Eloan oli Berdookia Khaaniriigi Guulide dünastia viienda valitseja Hogmondi tütar. Veel oli ta riigi kõige ilusam tüdruk. Ilus nagu armastus ise -- nii temast räägiti ja vahest ka lauldi. Kosilasi... nojah, neid ju oli, aga Hogmond ei kiirustanud laulatusega. Sellisele iludusele oli tarvis suurkhaani soost kaasat. Eloaniga on talle avatud kõik võimalused maailmas ja vähema kui suurkhaani Tharantose pojaga ei kavatsenud Hogmond leppida. Eloan oli isa sellise poliitikaga väga rahul. Miks?
Kas ei tahtnud ta kogu maa valitsejannaks saada?
Vaevalt. Ta ei mõelnud sellele eriti.
Õieti ei mõelnud ta oma kahekümnendast sünnipäevast alatas eriti üldse. Ja kui mõtles, siis lossist versta kaugusele jäävale rannale -- sellele, mida linnast, sadamast ja lossist lahutas tihe metsaviirg ja mille liivane mereäär oli ediktiga ligipääsetav ainult khaaniperekonnale endale.
Veel mõtles ta -- niivõrd, kui seda mõtlemiseks saab nimetada -- noorele meremehele Rigvinorile.
Iga kord, kui Rigvinor oli Berdookias, hiilis ta salaja rannale, kohtas seal Eloani ja...
Nojah, nad olid armukesed.
See oli sedasorti nooruslik armastus, mis ei hoolinud millestki muust kui armastusest, oli selle üle uhke ja ülbe ja nautis kõiki väljakutseid, mida tema keelatus esitas. Aga mõlemile oli see midagi esimest tõelist, koos kõige selle juurde kuuluvaga. Kõik oli omal kohal -- kuuvalgus; saladus; vältimatu lahkuminek pärast kirgliku ööd; õrnalt vastu kaldakivisid loksuv merevesi... Romantika. Aga nad armastasid teineteist ikka päris tõsiselt. Ja nende kehad ei teinud sellest saladust.
Nad kohtusid alati ja ainult seal rannaribal, mujal polnud nende jaoks kohta. Nad ei hoolinud, et nende riided ja seejärel seljad said liivaseks; nad ei hoolinud, et sellel kõigel ei saanud olla rahulikku lõppu. Nad uskusid, et neile on avatud kõik võimalused maailmas, et armastus ise kirjutab ette kõik vajaliku. Jah, Eloan oleks olnud nõus Rigvinoriga põgenema, kui oleks olnud, kuhu põgeneda. Kuid ta lootis, et kõik saab korda ka ilma selliste melodramaatilitse abinõudeta.
Igatahes, praegu oli ta noor, oma ilu kõrgpunktis, ihkas ja tahtis seda poissi. Ja siin ta oli! Tagasi jälle mõnelt pikalt reisilt, tugevam ja kirglikum kui iialgi varem. Armunum kui iialgi varem.
Nad lebasid alasti ja õnnelikuna rannaliival, kuuvalgus maalis nende kehasid, suveöö ise ammutas oma romantikat nende armastusest. Kui nad olid puhanud, alustasid nad jälle. Homme pidi Rigvinor taas lahkuma, kaubareisile saladuslikule Ramadase saarele.
Eloan ei teadnud, miks ta äkki silmad avas. Tavaliselt ta ei teinud nii, kui Rigvinor... Aga nüüd ta avas silmad, kergitas ennast pisut ja jäi vaatama mere poole. Mingi seletamatu tunne... või oli see hääl? Kala?
«Oota, Rigvinor... Ma kuulsin midagi!»
«Mida, kallis? Sina olid ainus, kes siin häälitses.»
«Ei, keegi oli veel.»
Ta kergitas ennast veel, lükkas poisi hõõgava keha enda pealt ja nägi... Silmanurgast, viivuks, aga nägi... Midagi sulpsatas vette tagasi, midagi või kedagi, kes oli ennast püüdnud varjata, kes oli neid vaadanud. Aga ta nägi seda, teda. Ilmselt Eloan karjatas. Kui Rigvinor ennast ümber pööras, oli saladuslik pealtvaataja juba kadunud. Kuid meremehe teravad veega harjunud silmad tabasid kerge lainetuse, ringid veepinnal. Keegi oli sukeldunud.
«Mis see oli, Rigvinor?»
«Nägid sa teda?»
«Vist. Ma ei tea, pole kindel. Midagi rohekat, nagu oleks olnud juuksed. Ja nägu... Jah, ma arvan, et ma nägin nägu.»
Rigvinor ohkas, tõmbas liivalt oma mantli ja kattis sellega enda ja tüdruku.
«Siis oli see tema,» ütles ta viivu pärast.
«Kes?»
«Merineitsi. Ma olen teda varemgi näinud.»
Eloan tõmbus armastatust eemale.
«Merineitsi? Sa tunned merineitsit?» Ja tema hääles lõlas kõige siiram ja ehedam armukadedus.
«Rahune. Ma ei tunne teda. Ütlesin ju ainult, et olen teda varem näinud. Või vähemalt ma arvan, et see on seesama.»
«Kus sa teda näinud oled?» küsis tüdruk umbuslklikult.
«Merel, kus mujal? Muidugi pole ma alati kindel olnud, kas see ikka on merineitsi. Räägitakse, et kunagi oli mererahvast palju rohkem olnud. Mõned ei usu üldse, et nad kunagi olemas on olnud. Aga... aga mina olen teda näinud.»
Tüdruk rullus taas poisi haardesse ja tõmbas mantli tihedamalt ümber.
«Kus merel?» küsis ta. «Räägi mulle!»
«Lihtsalt merel. Mõnikord, kui ma olen tekil üksinda, olen näinud vetest kerkivat üht roheliste juustega pead. Naisepead... Nojah, ta vaatab mind. Vahest olen mõelnud, kas ta mitte ei saada mind. Ma pole sellest kellelegi rääkinud, aga keegi teine pole ka öelnud, et oleks merineitsit näinud.»
Eloan sasis käega Rigvinori juukseid, tõmbas ta pea endale lähemale ja sosistas talle siis hammastega poisi kõrvalesta hammustades:
«Aga kust ma tean, et ikka veel merineitsi on? Äkki on ta ka mõnikord laevatekile roninud?»
«Jäta! Sa ju tead, et ma ei...»
«Jah, ma tean. Aga kust ma tean, et keegi sind samamoodi ei armasta kui mina?»
Varsti läksid nad rannalt ära. Eloan pidi lossi naasma ja Rigvinor kaptenile raporteerima. Ramadas oli kaugel ja ohtlik -- mehed pidid olema värsked ja puhanud. Puhkasid nad tavaliselt hästi -- seda oli kuulda laevakaaslaste juttudest kõrtsitüdrukutega nauditud armastusest. Rigvinor pidi endale tihti keelde hammustama, et mitte hüüatada, et need ostetud poosid pole pooltki sellest, mida tema ja Eloan...
Aga ta ei saanud.
Laev lahkus koidikul. Rigvinor lootis, et Eloan seisab aknal, nutab ja lehvitab talle.
Eloan seisis aknal, nuttis ja lehvitas talle.
***
Khaanilossis elas üks vana naine -- Olga oli ta nimi. Kui Eloan oli noor ja ilus nagu armastus ise, siis Olga oli vana ja kole nagu surm. Ometi oli Olga ainus, kellele Eloan oma armastusest söandas rääkida. Olga oli olnud kunagi Eloani ema amm. Ta oli alati lossis elanud. Alati. Nüüd oli Olga pensionil, ootas surma ja nautis viimaseid hetki Eloani kasuvanaemana. Eloan ei mäletanud oma ema -- ta oli surnud ammu. Aga Olga mäletas Eloani ema Elöhinat ja jutustas talle lapseeast peale lugusid tema emast. Olga oli muutunud Eloanile ema, vanaema ja kõige usalduslikuma seltsidaami vahepealseks. Ja alles siis, kui Eloan kohtas Rigvinori ja armus temasse, sai ta aru, et armastab Olgat. Varem oli ta oma kiindumust vanasse naisesse pidanud millekski nii loomulikuks, mis on alati olemas ega vaja enda lahtiseletamist. Armastus tõi kaasa arusaamise armastusest. Eloan armastas Olgat, usaldas ja uskus teda.
Nüüd nuttis ta vana naise põlvedel ja anus nõu, abi ning lohutust. Ta sai neid kõiki.
«Ojaa, meremehed on tõelised mehed,» sõnas Olga õrnalt tüdruku pead silitades ja tema hääles kõlas seletamatu igatsus. «Nad ei tule küll alati tagasi, aga see on nende juures ka ainus viga.»
«Rigvinor tuleb tagasi. Ta lubas!»
«Kas Kol-Derath seda ka lubas? Meremehed armastavad kirglikumalt kui harilikult mehed, aga merejumal armastab neid veelgi suurema kirega. Mõnikord nad lihtsalt ei tule tagasi. Aga ma usun, et sinu armastus teeb Rigvinori õnnelikuks. Ma isegi tunnen seda.»
«Mis meist saab?» küsis Eloan läbi pisarate. «Siis kui ta siin on, on kõik hästi. Ma ei muretse millegi pärast. Aga kui ta on läinud... Isa ei lubaks iialgi...»
«See on sinu enda teha, mitte sinu isa!» ütles Olga kindlalt ja tõmbas tüdruku pea lähemale.
«Kui see on tõeline armastus...»
«Jah, on! Mittetõelist armastust pole olemas!»
«Siis pead sa seda oma õnneks kasutama. Tõeline armastus antakse inimesele ainult üheks korraks,» ütles Olga kähisev hääl, kui temagi silma pisarad valgusid. «Kui sa usud, et nüüd oled sa Tema leidnud... Siis, teist võimalust sul enam ei tule. Usud sa?»
Eloan ei vastanud.
«Sa oled noor ja ilus, Eloan,» jätkas naine. «Ja sul on armastus. Sa ei tohi seda käest lasta! Mina kunagi lasin. Ja sellest ajast pole ma siit lossist lahkunud... Kuhu mul minna oligi! Armastuses on kõik vahendid lubatud, Eloan, kas kuuled! See on antud ainult sinule ja ainult korraks. Ja sa ei tohi kahelda.»
«Ma ei kahtle milleski! Ma armastan ainult Rigvinori.»
«Jah, ma tean. Tean, et oled maitsnud armastuse vilju teistegagi...»
Hoolimata oma nutust Eloan kahvatas. Sellest polnud ta kunagi julenud Olgale rääkida!
«Kuid seda enam tunnen sinus praeguse kire lõpmatust... See kõik oli varem. Armastuses on kõik vahendid lubatud. Kõik võimalused maailmas. Kui sa usud, et Rigvinor on ainus Tema ja Tõeline, pead sa julge olema, ega milleski kahtlema.»
Kaua istus Eloan veel Olga kambris ja kuulas lugu vana naise armastusest, mis lõppes surma, õnnetuse ja mittemillegagi. Olga oli samuti olnud noor ja ilus. Aga ta ei kasutanud oma armastust õnne nimel. Ta oli olnud uhke ja upskas, lasi õnnel sõrmede vahelt libiseda.
«Armastuses, Eloan, on kõik lubatud! Kõik! Kõik vahendid maailmas. Kasuta neid!»
Ka Olgal olid kunagi kõik võimalused maailmas. Ta lõpetab unustatud ja üksiku ammena Hogmondi lossis. Maailmal on tema jaoks nüüd ainult üks võimalus.
***
Tavaliselt tullakse Ramadaselt soolalõhelastiga tagasi enne sügisesi torme. Sedapuhku jäid nad aga juba minekul tormi kätte ja «Caali» veetis sadama dokis parandusteks nädala rohkem kui kauplemiseks tarvis.
Nad palusid Yarlaid, Kol-Derathi ja teisi jumalaid, et nad kogunevad pilved laiali ajaksid, sest tagasi minema nad pidid. Järgmised sügistormid on veelgi hullemad. Ramadasel ei sallita eriti võõraid, pealegi lähenes seal ohverduste aeg ning religioosne fanatism, mis saareelanikke sügise saabudes valdab, ei huvitu eriti sadamarahust...
Tagasiteel tuli torm läänest, oli karmim, julmem ja surmavam kui tavaliselt. See oli sedasorti torm, mis ei hooli laevameeste oskustest, vaid mängib õnnega. Kui sa haistad teda varem, jõuad purjed kokku rehvida, jõuad tema eest pakku... Kui sul on õnne... Neil ei olnud.
Kui märatsevad lained juba mehi mastidest alla rebisid, kui kapten Vorstak kramplikult roolirattast kinni hoidis -- ookeanipühitud tüürimehe asemel -- ja karjus, et ta ei anna oma laeva merehulgustele, mõtles Rigvinor Eloanile.
Kas nii peabki kõik lõppema? Lihtsalt üks torm... ja ongi kõik? Et tuleb laine, pühib su laevalaelt ja edasi ei tule enam midagi.
Laine tuli, pühkis ta laevalaelt aga... edasi tuli veel midagi.
***
Läänekaare tuuled tõid Berdookia randa hirmsad rajud, kuid ei sõnumeid «Caali» saatusest. Närvilised kaupmehed käisid iga päev sadamas, ootasid, lootsid.
Keegi ootas «Caalit» veel, keegi, kes ootas, lootis ja armastas. Eloan aga ei saanud käia sadamas. Ta istus murest murtuna lossiaknal, kuni ootus kadus ja jäi ainult lootus ja armastus. Sügistormid möllavad Berdookias kaua, kuid ei too siia jääd ega lund nagu juhtuvat sel ajal põhjas. Seal kortsutavad külmad hingused sügiseste tormide raevukad lained jäistesse valgudesse. Ja Radamas jäi põhja. Veel ükski laev polnud siiani Radamasele talvituma jäänud...
Aga sügis tähendab Berdookia sadamale seda, et siia ei tule enam kaua ühtegi laeva. Kui «Caali» nüüdseks naasnud ei ole, ei tule ta enam kunagi, otsustasid kaupmehed, kirjutasid saabumata jäänud soolalõhe kahjude lahtrisse ning läksid kindlustusagente kiusama. Ent Eloan ei saanud Rigvinori lihtsalt maha kirjutada ega minna nõudma kahju hüvitust.
Aga ta läks ikkagi.
Berdookia viljakatest metsadest ja tasandikest kaugele itta jäävad Korgorathi mäed oma teravate tippude ja hirmsate kuristikega. Vähe rändurile sobivaid teid läbivad mägesid, kuid tavalised rändureid seal ei käigi. Korgorathis käivad palverändurid. Kunagi, siis kui inimesi veel maailmas ei olnud, olevat Korgorathi kõrgeimal tipul Getmannel sündinud viimase draakoni ja viimase titaani ühendusest Yarlai -- tiibadega lohepeaga hiiglane, kes nägi, et maa oli liiga tühi ja lendas Igaviku Isanda juurde. Ta ütles, et pärast draakonite ja titaanide väljasuremist jääb maal nagu elu väheks. Igaviku Isand oli Yarlaiga nõus ning raius ta mitmeks tükiks. Tiivatükkidest valmistas ta linnud; sisikonnast roomajad ja putukad; kätest ja jalgadest mehed ning naised; karvadest karud ja muud loomad... no ja nii edasi. Millistest osadest täpselt midagi loodi, teavad ainult preestrid ja täielikult mitte nemadki. Puuduvate teadmiste otsimisel korraldavad nad riitusi, milliseid usuvad neid ühendavat Igaviku Isandaga. Kas nad kunagi kõik välja selgitavad... kes seda teab? Aga ehk siis saavad nad lõpuni kirjutada Loomise Raamatu, mis juba aastatuhandeid aina täieneb ja ikka veel pooleli on. Ühte aga usutakse kindlalt -- Yarlai ohverdas ennast elu sünniks, lasi ennast tükkeks raiuda, et inimkond, loomad, putukad, kalad ja kõik ülejäänud loodud saaksid. Yarlai oli suuremeelne ja üllas, Yarlai oli ju jumal. Tal olid kõik võimalused maailmas, et ise selle valitsejaks saada, sest peale tema isa ja ema surma ei jäänud ju ühtki teist elusolendit. Tal olid kõik võimalused saada kõige isandaks aga tema... tõi ennast ohvriks. Aga kui Igaviku Isand nägi, et elusolendid maal üksi on, saatis ta sinna veel mitu jumalat juurde. Üks neist oli Kol-Derath -- merejumal. Ja siis oli veel Farlik, kes kadestas Yarlai saatust, põgenes Igaviku Isanda juurest ja hakkas tema loodudt hävitama. Igal juhul oli igas elusolendis midagi jumalikku ja Yarlailt päritut. Getmanne ja selle ümbrus oli aga pühakohaks, kuhu palverändurid ikka teel olid.
Hogmondil ei olnud tütre rännulemineku vastu midagi -- oli ju Eloanil käes lõpuks meheleminekuiga ning palverännak Getmannele -- sellele viljakuse ja sünni sümboli mäetipule -- oli igati kohane. Paljud neidised rändasid sinna enne abielusängi minekut, palvetasid Yarlai ja Igaviku Isanda poole, lootes endast leida ja anda samapalju elu kui Yarlai kunagi.
Palverännak Getmannele oli komme, traditsioon ja Hogmond ei keeldunud.
Aga Eloan ei läinud hoopiski Korgorathi mägedesse Getmanne tippu.
Sadakond aastat tagasi oli Guulid kibedas vaenus Bulattidega. Guul ja Bulat olid ju vennad, mõlemad legendaarse Ishaili pojapojad. Aga troonile tahtsid mõlemad. Guul oli vanem, aga Bulat rohkem kiindunud maagiasse. Kõik Berdookia võlurid asusid Bulati võitlusesse. Aga olid olnud kibedad põuaastad ning rahvas ei sallinud eriti käpardlikke võlureid. Ja viimastel ei lastud selgitada, et võlukunst just alati vihma ei suuda manada, midagi peab jääma ka jumalatele... Aga võlureid ei kuulatud ning Bulat sai tugevalt lüüa. Pärast seda kihutati kõik võlurid Berdookiast minema ja maagiakunst keelati ära. Selgus, et riik elas ilma maagiata kah päris hästi.
Aga ikkagi jäid rahvasuhu legendid, et kusagil kaugel üle Korgorathi mägede, seal kus elavad kentaurid ja muud veidrad olendid, keda preestrid kuidagi ei suutnud Loomise Raamatusse kirjutada, et seal on võlurid veel elus ning oma maagiakunsti edasi arendanud.
Võlurid olid keelatud, aga neist räägiti. Salaja, vaikselt, aga räägiti. Võlurid ei pidavat miskiks Yarlaid, tema ohverdust ega preestrite püüdlusi.
Eloan ei julenud kellelegi sõna poetada oma reisi tegelikust eesmärgist. Ta võttis kaasa oma neitsiorja ja kaks eunuhhist vahisõdurit. Kui Getmanne tipp paistma hakkas, jättis ta nad ootama, sest palverännakule mindi üksi.
Üksik tütarlaps ületamas Korgorathi, minemas maale, millest puudusid kaardid, rändamas maagide juurde... Eluohtlik teekond? Muidugi!
Aga ta jõudis kohale.
Kentaur Drihtogonis -- vana ja heasüdamlik hulkur, nagu ta oli -- leidis tüdruku poolkülmununa mäekurust ja viis ta võlur Stanovoldi juurde.
«Khaanitütar, mõelda vaid,» kuulis Eloan kentauri omaette pomisemas, kui nad võluri aasadele ratsutasid. «Terve maailm on tema ees valla, kõik võimalused... Aga tema ronib siia Stanovoldi juurde ja mingi meremehe pärast. No on alles ajad...»
***
Rigvinor ärkas, õigemini toibus minestusest. Ta ei mäletanud midagi, kuidagi rääkisid tema külmunud ihuliikmed talle millestki külmast, märjast ja libedast.
Aga ta oli elus, ta lebas kividel ja kuulis laulu.
Laulu, mis ei kõlanud üheski Rigvinorile tuntud harmoonias, ei olnudki nagu ainult laul... aga ometi oli see laul.
Merineitsi lamas selili rannakividel, käed pea all, soomustega kaetud kokkukasvanud jäsemed merevette lükatud ja laulis.
Mõne päeva möödudes sai Rigvinor aru, et merineitsi nimi oli Lhulahantlekinlekhlustina; et laul oligi tema keel; et nad asuvad üksikul kaljurahnul keset ookeani millelt niipea ta ei pääse ja et toores kala maitseb päris hästi.
«Caali» oli uppunud ja ainult Rigvinori oli Lhu (nii hakkas mees merineitsit kutsuma) päästnud. Oli päästnud, kuna oli Rigvinori ammu armunud, lootusetult ja jäägitult. Oli teda alati mööda merd jälitanud ja jälginud, lootnud ja oodanud. Loomulikult oli Lhu ka jälginud kõike, mida nad Eloaniga teinud olid.
Ta oli hakanud Lhu laulu mõistma, see polnudki nii raske, kui arvata võis. Ta rääkis Lhuga, mõistmata, kuidas tüdruk temast aru sai, aga kuidagi ta sai.
«Miks sa mind siia tõid, Lhu?»
«Aga kuhu siis? Sa vee all sured.»
«Maale -- seal on minu kodu. Ma ei saa siin elada... sinuga.»
«Aga mina kuival elada ei saa. Aga sinuga olla tahan. Nii nagu sina Eloaniga maal.»
«Vaata, Lhu. Ma olen sulle muidugi väga tänulik, et sa mu päästsid. Või... seda on raske sõnades öelda... Sa päästsid mu elu... Kui mitte sina, oleks ma uppunud. Ja ma olen sulle tänuvõlglane. Ükskõik, mida sa palud, ma teen. Aga siin rahnul ma suren. Aeglaselt suren igatsusse, külma, janusse ja kunagi nälga, sest toorest kala ei saa igavesti süüa. Ja ma ei saa sinuga nii nagu Eloaniga... mida sa ilmselt pealt nägid...»
Aga tegelikult ei olnud Rigvinor selles väga kindel. Lhu jalad oli kasvanud soomustatud kalasabasse, kuid ülevalt oli ta nagu harilik naine. Ja väga ilus naine. Ning kalasaba ei hakanudki tegelikult väga puusadest, pigem pisut pealtpoolt põlvi... Kui päike välja tuli ja Lhu rohekas nahk kiirtevihus sillerdas, kui ta saladusliku näo mehe poole pööras ja oma kummaliskaunis keeles talle laulis, kui ta graatislises poosis lebas kividel ja lainetes siugles... pööras Rigvinor tihti oma pilgu ära ja üritas maha suruda veidrat rauget ja tuttavat tunnet. Magus ja kutsuv on vastata armastusele, näidata oma tänutunnet ja rahuldada eneseuhkust. Nii lihtne, kerge ja mõnus on vastata armastusele...
Ühel päeval veeretas Lhu lainetest kaks vaati. Ühes oli soolalõhe ja teises vesi. Mõlemad vaadid olid «Caalilt».
«Lhu, see ei aita. Ma ei saa siia jääda. Kas sa ei saaks mind viia maale?»
«Jooksed minema rannalt. Kaugele ja kiiresti, ei vaata enam mere poole, ei mäleta Lhulahantlekinlekhlustinat, lähed Elonaiga. Sa ei usu minu armastust.» See kõlas kui kaunis aaria.
«Ma mäletan sind alati, Lhu! Ja ma usun sinu armastust. Aga armastusele ei saa vägisi sundida. Sa tahad mind oma vangiks teha.»
«Armastuses kõik lubatud on,» lõõritas merineitsi nukralt. «Kõik vahendid maailmas. Ainult üks kord tuleb armastus ja seda tuleb hoida.»
«Sa võid hoida oma armastust, kuid sa ei tohi mind vangis pidada! Kui sa viid mind maale, ma luban, et tulen sinuga kohtuma... sinuga rääkima. Tulen alati, niikaua kui sa soovid seda.»
«Ei ainult rääkida ma taha, armastada tahan sinuga ka.»
No ja seal nad siis jälle olid!
Kuid iga päevaga jäi Rigvinor üha nõrgemaks ja teadis, et kaua ta siin kaljurahnul enam vastu pidada ei saa.
«Ma suren, Lhu. Ma suren varsti, kui sa mind maale ei vii.»
«Siis armasta mind!»
«Kas sa siis viid mind maale?»
«Ja igatsema jään sind alati ja sina ka mu armastust nautima tuled veel kaua ja kaua.»
Selles Lhu väite teises pooles polnud Rigvinor nii kindel, aga elu eest võideldes on kõik vahendid lubatud. Elu antakse sulle ainult üks kord ja selle säilitamiseks on iga võimaluse kasutamine kohuseks.
«Lhu!»
Ta sirutas merineistile käed ja tüdruk rullus nende tugevasse haardesse. Kui Rigvinor Lhu niisket keha silitas, siis tüdruk laulis ja nuttis ühekorraga. Rigvinor ei saanudki aru, kas ta merineisti rindu suudlevad huuled olid soolased mereveest või pisaratest.
***
Stanovold ütles: «Preestrid olid Guuli poolel ja võlurid Bulati poolel. Ühed pidid jääma, teised surema. Kaks oli liiga palju. Meie kasutasime Bulatti, preestrid Guuli. Ise poleks need tossikesed teinetesie vastu kätt ealeski tõstnud... Ja sõda sai vältimatuks. Aga nagu sa isegi tead, on mõnikord kõik vahendid lubatud. Kui usud; kui tead, et endaks ja enda vastu ausaks saad jääda ainult nõnda, tuleb kasutada kõiki võimalusi maailmas. Meie kaotasime.»
Eloan lebas karunahkades sängil ja vaatas võluri hüti aknast rohumaadele, kus hulkusid kentaurikarjad. Ligi nädala oli ta palavikus soninud, enne kui Stanovoldi rohud ja joogid ta elule tagasi tõid.
«Mulle pole seda kunagi niimoodi õpetatud,» ütles ta. «Kas siis teie olite head ja nemad pahad?»
«Sulle ilmselt räägiti, et meie olime pahad?» muigas Stanovold. «Tjah, ehk on neil õiguski. Ega me väga head ei olnud. Igatahses löödi meid pihuks ja põrmuks, paljud said hukka, paljud tarkused läksid kaotsi. Preestrid leidsid, et võlurid on mingid väärmutandid, kes pole sündinud Yarlai ihust. Nende ainsaks mureks oli Loomise Raamatu valmiskirjutamine, klassifitseerimine, süstematiseerimine. Seda raamatut alustati ju väga ammu ja selles polnud sõnagi, et mõned Yarlai tükkidest loodud olendid vallanuks sellist võimu ja väge nagu meie. Me olime midagi muud ja valet, Farlikilt ilmselt ja meist tuli lahti saada. Meid ei huvitanud, kes ja kuidas praeguse elu maailma lõi, meid ei huvitanud mitte selle elu alge päritolu, vaid selle saladuste mõistmine.»
«Kas see pole üks ja sama?»
«Kas Yarlai oli või mitte -- sel pole meie jaoks mingit tähendust. Ma võin ennast muuta kentauriks, kui soovin. Loomise Raamatus pole aga kentauridest ega sellest, et üks olend ennast teiseks võib muuta, sõnagi. Järelikult pole meie Yarlaist...»
«Aga kas siis Yarlai oli või mitte?»
«Kes seda teab? On's see üldse oluline? Preestrid leidsid, et Yarlaile tuleb pidevalt tänulik olla, näidata oma alandust ja hardameelsust. Nad sirgeldasid oma Raamatusse, et esimesed Suurkhaanid tulid otse Yarlai ihust ja sestap peavad preestrid koos khaanidega alati valitsema, palvetama ja tänama. Nad tahtisd võimu! Meie tahtsime muidugi ka. Ja ilma igasuguse Yarlai kultuseta!»
«Aga kus siis teie võimed ja võlukunst pärit on, kui mitte Yarlailt?»
«Aga me ei tea ju! On ja kõik! On võlukunst siit maailmast või mõnest teisest, on ta Yarlailt, Farlikilt või kelleltki muult? Kust meie teame? Tähtis on see, mida me suudame. Kui on antud võimed, tuleb neid kasutada.»
«Ja milleks te neid kasutate?»
«Noh, praegu me taastame vanu kunste. Kunagi, kui tuleb aeg, siis...»
Stanovold ei öelnud, mis tuleb siis, kuid Eloan võis aimata.
«Ja sa ei karda seda kõike mulle rääkida?»
«Tead, meie juures ei käi eriti inimesi... Lobiseda ja vanu aegu meelde tuletada on alati meeldiv. Pealegi ei räägi sa sellest kellelegi.»
Stanovold oli vana, kuid mitte nii vana, et Guuli ja Bulati sõda mäletada. Kui Eloan seda küsis, siis võlur ainult naeris paljutähendsulikult.
«Kui ma võin end kentauriks moondada, siis...?»
Nojah, siis ta võis ju ennast kelleks tahes moondada.
«Me elame kauem kui harilikud inimesed. Ja preestrid teavad seda. Seepärast ei peagi nad meid Yarlaist pärit inimesteks.»
«Kas sa saad mind aidata, Stanovold?» küsis Eloan lõpuks. «Sa tead, miks ma tulin. Ja kui sa mind aitad... Ma võin kunagi...» ja samas ta vakatas ning hammustas huulde.
«Suurkhaani naiseks saada, tahtsid sa öelda? Ja siis võlureid tänutäheks aidata? Aga sinu meremees?»
«Ma ei mõelnud seda nii...» kogeles ta punastades. «Ma tahan Rigvinoriga abielluda.»
«Sa ei pea häbenema. Üle saja aasta pole ma näinud kedagi Berdookiast, kes oleks tulnud siia paluma. Sinu usaldus ja lootus on mulle piisavaks tänuks. Ma ei taha sinult midagi. Aga mida sa minult tahad?»
Eloan ohkas. Miks ta oli tulnud? Millele ta lootis? Kas Rigvinor oli veel elus?
«On,» ütles Stanovold.
«Ma tahan olla temaga,» ütles ta siis. «Nüüd ja igavesti.»
***
Kui Stanovold kentauri veristas, pigistas Eloan silmad ja kõrvad tugevasti kinni. Ta teadis, et nende olendite karjad elavad võlurite rohumaadel ainult selleks, et oma isandatele ohverduseks verd pakkuda. Eloan ei huvitanud, kellele ja milleks kentaure ohverdati. Ju siis nii pidi olema.
Ta ei näinud, mida Stanovold verega tegi. Eloani silmi kattis tihe villarätt. Ta kuulis võlurit mingis keeles rääkivat, ta tundis tervaid ja ebameeldivaid lõhnu, kui Stanovold midagi kentauri verega keevasse patta poetas. Siis hakkas ta teadvus vaikselt kuhugi hääbuma. Stanovoldi karjamaja jäi maha, ta kuulis kohinat, mere kohinat, lainete laksumist vastu kivisid, laulu, tundis soolakat veelõhna. Ja korraga ta teadis, et Rigvinor oli elus ja päris lähedal. Väga lähedal...
***
«Eloan?» sositas Rigvinor. «Eloan...» Aga Lhu kahkjad huuled ei vastanud, vaid suudlesid ta nägu. Merineitsi kalasaba peksis ekstaasis tugevalt vastu vett, pritsmed lendasid Rigvinori seljale. Oma jalgade vahel tundis mees, kuidas soomused ta nahka kraapisid, peaaegu veristasid seda. Lhu sile ja karvadeta ihu vastas iharuses iga ta liigutusele, täpselt nii nagu Eloan seda oli teinud. Küüned tungisid ta selga. Täpselt nii... nagu Eloan...
«Eloan?»
***
«Rigvinor?» karjatas Eloan ja viskles karunahast vaipadel Stanovoldi hütis. Poolteadvusetus seisundis tundis ta mehe keha lõhna, tundis tema käsi enda ümber, tundis teda enda sees. Hoomamata, et oli endalt kõik riided seljast rebinud, lõdvestus ta keha jumalikus naudingus ning ta pisaratega segunenud rõõmukarjatused sumbusid huultel naerusuiseks oigamiseks.
«Rig... Mu kallis Rigvinor...»
Stanovold vaatas Eloani ekstaasi kurjakuulutava muigega pealt.
***
Nad ei jõudnud rannani.
Torm tuli ootamatult ja äkki, otsekui Kol-Derathi vihahoog.
Rigvinori käed klammerdusid Lhu keha ümber, hoidisd tema rindade alt kinni, suu sosistas kõrva ergutussõnu, kuid torm oli liiga tugev. Sellise lainetusega ujus Lhu tavaliselt vee all, kust veepinna möllamine võis paista nagu tormipilvede raevutsemine taevalael. Lained pillutasid neid vahus ühelt harjalt teisele, Rigvinori hingamisteed täitusid veega ja viimane, mida ta mäletas, oli merineisti juuste hõrk aroom.
Lhulahantlekinlekhlustina ei pidanud Rigvinori haaret esiteks selleks, mis see tegelikult oli.
Koolnukrambiks.
Kui torm vaibus ja ta lõpuks aru sai, et ta rindu kogu aeg nii erutavalt pitsitanud sõrmed kuuluvad surnule, rebestas raugeva tormituule vilinat kurb, meeleheitlik ja valus ulgumine. Lhu eleegia kõlas üle mere, põrkus vastu Berdookia rannakaljusid ega vaibunud enne hommikut.
***
Et kalurid rannalt uppunud Rigvinori surnukeha leidsid, kuulis Eloan alles siis, kui ta oli oma retkelt tagasi jõudnud. Ta ei uskunud seda oma meeleheites. Rigvinor oli ju elus, veel hiljuti oli ta elus olnud, ta oli seda tundnud... ja veel kuidas tundnud...
Aga kui ta Olgale ütles, kus oli käinud ja mida läbi elanud, põrkus naine oma kasutütrest võpatades eemale.
«Võlurid,» pomises ta hirmunult. «Kuidas sa julgesid? Kuidas sa võisid?»
«Ma pidin teadma,» nuttis Eloan.
Olga tegi kolme üksteise vastu surutud sõrmega õhku viisnurgamärgi, mis pidi kaitsma kurjade vaimude ja võlurite eest.
«Sa oled neetud,» kuulutas naine siis. «Ja ära oled sa neednud ka Rigvinori mälestuse. Tema hing ei lenda enam tagasi Igaviku Isanda juurde ega ühine Yarlaiga.»
Kõigi surnute hinged lendavad peale surma Igaviku Isanda juurde, ühinevad seal oma loojasse, et leida igavene rahu. See on ainus ja lõplik tänu, mida surelik saab oma loojale pakkuda, et nii lunastada tema ohverdus. Iga naasemata hing võtab tükikese Yarlaist ja läheb Farlikile. Kui saabub Lõpp peab, Yarlai Farlikile vastu astuma...
«Rigvinor oli elus, ma olin temaga. Ja ma olen selle eest Stanovoldile tänulik. Sest tema andis mulle viimase võimaluse.»
«Ta andis sulle võimaluse teenida Farlikki,» hüüatas Olga allasurutud häälel. «See nurjatu kasutas sinu kallal musta maagiat, et teie hinged oma Isandale pakkuda.»
Eloan tõusis julgelt püsti ja võttis Olga vanadusest kortsulised põsed oma pihkude vahele.
«Ma ei tea, mida võlur tegi. Võibolla ta teadis, et Rigvinor sureb varsti. Me ei rääkinud sellest, ma pidin tagasi kiirustama. Aga ta andis mulle võimaluse nautida viimast korda Rigvinori armastust. Ja kui see oligi must maagia, siis ma ütlen, et see maagia on kauneim maailmas. Ma kasutasin kõiki oma võimalusi. Nagu sa nõudsid.»
Olga ägas.
«Sa rumal tüdruk... Armastuse nimel tohib kasutada ainult armastust, oma armastust, ei midagi muud. Sul olid kõik võimalused maailmas, sest armastus annab sulle kõik võimalused.»
«Ja ma kasutasin neid!»
«Ei! Sa kasutasid võõra maailma võimalusi... Kurjuse Jõude. Kellelgi pole õigust kasutada oma huvides teispoolsuse jõude!»
«Ma pikendasin meie armastust. Ma pikendasin oma elu ühe õnneliku hetke võrra. Ja keegi ei saa mind hukka mõista.»
«Sa oled neetud.»
«Ma pole neetud. Ma olen õnnistatud.»
Ja ta teadis seda.
***
Maal surnud meremeeste surnuaed asus linnast kahe versta kaugusel aiaga piiratud tehismuulil, mida ümbritsesid suured rannakivid. Eloan läks oma armastatu hauale hilja õhtul ja üksi, nagu oli läinud temaga kohtuma liivasele rannaribale. Kalmistuväravalt hakkas ta kõrvu kaunis ja igatsev laul keeles, mida ta kunagi varem kuulnud polnud. Kui ta Rigvinori hauale lähenes, nägi ta, et seal oli veel keegi.
Ta tundis ta ära. Roheliste juustega naisenägu merest. Merineitsi.
Lhulahantlekinlekhlustina põrnitses oma võistlejat kurjade ja hämaruses kiirgavate silmadega. Ta lebas haual ja oli end üle kivide vinnates veriseks kriimustanud. Kui Eloan veel ühe sammu haua suunas tegi, hakkas ta tigedalt sisisema.
Alguses Eloan ei mõistnud, kuid siis talle meelestus see soolase õhu lõhn, lainete laksumine, laul -- seesama laul -- siis, kui tema ja Rigvinor olid viimati...
Ta sai aru, kuid ei suutnud seda uskuda.
Merineitsi vaikis äkki, puuris oma võikad silmad Eloanile, tema sisse ja tardus...
«Ta on minu, sa varastasid tema minult!» kuulis Eloan võigast laulu.
Mille ma varastasin, ma olen teda kogu aeg armastanud. Kas armastust saab varastada? Hoopis sina oled varas! Varas ja väljapressija...
Aga enne, kui mõtted tema huultel sõnadeks vormusid, enne, kui ta jõudis haarata maast kivi, et seda merielajat visata... jõudsid merineisti sõnad tema teadvusesse. Ja ta mõistis kõike.
Eloan ei öelnudki nii merineitsile ühtegi sõna. Ja nad põrnitsesid kaua üksteist õhtuhämaruses, kuni Lhulahantlekinlekhlustina pöördus ja üle kivide roomama hakkas.
Eloan aitas ta vette.
***
Kui Hogmond oma tütrest uudiseid kuulis, oli ta alguses maruvihane. Siis -- olles ära kuulanud ülempreester Neglai Gu -- ta rahunes ja tundis end isegi uhkena. Mõelda vaid -- olla Yarlai pühast vaimust eostatud tütre isaks. Seegi avaks talle Suurkhaani juures palju võimalusi. Kas just kõik maailmas, aga ikkagi üsna palju. Preestrid rääkisid Hogmondile, et tüdruk, kes on käinud Getmanne tipus ja seal... Yarlai poolt välja valitud... on õnnistuseks kogu maailmale. Ja khaani pojapojast saab kindlasti kunagi Berdookia preestrite valitseja. Tema, kes oma jumaliku ühenduse tõttu lõpetab Loomise Raamatu.
***
Aga Eloani poeg ei lõpetanud Loomise Raamatut.
Ja Eloan ei näinud oma poega kunagi.
Olga oli see, kes armastusest ja kaastundest sureva kasutütretütre vastu kalasabaga imiku lossiaknast merre uhas ning hoolitses, et preestrid sellest kunagi teada ei saaks.
Ka merirahvast polnud Loomise Raamatus.
Olga ei saanud kunagi teada, et lossi akna all ootav Lhu oma ja samas nii võõra pojaga kaugustesse ujus.
Olga ega keegi teine saanud kunagi teada, kes olid tegelikult need hääled, kes öösiti meremeeste kalmistul kurvahäälselt laulsid.
Kui murest murtud Hogmond Olgaga oma pühakuks kuulutatud tütrest Eloanist juttu tegi, vastas naine:
«Tal olid kõik võimalused maailmas oma armastusega toime tulla. Aga ta valis vale tee.»
«Millise armastusega?»
«Selle ühe ja ainsaga, mis tal oli.»
Aga nad mõistsid selle all erinevaid asju.
Kopenhaagen, september 1999