Kaks kõrget rohelise rohuga kaetud küngast varjasid Jevaise eest lõunapoolse silmapiiri. Nende taga olid veelgi kõrgemad tipud. See oli Jevaise hõimu alade lõunapiir, koht, kus nad vahel jahil käisid.
Teisel pool mägesid oli teine hõim. Sealpool jahil ei käidud. Seal käidi sõdimas.
See suvi oli sõdimine veidi takistatud. Jevais uuris hoolega ümaraid künkaid. Seal, kus need taevaga ühte värvi helesiniseks vinaks sulasid, joonestusid künkatippudelt ülespoole helelillad kivisambad. Need olid juba sügisest saati sinna kerkinud.
Need künkad olid oma ümaruses petlikud. Rohused olid vaid tipud, nende vahel olid aga järsuseinalised orud, täis teravaid kive. Sõjavägi võis seda maastikku läbida vaid üht teed mööda, Brixta jõe kohal.
Seal olid aga need sirelilillad kivid ja see pöörane sorts.
Ubere suguharu oli kevadel esimesena röövretke üritanud. Niipea kui lumi sulas, asus nende vägi teele.
Seda teadis Jevais tänu lehmakasvatajatest karhiimidele. Karhiimid olid väike rahvas; nende keel sarnanes ta enda hõimu omale. Nad elasid aga teisel pool künkaid. Põhja pool ei olnud karjakasvatus kerge, maa oli rahutu ja metsane.
Jevaise rahvast ühendasid karhiimidega paljud abielusidemed. Tema hõimust rääkisid nii mitmedki, et nad peaks tegelikult koos elama.
Karhiimid olid sõjaks täiuslik ajend. Kas marssisid erheemid, Jevaise, Asuose ja Girdise hõimudest koosnev rahvas, lõunasse, et ubere suguharule karhiimide ahistamise eest kätte tasuda või tulid need üle mägede põhja, et maksta erheemidele kätte selle eest, et need ei lubanud liha ja piima näol maksu koguda, tulemus oli ikka sama. Ja siis võisid erheemid veel minna lõunasse, et tasuda kätte tapetud lehmade eest...
Jevaise isa oli kunagi Allantas käinud ja sealseid tarkusi õppinud. Tema rääkiski, et sõda uberedega aitab vältida seda, et neid mägede ümber lasuval rahulikul maal, mida ei häiri ükski loodusõnnetus, rahvaarv liialt suureks ei paisuks.
Jevais ise arvas, et lisaks sellele oli tavalise kirve asemel tapri pihku haaramine ning taplusesse minek just selline meelelahutus, mis aitas meestel muul ajal rahulikult põllul töötada.
Lõunataevas lõi äkki roosakalt helendama ja taeva poole sirasid välgud.
Mehed olid rahutuks muutunud. Nad ei tahtnud enam põldu harida. Karhiimidest räägiti üha enam.
Küngastel olid aga kivid ja sorts. Jevais ei osanud isegi mitte arvata, milline oleks hea tegutsemisviis.
Kaks ööd peale seda, kui ubered sõjateele tulid, säras lõunataevas välkudest. Neli ööd hiljem jõudsid koju kaks väga kõrbenud uberet. Kõik ülejäänud oli sorts tuhaks põletanud.
Kui su vaenlase sõjavägi on taolisel viisil olematuks tehtud, on nagu väga sobiv sellist olukorda ära kasutada. Jevais aga ei osanud leida ühtki mõistlikku moodust, kuidas oma väge teisele poole mägesid toimetada. Sorts oli risti ja põiki ta teel ees.
Tema must nõiaväel kerkinud torn ja sellest veel suured violetsed kivid olid ainsal viisakal teel. Karhiimide juurde viis veel üks tee, kuid see ei olnud sugugi viisakas. Tegelikult oli see nii raskesti läbitav, et mitte igaüks ei suutnud seda kasutada.
Jevais oleks võinud ju palgata Gheroni Akadeemia, võlurite ja maagide kõige võimsama organisatsiooni. Nende kants kummus erheemide maast põhja pool Metsamägede kõrgeimal tipul.
Gheroni Akadeemia oli kuulduste kohaselt isegi Allantast vägevam. Tegelikult kahtlustaski Jevais, et see sorts oli üks «nendest» ja ta noogutas tahtmatult peaga põhja suunas. Allantalased ei kasutanud oma nõiakunstis torne, vaid keldreid. Mitte ükski väiksem organiseeritud või organiseerimata maagiaühing või nõiaklubi ei suutnud aga toota tervet sõjaväge tuhastavaid sortse.
Seega oleks Gheron pidanud oma pahategija ise ära koristama. Võlurite kombel nõudsid nad selle töö eest aga kaheksatteist elevandikoormatäit teemante või üht hobusekoormatäit teemante ja üht eeslikoormat rubiine. Jevaisel ei olnud aga kumbagi võtta.
Siis äkki tekkis ta sarnakale näole kaval muie.
***
Ehr oli Kisaja. Ta oli veidi nõrgamõistuslik, aga see ei seganud teda ta töö juures. Mida talle ette öeldi, seda ta ka karjus.
Enamasti võttis ta oma töö eest tasu, sest ka Kisajad pidid end kuidagi ülal pidama. Põllul rügamine ei ühtinud aga mitte kellegi arusaamisega heast elust. Kisajad arvasid, et kui neile juba on mingi eriline anne sattunud, siis võivad nad ju ka head elu lubada.
Kuna aga Ehr oli Jevaise vennapoeg, siis töötas ta seekord tasuta.
Ta köitis omale kuus lehmanahka ümber. Siis küsis ta: «Kuhu ma seekord kisama pean?»
«Nii, et kogu maailm kuuleks,» vastas Jevais lõbusalt.
Ukse tagant kostus summutatud ohkamist. Ehri naaber lahkus süngel ilmel ja teatas teistele külaelanikele, et nood tropid kõrva paneks. See oli väike küla ja ei suutnud piisavalt maksta, et Ehr oma annet vaka all hoiaks.
Ei pea vist mainimagi, et küla rahvaarv pidevalt kahanes.
«Ja mida ma siis kisama pean?» küsis Ehr uimaselt naeratades.
«Kisa, et Gheroni Akadeemiast lõuna pool on üks rahvas, kes palkab vähempakkumise teel kellegi sortsiküti. Ja et tasu maksame siis, kui töö on tehtud.»
Siis kattis ta kõrvad troppidega ja tänas õnne, et ei ela Ehriga ühes külas.
***
Kaks päeva peale kisamist ilmus kohale esimene töötahtja. See oli umbes saja meetri pikkune lohe.
«Vaata, me lohed tavaliselt inimeste asjadesse ei sekku,» seletas ta suitsetades. See käis tal niiviisi, et ta puistas tubaka omale suhu ja puhus suitsu ning tuha välja. «Minul on aga paar võlga... Kanepi ja oopiumi ja kangema kraami... Ajan asja joonde elevandikoorma kulla eest.»
Jevais sügas kukalt. Kanepit kasvatas ka tema rahvas.
«Kümme elevandikoormat kanepit?» pakkus ta ähmaselt.
Lohe silmis süttis ahne tuluke. Ta noogutas nõusolevalt ja lendas lõunasse, küngaste poole.
Jevais astus onni ja istus maha. Kullast oli tal alati kahju loobuda.
Ukse tagant kostusid vägevad mütsud. Näis, nagu kõnniks seal hiiglane ringi.
Jevais astus välja. See, kes ringi kõndis, oligi hiiglane. Ta koputas omale rinnale ja ütles: «Koormaid üks kulda. Siis hiid tapma.»
Jevais sügas kukalt. Sortsidega oli alati kindlam, kui asju aeti kahe- või kolmekordselt. Vastasel juhul võisid need üleüldse ajamata jääda.
«Nii et üks elevandikoorem kulda...» sõnas ta endamisi.
Hiidudel on väga hea kuulmine. See on isegi parem kui haldjail ja jäneste ning näkkide kõrvad on isegi siis nigelamad, kui hiid välguga pihta on saanud.
Nii vastaski hiid rahulikult: «Ei, üks hiiukoorem!» Sellele lisas ta õndsal pilgul oma nuia silitades: «Siis tapma...»
Jevais eeldas, et üks kümnemeetrine hiid elevandist vaevalt et palju rohkem tassida jõuab. Seepärast nõustus ta kiirelt hinnaga. Tal tekkis kahtlus, et kui ta sellele kolgele tööd ei leia, siis võib ta tapmisnaudingut külast otsima hakata.
«Aga tee ruttu,» sõnas ta. «Lohe läks juba sortsi tapma.»
Hiid porises midagi oma nina alla. Jevais ei saanud küll jutust aru, kuid seal näis olevat palju vandesõnu ja tapmisjuttu. Siis tõttas seegi palgatu teele.
***
Sel öösel süttis äkitselt põhjataevas valgus. Jevais astus ärevalt onnist välja. See valgus pärines ilmselgelt Gheroni aknaist.
Siis kostusid need sõnad: «Me kutsume sind korrale, Udaud!»
Need lausuti selgelt ja mõistetavalt. Siiski ei olnud need sõnad, pigem osa võimsast ja vägevast mõttest, mis Gheroni lossis pesitses. Sealt suundus see lõunasse, osa sellest murdumas ja tee peale jäävate elanikeni jõudmas.
Umbes nii töötas ka kisajate hääl, kuigi siis levis mõtte asemel heli.
Udaud oli ilmselgelt see sorts, kes küngastel elutses. Seda oli Gheroni Võlurite häälest tunda. Udaud võis sõjavägesid tuhastada, see oligi osalt võlurite töö, aga nüüd oli ta tegutsemas keelatud alal.
Gheron jätkas: «Juba siis, kui olid üks meist, ei tahtnud sa tegelda õige maagiaga, ei tähtede ega astroloogiaga. Sinu meeled kiskusid rohkem Allanta loodusmaagia poole, mis kahekümne aasta pärast nad ka hävitab! Nii sundisime sind lahkuma, lootes, et see peatab su tööd. Aga ei, sina rajasid oma torni ja tegeled nüüd keelatud maagiaga! Kahetse ja me andestame sulle!»
Lõunast kostus vaid pilkav naer.
«Sa oled selle ise enda peale kutsunud,» kuulutas Gheron.
Udaud ei vastanud.
Siis süttis lõunataevas. Tähed langesid küngastele, välkudes ja võbeledes. Seal, kus nad maad tabasid, süttis tulemeri. Vaid Udaudi kants oli sellest puutumata, seda kaitses nagu nähtamatu kilp, mille asukohta märkis vahel üliharva aimduv õrn sädelus.
Ka sambad püsisid selles lõõsas, justkui Maa enese mustad hambad. Nad näisid üha pikemaks kasvavat, justkui valmistudes hammustama.
Udaudi kilp tõmbus üha tagasi, sellal, kui Gheroni tähed seda pommitasid. Jevaisil polnud selle vastu midagi, nii lohe kui hiid teadsid, et tasu pidid nad saama vaid endi tehtud töö eest.
Udaudi sambad aga üha kerkisid. Nende vahele ilmus ruuge hõõgus. Näis, nagu oleks ka Udaud valmistunud hammustama.
Siis paiskus küngastelt õhku terve välkude pilv. Tähed hajusid selles sähvivas ja pöörases tormis, mis küngastel möllas. Siis kostus äkitselt Udaudi mõte, mis oli isegi südametute sortside kohta külm ja kalk: «Te tolad, teadke, et MINA suudan neid vägesid valitseda. Aga seda näete te veel ise.»
Siis kostus küngastelt külm naer ja selle saatel võnkusid välgunooled üle taeva Gheroni poole.
Gheronist paiskus välja tulemüür. Otse Jevaise maja kohal kohtus seee Udaudi välkudeparvega. Siis tardusid need mõlemad pikaks ajaks, igale Gheroni leegitsevale mõõgale salvas Udaudi välgunool mürgise vastuse. Igale Udaudi sööstule aga vastas tulemüür oma leegitseva ja kõikekägistava embusega.
Siis kostus kõmin ja maa oigas. See veeres läbi terve oru Metsamägede poole. Jevais oli täiesti kindel, et selle alguspunktiks oli Udaudi must kants.
Tulemüür võpahtas ja pudenes kildudeks. Valgud tungisid sellesse ja väänlesid seal pöörases rõõmus, rebides sellest tükke ja kugistades neid endasse. Siis sööstsid nad parvena sinna, kus asus Gheroni loss.
Kõlas vägev raksakas ja maailm mattus pimedusse.
Jevais pöördus väsinuna onni tagasi. Sel hetkel oli ta patsifist. Ka oli ta täiesti veendunud, et ei pea kellelegi palka maksma. Ei hiiu- ega ka lohekoormais.
***
Selsamal ööl, mil Gheron hävines, jõudis hiiglane lohele järele. See magas rahulikult naudinguis, olles endale pool kartulikotitäit kokaiini sõõrmeisse kallanud.
Hiiud ei salli konkurente. Aga kes meist sallikski? Küll aga ei toimi muud rahvused konkurentidega nende kombel.
See hiid võttis oma suure tammepuust nuia ja virutas lohele vastu pead. Siis sügas ta veidi aega kukalt, kiskus ühe tamme juurtega maast üles ja virutas sellegagi lohele vastu pead. Siis sügas ta kukalt ja tegi: «Hmm!»
Sellel liigil on väga pikaldane mõtlemine, aga see, et taoline meetod lohede likvideerimiseks ei kõlba, oli ilmselge. Lohe nimelt norskas rahumeeli edasi, nuiadest olid järele jäänud vaid pilpad.
Hiid urises midagi, võttis oma seljakotist vanaisa nuia ja viibutas seda, ümisedes endamisi: «Tappa!» See oli päkapikkude ja trollide töö, sepistatud punasest terasest ja karastatud Igilumes. Haldjad ja trollid olid sellele loitsusid peale lugenud, minimunad sinna ohutisi graveerinud. Inimkeeli öeldes oli see kõige tugevam nui maailmas.
Oli. Peale seda, kui hiid sellega lohele vastu pead virutas, jäi sellest järele vaid üks kasutu hunnik rauda.
Hiid sügas nõutult kukalt ja tegi: «Hmm.» See oli neil üldine komme. Nii jäi muudele rahvastele mulje, et nad mõtlesid. Tegelikult aga sügasid nad lihtsalt osavalt kukalt ja sõnasid: «Hmm.»
See hiid vähemalt üritas mõelda. Ta oli oma rahva üks intelligentsemaid esindajaid. Nii sai ta aru, et järgmise tammega pole mõtet proovida ja asus tõepoolest mõtlema.
Esiteks soovis ta, et ta oskaks lugeda. Teiseks soovis ta, et tal oleks käepärast raamat «Kuidas tappa lohesid». See näitab tema tegelikku intelligentsi, sest hiiud ei ole füüsiliselt suutelised lugema ja teiseks ei olnud inimesed sellise raamatu väljaandmiseks veel piisavalt ebaausad.
Kui jutt juba raamatutest on, siis tasuks ehk mainida, et hiidude tapmise õpik oli juba välja antud. Seal oli kirjutatud, et kõige efektiivsemaks viisiks on ikkagi see, kui sa teed hiiule selgeks, et siis, kui ta lohele suure nuiaga vastu pead virutab, saab palju nalja.
Ilmselge oli, et see madal intelligentsi tase lubas ikkagi midagi välja mõelda. Nii asus hiiglane lohe ümber puid kuhjama. Näis, et tal on kavatsus lohe ära küpsetada.
Enne veel, kui ta tulerauda otsima jõudis hakata, süttisid puud põlema. Selle ainus tagajärg oli, et naeratus lohe näol venis senisest laiemaks. Ta nägi nimelt unes, et on taas emaüsas, sealses tuhandetesse kraadidesse ulatuvas leegis.
Peagi jõudis hiiglane järeldusele, et see pole ikkagi lohede tapmiseks kõige efektiivsem moodus. Nii kõndis ta minema.
Peagi asus lohe alla nõrguma vesi. Algul oli seda vähe, aga üha rohkem seda orgu voolas. Peagi lasus lohe kohal järv.
Hiiglane vaatas ülalt mäenõlvalt alla. Nüüd lebas lohe suure ja mustana vees. Ta ei olnud enam palav, nüüd oli ta nende suurte mustade merisisalike moodi, kellest ta põlvnes. Lohe huultelt tõusid aeg-ajalt pinnale vesinikumullikesed. Oli ilmselge, et ta tunneb end nagu kala vees.
Hiiglane tõmbas pea tagasi ja ohkas. Rohkem ei suutnud ta midagi välja mõelda. Hapete tootmise tehnoloogia oli sel ajal üldse vähe arenenud.
***
Lohe ärkas väga rõõmsas tujus. Peagi pidi ta saama elevandikoormate kaupa naudingut. Enne oli vaid mingilt künkalt üks sorts minema peletada.
Kõigepealt aga tuli veidi einestada. Seda ta ka tegi, valmistades oma lemmikrooga, grillhiiglast. Siis võttis ta oma viimased rohukotid selga ja jalutas edasi.
Peatselt muutus õhk imelikuks.
Lohedel on hea haistmismeel, aga see lohe oli liialt palju suitsetanud. Nii kõndis ta rahumeeli edasi. Ta ei tundnud osoonilõhna ega näinud ta ka oma pea kohal luusivat välgukest.
Tema ees hakkasid maast taeva poole kerkima hiiglaslikud sirelilillad kivid. Nad laiusid seal igaveste valvuritena või millegi kohutava tunnimeestena.
Siis Udaud ründas.
See oli pöörane piksetorm. Maa tema ümber ügas ja oigas. Hiigelhambad ründasid teda ja nende kohutav jõud oli peaaegu suuteline ta soomustest läbi tungima.
Lohe liigutas end veidi ja ta raske saba purustas sambad pisikesteks tükikesteks. Need ei olnud enam valusad. Ta pidi aga endale tunnistama, et see töö ei olnud kaugeltki nii kerge, kui ta arvanud oli. Mõni välguhoop oli lausa valus.
Udaud ei olnud toimuvaga kohe üldse rahul. Lohe oli juba peaaegu ta lossini jõudmas. Välgud ei suutnud ilmselt teda enne leida ja ta oletas, et tegemist on nende elukate kõrgenud e-väljaga, mis tingitud kõrgenenud vesinikusisaldusest veres.
Igatahes pidi ta midagi ette võtma.
Lohe pilgu ees oli juba avanemas must loss. Selle ümber asusid veidrad kiviplaadid, mis kujutasid Iidjumalaid ja Gringi. Lohe ei teadnud neist peaaegu midagi, kuid ta tahtnuks, et poleks isegi sellest vähesest kuulnud.
Siis avanes värav kui mustendav kihvaline suuava. Selle taga väänles maona lossi kivine keel. Uksest paiskus musta süljelärakana välja sorts.
Lohe paiskas tema suunas tuld, kuid teadis, et on veel liiga kaugel. Seda teadis ka sorts.
Samas oli lohe tema jaoks just sobivas kohas. Ta tõstis irvitades käed. Küngastelt paiskus õhku suur tolmusammas.
See tõusis keereldes ja pööreldes õhku. Siis haaras tolmu endasse tuul. Kõik küngastel olev praht sööstis lohe suunas, jäi tema ümber keerlema ja pöörlema.
Lohe üritas liikuda, kuid ei suutnud. Tuul oli temast tugevam. See oli kui nähtamatu elus köidik, mis mitte ainult ei sidunud, vaid ka piitsutas teda liivast ja tolmust koosnevate piitsadena.
Tema paksus kolbas süttis äkki õudne teadmine, et ta soomused hõõrutakse otsekui hiiglasliku liivapaberiga maha, olematusesse. Esimest korda elus oli tal tunne, et on paljas.
Tal õnnestus veel end vaevaliselt ühte kaljuprakku poetada. Tuul ei olnud seal enam nii mõrtsukalik, kuid hävitas ikka veel ta rüüd.
Lohe kaotas lootuse elusana naasta. Nii otsustaski ta, et kui surra, siis surra pidutsedes. Ta otsis välja oma viimased kanepikotid ja oopiumitagavarad.
***
Viis päeva pärast võlurite hukku ilmus külla lohe. Ta oli vermeis ja nägi üleüldse niru välja. Samas oli ta pilgus võidurõõmus pilk.
Jevais ei olnud igatahes lootnudki, et keegi peale Allanta sortsist jagu saaks. Eriti peale seda viimast raksakat lõunamägedes, mis oli hävitanud enamiku küngastest.
Igatahes pidi ta nentima, et peale seda raksakat olid linnud ka lõunasse lennanud. Enne käisid nad putukaid otsimas vaid Metsamägedest.
Lohe sai igatahes oma kanepikoormad, kuigi ta tõi seitsme maa ja mere tagant kõige suurema ja tugevama elevandi, mida nähtud. Selle selga lasigi ta kanepi laadida.
Siis läks ta minema ja külas valitses taas rahu. Võlurite ja sortside hukk oli Jevaisi hõimu meelest maailmale vaid õnnistuseks.
Seda aga, kuis lohe ja sortsi heitlus lõppes, teadis pajatada vaid üks siil. See jutustas oma poegadele: «Noh, tõmbas siis lohe oma rohtusid ja selle suits imbus läbi kaljupragude ka sortsini. See hingas neid sisse ja läks lõpuks täitsa segi. Ta tõstis käed ja loitsis väga imelikke salme, mis pole võluritele üldsegi kohased. Lõpuks karjatas ta: «Serviti!» ja käis üks vägev raksatus ning siis oli temast järele jäänud vaid sinine suits.»