1.
Hiiglaslik liinilaev lähenes majesteetlikult planeedi soojas kumas kümblevale orbitaalkompleksile, mis laisalt valguse ja varju piiril uneles. Laserkiirtest kantud optiliste ja digitaalsete koodide read sööstsid läbi tühjuse, koordineerides kahe gigandi kohtumist.
Hallinevate juuste ja veidi väsinud pilguga mees seisis vaateplatvormil ning silmitses läbi platvormi kuppellae kompleksi vargset kasvamist. Päike, mis planeedi varjust välja piilus, pani kogu kompleksi hõbedaselt särama nagu kastepisara kargel hommikul. Mees võpatas. Talle meenutas orbitaal oma dokiehitiste, kombitsataoliste haaratsite ja haralihoidvate sektsioonidega ämblikku. Hõbedast ämblikku, kes kasteses rohus saaki luurab.
«Ilus, kas pole?» kostis ta selja tagant vaimustunud hääl. Mees vaatas üllatunult ringi. Ta oli lootnud, et saab üksi olla. Laev oli ümber ehitatud vanamoodsast ja aeglasest ristlejast ning kogu ta rohmakas kere oli selliseid turistidele mõeldud vaateplatvorme täis pikitud. Ta oli tõepoolest lootnud, et siin ei sega teda keegi.
«Nojah,» pomises ta ebalevalt, silmitsedes tüdrukut, kes oli ta kõrvale astunud. Tüdruk oli sale ja sihvakas, nõtke, veidi poisiliku kehaga. Ta kandis liibuvaid nahkpükse ja lühikest poolläbipaistvat pluusi, millest tillukeste rindade tumedad nibud kergelt läbi kumasid.
Mees pööras pilgu ära ja süüvis taas orbitaali uurimisse. Mõnede meelest võis isegi saaki luurav ämblik ilus olla.
Mees ei teadnud isegi, mis teda häiris. Tavaliselt oli ta palju seltsivam. Orbitaal see igatahes polnud. Ja arahnofoobiat ta ka ei põdenud. Pigem oli see planeet, mis teda ettevaatlikuks tegi. Planeet, mis kandis kiskja nime. Hunt. Või isegi mitte planeet, vaid see, mis planeediga seotud oli. Ta pidi selles selgusele jõudma...
«See on nagu sädelev teemant mustal sametil...»
Mees ärkas oma mõtetest. Tüdruk polnud ära läinud, vaid seisis endiselt ta kõrval ning imetles vaadet. Siis ta pöördus ja vaatas mehele otsa. Ta polnud ilus. Vähemasti mitte selle sõna klassikalises tähenduses. Pigem oli ta... kütkestav. Jah, see oli õige sõna. Kütkestav, lummav, hurmav. Mustad sirged juuksed langesid õlgadele, suu oli pisut suurevõitu, nägu kõhn, silmad... Just silmad olid need, mis tüdruku nii lummavaks muutsid. Suured, siirad, imestavad, tulvil mingit nimetut küsimust. Naerualtid silmad, täis tuhandeid tantsisklevaid sädemeid. Silmad, mis näisid helisevat.
«Tal on kellukesed silmades!» leidis mees end jahmunult mõtlemas. Ta väristas end sisimas, üritades tüdruku lumma murda. «Ütle midagi, muidu muutub olukord piinlikuks! Ja ära jõllita!»
«Mulle meenutab see ämblikku.»
See polnud see, mida ta oli tahtnud öelda. See polnud hoopiski see.
«Tõesti?» päris tüdruk huviga. «Te olete bioloog?»
«Ei.» Mees naeratas. «Mind huvitab siinne usk.»
«Tähendab -- teoloog.»
«Mulle meeldib mõelda endast rohkem kui filosoofist. Ma otsin seoseid, põhjuseid. Kunagi öeldi minusuguste kohta «õpetlane»,» kehitas mees õlgu ja sirutas käe. «Uber Gileas.»
«Carna LaRupa.»
Tüdruku käepigistus oli tugev ja asjalik.
«Turist?» päris Uber.
Nüüd oli tüdruku kord naeratada. Ta raputas pead.
«Ega's ometi..?» jahmus Uber.
«Täpselt nii,» noogutas Carna. «Palverändur.»
Loomulikult. Kõik, kes Hundil käisid, olid kas turistid või palverändurid. Või okultistid. Uber ohkas.
«Kuulge, lähme kuhugi, kus saab istuda,» pakkus ta eneselegi ootamatult. «Ajame juttu. Muidugi, kui teil midagi selle vastu ei ole...»
«Minugipoolest,» nõustus tüdruk. «Mul polnud plaaniski siin seistes põkkumist oodata.»
Ta pöördus minekule ja Uber tundis, kuidas ta süda kokku tõmbus. Miski selles tüdrukus meenutas talle Tameryt. Olgu peale, et Tamery oli olnud tüdrukust peaaegu poole vanem, pehme ja lopsakas brünett, oli neis siiski midagi ühist. Asjalik ja konkreetne hoiak, mis varjas parajat annust romantikat; sama sädelus silmades ja seegi, et ka Tamery oli...
Stopp!
Uber sundis end sellele mitte mõtlema. Mitte praegu.
Praegu läheb ta selle tüdrukuga baari ja üritab lihtsalt välja selgitada, miks...
Kuplist lahkudes heitis ta viimase pilgu orbitaalile. Laev oli suunda muutnud ning päike oli taas planeedi varju kadunud. Valguse ja varju piiril, galaktilise pimeduse ääremail, luuras orbitaal nagu kosmiline ämblik.
***
Nad leidsid vaba laua varjulises nishis ning Uber tellis dringid. Tüdruk istus ta vastas teisel pool lauda ja silmitses teda uurivalt. Uberit paelus taas üllatunud ilme tüdruku silmades.
«Tal on kellukesed silmades!» oli ta mõni hetk tagasi mõelnud. Ta oli taas muutunud romantiliseks, nagu neil aegadel, kui Tamery veel...
Neetud! Uber langetas pilgu, et tüdruku silmadest pääseda ning leidis end ühtäkki tüdruku rindadega tõtt vaatamas. Tumedad nibud, mis pluusi alt paistsid, sihtisid teda üle laua nagu teine paar silmi, nõudlikud ja väljakutsuvad. Õhuke poolläbipaistev materjal tõstis nooruslikud vetruvad rinnad esile, selle asemel et neid varjata, ning Uber tundis, kuidas arutu kirg kubemes hõõguma lõi. Hetkeks paiskus maailm segi. Ta oleks tahtnud sõgedas ihas üle laua kummarduda, särgi üles rebida ning end vampiirina nende häbitute rindade külge imeda, et tunda, kuidas nibud ta huulte all kikki tõusevad...
Mingi osa temast oli keha reaktsioonist segaduses. Tüdruk polnud ju tema tüüp! Talle meeldis lopsakam ilu, prink ja meelas. Nagu Tameryl...
Uber ägas mõttes.
Tamery!
Mõte naisest mõjus kainestavalt. Ta lõpetas tüdruku silmadega õgimise, rebis end ta rindadest lahti ja tõstis uuesti pilgu -- ainult selleks, et kohata taas tüdruku oma.
Tüdruk muigas.
Uber tundis, kuidas keha äkki rahunes. Veri valgus nüüd hoopis näkku ja ta kõrvad lõid reetlikult õhetama.
«Kuramuse nähvits!» mõtles ta. «Ta teadis, et see juhtub. Ta ju lausa ootas seda!»
Ja ta ise oli ka tore! Midagi mõtlemata oli ta valinud laua baari hämaramas nurgas, kus armunud paarikesed said kõrvaliste pilkude eest varjatult teineteise kätt hoida ja kudrutada. Nagu ta selleks olekski siia lennanud! Kurat!
Mis selle tüdruku nimi oligi? Caila? Carla? Carna? Jah, õige! Carna! Carna LaRupa.
«Miks te seda teete, Carna?» päris ta järsult, peaaegu käratades. «Palverännak Hundile. Miks? Mida te loodate sealt leida?»
Tüdruku silmad läksid suureks.
«Kas te ei leia, et te olete pealetükkiv?» päris ta solvunult.
«Vabandust,» kogeles Uber. «See oli minust taktitu...» Ta tõstis käed ja hõõrus meelekohti, üritades sisemuses mäslevaid vastuolulisi tundeid kontrolli alla saada. «Lihtsalt... ma olen pisut väsinud. See lend ei mõju mulle hästi.»
Ta võttis pokaali ja rüüpas suure lonksu. Muusika tinises vaikselt, ekseldes baari sügavates soppides.
Tüdruk silmitses teda, pea viltu.
«Teate,» sõnas ta ootamatult. «Ma mõtlesin sellele ämblikule...»
«Millisele ämblikule?» ei mõistnud Uber.
«Sellele, keda te orbitaali vaadates nägite.» Carna toetas lõua rusikale ja kibrutas kulmu. «Ma üritasin ette kujutada, kuidas te seda näete...»
«Ja...?» pomises Uber, kes oli asjade sellisest pöördest veidi üllatunud.
Carna väristas end kergelt.
«Mul hakkas jube. Kosmiline ämblik, hiiglaslik monstrum, kes varitseb saaki. Saak, see tähendab laev, läheneb; ämblik sirutab end välja, haarab temast halastamatute haaratsite ja manipulaatoritega kinni, haalab lähemale, mässib oma toitekaablite ja juhtmete võrku ning imeb temast elu, see on reisijad, välja...Teiega peab midagi õige ränka olema juhtunud, et te selliseid asju endale ette kujutate.»
Uber muigas vaevaliselt.
«Teie kujutasite seda ette, mitte mina. Need olid teie sõnad,» vaidles ta. «Kui ta vaid teaks, kui lähedal ta tõele oli...»
«Jah, kuid te ju ise tunnistasite äsja, et see lend ei mõju teile hästi,» ei jätnud Carna jonni. «Miski järelikult ikkagi häirib teid!»
«Olete te psühholoogiat õppinud või mis?»
«Niisama, mõned juhuslikud loengud,» kehitas Carna õlgu. «Psühholoogia, psühhoanalüüs, nipet-näpet...»
«Või nipet-näpet!» urises Uber. «Ma pean vist õnne tänama, et te täiskursust läbi pole teinud, mine tea, mis te siis veel mu jutust välja loeksite!»
Uber vaikis hetke.
«Nojah, mis ma ikka puiklen,» ohkas ta lõpuks. «Teatud määral on teil õigus. Kuid mitte orbitaali suhtes. Ma olen lihtsalt oma tunded selle planeedi vastu alateadlikult üle kandnud orbitaalile kui selle maailma väravale. Asi on tegelikult planeedis. Hunt on see kiskja, kes toitub inimestest.»
«Muidugi mitte otseselt,» lisas ta, nähes tüdruku ehmatust. «Piltlikus tähenduses muidugi.»
«Nii et midagi ikka juhtus,» pomises Carna. «Midagi isiklikku... Ja nüüd lähete te kätte maksma! Kogu see õpetlase-jutt oli siis jama?»
«Ei. Ma ei lähe kätte maksma,» seletas Uber kannatlikult. «Olete teie alles romantik! Ma lähen selgust saama. Ja ei mingit jama! Ma tahan tõepoolest teada saada, mis juhtus. Ja miks.»
«Kas ta... suri?» päris tüdruk vaikselt.
«Lõpetame selle jutu!» lõikas Uber. «Ma ei taha sellest rääkida.»
Nad vaikisid, hoidudes hoolikalt teineteisele otsa vaatamast.
«Milleks teil mind vaja on?» küsis Carna lõpuks.
«Ma ju ütlesin,» ohkas Uber. «Ma otsin seoseid, põhjuseid; üritan näha asjade taha... Te lähete Hundile palverännakule. Miks? Mida te otsite?»
«Mida ma otsin?» Tüdruk vajus mõttesse. «Huvitav, ma pole ise seda küsimust endale kunagi esitanud. Ma ei tea.
Mulle lihtsalt tundus korraga, et mu elul pole mingit sihti. Et ma olen elanud asjata...»
«Kui vana te õigupoolest olete?» katkestas Uber teda.
«Varsti saan kakskümmend.»
«Hoidku küll, mina olen 43 ja oma arust on minulgi veel küllalt aega sihte seada...» jahmus Uber. «Kuhu te oma palverännaku teete, kui see saladus pole?»
«Ärataja kloostrisse. See pidavat olema kusagil mägedes.»
«Uus Avanemine,» noogutas Uber süngelt ja ta silmad tumenesid. «Seda ma kartsingi. Ja teil on plaanis see läbi teha?»
«Jah,» vastas tüdruk lihtsalt.
Uber vangutas pead. Ta ei mõistnud. Ta võis aru saada nende motiividest, kes okultistide nime all Hundile voorisid. Lootus saada osa jumalikust jõust, mis end Hundil avaldab, oli piisav põhjus, et ruumiränd ette võtta. Maagilised amuletid, mida juttude järgi olevat Hundil võimalik valmistada, tõotasid nende omanikule piiritut müügitulu ja eluaegset rikkust. Isegi turiste, kes olid nõus üüratuid summasid maksma, et Hundil mõnes kloostris ehtsat surma ja sellele järgnevat ülestõusmist kogeda, oli ta valmis mõistma. Küllap see oli igavlevatele rikkuritele piisavalt eksklusiivne seiklus, et sellega hiljem teiste ees kiidelda. Kuid ta ei suutnud mõista neid, kes tõsimeeli palverännule tulid. Mida nad lootsid leida? Mis neil puudus, et nad tundsid vajadust surma kogeda?
«Miks?» päris ta taas. «Kas te arvate, et surm võib anda teie elule mõtte?»
«Võibolla. On see siis nii võimatu?»
Uber tundis, kuidas ärritus temas maad võtab. Talle meenus Tamery. Ta ei tahtnud, et ka see tüdruk siin...
«Ei, ei ole! Teatud mõttes on teil isegi õigus,» selgitas ta, üritades iga hinna eest rahulikuks jääda. Kui ta oleks suutnud Tameryt veenda... Kui ta suudaks nüüd seda tüdrukutki veenda... «See tundub olevat paradoksaalne, ent elu on tõepoolest võimeline väärtustama vaid surm. Teadmine, et olemine võib igal suvalisel hetkel mitteolemiseks üle minna, on üks väheseid asju, mis meid olles pingutama sunnib. Selles mõttes on õige, et surm annab elule mõtte. Kuid selle mõtte annab surma olemasolu, teadmine sellest, mitte surma kogemine! Surm ise ei saa olla elu mõtteks!»
Carna vaatas talle oma suurte imestavate silmadega otsa, nagu ei kuulakski ta teda.
«Kuhu te ise suundute?» päris ta ning Uberile jäigi selgusetuks, kas tüdruk oli teda üldse kuulanud.
«Sinna, kuhu teiegi,» lausus ta lõpuks süngelt.
«Tõesti?» elavnes tüdruk. «Kuid te pole ju palverändur...»
«Ma tahan näha, mis seal tegelikult sünnib. Ma ju ütlesin -- ma tahan selgusele jõuda...»
«Tore. Siis läheme koos!» plaksutas Carna rõõmsalt käsi, laskmata Uberil vastu vaielda.
***
Külmas kosmilises pimeduses vonklesid toitekaablid läbi tühjuse, sirutudes laeva poole. Nõrk värin raputas laineri keret, kui käpataolised haaratsid temast kinni rabasid ja orbitaali külge fikseerisid. Vaakum neelas lukustusmehhanismide sulgumise kuivad naksatused ja õhulüüside avanemise abitu sisina. Ämblik oli oma saagi kinni püüdnud.
2.
Uber istus mäenõlval ja vaatas alla. Carna lamaskles ta kõrval, pikk läikiv rüü poolde reide üles kääritud, ja liigutas varbaid. Tema saapad vedelesid siinsamas kiduras rohus.
Kaks päeva tagasi oli süstik neid orbitaalilt planeedile toonud. Isikutuvastamine, rutiinne tervisekontroll, «Sõidu eesmärk, palun?»...
Rutiin lõppes siis, kui nad transpordijaamast väljuda tahtsid. Viisakalt juhiti nende tähelepanu sildile, mis palverändurid väljapääsu asemel veel ühte ruumi juhatas. Seal anti neile ürbid, mida kandsid Hundi mungad -- kuldselt voogavad maaniulatuvad rüüd, mis näisid valatuna, mitte õmmelduna. Kuni palverännaku lõpuni oli neid munkadega ühte seisusesse tõstetud.
Uber keerutas rüüd käes ja hakkas seda siis ohates selga ajama, põhjustades veel ühe piinliku vahejuhtumi. Nagu selgus, kanti mungarüüsid paljal kehal, mis tähendas, et palverännaku lõpuni pidid nad kõik isiklikud riideesemed peale jalanõude hoiule andma. Uber viskas pilgu Carna poole. Vähimatki kohmetust tundmata tiris tüdruk särgi üle pea ja puges pükstest välja, paljastades väikesed pringid rinnad, trimmis kõhu ja kitsa musta triibu kõhu all. Ta ei vaevunud Uberile isegi selga pöörama. Taas tundis Uber allpool reetlikku tuksatust. Tüdruk tõstis graatsilise liigutusega käed pea kohale ja lasi rüül kuldse vihmana alla langeda. Uber pööras Carnale selja ja riietus kiirustades lahti; samamoodi kiirustades kattis ta ka oma alastuse. Hea, et rüü oli avar, nii polnud karta, et see reetlikult pungitama jääb...
See kõik oli juhtunud kaks päeva tagasi. Uber heitis taas Carnale vargse pilgu. Tüdruk pikutas ta kõrval, pikk läikiv rüü poolde reide üles kääritud. Nagu laps, kes ilusat ilma naudib. Tal olid ilusad jalad ja kuigi ta ei eksponeerinud neid praegu teadlikult, ei suutnud Uber neid vaadates kuidagi unustada tõsiasja, et kuldse rüü varjava serva all polnud rohkem midagi. See, et Carna mingil tabamatul moel Tameryle nii sarnane oli ja samas temast täielikult erines, ajas Uberit hulluks. Ta surus alla soovi käsi tüdruku reiele panna ja seda silitada.
«Kuidas jalad on?» päris ta hoopis.
«Pole viga,» naeratas Carna ja liigutas taas oma villis varbaid. «Aga puhkus kulus tõepoolest ära. Ma ei saa aru, miks kõik peab nii keeruline olema?» jätkas ta kaeblikult. «Palju lihtsam oleks ju laevaga planeedile maanduda ja siis hõljukiga otse kloostrisse sõita. Milleks see orbitaal, milleks see totter mitmepäevane jalgsimatk mägedesse? Miks peab klooster üldse mägedes asuma?»
«Nonoh,» muigas Uber. «Ja ise üritate veel psühholoogias asjatundjat mängida! Muide, kas te olete juba unustanud, et me oleme palverändurid? Mida muud me peaksime siis tegema, kui mitte rändama?»
«Ärge naljatage,» mossitas tüdruk. «Ja mis see psühholoogia siia puutub?»
«Vägagi puutub,» sõnas Uber, imetledes tüdruku võimet olla ühel hetkel vaheda mõistusega ahvatlev naine, teisel aga abitu laps. «Müügimeeste kuldreegel on, et kliendile on võimalik müüa ükskõik mida, kui sa suudad teda veenda selle vajalikkuses. Usu ja jumalatega on umbes samuti. Millal inimene neid vajab? Siis, kui ta kahtleb, kui ta on sihi kaotanud...
Vana Maa, kõikide religioonide ürgkodu, on kadunud ajaloo hämarusse, temast räägitakse veel vaid legende. Keegi ei tea, mida kujutasid endast inimeste esialgsed uskumused ja suured religioonid. Kuid süsteemi, mis peab aitama religioonil mõjule pääseda, on lihvitud aastatuhandeid. Palverännud on üks vanimaid müügistrateegiaid, mis kasutab psühholoogiat ja inimeste alateadvust. Palverännud peavad tagama, et need, kes teel olles veel kõhklevad, on pärale jõudes valmis.»
«Kuidas?» ei mõistnud Carna.
Uber mõtles hetke, kuidas oma mõttekäiku paremini sõnastada.
«Minu meelest rajaneb kõik sellel, et Kõrgema Jõu juurde minnes peab inimene tunnetama oma tühisust. Ei saa minna Jumala juurde, tundes, et sa oled temast üle, oled tast suurem, võimsam... Mida te tunneksite, kui maanduksite hiiglasliku kosmoselaevaga kloostri taga metsas, marsiksite kloostrisse sisse ja nõuaksite imet?»
Carna kehitas õlgu.
«Ei tea. Arvatavasti mitte midagi erilist... Kuigi ma ei kujuta ette, et keegi peale rikaste turistide võiks millegi säärasega hakkama saada.»
«Just nimelt! Ei midagi erilist! Selles asi ongi. Selline rikas turist ei vaja usku. Ta vajab vaid imet; kuid imet mitte kui kinnitust Kõrgema Jõu olemasolust, vaid kui vaatamisväärsust, mille taustal oleks kena uue holo jaoks poseerida.
See, kes kahtleb, peab Kõrgema Jõu ette jõudma väikese ja alandlikuna. Ta peab tundma, et Kõiksuses on Miski, mis on temast üle. Siis võtab ta imet kui Kõrgema Jõu tunnismärki, mitte kui vaatamisväärsust.
Just sellepärast ei tooda palverändureid planeedile laevaga, vaid tillukeste süstikutega orbitaalilt, kuhu laev pargitakse. Just sellepärast ei viida meid hõljukiga kloostrisse, vaid lastakse jalgsi minna. Ja just sellepärast on kloostrid ehitatud mägedesse.»
«Ee... nüüd ei jõudnud ma vist hästi jälgida,» tunnistas Carna häbelikult. «Miks just mäed?»
«Mäed on stiihia, mille kõrval inimene end paratamatult väiksena tunneb. See on vist alati nii olnud.» Uber heitis selili, pani käed pea alla ja jäi taevasse vaatama. «Ka te ei tunne seda? Kristallselge õhk, tuul, vabadus... Ürgne puhtus ja puutumatus. Isegi taevas tundub mägedes selgem ja kirkam. Jah, mägedes on tõepoolest midagi jumalikku... Pole ime, et paljud iidsed kultuurid oma jumalad just mägedesse elama panid. Kõrgem Jõud, mis end sellises ülevas ja suursuguses paigas avaldab, peab olema sama ülev ja suursugune, teistsugust mõtet ei saagi tekkida. See arusaam peab imbuma palverändurisse koos karge mägiõhuga, koos väsimusega, mis näitab, et Jumalate juurde pääsemine polegi niisama lihtne... Kui ta lõpuks pärale jõuab, kannab ta mägede ähvardava ilu ja jõu alateadlikult üle ka Jumalale, kelle juurde ta on tulnud. Ta on valmis uskuma, isegi kui ta enne kõhkles.»
Uber jäi vait. Carna oli maast kõrrekese tõmmanud ja näris seda mõtlikult.
«Ma pole kunagi selliste asjade peale mõelnud,» tunnistas ta lõpuks. «Tundus nii lihtne tulla palverännakule. Ma ei teagi õieti, mida ma ootasin. Küllap imet nagu kõik. Ei, mitte ainult surma ja sellele järgnevat taassündi, vaid midagi veel... Et see paneb kõik paika, kõik asetub äkki oma kohtadele... Tobe, kas pole?»
«Ei, miks?» vaidles Uber. «Inimene on alati imet oodanud. See on talle omane. Kuid mulle tundub, et tähtsam on imet mitte oodata, vaid selle poole püüelda. Palverännak on justkui põgenemine tegelikkuse eest, vastutuse kellelegi teisele, mingile kõrgemale jõule veeretamine. Ma ei tea, võibolla ma eksin, aga nii mulle tundub. Võibolla pole ma üldse suurem asi filosoof, võibolla ei maksa mu teooriad punast krossigi...»
«Ärge nii küll öelge!» Carna pööras end kõhuli, vaatas Uberile otsa ja naeratas. «Minu arust on teiega huvitav...»
Uber pööras end talle otsa vaatama ja avastas korraga, et tüdruku silmad on otse tema omade vastas. Kellukesed lõid helisema, kuldsed pöörised imesid teda sügavikku. Uber tundis, et veel veidi ja ta upub nende imestavate silmade põhjatusse.
Munk, kes neile teejuhiks oli antud, hõikas eemalt ja päästis Uberi kohustusest midagi öelda või teha. Ta tõusis võpatades, ootas, kuni tüdruk saapad nägu krimpsutades jalga vedas, ja aitas ta siis püsti. Oli aeg edasi minna.
***
Uber istus lõkke ääres ja vaatas tulle. Päev oli olnud oodatust raskem. Carna saapad hõõrusid endiselt ja lõpuks oli Uber sunnitud tal ümbert kinni võtma, et tal käia aidata. Tüdruk oli talle tänulikult otsa vaadanud ja end usalduslikult tema vastu toetanud. «Ma juba peaaegu tunnengi end väikese ja alandlikuna,» oli ta naerdes sõnanud.
Uber hammustas huulde. Ta ei tahtnud, et selle tüdrukuga midagi juhtuks. Midagi, mis oli juhtunud Tameryga. Ta ei teadnud seniajani, mis see oli. Ainus, mida ta kindlalt teadis, oli see, et ka Tamery oli tulnud palverändurina Hundile...
«Kas teil ei tule ka und?» kostis ootamatult.
Carna tuli ja istus Uberi kõrvale.
«Kuidas jalad on?» päris Uber, tundes ise arusaamatut piinlikkust. Oli tunne, nagu ei oskakski ta enam muust rääkida kui tüdruku jalgadest.
«Tänan küsimast, hästi,» naeratas tüdruk. «See salv on lihtsalt... hämmastav.»
«Lihtsalt ime, tahtsite te öelda,» muigas Uber. Ta oli lausa ahhetanud, kui pärast laagrissejäämist tüdruku veriseks hõõrdunud jalgu nägi. Munk, pikk sõnaaher vanamees, keda näis miski vaevavat, oli vaikides amuleti toonud ja Carna jalgu mingi teravalt lõhnava salviga võidnud. Paistis, et kuuldustel Hundi amulettide tervendavast mõjust oli tõepõhi all -- tüdruku jalad olid tunduvalt paremas seisus ning tundus, et hommikuks on ta vastu igasuguseid ootusi täiesti terve. Ime?
Uber ühmas kahtlevalt. «Selliste väikeste imedega meid püütaksegi,» mõtles ta. «Need peavad pinnase tõeliste imede jaoks ette valmistama...»
«Ma mõtisklesin lihtsalt religioonist,» sõnas ta vabandavalt, nähes tüdruku imestunud pilku.
«Te pole sellest vist eriti vaimustuses?»
«Noh, võib vist ka nii öelda.»
«On see... on see kuidagi seotud sellega, mis juhtus?» söandas Carna arglikult pärida.
Uber nõksatas jäigaks, kuid ainult hetkeks. Siis sundis ta ennast vastama. Ta teadis, et ei saa selle eest lõputult põgeneda.
«Kahtlemata on sellel oma osa,» sõnas ta lõpuks ettevaatlikult. «Kuigi ma pole kunagi eriti religioosne olnud. Ma olen küll uurinud erinevaid usundeid ja religioone, kuid seda rohkem kõrvaltvaataja seisukohast, õpetlasena.»
«Sel juhul võiksite te oma teadmisi minugagi jagada,» pakkus Carna. «Mina näiteks ei tea religioonist peaaegu midagi.»
Uber pööras end jahmunult tema poole.
«Kuidas see võimalik on?» ei tahtnud ta uskuda. «Te tulete palverännakule ja väidate nüüd, et ei tea religioonist midagi?»
«Nii see on,» kehitas tüdruk õlgu. «Ma ju ütlesin, et ei teadnud isegi, mida ma siit leida lootsin. Ma vist tahtsin lihtsalt, et minuga juhtuks midagi, mis aitaks mul eneses selgusele jõuda; midagi, mis mu elu paika paneks...»
Uber üritas end koguda. Oli see võimalik...? Oli see võimalik, et ka Tamery oli lihtsalt tulnud? Tulnud, teadmata isegi täpselt, miks? Tulnud, oskamata isegi sõnastada neid põhjuseid, mis teda selleks ajendasid? Väga võimalik, et nii see oligi.
«Rääkige mulle Avanemisest,» palus tüdruk.
Mõtted pudenesid laiali nagu helmed katkisest keest.
«Avanemisest?» kordas Uber. «Olgu, räägime siis Avanemisest.»
Ta tõmbas oma koti lähemale, otsis veidi ja tõmbas siis välja väikese ristkülikukujulise eseme.
«Mis see on?» päris Carna uudishimulikult.
«Raamat. Mõnel pool kloostrites on tavaks neid ikka veel ammuse kombe kohaselt plastlehtedele salvestada.»
Uber lülitas raamatu sisse ja tähed hakkasid helendama.
«Kas usku on võimalik teada? Traktaat religioonist ehk miks Avanemine ebaõnnestus,» luges Carna.
«Selle on kirjutanud Ektor Gabis*, Getmannelt pärit munk, kes suurema osa oma elust veetis Fabulusel,» sõnas Uber. «Oma elu lõpupoole naases ta siia, Hundile, kus temast kunagi munk oli saanud, ja kirjutas kloostris elades selle teose. Suhteliselt igav raamat, eriti kui võrrelda tema autobiograafiaga, mis kirjeldab Fabulusel aset leidnud kummalisi sündmusi, kuid Avanemise mõistmiseks ilmselt hädavajalik lektüür...»
«Getmanne, Fabulus...» pomises Carna. «Need on vist kusagil otsata kaugel?»
«Jah,» nõustus Uber ja tõstis pilgu öötaevasse. See oli must ja põhjatu ja tähti täis. Need sädelesid seal nagu kuldsed tähnid Carna silmades. «Siit neid näha ei ole. Ilmaruumi Kolgas -- nii kutsuti Fabulust, enne kui ta tuntuks sai...»
Ka tüdruk vaatas üles, tema pea puutus vastu Uberi õlga ja jäigi sinna. Hetkeks tundis Uber kiusatust raamat pimedusse heita ja... Siis võttis ta end kätte.
«Ma siis loen?» päris ta veidi rabedalt. «Olete te kindel, et tahate seda kuulata?»
«Jah,» sosistas Carna ning sulges silmad.
«Kõik sai alguse Maal,» alustas Uber. «Inimkonna algul, neil ammustel aegadel Maal, tekkisid religioonid, tekkisid koos inimesega. Maalt sai alguse ka traditsioon kanda religioon ajatute asjade kilda. Kui inimene hakkas ümbritsevat mõistma, taipas ta, et on vaid tühine ajalik tolmukübe ajatus universumis. Universum oma kõiksuses on jääv. Inimese osaks on elada oma elu ja lahkuda. Kaduda, hävida, haihtuda. /.../
Inimene on ajalik ja surelik. See on kurblik paratamatus, ületamatu tõde, eemaletõukav tõdemus -- me kaome ja sureme, aga maailm jääb. See on asi, millega inimene pole suutnud leppida -- inimene tahab elada ka siis, kui midagi enam ei ole. /.../
Üksikinimene võib end surematuks teha oma tegude läbi, füüsiliselt aga ei iial. Nii tekkisidki religioonid, kõik sarnased oma lootuses inimese eluiga pikendada, olgu või sealpoolsusega. Surematus on ulm, mis on sünnitanud religioonid.
Ja siis oli inimesele vaja jumalat. Jumal pidi olema loovuse andja ja elu kandja. Inimene on alati tahtnud oma jumalat personifitseerida. Isegi siis, kui jumalana hakati ette kujutama teadvust, pidi see ju kellelegi kuuluma. Nii tekkisid ühejumalausud, inimene aga hakkas kõikjalt otsima jumalikke ilmutusi. Otsima ja leidma.
Me ei tea, millistes oludes ja milliste juhtumuste ajel sündisid peamised usundid Maal. Ilmselt pidid aset leidma sündmused, mis tolleaegsetele inimestele pidid vähemalt näiliselt suutma tõestada, et elu ja surma piiri on võimalik ületada. Me ei tea, kas need olid tõeliselt jumaliku või mingi määratlemata teadvuse ilmingud. Või olid need lihtsalt instseneeritud. Selge on aga, et aset leidsid niiöelda imed. Ainult tavaelust väljapoole ulatuv kogemus võib inimestele anda tugeva religioosse impulsi. Mis seal tegelikult toimus, jääb igaveseks saladuseks, sest usundite tekkepõhjused ja algsed impulsid lähevad pikapeale meelest ja ununevad. Nii kaotavad usud aja jooksul oma olulisi kvalitatiivseid omadusi, ehk neidki, mis algselt võisid olla nende tekkejõuks ja põhituumaks. Kui kunagi leidsidki Maal aset sündmused, milles ilmutas ennast kõrgem teadvus, siis on nad juba ammu meelest läinud. /.../
Paradoks seisneb selles, et ka religioonid ei ole ajatud, nagu inimene on ekslikult arvanud. Ajatu võib olla küll usk kui selline, mitte aga religioonid. Religioonid vananevad. Usundid sünnivad, kasvavad, elavad üle oma lapsemeelse siiruse ja otsekohesuse, jõuavad küpsesse loome- ja teotsemisikka, hakkavad keskiga ületades kalduma sofismi ja keerutamisse, vanaks jäädes aga hakkavad meenutama kuldseid noorusaegu, üritavad ühendada oma elukogemust möödatormava uue ajaga, kuni lõpuks valulist vanadusnõtrust põdema jäävad. Ja siis surevad nad välja.»
Uber vaikis. Carna silmad olid endiselt suletud ning mees ei teadnud, kas ta kuulas veel. Öö oli karge ja vaikne ning Uber tundis korraga, kui kohatu on istuda sellisel ööl lõkke ääres ja lugeda kaunile noorele naisele traktaati religioonist. Ta pani raamatu kinni.
«Mis edasi sai?» päris Carna silmi avades. Ta oli kuulanud. Ta tahtis tõepoolest teada, seda oli ta silmadest näha.
Uber kõhkles hetke imestunult ja luges siis edasi.
«Pole kahtlust, et on olemas mingi Kõrgem Teadvus, millelt algreligioonid Maal kunagi innustust said. Universumi ülim liikumapanev jõud, millelt saadud sõnumeid esimesed usundid inimkonna hällis vastavalt oma arusaamadele kohandasid ja mugandasid. Tõlkisid endale arusaadavasse keelde, lisasid inimlikke käitumisreegleid ja kõige oleva tekkepõhjendusi. Kuni saabus uus ajastu -- Kolonisatsioon. Inimesed lahkusid Maalt, pühapaigad jäid kaugele maha, sõnumid ununesid. Side katkes.
Inimene lahkus Maalt, heitis endalt religioonide kütked, lendas lõpmatusse. Elu ja surma müsteerium leidis lahenduse ruumis. Ilmaruumi avarustega ületas inimene oma eksistentsi traagika. Maa religioonid olid ühe planeedi religioonid, nad saidki võrsuda ja idaneda vaid piiratud ruumis. Keegi ei tea, mis täpselt juhtus ja miks. Võibolla ületas inimene ilmaruumi avarusse jõudmisega mingil moel kõiksuse teadvuse taluvuse piiri. Tulemuseks oli, et inimesele anti taas teada, et elu ja surm on kellegi kätes, kes on kõrgem kui inimene...»
«Kuidas see juhtus?» uuris Carna. Ta oli oma pea mehe õlalt võtnud ja varjud mänglesid ta palgeil, kui ta tulle vaatas.
«Gabise kirjelduse järgi oli neid tuhandeid, kes siia, Hundile, kogunesid. Nagu rändlinnud, ütleb ta. See juhtus sajandeid tagasi. Ja siis anti neile teada...»
«Nad surid ja ärkasid uuesti?» päris tüdruk erutatult. «Ja see oligi Avanemine?»
«Jah,» sõnas Uber ja pani raamatu ära. Sedapuhku lõplikult.
«Aga miks see siis selle munga meelest ei õnnestunud?» ei mõistnud Carna. «Praegu on see religioon ju vägagi levinud...»
«Neile anti teada. Ja koos teadmisega anti neile ka tõend -- ese, mille abil sai tappa ja uuesti ellu äratada,» mõtiskles Uber. «Gabise arvates oli põhjus selles, et usku ei saa teada. «Inimene pole nõus kunagi võtma teadmist usu pähe,» ütleb ta. «Selleks on ta liiga uhke.» Ma olen temaga selles osas nõus, kuid minu meelest polnud see peamine. Viga oli tõendis, selles esemes, millega võim surma ja ülestõusmise üle anti inimese kätte. See devalveeris usku, see devalveeris ka Kõrgemat Teadvust ja muutis vajaduse tema järele nulliks.
Avanemine kukkus läbi. See, mis praegu levinud on, on Uus Avanemine.»
«Te tahate öelda, et see... et ta proovis uuesti?»
«Kõrgem Teadvus? Jah.» Uber kohendas tukke ja lõke lõi uuesti lõõmama. «Ta ootas sajandeid, et mälestus tuhmuks, et teadmine tõendite olemasolust jõuaks unustusse vajuda. Ja siis proovis ta uuesti. Proovis siinsamas Hundil. See oli Uus Avanemine. Ja seekord oli sellel edu. Uus religioon puhkes õide, rajati sadu kloostreid, palverändurite voorid ummistasid kõik liinid Hundile... Uus Avanemine on levinud kohutava kiirusega ja kinnitanud kanda peaaegu kõigis inimeste maailmades peale Koriandri...»
«Miks Koriander erand on?» oli Carna üllatunud.
Uber kehitas õlgu.
«Sest Koriander on igas mõttes erand. On peaaegu avalik saladus, et Koriander on osavate tehnikatürannide poolt valitsetav orjanduslik planeet, ainus omataoline inimeste maailmadest. Seda teavad kõik, peale Koriandri elanike endi. Nende arvates on neil vedanud, et neid juhib surematu Mante, jumala enda väljavalitu, kes end aegajalt teisest dimensioonist rahvale ilmutab ja ütleb, kuidas elada. Osav trikk, millega rahvast manipuleeritakse, muud ei midagi. Dimensioonikineetika. Pole siis imestada, et Uus Avanemine Koriandril on keelatud. Jõud, mis kontrollib elu ja surma; jõud, mille võimuses on ka inimesel lasta surma piir ületada ja siis jälle tagasi pöörduda, võib surematu Mante troonilt tõugata, tema olemasolu mõttetuks muuta. Ja seda ei saa need, kes Koriandril tegelikult valitsevad, lasta juhtuda. Koriandril pole Uuest Avanemisest kuuldudki. Mungad, kes sinna lähevad, tapetakse; kogu sissetulev info tsenseeritakse. Neil on nende Mante ja nad on õnnelikud. Või vähemalt arvavad, et on.»
***
Järgmisel päeval pöördus Carna selle jutuajamise juurde tagasi. Eelmisel õhtul olid nad veel pikalt vestelnud ning alles siis, kui lõke oli lõplikult kustunud, olid nad telki pugenud.
Päev oli pilvine. Rada oli kividel vaevu näha ning edasiliikumine edenes aina vaevalisemalt. Viimased jändrikud puud olid selja taha jäänud, isegi rohtu märkas silm aina harvem -- mõni üksik tutt siin-seal kivi veeres. Ainult erivärvilised samblikud, mis kive katsid, ilmestasid nüüd seda troostitut ja üksildast maastikku. Õhk oli klaar ja läbipaistev nagu klaas.
Lõuna paiku hakkas sadama. See polnud äge ja tormlev valing, mis mõne minutiga raugeb, vaid tuim ja järjekindel sadu, mis võib kesta tunde, kui mitte päevi. Kõik muutus ühtlaselt halliks ning korraga polnud enam vähimatki orientiiri, mille järgi liikuda. Juba meetri kaugusel polnud enam näha midagi muud peale monotoonse veekardina. Kuigi nende kummalised rüüd vee eest päris head kaitset pakkusid, tahtis Uber siiski laagrisse jääda. Oli hullumeelsus sellise ilmaga edasi minna.
Kui ta seda ka mungale ütles, vaatas vanamees teda sellise pilguga, et Uber võpatas. Munk ei tahtnud mingist peatusest kuuldagi. «Õhtuks oleme kohal!» raius ta. «Siis puhake, palju tahate.»
Ta tahtis iga hinna eest nii ruttu kui võimalik kloostrisse tagasi jõuda. Paistis, et ta kartis Imest ilma jääda. «Mis siis, kui vahepeal toimub Avanemine?» oli tema peamine argument. Kui Uber oli selle peale kostnud, et mis siis ikka, eks nad ootavad siis järgmist korda, oli vanamees talle peaaegu kallale läinud. Alles siis, kui Carna oli märjal samblikul libastunud ja napilt lõhangusse kukkumisest pääsenud, oli munk lõpuks nõustunud laagri üles lööma ja ilma selginemist ootama.
Ta oli telgid üles pannud (Uber imestas siiamaani, kuidas munk sellega paljal kaljul hakkama sai) ja nüüd konutasidki nad Carnaga oma telgi ukseavas ning vaatasid, kuidas vesi langeb. Lõkke tegemisele ei tasunud mõeldagi.
«Te ütlesite, et inimesed seal Koriandril, et nad on õnnelikud. Või vähemalt arvavad, et on,» tuli Carna ootamatult eelmise õhtu vestluse juurde tagasi. «Kui nad arvavad, et on, siis nad ju ongi, kas pole?»
«Kuidas võtta,» ühmas Uber. «Mis on üldse õnn? Sajad filosoofid on selle üle vaielnud, ma ei usu, et minul sellele midagi lisada oleks...»
«Aga siiski,» käis tüdruk peale. «Mis on teie arvates õnn?»
«Minu meelest on õnn eesmärgini jõudmine, mingi unistuse täitumine,» arutles Uber. Talle olid need igaõhtused vestlused meeldima hakanud, nii et ta isegi ootas neid, kuigi ei mõistnud hästi, mis tüdruk neis leidis. Ta ise sai sel moel oma laialikippuvaid mõtteid korrastada. Võibolla tegi ka tüdruk sedasama? «Te ju ise ütlesite ka, et teil pole sihti, te pole õnnelik. Mitte et te oleksite õnnetu, ei, te lihtsalt pole õnnelik. Kui nüüd Koriandrist rääkida, siis jah, kahtlemata on nad omamoodi õnnelikud. Neil on oma väikesed soovid, oma eesmärgid, mille täitumine teeb nad õnnelikuks. Meie meelest võivad nad olla õnnetud ja laiemas plaanis nad seda ju ongi, sest nad ei taju tegelikku olukorda. Kuid just see, et nad seda ei taju, võimaldabki neil olla õnnelik, nii paradoksaalne kui see ka ei näi.»
«Teie arust on õnn siis soovide täitumine?» kordas Carna mõtlikult.
«Päris nii lihtne see siiski ka ei ole,» süvenes ka Uber ise oma mõttekäiku. «See seletus oleks nagu otsetee ühest punktist teise. Otseteed õnne juurde pole aga olemas. Tee õnne juurde on alati pikk ja käänuline. Ja raske. See on nagu see rada, mida mööda me praegu mäkke ronime -- järsk, ohtlik, kohati libedavõitu. Meie eesmärk on tippu jõuda ja kui me sellega hakkama saame, oleme õnnelikud. Siis mingil hetkel avastame aga, et ainus tee edasi viib taas mäest alla, järgmise mäe jalamile. Ja nii aina edasi -- uued mäed, uued tipud, uued eesmärgid... Pigem võiks siis öelda, et õnn ise ongi tee.»
Tuul oli pöördunud ja peksis nüüd vihma telgi ukse vahelt sisse. «Huvitav, miks nad siin jõuväljageneraatorite asemel ikka veel neid vanamoodsaid telke kasutavad?» mõtles Uber, üritades tuules loperdavat märga uksesiilu molekulaarlukuga kinni sulatada. Tüdruk lükkas märjad juuksed silmade pealt eemale ja tuli talle appi. Hetkeks puutusid nende käed kokku.
«Nii et igavest õnne pole siis olemas?» päris tüdruk, kui uks oli kinni.
«Igavest õnne?» Uber muigas. «Kumba te õigupoolest otsite -- õnne või õndsust?»
«Mis seal vahet?» kehitas tüdruk õlgu.
«Oi, vahe on suur,» ohkas Uber, heitis pikali ja tõmbas munga käest saadud kerge teki peale. Õhk oli rõske. Hämardus. «Õndsus ongi ju igavene õnn. Mõelge nüüd ise, kas sellist saabki olla? Kui te enam midagi ei soovi, teil pole enam ühtegi eesmärki, siis jääb vaid tühjus. Olemine muutub mõttetuks, sest pole enam millegi poole püüelda. Õndsus on soovide puudumine. Õndsus on tühjus. Õndsus on surm. Aga surm ei ole õndsus. Veel vähem on ta õnn. Nii et kui te minu arvamust kuulda tahate, siis otsite te valest kohast.»
Mõnda aega valitses telgis vaikus.
«Mul on külm,» sosistas Carna äkki. «Kas ma teie juurde tohin tulla? Koos on soojem.»
Uber tahtis juba keelduda, kuid mõtles siis ümber. Ta kergitas tekiserva ja tüdruk puges tema juurde. Tüdruku avar rüü kerkis üles ning kui Uber tal ümbert kinni võttis, jäi ta käe alla tüdruku soe paljas ihu.
Keha reageeris kohe. Uber kõhkles veidi, kuid ta kahevahelolek ei kestnud kaua ning keha sai mõistusest võitu. Tasapisi libistas ta pihku allapoole, avastades siidpehme naha saladusi. Sellest oli kaua aega, kui ta viimati... Kuid tal ei lastud pikalt mõnuleda. Carna ajas käe talle ürbi alla, leidis, mida oli otsinud ja ohkas rahulolevalt. Siis sööstis ta mehe rüppe nagu janune kaevule. Ta imes end mehe huulte külge, heitis jala üle Uberi puusa ja keeras ta endale peale, vangistades mehe oma reite tugevasse haardesse...
***
Uber istus telgi ees kaljunukil. Kivi oli külm ja niiske. Vihma ei sadanud enam, kuid nüüd lainetas kõikjal udu, muutes mäed ebareaalseks. Hoolimata kuldsest ürbist puges rõskus tasapisi naha vahele ja Uber väristas end.
Siis vandus ta vaikselt.
«Mul on külm,» oli Carna öelnud ja see oli vale. Palveränduri kuldne rüü kaitses nii vihma kui külma vastu; ka Uber ise oli õhukese teki vaid harjumusest peale tõmmanud. Nüüdki tundis ta rõskuse puudutust alles pärast mõnetunnist kivil konutamist.
Kurat, see tüdruk oli ta jälle haneks püüdnud! Uberile meenus eelmine õhtu.
See oli olnud lühike ja jõhkravõitu akt. Pigem võitlus kui naudingu jagamine. Nad olid end kiiresti tühjaks laadinud ja siis kurnatult unne vajunud. Mõni tund hiljem oli Uber ärganud, aetuna ängist, mis teda siiani rõhus. Keha oli rahul, kuid hing oli haige. Ta oli unes näinud Tameryt. Naine seisis mere kaldal, just nii, nagu ta teda mäletas nende viimaselt puhkuselt Selenusel, õhuke rüü tuules lendlemas, veepisarad juustes. Siis ta naeratas, lehvitas talle ja hüppas kaldast alla. Ta oli kaldapealsele jooksnud ja alla vaadanud, kuid seal polnud midagi. Mitte midagi. Ja siis oli ta ärganud.
Uber langetas pea kätele ja sulges silmad. Teda vaevasid süütunne ja kahetsus. Ja tunne, et ta on naise mälestust kuidagi petnud.
Pehmed käed põimusid õrnalt ümber ta kaela. Uber naeratas. Talle tundus, et Tamery on tagasi tulnud, et talle andeks anda. Kohe kuuleb ta naise mahedat häält...
«Miks sa ei maga?»
Uberi silmad võpatasid pärani. Hääl oli võõras.
Carna. Muidugi.
Uber haaras tüdrukul käest, nii et too kiljatas, ja tõmbas ta enda ette.
«Olid sa eile õnnelik?» nõudis ta häält tõstes.
«Jah!» muheles tüdruk.
«Siis pööra tagasi ja tee seda, mis sind õnnelikuks teeb. Ela!» karjus Uber, valades välja oma viha. Viha enese ja Carna ja, jah, isegi Tamery peale. «Ära otsi surmast õnne; sealt sa seda ei leia! Võibolla leiad sa sealt õndsuse. Võibolla. Kuid õnne mitte iialgi!»
Carna vaatas talle otsa.
«Sa armastad teda ikka veel,» sõnas ta siis vaikselt.
Uber ei vastanud. Ta tõukas tüdruku eemale, tõusis ja sammus mägedesse.
***
Hommik oli imeline. Mäed, mis udulooridest välja koorusid, olid ööga otsekui uuesti sündinud. Näis, nagu oleks vihm värvid puhtaks pesnud, nii kirkalt säras kõik tõusva päikese esimestes kiirtes.
Munk oli jõudnud telgid kokku panna ja kui Uber oma sihitult hulkumiselt mägedesse tagasi jõudis, alustati taas rännakut. Uberi küsimusele hommikusöögi kohta urahtas munk vastuseks, et klooster on lähedal ja seal saab ka süüa.
Uber kehitas õlgu ja sammus vaikides edasi. Ta ei mõistnud munga vaenulikkust ega üritanudki sellesse süüvida. Tal oli muulegi mõelda.
Carna kõndis temast paar sammu tagapool. Tüdruk oli küll üritanud temaga juttu teha ja lepitust otsida, kuid Uberi jonnakas vaikimine oli ta uuesti eemale peletanud.
Rada käändus. Kaljud lõppesid ning Uber peatus, rabatuna platool avanevast vaatest. Carna hüüatas imestusest.
Klooster, mis otse kaljusest pinnast taeva poole kõrgus, oli tõepoolest sama sünge ja suursugune nagu mäedki. See oli hiiglaslik Esimese Avanemise aegses stiilis massiivne ehitis, mis pidi inimesed täitma imetluse ja aukartusega. Päike, mis polnud jõudnud veel kuigi kõrgele mägede kohale tõusta, jäi kloostri varju ja pärgas ta kuldse säraga.
Nad olid pärale jõudnud. Nad olid kohas, kus avaldas end miski, mida ühed kutsusid Kõrgemaks Teadvuseks, teised aga Jumalaks.
3.
Uber istus oma lihtsas, kuid mugavas kambris laua taga ja üritas korrastada seda vähest, mis tal oli õnnestunud teada saada.
Kloostris elati askeetlikku elu. Vaid palverändurite tubades võis märgata mingit hubasust, teiste asukate kongid olid kõledad ja ebaisikulised nagu nende asukadki. Kloostri rutiin oli juba paari päevaga tõeliselt painavaks muutunud ning Uber pidi tõsiselt pingutama, et seda taluda. Hommikul varakult kasin eine, siis heakorratööd, kuhu inimesi pidi lausa jõuga ajama, kuna kõik kippusid ennastunustavalt Taassünni kabelisse imet ootama. Ametlikku lõunaaega üldiselt polnudki, vaid õhtul korraldati veidi toekam söömaaeg, pärast mida andunumad jüngrid taas kabelisse kiirustasid.
Uksele koputati ning Carna libistas end kambrisse. Nad olid tüdrukuga peagi pärast kloostrisse jõudmist ära leppinud ning Uberi rõõmuks jätkusid ka nende õhtused vestlused.
«Lihtsalt üle mõistuse!» ohkas Uber, kui tüdruk oli voodiserval istet võtnud. «Ma olen nende päevade jooksul peaaegu terve kloostri läbi käinud ja enamiku siinsete asukatega rääkinud, kuid mitte midagi. Ma ei suuda senini mõista, mis siin toimub. Aga midagi siin toimub, see on kindel. Oled sa märganud, kui erinevad on palverändurid ja kloostrielanikud? Palverändurid on elevil ja uudishimulikud; kloostriasukad on tuimad, nende pilk on surnud. Nad ei söö, nad ei maga. Selline askees ületab isegi religioosse fanatismi piirid. Kogu nende elu eesmärk näib olevat koondunud kabelisse... Muide, mis seal toimub -- ma pole ise veel sinna jõudnud?»
«Seal on selline barjääriga eraldatud ala -- nad kutsuvad seda Surma ja Sünni Altariks -- need, kes on otsustanud Taassündi kogeda, kogunevad sinna...»
«Ja edasi?» Uber kummardus huviga lähemale.
Carna kehitas õlgu.
«Surm ja Taassünd pidavat osaks saama ainult neile, kes on Altaril. Tavaliselt on seal kõik kloostri omad ja osa palveränduritest -- need, kes on tulnud kindla otsusega Imet kogeda, kuid iga korraga liitub ootajatega üha enam palverändureid. Nad loevad palveid ja ... piitsutavad ennast.»
Uber võpatas.
«Piitsutavad?»
Tüdruk noogutas.
«Jah. Neil on sellised mitmeharulised piitsad. Nad võtavad oma rüüd seljast ja piitsutavad end paljal põrandal põlvitades, kuni satuvad ekstaasi...»
«Palverändurid ka?»
«...jah,» sõnas Carna lõpuks vaikselt. «See on otsekui mingi massihüpnoos, mingi hullus...»
«Kummal pool altaribarjääri sina olid?» katkestas Uber teda karmilt. «Sees või väljas? Noh?»
Tüdruk langetas pilgu ja vaikis.
Uber rebis ta asemelt püsti, pööras seljaga enda poole ja kiskus kuldse rüü üles. Paljal seljal punetasid vorbid.
«Miks?» pomises mees löödult. «Miks?» Ta lasi rüü lahti ja see vajus pikkamisi alla.
Tüdruk pöördus. Ta silmad olid pisaratest märjad.
«Anna andeks, Uber,» nuuksus ta. «Ma ei tea, mis minuga juhtus. Ma ju ütlesin, et see oli nagu massihüpnoos. Ma... ma ei suutnud enam selgelt mõelda... Ma tean, et ma tegin sulle haiget. Anna mulle andeks!»
Uber vajus raskelt istuma.
«Nii see siis algab,» pomises ta. «Ja nii algas see ka Tamery jaoks. Kes teab, millega see lõppes? Kes teab, millega see sinu jaoks lõpeb?
Võibolla tuli ka Tamery sellessesamasse kloostrisse siin; võibolla istus ta samas toaski, seljal punetamas esimesed vorbid...? Või oli see mõni teine klooster? Võibolla elab ta praegugi mõne kloostri kongilaadses ubrikus, silmis samasugune surnud pilk, nagu neil teistel siin. Elab, kantuna mingist palavikulisest tungist, mis neid ööl kui päeval kabelisse meelitab; elab, lootmata enam kunagi leida seda õnne, mida ta siia kord otsima tuli...
See oli aastaid tagasi... Me puhkasime temaga Selenusel. Lõputu meri, lõputu rand, lõputu suvi. Lõputu romantika. Ja siis korraga ta kadus. Hommikul ärgates oli padjal vaid kiri: «Läksin Hundile palverännakule. Andesta. T.»
Ma ei suutnud teda kunagi lõpuni mõista. Meil oli kõik olemas, me olime õnnelikud. Ja ometi jättis ta selle kõik, et tulla siia, Hundile. Ma ei leppinud sellega. Ma otsisin teda; ma üritasin teda leida. Asjata. Ma ei leidnud teda.
Ma ei tea siiani, miks ta seda tegi. Võibolla ei teadnud ta isegi, nagu ka sina seda täpselt ei tea. Võibolla oli see naiselik kapriis, hetketuju, mingi mõttesähvatus, mis tundus korraga arusaamatult tähtis... Ma ei tea. Kuid ma olen teinud kõik, et mõista...»
Carna astus pisaraid pühkides lähemale, võttis ta pea oma käte vahele ja suudles teda laubale.
«Ma aitan sind,» sõnas ta mehele silma vaadates. «Ma aitan sul mõista. Ma luban.»
***
Uber istus Yawollahi Hadegha kongis ja kuulas. Yawollahi Hadegha oli kloostri arhivaar ning ainus veidi rõõmsameelsem isik terves selles süngevõitu koguduses. Ta oli vaatamata kloostris veedetud aastatele ikka veel rõõsa näojumega tüsedusele kalduv varases keskeas mees. Näis, et ta kannatas suhtlemisvaeguse all. Teda rääkima saada polnud kuigi raske ülesanne, eriti pärast seda, kui Uber talle oma Ektor Gabise traktaadi eksemplari oli näidanud. Antikvaari silmad olid raamatukest nähes põlema löönud ning Uberi kinnitus, et ta võib selle rariteedi endale saada, oli kõrvaldanud mehe viimasedki kahtlused.
Hadegha rääkis. Uber esitas aegajalt mõne suunava küsimuse ja lasi siis arhivaaril edasi kõnelda. Õigupoolest ei rääkinud too midagi erilist. Mõned mälestused, tähelepanekud kloostri elust ja värvikad kirjeldused Surma ning Taassünni unustamatust kogemusest. Sellest ta peamiselt rääkiski. Tunnetest, meeleoludest, emotsioonidest; füüsilistest ja psüühilistest aistingutest, mis inimesele Elu ja Surma maagilist piiri ületades osaks saavad.
Uber kuulas ja tal hakkas jube. Hadegha seda ei tajunud. Ta rääkis endise vaimustusega Avanemise kordumatust imest, kuid Uber kuulis hoopis midagi muud. Aastatega oli ta õppinud nägema sõnade taha, looma seoseid. Ja see, mida ta nüüd nägi, täitis ta õudusega.
***
Carna oli juba uinumas, kui nõrk koputus ta uuesti ärkvele sundis. Uks paotus ja Uber puges ettevaatlikult ringi piiludes sisse. Ta oli surmkahvatu ja silmnähtavalt endast väljas.
«Mis lahti?» hüüatas Carna istuli tõustes ehmunult, kohutatud mehe väljanägemisest.
«Ma sain vist teada...» pomises Uber ja sulges valugrimassi saatel silmad. «Parem, kui ma poleks kunagi siia tulnud!»
«On see siis nii hirmus?» päris tüdruk kartlikult, jälgides, kuidas mees närviliselt mööda tuba käib.
«Hirmus?» Uber oigas. «See on kohutav. See on jube, haiglane, võigas... See on koletislik!»
Ta räntsatas istuma ja sasis sõrmed juustesse.
«Rahune!» sõnas Carna karmilt. Ta tõusis ja astus mehe ette. Siis võttis ta mehe paled oma pihkude vahele ja tõstis ta pea, sundides endale otsa vaatama.
«Vaata mulle otsa! Nii! Ja nüüd räägi!»
Uber ohkas, püüdes rahuneda. Tüdruku tume pilk langes ta peale nagu tõusulaine ning kandis kõik muu minema.
«Ma rääkisin antikvaariga,» sõnas ta lõpuks mõtlikult. «Ja ma tean nüüd, mis neil kõigil viga on. Ma tean, miks teejuht meie peale mägedes vihastas, kui me ei tahtnud edasi minna. Ma tean, miks kloostrielanikud palveränduritest erinevad. Ma tean, miks nad on tuimad, miks nende pilk on surnud. Ma tean, miks nad ei söö ja miks nad ei maga. Ma tean, mis neid kabelisse sunnib...
See on Surm, Carna. Surm ja sellele järgnev Taassünd.
See on sõltuvus.»
Tüdruk võpatas.
«Sõltuvus?»
«Jah. Surmasõltuvus. Avanemise narkomaania.» Uber muigas mornilt. «Arhivaar pajatas mulle tundide kaupa tunnetest, mis valdavad inimest, keda Surm on võtnud ja kes läbi Taassünni tagasi pöörduvad. See, kuidas Elu läbi Surma sinusse tagasi voolab, pidavat olema nagu laavavoog jääst kallaste vahel. Avanemine, see hetk, mil Elu Surma müüridest jäädavalt läbi murrab, olevat nagu plahvatus, vulkaanipurse, maavärin... See on Universumi alguse Suur Pauk, mis viimsegi närvi elektrina särisema lööb ja aju mõnukeskused otseühendustega lühisesse laseb.
Kujuta ette kõige täiuslikumat ja võimsamat orgasmi. Avanemine on nagu kümne... ei, saja, tuhande, sajatuhandekordne orgasm. Pole ime, et enamus neist, kes seda kordki on kogenud, langevad selle võimusesse ja on nõus kõigega, et seda uuesti läbi teha...»
«Nad jäävad igaveseks siia, kloostrisse,» pomises Carna, meenutades nende nägusid, kellega ta koos kabelis Imet oli oodanud; nende silmade tühja ja surnud, kuid haiglaselt läikivat palavikulist pilku. «Nad istuvad Altaril, loevad oma palveid ja ootavad, sest keegi ei tea, millal järjekordne Avanemine aset leiab. Ja neid saab aina rohkem...»
«See pole füüsiline sõltuvus, vaid psüühiline,» jätkas Uber. «Nende käed ei värise, kui nad oma doosist ilma jäävad, nad ei tõmble krampides, kuid nende hing tõmbleb. Nad on närvilised, ärrituvad kergesti... ja nad suudavad mõelda vaid ühest asjast -- Taassünni orgastilisest elamusest.
Nad tulid siia, lootes, et Avanemine ongi tee õnnele, ja siin nad nüüd on, oodates oma ülima õndsuse kaduvaid hetki. Hetki, mida eraldab lõputu tühjus, lõputu piin.
Nad kannatavad, Carna. Kuid see pole usk, mis neid piinab. Nad on oma keha vangid. Arvad, et religioon sunnib neid paastuma ja magamata öid veetma? Ei. Nad teevad seda oma tajude teravdamiseks; et siis, kui Avanemine neid endasse haarab, tunnetaksid nad seda veelgi kirkamalt, veelgi võimsamalt. Iga päev petavad nad enda lootusi, sisendades endale, et teenivad ülimat Jumalat, Kõrgemat Teadvust, teenides tegelikult vaid iseenda naudinguid.
See on süütunne, mis neid end piitsutama sunnib. Alateadlikult tunnevad nad vajadust karistuse järele, sest nad teevad midagi, mida nende mõistus heaks ei kiida; midagi, mis on vale... Kuid valu, nagu ka nälgimine, vaid ergastab nende meeli, kütab seda arutut ekstaasi, mis nende ihu räbalateks rebib. Ja kui nad siis taipavad, et on end jälle kord petnud, karistavad nad end taas. Ja taas. Ja taas. Üha uuesti ja uuesti. See ei lõpe kunagi, Carna. Kes kord sellesse ringi on langenud, ei pääse enam iial välja!»
Uber langetas pea kätele ja ta sõrmede vahelt langes põrandale kaks pisarat.
«Vaene Tamery,» pomises ta. «Sellist saatust polnud ta küll ära teeninud. Sellist saatust pole keegi ära teeninud.»
«Suudad sa ette kujutada Jumalat, kes laseb sellisel asjal sündida?» hüüatas ta siis pead tõstes ja Carnale otsa vaadates ning ta pilgus viskles valu. «Suudad sa ette kujutada Jumalat, kes soosib seda; kes naudib iga hetke nende õnnetute piinast?»
«Mis siis, kui see polegi Jumal?» sõnas tüdruk korraga vaikselt ning sädemed ta silmades kustusid. Ta pilk oli külm ja üksildane. Kellukesed olid vaikinud.
«Mida?» küsis Uber jahmunult.
«Mis siis, kui see polegi Jumal,» kordas tüdruk kõlatult.
«Kes siis?» ei mõistnud Uber.
«Ma ei tea.» Carna mõtles veidi. «Kui... Kui see sõltuvus oleks mingi Taassünniga kaasnev kõrvalmõju, mida Kõrgem Teadvus ei osanud ette näha, siis nüüdseks peaks ta selle olema ammu avastanud. Avastanud ja kõrvaldanud. Aga see jätkub, Uber!»
«Mis tähendab, et see on Kõrgemale Teadvusele kuidagi kasulik,» jätkas mees tüdruku mõtet. «Kui mitte...» Mõte oli nii koletu, et lõi hetkeks hinge kinni. «Kui mitte see polegi ta eesmärk.»
«Sõltuvuses inimkond?» ei tahtnud Carna uskuda.
«Ja tema seda kontrollimas,» kinnitas Uber süngelt.
«Aga see on ju...»
Uber noogutas.
«Invasioon. Vaikne ja hiiliv, aga seda hirmuäratavam. Ei mingeid vaenulikke laevastikke, ei mingeid lahinguid kosmilises tühjuses... Vaid inimesele igiomane tung üleloomuliku poole, tema vajadus Kõrgema Teadvuse, Jumala järele.»
«Jumal küll!» Carna vabises. «Ma ei suuda seda uskuda!»
«Täpselt! Selles asja võlu seisabki. Kes seda ikka usuks?» Uber oli püsti hüpanud ja kõndis taas erutatult kambris ringi. «Kuid mida rohkem ma sellele mõtlen, seda kindlam ma olen, et sul on õigus. Isegi Ektor Gabise traktaat omandab selle teadmise valguses uue tähenduse. Mul pole seda küll enam käepärast -- jätsin antikvaarile -- kuid ma mäletan niigi, mis seal seisis:
«Võibolla ületas inimene ilmaruumi avarusse jõudmisega mingil moel kõiksuse teadvuse taluvuse piiri.»; ja teisal: «Maa religioonid olid ühe planeedi religioonid, nad saidki võrsuda ja idaneda vaid piiratud ruumis.»
Võibolla olid Maa religioonid tõesti mõeldud inimkonda sellel planeedil kinni hoidma. Inimene aga ei hoolinud sellest ja alistas ruumi. Ta jõudis tähtedele ja arvas, et on leidnud õnne, jõudnud sihile. Ta unustas ühe lihtsa tõe -- otseteed õnnele pole olemas. Tähtedele jõudmine pole tee lõpp, see on alles pika tee algus. Ja on keegi, kellele see ei meeldi. Sest tähtedele jõudmisega on inimkond tõesti ületanud mingi piiri.»
«Mida sa kavatsed teha?»
«Ma ei tea.» Uber seisatas ja vaatas tüdrukut, kes oli voodinurka pugenud ja end seal hirmunud loomakesena kerra tõmmanud. «Kõigepealt pean ma siit minema saama. Ma ei suuda enam hetkegi nende seinte vahel veeta. Ja siis... Ma ei tea, võibolla lähen ma Koriandrile.»
«Sinna... manipuleeritavasse orjanduslikku maailma?» jahmus Carna. «Miks? Sa polnud sellest süsteemist ju kuigi heal arvamusel.»
«Miks? Ära unusta, et Uus Avanemine on Koriandril keelatud. Taassünni kultus levib inimeste maailmades kulutulena. Räägitakse, et isegi Terranoval on juba esimesed templid. See näib võibolla saatuse irooniana, kuid võib juhtuda, et varsti on just orjanduslik Koriander, see inimkonna häbiplekk, sellesama inimkonna viimane kants, mis alistajale vastu astub.»
«On neil lootust?»
«Kes teab?» kehitas Uber õlgu. «Kuid kui kellelgi üldse lootust on, on see Koriander. Kõigist inimeste maailmadest on neil kõige arenenum tehnika. Ja nad on fanaatikud...»
«Sa pead riideid vahetama!» pahvatas tüdruk ootamatult. «Selles palveränduri ürbis ei tohi sa minna!»
«Miks?» ei mõistnud Uber. «Mis sellel siis häda on? Ja pealegi -- mida muud mul selga panna olekski? Oled sa unustanud, et peale nende ürpide pole meil ju midagi?»
«Selles see asi ongi,» noogutas Carna, kes oli hirmunud loomakese endast minema peletanud ja hakanud toimekalt ringi askeldama. Ta tiris voodilt maha triibulise teki ja hakkas siis oma kotis sobrama. «Miks meil lasti kõik seljast ära võtta, kui see rüü anti? Et me kannaksime alati ja ainult seda kuldset larakat. Ja jällegi -- miks? Selge see, et selle abil on kloostri omi võimalik teistest eristada, kuid mis siis, kui on veel midagi? Kui selle abil on võimalik inimesi jälgida, üles leida, võibolla isegi mõjutada? Kui kogu see Surma ja Taassünni müsteerium on üles ehitatud nendele rüüdele; rüüde ja Altari koosmõjule või veel millelegi...?»
Uber kergitas oma kuldse rüü serva ja silmitses seda lähemalt, sõrmedega üle sileda ja libeda materjali libistades. Tont võtaks, tüdrukul võis isegi õigus olla. Sellesse võis olla sisse valatud sensoreid, mikrokiipe, terveid elektroskeeme ja andmevõrke... mida iganes!
Carna oli niidi ja nõela leidnud ning traageldas nüüd tekist kokku midagi pontsholaadset, millel oli keskel auk pea jaoks ja narmad servades.
«Võta!» sõnas ta, hammustas niidi puruks ja viskas improviseeritud kuue Uberile, kes selle kinni püüdis. «Selle palveränduririietuse viin ma sinu kambrisse ja ütlen kõigile, et sind ei segataks -- et sa palvetad, paastud, mediteerid või veel midagi -- ühesõnaga: valmistad end Avanemiseks ette. Pane selga!»
Uber silmitses primitiivset hõlsti oma käes ja kõhkles. Milleks selline maskeraad? Oli see ikka vajalik?
«Pane selga!» kordas Carna nõudlikult. «Kui palveränduri riietus tõesti annab neile võimaluse sind jälgida, on parem mitte riskida. Sa esitasid küsimusi; sa nuhkisid siin kõikjal ringi... Kui nad aimavad, mida sa tead... Mis siis, kui nad püüavad sind takistada. Kui... kui nad lasevad sul surra, surra lõplikult, ilma Taassünni võimaluseta?»
«Rahune,» pomises Uber. «Mida ma siis kuulsin või nägin? Seda, mida sajad enne mind on kuulnud. Seda, mida tuhanded enne mind on näinud. Neil on kõrvad, aga nad ei kuule. Neil on silmad, aga nad ei näe. Mina kuulsin. Mina nägin. Ma panin kaks ja kaks kokku ja sain vastuse. Ja siis? Ma ei usu, et nad mind ohtlikuks peaksid, isegi kui teaksid, et ma kõike aiman. Kes seda ikka usuks? -- mäletad? See on ju liialt absurdne, et keegi seda tõe pähe võiks võtta. Ei, ma ei usu, et see maskeraad vajalik oleks.»
«Uber, me ei tohi riskida,» anus tüdruk. «Liiga palju on kaalul. Pane see selga, palun!»
Uber ohkas.
Ta tiris rüü seljast, sikutas pontsho üle pea asemele ja vaatas siis ennast.
«See on naeruväärne!» torises ta tüdinult. «No kuhu ma niimoodi lähen? Ma näen välja nagu mingi poolearuliste suguharu veelgi poolearulisem shamaan... nii mul ennast küll varjata ei õnnestu!»
«Vastupidi!» hüüatas Carna ja kelmikad sädemed tulid ta silmisse tagasi. «Poolearuliste suguharu poolearuline shamaan -- just seda meil tarvis ongi!»
Ta tuustis veel veidi oma kotis, tiris sealt siis välja puntra mingeid keesid, kette, käevõrusid ja amulette ning riputas need kõik Uberile külge. Siis astus ta sammukese tagasi, lõi käed puusa ja silmitses oma kätetööd hindavalt.
«Väga hea,» sõnas ta lõpuks. «Algaja okultisti kohta näed sa päris muljetavaldav välja. Ja rahune maha -- Hunt lausa kubiseb sinusugustest.»
«Okultist?» Uber lasi pilgul endast veelkord üle käia. Muidugi! Ja kuidas ta küll ise selle peale ei tulnud?
«Koobastee kummitused kaeblevad süngetel saatuslikel öödel ja merekaldal kolisevad unustatud kondid,» venitas Uber õõnsalt ja pööritas silmi.
Carna turtsatas.
«Hea küll, mine nüüd,» sõnas ta tõsinedes. «Ja ole ettevaatlik.»
«Sa ei tule?»
Carna raputas pead.
«Ma jään siia ja teen sulle katet...»
Uber naeratas. Tüdruk oli tõepoolest parandamatu romantik. Kõik need mõõga ja mantli mängud, ümberriietumine, «ma teen sulle katet»...
«Pealegi,» jätkas Carna, «on mul vaja veidike üksi olla. Ma pean nii mõneski asjas selgusele jõudma. Iseendas kaasa arvatud. Ära unusta, milleks ma siia tulin. Ma pean oma elu paika saama...»
Uber silmitses teda ühe pika viivu, suudles siis teda ja avas ukse.
«Õnn kaasa!» sosistas tüdruk.
«Sulle samuti,» pomises Uber ja libises pimedusse.
***
Ta seisis kaljude vahel ja vaatas üles öisesse taevasse. Kusagil seal, külmade tähekildude vahel, ronis orbitaal hiiglasliku ämblikuna üle mustava laotuse, tirides lõputul teekonnal ümber planeedi endaga tähelaeva abitut keha. Ta pidi sinna jõudma. Pidi.
4.
Hiiglaslik liinilaev eemaldus majesteetlikult planeedi soojas kumas kümblevast orbitaalkompleksist. Laserkiirtest kantud optiliste ja digitaalsete koodide read sööstsid läbi tühjuse, juhatades talle teed täheavarustesse.
Hallinevate juuste ja veidi väsinud pilguga mees seisis vaateplatvormil ning silmitses läbi platvormi kuppellae kompleksi vargset kahanemist. Päike, mis planeedi varjust välja piilus, pani kogu kompleksi hõbedaselt särama nagu kastepisara kargel hommikul. Mees võpatas. Talle meenutas orbitaal oma dokiehitiste, kombitsataoliste haaratsite ja haralihoidvate sektsioonidega ämblikku. Hõbedast ämblikku, kes kasteses rohus saaki luurab.
Talle meenus uni, mida ta ööl vastu väljalendu oli näinud. Ta oli taas näinud Tameryt, kes lehvitas talle ja hüppas kaldast alla. Ta oli kaldapealsele jooksnud ja alla vaadanud, teades, et seal pole midagi. Kuid seekord oli. All seisis Carna ja lehvitas talle naerdes, nagu Tamery seda hetk tagasi oli teinud. Meri limpsis oma valgest vahust keelega tüdruku jalgu ja vesi sätendas kalliskividena ta tõmmul kehal. Tüdruk lehvitas veel korra ja hakkas siis üles ronima. «Ei!» tahtis ta hüüda, kuid oli juba hilja. Hinge kinni pidades jälgis ta, kuidas sale kogu ülespoole rühib, kartes, et iga hetk võib mõni kaljunukk järele anda ja tüdruku alla kukutada. Seda ei juhtunud. Juba oli tüdruk siinsamas ja ta sirutas käe. Tüdruk haaras sellest kinni ja vinnas end kaldapealsele. Nad vaatasid kaua teineteisele otsa ja tüdruku silmis särasid tuhanded tähed...
Pärast ärkamist oli ta kaua voodis lebanud. Tal oli korraga hea ja kerge tunne. Tunne, et miski on seljataha jäänud. Miski, mis teda kaua kinni oli hoidnud.
«Ja ikkagi on see ilus, kas pole?» kostus ta selja tagant vaimustunud hääl. Mees vaatas üllatunult ringi. Ta oli lootnud, et saab üksi olla. Laev oli ümber ehitatud vanamoodsast ja aeglasest ristlejast ning kogu ta rohmakas kere oli selliseid turistidele mõeldud vaateplatvorme täis pikitud. Ta oli tõepoolest lootnud, et siin ei sega teda keegi.
Ta pöördus ja silmitsedes tüdrukut, kes oli vaikselt ta kõrvale astunud. Tüdruk oli sale ja sihvakas, nõtke, veidi poisiliku kehaga. Ta kandis liibuvaid nahkpükse ja lühikest poolläbipaistvat pluusi, millest tillukeste rindade tumedad nibud kergelt läbi kumasid.
Mees pööras pilgu ära ja süüvis taas orbitaali uurimisse.
«Nagu sädelev teemant mustal sametil...»
Tüdruk seisis endiselt ta kõrval ning imetles vaadet. Siis ta pöördus ja vaatas mehele otsa. Ta polnud ilus. Vähemasti mitte selle sõna klassikalises tähenduses. Pigem oli ta... kütkestav. Jah, see oli õige sõna. Kütkestav, lummav, hurmav. Mustad sirged juuksed langesid õlgadele, suu oli pisut suurevõitu, nägu kõhn, silmad... Just silmad olid need, mis tüdruku nii lummavaks muutsid. Suured, siirad, imestavad, tulvil mingit nimetut küsimust. Naerualtid silmad, täis tuhandeid tantsiklevaid sädemeid. Silmad, mis näisid helisevat.
«Tal on kellukesed silmades!» mõtles mees taas, kuid ei öelnud seda.
«Ja ikkagi meenutab see mulle ämblikku,» ütles ta hoopis.
See polnud see, mida ta oli tahtnud öelda. See polnud hoopiski see.
Tüdruk noogutas.
«Ma tean,» sõnas ta. «See ongi ämblik. Ka mina oleksin praegu tema võrgus, kui sind poleks olnud. Sa aitasid mul mõista, et otseteid õnne juurde pole olemas.»
«Sa ei kahetse midagi?»
«Ei,» naeratas tüdruk. «Meil on ees pikk-pikk tee ja me oleme alles selle alguses...»
«Meie?» pomises mees küsivalt, suutmata oma kõrvu uskuda. «Sa ütlesid: «Meie»?»
«Jah.» Tüdruk vaatas talle otsa ja ta silmades lõid helisema tuhanded kellukesed. «Meie. Tipult tipule. Koos.» Ta libistas oma käe mehe pihku ja toetas pea ta õlale.
Hetke seisid nad teineteise kõrval, vaadates, kuidas kiskja nime kandev planeet kahanedes minevikku kaob. Siis pöördusid nad minekule.
***
Külmas kosmilises pimeduses nende selja taga vonklesid toitekaablid tühjuses nagu võrguniidid. Orbitaali jätketega kere pöördus, haaratsite lülilised jalad liikusid otsides edasi-tagasi. Ämblik oli uute ohvrite saabumiseks valmis.
----------
* -- Kõik tsitaadid Ektor Gabise traktaadist pärinevad Indrek Hargla jutust (tõsi küll, veidi kohendatud kujul).