Mööduja! Seisatu hetkeks ja mõtle,
et meie olime kord sellised nagu oled Sina;
ning et Sina saad kord selliseks, nagu oleme meie.
(umbkaudne tekst ühelt eesti hauakivilt)
Pedro Vaabel peatas keset teeristi auto ning lappas vandudes närunevat sasipuntras kaarti. Ta ei tundnud siinset kanti põrmugi. Õigupoolest oli kogu Iru korstnast itta jääv ala talle tundmatu maa ning Virumaa lõunakant suisa thulelik. Kaardilugejata Pedro oli üritanud teejärge ajada roolirattal, ühe silmaga sõidusihti kiigates, ent teravservsed maanteeaugud nõudsid kogu tähelepanu.
Nõnda jõudis Pedro Tõnsu teeristile ajal, mil ta oleks soovinud juba tagasiteel olla. Ometi eksles ta endiselt käänulistel metsateedel, kus vaid harva vilksas sekka mõni heledam raiesmik või kõlvikusiil.
Isegi välgumihkel ei andnud end kohe kätte. Pedro päästis turvavöö valla ning otsis neljakäpukil, tõstis kummimatte ja kobas istmealust. Väkk, kloppis ta jälestusega tolmuseid käsi ning taipas viimaks geniaalse mõttevälgatuse valgel sigaretisüütelit kasutada.
Pedro imes vähese nikotiinisisaldusega «Marlborot» ja ta pilk otsis higinirede vahel õiget teed. Mehe kõrvad kumisesid peale mootori seiskamist veidralt või olid need prisked parmud, kes tiirutasid kapoti kohal virvendavas õhus?
Isegi linnud ei laulnud pärastlõuna raskes rammestuses. Mõned rohutirtsud saagisid kraaviperve rohus, sügavamal metsas karjus vares ja kuumuses praksatas kuivanud oks.
Oks? Pedro kobas kaenlaalust tohlu, kus punnitas kolt.
Praksumist kostis taas ning läbi lehestiku võis aimata lähenemas suurt kogu. Pedro käivitas mootori, startides kummide vilinal, aknast paiskumas sülle kuivanud lehesodi ning tuhka poetav koni hambus.
Tahavaatepeeglis märkas ta suurt põdrapulli üle tee jooksmas, sarved õieli. Milline fläsh läks kaotsi, kuulus ja kartmatu ajakirjanik Pedro Vaabel pagemas süütu mäletseja eest, irvitas Vaabel, roolides uljalt vasaku käega ning paremaga kammides raadiojaamu. Kuna ühtegi kvaliteetset saatjat võrku ei jäänud, lükkas Pedro sisse plaadimängija.
Tema lemmikplaat saatis teda kõikjal ning ta oli selle suisa viledaks laserdanud. «Ära karju mulle kõrva... päkapiku disko...» pasundas kõlar räpviisikese tsenseerimata varianti, mida raadiojaamades ei lastud.
Pedro tõmbas tohlust koldi ning keerutas seda ümber nimetissõrme. Sihtis kujuteldavat popmuusikut ja puhus tulisele torule.
«Kirjajupp ja paugutukk -- need mu sõbrad kahekesi,» deklameeris Pedro ning tulistas ettejäänud teeviita. Viskas koni aknast välja ning lõugas järgmisele loole omi sõnu kasutades kaasa täiesti mõttetut jura, ent suurepäraselt viisi ja riimi pidades.
«Nimeks mul on Kolumats,» nentis Pedro, pidurdades madala ning vana pritsimaja meenutava puust kirikuhoone ees, «maitseb mulle juust ja maitseb malts.»
Kiriku lähistel oleks ta võinud maltsa leida, ent Pedro jalg nätsas selle asemel üksildasse koerajunni. Jalaga mööda liiva kraapimine ei aidanud eriti, viskoosne junn venis piki talda laiali, kattes end erksa, ent sisult petliku liivakihiga.
«Jap, säärased sõnnikurehitsejad me olemegi,» kostis Pedro elutargalt, üritades võikalt lehkavat massi sirelipõõsast murtud oksaga maha kaapida.
Võsast jälgis teda üks kiilanev mees, nõnda pruuniks päevitunud, et pesematus ja ajamata habegi välja ei paistnud. Ta kõhna nägu laiendas tugevate plussprillide kuma, mida pealinlane ometigi tähele ei pannud enne, kui võsamees oksi kahte lehte lükates teele ronis.
«Kuule, sina, kas sa korvpalli mängid?» küsis kiilakas.
«Möh? Misasja?» tardus Pedro kummalisse antiikpoosi, roojane oks käes.
«Ma küsin, kas sa mängid korvpalli?»
Pedro jõllitas kiilaka peas kumavaid sinakaid veresooni, mis hargnesid justkui pallimuster. «Jah, ma olen korvpalli mänginud küll. Mis sellest?» kostis Pedro hüpnotiseeritult.
«Kuule,» mörises kiilakas lähemale vantsides, «me oleme paar head aastat tagasi koos mänginud... koolinoorte spartakiaadil.»
«Jah? Mis spartakiaad see oli? Ma ei ole ühelgi spartakiaadil mänginud!» jättis Pedro esialgu diplomaatiliselt lisamata, et ta teist põrmugi nooreks ei pidanud.
«Kuule,» jätkas kiilakas lähemale nihkumist ja Pedro võis seletada koguni ta räpase kampsuni õmbluseid, «laena viis.»
«Mees!» tõstis Pedro hoiatavalt oksa. «Ma ei laena sulle ei viit ega ühte ega mitte midagi. Mul ei ole üldse mitte mingit raha!»
Kiilakas tõukas oksa kõrvale ja vahtis himuralt teise vöökotikest.
«Aga ma võtan su mobiiltelefoni ära!»
Mobiiltelefoni? Pedro võpatas. Ta oli just uue Nokia 6150 soetanud, missugust terves toimetuses veel kellelgi ei olnud. Ning nüüd tuleb säherdune joobar ja muudkui käperdab? Ja mis tal sellega teha, kui alevikus niikuinii GSM-levi ei ole?
«Mees! Kui sa mind kohe rahule ei jäta, siis lõpetad sitasti!» käratas Pedro.
Häh-hää, hakkas kiilakas naerma, rögises ja sülitas teetolmu. «Ise oled sitas,» ütles ta veel, pöördus ning kadus võssa tagasi.
Miks ma selle idioodiga siin nii pikalt sekendasin, õiendas Pedro omaette, lõpetades talla jämepuhatust. Mul ei ole aega. Las tald olla, toimetuse auto, valgus Pedro näole õnnelik irve. Maamiinid peaks üldiselt keelatud olema, printsess Dianat võtkem see eest kiita, aga näed, mõni veel vedeleb. Kirjuta või satiiriline kolumn.
Ent mitte praegu. Praegu ootavad teised tegemised. Praegu ootavad päris miinid ja lehe nädala nael. Pedro vaatas kella. Mage lugu, enne pimedat Tallinna tagasi ei jõua. Ärgem raisakem aega! Carpe dienas, nagu ütlesid vanad roomlased.
Pedro laotas kaardi kapotile ning vahtis seda mõttelagedal pilgul mõni minut.
Pööras end ümber ja märkas tänava teisest servast, võib-olla poe poolt tulemas valge jõuluvanahabemega taati, kes lükkas enda ees roostes lastevankrit. Vankris kõhutas pruun kunstnahast rebenenud kott, parandatud musta põhupallinööriga ning peal Moskva olümpiamängude logo.
«Tere, teie,» hõikas Pedro ja sammus taadile vastu.
Taat ei teinud teist nägugi, vaid tatsas kriuksuvat käru lükates edasi.
Küllap on ätil kõrvad umbes, oletas Pedro ja jooksis päris taadi kõrvale, karjudes kõva häälega: «Hei!»
«Mesasja sina tahad?» küsis teine, tatsates edasi ja vahtides klaasistunud pilgul kusagile kauguses sinetavate puulatvade poole.
«Siin oli kunagi raudtee ja kogu see asula on alguse saanud metsatööliste asulast,» püsis Pedro kulgeja kõrval, «kas te olete midagi kuulnud ajutistest metsa väljaveo liinidest, mis ehitati viiekümnendatel aastatel?»
«Siin on ennemastki kirjamehi metsa jäänud,» kostis küsitletu.
«Kuulge, ma ei küsinud, kas keegi on metsa jäänud või ei!» vääksatas Pedro. «Ma küsisin, kas te mäletate midagi nendest kitsarööpmelistest raudteedest, mida idapoolsesse laande ehitati? Kokku peaaegu kakssada kilomeetrit?»
«Mesasja sina kogu aeg minule röögid?» jäi vanamees äkki seisma ja pööras pilgu Pedrole, temast ometi läbi vaadates. «Ega ma kurt ei ole. Seal metsas ei käi keski. Ei enam. Ja ei ole sinulgi seal miskit kooserdada.»
Pedrole ei meeldinud teda sihtiv vesine valkjas pilk mitte üks põrm. Ta tundis end halvatavat ja oleks soovinud enda kõrvale tagasi ignorantset juhmakat.
«Kas te olete sellest midagi kuulnud?» kordas Pedro pelgalt algset küsimust.
«Mine Sirtsu sohu ja korja murakaid,» oli kõik, mis habemik talle veel ütles, pööras end taas teele ja ei teinud ajakirjanikku enam nägema ega kuulma.
Saidki omale ignorandi! Pettunud Pedro lonkis tagasi masina juurde. Ei, enam ma seniilidega tegemist ei tee. Neil pole midagi asjalikku öelda peale paari-kolme lause, millised kõlaksid niikuinii asjalikumalt, kui mina nad välja mõtleksin. Milleks sünges kolkas tühja aega raisata? Ent mis parata, peatoimetaja soovil, peatoimetaja käsul.
Pedro sõitis aeglaselt mööda aleviku tolmuseid tänavaid ning vahtis maju. Mõned neist näisid juba kaua aega tühjalt seisnud olevat, aknad kaetud tekkide või papiga või koguni laudadega. Kõrvaltänavail lokkas umbrohi. Kraavis kooberdas paar kirju kana ning ühest sisehoovist kostus sea ruigamist.
Loodus! irvitas Pedro laialt, süüdates uue vähese nikotiinisisaldusega «Marlboro». Romantiline loodus! Mida ihkab linnalaps? Kuhu rändab eksind vaps? Metsa, metsa, ikka metsa, kus ei saa ka jobu peksa.
Pedro jäi saeveski juures seisma. Saeveski näitas elu märke, parajasti popsus teele sinine Belaruss-traktor, vedades järel suurt koormat, milles ajakirjaniku silm näis märkavat hulka nii-öelda puiteuroaluseid.
Saeveski uksel kohtas Pedro vuntsidega neljakümnendates aastates meest, esimest, kellel näis mõistuse säde silmas hiilgavat. Mees tuli vastu kukalt kratsides, käes hiiglaslik roostes mutrivõti.
«Tere,» ütles Pedro.
«Tere,» vastas punasinistes tunkedes vunts.
«Ma olen ajakirjanik,» jätkas Pedro, «ma töötan ühes ajalehes, aga kuna te seda töenäoliselt ei loe, siis ei ole see ehk eriti tähtis fakt. Õigupoolest olen siin üleüldse läbisõidul, aga mõtlesin teile paar küsimust esitada ühe huvitava jutu kohta, mida ma hiljaaegu kuulsin.»
«Vaevalt, et ma teile midagi huvitavat oskan rääkida,» laiutas tunkemees käsi, mutrivõti sauana käes.
«Siin käis kunagi kitsarööpmeline rong, eks ole?» päris Pedro.
Vunts lasi mutrivõtme rippu, taas kukalt sügades.
«Käis,» ütles ta viimaks.
«Aga enam ei käi,» pistis Pedro, samas ehmudes väiteküsimuse mõttetusest.
«Juba seitsmekümnendatest,» nentis vunts.
«Miks ta enam ei käi? Metsa ju oleks välja vedada küll ja küll? Siit kirdesse rajati isegi mitmeid väljaveo liine, neist oli suur kasu, kuna korralikke teeradu siinses võpsikus ei ole.»
«Kas ikka oli?» tuiutas vunts ajakirjanikku, irooniline läige silmis.
Pedro püsis vait kui sukk, silmitsedes vuntsi otse silma.
«Kas nad ikka vedasid metsa välja?» päris vunts uuesti ning Pedro mõistis, et küsimusel peab olema vastus, mis võib olla kooskõlas nende inforaasudega, mida ta juba teab.
«Ega mina ei tea midagi täpselt, mis seal tehti,» pääsesid vuntsi keelepaelad valla. «Põhja pool raiuti metsa küll, ent paljud raiujaist olid vene sõdurid. Erariides, aga sõdurid. Sama palju, kui nad metsa välja vedasid, vedasid nad seda ka sisse.»
Saekaatri vunts vaikis ja jälgis, kuidas Pedro reageerib. Pedro pungitas silmi: «Ma ei mõista...»
«Ma ei tea, mida nad sinna vedasid, aga midagi nad sinna vedasid. Kinnistes vagunites. Platvormvagunitel, presendid peal. Aga ega metsa ju metsa veeta, eks ole nõnda?»
Pedro noogutas mõtlikul moel, pärides siis: «Kust te teate, et vagunid tühjad polnud?»
Saekaatri mees naeris laialt. «Te ei ole raudtee ääres elanud. Mina olen elanud ja mina tean, missugune on tühi ja missugune täis vagun. Klaasid helisevad kapis teistmoodi. Ja kopikad, mida me raudteele poisikestena sokutasime, läksid samuti teistmoodi laiaks. Vaat nõnda. Aga miks teid säärane värk huvitab? Kas olete folklorist või?»
«Olen,» kinnitas Pedro tõsiselt. «Olen tõepoolest folklorist, kui nõnda võib öelda, ent ma ei julenud teile ennist end nii tutvustada, kuna mõtlesin, et peate mind viimati mingiks lorakirjanikuks. Kuid võib-olla te olete nõus mulle mõne huvitava loo makki rääkima, kui ma juba kohal olen?»
Saekaatri mees ei naernud enam. «Ei, makki ei räägi mina mitte midagi. Siin eelmisel aastal käisid ühed tolvanid ülikoolist ja lindistasid vanameeste jutte. Tahtsid mindki küsitleda, et kas mina mäletan pööripäeva ja olen kuulnud püsthaudadest ja muud säärast värki, aga mina ei rääkinud midagi. Teate, mulle ei meeldi igasugustest ebauskumustest rääkida. Ma ei usu säärast värki ja ausalt öeldes ei tea ma ka mitte midagi, nii nagu ma teile juba kõnelesin.»
Tunkedes mees keeras lauavirnade vahele ja Pedro ei näinud teda enam.
Ajakirjanik ootas viivu, aga et kedagi polnud ligiduses ja et ta ka saekaatrisse ei tahtnud astuda, istus ta hoopis autosse ning logistas vaikselt edasi.
Taevas varjutas päikest säbruliste pilvetupsude rügement. Veel üks närb tegur, mis ei meeldinud Pedrole mitte üks põrm. «Ajakirjanik! Sa tõsta kannik ja täida oma kohust, hoolimata ohust,» ümises tujutõstev viis kesk vähese nikotiinisisaldusega suitsupahvakuid, ent tuju ei paranenud. Ja kingatald haises.
See saekaatri käpp andis ometigi tähelepanuväärse vihje, mainides ülikooli ja tolvaneid. Toimetuses on paar tolvanist filoloogi, kes ehk oskavad anda edasisi vihjeid.
Pedro pidi NMT-kännu ajama üsna tuliseks, enne kui jõudis õige jäljeni. Tänu kuu gee-ess-emmi ja kiilaspea-kanistermehe tegevusele on isegi rahvaluule tolvanid mobiilsed, irvitas Pedro rahulolevalt, valides neist ühe iseäralise tolvani numbrit, kes pidavat olema Viljandis teist nädalat vanamuusika festivalil.
«Robert? Mina olen Pedro Vaabel. Justament sama Vaabel. Seesinane Vaabel palub paar sõna Eesti Raadiole. Mind huvitavad Kesk-Alutaguse pärimused, mida korjasid eelmisel aastal, ja iseäranis need legendid, mida kõneldakse seoses metsatööde, kitsarööpmelise raudtee ja seitsmekümnendatega.»
«Mida sa kuulda tahad? Vorstivabriku-stiilis jutte või zombi-muistendeid?»
Pedro süütas uue «Marlboro» ja puhus torru. «Räägi mulle üks... vorstivabriku-stiilis jutt.»
«Okei. Eksinud grupp marjulisi metsa ära. Muide, need olid mingid puhkajad ida poolt. Ei osanud nad kohalikku keelt, ega osanud määrata ilmakaari sammaldunud kivikülgede järgi. Hakanud hämarduma, kui nad üksitise rähklemise ja sumpamise järel jõudnud raudteeharuni. Mõtlesivad, et hakkavad kõmpima mööda liipreid ja et eks nad viimaks riburadapidi tsivilisatsioonini jõua. Kõmpisid, kõmpisid, aga läinud vales suunas, üha kaugemale mugavatest korteritest, soojusest ja valgusest.
Jõudnud hoopis võsastunud laohooneni ja selle ees seisva rongini. Vedur ja esimesed vagunid olnud põlenud ning roostes kui kurat. Neil hakanud üsna imelik tunne ja kompassi nõel ei näidanud kah enam midagi, tiirutanud otsata kaua ringi, aga võib ka olla, et nad veidi väsinud olnud ja silme ees virvendanud saabuval õhtupoolikul. Mõtlesivad, et jäävad laohoonesse ööbima. Läinud päris pimedaks, täitsa kottpimedaks, kui korraga kostnud imelik urin, päris kõva jauramine kohe. Kaks läinud taskulambiga välja ja enam tagasi polevat tulnud. Teised hommikul näinud hoone lähedal põõsastes veriseid riideräbalaid. Ongi kõik.»
«Mh, raha tagasi, mis vorstivabriku jutt säärane olgu?» irises Pedro. «Kuhu vorst sai? Kes seda sõi?»
«Maa-alused,» kostis Roberti kauge hääl läbi eetrihäirete.
«Maa-alused!?» irvitas Pedro. «Millised maa-alused? Kaevurid või? Mutionud?»
«Maa-alused,» muutus Roberti hääl tõsiseks. «Vanarahvas räägib maa-alustest, kelle ees koguni vapra Punaarmee püksid püüli sõeluma hakanud. Tulnud teised kõik metsast riburadapidi suurel pööripäeval tagasi, pannud valtapuu ette ja valvuri tunnimeheseene alla ja asi vask.»
«Ole nüüd, mees,» kohmas Pedro. «Praegu ei ole seal kindlasti enam mingisugust valvurit ja rauaroobertite nõginäpud on ammuilma kõik läbi kobanud.»
«Ei ole,» lausus Robert. «Tunnimeest enam ei ole, aga salapärased ehitused on veel alles, olen neid oma silmaga näinud. Keegi ei julge seal käia, veel vähem midagi kaasa tirida.»
«Noh, kui sina nägid, näen ka mina,» sõnas Pedro tuhka tipsutades ja murelikult pilvist taevast uurides. «Aga mina võtan sealt kaasa mida iganes. Ühe väärt loo näituseks. Või mõne pealuu, he-hee!»
«Pealuud... sa ei jõua neid äkki valida...» luksatas hääl teisel pool liini kummaliselt ning ühendus katkes.
Pedro viskas koni kus kurat ning puhkis vihaselt. Maa-alused! Küll ütles!
Ajakirjanik avas koldi trumli ja keerutas seda tirinal. Kuues pesas viiest helkisid läikivad litrikesed. He-hee, Stalini rulett, irvitas Pedro laialt. Kui ma mõnda maa-alust peaksin kohtama, teen talle Stalini ruletti.
Carpe dienas! hüüatas Pedro kohkunult kella vaadates. Sa saatanas! Sa saatana silmamuna! Tuleb kiirustada, enne kui pimeneb, sest isegi ISO-400 film jääb suveöö unenäo jäädvustamisel jõuetuks.
«Austin» ronis vedrude ägisedes raudteetammile. Õnneks polnud toimetuse masina põhi madal ning piki tammi vonkles isegi rajake, ja üksikud võsaudemed pühkusid auto kandilise nina ees raginal põrmu, kriipides jõuetus alandlikkuses Pedro taldu. Üks neist haises endiselt.
«Mis te, jobud, auto põhja puhastate, puhastage parem mu kinga,» ühmas Pedro, usinasti rooli keerates. Ta kujutles, et on Lepikson ja ronib «Hummeriga» Mustamäe klintjärsakust, nn. vanakast üles. See kujutlus meeldis talle.
«Ma olen jäälõhkuja «Lenin»!!» kisendas ajakirjanik täiest kõrist ja naeris laginal. Eemalt roostikust tõusis tumeda taevakummi alla lendu hele linnuparv.
Suur Lenin, ta oli nii üllas, nii armastav, tark ja hea. Meid, lapsi, võtaks ta sülle ja tulistaks vastu pead.
Saatan! vandus Pedro taas, kes-teab-mitmendat korda sel päeval. Rada lõppes jõe kaldal ning üle jõe viis kunagine raudteesild, piisavalt tugev, et kanda jalakäijat ja autotki, ent piisavalt lagunenud, et rattaid pidi kinni jääda. Hõre sillapõhi ei äratanud mitte karvavõrdki usaldust.
Lipp lipi peal ja lapp lapi peal, ironiseeris Pedro, keeras «Grantsil» kaela maha ning kulistas paar sõõmu. Oleme nüüd jalamehed. Olgem siis kapten Granti lapsed.
Ajakirjanik toppis telefoni seljakotti, pistis pudeli põue ning riputas rinnale binokli ja satelliitnavigatsiooniseadme. Puusal tolknes kaarditasku. Ta liputas koketeerivalt relvatohluga ning vaatas enda peegelpilti autoaknal. Äge värk.
Sild näis lähemalt märksa hullemas seisukorras, kui oleks võinud osata arvata. Üle jõe -- mis polnud küll kuigi lai ega ka sügav mitte -- kulges paar katkematut talatriipu. Muu värgistik lebas neil nii muu seas.
Pedro viskas igaks juhuks veel veidi kärakat ja hakkas astuma. Peavad need kuradi talad nõnda kitsad olema? Vaevalt kaks jalatalla laiust. Täpselt kahe sitase jalatalla laius. Oi-oi, mul on jalg libe ja ma võin kukkuda, ehmatas Pedro. Või ma kaotan tasakaalu ja saan kitse.
Pedro kükitas ettevaatlikult ja mõtles viivu.
Ei, riskida ei maksa. Ajakirjanik hakkas vaikselt neljakäpukil minema, aeg-ajalt alla vaadates. Päikesesoe raudtala tundus nõnda turvaline ja tema roostekrobelus kindlust sisendav, ent jõepeegel luululiselt jalga või rusikat ootav.
Objektid, mida te külgpeeglis näete, on tegelikult tunduvalt lähemal, ütles Pedro enesele. Ta vaatas veel korra alla ning sel hetkel pudenes kotist telefon, purunes vastu sillaposti ja langes laperdades vette. Toimetuse NMT-telefon.
Pedro neelatas ja klammerdus tala külge.
Jõgi, sa said ohvri. Eks helista end vaeseks, kommenteeris Pedro ja avas silmad. Enam ma alla ei vaata, otsustas ta.
Teisel pool jõge tuli julgus tagasi ning Pedro võttis kahe sõõmu asemel ühe. Kes teab, mis kõik veel juhtuda võib. Äkki kohtan mõnda maa-alust? Ta hirnus kõva häälega. Idioodid, kes teid kardab?
Pedro jätkas rännakut mööda tammi ühtlase, mõõdetud sammuga ning tänas ilmataati, et see päikese pilve taha on läkitanud. Nõnda on palju mõnusam kõmpida. Peaasi, et vihma ei tuleks. Ma saaksin märjaks ja mul hakkaks külm. Ma lõdiseksin. Ja külmetuksin. Kes kirjutaks minu eest nädala naela? Ei, keegi ei tohi kirjutada minu eest nädala naela, või ma naelutan ta neetud toimetuselaua külge.
Mida ma pealkirjaks panen? Nõukogude tippsalatehnika metsalaanes? Või kuidas oleks: Marjuline leidis Vene armee saladused? Oot-oot, mis kuradi marjuline! Ajakirjanik leidis Vene armee saladused! Ajakirjanik -- see olen mina. Nojah, aga kust ma need saladused leidsin? Metsast! Ajakirjanik leidis metsast nõukogude riigisaladused, ei, armeesaladused ikka!
Pedro pani näpu suhu. Saatan, nüüd sai pealkiri liialt pikk. Õpiku järgi peab olema pealkiri lööv ja lühike. Kõik minu head pealkirjad on olnud kolmesõnalised. Kes, mida teeb ja kus või kellega. Näiteks: kirves lõhestas kolba. Või: mees sünnitas sisaliku.
Niisiis: ajakirjanik leidis raketodroomi. Palju parem!
Pedro tuju paranes ning ta otsustas end premeerida tubli punnsuutäiega. Igaks juhuks kirjutas ta pealkirja bloknooti üles ja lõi vile lahti. Ei kohuta mind tume mets, ei hirmuta mind hiina kets. Vapralt kõlab skaudi laul, kui dirigeerimas on Bruno Saul.
Paarikümne minuti pärast jäi Pedro seisma ning vaatas kõhklevalt kella. Äkki läheks tagasi? Mida paganat ma laande ronisin? Ta heitis pilgu selja taha, kus piki tammi kulgev metsasiht tumenes pisikeseks täpiks.
Kas meil ikkagi on tarvis niisugust osaluseksperimenti?! See tähendab, kas minul on seda vaja? Inimesed on ju jumalast lollid ja usuvad igasugust möga, mida neile kokku kirjutada. Las ma tuletan meelde... ahah, kord Vormsi saarel tuli mulle hea mõte. Helistasin meie konkurentidele ja ütlesin, et olen Hullo kooli õpetaja. Nägin saarel Strandbergi ja Kivimäge nuhkimas ning et minu meelest on midagi kahtlast lahti. Äkki need nurjatud maagid rajavad saarele lennuvälja? Kui nii, siis selle vastu kohalikud protesteerivad otsustavalt!
Meie peatoimetaja helistas mulle, kes ma olin juba saarel enne teisi ning palus uurida, mida kohalikud talumehed arvavad võimalikust lennuvälja ehitusest saarele. Ei-noh, vinge lugu sai! Ükski talumees, kellele ma säärase küsimuse esitasin, ei ilmutanud vaimustust. Pigem vastupidi, haarati hangude järele.
Kas ma pean seda raketodroomi kindlasti oma silmaga nägema? Võib-olla piisab nii-öelda vaimusilmast?
Pedro hinges möllasid vastandlikud jõud. Ta peletas parme ja juurdles mitu head minutit.
Münti visata oleks nõme. Äkki kukub kõrge rohu sisse ning kaob ära. Pealegi pole ma sedasorti mees, et usaldaksin saatuse pimeda saatuse kätte. Hm. Mina olen otsusekindel mees. Ma kas lähen või ei lähe. Hm. Ja mul ei kõlba pasaks lüüa. Kas ma kardan tõesti maa-aluseid?
Pedro astus edasi, tuletades meelde seda infot, mida ta nõukogude salajasest raketibaasist, eksperimentaalsest raketibaasist väidetava numbriga 263, teadis. Üsna vähe, aga mõnda ometi.
Seitsmekümnendatel võttis Nõukogude armee üle kohaliku metsatööstuse programmi «MAD» raames. Programm omas rahvusvahelist iseloomu. Koodnimetuseks sai «MAD» ehk Mutual Assured Destruction ehk vastastikku tagatud hävitamine. Pomm mulle ja pomm sulle. Võrdne vahetus, et keegi, taevas hoidku, vähem ei saaks.
Ent kumbki üliriik üritas vastast üle kavaldada. Vene teadlased leiutanud selleks kavala viguri nimega «Kamar». Sügavale maa alla õõnestatud angaarid, kus viibis personal ja kus tehti tehnilist hooldust; ning rööbasteed, millel liikunud puurmasin ja rakettseadeldis. Vastase esimene tuumalöök poleks maa-alust baasi hävitanud, kust oleks lähtunud kiire vasturünnak. Platvorm peatunuks mõne poolvalmis shahti all, kaadervärk sellel ajanuks end vertikaalasendisse ning jätkanuks iseseisvalt, kiirelt keereldes teed maapinnale.
Kaitseväest näpatud aerofoto näitas vana erusõjaväelase viidatud kohas tõesti lagunenud ehitisi. Saladuslikku fotot käes hoides oli Pedro tundnud adrenaliini verre valguvat ja närvlikku ihuvärinat. «Mees, kes tirib saladused päevavalgele, on siin!» oli ta foto laksuga peatoimetaja lauale virutanud.
Närvlik ihuvärin ilmutas end taas. Pedro istus poolpehkinud liiprihunnikule ja masseeris krampikiskuvat jalga. Üritas määrata asukohta ning leidis, et on liiga kaugele põhja tunginud.
Ajakirjanik keeras kirdesse esimest ettejuhtuvat haruteed pidi. Üsna pea nägi ta otsitud jälgi. Kilomeetri-pooleteise järel algasid tammil võssauppunud relsid. Tuuleke kahistas Pedro peast juba kõrgemate puukeste latvu. Pedro otsis seljakotist selga dressipluusi. Ümbrus näis ürgsem ja vilum.
Ta jõudis kopsaka kõdukihiga kaetud roostes dresiinini, mille purunenud klaasidel sirutusid tumenevad varjud. Dresiini kõrval vedeles gaasimask, automaadi pide, mõned metallanumad ning vettinud portfell.
Portfell lirtsus jalahoobi peale ja rebenes pikuti lõhki. Avavusest valgus sisikonnana hulk instrumente, millest ühes tundis Pedro ära stetoskoobi. Teisi riistu polnud tema silm varem kunagi näinud.
Ajakirjanik astus ettevaatlikult üle okastraadikuhila. Nüüd märkas ta enamgi pilla-palla vedelevat militaaratribuutikat. Ei midagi huvitavat, kõik puha rämps ja roostes kraam, kuid mingi seos näis selle paiknemises peituvat.
Pedro viskas klõmmi ja sammus aeglaselt edasi. Huvitav, kuhu nad aheraine ladustasid? Kas vedasid kõik alalhoidlikul moel minema, rettu vilavate sputnikusilmade eest?
Mis mõttega? Säärases tihnikus marjaloendust ei tee. Korralik matsheete kuluks marjaks, millega raiuda teed nädala naelani, millest võib hea tahtmise korral saada aasta ajakirjandusauhinna pretendent.
Papist mehed pole me, papinaelu ka ei tee...
Milline segadik, jahmus Pedro veidi lagedamale jõudes. Ta hiilis rongi varjus edasi, vedurikosuga kohakuti jõudes peatus ning süütas suitsu, uurides vargsi avanevat pilti. Kümmekond meetrit edasi lasus mustjate pudedate pervedega mastaapne kraater, milles ei kasvanud naatki. Meie salapärane porijärv ei ole enam eriti salapärane, muigas ajakirjanik. Midagi on õhitud või midagi on õhku lennanud. Väändunud rauaräsu lasemed, pisikese plekk-kuuri riismed ja pehkinud padrunikastide virn.
Pedro kangutas neist ühel kaane pealt, uurides sisu. Lõhkeaine!
Vai nott, lugu hakkab tulema, irvitas ajakirjanik konijuppi mäludes. Metsas valveta trinitro... trinitron... trinotronolueeli. Suuremal hulgal. Vaat, kus on dessantnikute peitepakikesed, mida diversioonideks meie riigi vastu kasutada. Vedelevad avalikult keset metsa. Tule ja võta! Mida arvab kaitsejõudude peastaap? Mida arvab ministeerium?
Kui leiaks nüüd paar tuumaraketti, võiks loole punkti panna ning pealinna tagasi kihutada.
Missugune pealkiri: Eestist sai tuumariik! Boldis ja seitsekümne punkti suurune pealkiri esilehel, seda vähemalt. Pedro irvitas taas. Kaitsejõudude jobud löövad mõistagi pasaks. Vaevalt, et nad tuumanuia julgeks pihku võtta. He-hee, kardavad kiiritust. Kes kiiritust kardab, sõjaväkke ärgu üldse mingugi.
Pedro võhlas edasi. Väävliving on ninas meil...
Hõk!
Pedro tundis maapinda jalge all avanevat ning pea kohal sulguvat. Ta libises robinal mööda kallakut, süda seismas ja käed haaramas tühjust.
Ajakirjanik jäi oimetuna lamama pehmes kõduhunnikus, millest paiskus õhku kahisev eoste pilv. Nõnda käib perssekukkumine, osatas Pedro iseend, ümberringi on pime, soe ja pehme.
Ta katsus ihuliikmeid, kobas taskulambi järele ning vaatles end selle valgel. Küünarnukid olid hirmsasti marraskil, veritsesid. Peastki jooksis verd. Tupsutamine ei aidanud eriti. Peeglita polnud võimalik vigastuse asukohta mõista, kogu pea lõi tuld ja kaelakondid ragisesid.
Joo vähem, irvitas Pedro, tegi väikesed tropid ning määris käsivarsi.
Kuidas ma välja saan? ehmatas ta järgmisel hetkel kaineks. Tuldud teed pidi, peaaegu püstloodset shahti mööda ei roniks tagasi ahvgi. Ta vehkis erutatult taskulambikiirega siia-sinna, ent korralikult toestatud käigu kumbki tagasopp jäi kaugeks ning kättesaamatult pimedaks.
Olen vist ikka ülearu joonud. Pea käib ringi ja tunnen ennast nagu läbipaistvas tetrapakendis. Kohmakas ja abitu tunne on. Ja aistingud on paigast. Pedro kobas käiguseinu, vabanemata vastikust südant kloppima ajavast illusioonist. Illusioonist, mida ta kord oli kogenud Tshehhi lunapargis peegeltoas. Tolles toas kattis peegel seinu, lage ning isegi põrandat. Ta oli tajunud end irdhingena, kes küll veel ripub enda keha küljes, ent on juba katkestanud sidemed muu maailmaga, olles sellest lahus. Üksi iseenesega klaaskärjestikulises universumis, millel on libe põrand, aga mis tegelikult ei eksisteeri; mida saab katsuda, aga millega käsi kokku ei puutu. Kinnisilmi oli ta käsikaudu kobades klaaskoridorist läbi kõndinud, kujutledes end astuvat pimedas tunnelis.
Ja nüüd seisiski ta viimaks selles õõvastavas tunnelis. Silmade kinnipigistamine ei aidanud. Endiselt tundis ta keha õhus rippuvat, endiselt tundis ta kaaluta olekut ja libedat veekirmekest taldade all, mis kummatigi ei vetrunud, justkui oleks kogu keharaskus ühtlaselt tunnelipõrandale jaotunud.
Äh, mul on ju jalg sitane, heitis Pedro nalja.
Nali oleks nüüd lumeinimest kohata ja teda intervjueerida.
Ta süütas tiku, otsimaks võimalikku tuuletõmbust. Tikk kustus peaaegu kohe. Järgmine, ülejärgmine ning üleülejärgminegi tikk ei tahtnud korralikult põleda.
Pedro hakkas suvalises suunas luukama. Mõnekümne meetri järel jõudis ta ristini, kus käik suubus märksa laiemasse tunnelisse, milles kulges kitsarööpmeline raudtee. Selles tunnelis näis õhk liikuvat ja maapind olevat hoolitsetud ja puhas. Ümbrus paistis värske ning vastne.
Ajakirjanik jäi naelutatult seisma. Nurga tagant kostis mootorimüra. Jah, tõesti, nurga tagant volksas välja dresiin, mille hele kükloopsilm joonistas Pedro figuuri mustal taustal ilmsesti kontrastselt esile. Ma olen kui jänes laternakiirtes, ahastas soolasammas Pedro, suutmata tõepoolest mõistlikult reageerida või isegi huvituda, kust dresiin ootamatult välja ilmus.
Teda märgati dresiinilt, sõiduk vähendas kiirust ning pidurdas kolksudes ja kriiksudes. «Smotri, kakoi-to tshelovek,» hüüdis keegi. «Eto... shto eto takoi? Gospodi, eto nevozmozhno.»
Dresiin lohises viivu, peatudes üsna Pedro jalge ees, kes taganes paar sammu.
«Ei võ, võ kto?» käratas üks karmim hääl. «Ruki verh!»
Enne veel, kui Pedro jõudis ah! või oh! öelda, avati dresiinilt mitmest automaadist tuli. Trasseerivate kuulide valangud kihutasid tunnelis, sopsudes seintesse ja vingusid risti-põiki Pedro silmnäo ees, kes kükkas, pead kätesse peites.
Minu viimne hetk on käes, jooksis peas mõtteräbal. Nüüd on viimne hetk käes, jooksis peas teine mõtteräbal hetk hiljem.
Igaviku kestnud kogupauk hõrenes, Pedro kuulis kolinat ja kaugenevat saabaste müdinat. «Uzhos!!» lõugas keegi.
Olen vist veel elus, oletas Pedro näppude vahelt piiludes. Elus, ehkki verine. Ta tulistas paar lasku põgenejaile järgi, tõusis ning vaarus tuikudes dresiini suunas.
Dresiinil polnud kedagi, ent mõni meeter edasi lamas tunneliveeres sinelis kogu. Sõjaväelane oli elus, jõllitades lähenevat Pedrot pulkas silmi. «Stoi,» kähises ta, üritades tupest verise väriseva käega pussi haarata.
«Stoi sam,» käratas Pedro, viskus sõjaväelasele peale... vajudes temasse nagu hunnikusse purustatud vahtplasti.
Õudusega silmitses Pedro sinelis surnukeha, milles haigutasid suured narmendavad tühikud -- tema käejäljed!
Ta rapsis käsi jälestusega seljakotti. Haaras pudeli, tühjendades selle mõne sõõmuga. Tõusis püsti ning tuikus edasi, kolt õieli käes.
Pedro ei suutnud enam toimuvat analüüsida ja ennast valitseda. Ta lihtsalt läks, astus üle ning läbi surnukehade ja karjus koleda häälega. Hei, maa-alused! Tulge välja, ma ei karda teid! Te olete üksnes saamatud tondid! Tulge välja, kui julgete tõtt vaadata uuriva ajakirjaniku Pedro Vaabeliga! Minu silmad on terasest! Minu närvid on briljandist! Noh? Kas leidub julgeid? Astuge ette! Astuge ette!
Ta ei teadnud, kaua ta tunneleis ning segipaisatud ruumides eksles. Ajal polnud Pedrole enam mingisugust tähtsust. Ma olen Jeesus, irvitas ta, kobades suitsude järele. Ma olen väljaspool aega. Mina määran elurütmi ja teie päeva pikkuse.
Suitse polnud tallel enam ühtegi.
Ah, milleks Jeesusele suitse? imestas Pedro, et ta kohe seda polnud mõtestanud. Olen igavikumees ja astun igavikuteel, mis nõnda otsata pikk, et ta paksus aheneb mikronipaksuseks kirmekeseks, mida peaaegu et polegi.
Kas ma olen alati nõnda geniaalne olnud? imestas Pedro veelgi enam. Minus on kaduma läinud luuletaja, sõnasepp ja Teaduste Akadeemia korrespondent. Pole midagi, küllap jõuan, küllap jõuan.
Selles suhtes eksis Pedro rängalt.
Ta põlv ei liikunud enam kuigi nobedalt. Jalg -- seesama sitane -- libises, ning ajakirjanik kukkus raskelt näoli maha.
Nüüd tundis ta kirmekest enda all võnkuvat, kirmeke kärises ja ta tundis sisikonda pahupidi pöörduvat tõusu suurest kiirendusest.
Järgmisel momendil lebas Pedro vett täis kavandusekäigus, nägu läppunud õhumullis. Vesi oli nõnda külm, et tarretas hetkega viimse kui keha molekuli. Kolt pudenes käest, kuid ta ei kuulnud enam selle kopsatust vastu käigupõhja.
Viimse pildina jooksis Pedro silme ees Raoul Kurvitz «Laste Maailma» siseõue kohale tõmmatut kasvuhoonekilel. Tal polnud mingisugust julgestust ja kile ähvardas kohe-kohe rebeneda.
Säärane oli nüüd tõesti viimne hetk.
Elva, 19.-20. juuli 1999