1915. a. demonstreeris V. I. Kovalenkov ülevenemaalisel elektriinseneride konverentsil telefoni-liinivõimendit. Posti- ja Telegraafi Peavalitsuse ametnikud keeldusid leidurit toetamast põhjendusel, et selliseid Aparaate välismaal pole.
«Käes! Valmis!» kisendas Leidur ekstaatiliselt, kui tormas uksele koputamata Sõbra korterisse.
Sõber tegi parasjagu köögis suitsu. Salaja. Sest 2020. aasta Komblustagamisseaduse järgi tohtis suitsetada vaid linnavalitsuse poolt eraldatud kontrollitavates spetsiaalsetes puhastite ja ionisaatoritega varustatud ruumides. Ja üldkasutatavad paigad olid täis politsei valvekaameraid. Eravaldustesse neid veel ei pandud, kuna puudus vastav seadus. Loodetavasti oli see nii. Igal juhul ei pandud kaameraid eramaadele üles avalikult. Nii et ei võinud iialgi teada, kas KAPO jälgis sind või mitte. Isegi mõni avalik valvekaamera võis praegu Sõbra köögiaknast sisse piiluda.
«Mis on valmis?» küsis Sõber suitsukoni pliidi alla visates.
Tal oli vana puuküttega maja. Ning Atmosfäärikaitse seadusele vastavalt maksis ta ränka raha, et võiks ahjus ja pliidi all tuld teha. Olgugi et ta maja korstna otsas kõrgus vägev puhastusfilter, mille Keskkonnaamet talle raske raha eest kaela määris.
«Minu leiutis,» selgitas Leidur hingeldades. «Energiakondensaator-muundur. Töötab täiesti uuel põhimõttel, mille ma juhuslikult avastasin. Ta muundab teatavad kosmilised, see tähendab kosmosest tulevad energiakiirgused elektrienergiaks, mingit sütt või uraani või plutooniumi, ühesõnaga tänapäevases mõttes «kütust» ta ei vaja. Kõige parem on aga see, et pisukese täiendamisega võib tema võimsuse tõsta sadadesse või tuhandetesse megavattidesse. Võibolla isegi gigavattidesse. Üks minu masin võib elektrienergiaga varustada tervet Eestit!»
«Ohoo! See on ju küll vägev leiutis!» imestas Sõber.
«Tjah, kas ma seda ise ei tea või?» uhkeldas Leidur. «Nüüd olen tehtud mees. Mõtle, energiaprobleem hoobilt lahendatud.»
«Noojah,» venitas Sõber.
«Kohe leegin leiutist registreerima!» tormitses Leidur. «Pärast läheme «Orbiidile», leiutis tuleb ju sisse pühitseda!»
«Aga kas sa ka tead, millised on igasugu eeskirjad, reeglid?» küsis Sõber. «Tänapäeval on vaata et iga sõrmeliigutuse kohta paragrahv. Ja näe,» ta viipas ülespoole, «minu katusel korstna otsas istub mingi mölakas puhasti, aga meie linna keemiatehase korstna otsas pole ma peale viimaseid valimisi isegi keskkonnakaitsjaid ronimas näinud.»
«Ah jäta, sa oled lihtsalt tige, et pead korstna eest raha maksma, muud midagi. See on su isiklik vimm,» vastas Leidur.
«Sa lähed praegu ametnike juurde. Nemad on valitsejad, sina valitsetav. Tead ka, mis see tähendab?»
«No mida siis?»
«Olla valitsetud tähendab olla igas operatsioonis, igas tehingus noteeritud, registreeritud, värvatud, maksustatud, tembeldatud, mõõdetud, nummerdatud, ära hinnatud, litsentsitud, autoriseeritud, hoiatatud, korrigeeritud, karistatud. See tähendab, riikliku kasulikkuse ettekäändel ja üldiste huvide nimel olla sunnitud koostööle, välja õpetatud, lunastatud, ekspluateeritud, monopoliseeritud, shantazheeritud, nurka surutud, petetud, röövitud; siis, tühisemagi vastupanu korral, kaebuse esimesest sõnast, olla represseeritud, trahvitud, põlatud, taga kiusatud, kohtu alla antud, süüdi mõistetud, maha lastud, välja saadetud, ohverdatud, müüdud, reedetud; ning kõige krooniks pilgatud, naeruvääristatud, solvatud, häbistatud. See on valitsemine; see on tema seaduslikkus; see on tema moraal.»
Sõber vaikis hetkeks.
«Seda ütles P. J. Proudhon paar sajandit tagasi. Ma lisaks tema arvamusele veel seda, et valitsemine läheb järjest karmimaks. Säh sulle siis demokraatiat.»
«Äh, Proudhon eksib, tänapäeval ikka nii ei ole. Pealegi, mis takistusi mulle ikka saab teha, mu leiutis tagab ju kogu maailmale odava elektrienergia!»
Innustunud Leidur tormas toast välja.
Sõber vaatas talle mõtlikult järele. Ta kahtles natuke.
***
Büroos tuli Leiduril paar tundi oodata. Ametnik oli kuskil ära. Koridoris polnud pinke ning Leidur ei tahtnud oma tohutut paberihunnikut, millel kirja pandud kõik valemid ja muu leiutise teoreetiline osa, maha panna.
«No miks ei võiks ametnikud kordki õigel ajal tulla,» hädaldas Leidur.
Parasjagu saabunud Ametnik kuulis seda.
«Ärge te, kodanik, siis niiviisi ka,» manitses ta Leidurit. «Saabusin just ühe tähtsa küsimuse selgitamiselt. Mu tööpäev on väga kiire.»
Ta pühkis pintsakult, mis peitis rahulolevalt punnis magu, leivapuru ja soustiplekke.
«Mis küsimus teil oli?» küsis ta, kui lõpuks pehmes kontoritoolis istus.
«Ma valmistasin ühe...» alustas Leidur hoogsalt, kuid Ametnik katkestas teda.
«Mis paberikuhi teil kaasas on?» küsis ta kahtlustavalt.
«Teooria. Masina tööpõhimõte ja valemid.» Selgitas Leidur.
Ametnik hakkas naerma.
«Kulla inimene, kas te olete teinud kõik selle töö käsitsi paberile?»
Leidur noogutas. Hämmeldunult. Milleks selline küsimus?
«Vaadake, te vist ei tea, et dokumentatsioon peab olema nõuetekohaselt vormistatud. Tegelikult ei võta me midagi vastu, mis ei ole arvutitekst. Tooge oma teooria kas disketil või saatke e-mailiga!»
«Kuid mul pole arvutit!» Leidur vahtis õnnetu näoga oma paberikuhilat.
«Polegi arvutit!» imestas Ametnik. «Veider. Üldsusuuringute viimaste tulemuste järgi on 99% elanikest ligipääs arvutile. Huvitav! Olgu, olen nõus teid ära kuulama, võibolla oskan teile midagi soovitada.»
«Kuna energiaprobleem on tänapäeval väga suur, kütuse ja elektri hinnad tõusevad, peale kella ühteteist õhtul lülitatakse eratarbijatel vool välja...»
«2010. aasta Kokkuhoiu- ja Säästekorraldus,» ütles Ametnik vahele ja sirutas jalad põrandal undava ja soojust levitava puhuri poole.
«...hakkasin sellele probleemi üle juurdlema. Juhuslikult avastasin uue printsiibi, mida rakendab minu leiutatud energiakondensaator-muundur. Noh, ma tulin oma leiutist registreerima ja patenti võtma.»
«Stopp,» ütles Ametnik, «te ütlesite, et avastasite uue printsiibi. Kas teil on olemas vajalik teaduslik kraad? Kas te olete kantud kõrge IQ-ga Leiutus- ja Avastamisvõimeliste Isikute nimekirja?»
«Mul pole teaduslikku kraadi,» vastas imestunud Leidur, «ja registreeritud pole ma kuhugi. Ütlesin ju, et avastasin selle juhuslikult.»
«Nii, nii,» venitas Ametnik. «Ma ei taha teid muidugi solvata, aga seadusi oleksite pidanud ikka ka jälgima. Konkreetselt Intelligentsiseadus on antud selleks, et meie juurde ei tuleks igasugused «kah-leidurid» mingisuguseid «igiliikureid» pakkuma. Ja see teie masinavärk... Kuidagi segane tundub teine... mulle tundub, et see on midagi niisama fantastilist kui igiliikur.»
Ametnik vehkles pastakaga ja silmitses Leidurit rangelt.
«Kuskohalt teie masin energiat saab? Toodab ise või?»
«Ei-ei,» protestis Leidur. «Ta kondenseerib mitmeid kosmilisi energialiike ja muundab need elektrienergiaks. Vaadake ise!»
Ta pakkus Ametnikule pabereid. Ametnik raputas pead.
«Nii ei lähe see mitte!» teatas ta. «Ärge siin anarhiat korraldama hakake. Ma seletan teile nüüd, kuhu peate minema ja mida tegema, et oma leiutis registreerida. Kuna olete niinimetatud üksiküritaja, ilma vastava hariduseta, siis teie kohta ütleb seadus järgmist...»
«Seadus,» mõtles Leidur tülpinult.
Ametnik silmitses arvutiekraani ja hakkas suust meeletu kiirusega sõnu paiskama.
«Kõigepealt peate ennast registreerima kui leiutaja. Seda saate teha Intelligentsi Kontrollis, kus sooritate vastava eksami, tasute maksu ja nii edasi. Seejärel teete Patendiametile avalduse teemal, mida soovite lahendada. See oleks siis näiteks pealkirjaga «Energeetika probleemid». Seejärel peate konsulteerima Eesti Energia ja Tallinna Tehnikaülikooliga. Alles siis võite asuda oma teooriat kirja panema. Loomulikult arvutitekstina, see on soovitav tõlkida ka inglise, saksa ning prantsuse keelde juhuks, kui teie leiutis läbib Riikliku Kontrolli ja Analüüsibüroo. Siis peate saatma oma teooria vastavatesse Euroopa Liidu ametkondadesse, kelle alluvuses me oleme. Nemad jällegi eestikeelseid tekste ei taha, nende jaoks peategi tõlkeid tegema. Kui kõikjal on teie projekt kinnitust saanud, näitate Riigikogu Energeetikakomisjonile ja Eesti Energia juhatusele oma masinat. Lasete selle Tehnikaülikoolis katsetada, saadate seejärel masina Euroopa Liidu Energeetikakomisjonile ning kui kontroll läbitud, paberid korras ja tasutud vajalikud maksud, oletegi saanud oma leiutisele europatendi.»
Ametnik ei märganud jutuhoos, et Leidur oli juba oma paberitega jalga lasknud.
«Seleta veel sellistele midagi,» vihastas Ametnik. «Mida sellised ka seadustest taipavad! Kuradi anarhistid! Istuma tuleks sellised panna! Kord peab olema, jah, kõva kord!»
Ametnik tõusis, et siirduda teatrisse esietendusele ja seejärel einestama. Loomulikult ei lülitanud ta lahkudes puhurit välja. Ega homme varahommikul, nii poole üheteistkümne paiku pole just meeldiv jahedasse, kõigest kahekümnekraadilise temperatuuriga büroosse tulla.
***
Leidur kõndis nukralt haisva ja räpase oja kaldal, mis kandis mere poole keemiatehase jäätmeid.
Seadused, registreerimine, kontroll... Kas tema leiutis peab kattuma enne tonnide paberite, lubade, litsenside, tunnistustega, kui võib ellu astuda?
Leidur silmitses lehkavat pasaoja. Korraga oleks kõik justkui omale kohale asetunud. Nagu esmakordselt märkas Leidur seadusi, kitsendusi, eeskirju, mis ahendasid lihtkodaniku vaba tahte nullilähedaseks. Ta nägi seadusi, mis lubasid KÕIKE, kui sa vaid suutsid end läbi närida tonnidest bürokraatiast, nägi sätteid, mis kohustasid registreerima iga pisimagi sammu, nägi keelde, mis pidanuks tagama üldise heaolu, kuid ei taganud seda. Nägi ka neid, kellele seadused justkui ei kehtikski.
Südametäiega viskas Leidur paberid arvutuste ja valemitega vette. Ta ei märganud, et sealsamas asus politsei valvekaamera. Kümnekonna minuti pärast arreteeris politsei Leiduri, süüdistades teda prügi avalikult kasutatavale alale viskamises ja keskkonna rämpsuga reostamises.