Lood, mida mulle pole jutustatud
Autori märkus: kõik selles loos esinevad inimesed, olukorrad ja sündmused on täielikult, algusest lõpuni välja mõeldud. Igasugune sarnasus või ühtelangevus on puhtjuhusliku iseloomuga.
1.
Vasksed seinalambid vedasid suitsusesse õhku kollakaid koonuseid. Pool tosinat meest suitsetasid keskendunult, täielikus vaikuses. Nad paistsid midagi ootavat.
«Kazbek» juhtivkonstruktori suus rullus edasi-tagasi, märgistades oma eksleva trajektoori käänupunkte ebamäärase kujuga siniste suitsuribadega. Kõik vaikisid. Juhtimissüsteemide konstruktor, hallide meelekohtade ja kongus ninaga mees, keda igapäevases miljöös Sakslaseks kutsuti, imes tuntava pingutusega sigareti «Stolitshnõje», kägardas selle ootamatult raevuka liigutusega tuhatopsis ja võttis ilma küsimata radiaatori vahel tolknevast pakist «Java».
«Noh?» pöördus juhtivkonstruktor lennujuhtimiskeskuse ülema poole, kes laisal sammul, kobamisi suitsupakki otsides, mööda koridori lähemale sammus. Küsitav läitis sagedasest kasutamisest poleeritud välgumihkliga elegantse «Lux'i», tõmbas sügavalt sisse ja laskis pika, peenikese suitsujoa lae poole.
«Peaaegu. Esimene tiir on lõppenud, orbiit on üldiselt stabiilne, kuigi erineb etteantust tuntavalt. Arvutuskeskuse poisid lasevad andmed veelkord masinast läbi, kuid tundub, et programmi täitmine on põhimõtteliselt võimalik.»
«Aga häired juhtimissüsteemis?»
«On. Ei ole...» lennujuhtimiskeskuse ülem kehitas õlgu. «Orbiidile viimise lõppjärgus esinesid tugevad häired süsteemi töös. Nüüd nagu oleks... Võpsikusse minemise võimalus on igatahes suur.»
Riikliku komisjoni esimees krimpsutas valuliselt nägu ja küsis: «Kuidas me teatame?»
«Ei kuidagi,» juhtivkonstruktor lennutas paberossi koni täpselt tuhatoosi. Ta oli oma kindla käe üle uhke. «Läheb standardne TASS-i teadaanne. Järjekordsest «Kosmosest». Maa ja Maailmaruumi tundmaõppimise huvides. Kui õnneks läheb, siis krutime kuu aja pärast lindid eetris ette.»
2.
«Orbiidil on «Kosmos-****». TASS-i teadaanne. Täna..., kell 13.05 Moskva aja järgi, vastavalt Maa ja maalähedase kosmilise ruumi uurimise programmile, viidi Nõukogude Liidus võimsa kanderaketiga maalähedasele orbiidile tehiskaaslane «Kosmos-****»... Kõik pardasüsteemid funktsioneerivad normaalselt. Kontroll- ja juhtimiskeskus on alustanud saabuva informatsiooni töötlemist... Orbiidi parameetrid on: apogee... perigee... orbiidi kalle Maa ekvaatori suhtes...»
3.
«On side!» operaatori hääl murdus rõõmust.
«Tuleb, tuvikene,» sõnas juhtivkonstruktor leebelt. «Parameetrid!»
Meeleolu lennujuhtimiskeskuses jättis peoeelse elevuse mulje. Viimaste päevade pinge vabanes krõbedates naljatustes ja artikuleerimata hüüatustes.
«Esialgsete arvutuste põhjal vastavad trajektoori parameetrid naasmiskoridori omadele!» ragises valjuhääldites arvutuskeskuse operaatori hääl. «Eeldatav maandumiskoht Põhja-Kasahstani ja Lõuna-Uraalide piirkond.»
«Poisid,» kõmises kõhetut kosmosegeoloogi oma karukäpaga patsutava akadeemiku bass, «kui te mulle tõesti Kuu tagaküljelt kive toote, siis...»
«Siis lased need juveliiril ära raamida ja riputad oma naisele kaela!» kuulutas riikliku komisjoni esimees üldise naerulagina saatel. «Maailma kalleimad kivid!»
«Välja teen! Pudeli margikonjakit, igaühele!»
«Noh, vaata, ära ainult unusta!»
4.
Plasttopsikus kohv oli tulikuum ja tõmbas hetkeks kogu tähelepanu endale. Seepärast jäi Põhja-Ameerika õhukaitse eelhoiatusjaama operaatoril märkamata veel ühe objekti ilmumine displeile. Aastatega juurdunud automatismiga skaneerisid ta silmad üle helendavate märkidega vilgutava paksu klaasi. Öö oli olnud rahulik. Nii oli see enam- vähem alati. Kaugematel orbiitidel tiirlevad tehiskaaslased püsivad aastaid praktiliselt muutumatutel orbiitidel ning närvikrõbinaid pakuvad ainult õppelaskmised ballistiliste rakettidega ning rikked aparatuuris... Muidugi, kõike tuleb ette ja aeg ajalt liikusid kuuldused igat masti veidratest objektidest, kuid hästitreenitud professionaalid, kes suudavad perfektselt eristada atmosfääri ülemistes kihtides oma elupäevi lõpetava kanderaketi tükke kosmoselaevast, reeglina neid ei näe.
Täiesti masinlikult vajutas ta selektorile ja teatas: «See venelaste värgendus, mida me oleme jälginud, on vist lõplikult õhtal. Paistab olevat kaheks tükiks lagunenud...»
Silmad jälgisid endiselt displeid ning äkki tuli tal õhust puudu... Venelaste kosmoseaparaat, kõige järgi otsustades Kuu pinnaseproovide toomiseks kasutatav automaatjaam «Luna», pidanuks Kuult naastes olema pisi-pisikene... Tükid on aga alati väiksemad tervikust. Aga see... Lisaks liikus see suure kiirusega ning kõige järgi otsustades oli ta oma kosmoseodüsseia finishisirgel olevat «Luna't» kinni püüdmas.
5.
«Kus ta on!?»
Näost kaame lennujuht võis vaid käsi laiutada... «Enne «surnud tsooni» kadumist asus jaam etteantud trajektooril...»
«On peiling!» rõõm operaatori hääles kustus. «Signaal katkes...»
«Kus!?»
«Peilimise aeg oli liiga lühike. Jaam on väga palju trajektoorilt kõrvale kaldunud ja langeb Põhja-Euroopasse või meie maa loodepiirkondadesse... Seni, kuni pole avanenud langevarjud ja raadiomajakas tööle hakkab, me midagi täpsemat öelda ei saa...»
Juhtivkonstruktor, hall ja kühmus, astus lühikeste töntside sammudega suitsetamisruumi poole.
«Jah,» mõtles ta tujutult, «vanaks meie elukutse juures ei ela. Kui iga sihuke lend võrdsustada kasvõi aastaga, siis on mul kaugelt üle saja ja varsti lahkun Maa gravitatsiooniväljast ilma igasuguste kiirendajate abita. Igaveseks.»
6.
Jefreitor Bojenazarov ronis oma «MAZ'ist» välja, virutas sopase kirsaninaga tubli tontsaka vastu kummi ja vandus rõvedalt. No vaja siis niimoodi juhtuda! Tuletanud veelkord paari usbekikeelse sõnaga meelde totakat pilooti, kellel kenal suveõhtul muud paremat teha polnud, kui ülehelikiirusega üle linna lennata.
Bojenazarovi plaan oli lihtne ning siiamaani alati töötanud. Elu sõjaväes toimub kellast kellani. Segusõlme poistel oli käsk betooni segada ning nende ülemus, armeenlasest üleajateenija-vanemseersant, kandis hoolt, et töö täpselt kella kukkumiseni käiks. Järelikult pidi ka keegi selle betooni segusõlmest minema viima. Hrishtoforõtsh nalja ei mõistnud... Muidugi polnud lennuraja ehitusel rügavad ehituspataljonlased absoluutselt vaimustatud koormatäiest segust, mis tulnuks enne õhtulesaamist paigale kühveldada. Nõnda sõitiski Bojenazarov oma viimase koormaga lennuvälja perimeetrit piiravasse võssa ja kallutas betoonikoorma sinna maha. Täna oli halb päev. Väljavalitud kohta oli juba keegi enne teda toonud korduvalt ja massiliselt nii betooni kui paneele. Takistuste vahel tagurpidi ukerdades lõi lennuki lööklaine ta tähelepanu hetkeks mujale ja siis istuski «MAZ» kõige oma betoonikoormaga ilusti kivistunud seguhunniku otsas. Tee, mis tahad, aga ilma traktorita seda sealt maha ei saa... Jefreitor pistis mornilt käed tasku ja lentsis otse üle välja sinnapoole, kust masinate mürinat ja hääli kostis.
7.
Vanemleitnant Petrenko hoidis oma «MiG'i» «piiri peal». Juhitav, kelle närvid polnud nii vastupidavad, jäi temast tasapisi, kuid kindlalt maha.
«Märk otse teie ees,» kõlas kõrvaklappides hääl, «kohe peaksite teda nägema!»
«Masina rikun ära,» mõtles piloot. Ainult üks kord varem oli ta lennuki ekspluatatsioonieeskirjades lubatud piirile nii lähedale toonud. See oli siis, kui ühes seni sõbralikus riigis riigipööre toimus. Umbsetes stratosfääriskafandrites troopikakuumusest lämbumas, jooksid nad koos tehnikutega läbi leekkuulide trasside masinate poole ja rebisid ennast napilt üle lennurajale veerevate soomukite õhku. Kütust jätkus ainult otselennuks ja nii nad tulidki forsseeritud mootoritega otse üle Türgi. Mustad, põlenud ja murenenud turbiinilabad seisid tal pärast mitu aastat silme ees. Tookord said kõik lennust osavõtjad poolsalajasteks peetud masinate päästmise eest autasud. Aga nüüd...? Nüüd oli käsk päringutele mittevastav piiririkkuja peatada. Käsi gaasisektoril vajus veel nõksatuse allapoole...
Pilveräbalad paiskusid laiali ja vanemleitnant saavutas visuaalse kontakti piiririkkujaga. Oodatud saleda, voolujoonelise kere ja valgeid tähti kandvate tiibade asemel...
Sündmused, tormates tohutu kiirusega, väändusid psühholoogilises omaajas kuulekalt aegluupi, käed ja jalad liikusid kiiresti, pöörates, vajutades, sisse ja välja lülitades, samas kui teadvuses vahetusid diapositiividena kaadrid helendavast kettast, mis püüdles sähvivate välkudega kõige maisema välimusega langevarju...
«Ah nii!!!» kähises tohutu ülekoormuse poolt kokkupressitavatest kopsudest väljuv õhk lenduri kurgus.
«Kandke olukorrast ette!» kordas klappides nõudlik hääl. «Kandke olukorrast ette! Mis juhtus!?»
Viimane, mida vanemleitnant Petrenko oma elus tundis, oli rõõmusööst ülekoormusest tumenenud ajus, kui ta avas kõikidest pardarelvadest tule sihikuristil koletu kiirusega kasvava ketta pihta. «Jõudsin!»
Siis rammis «MiG» kogu oma mitmetonnise massiga, korrutatud mitmekordse helikiiruse ruudu poolväärtusega, UFO't.
***
«Seltsimees kindral! Pihta sai! Kukub!»
«Saata kaugluuresalk langemispiirkonda. Võtta kontakti kohalike võimuorganitega. Blokeerida kõik teed. Andke mulle Moskva!»
«Moskva on liinil...»
«Kannan ette! Täna...»
8.
Jefreitor Bojenazarov logistas mornilt «jossi» roomikujälgedes. Tema silma all ilutses värske sinikas ja aeg-ajalt sülitas ta verist tatti paistes huulte vahelt. Taibates, et ees ootab hoogtöö stroipati komandöri, 150-kilose «papa» Ploomi, keda isegi endised zekid, kes muidu ei kartnud ei Jumalat ega Allahit, aupaklikult «Tselovek-gora» kutsusid, isikliku kontrolli all, mõistsid ehituspataljoni «dedushkad» tema üle kiirelt kohut ja viisid otsuse ehtsa välikohtuna kohe täide. 10 päeva kartserit ei paistnud selle kõrval kuigi karmi karistusena.
Reamees Sidorov, kaapides labidaga tahkuma hakkavat betooni kalluri kastipõhjast, urises: «Mis paska sa küll meile tõid? Mingid nöörid... kaltsud mingisugused, rauakolakad...» Ta sülitas. Bojenazarov pidas paremaks vait olla.
9.
Madis nautis vaikset kevadööd.
Tartu ei hiilanud eriti oma vaadetega. Madise arvates kujutasid surnuaiad ja Toomemägi linna paremat osa. Nüüdki oli ta istunud vanal juudi surnuaial, tõmmanud aeglaselt ja mõnuga ära ühe hästikuivatatud «Priima» ning lonkis nüüd muretult mööda Puiestee tänavat. Ühikasse minna oli veel pisut vara, toanaabrid suhtusid ta varahommikustesse naasmistesse teatud eelarvamusega ja seepärast otsis Madis pikemat marsruuti.
Oma mõtteid mõeldes oli ta juba ammu kaotanud selge rehnuti kõigis sooritatud käänakutes ja pöörakutes ning peatus hetkeks sobivamat läbipääsu otsides ääreni täis prügikonteinerite ja porilombi vahel. Üllatunult astus ta sammu tagasi ja jäi niimoodi kangialuse kaitsvasse varju seisma.
Otse tänava telgjoonel, vaikselt, kuid töötava vilkuriga, sõitis «RAI» «villis». Tema kannul, 15-20 meetri kaugusel järgnes samasugune masin, kuid sõjaväe autoinspektsiooni tähistega. Samuti töötavate vilkuritega.
Madis piidles toimuvat tärkava huviga. Midagi oli lahti! «UAZ'ikute» kannul, võttes kogu kitsukese tänava laiuse enda alla, sõitsid kaks musta «Volgat», täiesti ilma eraldusmärkideta, kui vilkurid maha arvata. See ületas kõik ootused! «Volgade» kannul sõitis oma suuruse kohta hämmastavalt vaikselt suur 6-teljeline sõjaväeveoauto. Madis surus ennast tugevamini vastu seina.
Veoauto jõudis temaga kohakuti... Möödus.
Tahtmatult sirutas Madis kaela pikemaks, et paremini näha presendiga varjatud kasti sisemusse. Tänavalaternate kauges valguses paistsid vormitud nurgelised betoonitükid.
«Vaat kus lugu...» mõtles Madis hämmeldunult. «Mida see veel tähendab?»
Auto eemaldus tasapisi.
«Just paras kaugus, et granaat visata...» saatis Madis masinat pilguga ja irvitas. «Ja kogu lugu!»
Granaat tal isegi oli. Ta leidis selle eelmisel ööl, kui käis naljaviluks lennuväljal uurimas, et kas kuuldused Luunja punkrites paiknevast tuumarelvast vastavad tõele. Aatomipomm jäi küll leidmata, kuid ootamatult väändus jalg millelgi kõval ja ümmargusel ning ta tõstis maast üles täiesti soliidse välimusega «Sidruni». Tõsi, ilma sütikuta. «Noh, selle pisikese asja ostame me turult,» oli ta optimistlik. Kuigi, olnuks granaat isegi täiskomplektis, vaevalt et ta oleks seda viskama hakanud. Reeglina oli ta üsnagi mõistlik inimene.
Kolonni lõpp sarnanes täpselt algusega. Oodanud, kuni «RAI» «villis» nurga taha kaob, ületas ta kerge hüppega poriloigu ja suundus vaikselt läbi hammaste vilistades ühikasse.
10.
Moskva ekspert istus jalgu kooditades kirjutuslaual ja keerutas güroskoobivurri sõrmede vahel. Vurrkannina tiirutas see oma teljele toetudes ringi, kaotas kiiruse ja kukkus kolksatusega ümber.
«Jätke juba!» Garnisoni luureülem oli ilmselgelt ärritatud. Harjunud mundrikandjate ning talitsetud esinemismaneeridega, käis see nahaalne erariides tüüp tema personaalsel kirjutuslaual talle lihtsalt närvidele.
«Varsti jätame siin kõik...» kostis ekspert häirimatult ja lükkas vurrile uue hoo sisse. Vurr vänderdas korra siia-sinna, kukkus külili ja veeres põrandale. Moskvalane küünitas seda võtma, kuid kohtas oma kavatsuses teatavat takistust rootorit tugevasti vastu põrandat suruva sõjaväesaapas jala näol.
«Hea küll, teeme suitsu.» Ekspert tõmbas taskust paki «Camel'it».
«Kust saite?»
«Jänkid käisid külas, jaotasid plokkide viisi...» ta läitis sigareti ja suitsu välja lastes muigas mõrult.
«Superriigi sõjaline potentsiaal paari kasti sigarettide vastu... Polegi kallis, mis?»
Luureülem pidas paremaks vaikida.
«Räägime parem asjast. Kust see radioaktiivne betoon, mille me avastasime enne välisvaatlejate saabumist lennuvälja igaks juhuks dosimeetriga kontrollides, pärines? Kontrollisime kõik lennupäevikud üle. Meil,» ta asetas rõhu sellele sõnale, «pole mingeid intsidente olnud.»
«Oh, see on juba üsna vana lugu... Vastavalt numbritele, mille me leidsime sellelt metallitükilt, mille betoonist välja raiusime, on tegemist ühe omaaegse planeetidevahelise automaatjaamaga. Oli selline eksperiment, prooviti Kuu tagaküljelt pinnaseproove tuua. Lend ebaõnnestus ja maandur läks kaotsi. Kes võinuks arvata, et see valati stardi-maandumisraja betooni!»
«Aga radioaktiivsus,» luuraja pidas kerge pausi, «on sealt?»
«Ilmselt.»
«Aga see on ju... See tähendab... See on ju kohutavalt tähtis! Tuleb otsekohe teatada garnisoni ülemale ja veel kõrgemale poole, riigi juhtkonnale...» ta haaras telefonitoru.
Luureülem polnud nõrgukeste killast, ometigi pidi ta tunnistama, et eksperdi käsi telefonil oli üllatavalt tugev ja kindel.
«Oota!»
«Mida te...»
«Oota! Meie olemegi praegu see «kõrgem pool», kõrgemal polegi enam kedagi...» Ekspert muigas kibedalt. «Pole riiki, pole juhtkonda... ja otsustada tuleb meil teiega kahekesi. Aega, seda kah ei ole... kahe nädala pärast tulevad jänkid, hakkavad lennukeid tükkideks lõikama. Vaat nii on lood...»
«Mida te räägite!?» luuraja oli tõsiselt ehmunud.
«Noh, korjan need materjalid kokku, panen kaante vahele... Oletame, et keegi ei jõua neid varem pihta panna ja need jõuavad Tema Enese lauale välja. Edasi? Mishka rabab kausta ja näidised kaenlasse ja, aidaa, oma sõbra-presidendi ette kiitlema: «Vaata, George, mis mul on!» See aga vastu: «Äh! Meil on see juba ammu olemas, ei paku huvi. Aga kui sa just väga tahad, võid ju minu kätte jätta. Annan need oma ekspertidele,» ja itsitab vaikselt pihku. Mishka aga tuleb, tiira-taara, nutuvõru ümber suu, kurvalt tagasi...»
Luureülem võitles lõpmatusse tühjusse langemise tundest tingitud peapööritusega. Ta sai aru, et Moskva eksperdil on õigus. Juba see, et ta istus siin, tema kabinetis, tema kirjutuslaual, tõmbas ameeriklaste kingitud «Camel'it» ja rääkis Temast Enesest NII... See veenis teda lõplikult.
«Mida siis teha?» küsis ta kähedalt.
«Teha pole suurt midagi,» kehitas ekspert õlgu. «Kui rahast rääkida, siis praegu saab meie tagasihoidliku avastuse maha müüa võib-olla ainult võileivahinna eest. Kui sedagi. Kui rääkida riigile kasutoomisest, siis tuleb oodata, kuni meil jällegi tekib riik... Seniks aga on kõige mõistlikum asi unustada.»
«Aga tükid?»
«Tükid matame siiasamma uuesti maha.»
***
Nõutute nägudega vahtisid nad röögatut vineerist konteinerit, mis kunagi oli olnud pesaks poolele teraslinnule ja nüüd, parema puudumisel, leidis kasutamist õnnetu Kuu-jaama maiste säilmete peidukohana.
Kast oli seest isegi üle pühitud.
***
Moskva ekspert, elegantne kaabu peas ja diplomaadikohver näpus, kõndis läbi linna. Rongini oli veel aega ja ta tahtis jätta endale mingeid mälestusi linnast. Siin-seal võis näha lehvimas kolmevärvilisi lippe, inimesed paistsid rõõmsate ja optimistlikena.
«Paku suitsu, onuke!» Hääletoon ei jätnud mingit kahtlust küsija tegelike kavatsuste suhtes. Ekspert astus sammukese tagasi, et olla tagantpoolt seinaga kaitstud ning põrkus millegi pehmega. Lämmatav pehmus haaras kätest, pressis kokku rinnakorvi ja viimane, mida ta kuulis, oli omaenese murduvate luude ragin.
11.
Madis ja Ants ronisid mööda vetruva samblaga kaetud mäenõlva üles.
«Noh, mis ma sulle ütlesin?» Antsu hääles kõlas varjamatu võidurõõm.
«Vinge!»
Vaade oli tõesti vägev: pruunikaskuldsete männitüvede ja tumeroheliste okste ring raamis mahajäetud karjääri punast liiva ning pimestavalt sinist, ainsagi pilveraasuta taevast selle kohal.
Õndsalt silmi vidutades istusid nad pehmel samblal ning rääkisid laisalt maailmast ja sellest, mida seal kõik leida võib. Ootamatud jutukäänakud üle liiva, ehitustegevuse ja ehitusmaterjalide viisid jutu betooni ja betoneerimise juurde ning endalegi ootamatult rääkis Madis Antsule veidrast sõjaväekolonnist, mida ta kevadel oli näinud.
«Oleksid võinud neile ikkagi granaadi visata!» kõhistas Ants oma vaikset naeru. «Oleks saanud näha, mis neil seal kastis tegelikult oli.»
«Vähe kasu,» vaidles Madis vastu, «granaat on ju sütikuta.»
«Mis siis... Tahad, ma näitan, kuidas granaadi saab ka ilma sütikuta plahvatama panna... Otsi välja!»
Täiesti reflektoorselt katsus Madis oma tunkede taskuid ja avastas oma üllatuseks, et granaat ongi kaasas.
«Tule siia, kohe karjääri servale... Siit on hea see kohe alla visata.» Antsu isa oli pikka aega olnud sõjaliseks nõuandjaks Kolmanda Maailma riikides ning Ants ise, oma lodevavõitu elegantsist hoolimata, näitas küsimustes, mis puudutasid relvi, täiesti fenomenaalseid võimeid. Nüüdki omandas ta hääl sõbralikust kõlast hoolimata teatavad metalsed noodid.
«Võta granaat pihku... Hoia vaat nii... ja nüüd...»
12.
Madis väljus räpasest, kriibitud seintega liftist. Tema sinisilmad, millesse nii mõnigi piiga väitis end suisa uppuvat, vaatasid praegu pisut nõutult.
«Kas kõik on juba läinud jaanituld tegema? Maja jumalast tühi...»
Ühiselamu valvuritädi mõõtis teda hägusevõitu pilguga: «Keda te soovite? Aaa...» valvuri pilk selgines, «see olete teie.»
«Andres? Toomas? Ando? Madis?...» loetles Ants nimesid. «On üldse kedagi liikvel olnud?»
«Koos Madisega läksite te ju kümme minutit tagasi välja. Ando veel karjus teile midagi rõdu pealt järele, kuid te olite juba autos ja ei kuulnud. Mina kah ei tea, mida ta teile karjus.» Valvur luges audientsi lõppenuks ja süvenes sokki.
«See ei ole lihtsalt võimalik! Olin terve nädala Tallinnas ja alles praegu jõudsin Tartu tagasi...»
***
Varesed, keda plahvatus oli lendu ehmatanud, tiirutasid pisut karjääri kohal ja laskusid tagasi okstele. Üks, julgem, maandus pärast mitut kõhklevat tiiru liivale ja kõõritas oma rahutu linnupilguga liivast tolknevat käekönti. Köndil hüples üks lihas. Lihas ei teadnud veel, et ta on surnud.