Ilus õhtu, härra Dannfuss...

Õhtu oli oivaline. Leitsak, mis päeval võimutses, pannes õhu paakunud maa kohal värelema, oli taandunud ning teinud ruumi värskendavale jahedusele, mida kerge tuuleõhk mägedest kandis. Silmi sulgedes ja niiskeid puhanguid sisse hingates võis tunda mägiaasadel kasvava värske rohu vaevutajutavat aroomi. Päike oli juba loojunud, kuid öö must mantel polnud veel maailma kinni katnud. Veel valitses see maaliline üleminek valguse ja pimeduse, päeva ja öö vahel; hetk, mil värvid sulanduvad ja nime kaotavad. Taevas, mille puna pikkamisi lillakaks tõmbus, küütles erinevates toonides ja selles purpurses õhetuses särasid läikivroosad pilved.

Läbipaistva loorina laskus majale hämarus, mähkides ta tsikaadide sirinasse. Seinad, mis mäletasid veel päevast kuumust, võpatasid kergelt, tunnetades öö rõske hinguse lähenemist.

«Ilus õhtu, härra Dannfuss,» kõlas trepilt.

Mees, kes terrassil seisis, pöördus. Ta oli pikk ja kõhn, aristokraatliku hoiaku ja ikka veel sirge rühiga, kuigi ta meelekohad olid juba ammu aastatest härmas.

«Aa, see olete teie, mister Holbrook,» sõnas ta. «Jah, õhtu on tõesti suurepärane. Te vaadake vaid neid värve! Midagi sellist ei näe te enam kunagi, see on kordumatu!»

«See on ju vaid loojang.» Mister Holbrook päästis oma vanamoodsa kuue hõlmad lahti, paljastades moestläinud laiad traksid, mida keegi enam ammu ei kandnud, ning istus ägisedes trepiastmele. «Homme kordub see jälle. Ja ülehomme... Ja üleülehomme...»

Härra Dannfuss raputas pead.

«Ainult loojang... Jah, seda ta on. Kuid ta ei kordu, ei! Ta on alati uus, alati erinev. Ta muutub, Holbrook, muutub! Värvid, toonid, tunded, nüansid! Seda, mis oli täna, te homme ei näe. Seda, mis oli täna, te homme ei tunne. Seda, mis oli täna, ei saa enam tagasi, see on läinud. Igaveseks. Imetlege, Holbrook, jätke meelde. Te võite näha midagi sarnast, kuid ei kunagi enam täpselt seda, mida praegu, selles ongi looduse kordumatu võlu. Alati midagi uut...»

«Te oleksite pidanud hakkama luuletajaks, Dannfuss. Või kunstnikuks.»

«Ma olin. Kunagi.» Härra Dannfuss vaikis mõne hetke. «See oli ammu.»

«Te pole sellest kunagi rääkinud. Mis juhtus?»

«Ei midagi. Sel polnud mõtet. On ainult üks kunstnik, üks luuletaja,» viipas härra Dannfuss jalutuskepiga, mille hõbenupp loojangu puudutusest roosakaks värvus, «loodus. Teised on vaid haledad jäljendajad.»

«Teil võib isegi õigus olla,» noogutas Holbrook. «Ma pole sellele varem mõelnud.»

Nad vaikisid.

Neil polnud sõnu vaja.

Kaks vana meest ja vana maja kesk lõputut vaagavat vaikust. Nii oli see alati olnud. Ajad muutusid, maailm samuti, kuid nemad jäid samaks. Ikka ja jälle kohtusid nad oma lõpututel rännakutel mõnes mahajäetud majas, et segamatult vaikuse värve vaadata. Vaid nemad kaks. Ja loojangud. Neid polnud veel ära rikutud.

Nad vaikisid.

Taevasse ilmusid kakaovärvi triibud.

Maja, mis suure ja tummana nende selja taga oli seisnud, liigatas. Tema sisemusest kostsid sammud. Need olid rasked, asised jalaasted, mida saatis vana trepi kägin, kaeblik nagu häälestamata viiul. Tsikaadid vakatasid.

Härra Dannfuss, kes oli rinnatisele toetunud, pöördus võpatades ümber.

«Kas kuulsite?» päris ta Holbrookilt, kes oli püsti tõusnud ja hämmeldunult maja silmitses.

«Keegi kõnnib,» sosistas Holbrook. «Kuid seal pole ju kedagi!»

Mehed vaatasid üksteisele otsa.

«Kummitus...» pomises härra Dannfuss lõpuks, mõeldes jälestusega neile tumedatele tihketele kogudele, kes õhku pööristena liikuma lüües lärmakalt ringi armastasid kolistada.

Kas tõesti ka siin? Kui nii, siis hüvasti, rahu ja vaikus; hüvasti, kaunid päikeseloojangud ja värvide mäng õhtutaevas. Nemad seda ei mõistnud; nad ei suutnud näha täiuslikku ilu, ega hoolinudki sellest. Nad olid robustsed, isegi jõhkrad ja neid huvitas ainult nende enda isik, kõik muu suutsid nad ära rikkuda. Neid ilmus aina rohkem sellesse vaiksesse maailma, mis üha enam nende nägu muutus.

«Nad tõrjuvad meid välja...» pomises härra Dannfuss.

Holbrook tõstis pea. Ta silmad olid kusagil ära; võibolla otsis ta juba järgmist peatuspaika, võibolla...

«Mis te ütlesite?»

«Ei midagi,» lõi härra Dannfuss käega. «Kurb on vaadata, kuidas kõik hääbub. Üksildasi, puutumata nurgakesi jääb aina vähemaks. Võtame või selle majagi. Kui kaua me pidime otsima, enne kui ta leidsime. Aastaid tühjalt seisnud, eemal kõigist ja kõigest... Me lootsime, et nii jääbki, kuid nüüd kummitab ka siin...»

Mehed kuulasid majast kostvaid hääli.

Holbrook ohkas.

«Kahju, et see nii läks,» sõnas ta lõpuks. «Mul on aeg.»

«Lähete ära?»

«Jah. Ilus õhtu oli, härra Dannfuss. Nägemiseni.»

«Nägemiseni.»

Härra Dannfuss jälgis, kuidas mister Holbrook värelema lõi ja hommikuse uduna hajus; heitis siis viimase pilgu loojangutaevale ja imbus hääletult läbi lähima seina.