[
(Seitsmes osa: Kohtun konna, admiral Pitka ja linna-isaga. Mark näeb mahajäetud Kuivaste lennuväljal jubedusi.)
SAMA KONN OOTAS MIND telefonikeskjaama trepil ülejärgmise päeva hilisõhtul. Keskjaama seinal on Heinaste ainus kaarditaksofon. Olin tõstnud kuulari kõrva äärde, kui konn kargas volksaki-volksaki astmeidpidi alla ja tuli päris jalge ligi, jäädes mind nõudlikult jõllitama.
Kükitasin ja küsisin: «Mis sa tahad?»
«Tule ja vaata,» kurises konn, hüpates keskjaama müüri manu, kust, üsna sajandivahetuse reeperi juurest nägin kaarduvat treppi maa alla. Mõtlesin, et saan Aleksandrile helistada ka homme ja astusin konnale järele, kellest oli vahepeal saanud maiste mõõtude järgi hiid.
Komberdasin kookus mööda rohmakaid astmeid allapoole, püües hoida pead lubjatud võlvkaare eest, millest ulatus välja üksikuid telliseteravikke.
Mõne viivu pärast sattusime laia koridori algusesse, mida mööda konn edasi vudis. Tema nospli ees avanes ridamisi klassitsistlikke uksi, me kulgesime üha kiiremini ja kiiremini, suisa jooksime avarasse saali. Ovaalse laua ümber istus hulk rahvast, neist esimesena silmasin paraadmundris kontraadmiral Johan Pitkat. Tema kõrval istus nii karvane mees, et alul pidasin teda ahviks. Edasi nägin veel üht mundris meest, tõenäoliselt kaugsõidukaptenit. Nende järel hõõrus suiseid lapiline ritsikataoline olend, kes kandis rätsepa õmmeldud frakil autähte; seltskonnas märkasin ka mitut daami, kelle rafineeritud maitse eeldas detailideni laitmatut tualetti. Laua otsas istus triibulises ülikonnas mees, kes hoolikalt pealigi riibutud juuste ja ümmarguste sarvraam-prillidega meenutas mulle president Trumani administratsiooni ametnikku. Linna-isa -- tema see oligi -- paremale käele oli mul au istuda.
Linna-isa kõlistas lusikaservaga ning tõusis püsti.
«Kolleegid! Meie maile on saabunud tõhus abivägi. Mõned meist on olnud kriitilisemalt meelestatud, ent me VÕIKSIME otsida liitlasi ja ma arvan, et oleme neid leidnud.
Tervitan meie seas Aivarit, kellel seisab ees raske katsumus. Soovin julgust ja jõudu!
Ma kutsusin ta külla selleks, et hajutada meie viimaseid kahtlusi. Inimestega saab jõuda kokkuleppele. Nendel inimestel on käsil maa tuleviku jaoks oluline ettevõtmine, me saame aru, et nende pilgud on suunatud taevasse ja et nende mõtted liiguvad kõrge kaarega; ent muu hulgas võiks neil jaguda aega meie pisikeste probleemide lahendamiseks. Arvan, et võime seda paluda -- olles omalt poolt valmis tegema kõik, mis meie võimuses nende ettevõtmise hüvanguks!»
Linna-isa tutvustas kohalolijaid. Sain aru, et moodsad ajad on jõudnud igasse sfääri. Keerulised probleemid nõudsid suuremat kompetentsi, mistõttu üksikule kaitsevaimule oleks linna elu-olu korraldamine üle jõu käinud. Juba sajandi algul nappis häid haldjaid; kuivõrd neid tekib juurde väga aeglaselt, tuli värvata kaastöölisi lahkunute hulgast. Paraku võrdus ühe haldja tööviljakus kahe-kolme hinge omaga, ning hinged polnud kõikjal suutelisedki haldjaid asendama. Nõnda töötas linna-isa käe all arvukas kaastööliste seltskond ja ikka tuldi vaevu-vaevu toime.
«Kui Heinaste-mail asus kaluriküla, oli mu töö lihtne,» seletas linna-isa. «Ma tundsin kõiki asukaid, mul polnud võlgu ja mul jäi aega ennast täiendada. Nüüd ei jää aega isegi värsket õhku hingata. Ma ei tea, mis toimub naaberkihelkonnas, Lätimaast kõnelemata. Inimesed on samuti teistsugused ning nendega tuleb õieti rohkem pistmist teha.»
Linna-isa pihtis veel, et ta ei ole suutnud linna korrashoiuga mõnda aega peaaegu üldse tegeleda, kuna igat masti õnnetused ja ootamatud vajadused nõuavad enamuse jõust. Ning tulemus on käes -- linn käib alla, laguneb ja mädaneb.
«Vaadake ise,» näitas linna-isa inetuid laike laes, kust nirises soga. «Säärase kvaliteediga on meie põhjavesi praegu. Kohutav! Niisugust vett joob enamik linlasi, kes ammutavad seda salvkaevudest. Ma ei mõista, mis on inimestega juhtunud -- nad on ükskõiksed ja hoolimatud, koguni eneste vastu...»
Veemajanduse asjatundja, Tammistu mõisa kaevu kauaaegne elanik ja hilisem raudteejaama veevõtupunkti ülevaataja Albert Jun. täpsustas, et tõsist peavalu valmistab ka tsentraalkanalisatsiooni fekaalvee pumpla. «Väga rumalal moel on pumpla ehitatud raudtee äärde Heinaste jõe lähedale madalasse roostikku. Pumplas on kolm elekterpumpa, mis suruvad reovee kolme ja poole kilomeetri kaugusele MÄKKE, sest puhastusjaam on ehitatud Tõrvamäe nõlvale. Neist üks, reservpump, on peaaegu alati rikkis. Kui mingil põhjusel teinegi pump peaks üles ütlema -- mida, muide, sel aastal on juhtunud juba kaks korda -- ujutab reovesi tehnoruumi peagi üle ja halvima vältimiseks avavad töölised siibri ja lasevad reoveel jõkke voolata. Nojah, nii kiiresti ei suuda ma mitte midagi ette võtta ning jõeelanikud vannuvad taas tulist kurja. Sibilaadungid on neid kurnanud ja nad arvavad, nagu me ei teeks üldse tööd. Minu võimetel on paraku piirid.»
Isand Kilk kurtis, et varsti vajuvad Tõrvamäe uusehitised kokku nagu savionnid vihmavalangu käes. «Ehitajaiks olid ühed võõrad, mustad mehed,» meenutas Kilk. «Ma ei osanud neid kuidagi mõjutada. Osa keevitusi on poolikud või suisa tegemata, tsementi on segusse valatud juhuslikult, hüdroisolatsiooni paigaldasid nad kah valesti. Nendes majades on ohtlik ja ebatervislik elada.»
Kontraadmiral Pitka teadis rääkida, et farvaatril on kaks uppunud kalatraalerit, mis segavad liiklust ning mille pilgeni täis kütusetankid hakkavad peagi lekkima.
Mulle ei jäänud kõik meelde ja ma tegin vanale kinopiletile kiiruga märkmeid. Tühi ruum sai kähku täis ja ma vaatasin meeleheitlikult ringi.
«Isegi peaprobleemide ülesmärkimine pole lihtne,» laiutas linna-isa käsi. Me ei arvagi, et te kõigega hakkama saaksite või et te isegi proovima peaksite. Teil on olulisem eesmärk. Paari muret ehk ometi aitate lahendada; ja ma usun, et veeprobleem on kõige hullem.»
Noogutasin. Põhjavee pindmised tasandid on tõepoolest mokas.
«Ning veel --» linna-isa soris taskus ning leidis taskust hõbedase vile, «...meie oleme nii-öelda tsivilistid ning me ei saa sekkuda, kui peaks juhtuma kõige halvem. Meil pole vastavat väge, et rinda pista Kuivaste asukatega, keda on viimasel aja üha rohkem siginenud ja kes muutuvad aina jultunumaks ja kellest me suurt midagi ei tea, sest nad elavad meie ja läti kolleegide vahelisel eikellegimaal. Meile lubati küll abijõude saata, ent kardan, et enne järgmist jüripäeva ei tule kedagi. Igal pool on praegu häda ja viletsus ning Uku väge ei jagu kõikjale. Senini on meil Tõrvamäe rahvaga lepe, et nad tulevad vajaduse korral appi. Olgu kes nad on, nende nõgininadega oleme Sakala-aegadest koos elanud ja, ma usun, ühistest vigadest õppinud.»
Kui leidsin end taas taksofoni juurest, oli selle taha kogunenud noorukeist saba nagu ikka hilisõhtuti. Nad silmitsesid mind kui lummutist ja ma ei pidanud sobilikuks sappa asuda, pöörasin ümber nurga ning istusin lõunapoolsele trepile. Tuline ehatriip hääbus aegamisi, segunedes tumedate värvidega. Toetasin pea vastu keskjaama rohmakat maakividest laotud müüri. Kas ma istusin Heinaste vanima säilinud maja trepil?
Jah, tõesti. Hämarail aegadel kõrtsihooneks ehitatud hoones asus sõjani alevivalitsus, mõni aeg hoidsid omakaitse-mehed neis ruumes vange, seejärel tegutses siin Saksa sõjaväehospital; peale haigeid tulid lapsed, sest koolimaja põles venelaste tulles; veidi töötas hoones pank ja viimaks avas uksed telefonikeskjaam.
Nii ma istusin, selja taga vana mängumaa ja alles tundmata võitlustander, silme ees Kuivastu laande hajuv ehakiir; aga ma ei tundnud üldse hirmu, kuna tundsin end istuvat kindluse väraval ja tarvitseb mul vaid võtta taskust telefonikaart, kui mu rüütlid tulevad kapates, ammumehed loevad nooli ning suurtükiväelased vibutavad kärsitult põlevaid tõrvikuid -- ja langevõre tõuseb kettide kolinal ja me pürstime tärinal heitlusse.
ENNE HEITLUSE ALGUST tegime Margiga paar tiiru Heinastes ja linna lähemas ümbruses. Ootamatult vara jõudis pärale suvi, nõnda et kevadele jäi üsna napilt aega; välul seistes võis tõesti kuulda, kuidas kasvas rohi ning kuis ümberringi kees ja pulbitses vallapääsnud elu. Aiapidaja jooksis aksessuaaridega edasi-tagasi nagu kasvuraskustes restorani peakokk, kellel on neli panni korraga tulel. Inimesed kiskusid end riidest lahti ja heitsid päikeselistele nõlvadele, et saada põletatud; läbematud testisid järvevee soojust ja leidsid selle veel külma olevat; õpilased nõudsid vabaõhutundide korraldamist.
Sünge talv näis olevat jäänud eelmisse sajandisse, liblikad, lilled ja muu kirev melu muutis meiegi meele rõõmsaks. Keerasime dzhiibi katusekummi alla ja lasime õhul, putukatel ja päikesekiirtel läbi juuste tuhiseda.
Tundsin, et olen puhkuse ära teeninud ning ei kõnelenud mitu päeva tööasjust, alles Kuivaste sõjaväelinnaku varemeil, kuhu me mereranda pidi sõites jõudsime, meenus mulle linna-isa sünge hoiatus. Kobasin põue -- jah, tõmbasin välja vile, tänu kooliajast külge jäänud harjumusele kodus mitte tühjendada kotti ning taskuid.
Kirjeldasin Margile hilisõhtust nägemust taksofoniautomaadi juures. Ta kuulas mind süvenenult, ühe silmaga jätkuvalt auklikku rada jälgides. Peaaegu viiekilomeetrise maandumisraja algul peatas ta sujuvalt dzhiibi, tõstis tõrjuvalt käe ja ma vakatasin.
Meie ees avardus tohutu plaadistik, mille lint lookles kuumuses virvendava silmapiirini. Neli aastat tagasi tõusis Kuivaste sõjaväelennuväljalt õhku viimane transportlennuk ja tõenäoliselt valgel ajal, sest sõdurid olid süstemaatiliselt demonteerinud kommunikatsioonid, kaevanud üles kilomeetrite viisi kaablit, lõhkunud linnaku keskküttesüsteemi ning viinud ära metallist ukselingid. Üksnes võreja radarikausi lammutamist ei olnud keegi viitsinud ette võtta, mis viipas meile nagu poolmädanenud ja röövikuist puretud kapsapea. Pommituslennukite angaaride kolossaalsed lükanduksed roostetasid samuti omal kohal, haigutades ruleerimisradade suunas, mille kõrval asetses seisuplatside kärjestik. Nimelt ümbritses iga lennuki seisuplatsi u-kujuline muldvall, oletatava eesmärgiga kaitsta masinat tuumaplahvatuse lööklaine eest.
Külma sõja haripunktil kees Kuivastes kibe elu. Osa pommitajaid, taktikaline tuumarelv pardal, pidi olema alalises liikumises mööda ellipsit rahvusvahelise õhuruumi alguseni ja taas tagasi. Vahepeal õiendasid tehnikud teiste kallal, et tagada tuumamuskli alaline pingesolek. Esimese löögi strateegia kohaselt pidi Kolmanda maailmasõja saatuse otsustama kiirus -- kes jõuab lüüa esimesena, on võidumees. Nii arvati enne globaalse tuumasõja modelleerimist arvutil, võimaliku sõja ilmnenud võikad tagajärjed muutsid kogu rabelemise mõttetuks. Olemasoleva arsenali võimsuse ja arvukuse puhul polnud õigupoolest mingit tähtsust, kas nõukogulased õhivad pommid lennuväljal või lõhkevad need NATO Lääne-Euroopa baaside kohal.
Ent kas kõrged kindralid võinuks halvimaski unenäos näha, et eliitlennuvälja tüsedal, köetaval maandumisrajal porsub pragude vahel rohi ja mitmekordse turvatsooni okastraat roostetab maas või on koguni varastatud ja et staabihoone varemete vahel jooksevad lambad nii, nagu olevat jooksnud Rooma kesklinnas peale impeeriumi langemist?
Või et üks ameerika dzhiip on valmis maandumisrajalt õhku tõusma?
Nähtavasti ei antud meile veel luba. Mark ronis üle tuuleklaasi kapotile, nööpis pintsaku lahti, tõmbas kaenlaalusest tohlust sillerdava «Glocki» ja toetas relva vasakule käsivarrele. Ta kõlgutas jalgu ning vilistas «Türgi marssi», mis helises õõnsalt mu peas.
Minul ja Einaril on samasugune «Glock», võimas relv, mis võib tulistada läbi soomusvesti; ent meie laeme neid seks otstarbeks ehk liialt pehmete hõbekuulidega. Reeglina unustan ta kappi, nii nagu koguni «TT». Mida ütles kuulus agent Quiller omanimelises memorandumis? «Revolver on niisama suureks tüliks nagu naistel kohmakas käekott. Kauge maa puhul on ta kaitseriistana täiesti kasutu, sest relva haaramiseks ei jätku enam mahti, kui näed, et vaenlane sind sihib, mida sa aga tavaliselt ei näe.»
Ja relvaihalust ei põe meist samuti ükski. Õuduse terassilmus soonis mu kaela, kohatul moel sel kenal päikesepaistelisel päeval. Mu pulss kiirenes ja ma proovisin veepudelile korki peale keerata, enne kui too ümber läheb, ent asjatult, mu näpud ei kuulanud sõna, vint ei haakunud ja kork pudenes istmete vahele põrandale.
«Aivar, mul on üks eriline auto, eks ole?» küsis Mark vaikselt. «Üks Uue Maailma maastikukulgur Vana Eesti Maailma iseäralike lisanditega? Oo jaa, seni, kuni me autos istume, ei näe ja ei kuule meid keegi -- kui keegi just meile ei komista. Aga sel kohal -- vaevalt!»
«Mida sa näed?» pärisin, samuti häält tasandades, kuigi sel polnud vähimatki mõtet.
«Ära kohe küsigi... ma võiksin ju sulle kivi anda, aga sa ei ole selleks valmis...» Mark turnis tagasi juhikohale ning tema istekohta jäi tähistama märg higilaik.
«Taevas hoidku, olen ma alles uudishimulik,» vangutas Mark pead, revolvrit käest laskmata. «Inimene on nõrk olevus. Arvatakse, et talle on vaja pelgalt õnne, ent kas õnneotsinguil on tarvis proovida üksnes uudishimust kõike, millest on niigi teada, et see on paksukstegev ja tervisele kahjulik?»
Mark pöördus järsult minu poole, nõnda, et vedrud õõtsusid. «Ma olin samas unenäos, kus sinagi, ainult et kõrvalruumis. Ma tean. Hoia hõbedast vilet hoolega, seda enam, et me vist ei saa mõnda aega kohtuda. Neetud, oleks ma teadnud, et meil nõnda raskeks läheb... Aga ju on meie kohus seista siin, ülesrivistatud vägede vahel. Sa mäletad, eks ole, mida tähendab «Gladsheim»? Odini koda -- kuhu juhivad valküürid lahingus langenud sangareid. Tead, ma ei soovi praegu põrmugi nende sekka sattuda, nii et pöörame parem otsa ümber...»
Mark pööras otsa ümber ja me kihutasime hüpeldes läbi aukude ja üle puujuurte. Higistasin hirmust ning vaatasin tahavaatepeeglisse, kus õõtsusid üksnes ehmunud oksad. Odin, germaani ülijumal, on ühe pärimuse järgi maetud Hothensholmile või Odensholmile või eesti keeli Osmussaarele. Osmussaare lähistel oli 1976. aastal vähemalt SEITSMEPALLISE maavärina epitsenter. Mõnda aega ringles kuulujutt, et venelased katsetasid seal uudset relva; ning võib oletada, et arvamus väga vale polegi, sest isegi Utgardi koletised ei pääse Odini kotta ust lihtsalt jalaga lahti lüües.
Mind vaevas küsimus, kas me oleme jõudnud eeskoja võtme jälile, mis on kukkunud kanalisatiooni ja mille järele sirutuvad läbi kloaagivõre kümned käed?
Kui nõnda, pole ime, et Mark on liimist lahti.
(Järgmises osas: Aga kas üleüldse tuleb järgmist osa? Sõbrad, ma ei taha õhutada paanikat, aga küllap olete märganud, et läheneb aasta 2000. Juhul, kui spidomeetrit pole varem tagasi keritud, oleme lähenemas olulisele künnisele.
Detsembrikuu algul imetlesin ilutulestikku Riia öises taevas, mida on korraldanud ülepäeviti üksteise võidu erinevad firmad, kellest igaüks loodab, et linnavalitsus just tema pakkumise millenniumitulevärgi korraldamiseks vastu võtab. Ent on's selleks vajadustki?
Mu sõber Evarts ütles, et «igaühe püksid sõeluvad püüli enne aastavahetust». Otsustasime siiski, et oleme optimistid, varudes, jah, tikke, petrooleumi ja suhkrut, kaotamata seejuures elulootust.
Seega ütlen igaks juhuks, et järgmises osas selgub lõplikult, mis kaadervärk on Gladsheim, lavale astub värvikas Maximilian Voos ja toimuvad valimised, mille käigus «Tipp&Mark» suudab linnas haarata võimu. Aga taevasse koguneb üha enam ja enam pilvi. Otsustav lahing on veel ees...)
Häid jõule, kuhjaga piparkooke ning ulmelist aastat 2000 kõigile!
[