[
Jalamaid selgus, miks kellelgi polnud aega elukaid korralikult jäädvustada. Salvestusel käis lahing. Paik oli arvatavasti kaevandus, kuna mina seal veel viibinud polnud. Hiiglaslikud mustad ebamäärase kujuga loomad liikusid inimeste suunas, kes neid meeleheitliku visadusega tulistasid. Elukad ei hoolinud paugutamisest kuigivõrd, kaotasid tükkidena osa oma kehast ja justkui kahanesid selle mõjul. Siis aga valgus üks otse ekraani keskel laiali. Ma vaatasin küsivalt operaatorile otsa.
«Tähendab, siit ei saa õieti aru,» ütles noormees vabandavalt. «Tegelikult need loomad söövad igasugust orgaanikat. Pilti lähemalt uurides näete, et siinses mõistes taimerikastest aladest üle minnes nad mõnevõrra paisuvad. Neil on mingi orienteerumisoskus -- valivad kõige orgaanikarikkama suuna. Inimese seisukohast tähendab see, et nad tulevad küllalt suure kiirusega otse teie poole. Kord teid nii-öelda märganud, nad enam teid maha ei jäta, enne kui surma saavad.»
«Miks nad vahepeal saavad, aga vahepeal kuulidest üldse ei hooli?» pärisin huviga.
«Kusagil üpris suvalises kohas on neil tuum,» selgitas noormees. «Kuni seda ei tabata, nad ei hooligi kuulidest. Ainult räbalduvad veidi ja tõmbuvad koomale. Muide, arvatavasti on nad siiski selle planeedi vormid, kuna on kohanenud just väikeste orgaanikakogustega. Ühel esimestest lahingutest suutis elukas nahka panna meie töötaja. Lühidalt, loom läks absurdselt suureks.»
Noormees mõtles veel hetke järele ja tähendas siis: «Valdav enamus neid seisukohti on muidugi meie hukkunud bioloogi omad. Muuhulgas, üksteist nad ei söö. Ta väitis, et nad tunnevad ära omasuguse struktuuri ja see neile söögiks ei kõlba. Ahjaa, osa oma suurusest kulutab see elukas ka liikumisele. Kui ta pikemat aega liigub juba paljakssöödud alal, jääb ta samuti väiksemaks. Tõsi, kordagi pole riskitud proovida, kas loom ka loomulikku surma sureb.»
Mulle tikkus visalt pähe kujutlus Max Belo rikkalikest laboratooriumitest. Ekspeditsioonilaevatäis tehnikat, karvased assistendid, mitte mingeid piiravaid seadusi. Mina ei uskunud elukate loomulikku päritolu.
«Kui soovite veel materjale -- ametlikud raportid on tellitavad iga ruumi puldist. Ausalt öeldes pole siin just palju aega jäädvustada,» ütles noormees käsi kombinesoonitaskusse pistes. «Isiklikud kokkupuuted annavad aga parimat informatsiooni. Siinkandis ei tule neid kuigi kaua oodata.»
Külllaltki informeeritud noormees too infoteenistuse operaator, mõtlesin oma ruumi tagasi kõndides. Tõsi, teda on natuke ohtlik rakendada, ta saab liiga kiiresti aru, mis patrullteenistuse tehnikatööstuse spetsialist ma selline olen.
Järele mõeldes kujunes esialgne oletus küllalt kiiresti veendumuseks. Max Belo paistis olevat jälle midagi leiutanud.
Mulle jäid paljud asjad endiselt ebaselgeks. Belo eksperimentidest mäletasin küllalt hästi tema juttu viirustest, täpsuskiirguri-mateeriamuunduri suurest potentsiaalist ja loomulikult lugematuid arutelusid ahvidest -- ent primitiivsetest loomsetest vormidest me Beloga ei rääkinud. Sellest ajast oli õigupoolest ka aastaid möödas ja ma võisin vaid fantaseerida, millega Belo vahepeal tegelenud on. Lõpuks oli mõistusega ahvide väljaaretamine tunduvalt keerukam, kui luua neid valdavalt õgimisega tegelevaid vorme, imestamiseks polnud põhjust. Ent ma ei taibanud, milleks Belol seda baasi oli vaja terroriseerida. Olgu peale, tööhüpoteesiks kõlbas ka, et eesmärgiks on passiivselt tegevuselt MF-i vastu üle minna aktiivsele. Ent kuidas Belo võis hinnata oma eksperimendi tulemust? Ega ta ometi baasis ei tööta?
***
Sööklas käis baasirahvas tavaliselt nii, nagu juhtus. Mingit konkreetset söögiaega siin kehtestatud polnud, nii oli suur ruum tavaliselt tühjavõitu ja üksteisest istuti võimalikult kaugemale. Arvasin põhjust teadvat: pidev kambasolemine kui ellujäämiseks vajalik tingimus mõjus siiski piisavalt tüütavalt, et üksinduses olemist nautida.
Saali teises otsas oli lõpetamas seltskond, kelle arutelu teemaks paistsid olevat töised saavutused dzhungli pihta tulistamisel. Lihaseline tüüp armiga näos selgitas valjult, kuidas tema paarimehe teatav sugulusside koeraga talle järgmisel korral saatuslikuks saab. Tundsin temas ära tegelase, kes hommikul koos sellesama paarimehega oli napilt pääsenud sisselangenud koridorist 4A.
Personalijuht Roger tüüris oma pakiga minu lauda, küsimata üldse minu arvamust. «Head isu,» tähendas ta mokaotsast.
Lärm eemal läks valjemaks. Paarimees leidis, et tema päritolu asemel peaks ette võtma komplekteerijad, kes 4A varustamisel olid töö asemel seksuaalelu väärvormidega tegelenud.
«Kaader on meil üldiselt hea,» tähendas Roger minu poole kõõrdpilku heites. «Tublid noored poisid, entusiastid, tulevad laevalt maha ja kipuvad kohe tööle...»
«Teadagi, tükitasu,» arvasin.
«Sugugi mitte,» vaidles Robert. «Nad tulevad siia kangelastegusid tegema ja küllap esialgu isegi imestavad, miks neile selle eest nii hästi makstakse.»
Mees ohkas. «Kohati ma kadestan neid tüüpe seal üleval. Armsad steriilsed laevad, täna üks, homme teine planeet -- aga mina pean siin istuma ja pidevalt oma ärahullutatud nagasid matma! Ei tea, kas infoteenistuses peetakse arvet, mitu värvatut iga kaadritöölise kohta tuleb igal aastal maha kanda?»
Ma oleks võinud tema küsimusele vastata, kuid mul polnud selleks õigust. Loomulikult teati keskuses, palju noortest surma saab. Osalt käis see kivi meie kapsaaeda -- vana kaader ei äratanud usaldust. Mu torisev kaaslane oli tüüpiline «vana planeetlane» ja juba sellega märgitud mees: mida edasi, seda vähem mugavatesse kohtadesse teda saadetakse. Uus põlvkond oli usaldusväärsem. Nad huvitusid harva poliitikast ja ma ei jaganud sugugi Rogeri arvamust, et enamikule neist pakkus pinget kangelastegusid sooritada -- lihtsalt tema, Rogeri, ebavajalikkus kolonisatsioonivalitsusele põhjustas, et tema uustulnukad tulid otsima midagi muud kui enamik nende eakaaslasi. Noorte kohalolek 0-planeetidel kujutas endast ka poliitilist kontrolli. «Vanad» olid surmaga harjunud, nii Impeeriumi aegadest kui ka uutest kogemustest, et võisid lubada endale lõbu mitte armastada sõjaväge ja loomulikult eriosakonda. Neid ei ähvardanud MF-i majanduslik terror, mille kartuses liiduplaneetide kohalik juhtkond oma käega igasugused MF-vastased väljaastumised maha surus.
Meil oli mõningaid kogemusi «vana kaadriga». Kaks aastat tagasi keeldus grupp esmaasustajaid lahkumast. Nad hoidsid seda relvajõuga enda käes, kuniks rõõmsalt üllatunud piraadid abiväe saatsid, ning kuulutasid end seejärel sõltumatuks. Loo põhjuseks polnud mitte niivõrd kolonistide armastus planeedi vastu, kui kolonisatsiooniametnike lohakus: nende esindaja, ilmselt lootusetu kummipea, sattus oma kaadriga konflikti ja ladus mingil hetkel neile ette hulga konfidentsiaalset informatsiooni, tõestamaks nende madalust maailma silmis. Meile jäi muidugi must pesu, see tähendab, loo kinnimätsimine MF-s -- sõltumatu koloonia kallale Maa Föderatsioon minna ei saanud.
Hoolimata meie ametkonna püüetest olid uudised kiired levima ja planeedil maabus järjest «vanu planeetlasi». Eriosakond loobus pärast paari katset: piisavalt pädevat seltskonda tundis «raudvara» kahtlaselt hästi nägupidi. Muide, nende poliitika riigina polnudki kuigi agressiivne. Kuna kokkulepe MF-iga eeldas, et nad oma hõivatud vara kinni maksavad, suutis MF neid majanduslikult kenasti ohjas hoida. Kogemus aga hoiatas ja tulemusi võis lugeda mitmetest Eriosakonna-sisestest memorandumitest.
Ma ei avaldanud Rogerile ainsatki arvamust, vaid juhtisin jutu palgaolude peale baasis. Mõne aja pärast mees ilmselt tüdines ja oli sunnitud ilma minu seisukohata lahkuma. Minnes pillas ta hooletult: «Frank, teie käik psühholoogi juurde on tegemata.» Ehkki ta ei suutnud minu käest saada ainsatki arvamust, ei saanud ka mina teada, kas Roger siiski provotseeris või proovis vaid juttu ajada. Lõpuvihje jättis võimaluse mõlemaks.
***
Psühholoog vaatas mind mõtlikult. Temast jäi mulje, nagu tahaks ta kukalt sügada, kuid ei pea seda kohaseks. Ma teadsin ta kimbatuse põhjust ja kannatasin uuriva pilgu ära.
Psühholoogid olid välisplaneetide kontrollkaadri tähtsaimad spetsialistid. Nad said head palka, kuid tegid ka küllalt riskantset tööd: ükskõik milliste oluliste hälvete avastamisel vaatlusaluste juures olid nad kohustatud objekti jalamaid isoleerima ja teatama, kuhu vaja. Tänu sellele läbivaatusi üldiselt ei armastatud; mida rohkem omati informatsiooni nende eriarstide võimu ulatusest, seda vähem nad sümpatiseerisid. Baasides, operatsiooni teostavates sõjalaevades ja MF missiooni reakoosseisul (sõduritel) välisplaneetidel oli regulaarne kontroll kohustuslik. Loomulikult allusid läbivaatusele ka kõik eriosakonna töötajad. Muide, veendunud opositsionäärid psühholooge ei kartnud: pahatihti oli nende vaimne seisund reatöötajate omast tunduvalt stabiilsem.
Baasi psühholoogile valmistasid probleemi loomulikult minu testide ja analüüside tulemused. Ma võisin juba laias laastus ette öelda, mida ma nüüd kuulda saan.
«Kas... te olete kabinetiteadlane?» alustas mees lõpuks.
«Mina? Teadlane?» naeratasin tagasihoidlikult. «Natuke liiga kõrgelt tituleeritud. Teadusmaailmas olen ma alles käsitööline. Kabinet? Oh ei. Ma töötan võrdlusalal ja küllalt palju tuleb ringi sõita. Igasugune välisplaneetide tehnika on tihti suuremate mõõtmete kui teadusliku tähtsusega ja transpordikulud pole ka piiramatud.»
«Teie analüüsid andsid mõneti veidraid tulemusi,» lausus mees kaalutlevalt. «Vaadake, teie jaoks peaks baasi elurütm teatud määral uus ja, hm, varemolematu olema. Ent see asjaolu ei kajastu peaaegu kusagil. Tähendab, ärge te nüüd valesti aru saage, teie reaktsioonid ja testitulemused on täiesti normaalsed, ainult et... kuidagi liiga normaalsed. Üks võimalikke põhjuseid oleks ehk teie inertsus -- te pole baasis siiski veel kuigi kaua viibinud; näiteks kabinetiteadlase mõttetüüp, mis pole harjunud märkama ümbritsevat, vajab aega et, ütleme, tajuda pidevat välist hädaohtu. Igatahes... praeguse hinnangu järgi olete täiesti normis, kuid ma siiski märkisin järgmise läbivaatuse korralisest veidi varem.»
Oma jutuga lõpetades vaatas ta mulle lootusrikkalt otsa. Ma ei teinud seda märkama.
«Ahah,» ütlesin rõõmsameelselt, jätsin viisakalt hüvasti ja jalutasin uksest välja.
Psühholoogid välisplaneetidel olid tavaliselt küllaltki tursked ja väljaõppinud tegelased. Üldist ebasümpaatsust reakoosseisule tuli millegagi kompenseerida. Sellest hoolimata hukkusid nad mässukatsetel pahatihti esimeste hulgas. Muuseas, mitte päris põhjendamatult kahtlustati neid harilikult sidemetes eriosakonnaga.
***
Cricht kõverdas suunurka, kui oli ekraani üle vaadanud. «Naljakas,» ütles ta mõtlikult. «Mida suuremaid vabadusi neile anda, seda opositsioonilisemaks nad muutuvad. Tähendab, opositsionäärid on nad niikuinii, ägeneb nende avalik tegevus. Impeeriumi hiilgeaegadel kirusid nad kõik sosinal valitsust, ometi aga töötasid kuulekalt nagu hobused. Nüüd aga... Ainult vihja kellelegi koostööst valitsuse või veel hullem, eriosakonnaga! Tahate tallalakkujaks teha? Nuhiks muuta? Lohutus seegi, et on olemas Infoteenistus, nii jäävad kõik need tormid vaid nonde opositsionääride kitsastesse ringkondadesse.»
«Belo?» päris Silberman poolretooriliselt.
«Muidugi,» kehitas Cricht õlgu. «Minu sõna selle peale, et kui mina oleks tegelenud tolle rühmaga, oleks nad senini elus ja alles, töötaksid uuenenud MF-i heaks ja võib-olla vabal ajal tegeleksid poliitikaga. Näiteks asutaksid töö kõrvalt partei «Muundurispetsialistid sõnavabaduse kaitsel». Või oleks ma vähemalt Belol mitte lasknud minema lipsata.»
Cricht naeratas kõveralt. «Meie sinuga ei tea teadusest õieti midagi. McMillidanist ja Kemanovist ma juba rääkisin: nende hinnang puudutas ainult Steeni kirjeldatud täpsuskiirgurit. Osche'l Tehnikas istub juba kümme aastat terve kollektiiv helgemaid päid Belo grupi omaaegsest juhist järele jäänud materjalide kallal. Nad tülitavad teda iga kuu lõpul ja lisaks veel kvartali keskpaigas nõudmisega lasta neid mateeriamuunduriga eksperimenteerima ning on vahepeal koostanud terve paki dissertatsioone. Belol on laevas väidetavasti kõigi grupi liikmete tööde koopiad.»
Cricht tõmbas hinge ja vajutas kiiresti pliiatsiga paarile kohale ekraanil. «Mis ma lobisen, vaata ise. Siin on ainult statistika, seegi suures osas lihtinimestele -- majanduslik tulu ja muud kaalutlused, Osche materjal. Kusjuures meie omad peavad töötama nullist -- Aigren ei varustanud oma uurimispäevikuid spetsiaalsete märkustega algajate jaoks. Belo istus selle asja sees...»
Silberman uuris ekraani, võttis teise pliiatsi, otsis täiendavaid andmeid ja hakkas vaikselt nohisema.
«Kas sina panid Oschel suu kinni, et ta Fulterneri juurde ei jookseks?» küsis ta mõtlikult.
Cricht muigas. «Ei, see on lõbus lugu. Nimelt tollal tegelesid teadlased veel teadusega, ilmse reliktina impeeriumi aegadest. Majanduslikku tulu hakati neilt nõudma alles mõni aeg tagasi. Fulterneri kriisi aegu huvitasid seda seltskonda peamiselt mõningad printsiibid muunduritehnoloogia juures, mis pidid olema vastuolus klassikalise füüsikaga... Oota, sa said valesti aru. Need dissertatsioonid, millega Osche seltskond teda ründab, ei ole mingid majanduslikud rakendused.» Cricht krimpsutas huuli. «Nemad tahaksid teha puhast teadust... See on pikem lugu ja vaevalt et sind huvitab.»
Silbermani näole ilmus midagi muige sarnast. «Ma olen minister, ära seda unusta,» tähendas ta peaaegu kõrgilt. «Need jutud on mulle tuttavad. Võimalik mahajäämus, kui me allutame oma teaduse majanduslikele vajadustele ja muu pahn. Aga huvitab mind muu. Kui muunduril on tõepoolest selline sõjaline potentsiaal -- kas me usaldame siis tõesti nii sõbralikult meelestatud Steeni Belot neutraliseerima?»
«Usaldame,» Cricht muutus järsku rahulikuks. «Steen ei too muidugi Belot vabatahtlikult Eriosakonnale -- ta peab mehest selleks liiga palju. Aga muidu on Frank igati sobiv.» Cricht naeratas veidralt. «Niipea, kui Frank saab teada, mida kujutab endast minu positsioon, hakkab ta karjeristiks -- ja ükskord jõuab minu kohale, ma olen üpris veendunud.»
«Loodame siis meie andeka eriosakondlase peale,» lausus Silberman ohates. «Tead, Cricht, mis on sinu suur häda?»
«Ei, ma olen omateada nii täiuslik...»
«Sa armastad liialt palju isiksusi. Kahtlemata tulid sa oma kohale tänu just isiklikule jultumusele ja teatud eripäradele -- ent sellest ei saa ometi teha nii kaugeleulatuvaid järeldusi!»
«Võtan noomituse vastu,» ohkas Cricht. «Mida võiks siis võtta isiksuse asemele? Pakud mõnda käteväänajate armeed?»
Silberman mühatas. «Ma tean, olud määravad, et seal oleks nimelt Steen. Aga mind teeb murelikuks sinu tendentslikkus. Sa lahendad neid probleeme mängeldes -- ei vaidle. Aga sa valid neid ja tundub, et just isiksuste arvu järgi, mis skeemis on.»
«Mis siis,» ütles Cricht häirimatult. «Mina ei ole eriosakonna välisplaneetide sektori ülemus. Härra Keatonile peab ka tööd jääma. Ütleme nii, et ma olen isekalt andekas...»
***
James McMillidan oli paljunäinud mees. Kuna riigipöördekatsest kumisesid kõik Ogura massiteabevahendid ja tuld ja tõrva valati kaela ennekõike Maa Föderatsiooni palgaagentidele, ei hämmastunud ta eriti, kui kohalikus sõjaväevormis tegelane igavleva ilmega tema ukse taga sisselaskmist nõudis. Kuigi McMillidan polnud vaevunud vähimatki tähelepanu pöörama kohalikele sõjaväe eraldusmärkidele, arvas ta veendunult, et tegemist on alama auastme ohvitseriga.
Mees palus viisakalt tal sõrmejäljega kinnitada, et on saadetise kätte saanud, ulatas mingi dokumendi ja lahkus. Läkitus oli tselluloosil põhineval materjalil, nagu enamik kohalikust dokumentatsioonist, kirjutatud GSK-s ja täiesti ametlik. McMillidani informeeriti, et seoses riigipöördekatse ja rahutute aegadega on tema laev-laboratoorium interneeritud.
Mees ohkas sügavalt -- poliitikud olid talle alati tüütavad tundunud, liiati oli asjade käik talle tuttav, täpsemalt, selle temasse puutuv osa. Sõjaväe jaoks toimus protseduur rutiinselt. Nad soovisid välistada võimalust, et keegi riigipöörajatest lahkuks planeedilt, ja kõige kindlamaks tagatiseks pidasid kõigi orbiidilviibivate võõraluste interneerimist. Loomulikult reageeris sellele varem või hiljem Maa Föderatsioon, kes ei talunud mingit vägivalda oma kodanike kallal. Kuna praktikast polnud teada ühtki juhtumit, kui MF poleks oma kodanikke kasvõi jõuga välja toonud, respekteeriti MF-i nõudmisi hoolikalt. Riigipöörajate nimetamine MF-i palgaagentideks ei väljendanud kohalike poliitikute soovi sõdima hakata, pealegi oleks MF, osutunuks putshistid tõepoolest tema alamateks, nad välja andnud kui omaalgatuslikud, olgu tegelikud lood kuidas tahes.
McMillidan võis kindel olla, et tema laev ei saa kriimustustki -- igasugused kahjud nõudis MF sisse ja kuna McMillidani alus oli teadusotstarbeline, teati hästi, et asi võib kulukaks minna. Niisiis, õigupoolest tekitas vahejuhtum ainult tülika viivituse McMillidani töös ja takistas tema võimalikku lahkumist.
Ainult et lahkumine oli rangelt McMillidani plaanides. Just päev tagasi oli saabunud teade, mille kohaselt planeedil RG-432 maandunud grupp avastas Hulkurite baasi. McMillidan kavatses sõita jalamaid, kuna Orgura polnud kaugeltki nii perspektiivikas, kui esialgu tundus, ent kuu aja pärast ootasid plaanilised tööd ja siis polnud aega reisida.
Nagu enamik ekspeditsioonigruppide tööga tuttavaid teadlasi, eelistas McMillidan kohale sõita ise -- materjal, mida esmaavastajad kokku korjasid, oli sageli pealiskaudne ja kajastas rohkem ekspeditsiooni koosseisu teadlaste suundumusi kui reaalset üldsituatsiooni.
Oma kogemustest teadis McMillidan, et diplomaatiline vaidlus võib aega võtta kasvõi kolm kuud -- veidi järele mõelnud, leidis ta otsustavalt, et aeg on jalga lasta.
Kogu loos oli küsimus, mis McMillidanile raskusi tekitas. Poliitilisi uudiseid oli ta küll kuulnud, kuid polnud kuulanud ning ta ei osanud otsustada, kas jutt MF-i osast riigipöördekatses vastab tõele või ei. Põhimõtteliselt olnuks võimalik põgeneda ka mehe enda laevaga - uurimislaev- laboratoorium peab olema kaitstud kõigi ootamatuste vastu ja oli seetõttu parajalt relvastatud, et kohalike käest vajaduse korral tühiste aukudega keres jalga lasta. Ent kuigi McMillidan teadis, et mitmed ringkonnad MF-s hindavad teda kõrgelt, võis paratamatult kohalike suhtes vägivaldsele põgenemisele järgneda MF-sisesed repressioonid. Õigupoolest olnuks ka need küllalt tühised, kuid täideviimiseks või vähemalt moraalilugemiseks oleks McMillidan jalamaid MF-i tagasi kutsustud ja vaba kuu aega lennanuks ikkagi kus kurat.
James McMillidan oli kaalutlev mees. Mõne aja pärast jõudis ta otsusele ja tellis endale kohalikku sideliini pidi reisijapileti liinilaevale. Mingeid takistusi talle ei tehtud, järelikult polnud vähemalt tema see MF-i palgagent, keda otsiti.