(sarjast «Maakler Margi märkmeid»)
Jutustab Aivar
Sel üsna tavalisel ja igaval neljapäevasel õhtul istusin Margi teise korruse ovaalkabinetis ning ladusin kompuutri kuvaril kaarte. Naatriumlampide kumast kollakas taevaveski, mida silmi puhates aeg-ajalt kiikasin, näis seda tegu, et tal jagub lumepüüli puistata sellekski õhtuks. Jõe mustjaskülm vagu imas külvi esialgu aplalt, valget orasvaipa veel kasvatamata.
Mark kõpitses samuti arvuti taga, keldris, üritades luua Eesti metsamassiivi mitmekihilist mudelit. Meie arvutiguru Karl oli edukalt häkkinud üht saientoloogide andmebaasi Ameerikas ning tõmmanud sealt viimased satelliitfotod, mida Mark nüüd pühendunult töötles «Enigma» abil, nagu me keldri superarvutit hellitavalt kutsusime.
Tardunud vaikelu katkestav mootorimürin ja tänaval peatuv autokatus polnud plaanipärane, nagu ka paraadukse taga jalgu kloppiv külaline. Karvane viltjas talvepalitu muutis ta rässaka kuju jõulisemaks, ta kõmistas energiliselt gongi ja torkas lihava nina teleluku objektiivile nõnda lähedale, et ta niigi etteulatuv lõug kippus kõrvu varjutama. Laternavalguses helkles kiilaspeal sulamata helbekesi ning mulle tundusid need siravad lumekristallid kuuvalguses kesk pakaselist ööd külmunud tiigikese jääl.
Igatahes polnud ma seda selli ealeski varem trehvanud ja skisoaju sosistas mulle kõrva, et parem oleks, kui ei trehvakski. Võib-olla tundus mees lävepaku taga kunagise profipoksijana taaruva kõnnaku, hõredate hammaste ja kiirete liigutuste poolest?
Klõpsasin sisse majasisese kommunikatsioonivõrgu ning pärisin Margilt aru.
«Ohoo,» norsatas keldrielanik telepilti nähes nõnda, et võpatasin, «säherdust meest ma tunnen, ent, susi mind söögu, mis tuuled toovad teda meite manu?»
«Ohoo,» vastas külaline kajana, nööpides esikus mantlit lahti ning saates pilguga paraadtrepi teisele korrale kulgevat käsipuusiugu, «kas tammepuu?»
«Tema ise,» sirutas Mark käe mantli järele. «Riidekapp on muuseas punasest puust. Nagu pidi tulema punasest puust ka lift, millele vanavanaisa isegi shahti jõudis valmis teha. Ent mitte lifti ennast tellida. Ei peeglit, ei pehmeid istmeid. Nõnda et -- peame omil jalul üles ronima.»
Märkasin, kuidas külaline haaras Margi käe mõlemi peopesa vahele ning raputas seda jõuliselt. Samuti kätles ta mind, sõnades kähedalt: «Leonhard Pumper».
«Astume siis edasi,» kutsus Mark meid teise korruse hämarusse, kus tuhmiks keeratud seinavalgustid vaevu hõõgniite reetsid, ent külalistetoa ustepaari taga leegitsesid haavahalud.
«Mõnus,» räntsatas Pumper koldele lähimasse nahktugitooli ja hõõrus punetavaid kämblaid, juba mitmendat korda kohtumise jooksul. «Mõnus. Säärane kamin oleks iga jahimaja uhkus. Kas te olete ise jahimees?»
Mark tõstis vastu resti kukkunud halu osava liigutusega taas teiste najale ning istus Pumperi vastu, naksutades sõrmekonte.
«Kuidas võtta. Olin kord. Mitte enam... nõnda kirglik. Aga... kui teil midagi selle vastu pole, siis ehk pakun teile midagi?»
Tüse mees võttis tänades vastu kreemika konjakiklaasi ning lonksas sellest Margi meelehärmiks järjepanu mitu sõõmu. Viimast reetis mulle Margi näole siginenud meeldiv naeratus ja kärmus, millega ta taas tõusis, enda klaasi kaminasimsile toetades, teist kätt taskusse torgates.
«Need toolid ei ole seljale kuigi tervislikud, kui neis kaua istuda,» nentis Mark otsaesist kibrutades. «Ma pettuksin teis, härra Leonhard, kui te pelgalt mu toolide headust testima oleksite tulnud, mis on, tõtt-öelda, valmistatud kunstnahast.»
Pumper asetas klaasi lauakesele, et saaks juttu alustada ja end ägedalt kätega vehkides toolis edasi-tagasi õõtsutada. Ta nasaalne, ent selgelt artikuleeritud hääl lõikas valjult mu kõrva ning nii sellest kui ladusast jutuvoost mõistsin toas istuvat karja juhti, indiviidi, kes on harjunud kõva sõna ütlema ning harjunud mööda päid kõndima, mis on harjumus, millele juhtgorilla soovib truuks jääda hõbehallide karvadeni.
«Ma saan aru, et te olete loomade sõber. Ka mina olen loomade sõber, ärge kahelge...»
Mark viipas tõrjuvalt käega.
«...nojah, aga paljugi, mida rahvas räägib,» saagis Pumper sõrmedega rinnakorvi. «Mina pole salaküttimisega tegelenud Tulimäe karjäärist saadik.»
Sel hetkel tuvastasin lõplikult ja vähimagi kahtluseta isiku meie ees, viies nii-öelda näo, nime ning passiandmed kokku kartoteegikaardiga mu peas. Meie energiline külaline Leonhard Pumper polnud keegi muu kui omaaegne edukas majanditegelane, hilisem ehitusfirma juht, omavalitsusaktivist ja mõistagi kirglik jääger. Ning ühe pisikese valla uus vallavanem.
«...tema reiel ilutses sügav lõikehaav,» teravdas mu meel tähelepanu taas külalise jutule.
«Lõikehaav? Võib-olla sea võhast või kukkus ta võsas kakerdades ise mõne orgi otsa?» päris Mark kiuslikul häälel. «Kuidas kõik täpselt juhtus? Kirjeldage mulle sündmusi päris algusest!»
Jupphaaval rullus kaminatoas valla salapärane jutustus. Samasugusel kuuvalgel ööl, neljapäeval, nagu täna, oli mahajäetud rannakülla ühe küüni äärde kogunenud lustakas jahiseltskond. Mehed olid võtnud napsi ning arutanud, kas jääda sinnasamasse ootama või hiilida läbi kaldaäärse võseriku, lootuses tabada mõnda sokku või koguni tolle õrnema lihaga paarilist.
Jahiseltskond koosnes mõne erandiga linnameestest. Vana, õigusjärgse jahiseltsi oli uus vallavalitsus laiali saatnud ning eraldanud jahirendimaad lähedalasuva väikelinna seltsile. See omakorda võõrustas häid sõpru Pärnust ja Tartust, kelle neelud pehme, sibula ning sinepiga hautatud liharoa järele kaalusid üles öise provintsilooduse rüppe vantsimise ebamugavused. Nende varustus viitas tõsistele meestele, karabiinirauad pildusid kuukiiri sammude taktis, pussnoad ja lähkrid kõlkusid vööl, lapiliste moondamiskostüümide ning tumedate kasukate sahin ei teinud puuokstes krabistavast tuulehoost enamat lärmi.
Üks suure stutseriga mees väitis, et on leidnud varasemal retkel paari kilomeetri kaugusel metsas kuuse otsas mõnusa varitsuspesa ja kavatseb igatahes seal jahisaaki varitseda, arvaku ülejäänud seltskond sellest, mis arvab.
Ülejäänud seltskonna kõrvadele kõlas niisugune jutt kauguses terendava miraazhi allikavulinana ning valjuhäälselt laideti varitsusjahi mõtet. Pigem võiks läbi kammida ulukite teeradu ja mõne sel moel õnneks võtta, arvas üks nailonjopes mees ning nõnda tehtigi.
Leonhard Pumper kõndis teiste seas tontlikus ahelrivis, mis ületas kolhoosiaegse traataia jäänused ja hiilis söötis heinamaa pujuvarte vahel ettevaatlikult ümbrust piieldes soise metsasiilu poole. Paralleelselt suure savilauda varemetega jooksis magistraalkraav, milles loksus säärikujagu vett ning lasus teist samapalju sitket savikat muda. Paar jahilist sai kraavi rõõmudest osa, enamik suutis lartsudes sügavaimast osast üle hüpata, rabades pajuvõsast või kukkudes pläraki käpuli, ukerdades edasi nagu ilmatu suured konnad.
Pumper vinnastas viielasulise poolautomaadi «Medved», toetas toru käsivarrele ja kammis ümbrust ürginimliku teravpilguga. Esialgu ei näinud ta vihmaussigi.
Aeglaselt liikus ahelik edasi, vastupanu kohtamata. Tähed vestsid valgusaastate tagust juttu ilmaruumi paisumisest ja suur täiskuu, tõesti ennasttäis, veeres mööda puulatvu.
Ning järgmisel viivul näis üks oks tuule käest välja libisevat ja liikuvat justkui teises rütmis. Puutüvede vahelt vilkus sekundi murdosa jooksul üks kogu, nõnda kiirel moel, et Pumper ei mõistnudki lõplikult, kas ta nägi iseenda silmalaugude varju, kuuli lendu või läks ta karutapja lahti iseenesest.
Paar-kolm lasku kajasid kõledas metsas ja parastades kraaksus äratusest vihane vares. Ja vasakult eemalt, viimaste laskude suunas kõlas vali kõrihäälne röögatus, mis lämbus mulksatusse.
Ähmis Pumper jooksis, püssi kõrgel hoides ning nägu peenikeste võsavitste eest kaitstes sündmuskohale.
Mätaste vahel lamas nailonjopis mees, kes oli töötanud hulgilaos, nagu hiljem selgus. Ta pärani silmad vahtisid jahilistest mööda, taeva kompivate puulatvade suunas. Töllakil suust mullitas iga kähiseva hingetõmbega üha enam verist tatti, mis valgus rinnaesisele. Ta keha toetus iidse kännu vastu ja jooksis verest tühjaks selle juurtealusesse õõnsusse, kuhu augu torganu näis olevat sama hoobiga läbistanud ka mehe rinnakorvi. Lisaks ilutses mehe reiel sügav luuni ulatuv lõikehaav.
Jahiliste võimuses polnud enam õnnetut seltsilist aidata. Nad seisid kangestuva keha ümber, õudusest ja külmas judisedes, ega saanud sõnagi suust.
«Midagi nõnda ebatavalist, enneolematut ja koledat ei ole ma kunagi jahil kogenud,» lõpetas Leonhard hirmsa jutustuse esimese vaatuse, kuna jutt ise polnud veel lõppenud.
Järgnenud kahe nädala jooksul kadus samas kandis neli jahilist ning neid otsima läinud konstaabel. Päevavalges ala kamminud kaitseväelased leidsid ühe jahimehe surnukeha, mis oli peaaegu pooleks lõigatud. Lootus kedagi elavana leida kustus ülejäänud päevade jooksul, mil metsast leiti veel pilla-palla jahivarustust ning üks jalg.
«Ma ei tohiks sellest teile rääkida,» möönis Pumper, kelle turses näol visklesid kustuvad leegid, «aga ma ei saa teisiti. Jahipidamine on mu elu. Minu kirg. On olnud kogu aeg. Ma ei ole midagi ega kedagi kartnud -- kuni tänaseni. Ma ei julge enam üle õue autost majjagi kõndida, rääkimata sügavale metsa minekust,» silitas vallavanem kahel käel hõrenevat juuksepärga, justkui pühkides jahist saadik juustesse takerdunud härmaniite.
«Nojah, kuid mistõttu te arvate, et ma olen kaitsepolitseist pädevam?» uuris Mark, lisades kaminasse uusi halge, mis kargasid raginal põlema ning peletasid müstilise meeleolu.
Pumper hakkas sunnitud moel naerma. «Mina ei tea ja ei tahagi lõplikult teada, mis mees te olete, millega tegelete ja millega leiba teenite. Aga rahvas räägib, teadagi...»
Mark laiutas nõutult käsi. «Rahvas räägib igasuguseid jutte ja on rääkinud juba ennemuistsel ajal. Kirjandusmuuseumi keldrites on neid tallel kümneid ja sadu ja tuhandeid.»
«Aga nõiakaevu juhtum...» sosistas Pumper kähinal, kallutades pinges ülakeha ette, justkui hüpates vee-stiilis üheksakümne-meetrisest tornist. «Nõiakaev oli päris... ma nägin seda... Ja nüüd enam ei ole... päris...»
«Kas te mõtlete Tuhala nõiakaevu?» kostis Mark osavõtmatult ja ma üksnes imestasin, kust pärineb kogu ta ükskõiksus ja rahu.
Pumper vaikis ning vaatas meid etteheitvalt, nagu oleksime kaitsepolitseinikud, kes, tüdinenud mõistatusliku metslooma otsimisest, on leidnud mõistatusliku vallavanema ja on otsustanud ajaviiteks tema tegemisi uurida. Pumperi silmi sigines säärane läige, mida olin näinud kunagi ammu poolemeetrise roti silmis enne mulle kõrrikargamist.
«Hüva,» laksas Mark peoga vastu reit, «ma võin ju jahipüssi kapist üles otsida ja ämblikke peletada. Ent teie, teie jääge koju, vähemalt seniks, kuni täiskuu taevast kaob.»
Mark hingas klaasist pihkude vahel kopsudesse viimse aururaasu, tõusis ning astus akna juurde. «Kas see tumesinine «Opel» on teie auto, mille sisemust üks poiss taskulambiga valgustab?» päris ta ning keeras õuele selja alles seejärel, kui olime ruumi kahekesi jäänud.
Ta naeratas laialt. «Täna on neljapäev? Eks ole?»
«Mhmh, ja täna on ka täiskuu, üsna juhuslikult on täna täiskuu,» kostsin, olles mõistnud juba naeratuse laiusest, et enne keskööd me magama ei saa. Mis parata!
«Kas ma peaksin panema risttriipudega, diagonaalvöötidega või sootuks Lenini lipsu?» kuuldus Margi hääl juba teisel pool uksetahvleid.
«Pane Lenini lips!» vastasin jalamaid.
«Tõsiselt mõtled või?» ilmus ta pea korraks ukse vahele.
«Noh, aga mis sa ilmaaegu küsid siis?» ei jäänud ma võlgu.
Meid ootas üks tütarlaps, täiesti plaanipäraselt, ehkki me oleme temaga kohtunud alati plaanivälistel põhjustel, mis ilmsesti kuulub plaani juurde. Mark oli leidnud sedapuhku jälle vajadust asja teha ning ta teadis seegi kord, kuhu minna. Ja miks mitte, kuna oli neljapäev ning taevas kumas täiskuu. Mis on teatavasti kuritegevuse kõrgaeg, mil oleks eriti vastutustundetu linnas nii kaitsetut naisolevust üksi jätta.
Me kõndisime piki jõekallast koos jõega, kes voolas rahulikult ja uuristas veidi enam seda kallast, millel kõndisime. Kuna suurt vibu meenutavast jalakäijatesillast alates on jõe kaldad kindlustatud, betoniseeritud, polnud jõe-elu eriti märgata ega karta vaatamata tulekerade rodule, mis on illumineerinud kallast nüüdseks mõne hea aasta jooksul.
Me sammusime Võidu silla alt läbi ja jõudsime kohta, kus veel praegugi võib suviti silduda lõbusõidulaevu.
Praegu valitses jõel vaikus. Ükski tuli ei põlenud uue korterelamu aknais teispool kallast ning ka linna esimene pilvelõhkuja «plasku» tukkus. Isegi meie kontori aknad polnud valgustatud, aga noh, väike advendieelne puhkus on vabandatav, meie firmal polnud ühtegi uut Rootsi liinilaeva ülestõstmise projekti pooleli ja lõppude lõpuks seisime meie, bossid, parajasti jõe kaldal ning silmitsesime trepiastmel istuvat mantlisse mähitud kuju.
Mark istus ta kõrvale. Mina jäin veidi eemale, toetasin end justkui igavledes vastu käsipuud, põuetaskus aga pigistasin «Glocki» pära.
«Sa külmetad ennast ära,» lausus Mark murelikult. «Külmal kivil istud niiviisi.»
«Vaevalt nüüd küll,» naeratas Maria. «Mina olen nagu rohkem kõigusoojaste seltsist.»
«Jah, ja kas sinu pärast ongi ilm hakanud külmaks minema?» päris Mark teist emmates.
«Vaata ette,» andis Maria Margile ribidesse. «Ma võin lõplikult üles sulada. Räägi mulle parem mõni huvitav jutt, mis sul niikuinii varuks on.»
«Hüva.» Mark tõmbas taskust ümbriku ning ma mõistsin, miks ta enne tulekut veel korraks keldrist läbi oli hüpanud. «Siin on üks surnud mees. Kas sina tapsid ta, mis on tõenäoline, arvestades sinu teravaid hoope rindkere piirkonda?»
Maria rohelised silmad puurisid fotot. «Ogar oled või? See ei ole minu jurisdiktsiooni alal.»
«Hm, ega sa ei ole praegu kah oma jurisdiktsiooni alal,» patsutas Mark trepiastet. «Ja mis kallisse kadunukesse puutub, siis tema hukkumiskoht on Eesti suurima sisejärve kaldast pooleteise kilomeetri kaugusel.»
Maria silmad särasid pimedas ning mulle tundus, et näen Riia tänava rohelist lainet. Oh ei, kas linnavalitsuse liikluskorraldaja Sannik suudaks midagi nõnda võimsat välja mõelda?
«Kulla inimene,» lõi Maria voolitud käsi õhus nipsu, «ma istun siinpool kallast üksnes ühel põhjusel -- ja nimelt, et sa ei võta tõsiselt külma vee protseduure. Peaksid karastamisse tõsisemalt suhtuma!»
«Kulla aal, selles osas sa eksid,» hüüatas Mark ning kargas jalad harali ees, vette. Sekundi pärast ilmus ta pea puristav pea õngekorgina veepinnale. «Tead sa mis, sõidame koos Soome Serena veeparki!»
Maria heitis pea selga ning naeris laginal. Ta hele naer kandus ümber plasku nurga bussijaamani, kus hilise Tallinna bussi ootajad võpatasid ning rahutult üksteist jõllitasid.
Mark ronis tilkudes tagasi trepiastmele. «Ma mõtlesin... saad ju aru... et äkki mõni sinu sugulane.»
«Sugulane? Meie perekonnas pole pärilikke vaimuhaigusi esinenud. Nojah, nõnda et sinu tuleviku sidumine meiega on üsna küsitav... ma ei saa sind isegi ära uputada. Ah, tead, meil on teiega võrreldes hullud palju paremini kontrolli all.»
«Kes on sinu arvates sel juhul roimar?»
«Et kes kahis...» Maria heitis pilgu taas pildile. «Mõrvarelvaks on kahtlemata terav ese... otsast terav, tahtsin ma ütelda. Mõningal määral jagub vahedust ka külgsuunas, ent ma ei võrdleks mõrvarelva noaga. Ei, kindlasti mitte! Näed, kuidas sellel pildil kudet on rebestatud! Meie tundmatu pole horisontaalsuunas niivõrd lõiganud, kuivõrd jõuga käristanud... Ma võrdleksin neid haavu haavadega, mida võib tekitada harpuun.»
«Harpuun, ütled sa? Ja süüdlane pole vetevallast?»
«Ei ole vetevallast,» laiutas Maria käsi. «Kui sul just mõnda mahapudenenud soomust ette näidata pole.»
«Roimar pole ka inimene,» jätkas Mark, kes auras ebainimlikul moel, nagu oleks ta sulametallist. «Kas äkki... vanakuri pole ära keeranud -- nii otseses kui kaudses mõttes?»
Ma vaatasin kähku ümberringi, kuna teema näis võtvat ohtliku suuna.
«Pigem on süüdi mõni eksinud hing,» kuulsin Mariat õhkamas.
Edasi järgnes vaikus. Vaikus venis piinlikult pikaks ning ma ei suutnud otsustada, kas ma peaksin ümber keerama ja igaks juhuks olukorda kontrollima või mitte. Lugesin mõttes kahekümneni, nuuskasin ning pöörasin, püstol põues laskevalmis.
Kail seisis Mark üksi, silmitsedes veevirvendust ja ta silmis peegeldusid universumi saladused. Ta riided aurasid endiselt, ehkki vähem.
Astusin lähemale ning Margi pilku sigines melanhoolsus, kui ta mind oli märganud.
«Noh, tahad mulle paar grammi hõbedat keresse lasta või mis?»
«Ei sugugi. Oled nii või teisiti surmalaps. Kui sa täna kopsupõletikku ei haigestu, jääd mõnel muul päeval mõnda teise tõppe või jääd lihtsalt turbiini vahele.»
Hahaa, irvitas Mark ning patsutas põue. «Mul on villane pesu all. Kaks paari.»
No on sullerdaja. Säärase peale ei saa isegi armukade olla.
(Järgmises osas selgub tõde, mis on tõesti kusagil olemas. Tõde on ka see, et «Vapiloom» on pelgalt kaheosaline järjejutt. Aga ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna jutt siinkohal katkestada.)
[