Tolkieni ja Lovecrafti ainetel
Tuhandeid aastaid elasid sadistpäkapikud märkamatult maa all. Nad olid kiired ja kavalad, mistõttu inimesed ei teadnud nende olemasolust midagi. Käibel olid küll mõned lihtsameelsed õnneliku lõpuga muinasjutud, kuid neid ei võtnud tõsiselt ei sadistpäkapikud ega inimesed.
Sadistpäkapikud üldiselt inimesi ei puutunud -- need paarsada last, kes igal aastal teadmata kadunuks jäid, olid inimeste miljarditesse ulatuva populatsiooni juures tühiselt väike suurus. Pealegi on laste eluviisid aegade algusest saadik olnud niivõrd tervistkahjustavad, et kanalisatsiooniauku kukkunute või ehituskarjääridesse kadunute puhul kuigi oluline olnuks, kas sada sinna või tänna.
Lapsi vajasid sadistpäkapikud aga uute huvitavate piinamisviiside katsetamiseks -- piinameistrite vastastikune austus ei lubanud neil üksteise kallal harjutada. Seda tehti ainult nendel üksikutel juhtudel, kui piinatava eksperthinnang leiutise arendamiseks oluliseks osutus. Nii oligi ainus mõistlik lahendus masinad laste peal sisse töötada, kuna need olid üsna päkapikkude mõõtu ja nendega oli mugav madalates käikudes majandada.
Niisiis võib öelda, et kahe liigi kooseksisteerimine oli rahulik, kuigi veidi ebateadlik. Ja nii oleks see võinud sadistpäkapikkude poolest jäädagi, kui inimesed ei oleks teinud ühte saatuslikku viga.
Alguses arvasid sadistpäkapikud, et tegemist on järjekordse halva naljaga. Üldiselt puudub neil vähimgi huumorimeel, kuigi ei saa salata, et mõnd vaimukat piinamisvõtet jälgides võivad nad naerda lausa pisarateni. Nende kulul nalja teha on aga väga ohtlik, sest hoolimata jässakast kehakujust ja kõveratest jalgadest, haaravad nad kassi kiirusega kõikvõimalike võigaste riistade järele.
Teated maapinnal toimuvast ennekuulmatust korralagedusest aga sagenesid. Lõpuks olid mõned vähemräpased sadistpäkapikud sunnitud habeme valgeks lupjama ning punased hilbud selga ajama, et linnadesse luurele minna. Nende toodud sõnumid olid enam kui rahutusttekitavad. Jube kuulujutt osutus veelgi jubedamaks tõeks.
Korraldati esimene suur sadistpäkapikkude nõupidamine. Maa- aluste asjaajamise tavalist kiirust arvestades võib öelda, et võttis aastaid, enne kui kogu Alpide-alune kihises tulivihastest sadistpäkakatest. Ja neid tuli aina juurde, üks tigedam kui teine.
Tuborabor, kõige ilgema väljanägemisega ja kõige jõhkram sadistpäkapikk pidi pidama kõne. Ta oli seda tervelt viis aastat hoolega lihvinud ning astus seetõttu lavale tõelise kunstnikuväärikusega. Tohutud võlvsaalid olid kubinal täis urisevaid ja sülitavaid päkapikke, kes kärsitult ootasid, millal koosolek ometi algab. Tuboraborit lavale astumas nähes pidasid kõik hinge kinni, oodates otsustavaid sõnu. Valitses selline haudvaikus, et võinuks kuulda nõela kukkumist.
«Päkapikud! Inimene on nurjatu!»
Esimesed ovatsioonid saalis. Üdini tungiv urin. Karvased kämblad langesid piitsadele, nõeltele, muudele piinariistadele -- olenevalt kandja eelistustest.
«Inimene on kulda solvanud!»
Kriisked, vihased möiratused, tige urin.
«Inimene on kulda solvanud!»
Lausel oli endine menu.
«Inimesed peavad paberit tähtsamaks kui kulda! Raha on puht paberist! Me hakkame paberit röövima! Paberit ladustama! Paberist münte korjama!»
Publik oli hullumise ääre peal. Rüselused, valukriisked, labane sõim. Sadistpäkapikud on kohutavalt ropu suuga, nii et nende kommentaare ei ole siin sobiv ära tuua, ka nende ettekujutamine ei ole soovitatav, sest suure tõenäosusega väljub seegi sündsuse piiridest.
«Inimesed on nurjatud!» jätkas Tubor sülge pritsides oma kihutuskõnet. «Neid tuleb karistada!»
See vallandas lõpliku märuli. «Karistame! Piiname! Tapame!» röökisid päkapikud hullunult ning viibutasid torke- ja terarelvi. Asi oli seega otsustatud.
Nendeks jõuludeks valmistusid sadistpäkapikud eriliselt: kes õlitas hammasrattaid ja puhastas roostes kette, kes teritas nõelu ja naelu, kes putitas vanu, kes tekitas uusi kaadervärke.
Lõpuks olid nad valmis.
Kui esimene sadistpäkapikk, jahinuga hambus, kanalisatsioonitorust tänavale hüppas, hüüdis üks jalutavatest lapsevanematest: «Vaata, nännu, päkapikukene!» Nännu pistis täiest kõrist röökima: «Ei taha päkapikku, vastik päkapikk, päh, äää!»
Kuid polnud enam midagi teha. Oli alanud sadistpäkapikkude invasioon.
[ Loe ka: Karen Orlau jõul!» ]