Hingata oli raske. Miski istus Simori rinnal nagu luupainaja Vana-Arra juttudes ning kooris teravate küüntega ta ribisid. Simor avas silmad. Häguses õhtueelses taevas tiirlesid mustad linnud justkui parv söestunud lehti. Lahing oli siis läbi, ent kes oli võitnud, seda Simor ei teadnud. Simor püüdis istukile tõusta. Tõsta õnnestus tal ainult pea, siis läbis hammustav valu mehe rindkere ning ta jäi vaikselt oiates lamama. Suus oli metalne maitse.
Ilmselt oli ta surnu pähe maha jäetud. Ta soomusrüü ja kilp olid kadunud. Kui kuningas Veddari väed olid peale jäänud, pidi ta ettevaatlik olema, sest need ei halastanud vaenlase haavatutele kunagi. Simor neelatas. Hing kippus kinni jääma ning iga sõõm õhku oli kui külm pistoda läbi rindkere. Roided ehk puru. Valu teda ei heidutanud, ta lootis ainult, et midagi tõsisemat katki polnud. Siit oli vaja elusalt pääseda ning kuidagi vürstinna väed leida.
Kuskilt kostus hääli. Simor kergitas aeglaselt pea, et võimalikult märkamatuks jääda. Veddari meeste kätte ta küll ei kavatsenud sattuda. Terav valu tegi Simori silmavaate uduseks ning ta kissitas silmi. Mingid ebamäärased kujud komberdasid hüüdekaugusel, ent Simor ei näinud, kas need olid omad või võõrad. Simorile paistis, et nägi haavatuid, sest nood kujud liikusid kohmakalt ning lohisedes. Ühel oli vist käes kepp, millega ta enda ümber torkis. Simor toetas pea vastu maad. Jaheda maa puudutus võttis valu hetkeks vähemaks, ent tugevnev vere maitse suus pani ta peaaegu öökima.
Need polnud mitte haavatud sõdalased. Ilmselt olid need õkkarid: nii nimetasid sõdalased neid õnnetuid, kes sõjaväe järel käisid, ning surnud pärast lahingut kõigest väärtuslikumast tühjaks rookisid. Rahuajal käisid need jätised üksi või paarikaupa, tavaliselt öös, sest päeval kõssitati nad minema, ning proovisid süüa leida, kust õnnestus. Mõned väitsid, et õkkarid sõid surnuid, ent Simor seda ei uskunud. Õkkarid olid lihtsalt kari heidikuid: puruvaesed, põlatud, surmatõbised ning metsikud. Nad toimetasid ka omamoodi halastust. Kui õkkarid leidsid mõne hingitseva sõdalase, siis saatsid nad ta kiiruga manalateele. Alles siis sorisid koolnu rõivad läbi. Üks Simori relvavend väitis isegi, et õkkarid olevat elavad surnud. See oli küll vale. Õkkarid olid õnnetud, ent mitte neetud.
Simor lõdises külmast. Loojuv päike värvis kauged mäetipud tumepunaseks ning öine vari sirutus aeglaselt üle oru. Simor teadis, et ööd ta siin üle ei ela. Isegi kui õkkarid teda ei märka, tapavad ravitsemata haavad ning öine külm ta kindlasti. Simor lootis, et ta haavad polnud hullud. Vürstinna vajas teda, vajas iga meest kuningas Veddari vastu.
Räägiti, et kuningas Veddar oli võimas maag, et tema ebamaised käsilased olid tapnud vürstinna isa ja kaks vanemat venda. Kui vürstinna troonile asus, sõlmis Veddar algul vürstinnaga rahu, arvates, et saab noort naist panna tegema seda, mida tahab. Vürstiriigi asemel suunas Vaddar vallutusplaanid teiste naabrite poole. Ent nooruke valitsejanna osutus üllatuslikult taibukaks ning kehvaks käsutäitjaks. Simor oli kuulnud, et ka vürstinna oli maag, ent see jutt andis talle vaid lootust.
Varakevadel Vaddar aga ründas ja vallutas Egerene oru, selle sama oru, kus Simor nüüd lamas. Seal Vaddar peatati. Kuulujutud tema needuste-maagiast levisid aga kaugele ning koos nendega levis hirm.
Hetkeks nägi Simor vaimusilmas kodumaja. Kõrgel mägedes kükitas ta väike mäekivist karjuseonn, kõigest Suur-Egeri tipp lahutaski ta kodu Egerene orust. Teest oli ta kodu kaugel ja nii oli lähedase mägioja laul sageli ainus heli, mida ta päevade kaupa kuulis. Inimesi ei näinud ta vahel kuude viisi.
Varakevadel asjad muutusid. Varakevadel voorisid põgenikud kitsast mägiteed mööda alla, need kurnatud, haavatud, kõik kaotanud. Naised, lapsed ja vanad mehed. Nad ei peatunud kunagi, kuigi jõid vett tünnist, mis Simor nende jaoks ikka ja jälle täitis ja tee äärde tõstis. Need, kes peatusid, tegid seda igaveseks.
Siis tuli Arelin. Suured kurvad silmad kaunis neiunäos, kõhnad käsivarred, verised räbalatesse mässitud jalad. Palju ta ei rääkinud, ainult ütles oma nime ning poetas pisara langenud lähedaste mälestuseks. Simor põetas Arelini nii, nagu ta oskas, ning Arelin naeratas talle. Kahekesi veetsid nad kauneima kevade eales ja kahekesi põlvitasid nad varasuvel mägioja kaldal, lausudes igavese truudusvande.
Kui vürstinna sõdalased kesksuve ajal Simori õuele ratsutasid, võttis ta sõna lausumata vanaisa mõõga ja kilbi, suudles pisarsilmset Arelini ning läks.
Simor tahtis elada. Vürstinna auks, Arelini jaoks. Lootuse jaoks, keda Arelin kandis.
Jälle kuulis Simor hääli. Nüüd lähedal. Simor sulges silmad ning kuulatas pingeliselt. Korraks arvas ta ära tundvat halasolna keele iniseva kõla, ent halasolna see ikka ei olnud. Simor oleks hüüatanud, kuid viimasel hetkel sulges suu. Need olid õkkarid. Loomalikud häälitsused, kriisked, verdtarretav matsutamine ja mingid hääled, mille sarnast Simor varem polnud kuulnud. Simor teeskles surnut.
Kaua tal oodata ei tulnud. Lohisevad sammud tulid tema poole, aeglaselt, kuid kindlalt. Simor valmistas end ette. Ta suutis valu taluda, ta pidi suutma. Õkkarid kandsid teravaid raudotsaga keppe, millega nad langenuid torkisid ja nende riideid rebisid. Nii mõnigi surnuna mahajäetu liigatas torke peale ning leidis oma otsa. Selleks otstarbeks kandsid õkkarid raudnaeltega pikitud malakaid.
Ebainimlik valu sööstis läbi Simori rinna. Kepiots tabas murdunud roiet väntsutatud rinnas ning isegi Simor ei suutnud seda taluda. Ta liikmed tõmblesid valukrambis ja reetsid ta. «Arelin,» rögises Simor. Ta sundis oma valust segased silmad pärani, et viimast korda näha maailma. Aga ta ei näinud õkkarit ega tema raudnuia, vaid tumedat varju tõusva kuu valgel ning pistoda välgatust.
Maailm ta ümber muutus.
Kuu kalbe valgus kallas nüüd üle teravasakiliste mägede tipud ning Egerene orul lasus vari. Langenud sõdalased lamasid kõikjal Simori ümber moondunud koolnukrampides nagu ennegi, ent oru tumedas õhus tantsisid ebamaised sädemed.
Simor ei olnud üksi. Kaks inimest seisid ta ees, üks parimais aastais mees ja üks nooruke naine. Nad mõlemad helendasid kummaliselt. Naise valge kleit säras kahkjalt ning ta valged juuksed voolasid pihani. Ta nägu oli tõsine ja kindlameelne, kuid mitte lahke. Mehe olek oli heatahtlik, kuid ta silmad kumasid tumedalt ja intensiivselt. Ta tumepunane rüü langes maani ning ta kaelas rippus raske kuldne kett. Simor ei julgenud midagi öelda ega küsida.
«Sulle on antud valik,» lausus naine aeglaselt. Kaugel kajasid mäed tema sõnu. «Me anname sulle valiku,» sõnas mees kindlalt. Maa kordas tema ütlust. «Ma pakun sulle rahu,» ütles naine. «Ma annan sulle auväärse ja igavese rahu. Ma tulin, et tuua sulle valutu ja õnnistatud surm.» «Ma ei too sulle rahu,» ütles mees. «Ma tulin, et tuua sulle uus elu. Ma annan sulle eesmärgi ja ma annan sulle uue jõu.» «Sa pead nüüd valima,» ütlesid mõlemad korraga, hääled ühte sulamas.
Simor tahtis elada. Ta tahtis elada Arelini jaoks, oma laste jaoks, ta tahtis võidelda vürstinna eest, kodu eest. Simor sosistas vaikselt: «Ma tahan oma elu tagasi. Ma tahan minna koju ja ma tahan kaitsta oma kodu.» Ta vaatas mehele otsa, selle ilme oli läbipaistmatu. «Kas sa saad mulle mu elu tagasi anda?» «Ma tulin, et tuua sulle uus elu,» vastas mees. «Keegi ei saa sulle tagasi anda seda elu, mille sa kaotasid.» «Sa võid oma elu rahus ja aus lõpetada. See on minu võimuses,» ütles naine.
«Ma tahan elada,» ohkas Simor, «kuid mitte uut elu. See uus elu poleks Simori elu. Ma ei taha teist elu ega teistsugust eesmärki. Ma tahan jääda selleks, kes ma olen.» Simori hääl valjenes ning talle tundus, et mägede kaja ja maa ise toetasid teda. «Ma kaotasin oma elu, ent mitte iseenda. Ma ei reeda ennast. Ja ei surmahirmus ega teise elu lootuses ei reeda ma Arelini. Ma andsin talle igavese truudusvande. Ma jään talle truuks.» Simor pöördus naise poole. «Palun aita mind mu elu viimasele teele. Palun anna mulle rahu.»
Ta naeratus meenutas Simorile Arelini naeratust läinud kevadel.
Kõrgel Egerene oru nõlval märkasid nõuandjad noore vürstinna huultel naeratuse varju. Ta ise nägi vaid lahinguvälja, kus ta mehed olid keskpäeval võidu toonud, ent kus tõeline võitlus alles käis. Pimedas orus helendasid langenute hinged justkui kalliskivid kuuvalgel ning iga hinge eest pidi noor vürstinna võitlema. Iga langenu eest, oma ja võõra eest, sest Vaddari tõeline võim algas seal, kus ta maapealne jaks lõppes.
Vaid hetkeks naeratas vürstinna, kuid ta sosin lendas koos Simori hingega kaugustesse: «Olgu sa õnnistatud, Simor. Sa andsid mulle oma elu ja ka surmas jäid sa truuks. Olgu õnnistatud su mälestus ja olgu õnnistatud need kaks, kes su mälestust edasi kannavad.»
Kuuvalgus kallas Simori surnukeha hõbedaga üle. Ta kõri oli julmalt läbi lõigatud, ent ta nägu oli puutumata. Ta huultel kangestus rahulik naeratus.
Simori ümber tõusid surnud aeglaselt jalgele. Nende silmad olid tühjad, nad liikusid nagu purustatud liikmed lubasid, ent nende suud olid irvel.