Otsing

Elanud kord keegi nõrgemat sorti psühholoogiaga mees. Tal polnud paljut. Ei raha ei väärtpabereid. Suhteliselt problemaatiline oli ta olukord ka söögi vallas. Kõik olekski võinud nii jääda, kuid ühel õnnetul peval tuli Jürkale (mis oli mehe nimeks) pähe sõita Põlvasse. Käia niisama ringi, vaadata inimesi ning tunda ennast hästi -- vot selline oli ta taotlus. Kõik oleks ikkagi hästi olnud, kuid Jürkal puudus nutsakas (loe: raha) Põlva pileti ostmiseks. Seega oli ta otsus lihtne: minna tuleb häälega. Siinkohal tuleb ära märkida aga tõsiasi, mida teavad tänapäeval vähesed. Nimelt ei salli

Olen alati imestanud, miks see tee iial rohtu ei kasva, kunagi metsa pealetungile ei allu ega kitsaks läbipääsmatuks rajaks ei tõmbu. Autosid sõidab seda mööda harva, sest Eedul on vähe autodega tuttavaid. Ja ega Eedu juures tühja-tähja pärast käidagi, kui keegi siia teele keerab, siis rohkem ikka asja pärast. Tee nagu mäletaks oma kohust ja tunneks oma tähendust. Ta ei hooli sellest, kas keegi siia kruusa kallab või mitte, tema kulgeb ikka omasoodu, viib aleviteelt eemale metsa vahele, kõrgub üle madalate küngaste, muutub kitsamaks, unustab tolmu ja kivipuru, kattub metsamulla ja oksterüsaga

Märkus: Pole välistatud, et «Stella Terrenus» paneb aluse pikemale novelliseeriale, kuid esialgu tuleks juttu võtta pigem tervikuna. Igavusega heitis Dadger pilgu kontrollpaneelile ja süvenes siis kümneks minutiks oma mõtetesse, nii nagu oli ta seda kõike teinud juba viimased kuus nädalat. Ei ühtki kaugsondi nõudmistele vastavat planeeti, ei ühtki huvitavat asteroidi, ei ühtki supernoovat. Dadger oleks heameelega võtnud omaks kõikuma löönud teooria, et Maa on ainuke mõistusliku eluga planeet kogu Universumis ja kogu asja kuradile saatnud. Seniks aga, kuni ta on palgatud «Invincible'i»

Käis umbes taoline valgussähvakas nagu pildistamise ajal ning keset lagendikku tekkis olematusest imeline ja õrn, roosa ja tundeline olend -- Irner. Ta oli loodud kosmilisest mateeriast ja energiast ning tema ainus, lõplik funktsioon oli rahu, õndsus ja võrdsus. Imetabane võime ennast muuta pidi tegema Irnerist täiuslikema maruvõrdsuslase ja helge tuleviku tooja. Jumal oli loodust sedavõrd heal arvamusel, et unustas läbi viimata viimased testid ja kontrollid. Ta ei uskunud, et tehtus võib mingi viga olla ning Irneri programmeeritus võib osutuda ebatäiuslikuks. Sedavõrd enesekindel mees oli

Kinnisvaraagent Finch tõukas õlaga rasket ust. See avanes hädaldava kriuksumise ja kägina saatel, summutades hetkeks musträstaste äreva säutsumise, mille kahe mehe ilmumine lossiõuele oli esile kutsunud. «Minu arust kriuksub uks just parjalt,» ütles Collins. «Selline ettevaatlikkusele manitsev võigas hääl -- nagu avaks mõnda hauakabelit. Uks ise on ju kah stiilne. Loodan, et uus omanik seda välja ei vaheta.» «Uks on 18. sajandist. Vastavalt lepingule ei tohi ta nii vanu asju välja vahetada,» vastas Finch. «Heal juhul ta ainult õlitab seda.» «Õlitagu pealegi,» irvitas Collins. «Kas või kaks

kõik, kes nõiakunstist midagi teadsid, visati kas vette või põletati kaua aega tagasi, nii et nüüdisajal tehakse nõiakunsti nagu parasjagu juhtub. «Okultism» Alexander C. Rae Koju jõudnult ei hakanud Votokas kingigi jalast võtma. Virutas ainult pintsaku toolileenile ja hakkas küünlaid-klaase kokku otsima. Klaase sai kummalegi üks ja küünlaid oli kogu majapidamise peale viis. «Nii,» sõnas ta siis Meetsile, kes juba pudeleid lahti korkis. «Selle laua lükkame siit seina äärde. Eks ole. Nii. Ja vaiba keerame rulli.» «Ära sa seda asja nii keeruliseks ka aja, sõber fotograaf,» rahustas teda Meets.

I Kuskil seal, kus vana maja kunagi oli seisnud, hulkus tuul nüüd tühjil silmil ringi. Must oli maa seal ja märg tumedast vihmast, mis teda järelejätmatult peksis -- ja kuu ulgus selle kõige kohal oma lõputut laulu. Kust see väike maailm pärit oli, kurat seda teab. Kes selle välja mõtles? Ta ei soovinudki seda teada -- sest pimedad tähed näisid sel igavesel ööl pikkamisi alla kukkuvat tülkale pinnale ja sitkes rohelises poris tantsivat oma surmkuumi tantse, kuni kukkus Öö raske pendel ning neil oli aeg -- aeg kaduda lõpmatuse radadele põhjatuile. Kauged ja sünged olid need käigud, mida mööda

Madala ilupõõsastikuga ümbritsetud üksildase luksusvilla tuled särasid läbi öö. Varjulisel pargirajal seisev mees silmitses maja, libistas pilgu üle veidi eemal paikneva väheldase kosmosekaatrite maandumisplatsi ning astus heledasti valgustatud esiukse suunas. Uksel seisev teener vaatas umbusklikult pikakasvulist kõhetut võõrast, kes kandis pikka, nägu varjava kapuutsiga kuube. «Peremehel on külalised,» ütles ta kõrgil toonil. «Vastuvõttu ei ole.» Võõras heitis teenrile kapuutsiserva alt pilgu, too kummardas otsekui mingi jõu sunnil ning musta kuuega mees astus temast mööda, läbi luksuslikult

Metsaserval seisis salkkond ratsanikke. Siis hakkas üks neist kappama üle lageda välja kalju poole, mille otsas seisis loss. Lohe juhtus seda aknast nägema, ohkas ja läks õue. Oma eluajal oli ta näinud palju vapraid vägilasi küll hobuse ja eesli seljas, aga ka jalgsi, küll raud- ja soomusrüüga, aga ka ilma, mõõga ja kilbiga, vibu ja nooltega, nuia ja odaga, lingu ja kiviga... Eelmisel aastal tuli üks koguni moodsa riistapuu, musketiga. Varasematel aegadel kümmekond, viimastel aastatel üks-kaks aastas. Mõni keerutas sõites mõõka, mõni hüüdis sõimu ja solvanguid. See mees sõitis vaikides. Sangar