Otsing

[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist juttu. ] Koletis lösutas keset purustatud kööki ja koukis mõtlikul ilmel hammaste vahelt liharäbalaid. Ta oli jalad läbi purustatud seina välja sirutanud ja kõlgutas neid nüüd üle põranda ääre. Cathy istus kokkukägardatud külmkapi kõrval ja tihkus nutta. «Anna andeks, et ma su ema ära sõin,» röhatas Koletis. «Aga ma olin tõesti jube näljane ja pealegi, sa ju ise lubasid...» Cathy luristas ninaga. «Ära ulu!» õiendas Koletis. «See kõlab, nagu koriseks mul kõht, ja see teeb mind näljaseks.» Cathy pühkis silmad kuivaks ja naeratas hädiselt. «Ma ei pahanda

Tegelikult on tegu avalooga jutustusele mõneti samas tundub (mulle vähemalt), et lõik on ka iseeneses midagi juttumeenutavat. Tasub vaadata ka lehekülge http://bronti.ms.ut.ee/mart/raamat/mf.htm, kus taustmaterjal (küll minupoolse sekkumiseta) üles on pandud. Nad istusid tuttavas ruumis, Morrick askeldas, nagu mitmeid kordi varem, oma kolmemõõtmelise projektsiooniaparaadi ümber, ent Cricht tundis tahtmist naerma hakata. Esiteks oli neid tavapärasest vähem ja teiseks, vormirõivad, Sõltumatu Föderatsiooni embleem koosolekusaali laes ja Morricki poolt nupuliigutustega mudelile laialipaiknevad

[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist juttu. ] Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema. Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud Sõnad. ~SÕDUR / ALEX II~ ~LAHINGUVÄLI / PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~ ~MISSIOON / LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~ ~ERALDATUD AEG / KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~ ~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~ ~VANGE MITTE VÕTTA~ Sõnad vaibusid olematuks. Maailm plahvatas ning lagunes aatomiteks. Alex sulges silmad. Vaatamata sellele, et visuaalmuundur oli ta osakesteks jaganud

«Ema, meie maja peal on koletis.» Thelma tõstis imestunult pilgu. Viimasel ajal oli Cathy tõeliselt kummaliseks muutunud. Ta näis pidevalt viibivat mingisuguses omaette maailmas, kuhu teistel inimestel sissepääs puudus. Eriti täiskasvanutel. «Kas sa kuuled mind, ema?» Cathy häälde olid tekkinud pahameelenoodid. «Kuulen, kuulen,» vastas Thelma väsinult. «Ja mis see koletis siis seal katusel ka teeb?» «Ära ole rumal,» riidles Cathy. «Koletis ei saakski katusel elada. Tal on seal liiga kitsas. Ja igav. Koletis elab pilve sees.» Thelma noogutas mõistvalt. Paar kuud tagasi olid olnud luukered

Ma vajutasin end sügavale nahksesse tugitooli, mis imes mind endasse kui näljane vaalaskala ning manasin näole vaoshoitud enesekindla naeratuse. Ma vaatasin oma kliendile otse silma. See mõjub alati -- meelas adrenaliinipuhang Surma lähedusest. Mu vastasistuja oli jõudnud vanusesse, kus avastatakse keskea suurim viga. Nimelt see, et ta läheb mööda. Mehe halliks tõmbuvad meelekohad särasid niiskelt. Taolise ameti juures, nagu seda minu oma on, hakkad sa varem või hiljem taolisi pisiasju märkama. Sel hetkel ma juba teadsin, kuidas meie kokkusaamine lõppeb. Teadmine ei muutnud mind kurvaks ega

(Esimene osa: Margi kõne. Tagasivaade minu tutvusele Margiga. Margi öö puu otsas. Kuidas algas meie kinnisvaraäri.) HÄMMASTAV, kuidas mõne ajaloolise momendi vältel võid tunnetada hetke. Ma loodan väga, et mitmed -- ja ehk olulisemadki hetked -- seisavad mul veel ees, kuid senini on üheks ületamatuks hetkeks jäänud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Margi hämaras söögitoas. Sest sellest hetkest, kui Mark toostiks püsti tõusis, algas meeletute seikluste aasta, mis viis mind kodulinna pikemaks tagasi, ent oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud. Niisiis, Mark tõusis, tõrvikuleek sädelemas

Kolonelleitnant Baxley ahmis kramplikult õhku. Oh ei, ta polnud astmaatik ega midagi sellist. Kaugel sellest -- kolonelleitnant oli täie tervise juures parimais aastais mees, kelle tegelikku tööd mitte keegi peale tema väheste alluvate ei teadnud. Segane, mis? Asi on selles, et Baxley oli ülisalajase organisatsiooni MJ12 juht, mille ülesandeks oli tegelda maavälise mõistusliku elu probleemiga selle kõige kõrgemal tasemel. Selliseid asju pole avalikkusel lihtsalt vaja teada. Ta oli näinud nii mõndagi -- filmi 1947. aastal Roswellis, New Mexicos katastroofi üle elanud lendavast taldrikust ja

Saabki otsa see metsik mai! Ajakirja «Algernon» väike ja sõbralik toimetus on saanud nüüd kuu aega katsetada, kuidas on võimalik saada hakkama ilma kodumaad teeniva Raul Sulbi aktiivse osaluseta. Ilma võltsi tagasihoidlikkuseta tuleb tunnistada, et kõige hullem polnudki. Ütleks vaid seda, et pisut on muutunud rubriikide omavaheline suhe, aga see on ajutine kasvuraskus. Kahjuks ei saanud teoks lubatud artiklite, tõlke- ja kordusjuttude rubriigid. Juunis aga kindlasti... Seitsme kuu jooksul - mil «Algernon» on eksisteerinud - on toimetusel juba tekkinud oma arusaam, et milline peab üks