Sfinks virgus ja ringutas mõnuga. Ruugest liivakivist kest ta ümber pragunes ja pudenes koost. Uhke ja säravana vaatas ta ringi.
Kuid mida ta nägi! Linnad olid kadunud, kuivanud kanalid liivast umbes. Kõikjal laiutas punane kõrb, vaid paar püramiidi meenutasid kunagist ülevust. Kuhu oli kadunud ta rahvas, kuldsete silmadega marslased, keda ta oli armastanud ja kaitsnud? Kus olid linnade pitsilised tornid, kus templid ja paleed? Kadunud!
Kaua oli ta siis maganud? Miljoneid, miljardeid aastaid? Ta oli ju vaid hetkeks tukastanud, et võitlusväsimusest puhata. Hirmus oli olnud see lahing Pimeduse Jumalatega. Palju jumalaid suri, palju päikseid sai hukka tol päeval. Kas see kõik oli tõesti asjata?!
Sfinks lahkus surnud planeedilt. Murest ja ahastusest hullununa tormas ta mööda Linnuteed, otsides, kellele kätte maksta. Hiiglasliku hõõguva komeedina kihutas ta ühest Universumi servast teise, paisates segi galaktikaid.
Viimaks peatus ta kurnatult ja kahanes oma normaalsete mõõtmeteni. Aga kui ta rahvas polegi hukkunud? Kui nad olid sunnitud põgenema, jätma kodu ja jumalad?
Temas tärkas uus lootus. Ta peab nad leidma! Võibolla just praegu vajavad nad teda, pöörduvad asjatutes palvetes tema poole, anudes abi? Sfinks pöördus tagasi.
Uuesti tuulas ta läbi galaktikate, kartes, et oma sõgedas raevus võis ta ise osutuda oma rahva surmajaks. Planeedisüsteemid vilksatasid üksteise järel, kuni lõpuks... See oli ju kogu aeg olnud käeulatuses, naaberplaneedil! Kesk kollast kõrbe kõrgusid püramiidid ja nende kõrval... Jah, ei mingit kahtlust, see oli tema, sfinksi, kuju!
Päiksena särades laskus ta püramiidide vahele, mõistmata, miks inimesed ta eest kabuhirmus põgenevad. Kuid ei, mitte kõik ei põgenenud. Ta jälgis üllatunult, kuidas mõned neist püramiidide varju hoides joostes lähenesid, hoides käes kummalisi piklikke esemeid. Eemalt hakkas paistma tillukeste, kuid ähvardava ilmega masinate kolonn. Sfinks oli segaduses. Mis see on, nad ründavad teda? Ons nad siis tõesti nii tugevad, et ei vaja enam jumalaid?
Sfinks tundis torget käpas. Tüütute kärbestena sumisesid ta ümber lennukid, üks soomukitest oli peatunud, valmistudes uueks lasuks.
Sfinksi möire paiskas põrmu lennukid, sabalöök purustas püramiidi, mattes soomukid rusude alla. Ei, see pole tema rahvas. Need siin ju kardavad! Vaid loomalik hirm on see, mis neid arutult ründama sunnib. Võibolla ongi nad tema rahva kauged, mandunud järeltulijad. Võibolla. Kuid tema rahvas see enam ei ole. Üksiku ja pettununa pöördus ta minekule.
«Kiss-kiss,» kostis korraga hele hääl, mis ta paigale naelutas.Sfinks vaatas tagasi.
Väike tüdruk seisis, käsi pikal, ja kutsus teda.
«Tule, kiisu!»
Sfinks kahandas ennast, kuni ulatus tüdrukule õlani. Julgelt astus laps tema juurde ja võttis tal kaela ümbert kinni. Tema tumedates silmades särasid kuldsed sädemed.
«Tule,» sõnas ta. «Ma ei lase neil sulle liiga teha!»
Ja sfinks tundis, et on taas leidnud oma rahva.