[
(Teine osa: Miks ohverdas Wermacht Heinastes von Seydelmanni tankidiviisi? Mõni sõna Hitleri imerelvadest ja «Gladsheimist».)
BRAUNSACHE OLI ERAND, meie kõige kauem kestnud ja kahtlemata komplitseerituim operatsioon. Meie meistritöö. Vana vrakk pani meid proovile, kuid kaalul oli palju raha -- suurim investeering, mis kunagi Eestisse tehtud.
Mõni nädal enne päris meie loo algul kirjeldatud kõnet Eesti Vabariigi aastapäeva puhul naasis Mark S^veitsist. Viimasel ajal ei leidnud ta hõlpsalt asu, käies ringi küsimusega, kuidas leida arengufondi raha. Mõned psühholoogid väidavad, et rahahädas tulebki kontsentreeritult rahale mõelda ning rahalaev saabub pea, ja ehkki Mark suhtub säärasesse kujustamisse skeptiliselt, väites sel olevat soovimatuid kõrvalnähte, kasutas ta ise vististi just sellist meetodit, sest S^veitsist tuli ta tagasi sõna otseses mõttes rahalaev puksiiris.
Rahalaev sarnanes 1930. aastate piiritusetorpeedoga, mille nöör teel Soome on rannavalve hirmus läbi kaksatud ja mis igatseb pootshaagi järele.
Seda keerukust me esiotsa loomulikult ei teadnud, küll aga saime kohe aru, et rahaasjus on toimunud oluline läbimurre. Mark istus mitu päeva kirjandusmuuseumis ja kabinetis või raamatukogus ning ümbritsenuks ta pead nimbuslik magnetrõngas, piisanuks meil rõnga vooluvõrku ühendamisest ja ta tootnuks elektrit tervele majale.
Ühelt nõupidamiselt Mark puudus -- harukordne juhtum! --, arutasime lihtsalt omaette jooksvaid asju, järgmisele tulles leidsime ta poolhämarast ruumist eest, värskena, energilisena, äsja dus^i alt tulnuna.
«Ei, ärge pange tuld põlema,» hüüdis Mark, «peame videvikku!»
Surinal süttis projektori silm ja kuvas valgele tahvlile aerofoto Eestimaa tükikesest, milles tundsin eksimatult ära oma kodulinna Heinaste koos lähima ümbruskonnaga.
«Tänu Nõukogude Liidu ja NASA heale koostööle võiksime pidada loengusarja «Kas tunned maad?». See kaart on pärit 1984. aastast. Nii et kui valida detailsem mõõtkava, peaksime nägema tänavail jahti neile õnnetuile, kes tööajal julgesid poodi nägu näidata. Ent mitte Andropovi kampaania illustreerimiseks ei esitle ma teile seda kanti. Läheme ajas mõtteliselt veel nelikümmend aastat tagasi...»
Mark vedas tahvlile jooni, kriipsutas alla kohanimesid ja joonistas sümboleid.
«Kujutlegem ette toonast sõjateatrit. Tujukas septembrikuu on teise poolde jõudnud, «Tannenbergi» liin Sinimägedes on hüljatud ja Tallinna langemine on pelgalt päevade küsimus. Saksamaa on nõrkemas, liitlasteta ning kannatab ameeriklaste pommirahe all. Sakslastel napib kütust ja lahingumoona. Muide, mõni kuu hiljem alanud Ardenni operatsioonis Prantsusmaal jäi edukas natside pealetung toppama, kuna soomusmasinaile ei jagunud piisavalt kütust.
Nii. Heinaste sadama hoidmine oli sakslastele oluline, et siitkaudu evakueerida vägesid. Ja ei midagi enamat. Eesti loovutamine ehk rinde õgvendamine oli otsustatud, kui ootamatult transporditakse mööda raudteed Heinastesse terve tankidiviis. Sic! Väekoondist juhib kogenud kindralmajor von Seydelmann, kes kihutab itta, otse vastu mere poole rühkivatele Nõukogude väeosadele, peab nendega ägeda lahingu, õigemini terve lahingute seeria, olles alul üsna edukas. Saarte vallutamine venis seetõttu, nõukogulastel polnud enam kedagi vallutusretkele saata. Piirkonna paremaid soomusjõude ja dessantüksusi oli tabanud häving, mistõttu saadeti arhipelaagi surma halvasti ettevalmistatud mehi.
Te võite väita, et säärane ummisjalu jooks ühte Eestimaa punkti -- umbes täpselt siia -- oli üks tühipaljas kokkusattumus. Et samahästi võinuks hordid pidada kahevõitlust mujal. Mida te väidate?»
Einar ja Toomas vaatasid mulle ja mina neile otsa.
«Nagu sa väitsid, polnud Heinastel sel hetkel olulist sõjalist tähtsust,» lausus Einar meelekohti masseerides, «sakslaste ülesanne ei saanud seega olla Heinastega otseselt seotud. Kaarti vaadates jääb mulle mulje, et Heinaste oli neile oluline kui punkt, kuhu KIIRESTI saaks raudteed pidi vägesid transportida. Kui nad otsustasid kasutada seda raudtee sõlmpunkti -- kus, tõsi, on paremad juurdesõiduteed kui mõnes teivasjaamas -- pidi nende siht olema läheduses. Heinastest Läände jääb meri, mis hõlbustab võimaliku tegevusvälja piiritlemist. Nende edasises tegevuses jääb mulle arusaamatuks, miks nad valisid kõige raskema ründamissuuna ja liikusid Nõukogude väeosadele vastu ÜLES MÄKKE? Kas nad vallutasid Tammistu kõrgendiku?»
«Jah, seda nad tõepoolest tegid,» kinnitas Mark. «Ma otsisin üles paar inimest, kes sel ajal sealkandis elasid ning esitledes end ajaloolasena, kes kirjutab magistritööd, kogusin veidi vahetuid mälestusi. Ma võiksin tõepoolest magistritöö kirjutada, Tammistu lahing on üks olulisemaid terves Baltikumis, just osalenud soomusmasinate arvu poolest. Tõesti huvitav teema ning täiesti uurimata. Nõukogude ajalugu kujutas lahingut omadele raske, ent lõppkokkuvõttes kiire ja eduka marsina läbi ja üle fas^istide ridade. Kolmanda Riigi ajaloolased ei kirjutanud sellest iialgi midagi ning mis puutub arhiividesse, siis osa neis hävitati, osa hävines Berliini lahinguis, osa arhiive kadus vahetult enne Saksamaa okupeerimist ning võib oletada, et oli dokumente, mis kadusid peale sõja lõppu. Tänu sõjaväetsensuurile ei valgusta toonane ajakirjandus toonaseid sündmuseid eriti objektiivselt. Nõnda et kohalikud elanikud, elavad ajaloo allikad, ongi ainsad, kellele saame tugineda.
Mida nad rääkisid?»
Mark istus, kõõlus naginal tooliga ning veeretas peos teleskoopvarrega pastakat. Grafoprojektor oli end välja lülitanud, nii et me näod ergasid õue naatriumlampide kollakas kumas, ja vaikuses kuulsime automootorite vaevatud hääli, mis nurisesid Riia mäe tõusu üle.
«Lahing kestis peaaegu nädala. Poolpõlenud kosusid ja laipu, inimeste ja loomade kehi vedeles tervel kuplistikul nii palju, et neid võinud loendada keskmiselt üks kümne ruutmeetri kohta. Võib-olla pakub mälestustevestja üle, kuid lahing kees ilmselgelt ägedalt, palju ägedamalt kui ametlikud allikad möönavad. Mõlema poole väejuhid hukkusid, eks seegi ole mingi näitaja.»
Neid Tammistu kõrgendiku nõlvu teadsin hästi. Keskkooli lõpul jagunesid meie poisid nendeks, kes olid suutelised paarikümne kilomeetriseks suusamatkaks nõlvadeni ja tagasi; ning nendeks, kes seda ei suutnud. Ning Anuga olen neil patseerimas käinud, kuna üle välu tumendavad künkaharjad näisid hea sihtmärgina noil päevil, kui ajal polnud muud tähtsust, kui vaid tema kestmine ja kestmine.
Neil nõlvadel hukkunud suure väejuhi Aleksander Podgornõi nime kandis meie kooli pioneerirühm. Iga aasta maikuus, Suure Isamaasõja -- ning ühtlasi Teise maailmasõja -- lõpu puhul pidasime pidulikke kõnesid ja viisime lilli vennaskalmistule. Ilusa ilma korral saluteerisime vennaskalmistul pikemalt. Iseäraliselt olulistel koduloolistel puhkudel sõitsime kooli autoga sellele künkale, millel Podgornõi oma otsa olevat leidnud ning kus seisab tema pronkskuju.
«Vaadake nüüd --,» Mark aktiviseeris sülearvuti ning kuvas tahvlile lahinguvälja lihtsustatud skeemi. Skeem elavnes ja front liikus edasi-tagasi nagu kevad Läänemerel. «Mõistagi on mu andmestik lünklik ja suuresti intuitiivne. Aga midagi siin justkui oleks, või mis?»
Punnitasime andunult silmi, et saladuse võtit paremini silmata.
«Kui suured jõud kummalgi pool olid ning kas sul on andmeid poolte kaotustest?» päris Einar, meie analüütiline mõttehiiglane, kelle korrastatud ajutegevus suutis leida seoseid õudsaimaski kaoses.
«Mul on täpsed andmed ainult Saksa poole kohta enne lahingut,» kostis Mark, «kui palju venelasi tapeti, VÕIB AINULT OLETADA, ilmselt kolm-neli korda rohkem, ma ei tea. Neid tuli kogu aeg juurde, ent põhijõududest ei jäänud suurt kedagi alles. Nii et sisuliselt sakslased võitsid lahingu ja vallutasid kõrgendiku.»
«...selleks, et sealt kohe taanduda?» tegi ka Toomas, tunnetusgeenius suu lahti.
«Just!» hüüatas Einar. Ta astus mõne hoogsa sammuga tahvlini, tõmbas Margi käest puldi ning keris lahinguskeemi animatsiooni edasi-tagasi. «Näete, siin on keskne tegevusala. Sakslaste rünnak keskendus selle vallutamisele ning kaitsmisele. Sellele alale -- mis siin asub? -- jooksevad kokku ka venelaste operatsioonid. MILLEGI PÄRAST soovisid mõlemad ala kontrollida. Ma pakun välja järgmise skeemi: venelased jõudsid esimesena ning MIDAGI või KEDAGI oli sakslastel maha jäänud, mida nad ilmtingimata tagasi soovisid saada. Vaevalt, et nad mõne talu, kuuskede ja võsa pärast taplesid.»
«Braavo!» plaksutas Mark käsi. «Sul polnud näpunäidet, nagu oli mul; ja ma olen täis usku, et kas sina või Maria suudate mind edasi aidata sealtmaalt, kus mul näpunäited puuduvad. Ma ei varja tõde teie eest kauem -- septembris 1944 maandus Rebase talu maal Saksamaa tähelaev. Gagarin ei olnud esimene mees, kes kosmoses käis; ja enne teda surma saanud vene kosmonaudid samuti mitte. Laeva olemasolu on fakt, me teame nüüd umbkaudu, kuhu ta maandus. Kus on laev -- või tema jäänused -- praegu, seda ma ei tea. Minu hüpoteesi järgi nad Eestist või vähemalt Baltikumist välja ei jõudnud, igatahes ameeriklased ja britid otsisid oma okupatsioonipoole põhjalikult läbi ning ei leidnud märkigi.
Nüüd on meie kord; me peame laeva üles leidma, kui temast veel midagi järel peaks olema -- milles ma olen veendunud --, ning tähelepanu äratamata kätte saama. Selles viimases ma eriti veendunud ei ole. Aga noh, ühtegi suppi ei süüa nii kuumalt nagu keedetakse ja nii vana supp ei tohiks enam kõrvetada. Vaatame seda asja lähemalt.»
Tol õhtul meist keegi normaalsel ajal magama ei jõudnud. Rullisime aknakatted alla ja tutvusime põhjalikult informatsiooniga, mida Margil oli õnnestunud senimaani koguda.
HÄDAS OOTAS HITLER ABI IMERELVADELT, paralleelselt töötasid Kolmanda Reichi salalaboratooriumid uudse keemiarelva kallal, konstruktorid eesotsas Wernher von Brauniga joonestasid rakettrelvi ja insenerid monteerisid maailma esimest tuumareaktorit. Hitler, kes huvitus väga Aasia religioonidest, kureeris lisaks meditatsiooni ning telepaatiat, milliseid uuringuid ei saatnud kummatigi eriline edu.
Võtnuks Hitler sõja keskel vastu Stalini rahuettepaneku, mille järgi sarnaselt eelmise maailmasõja aegse Brest-Litovski rahulepinguga oleks Nõukogude Liit loovutanud Baltimaad ja suure osa Valgevenest ning lisaks veel Lääne-Ukraina alad, saanuks ta hingetõmbeaega ja vabad käed Läänes. 1940.-41. aasta majanduselu taseme säilides võinuks Saksamaa korraldada seal tõelise ragnaröki. Juba 1945. aastal suutnuks Hitler Londonit üllatada taktikalise tuumaraketiga. Täies hoos olnuks pommitajate tootmine Ameerika lendavate kindluste eeskujul.
Natside tegelik teadustöö oli jõudnud märksa kaugemale, kui kinnitas liitlaste propaganda. Saksamaal polnud aga enam ressursse, et kõike plaanitut ellu viia. Majandus lagunes, sõdurid põgenesid rindelt, pidevate pommirünnakute tõttu kadus elekter ja mitmed olulised tehased seisid varemeis. Ka Peenemünde raketibaas, kust 1944. aasta septembris startis kosmoselaev «Gladsheim», sarnanes suuresti ülesküntud uudismaaga. Sõjavangide raskeim ülesanne oli üha uute ja uute aukude lappimine maandumisrajal ning raketodroomil.
Nii Lääneliitlaste kui Nõukogude sõjaväeluure teadis üldjoontes, mis teoksil, ning natse püüti võimalikult takistada. Saksamaa kokkuvarisemise aegu jooksid väed tormi tipptehnoloogilisele pärandusele. Ameerika omandas reaktori ja enamuse spetsialiste eesotsas von Brauniga, Nõukogude Liit haaras rakettrelvanduse atribuutika ning mitmesugust peenmehaanika ja masinatööstuse sisseseadet. Spetsiaalsed komandod röövisid süstemaatiliselt Nõukogude Liidu okupatsioonitsoonis. Terved vabrikud võeti koost lahti, laaditi rongidele ja veeti Venemaale, millega võib osaliselt seletada Saksa Demokraatliku Vabariigi majandusedu, kuna kõige vajaliku seas tariti minema palju rämpsu ning iganenud tehnikat, mis polnud veel kasumit teeninud, ent mis sündis juba välja vahetada.
Millist kasu liitlased lõikasid, võib üksnes oletada, kuid piisab lugemisest, mida kirjutab «Eesti Nõukogude Entsoklüpeedia» Wernher von Brauni, «kosmonautika eriteadlase, USA Rahvusliku Inseneriakadeemia ja Rahvusvahelise Astronautikaakadeemia liikme» kohta. Ta juhtis Ameerika Ühendriikide oluliseimate kanderakettide, «Jupiter C» ja «Saturn» konstrueerimist. «Saturn» oli «Apollo»-projekti tugisambaks -- projekti, mis viis mäletatavasti esimesed inimesed Kuule. Kosmose teemadel on von Braun kirjutanud mitu raamatut, nagu «Start in den Weltraum» ja «First Men to the Moon». 1960-70 töötas ta NASA Huntsville'i kosmoselennukeskuse direktorina.
Pole vististi ime, et Ameerika esimeste kosmoselaevade seeria «Mercury» esimesed eksemplarid sarnanesid väga «Gladsheimile», nagu võib näha ameeriklaste poolpropagandistlikust mängufilmist «The Right Stuff». Lihtne koonus, millesse pakiti kosmonaut nõnda, et tal polnud õieti ruumi külgegi keerata ning pisikene aken tähesära imetlemiseks. Lisaks elu alalhoiusüsteemile ja pidurdusmootoreile evis «Gladsheim» langevarju, mis pidi tagama pehme maandumise kuivalgi maal. Orbiidile viis «Gladsheimi» kaheastmeline kanderakett «Vau X», mille skits sattus erakätesse ja lubaski oletada, et VÕIB OLLA saatsid sakslased mehe kosmosesse, kuna sel teel polnud enam tehnilisi takistusi. Seda S^veitsist saadud skitsi koopiat Mark meile näitas, ent tema oli jõudnud hüpoteesini iseseisvalt ning teist teeviita kasutades.
Tema suures köögis seisab laealusel riiulil vanaaegsete pudelite kollektsioon. Ta pole neid meeleheitlikult taga ajanud, olles talletanud üksnes kõike huvitavat kättesattunut. Mulle imponeerib neist enim Eesti Vabariigi algul ehitatud talutare pööningult leitud klaasist «Coca-cola» pudel, mis näeb enam-vähem samasugune välja nagu tänapäevalgi; aga on samas võhiklikuimagi silma hinnangul arhailisem. Jah, külas leidus kohti, kus tunnetati trendi, kuulati «Philipsi» raadiost Viini klassikalise muusika kontserti ning joodi pruuni vurtsu.
Lisaks pudelitele seisab riiulil söetriikraudu, roostest puretud tormilaternaid ja muud kila-kola. Just muu kila-kola seas võib märgata esialgu keedukatelt meenutavat kera.
Lähemal vaatlusel -- kes muidugi viitsib end nii palju pingutada -- ilmneb kera konstruktsioonis eriskummalisi jooni ja lõpliku järeldusena tuleb ta tunnistada katkiseks tuukrikiivriks.
Eks tuukrikiivri ja skafandrikiivri põhieesmärk ole üks -- isoleerida kandja ümbritsevast keskkonnast. Nii et kiivri päris õige algupärase funktsiooni leidmisel võib eksida; ning küllap ongi hea, et on eksitud, kuna päris tõde võib samuti kuulutajat isoleerida ümbritsevast keskkonnast.
(Järgmises osas: Von Schumacher ja tema kiiver. Mida nägi usbekist seersant? Mark kohtub Fahd ibn Abd al-Aziz as-Saudi poja Muhammadiga. Lüüakse käed.)
[