[ Loe ka: Karen Orlau viga» ]
Jõule kartsid sadistpäkapikud kõige enam. Kui inimesed neid mõnel muul ajal märkasid, peeti neid enamasti viinakuraditeks ja see tegi päkapikkudele ainult rõõmu. Tõepoolest, peletiste pulstunud habemetest, punastest silmadest, mis hiilgasid nagu kaks tulitigedat rubiini, ja lillakassinisest ninast, mis kogu selle segadiku keskel kõrgus, ei oleks ükski mõistusega inimene välja lugenud mitte midagi head. Lapsed hakkasid nutma, tädid minestasid... ja päkapikud tundsid rõõmu.
Jõulude ajal oli inimestel terve mõistusega midagi tõsiselt lahti. Päkapikke kohates ei põgenetud, vastupidi... Juhtus ennekuulmatuid asju. Kõige hullemad olid tädid, kes tavaliselt väikest kurja päkatsit nähes ruttu teadvuse kaotasid. Jõulude lähenedes muutusid tädid lausa solvavalt immuunseks. Mörravat päkapikku silmates hakkasid nad heldinult todisema ja ei hoolinud sellestki, kui pahur mehike haljast sõjakirvest vuhistas. Hullem veel, see leiti tõeliselt armas olevat ja õnn, kui sadistpäkapikk pääses häbistavast «plutiplutist» ja prullakatest näppudest oma habeme kallal. Välk ja pauk! Tuli ette, et päkapikk, kes mõne eriti ettevõtliku tädi küüsi sattus, pidi igasuguse väärikuse minetanult oma habeme au päästmiseks mööda maja joosta leekima, endal hing paelaga kaelas. Lugupidamist ei mingisugust!
Nii pikaks ajaks hoopis maa alla peitu jääda ei olnud kuidagi võimalik. Pidevalt toimus pangarööve, mida pidi valvama, et õigel hetkel kullalaadungid oma hoole alla toimetada ja ikka tuli turule väärtuslikumaid vääriskive, mille asemele osavad näpud võisid võltsingu poetada...
Kõrgendatud tähelepanu takistas töötegemist kõvasti. Ja need pöörases kommivalus lastekarjad! Viimased olid eriti tüütud, kui päkapikk, taskud kullakangidest ligi maad, püüdis võimalikult märkamatult esimese kloaagitoru poole vudida. Sadistpäkapikule iseloomulike kõverate jalgadega oli säärane ettevõtmine niigi tülikas ja ebakindel töö, jõnglastekarjad tegid selle aga sada korda hullemaks. Lapsed ei kartnud ei lõikeriistu ega püssirohtu ja tegid uskumatult kõva kära. Nende peale võis uriseda ja mõnd jultunumat hammustadagi, kuid mitte miski ei aidanud. Mõned eriti juhmid põngerjad hüppasid päkapikule isegi kanalisatsioonitorru järgi. Õnnetuseks õngitseti nad kõik jälle elusalt ja tervelt välja ning nende pimedat kommi-iha ei kustutanud miski.
Asi läks üha hullemaks, sest jõuluettevalmistused venisid aasta viimaselt kuult üha varasemaks ja varasemaks. Jõulud laiendasid oma mõjuala nagu hirmus epideemia ja päkapikkude kannatus oli pingul kui pillikeel. Torssis mehikesed peitusid üha sügavamale katakombidesse, kaevasid üha süngemaid käike, lõid üha õelamaid piinariistu, aga mitte miski ei aidanud jõuluaegset kroonilist pahurust leevendada.
Kui valvepäkapikk juba septembrikuus kaubamaja aknal esimest oksatõmmatud hõimlasetopist nägi (väikeseks leevenduseks oli küll, et sealsamas kõrval kõlkusid kaelapidi nööri otsas ka paar põtra ja üks roosa panter), läks kannatuse pillikeel kurjakuulutava pinina saatel katki. Inimesed olid kaotanud igasuguse mõõdutunde ja neid tuli õpetada.
Sadistpäkapikud kogunesid Alpide all asuvatesse nõupidamissaalidesse. Koobaste graniitseintesse hoole ja armastusega graveeritud jõuludevastased loosungid: «Maha hirmus jõul!», «Võitlusse habemete väärikuse eest!» ja «Tädid seebiks!» väljendasid üldiseid meeleolusid. Päkapikud ei teinud tühje sõnu: tädidest tehtava seebi retsept oli ühele peasaali suuremale marmorpiilarile raiutud ja tähthaaval üle kullatud. Tõsi küll, peale suure lõkke, katla, ja sellesse mahtuva tädikoguse retseptis muid vajalikke komponente polnudki, aga sadistpäkapikkud pole kunagi armastanud lihtsaid asju keeruliseks ajada.
Kaua tuha all hõõgunud jõuluvaenul oli teisigi vilju. Igal päkapikul oli välja pakkuda mõni eriti õel jõulurelv: pommikomm, jõuluvanarauad, purgeenpiparkoogid, spetsiaalselt aretatud maltoosaskarabeus, kaak, mille jõuluterroriste täisriputatud rattakujuline kandemehhanism keereldes tasast jõulumuusikat tinistab... relvastus tõotas kujuneda fantaasiarikkaks.
Kolmandal päeval võttis Kõige Peamine Pealik lühidalt sõna. (Kuna kõik sadistpäkapikud on isiksused, on igaüks neist vähemalt Pealik, mõned vanemad ja visamad on Peamised Pealikud. Kõige Peamiseks Pealikuks trügivad aga ainult need, kes on kõva tiitli nimel nõus ka väga rahutu ja väga lühikese eluga.)
«Me oleme võimsad sõjamehed!» teatas Pealik. «Need, kes meid käkerdavad, nupsutavad ja puputavad, peavad saama karistatud! Tädid peavad õppima, et sadistpäkapiku habemest pohli ei otsita!» lõpetas ta väärikalt. See huvitav kujund jäi kuulajatele küll arusaamatuks, kuigi Pealik ütles seda sõna otseses mõttes ja ühe oma koledama kogemuse najal. Pohlad või mitte, aga see habemepilastus tuleb lõpetada!
Valjude ovatsioonide saatel kuulutas Kõige Peamine Pealik vastupanuliikumise ametlikult avatuks. Peamiseks strateegiaks sai, eks ikka selle tõttu, et iga sadistpäkapikk on loovisiksus, igamehe iseseisev rünnak vabas stiilis. Rahvas oli otsusega rahul, täristas verejanuliselt relvi ja jooksis organiseeritult laiali.
Sadistpäkapikkude rünnak oli ootamatu ja võimas. Nad haarasid enda kätte kõik rinded ning ei kohanud peaaegu mingit vastupanu. See oleks olnud suurepärane võit. Oleks... Kui poleks ühte saatuslikku valearvestust. Sadistpäkapikud ei arvestanud ühe hirmuäratava loodusjõuga -- jõuluhullusega.
+++
Võimsate vägede haledad riismed kogunesid nõupidamistesaali. Aeg-ajalt luukas mõni sant lisaks, käsi kaelas, kark kaenlas ja silmad maas. Jõuluhullus oli suurejoonelistele kättemaksuplaanidele kriipsu peale tõmmanud.
Nukralt meenutati langenud kangelasi ja nende vägitegusid...
Õllevaadis kihavaid maltoosaskarabeuseid ei pannud humalased mehepojad tähelegi... Hõiskasid aga laule laulda ja kummutasid kappa, ise kiitsid perenaist, kes õlle sisse mahlaseid rosinaid mõistis visata. Laua all võimetust vihast podisev sadistpäkapikk sidus kättemaksuks meeste kingapaelad kokku, kuid need jumalavallatud ei mõelnudki püsti karata ja kaklusse asuda, vaid jäid sinnasamma norisema. Ärkasid aga hommikul uuesti, et järgmist kapatäit nõuda. Ja nii päevast päeva... Kangete koduõlleaurude kätte too vaene päkapikk langeski.
Purgeenpiparkoogid läksid poes nagu soojad saiad. Kui relva leiutaja kõrvu jõudis, et neid tarvitatakse liigsöömisest tekkivate seedehäirete leevendamiseks, ei olnud mehest enam sõdijat. Murtud päkapikk läks Piinade Aeda närve tohterdama ja peagi pakkus talle seal seltsi ka päkapikkude lõksumeister.
Nimelt tervitasid pereisad uste taha peidetud jõuluvanaraudu madalahäälsete rõõmuhõisetega ja kasutasid neid kuusepuude püstiseadmiseks. Raudadel olid head teravad hambad ja ükski kuusk, vabandust, jõuluvana, ei oleks end suutnud raudade haardest vabaks võidelda.
Keerleva kaagi sättisid sadistpäkapikud üles ühe rahvarohke linna raeplatsile, et selle rafineeritult võika atraktsiooniga jõulumeeleolu laastada. Paraku saatis neidki kuulsusetu läbikukkumine. Esimesed möödujad küll ehmusid tilpnevate keeltega pooduid nähes, kuid niipea, kui ratta all süttisid tulukesed ja kaak hakkas pooduid tasakesi keerutades jõululaulu tinistama, rauges paanika. Publiku silmad muutusid uduseks, näod vajusid naerule ning rahvas hakkas innukalt kaasa laulma. Inimesi tuli üha juurde, kõik äraseletatud ilmega. Hajameelselt tallati maha mõned kerjused, kaks vanamutti ja üks päkapikk. Kui inimesed ilmutusele järgneval päeval veidi kainenenuna leidsid, et rüseluses oli ka hukkasaanuid, kuulutati need pikemalt kaalumata pühakuteks. Päkapikuga oli veidi raske, sest keegi ei teadnud ta nime, kuid ka sellest saadi üle ning nimetati ta Pühaks Tundmatuks Päkapikuks.
Maa-alune tehas, mis pommikomme tootis, töötas täie hooga. Jõulupäevaks oli neid salarelvi poetatud kommikottidesse pea igas koolis ja lasteaias. Selle plaaniga lihtsalt ei saanud midagi juhtuda. Juhtus.
Tagantjärgi targad väitsid, et algusest peale oleks pidanud arvestama jõulude eritõvega -- suure shokolaadinäljaga, millel oli kohati lausa silmanägemist kahjustav toime. Söödi ju muule lihtsale kommile lisaks ka shokolaadist jõuluvanakujusid, rääkimata shokolaadist oravatest, lumivalgekestest ja isegi päkapikkudest.
Asjalood kulgesid järgmiselt: salarelvaga kingipaki kättesaaja rebis paki lahti ja ahmis esimese hingetõmbega paar peotäit shokolaadi sisse. Seni kulges kõik plaanikohaselt. Allaneelatud pomm plahvatas ja sööja lendas pisikeste tükkidena rahva hulka laiali, määrides kõik koosolijad vere, sisikonna ja muu paksu ja vedelaga kokku. Ka see oli plaanikohane. Kõik järgnev oli täielik läbikukkumine. Kõiki kohalviibijaid pimestas veendumus, tegemist on kindlasti mingi toreda üllatusega. Mõni ettevõtlikum maitses uudishimulikult tumedaid tükikesi ja leidis, et neil oli kerge magusamaitse küljes.
«Shokolaad!» röögatas maitsja ja siis pääses rajuliselt mõjule sadistpäkapikkude poolt unustatud kommi-isu ja silmanägemist reguleeriv jõulutõbi. Näljane rahvas ei lõpetanud enne, kui kõik shokolaadine oli kinni pistetud. Viimseni. Ära söödi ka mõned väiksemad lapsed ja kõik varitsevad päkapikud.
Üks leiduritest pääses ainult hammustusjälgedega, aga temagi oli murtud mees ja ei saanud tast enam asja.
Ka tädidest seebikeetmine ei lõppenud õnnelikult. Püüti küll kinni tosin tädi ja pisteti nad patta, aga tädid muudkui kepslesid pajas üles-alla ja kiljusid, et hoogu juurde, hoogu juurde. Kui katlakütja päris ära väsis, ronisid tädid pajast välja, patsutasid teda jõuetust vastupanust hoolimata põsele, näpistasid lõuast ning ütlesid, et tahavad varsti jälle tulla, sest miski pole nende tselluliidi peale veel nii hästi mõjunud. Vaene päkapikk kaotas seda kuuldes viimasegi eluisu. Mehike hüppas ise patta ja tõmbas ka kaane peale.
+++
Haavulakkuvad sadistpäkapikud leidsid mornilt, et enne, kui jõulu veelkord avalikult rünnata, peab kõvasti jõudu koguma. Lüüasaamine kisendas aga kättemaksu järele ja niisama ei kavatsenud nad seda jätta.
Vahetpidamata tigedalt turtsudes müttasid vigased leidurid aasta otsa päkapikuriigi kõige sügavamates koobastes. Lõpuks oli leiutis valmis ja õiglus jalule seatud. Mõni väheke vahetum päkapikk näitas inimeste maailmale kanalisatsiooniaugust võidurõõmsalt trääsa, et siis naeru kõkutades ruttu maa-alustesse käikudesse kaduda. Oma igapäevaste asjatoimetuste kallale.
Päkapikud olid nimelt leiutanud erilise kättemaksupommi. Lõhkelaengud asusid otse maakera keskel ja neid oli palju. Nii palju, et kui pomm plahvataks, lendaks maakera sajaks tükiks ja kukuks alla. Süüteseade oli pommi kõige geniaalsem osa. Sepistatud oli see suurtest ränikivilahmakatest ja haljast terasest ning päkapikkude kõige osavamad väljamõtlejad olid selle töökorda seadmisega aasta otsa vaeva näinud. Parimad sepad katsid selle kaunite sepismustritega ja bardid lõid suurepärasest seadmest lugulaule.
Laulud räägivad järgmist: kui inimsugu kord nii jultunuks läheb, et jõulupidustused juba suvisel pööripäeval peale hakkavad, plahvatab päkapikkude kättemaksupomm ja maakera lendab kõrvulukustava kärakaga vastu taevast. Hirmsad tulise shokolaadi laamad uputavad siis kõik tädid ja kõik linnad ja ainsatki elushinge ei jää alles ja päkapikkude kättemaks on kole. See, et nad ise ka kogu täiega vastu taevast lendavad, ei häirinud neid hoopiski, sest pidevalt kestva jõulu tingimustes ei ole päkapikuelu niikuinii elamist väärt.
Hoolimata oma kangest meelest ja kõvast kättemaksuhimust lootsid päkapikud südames, et suure pauguni läheb siiski veel natukenegi aega ning et nad saavad veel mõned aastakesed rahumeelselt röövida, varastada, piinariistu sepistada, tädisid hirmutada ja muid eluterveid sigadusi teha.