinud isikute ootamatu ja energiline lahkumine tundus kõigile uskumatuna. Arvestades aga kõike «Caronia» pardal asetleidvat, võis see olla ka toimuva loogiliseks jätkuks. Igatahes ei viitnud kapten küsimustega pikemalt aega, jättis tüürimehe enda asemel juhtimiskeskusesse ning läks koos doktori ja vanemabiga haiglaruumidesse.
Tegelikkuses osutus lugu veelgi hullemaks, kui võis oletada doktori jutu järgi, patsiendid polnud mitte lihtsalt lahkunud, vaid sealt jõuga välja murdnud. Palatit operatsioonisaalist lahutav hermeetiline uks, mis nagu teisedki uksed laeval, liikus seina sisse peidetud raamis, oli kõveraks painutatud ja osaliselt avast välja surutud. Asi mõjus üsna mõistusevastasena, sest seina konstruktsioon oli arvastatud vastu pidama ka absoluutse vaakumi poolt tekitatavale rõhulangusele ning inimjõul polnud seda lihtsalt võimalik koolutada. Paraku ei saanud aga mingi muu võimalusega arvastada, kuna endastmõistetavalt polnud palatis mingeid tehnilisi abivahendeid.
«Teised kaks on alles?» küsis kapten. Ta ei nimetanud neid patsientideks ega haigeteks, vaid kõneles otsekui elututest asjadest.
«Esialgu küll,» vastas doktor, kummardus veidi ja astus moonutatud ukseavast sisse. Kaks allesjäänud patsienti lebasid vooditel nagu varemgi: täiesti liikumatud, nähtavad kehaosad kaetud valguse käes sinakalt läikiva soomusekihiga. Mingi muudatus nende seisukorras oli aga toimunud, sest elutegevust jälgivate aparaatide skaalade seni praktiliselt nullilähedased näidud visklesid kaootiliselt.
«Mis kurat...» alustas doktor, kuid lause jäigi lõpetamata. Üks patsientidest ajas end järsku istukile, heitis teki kõrvale ning rebis endalt paari liigutusega iminappidega kehale kinnitatud andurid. Kolm meeskonnaliiget jälgisid tardunult, kuidas olend (inimeseks ei saanud teda enam nimetada) end voodis pööras, jalad põrandale sirutas ja püsti tõusis. Keha üldkujult sarnanes ta inimesega, kuid sellega asi piirduski, olend oli pealaest jalatallani kaetud liigestatud kitiinkestaga otsekui putukas. Ta peas ja ka muudel kehaosadel puudusid täielikult karvad, samuti polnud märkigi inimestele iseloomulikest sootunnustest, silmad olid veidi laienenud ja muutunud ühtlaselt pruuniks.
Olend astus kõhklevalt, justkui tasakaalu proovides, sammukese meeskonnaliikmete suunas ja see tõi doktorile elu sisse.
«Kuulge! Te peate lamama!» ütles ta toimekalt, astudes olendile vastu. Too müksas teda kergelt rindu ning doktor langes lähimat voodit ümber paisates põrandale. Vanemabi sööstis lähemale, tal rabati särgi rinnaesisest ja tõsteti kergelt nagu väikelaps üles. Jõudmata enesekaitseks midagi teha, sooritas ta lennu üle palati ning kaotas vastu seina põrgates teadvuse.
Toibudes leidis vanemabi ennast voodil lamamast, pea valutas veidi ja katsudes veendus ta, et see oli sidemetes.
«Ära tee järske liigutusi!» ütles doktor lähemale astudes. «Ma kardan, et sa said põrutada.»
«Mis juhtus?» küsis vanemabi, jäädes esialgu lamavasse asendisse.
«Teised kaks põgenesid samuti,» vastas dokror, täpsustamata, keda ta silmas peab, kuna see oli niigi selge.
«Kus kapten on?»
«Läks juhtimiskeskusesse häiret välja kuulutama,» ütles doktor. «Muide, ka meil tuleb sinna minna, kahekesi teistest eraldi olla pole päris ohutu.»
Mõni hetk tagasi antud nõuannet jälgides tõusis vanemabi ettevaatlikult püsti ja tegi paar sammu, veendumaks, et temaga on kõik korras. Doktor haaras kaasa kaks kohvrit arstiriistadega ning nõnda suundusid nad otsemat teed juhtimiskeskusesse.
Tihedalt aparatuuriga täidetud ja seega vähest liikumisruumi võimaldav juhtimiskeskus oli puupüsti inimesi täis. Tavalisest erinevalt oli siia kogunenud terve meeskond, kaasa arvatud ka teenindav personal, kes muidu juhtimiskeskuses ei käinud. Kapten seisis laeva üldruume jälgivate telekaamerate ekraanide ees ning teisi meeskonnaliikmeid kõrvale lükates trügisid vanemabi ja doktor tema juurde.
«Kuidas on?» küsis vanemabi napilt.
Kapten tunnistas teda hetke vaikides, otsekui tervislikku seisundit hinnates ja vastas seejärel mornilt:
«Üks B-kajuti valvuritest on tapetud.»
«Mil viisil?» huvitus doktor.
«Kolju on sisse löödud,» ütles kapten. «Muul juhul ütleksin, et löödud on millegi raskega, aga palatis toimunu järel usun, et nende jõudu arvestades tehti seda paljakäsi.»
«Kas ka reisijatele anti häire?» päris vanemabi.
«Esialgu mitte. Käskisin neil kajutitesse sulguda ja ilma minu korralduseta uksi mitte avada ega väljuda.»
Momendil ainuõige lahendus, nentis vanemabi endamisi, mõeldut häälekalt kordamata. Kauaks sellest abinõust ka kasu on, jäi esialgu mõistatuseks, vähemasti näitas palatiuksega kordasaadetu, et uksed pole neile olenditele eriliseks takistuseks. B-kajutiteploki koridori kaamera, samuti ülejäänud ei avastanud kuskil ühtegi salapärase muundumise läbi teinud haigetest. Kõige tõenäolisemalt viibisid nad mõnes B-ploki kajutis, mille elanikud pidid lähema aja jooksul vältimatult samasuguseks muutuma. Seega võis arvestada, varsti seisab «Caronia» meeskonna vastas kolmkümmend ebaloomulikult tugevat olendit, kellel polnud säilinud midagi inimlikku. Jõudude vahekord kujuneks paratamatult meeskonna kahjuks.
Nähtavasti mõlkusid kapteni peas samasugused mõtted, sest ta andis tüürimehele käsu meeskonnale gaasiballoonide väljajagamiseks.Need kahjulike järelmõjudeta uinutavat gaasi sisaldavad balloonid olid «Caronia» pardal ainukesed vahendid, mida võis lugeda millekski relvadele vastavaks. Neid polnud küll seni kasutatud ja reisilaevade varustusse kuulusid nad äärmise abinõuna, et vajaduse korral mingil põhjusel paanikasse sattunud rahvamassi maha rahustada. Gaas avaldas mõju kõigile senituntud eluvormidele, kuid praegu võis selle efektiivsusele täielikult loota alles peale selle proovimist.
Kuna kogu meeskonna juhtimiskeskuses hoidmine olnuks mõttetu, pealegi valitses siin siis hirmus ruumikitsus, hajutas kapten alluvad juhtimiskeskuse-lähedastesse ruumidesse. Lisaks laevasisesele pidevalt töötavale translatsioonivõrgule jagas ta sidepidamise kindlustamiseks täiendavalt välja tehnilise personali poolt kasutatavad väikesed raadiojaamad.
Paar järgnevat tundi möödusid «Caronia» pardal ilma olukorra muutusteta. Mõningaid üksikasju maha vaikides teatas kapten juhtunust ka Maale. Kuna nad olid jõudnud juba Marsi orbiidi lähedusse, võis mõne tunni pärast vastuse saada. Senikauaks jäi aga meeskond ootama vastaspoole väljaastumist.
Selleni ei kulunudki enam eriti palju aega. Kiretult näitas ekraan, kuidas B-kajuti kuuendast kajutist väljusid neli kitiinist soomusrüüga olendit ja suundusid juhtimiskeskuse poole. Kui nad jõudsid otse keskusesse viivasse koridori, andis kapten käsu nende edasitulekut takistada.
Üritus oli üürike ja lõppes haledalt. Ekraani vahendusel nägid juhtimiskeskuses viibijad, kuidas koridori sööstis kuueliikmeline inimgrupp ning piserdas olendid gaasiga üle. Tänu kaitsemaskidele olid nad ise gaasi toime eest kaitstud, kuid samahästi võinuks nad gaasitada kas koridori seinu või üksteist. Olendeile ei avaldanud gaas vähimatki mõju, järgnes lühike heitlus, mille järel viis meeskonnaliiget, kas surnuna või vähemalt teadvusetuna lebama jäid. Kuuendal õnnestus tagasi kajutisse pääseda ning vastupidiselt oletustele ei ilmutanud olendid tema suhtes vähimatki huvi. Hetk hiljem kostis raadiost hirmunud ja paanikas hääl:
«Gaas ei mõju! Kõik tapeti! Ainult mina jäin ellu!»
«Nägime,» vastas kapten lühidalt kummalise rahulikkusega, otsekui olnuks ta sellises lõpptulemuses juba varem kindel. «Jääda positsioonidele!»
Neli olendit seisid hetke paigal, justkui olukorda kaaludes või mõtteid vahetades, siis astus üks neist seinal paikneva translatsiooniseadme juurde.
«Meie tahame rääkida kõige tähtsamaga teist,» kostis juhtimiskeskuses kummalise kõlaga hääl.
Kapten ja vanemabi vahetasid kiire pilgu, siis haaras esimene otsustavalt translatsioonivõrgu mikrofoni.
«Mida te tahate?»
«Meie räägime endast ja oma eesmärkidest. Meie lubame, et ei tule sel ajal kaugemale. Meie nõustume teie määratud kohaga.»
«Reisijate jalutustekk,» ütles kapten pikemalt mõtlemata.
«Meie ootame. Meie nõustume kohtuma ükskõik kui paljudega teie hulgast.»
«Liiga palju tahate,» pomises kapten tigedalt, visates mikrofoni käest samal ajal, kui neli olendit rahulikult koridorist lahkusid ja jalutustekile läksid.
«Teie jääte juhtimiskeskusesse!» ütles kapten vanemabile, tüürimehele ja radistile sõrmega osutades. «Minuga tuleb doktor, kaks stjuardessi ja veel mõni teeninduspersonalist. Neil on kogemusi igasugu tüüpidega suhtlemisel, ehk tuleb kasuks. Võtan raadio kaasa, edastan teile kogu jutuajamise, pilti näete nagunii.»
Ta andis doktorile märku minema hakata, peatus juhtimiskeskuse lävel ning ütles ainuisikuliselt vanemabile:
«Kui minuga midagi juhtub, võtad juhtimise üle ja toimid oma äranägemise järgi.»
Vanemabi noogutas sõnatult ja kapten lahkus juhtimiskeskusest. Mõni minut hiljem, mis kulus saatjaskonna moodustamiseks, jõudis ta jalutustekile ning seal toimuv meenutas farssi põnevusfilmides paljukorratud stseenist kahe tsivilisatsiooni esmakohtumisest. Inimesed istusid ühele poole suurimat jalutustekil leiduvat lauda, olendid, kes veel mõningane aeg tagasi olid samuti inimesed, võtsid kohad sisse nende vastas. Kapten asetas raadio lauale, varjamata, et ta edastab kõneluse sisu ka teistele.
«Ma kuulan,» ütles ta lühidalt.
«Meie tahame, et te meid mõistaksite,» ütles üks olenditest. Hoolimata kaamera igakülgsest reguleerimisest, polnud võimalik aru saada, milline neist parajasti rääkis. Nähtavasti ei taibanud seda ka jalutustekil viibijad. «Meie olime samasugused nagu teie, kuid me oleme veendunud uue eluviisi eelistes. Meie üritame selgitada neid eeliseid ja oleme kindlad, et te lõpuks meiega nõustute.»
«Kes te kõigepealt olete?» küsis kapten järsult teise juttu katkestades. «Inimesed? Koorikloomad? Kosmosemonstrumid?»
«Meie ei saa seda praegu öelda,» lausus olend kapteni käitumisele vähimatki tähelepanu pööramata. «Meie anname teile kogu informatsiooni, kui paras aeg on käes. Meie jätame teile ühe asja, mis aitab teil meid paremini mõista.»
Äärmine olenditest võttis selja tagant ja ulatas kaptenile eseme, mille otstarvet ega isegi kuju ei suutnud vanemabi vähemasti ekraani vahendusel määratleda. Kapteniga oli nähtavasti sama lugu, ta keerutas pakutud eset nõutult käes ning andis edasi doktorile. Too uuris seda veidi kauem, kuid asja tuumani jõudmata lasi ka teistel sellega tutvuda.
«Meie kohtume teiega uuesti, kui rohkem teie hulgast on sellega tutvunud. Meie oleme kindlad, et järgmisel kohtumisel mõistame teineteist paremini.»
Rohkem midagi lisamata tõusid neli olendit laua tagant ja suundusid B-kajutiteploki koridori. Oskamata midagi targemat ette võtta, lahkus ka kapten koos kaaslastega jalutustekilt, öeldes midagi poolihääli «uue kosmilise nõdrameelsuse» kohta. Ühiskajutis tutvustati eset soovitusele vastavalt kõigile asjast huvitatuile, järgnes tormiline, kuid mitte kuhugi viiv mõttevahetus, millest juhtimiskeskuses ja mootoriruumis kui kosmoselaeva tätsamates punktides valves viibijad eemale jäid. Umbes tund peale kohtumise lõppu naases kapten koos doktoriga juhtimiskeskusesse.
«Kas Maalt on vastus tulnud?» küsis ta kõigepealt.
«On küll,» ütles radist, viidates raadioaparaadi ekraanile ilmunud sõnumile «Jääge karantiiniorbiidile ja oodake edasisi korraldusi!»
«Seda oskab igaüks öelda,» tähendas kapten vihaselt. «Asetagu end parem minu olukorda ja mõelgu, mis teha.»
«Selle jaoks sa kapten oledki,» lausus tüürimees vaikselt, misjärel mõne viivu jooksul keegi midagi ei öelnud.
«Võib-olla tuleks kogu tõde ette laduda,» pakkus kapten kõhklevalt, otsekui nõu küsides.
«Kardan, et siis pannakse meile hoopis teine diagnoos,» ütles doktor huuli kõverdades. «Kollektiivne hullumine.»
«Ei usu,» arvas vanemabi. «Meil on kohtumise videosalvestus ja kui me kõige sellega Maale jõuame, veenduvad nad ise, et asi on hullumisest kaugel.»
«Enne tuleb sinna jõuda,» tähendas tüürimees, tahtis midagi lisada, kuid märgates kapteni näol valugrimassi, küsis hoopis: «Mis sinuga on?»
«Ei midagi,» vastas kapten valuhoogu maha surudes. «Maos keerab.»
Nendele sõnadele järgnes võrdlemisi ühene reaktsioon, algul vaatasid kõik kapteni poole, seejärel üksteisele otsa. Väljaütlemata mõte rippus õhus, kuni doktor lõpuks hapu näoga külga hõõrudes lausus:
«Nii see on, nüüd oleme ka meie nakatunud. Ja arvatavasti kõik, kes nendega kohtusid.»
«Ma ei puutunud nendega rohkem kokku, kui sina haigeid hooldades,» väitis kapten, «pigem vähem ja meil polnud nendega üldse füüsilist kontakti.»
«Nendega küll mitte, aga...» doktor vajus ootamatu valuhoo leevendamisks vabale piloodiistmele. «Aga me kõik puutusime seda vigurit, mille nad meile sokutasid.»
«Arvad, et see?» kahtles kapten.
«Ei arva, vaid olen kindel. Muud võimalust lihtsalt pole,» ütles doktor, küünitas end arstikohvrini ning võttis sealt karbi valuvaigistavate tablettidega. Teinud tablettide neelamiseks pausi, jätkas ta juttu. «Ühtlasi on ohus kõik, kes seda asjandust näperdasid. Ma lähen vaatan igaks juhuks.»
Doktor naases umbes veerand tunni pärast. Senikaua püsis juhtimiskeskuses tusane vaikus. Kapten ei toonud kuuldavale ühtegi oiet ega ka tema näost polnud võimalik midagi välja lugeda, ainult otsaesisele tekkinud higipiisad reetsid võitlust sisemiste valudega. Teised kolm istusid temast veidi eemale hoidudes ekraani ees, et mitte mööda lasta olendite võimalikku uuesti ilmumist. Keegi ei esitanud doktorile ainustki küsimist, kuid juba see omapärane vaikus kujutas endast suurimat võimalikest pärimistest.
«Kõigil, kes viguriga kokku puutusid, on samasugused sümptomid kui meil,» teatas doktor mõne hetke pärast viivitamist, otsekui oleks tal väljendite leidmisega raskusi. «Teised, kes kohal ei viibinud või seda asjandust ei puutunud, on sama terved kui enne.»
«Midagi uut on?» pressis kapten kokkupigistatud hammaste vahelt, pühkides käega üle piiskadest pärlendava otsaesise.
«Metamorfoosi kulg on kiirenenud,» ütles doktor, ulatades kaptenile karbi valuvaigistitega. «Meil pole enam ühtegi võimalust pääsemiseks. Muudatuste kiirenemist arvestades langeb kõige rohkem tunni-kahe pärast enamik meeskonnast letargiasse, samal ajal kui üha uued reisijad alustavad muundumisjärgset elu olenditena, kes on meile sama võõrad kui nende eesmärgid. Siin pole enam kedagi, kes suudaks neile vastupanu avaldada.»
«Ja karantiiniorbiidile jõuab «Caronia» nende poolt kaaperdatuna,» tähendas vanemabi ükskõikselt, justkui ei puutuks asi üldse meeskonda.
«Kaaperdatuna?» kordas doktor mõtlikult ning lõi sõrmedega nipsu. «Just nii see paraku on.»
«Millest sa räägid?» küsis tüürimees.
«See metamorfoos pole midagi muud, kui võõra eluvormi sissetung,» ütles doktor. «Selle arusaamatu tekke saladus peitub samas viguris, mille nad meile pihku surusid. See on tundmatu tööpõhimõttega seade, mis kutsub inimorganismis muundumise esile ja mida rohkem inimesi seda puudutab, seda kiiremini toimub metemorfoos.»
«Sissetung?» venitas tüürimees uskumatult. «Seda on kardetud juba sajandeid ning alati kujutatud sõjana. Ma ei usu sinu teooriasse, doktor.»
«Mispärast siis sinu arvates see vigur «Caroniale» toodi?» väitis laevaarst. «Kogu kohtumine korraldatigi selleks, et vigur meile üle anda.»
«Ja meie olime nii kuradi lihtsameelsed, et näperdasime kõik seda vigurit ja tõime veel teistelegi katsumiseks,» ütles kapten nördinult. «Oma lollusega osutame neile monstrumitele veel teene.»
«Milleks neile inimesi vaja on?» poetas vanemabi küsimuse. «Sissetungi saaks ju lihtsamalt ka korraldada, milleks need tarbetud ümbermuundumised?»
«Tooraine,» vastas doktor, «lihtsalt bioloogiline tooraine. Inimese rakud sisaldavad orgaanilisi aineid, valke, aminohappeid, kõike, mida on vaja organismi loomiseks. Milleks on vaja sõjalist sissetungi, kui piisab pisikesest seadmest, mis kujundab iga seda puudutanud organismi selliseks nagu vaja. Paremat vahendit agressiooniks pole osatud veel välja mõelda, kõik potentsiaalsed vastuhakkajad muutuvad su pooldajateks.»
Doktori sõnades ei puudunud teatav loogika, vähemasti ei osanud keegi talle sama põhjendatult vastu vaielda. Paistis, et doktor oli tõepoolest leidnud seletuse laeval asetleidvale koshmaarile, see tundus uskumatuna, kuna tavaliselt kujutati, kuidas sissetungiv võõras eluvorm võtab inimese kuju ja üritab tähelepanu vältimiseks kohaneda tema mõttelaadiga. «Caronia» pardal toimus kõik vastupidiselt, siin muudeti inimesed võõrapärasteks koorikloomadeks ja nende mõistus allutati võõrale mõtteviisile. Tundus võimatuna, et nad sellisel kujul jõuaksid Maale tähelepanu äratamata, rohkem sarnanes selline kosmosereisilaeva vallutamine jõudemonstratsiooniga, mille kaugemaks eesmärgiks võis olla tõepoolest sissetung. Arvestades kergust, millega inimeste teadmatust ja uudishimu ära kasutades saadi oma kontrolli alla «Caronia», polnud suuremate jõudude korral välistatud ka terve Maa elanikkonna või vähemalt osa muutmine samasugusteks koorikloomadeks.
«Oleks pidanud doktori soovituse järgi tegema,» ohkas kapten lõpuks, pidades silmas tolle ebamäärast ettepanekut kõrvaldada mõned patsiendid. «Kolmkümmend inimest kogu inimkonna nimel poleks olnud suur ohver.»
«Nüüd on selleks juba hilja,» tähendas lootusetult vanemabi, kes tol korral doktori ideed peaaegu toetas.
«Ja sissetungijad jõuavad meie laevaga Maa orbiidile,» ütles doktor apaatselt, olles uuesti piloodiistme hõivanud ja seal mugava asendi võtnud. Ta muutus iga hetkega üha unisemaks ning ta enda kirjeldatud haigustunnuste järgi polnud raske taibata, et ta peatselt vajub letargilisse unne. Kapten, kelle valud nähtavasti sissevõetud tablettide mõjul järele andsid, jalutas unega võitlemiseks kontrollekraanide ees energiliselt edasi-tagasi, kuid polnud kahtlust, et lõpptulemuses osutub võitlus asjatuks.
«Orbiidile jõudes on neil juba piisav meeskond «Caronia» juhtimiseks,» ütles muidu napisõnaline radist mõtlikult. «Siis on nende edasist tegevust raske takistada.»
«EI!» röögatas kapten energiliselt, põrutades rusikaga vastu lülituskilpi. «Seda ei juhtu niikaua, kuni mina olen «Caronia» kapten.»
«Mida me iis teeme?» kähvas vanemabi tigedalt. «Viskame sind teiste haigetega eesotsas õhulüüsist välja?»
«Ei!» käratas kapten, surudes järjekordse valusööstu ajal käe vastu kõhtu, kuid ta pilk, milles segunes jõuetu raev vastuvõetud otsuse kindlusega, ei lahkunud vanemabi näolt. «Kõigepealt eraldad sa päästekapsli.»
«Milleks?» sekkus asja mittetaipav tüürimees, kuna vanemabi rääkijale lihtsalt otsa jõllitas.
«Et keegi laevalt lahkuda ei saaks.»
«Seda meilt just oodataksegi,» arvas radist. «Et me jääksime kõik nende võimusesse.»
«Kuulake mind lõpuni!» kõrgendas kapten taas häält. «Enne, kui ma teadvuse kaotan. Eraldate päästekapsli ja sulgute kolmekesi juhtimiskeskusesse. Siis arvutate kursi otse Päikese keskmesse ja suunate «Caronia» sellele kursile. Seejärel muudate töökõlbmatuks kõik seadmed, millega saab laeva pidurdada või kursilt kõrvale kallutada.»
Pikk jutt koos pingelise ajutegevusega mõjus kapteni organismile kurnavalt ning viimase sõna järel varises ta teadvusetult põrandale. Vanemabi kummardus korraks tema kohale, kuid taipas, et kapteni keha oli juba võõraste poolt esile kutsutud metamorfoosi võimuses. Kolm meest juhtimiskeskuses vahetasid arupidava pilgu.
«Kapteni käsud tuleb täita,» ütles tüürimees pikkamisi. «Ainult minu meelest võiks nende järjekorda muuta, täites esimese käsu viimasena. Juhtimiskeskuse asemel võiksime hoopis päästekapslisse sulguda ja siit lahkuda.»
«Nagu kolm rotti uppuvalt laevalt?» ärritus vanemabi teise üsnagi mõistliku jutu peale. «Jätame teised siia surema, ah? Me ei tea ju paljud on nakatumata.»
«Praegu peaks see juba selge olema,» ütles radist vahele, osutades kahele väliste elumärkideta kehale, mis mõni aeg tagasi olid veel nende meeskonnakaaslased.
«Kui suuname laeva Päikesele ja ise pardalt lahkume, tekib kõigil mulje, otsekui oleksime ülejäänud meeskonna surma saatnud,» lausus vanemabi. «Meid ei viida isegi Iapetusele, vaid jäetakse karantiiniorbiidile ootama, kuni kohus meie kohta otsuse langetab.»
«Siin toimuv peaks ju kõigil teada olema,» avaldas radist arvamust.
«See meid ei aita,» ütles sellele jutule alguse teinud, kuid nüüdseks juba ümber mõelnud tüürimees. «Meid mõistetakse süüdi kui laeva hukutajaid, sest me ei suuda tõestada, et kõik pardal viibijad peale meie olid nakatunud.»
«Ega ei suuda küll,» nõustus radist.
Mõne hetke valitses juhtimiskeskuses pingeline vaikus, siis ütles vanemabi välja sõnad, mis tähendasid surmaotsust kõikidele pardal olijatele:
«Kurss Päikesele ja purustada juhtimisseadmed! Tuleb teha, nagu kapten käskis.»
Paar tundi hiljem kihutas «Caronia» uuel kursil Päikese suunas. Plaaniväline kursimuutus ei jäänud kellelgi märkamatuks, seda panid tähele nii pardal viibijad, kui reisilaeva jälgivad vaatlusjaamad. Pardal ei suudetud kursi muutmiseks enam midagi teha, sest kapteni viimast korraldust täites oli kolmik hoolega lühistanud ja purustanud kõik juhtimisseadmed, mille kaudu võis laeva kursilt kõrvale kallutada või pidurdada. Juhtimiskeskusesse tunginud võõrastel jäi üle ainult abitult jälgida navigatsiooniekraanile märgitud uut kurssi. Ühest vaatlusjaamast tuli küll kõhklev ettepanek reisilaeva peatamiseks, kuid sellest loobuti, sest «Caronia» pardalt ei tulnud mingeid teateid ega vastatud ka kutsungile. Laeva pardal toimuvat arvestades oletati, et meeskond kas hullus kollektiivselt või on juba surnud, samuti reisijad, keda oli pardal meeskonnast tunduvalt rohkem. Oma hukkumise põhjuse, mida keegi isegi oletada ei osanud, viis «Caronia» meeskond leekivasse hauda kaasa. Isegi nende täpne hukkumiskoht jäi teadmatuks, kuna kuskil Merkuuri orbiidist seespool kadus «Caronia» vaatlusjaamade radariekraanidelt.