Lõpuks ometi hakkasid paistma bensiinijaama tuled. Andra ohkas kergendunult ja heitis silmanurgast kiire pilgu näidikule, mis juba mõnda aega punases alas tiksus. Osuti oli peaaegu põhjas. Oli ka viimane aeg!
Ta oli ise samuti parasjagu väsinud, sest selja taga oli üle kuue tunni sõitu ja sellest tervelt neli tundi kottpimedat käänulist maanteed, kus ei leidunud ühtegi bensujaama, rääkimata siis baarist või muust toidukohast, kus vägisi pealetükkivat und kange kohviga eemale ehmatada.
Pimedad teeveered ei kutsunud peatuma, sest ümberringi laiuv inimestest hüljatud kõnnumaa oli sügiseselt kõle. Novembriöö, millesse ta auto tuledevihk ainult kitsa siilu lõikas, oli rõske ja põhjatu nagu pimedus akendeta keldris. Teeveered, puud ja lauged künkad, mis hetkeks tulede valgusesse sattusid, elasid päevasest hoopis erinevat elu ja olid pimedast hetkeks väljalõigatutenagi varjurikkad ja pahaendelised nagu pildid halvast unenäost. Raagus puud sirutasid pikki vihmamärgi oksi üle mantee ning Andra ehmatas iga kord, kui nende luised tipud auto külge riivasid. Iga kurvi taga ootasid üha uued ja uued raagus võsapuhmad ning ikka ja jälle võpatas ta ootamatut kriipimist kuuldes.
Pikka aega ei olnud isegi mitte ühtegi autot vastu sõitnud. Andra kirus mõttes, et oli maki maha unustanud, sest selles kõrvadelehakkavas vaikuses tundus lõputu pimedus eriti rusuvana. Väsimus ja vaikus üheskoos mõjusid kujutlusvõimele halvasti -- mõtteisse vajunud naine ehmatas tõsiselt korraga peeglis kummalist kaamet liikumist silmates ning avastas siis pahaselt, et oli ehmunud oma otsaesise peegelduse peale. See paistis peegli süsimustas ristkülikus tõepoolest kummituslik. Andra ei tahtnud ennastki eriti vaadata, sest kahvatus näos, mille ta küll peale esimest ehmatust kergendusega enese omaks tunnistas, paistsid silmade asemel vaid mustad koopad ning see mõjus võõrastust tekitavalt. Kõhedus tikkus ligi ja vägisi tekkis tahtmine üle õla piiluda ega keegi ometi selja taga ei istu. Juba ainult mõte, et see nii võiks olla, äratas vaikset magamatusest rabedat paanikat. Ta oli tõesti liialt väsinud, et edasi sõita.
Andra mõtles, et tanklas peab kindlasti vähemalt paar tassi kanget musta kohvi jooma. Juba paljas mõtegi tulisele joogile mõjus virgutavalt ja pani vere soontes kiiremini tuikama. Bensiinijaama laternate kaitsvas valguses oli isegi väike tukastus mõeldav, kuigi mitte liiga pikalt, kui ta tahab hommikuks pärale jõuda.
***
«Texaco» erekollane valguslaik mõjus sooja ja sõbraliku oaasina keset lauskmaa lõputut pimedust. Jaama ligiduses olid ka mõned madalad majad, kuid kuna ükski aken ei olnud valge ega ükski latern ei põlenud, siis paistsid need lihtsalt pimedusse sulavate teravaharjaliste küngastena.
Andra ronis autost välja ja sirutas mõnuga pikast sõidust äravajunud selga. Klaasmaja paistis täiesti tühi olevat: ilmselt magas müüja kuskil tagaruumis.
Ta lasi paagi pilgeni täis ja astus siis jaama sisse. Uksekell kõlises tasakesi, kuid keegi ei tulnud asja uurima. «Halloo!» hüüdis Andra ja koputas letile. Veidi aja pärast hallootas ta palju valjuhäälsemalt, kuid ka sellest ei olnud kasu. «No kuulge!» hõikas ta väsimusest veidi rabedamalt kui tavaliselt. «Ma ei taha just pealetükkiv olla, aga MA TAHAKSIN KÜTUSE EEST MAKSTA!!» Ta prõmmis rusikaga tüdinult letile, kuid ka see ei äratanud mitte kedagi. Andra kaalus, kas lihtsalt raha letile panna, kuid paari sajalist sinna vedelema jätta tundus kuidagi ebakindlana. Siis mõtles ta tassi kange kohvi peale ja leidis, et see tasub unekotist müüja ülesajamist. Lõppkokkuvõttes oli müüja kohustuseks töö ajal üleval olla ja tema oli väsinud ja vajas kohvi.
Ta turnis üle lukustatud vahelati leti taha ja koputas kitsale «Personali»-sildiga uksele.
«Halloo! On seal keegi?» Vaikus. Ta proovis linki. Uks polnudki lukus -- link langes kergelt alla ja uks paotus. Andra seisis viivu kõheldes -- veidi veider tundus niiviisi personaliruumi sisse murda, kuid siis lükkas ta ukse ikkagi lahti.
Tilluke ruum oli tühi. Nagis rippusid kellegi teksad ja ruuduline särk, riiete all seisid kantud olemisega «Adidase» tossud, sokid sees rullis. Veider... Polnudki kedagi. Väikese laua peal oli väike kimp longuvajunud lilli.
Müügiruumist kostus kolinat. Andra ehmatas ootamatu hääle peale ning pistis pea ukse vahelt välja. Kaubariiulite vahel ei paistnud aga samuti kedagi olevat -- ainult paar küpsisekarpi olid põrandale kukkunud ja lebasid kohatus korratuses otse leti ees maas. Ettevaatlikult puges Andra leti tagant välja ja sirutas käe küpsisekarpide poole, et neid riiulisse tagasi panna.
Korraga kostis otse ta selja taga kõrvulukustav lajatus. Andra kiljatas ja poetas karbid käest. Tagaruumi uks oli kinni langenud. Selge, see oli ju kõigest tõmbetuul! Naine hingas kergendunult pahinal välja ja väristas õlgu: polnud ime, et peale sellist öist sõitu närvid ülearu pingul olid.
Ta kummardus asjalikult küpsisekarpide järele, sest näotu oleks neid olnud põrandale vedelema jätta.
Kerge tuulehoog puudutas ta paljast kukalt, mis oli kummardudes pingule tõmbunud, ning mängis poisipeast väljaulatuvate pikkade juuksesalkudega. Talle tundus pisut kummaline, et «Texaco» ultramoodsas klaasist ja metallist karbis, mis silmale täiesti veatu vaakumpakendina tundus, oli nii tugev tõmbetuul. Andra oletas, et kuskil tagaruumis oli ilmselt olnud mingi väike õhuaken, mida ta polnud märganud.
Mõistlikust põhjusest hoolimata tundus nii tugev tuul veidi kõhedana, tuuletõmbus või mitte. Need puudutused kuklal olid kuidagi reaalsed -- elavad ja tahtlikud, nagu oleks keegi oma sooja hingeõhku talle vastu kaela puhunud. Tahtmatult judistas ta õlgu ja kuulatas. Ümberringi valitses täielik vaikus. Samasugune kõrvulukustavalt sügav vaikus nagu maanteelgi, selline, mis tekitas tunde, et on tahtlik ja eesmärgipärane, et kuskil on keegi, kes iga ta liigutust hoolega jälgib. See tunne muutus vastu Andra tahtmist üha tugevamaks ning see tegi ta tigedaks. Lollus kõik! Ometi ta kiirustas, kui kotist raha välja otsis. Oma auto tundus hoopis turvalisemana, hoolimata sealgi valitsevast hirmutavast vaikusest. Vähemalt andis auto võimaluse kihutades hirmust vabaneda.
Ta püüdis oma kiirustamist tahtejõuga ohjeldada -- selles peitus üks salakaval oht, mida ta väga hästi tundis. Juba lapsepõlvest. Kui ta oli hirmu täis sellepärast, et pidi üksinda läbi hämara metsatuka koolist koju tulema. Mets tundus ohtlikuna, täis salakavalaid varitsejaid, kes teda hääletult puude varjus jälitasid, nii et ta neid ise ei näinud. Mida kiiremini ta kodu poole tormas, seda rohkem kartis ja seda kiiremini järgnesid jälitajad. Mõnikord tundis ta neid otse kuklas. Vanaema oligi siis talle triki õpetanud, millega kolle eemal hoida. Tuli ainult rahulike sammudega mööda teed kõndida ja mitte mingil juhul kogu aeg selja taha vahtida, ükskõik, kas praksus seal ootamatult oksaraag või kujutles ta kurja koletist endale kannule jõudvat. Ta pidi rahulikult edasi astuma ning mitte mingil juhul ärevalt ümberringi piiluma, sest see andvatki hirmule jõudu. Kui ta aga endast jagu saab, ei saa jälitajad talle midagi teha. Isegi, kui ta arvab, et nad tal täiesti sabas sörgivad.
Andra oli seda kaua harjutanud, enne kui päriselt välja tulema hakkas. Sageli lõi hirmulaine üle pea, nii et jalad hakkasid iseenesest kiiremini käima, veel hullem oli, kui ta mõne ootamatu praksatuse peale kartlikult pead pööras. Siis päästsid ainult kiired jalad, sest siis ei suutnud hirmutulva enam miski peatada.
Kui ta aga lõpuks enesest jagu saama hakkas ja kogu pika tee rahulike mõõdetud sammudega maha kõndida suutis, tundis ta ennast kangelasena. Ta ju teadis, et koletised on otse ta selja taga, sörgivad seal häbistatud karjana, suutmata midagi teha. Ta ei kavatsenudki kartlikult ringi vahtida või samme kiirendada -- just tema hirm oli see, millest kollid toitu said, ning tal oli kindel plaan neid edaspidi näljas hoida.
***
Nii oli ka nüüd: ta sundis käed rahulikuks ja valis rahakoti vahelt hoolikalt välja täpse arvu kupüüre, koputas need siis korralikuks virnaks kokku ning asetas letile. Tõmbetuul hingas ta kuklas nagu elusolend, kuid ta ei lasknud ennast eksitada. Rahulikult kritseldas ta väikese kirjakese, mis seletas, mille eest raha on jäetud, pani pastaka kotti -- märkmiku tagakaane külge nahkaasakesse -- ning tõmbas kotiluku kinni.
Tuul mängis reklaamiplakatitega, pannes need plagisema, kuid Andra ei pööranud pead -- ta ju teadis, et seal pole kedagi. Rahulikult avas ta ukse ning astus välja. Rahulikult sammus ta auto poole... Pingutusest hakkasid ta reielihased värisema, kuid ta astus väga rahulike ja mõõdetud sammudega edasi. Arutule paanikale EI TOHTINUD voli anda. See oli tõmbetuul. Keegi ei hinganud talle kuklasse. Ta oli seal täiesti üksi. Täiesti turvaliselt üksi. Sealsamas seisab ta auto. Aeglaselt võtab ta võtmed taskust välja, avab ukse ning istub sisse. Rahulikult keerab ta süüte sisse...
Mootori vaikne surin, monotoonne, ootuspärane heli, mõjus turvaliselt ning paanikaängistus hakkas tasakesi leevenema. Ta lükkas käsipiduri maha, pani käigu sisse ja vajutas gaasipedaalile -- harjumuslikud turvalised tuttavad liigutused. Krambis kaelalihased lõtvusid ja kurgust kadus hirmu metalne maitse. Kergendusega, kuid sõitu vaid hästi sujuvalt kiirendades heitis Andra peeglist pilgu kõhedusttekitava «Texaco» kaugenevatele tuledele.
Korraga vajutas ta gaasi. Põhja.
Seal, kus oleks pidanud särama «Texaco» tibukollane valgusoaas ning mõned magavad majad, paistis pimedusse uppuv väike lagunev kabel, ümbritsetuna vanadest viltuvajunud raudristidest. Valge udu taustal paistsid need eriti selgelt. Lahtilendav raudvärav tõi kuuldavale luusselõikava kriiksatuse.
Vana Honda lendas maanteele nii kiiresti, kui ta pooleteistliitrine mootor lubas. «Püha jumal! Püha jumal!» habises Andra ja kihutas kaelamurdval kiirusel edasi. Pilk riivas veelkord -- kõigest autojuhi alateadlik liigutus -- tahavaatepeeglit ning ta nägi... Ta poleks iial tohtinud selja taha vaadata. Mitte iialgi.
Kümne hirmust hullunud sekundi pärast sai bensiinipaak tühjaks. Andra rebis reetliku tahavaatepeegli eest ja virutas autopõrandale, kuid see oli asjatu. Kabuhirm oli juba sündinud. Koletised, keda ta nii kaua oli näljas hoidnud, olid ta lõpuks siiski kätte saanud. Joosta ei jaksanud ta ammugi enam nii kiiresti kui kunagi tüdrukuna.