Otsing

[ (Kaheksas osa: Selgub lõplikult, mis kaadervärk on «Gladsheim», lavale astub värvikas Maximilian Voos ja toimuvad valimised, mille käigus «Tipp&Mark» suudab linnas haarata võimu.) GOLDSCHMIDT LIIMIS ALBUMISSE aiandus-mesindusseltsi peo pilte, olles nende servi giljotiiniga pedantselt tasandanud. Pruun Tillemanni vabriku põrandakell lõi seitse pauku, ent Heinaste muuseumi koosolekuteruumis istus peale Goldschmidti, Aleksander H. ja minu üksnes Tõnu Kuusk, muusikakooli direktor; isand Joost, väidetavalt linna vanim kodanik; ning märja habeme ja juustega August, kes oli just tulnud

«Titanicu» kohvikbaari sisse astudes ei seleta silmad esialgu midagi. Valgus on niivõrd hämar, et külastajad tunduvad tumedate varjudena allilmast. Tumepruunid toonid valitsevad ruumi. Kui silmad harjuvad viletsa valgustuse ning kuvarite sinaka valgusega, saab ruumi välimus selgemaks. Lokaal on väike, laudu pole üle kümne, leti taga on ainult üks baarimees ja muusikat mängib tavaline kaasaskantav raadiomakk. Aga sellele ei pööra keegi tähelepanu. See on niivõrd ebaoluline element, et vahel unustab isegi baarmen ära plaati vahetada. Ja siis valitseb baaris vaikus. Vaikus? Tasane sumin

Hingata oli raske. Miski istus Simori rinnal nagu luupainaja Vana-Arra juttudes ning kooris teravate küüntega ta ribisid. Simor avas silmad. Häguses õhtueelses taevas tiirlesid mustad linnud justkui parv söestunud lehti. Lahing oli siis läbi, ent kes oli võitnud, seda Simor ei teadnud. Simor püüdis istukile tõusta. Tõsta õnnestus tal ainult pea, siis läbis hammustav valu mehe rindkere ning ta jäi vaikselt oiates lamama. Suus oli metalne maitse. Ilmselt oli ta surnu pähe maha jäetud. Ta soomusrüü ja kilp olid kadunud. Kui kuningas Veddari väed olid peale jäänud, pidi ta ettevaatlik olema, sest

I Silmapiirini ulatuva vee taustal tundus paari tuhande ruutkilomeetri suurune kaljusaar nagu juhuslikult loiku pillatud kivitükk. Tervet planeeti täitva Suure Veega võrreldes ta ju muud polnudki. Nagu sajad teisedki kamakad, kuigi nood olid märgatavalt suuremad. Saare rannikuala moodustasid paljad, vähimagi taimkatteta mäed, mis oma nukrast ja kõledast välimusest hoolimata mõjusid teatava majesteetlikkusega. Mäed kõrgusid ookeani kaldal nagu maismaa uljas ja trotsiv, kuid kõigest hoolimata lootusetu väljakutse kõike valitsevale veele. Mäed olidki saarte ja kogu Fabuluse suurim väärtus. Igal

(sarjast «Maakler Margi märkmeid») Jutustab Aivar Sel üsna tavalisel ja igaval neljapäevasel õhtul istusin Margi teise korruse ovaalkabinetis ning ladusin kompuutri kuvaril kaarte. Naatriumlampide kumast kollakas taevaveski, mida silmi puhates aeg-ajalt kiikasin, näis seda tegu, et tal jagub lumepüüli puistata sellekski õhtuks. Jõe mustjaskülm vagu imas külvi esialgu aplalt, valget orasvaipa veel kasvatamata. Mark kõpitses samuti arvuti taga, keldris, üritades luua Eesti metsamassiivi mitmekihilist mudelit. Meie arvutiguru Karl oli edukalt häkkinud üht saientoloogide andmebaasi Ameerikas ning

(Katkend romaanist «The Guns of Avalon») Selle maa nimi oli Lorraine -- ja tema nimi ka. Kui oleks vastav meeleolu ja ma tahaksin loba ajada, siis ma räägiksin, kuidas me kohtusime lossi taga aasal, kus tema korjas lilli, mina aga tegin tervisejooksu ja hingasin värsket õhku. Jama, muidugi. Viisakas nimetus oleks ehk laagrikaaslane. Ma kohtasin teda raske, peamiselt mõõga ja nuia seltsis veedetud päeva lõpus. Kui ma teda märkasin, seisis ta tee ääres ja ootas kedagi. Ta naeratas, mina naeratasin, noogutasin, pilgutasin silma ja läksin edasi. Järgmisel päeval nägin ma teda jälle, tervitasin ja

Ta ärkas peaaegu võpatades, ebameeldiva tundega, nagu jälgiks keegi teda pidevalt. Enne silmade avamist veenis ta ennast, et peab eksima, kuna ta enne magamaheitmist seestpoolt ukse lukustas. Kellelgi teisel tema uksekoodi ning seega ka tuppa sisenemise võimalust polnud. Hämaras toas langes ühele seinale terav ja kontrastne vari ning toaomanikul kulus hetk taipamiseks, et tegemist pole varjuga, sest nõrk valgus langes tuppa hoopis teisest suunast. Võõras, kuju järgi otsustades inimene, pidi seega olema luust ja lihast, kui tegemist polnud just mõne ringieksleva vaimuga. Võõras astus paar sammu

[ Järgmisel päeval sõitsime Margiga rannakülla. Dzhiip ragistas mõnda aega võsas ja jõudes valendikuni, peatus kurnatult. Jätsime ta lõõtsutama, vesi mootoris kohisemas ja kilgid kapoti all tiksumas. Meist paremat kätt lösutas lagunenud karjatara ning vasakule jäi põlispuude ringi iidne talukoht, millest polnud säilinud muud olulist peale paari sauna aluspalgi ning lauda savimüüride. Suur, kümmekond lehma mahutanud laut näis olevat heast materjalist ning tõhusalt laotud, härmas lumemütsikestega müürid seisid kindlalt nagu savilauda müürid heroilisel Maximilian Maksolly sõjamaalil «Paju lahing»

1. Hiiglaslik liinilaev lähenes majesteetlikult planeedi soojas kumas kümblevale orbitaalkompleksile, mis laisalt valguse ja varju piiril uneles. Laserkiirtest kantud optiliste ja digitaalsete koodide read sööstsid läbi tühjuse, koordineerides kahe gigandi kohtumist. Hallinevate juuste ja veidi väsinud pilguga mees seisis vaateplatvormil ning silmitses läbi platvormi kuppellae kompleksi vargset kasvamist. Päike, mis planeedi varjust välja piilus, pani kogu kompleksi hõbedaselt särama nagu kastepisara kargel hommikul. Mees võpatas. Talle meenutas orbitaal oma dokiehitiste, kombitsataoliste