[
(Kuues osa: Asun rünnakule ning kohtun entusiastliku muuseumirahvaga. Saatuse sõrm osutab karismaatilisele liidrile Aleksander H.-le, kellest saab nimekirja esinumber.)
HALLPEAD AUSTA, KULUPEAD KUMMARDA -- niisuguse aine mõtiskluseks andsin Heinaste spetsialistina meie organisatsioonigeeniusele. Heinaste on konservatiivne elukeskkond, kus keevaverelisi uutjaid ei oota palavad, tormilised ja kauakestvad ovatsioonid. Niisiis, meie dessandi etteotsa tuleb leida üks vanema generatsiooni esindaja, auväärne, üldtunnustatud, võimekas ning pisut dissidentlik.
Muidugi kiitis organisatsioonigeenius mu mõttevälgatuse heaks ja suunas idee viimistluseks tagasi autorile, sest initsiatiiv peab saama karistatud.
Ühte meest ma oskasin soovitada. Põline heinastlane, Heinaste Tarbijate Kooperatiivi kauaaegne esimees. «Laulva revolutsiooni» keerises kohtusin temaga tihti, mulle näis, et ta hoidis targu seina ligi, et mitte pöördumatult kaasa kistud saada. Raudne enesekontroll ja distsipliin väljendusid pedantses käekirjas, mida ma üle õla olin teda näinud lillelisse blokknooti maalivat. Pensionäripõlve sisustas ta aiandusega, lüües aktiivselt kaasa aiandus-mesindusseltsi tegemistes, kus ta täitis aseesimehe kohuseid. Ja ta armastas loomi, pidades mitut pisikest koera. Kirjeldasin tema tegevusi võimalikult täpselt ning ütlesin muu hulgas, et Heinaste koduloomuuseumis kutsutakse teda halliks kardinaliks.
Otsisin fotokogust Mihkel Goldschmidt'i pildi ning pistsin Einarile nina alla.
«Bingo,» napsas Einar pildi ja lõi rõhknaelaga seinale. «Tegevuslavale astub Hall Kardinal! Kahju, et sa maleteoorias tugev pole. Hall kardinal on üks täiendav vigur, ametlikule maleajaloole tundmata, mis on varjus, peidus malekella taga või suurmeistri taskus. Sõna «hall» assotsieerub mulle lisaks hallollusega. Hall kardinal käib kõikvõimalikes suundades, ent tavaliselt teevad seda tema eest teised vigurid, nõnda, et sa ei märkagi. Kriitilisel hetkel võib ta võtta enesele vajaliku kuju ning astuda lahingusse kohas, kust võib anda karistamatult tuld. Sa ajad silmad jõlli ja pugised üllatusest. Seep see on, miks malekompuuter «Deep Blue» on Kasparoviga parimal juhul viiki jäänud. See on küsimus halli kardinali järele... Niipea, kui programmeerijad suudavad vastata, on Kasparovi lips läbi. Vaat säärane vägev vähk on Hall Kardinal!»
Sorisin mälestustes ja tajusin urelust söögitorus, aju ja välisilma ühes vahelülis mulksumas. «Hüva, aga ma näen otsest ohtu luuramas. Hall Kardinal võib ajada oma liini ning meid hätta jätta!»
«Võib. Ja ajabki. Ent miks mitte, kuni tema liin -- või nimetame seda kasvõi sotsiaalseks jõuvektoriks -- ei torma meile otse vastu. Säärast pimedat juhust ma ei karda. Säärase sihituse puhul peab TEADMA, mille vastu töötada; nõnda et halvimal juhul tekitab ta hulga segadust, mis ju tema tegevuse eesmärgiks ongi. Külvata segadust, ajada kaardid sassi; tõelise intellektuaalse rahulduse nimel võib ta koguni mõned «omad» vigurid ohverdada, kui vastane ilmselt alla kipub jääma. Kaotust ta ei karda, kaotus on liialt kõrge abstraktsiooniastmega mõiste tema jaoks, mille paikapidavuse üle võivad arutada kõvakraedega literaadid tubakasuitsuses klubis -- ent sellist klubi ta ei külasta. Ja muide, nagu sõnast «hall» veel võib järeldada, pole vigur ei must ega valge -- millest ei tohi tuletada, nagu ta sageli pooli vahetaks. Ei, tema mängib erilises liigas, tema palkamine on kallis ja ohtlik; ent oluliselt mõistlikum kui vastastele jätmine. Mis siis, et isegi mustade pool mängides ei muutu ta iial päris mustaks.
Nõnda -- meie sõber Goldschmidt võib üles keerutada hulga muda, sel määral, et süsteem võib muutuda käsitamatuks isegi tema jaoks. Hm, mulle näib, et «muda» on teine läbiv termin. Tuleb rakendada psühhoanalüüsi.»
Einar naeris. Säärane oli tema lemmikparasiit -- «tuleb rakendada psühhoanalüüsi», mille väärkasutamisele me korduvalt tähelepanu juhtisime, ent seda suurema mõnuga ta neid sõnu hääldab. Karistuseks kutsusime teda Lipsuks -- liibido järgi --, nii nagu üht kriminaaluurijat olevat kutsutud Kindaks, sest iga kord kuriteopaigale jõudes vaatas ta ringi, vahel liigutas üht või teist pisiasja, riibus kapiservalt näpuga tolmu ja ütles kuulsa fraasi: «Hm! Tegemist on olnud professionaalidega. Tegutsetud on kinnastes.»
Ma ei mõistnud ikkagi, kas meie peame tegutsema kinnastes üksnes seetõttu, et tõestada oma professionaalsust? Miks me ei võiks lihtsalt minna linnapea Ubakivi juurde ja pakkuda järve puhastamiseks abi?
Einar naeris veelgi. «Lihtsalt võib üksnes osta sidruni -- selle, mida tee sisse pigistad --, mähkida taskurätti ning öelda pangas, et laduge kassa kähku kotti, vastasel korral tõmban splindi välja... Ise tahad olla veel Heinaste spetsialist... tuleta meelde, kellele rannahoone erastati kolm aastat tagasi?»
Sulgesin targu suu, et Einar ei kuuleks helipea krõpse tühjalt ringleval kõvakettal. Mulle meenus üksnes fakt, et Andris Tamme linnavalitsus oli üritanud kompleksi erastada umbes kolmesaja tuhande krooni eest ning mitte keegi ei olnud soovinud osta kahekordset supelhoone kasti, mille esimesel korrusel töötas baar «Suurjärve» ja teisel korrusel resideeris vetelpääste ning lagunesid riietuskabiinid; pealekauba saanuks ostja paadikuuri ja roostetanud vesijalgrattaid. Muidugi, kompleks põdes juba pidali silmnähtavat faasi. Tõenäoliselt pärinesid supelhoone põrandalauad vale kuufaasi ajal langetatud puust, nad vetrusid jalge all ning murdusid, kui sa mööda talasid ei kõndinud. Vetelpäästja esimene abi, minu koolivend Heino vajus läbi põranda ja sai naela kintsu; ent eks ta olnud ise süüdi, kui võimsa binokliga üksnes rannavorme silmitses.
Igat masti veidraid jutte meenus mulle, sealhulgas memoraat viiest vesirollerist kihutamas korraga Suurjärve sogasel pinnal. Kahju, et ma ise sündmuse tunnistajaks ei olnud, vaevalt, et kolme omaaegse ookeanihiiglase, liinilaeva «Queen Mary», «Queen Elizabeth'i» ja «Normandie» üheaegne nägemine New Yorgi sadamas mind enam põrpinuks.
«Ma ei tea,» tunnistasin viimaks. «Kas mingid kandid?»
«Kaerad kandilised, kesvad keerulised,» hüppas Mark tuppa nii, et ma võpatasin. «Kui te kõnelete Heinaste supelhoonest; siis palun -- mitte sel hilisel õhtutunnil, mil koerakoonlane ragistab võsas ja läbi Pauluse surnuaia viimasele rongile ruttaja peab kuulma, kuis kotimees nahistab nailoniga. Taeva päralt, mitte sel hilisel õhtutunnil!»
«Tjah, me oleme uurinud tausta.» Einar tuiutas mind mornilt. «Ubakivi kas ei uurinud või on tal absoluutselt pohhui, vabanda mind. Kolm aastat tagasi, peale Andris Tamme viljatuid ponnistusi müüs uus linnapea supelhoone üsna varsti aktsiaseltsile «Relax». Väidetavalt seistmekümne tuhande krooni eest, ent kes teab, kas nii pisike raha riigi- ja linnakassasse jõudnud on?»
«Nimetatud aktsiaselts on tihedais sidemeis pandimajaga «Hõbekuul»,» napsas Mark jutujärje. «Ei, ärge vaadake mind nõnda, mina pole nende ristiisa! Ma mainiksin pigem kodanikke Kirillovi, Nutsubidzet ja last but not least kodanik Viktor Kooti, kes on olnud tihedais sidemeis nüüdseks paguluses -- või teises ilmas, kes teab? -- redutava Mihhail Gorbatshoviga. Selle Gorbatshoviga, kelle maja juures «Tipa-Tapa» poe vastas paar aastat tagasi tulevahetus toimus ja keegi vististi tõesti ära tapeti...»
«Ma tean täpselt,» sekkus Einar. «Gorbalt taheti auto ära ajada. Kaks härga tulid autojuhi juurde ja panid noa ribide vahele. Autojuhil oli teine püstol püksis, tegi, nagu otsiks võtmeid ning lasi läbi reie kõrvalistuja maha. Teine mees pani punuma, autojuht kõmmutas küll järele, aga proovi välgumihklist liikuvat objekti tabada!»
«Ära usu linnarahva jutte,» vangutas Mark pead. «Kes nüüd nägi ja kes nüüd teab, kuidas kõik täpselt juhtus. Ja kuna tundmatuid nimetajaid on meie teel liialt palju, tuleb teha luuret; ja alles seejärel otsustame, kas tellime haubitsatuld või saadame enne lennukid välja. Oo, ja üks figuur on teil juba paigas, nagu ma näen! Meie sõber Mati Hari, ma oletan?»
«Ei, meie sõber Goldschmidt,» nähvas Einar. «Sinu puhul tuleb tõesti rakendada psühhoanalüüsi.»
«Jaa -- aga klassikalist maja mudelit sa, härra Freud, rakendada ei saa, sest ma olen laev, mis seilab seitsme maailmamere laineis, mille all lasub -- jah, sedan'd küll -- sügav põhi,» irvitas Mark.
«Annaks taevas, et lõppeks mitte allveelaev,» rudis Einar sõrmekonte.
SAATUSE SÕRM osutas meie teisele salarelvale, keda kohtasin mai alul kesklinna detailplaneeringu arutelul turuplatsil, õigemini turuplatsi ajaloolises asukohas. Vähemalt neli aastat oli möödunud sest hetkest, kui ma enda vanemat kolleegi kunstiülikooli päevilt viimati näost näkku nägin.
Aleksander H. seisis, käed seljal risti ja vaatas skeptilise pilguga, kuidas hoonete haldamise osakonna juhataja detailplaneeringut turuhoone varemetele naelutas... Üsna pea peale Eesti taasiseseisvumist oli ta töötanud pool aastat arhitektina Heinaste linnavalitsuses, seejärel tekkisid tal probleemid ja ta läks tagasi Skandinaaviasse, Storforsi kommuuni, kus ajas kuuldavasti raha kühvliga kokku. Nüüd seisis ta taas Heinaste pinnal, kauaks, ma ei teadnud; ent tema nägu sarnanes endiselt John Kennedy surematu palgega ja ma mõistsin, et temast peab saama meie nimekirja karismaatiline esinumber.
Hiilisin talle kaarega lähemale.
«Ütle, kas pole idioodid?» hüüatas Aleksander tervituse asemel, ma olin paljastatud ja minu salaplaan nurjunud. Loodetavasti mitte lõplikult...
«Idioodid?»
«Neli aastat tagasi ma kõnelesin linnavalitsuses, et tuleks alustada planeeringutega. Ubakivi võimu algul kohtusime rahvusvahelisel seminaril Tallinnas ja ma rääkisin talle ja teistele linnavalitsuse liikmetele sama juttu uuesti. Ma ei unusta kunagi, milliste kaastundlike pilkudega nad mind vaatasid! Planeering! Sa püha müristus! Detailplaneering! Nad ei saanud aru, mis imelooma ma neile pähe määrin. Generaalplaan! Ah! Meil on generaalplaan olemas... Aastast 1985 ja mis siis? Ning nüüd tulen koju, et veidi puhata ja värske pilguga ringi vaadata, ja saan kohe närvivapustuse...»
Professionaalne kretinism, mis muud. Aleksander H. oli kümnendi algul meie, arhitektuuritudengite jaoks guru, vaatamata noorusele evis ta hämmastavat haaret ja teadmisi. Tema suureks unistuseks oli jätkata Eesti 1930. aastate rahvusliku arhitektuuri arengut. Ma võisin mõista ta nördimust, silmitsedes tähelepanelikumalt turuhoone seinale ülesriputatud «Laidoneri tänava ja turuplatsi detailplaneeringut». Planeering eiras ilmselgelt ajalugu, varemtehtut.
Laidoneri tänav on Heinaste peatänav ja ühtlasi ainus äritänav. Sajandi algul ühendas ta kaht linna algidu. Sadamat, mille kõrvalt jooksis läbi postimaantee ja kus seisid postijaam ja kõrts, ning vastvalminud raudteejaama ja selle ümber kujunema hakanud asulakeskust. Kaks aastat enne sõda andis president paljudele alevitele Eesti omariikluse kahekümnenda aastapäeva puhul linna staatuse, nende seas ka Heinastele. Et linn linna moodi välja näeks, sai Laidoneri tänav esimesena Heinastes asfaltbetoonkatte. Huvitav, kas toonane linnavalitsus säärase varjatud sihiga Heeringa tänava Laidoneri tänavaks ümber nimetaski? Ametlikult põhjendas linnavalitsus tegu vajadusega võtta peatänavale sündsam nimi, mida toetas nimede massiline eestistamiskampaania ja keeleuuendusliikumise üldine ideoloogia, mis kutsus teoses «Eestlasele eesti nimi» juba 1920. aastatel tõepoolest halvakõlalisi ning niru tähendusega nimesid, nagu näiteks «Plärts» ja «Päts» välja vahetama.
Autosid oli Heinastes linnaks saamise momendil kaheksateist tükki, neist üheksa veo- ja seitse sõiduautot ja tuletõrjeseltsi paakauto. Kujutan ette nende omanikke tähtsate nägudega mööda peatänavat edasi-tagasi sõitmas.
Raudteejaama lähedusse rajasid eluaseme nooblimad kodanikud, reederid, advokaadid, fotograaf, arst, kirikuõpetaja. Laidoneri -- või ajaloolist tõde silmas pidades -- Heeringa tänava teise otsa hakkasid kerkima talumeeste ja kaupmeeste majad. Peagi algas lahing turu nimel. Kas kala, viljade ja elajasaadustega kauplemine peaks jätkuma raudteejaama poolel või pigem sadama poolel, muutus peamiseks poliitiliseks küsimuseks ning vähemalt üks mees lennutati alevivolikogu istungiteruumi aknast vale seisukoha toetamise eest välja.
Uued valimised võitis turu üleviimist pooldav koalitsioon ja nii sündiski. Peale sõda valmis uuel platsil toekam turuhoone ja vaatamata sundkollektiviseerimisele ja kogu maa kolhoseerimisele jätkus turul vilgas kauplemine -- kuni Andris Tamme linnavalitsus otsustas rajada hiiglasliku modernse turuhoone, mille teisele korrusele tulnuks ostukeskus ja kohvik.
Tegelikult kukkus Tamme plaan välja kui turu varjatud, sihikindel likvideerimine. Vana hoone lammutati, sellest säilis vaid üks tiib taara vastuvõtuks ja keset turuväljakut kerkis seda poolitav ja linnaruumi sobimatu colosseum. Arusaamatul ning segasel moel jäi ehitamine pooleli -- kindlasti mitte seetõttu, et Aleksander H. ära läks. Linnaarhitekt -- mis veider situatsioon -- oponeeris ehitisele niigi.
Ubakivi planeering kujutas endast lõplikku perversiooni. Selle detailplaneeringu kohaselt tulnuks kogu turuplats hoonestada. Nurga peale nägi planeerija ette purskkaevu, mis oleks ilmestanud suure hoone «kirik, büroohoone, elamu vms.» fassaadi. Samasse kerkinuks uus bussijaam ja postkontor, turuhoone müüridest saanuks müürid tervisekeskusele ja baarile. Ja turg? Pisikene turuplatsi tänav oleks liiklusele suletud ja kaetud plaatidega, kauplemiseks nägi planeering ette kolme puldantelgi püstitamist. «Tsirkuseartistide laager,» turtsus Aleksander. «Ma ei mõista -- kust kurat võtab linn raha, et sääraseid objekte püstitada? Erakapitali pole ju tulemas, või oled sa kuulnud viimasest põrutavast uudisest, nagu oleks Bill Gates otsustanud rajada Heinastesse Silikoonoru Vol. 2? Appi, ja misasi veel too on?»
Aleksander H. sihtis väriseva näpuga kellatorni eskiisi, mis pidanuks kerkima raudteejaama-esisele väljakule purskaevu asemele.
«Aleksander, sa oled muutunud puristiks,» nöökisin. «Tuleta meelde, et pariislased süüdistasid Gustave Eiffelit Marsi väljaku, õigemini terve Pariisi vaate solkimises, kuna tema projekti järgi maailmanäituseks püstitatud jabur metalltarind paistis igale poole kätte. Torn olekski lammutatud ja oli ta ju ajutine, ent raadioajastu päästis torni, mille tipp sobis suurepäraselt ringhäälinguantenni kandma. Ja tänapäeval -- volaa -- ma ütlen Moskva, sa mõtled Kremlit; ma ütlen Washington, sa mõtled Valget Maja ja Kapitooliumi; ma ütlen London ja sa mõtled Big Beni ja Tower Bridge'i -- ning ma ütlen Pariis ja sa mõtled Eiffeli torni.»
«Hea Aivar. Lääne-Aafrikas on üks riik, mille juhid on palunud seda nimetada République de Cote d'Ivoire. Tõlkes tähendab see Elevandiluuranniku Vabariik, nagu teda varem kutsuti. 1960. aastast, arvan, on katkematult riiki valitsenud Houphouet-Boigny -- kui ta veel surnud ei ole. President Boigny viis pealinna Abidjanist kõrbesse, enda kodukülla Yamoussoukrosse. Igati tervitatav regionaalpoliitiline samm, kas pole? Ta lasi ehitata kodukülla Vatikani Peetri kiriku koopia. Kui ma ütlen Yamoussoukro, kas sa mõtled Peetri kirikut? Sa ei mõtle mitte midagi, parimal juhul kerkib su silme ette lohutu vaesus.»
«Nojah, ma saan aru, et isegi kui me ehitaksime Heinastesse originaalist kaks korda suurema Eiffeli torni, jääksime me heinastlasteks,» õrritasin edasi, kuivõrd vihast seltsimeest oli nauding jälgida ja mu peas võrsus Aleksandri hõivamise uus taktikaline skeem. «Aga miks mitte midagi originaalset? Tehno!»
Aleksander jõllitas taas kellatorni eskiisi. Ja-jaa, neljateistkümne meetri kõrguses tornis tundsin ilmeksimatult ära Varbergi sõpruskommuuni kingituse, millest «Heinaste Hääl» hiljuti kirjutas. Varberg kinkis Heinastele konteinerkatla, masuudihoidla ja korstna. Sestsamast korstnast oli tundmatu arhitekti mõttetöö loonud kellatorni kehandi. Ülesse, päris tippu pidanuks tõstetama bigbenilik nelja ilmakaarde sihtivate sihverplaatidega kell, mille katust ehtinuks terav varras ja männikäbi nakitsev orav. Teritasin pilku, ent ma ei saanud väga täpselt aru, kas orav klammerdus varda külge või pidi saama vardasse torgatud.
Rääkisin korstnast Aleksandrile, kes puhkes salierilikult naerma. «Roheline mõtteviis -- tore, ülitore. Kas sa tead, et Läänes on tõsiseks probleemiks vanad autokummid, tühjad tetrapakendid ja tarvitatud zhiletid? Teeme Ubakivile ettepaneku neist miskit kombineerida. Püstitame kesklinna kummitoa! Või sadamasse suure kummist majaka, kuulsa maailmaime koopia, mis sümboliseeriks ühtaegu nii valgustustajastu ideede sulandumist postmodernsusesse kui ka motoriseerumist. Volvo, ergo sum ehk «veeren, tähendab, olen olemas». Võib-olla näitaks «BBC News» meid rubriigis «No comments» viisteist sekundit?»
Tss, manitsesin Aleksandrit, kuna linnapea oli väljunud varemete varju pargitud «Volvost» ja tuli rahvahulga -- tähendab, meie suunas. Lisaks meile jälgis toimuvat rohekaskollasele rattale toetudes koduloouurija, keda Kefiirionuks kutsuti; üks Sütevaka Gümnaasiumi õpetaja; vanem abielupaar ja mõned juhuslikud möödakäijad ja mõned muidu logardid, kel polnud kahju kulutada elust mõni minut demokraatliku arutelu arendamise nimel.
Ja me ei pidanud pettuma, nähes linnapead elusast peast. Avalikel üritustel käis ta harva, linnas liikles üksnes autoga, kuigi kodust jõudnuks ta tööle jalutada igasuguse ilma korral kümne minutiga. Mulle näis, et ta kartis inimesi, kes võivad esitada ootamatuid küsimusi või endisele näitlejale mitte aplodeerida tema elu ühes pikimas rollis. Ta astus meie ette pikal, mõõdetud sammul, justkui tahtnuks teada turuhoone müüride pikkust; valge pehme sall keritud mitu tiiru ümber kaela ja lai panamakübar peas, tõstis ühe jala betoonblokile ning köhatas.
«Kui palju te planeeringu eest maksite?» esitas Aleksander H. ketserliku küsimuse, mis kajas turuväljakul vastu nagu ühiselamu viiendalt korruselt visatud vett täis kilekoti lõhkemine asfaldil. Meie, eestlased, võime jääda koju, kasta potililli ning kas piiluda kardinapitsi vahelt tänaval jalutavaid inimesi või hiilida ise pimedal tänaval olles ribikardinate vahelt tuppa; me võime kiruda võime, nagu me oleme kirunud kaheksasada aastat; me võime stoilise rahuga lohistada mõisa köit ja kui kedagi nägemas pole, selle ahvikiirusel kokku kerida ning vankrile visata -- aga sääraseid küsimusi avalikul koosolekul me ei küsi, kui me just nõnda peksasaanud ja kibestunud pole, et oleme kaotanud igasuguse häbi- ja autunde, või kui me just välismaalt ei tule.
Linnapea silmamunad keerlesid tumedate prilliklaaside taga ja ta rind kerkis, nagu oleks ta valmis hüüdma: «Andke mulle toetuspunkt, ja ma tõstan üles Maa!»
Turuhoone müüril kõhutas turd konn, jälgides tähelepanelikult toimuvat. Pilgutasin konnale silma -- tõstetagu meid üles või mitte, Aleksandrist saab asja -- ja kujutage ette, konn pilgutas vastu.
(Järgmises osas: Kohtun konna, admiral Pitka ja linna-isaga. Mark näeb mahajäetud Kuivaste lennuväljal jubedusi.)
[