Longyearbyeni lennuväli.
Kuigi siin oli ka lennujaama hoone, ei söandanud Grpowski seda siiski lennujaamaks nimetada. Fokker oli end teravate mäetippude vahelt läbi keerutanud, otsides pilu rõskete pilvede vahel, millest maandumisrada korralikult näha oleks. Grpowski oli hoomanud lenduritekabiinist levivat närvilisust, kuigi ühtki häält, mis vabandavalt väikestest tehnilistest probleemidest räägiks, polnud reproduktorist kostnud.
Maandumine Spitzbergenile pole kunagi lihtne olnud. Ei maandumine ega randumine.
Ta ei lasknud ennast sellest häirida. Kogu viietunnise lennu Oslost oli ta oma pleierist kuulanud Dvoraki «Slaavi tantse» ja 4. Sümfooniat. Propellerimürin segunes kirglike stereofooniliste orkestrihäältega, moodustades omamoodi haiglase muusikalise prelüüdi, mis nii sobis selle metsiku maaga.
Maailma äär...
Tema dokumentide vastu ei tundnud keegi huvi. Lennuvälja hoones oli vaid teksaülikonnas uimane tolliametnik, kelle magamatusest punased silmad jälgisid loiult saabujate pagasit. Grpowski teadis, et mees otsis, ega keegi viina Spitzbergenile ei vea. Kuiv seadus. Loomulikult tekitas tema käsipagas, õigemini üks suur must sakvojaazh, tolliametnikus huvi.
«Teil on seal pudelid?» Kummatigi sai Grpowski norra keelest aru, kuigi polnud seda harjutanud üle kümne aasta.
«Pudelid,» oli ta nõus.
«Alkohol?»
«Vesi. Mineraalvesi.»
«Avage palun.»
Grpowski avas klõpsuvad sakvojaazhilukud. Mees silmitses juhmil pilgul võõrkeelsete siltidega kaetud läbipaistvast klaasist pudeleid.
«Vodka?»
«Vesi, ma ju ütlesin härrale. Kõige harilikum vesi.»
Kell oli neli öösel ja polaarpäike siras kirkalt hoone akendest sisse.
Grpowskil oli tolliametnikust kahju. Kui kaua ta oli siin olnud? Neli aastat? Viis? Ikka polnud kalginäoline norralane veel polaarvööndi tsükliga harjunud -- ta oli magamatusest kokku kukkumas. Kuid siiski kruttis ta värisevate sõrmedega «Andrysczisczsini» mineraalvee pudeli lahti ja nuusutas. Põhjamaalse distsiplineeritus. Mõneti pettunult kruvis ta siis korgi tagasi, mühatas ja ütles:
«Tõepoolest vesi. Miks te seda kaasa toote?»
«Ma joon seda.»
«Joote?»
«Kujutage ette, joon jah.»
«Astuge siis edasi.»
Ja ta astus edasi, pööramata erilist tähelepanu tolliametniku ehmunud ilmele, kui ta nägi Grpowski vasakul põsel asuvat ristikujulist põletusarmi. Teised reisjad olid juba lennuväljale saabunud maastikuautodega ära veetud. Tuul undas kõledalt, tõi mägedest jäist hingust ja keerutas tundrast rohuräsu. Mingi suur merelind lendas vuhinal üle Grpowski pea, tegi kääksuvat häält ja kadus hoone nurga taha. Ta tõmbas oma mantlihõlmad koomale ja väristas külmast keha.
Oli juuli keskpaik. Spitzbergeni asukaile jäi veel kuu aega suvemõnusid nautida. Augusti keskelt tulevad esimesed öökülmad, tundra tõmbub taas jääkirme alla, meri kattub paksu kristalse glasuuriga. Ja siis ei aita ka enam kalüpsorütmis Kariibi merelt teele asunud Golfi hoovuse hellitavad vood, mis suvekuudel Spitzbergeni läänerannikut uhkudes siin looduse elu võimalikuks teevad. Päike madaldub iga päevaga üha rohkem horisondi taha, sundides vaalu ja rändlinde lõuna poole asuma. Elu lahkub Svalbardilt -- Külmalt rannikult. Neli kuud loojumatut päikest saavad otsa, solaarenergia saab otsa. Enam ei summuta niigi hõredat õhku Golfi hoovuse ja kirbete arktikatuulte kallistusest sündinud sumbsad aurupilved.
Laskub pimedus. Pikk pimedus. Maailma äärt asuvad valitsema teised jõud.
Mees oli talle vastu tulnud, loomulikult oli see tema, kes muu oleks jäänud oma maasturiga veel keset ööd tühja lennuvälja hoone juurde passima. Ta võis olla oma kaks meetrit pikk, tal oli punane vihmakeep ja punane habe. Mees kaldus kergelt tüsedusele ja lonkas vasakut jalga. Kui ta lähemale astus, nägi Grpowski, et mehel oli samuti magamatusest pundunud nägu, suured avalad silmad ja loppis krobelised põsed. Vastutulija hoidis pead veidralt püstakalt kaldu ja iga sammu juures käis ta näost üle valulahvatus.
«Mister Grpowski? Mina olen Atle Engelbrektsen.»
«Tema ise,» vastas kutsutu norra keeles.
«Oo, te räägite norrat? Ma ei teadnudki. See on tore.»
«Katsun meelde tuletada. Aga võime ka saksa või inglise keeles rääkida. Ma pole norrat kaua harjutanud.»
«Räägite suurepäraselt. Aga, palun, lähme auto juurde, teie kohver palun. On teil veel pagasit?»
«On. Aga see on vist juba saabunud.»
Ja kaks üsna kummalist kuju astusid aeglaselt läbi tühja platsi, millelt jahenev rõskus ja lähenev hommik oli kõik reisjad juba lahkuma sundinud. Kahemeetrine hiiglane kandis loomuliku kergusega oma kaaslase suuri pampe. Temast pea pool meetrit lühema poolaka kõrval paistis Engelbrektsen tõesti võikalt suur. Pan Grpowski katsus aga vastuvõtja kannul püsida ning pidi selleks suurt vaeva nägema. Ta kandis tuhmhalli ülikonda ja selle alt välkusid valged sokid, kui ta usinalt norralase kannul sebis.
Kui nad magava Longyearbyeni asfaldihõngustelt, kuid siiski enamasti kruusastelt tänavatelt läbi sõitsid, pani Grpowski tähele, et iga raputus tõi hiiglaskasvu norralase näole järjekordse valugrimassi. Ta oli tõmmanud maastikuautole peale presentkatuse. Ikkagi oli külm.
«Meil tuleb sõita kaks tundi,» ütles Atle Engelbrektsen. «Ma võin teile tee peal rääkida. Või soovite magada? Öö on ju ikkagi.»
«Kuskil on alati öö ja ma ei tulnud siia magama.»
«Olen teile muidugi väga tänulik, et tulla saite. Tõttöelda ma eriti ei uskundki, et keegi mind aidata saab. Olin mitmeid kirju kirjutanud ja juba lootust kaotamas. Siis soovitas keegi teid ja ma otsustasin riskida.»
«Kas mind soovitas Thorvald?»
«Tema. Kas tunnete teda?»
«Me oleme kohtunud,» kostis Grpowski kuivalt. «Ta on surnud. Hukkunud.»
Engelbrektsen ei öelnud pikka aega midagi. Ta klammerdus oma suurte kämmaldega maasturi rooli külge ja katsus raputavaid kohti teel vältida.
«Oli ta ka... üks teie hulgast?» küsis ta lõpuks vaikselt. Nii vaikselt, et läbi automürina oli hiiglase bassihäält vaevu kuulda.
«Oli. Üks parimaid. Aga ta teadis, millele ta läheb. Ta suri unes, magades. Võrdlemisi kerge surm.»
«Aga te ju ütlesite, et ta hukkus?»
«Hukkuski. Ta tapeti. Ei jõudnud kehasse tagasi -- unesränd. Valu ta ei tundnud.»
Taas sõideti vaikides.
«Kas te olete katoliiklane?» alustas norralane.
«Ma olen eksortsist.»
«Ma mõtlesin, et kui te olete poolakas, siis peaksite usutunnistuse järgi katoliiklane olema?»
«Kunagi olin. Meie amet sisaldab aga teadmisi, mida ükski religioon ei taha omaks võtta. Ma saan olla ainult eksortsist ja ei midagi muud.»
«Kas mitte varakristlus ei sünnitanudki eksortsismi? Ma nagu oleks midagi sellesarnast lugenud.»
«Näen, et pan on pisut tausta uurinud..., teie olete uurinud, tahtsin öelda, andke andeks. Meie -- poolakad pöördumine ikka kolmandas isikus. Aga mõnes mõttes on teil õigus. Esimestesse varakristlikesse sektidesse võeti vastu ainult eksortseeritud hingi. See tähendab, et oli mingi härrasmees, kes ristiga vehkides ja ladinakeelseid salme lugedes ajas enda arvates uue sektandi hingest kurja välja. Tegelikult on see rituaal palju vanem kui kristlus ja ma kahtlen sügavalt nende imiteeritud kristlike rituaalide tõhususes. Pole olnud muide ühtki paavsti, kelle hinge eksortsist oleks töödelnud. Aga see on hoopis teine ja pikk jutt. Ma kuulan teid.»
Norralase pea jõnksatas, kui auto sõitis läbi augu. Valugrimassist surus ta hambad kokku ja hammustas keelde.
«Ma jõudsin Spitzbergenile viis aastat tagasi. Tulin siia tööle Rahvusparki, milliseid meil kokku on kolm. Ma olen hariduselt bioloog. Mul oli vaja Oslost ära tulla... Nii juhtus. Minu alluvuses, kui nii võiks öelda on ligi tuhat jääkaru, polaarrebaseid, põhjapõtru ja üsna mitu hüljeste lesilat. Talvel -- öösel -- ma mõtlen, meil külastajaid muidugi pole. Suvel on aga palju, praeguseks on juba kõik ära lennanud, hooaeg on läbi. Aga talveks jääb siia palju tööd teha. Ma armastan seda maad, kas teate...»
Longyearbyen jäi seljataha, auto sõitis mööda rada, mida vaevalt võis teeks nimetada. Ümberringi laius arktiline tundra kidurate puude ja roosatava kanarbikuga. Taamal paistsid mäed. Grpowskile ei meeldinud mäed.
«Esimesena saabusid siia mehed Islandilt,» seletas Engelbrektsen edasi. «Umbes 12. sajandi lõpul. Nad nimetasid see maa «Külmaks rannikuks» -- Svalbardiks -- ega jäänud siia pidama. Nüüd ma tean, et enne neid on siin keegi veel olnud... Aga edasi polnud siin sajandeid kedagi. Hiljem tuli Barents, aasta oli vist 1596, nimetas arhipelaagi Teravmägedeks ja tõi siia hollandi vaalakütid.»
«Jajah, hollandlased. Kus need ka poleks olnud?» mühatas Grpowski. «Pool maakera oli nende kaubandusimpeeriumit täis, aga mida nad sellest kasu on saanud? Isegi ühte ainsamat kõige lihtsamat nõidust ei osanud nad Bataaviast kaasa tuua! Nüüd uuri neid vanu polüneesia keeli...»
Engelbrektsen vaatas imestunult poolakat.
«Nõidust? Noh, ma ei tea... Siia asutasid nad vaalaküttide linnaku, neid oli siin ligi tuhatkond hinge, kuni vaalad otsa said. Aga siis, 19. sajandi algul leiti siit sütt ja tekkisid kaevandused. Praeguseks ongi enamus inimesi siin söekaevandusega tegelemas, kaevandused kuuluvad kas meile või venelastele. Kokku elab meid saartel umbes kolm tuhat inimest ja neist väga väike vähemus tegeleb loodushoiuga.»
«Miks ma siia tulin?» küsis Grpowski haigutades.
Norralane keeras auto kõrvalteele. Mäed olid nüüd juba väga lähedal.
«Kuidas seda nüüd öeldagi... Ma arvan, et ma olen kurjast vaimust vaevatud.»
Ja Grpowski noogutas mõistvalt.
***
«Joote?»
«Mis see on?»
«Puskar. Öeldakse, et meie rahvusjook. Ma ise ei saa enam ilma selleta. See tuimendab valu.»
«Aitäh, ma joon oma vett. See on sellelt allikalt, mille lähedal ma sündisin. Teid see ei aitaks, aga mulle annab see vesi jõudu ja värskust ning isegi meelteteravust.»
Nad istusid Rahvuspargi kompleksi elamuosas, Engelbrektseni väikses korteris. Elektrikamin soojendas tuba laskuva külma eest ja see oli ainus elektritarvik, mille peremees sisse lülitas. Lampide asemel süütas ta küünlad.
«Elektrivalgus ainult suurendab valu. Viimased kolm kuud olen ma elanud piinas. See istub mu ajus, nagu oleks keegi sinna naela löönud. Tuikab, lõikab, kõrvetab. Iga liigutus teeb valu. Ma... ma karjun öösiti. Kuuvalgus leevendab pisut, aga ainult pisut. Polaaröö on tulemas ja ma ei vea seda ainult küünaldega välja.»
Engelbrektsen valas endale kruusi puskarit. Kruusil oli jääkaru pilt ja selle all kiri «Ma ei ole turist, ma elan siin». Karul olid mustad pärani silmad, suu kõverdunud lõbusasse muigesse ning peas kandis ta punast nokkmütsi. Grpowski jõi väikeste lonksudega pudelist vett ja ampsas kõrvale kalapulki, mida talle soojendati petrooliumkütusega pannil. Teadlase korter oli väike ja ainult elementaarse sisustusega. Telerit polnud, nurgas seisis raadioaparaat, kuid seegi oli pigem sidepidamiseks mõeldud. Seinal rippus jahipüss. Raamaturiiulis nägi Grpowski hulgi norrakeelseid teadusajakirju, Strindbergi pehmeköitelisi norrakeelseid kogutud teoseid, «Hamletit», Saxo Grammaticuse «Gesta Danorumi» ja Snorri Sturlsoni «Heimskringla» kommenteeritud väljaandeid. Oli varahommik, päike siras kirkalt läbi akende.
«Ma kutsusin teid Thorvaldi soovitusel. Tema lubas, et teie ei pea mind hullumeelseks. Me oleme... olime koolivennad,» ütles Engelbrektsen.
«Teie kiri polnud hullumeelse kiri. Ja pealegi on mind raske leida. Ma ei avalda kuulutusi ega oma interneti lehekülge. Eksortsiste pole olemas. Ma olen siin, ma tulin teid aitama.»
«Muuseas,» norralane võttis riiulilt väikse paberilehe ja ulatas selle Grpowskile. «Siin on teie honorar, nagu palusite. Summa polnud just väike, aga meile makstakse Spitzbergenil hästi.»
«Meile samuti,» kostis poolaks muheledes, kui tsheki põuetasku suskas.
Engelbrektsen nõjatus peaga vastu seina ja tõstis kukla taha pehme padja. Enda ette tõstis ja puskarikannu ja alustas vaiksel häälel.
«See kõik algas sellest, et ma tellisin endale ajakirju Spitzbergeni ajaloost. Meil on siin kaks UFO-juhtumit olnud. Esimene, see, mis juhtus 1949. aastal olevat olnud lihtsalt kõmu ja sellest pole palju kirjutatud. Teine juhtum oli 1952. aastal. Juunis. Ma sündisin 1952. aasta 5. juunil.»
Norralane võttis suure lonsku puskarit ja hingas Grpowskile näkku tulikuuma hingeõhku.
«Öeldakse, et inimestel on sünniaastal toimunu vastu haiglaslik ja seletamatu huvi,» jätkas ta siis, kui Grpowski isutult kalapulki näksis. «Lugu oli aga järgmine. Kuus Norra reaktiivlennukit sooritasid Spitzbergeni kohal treeninglendu. Äkitselt raadioside lennukite vahel katkes. Narvikis asuv radarijaam aga avastas kuue hävitaja läheduses tundmatu objekti. Üks lendureist märkas siis ranniku lähedal mingit veidrat metallist ketast. Paistis, nagu oleks see purunenud. Lendurite koordinaatide alusel saadeti Spitzbergenile hiljem uurimismeeskonnad, kes leidsidki tundmatu objekti ning...»
«Siis kõik uurimistulemused salastati,» ohkas Grpowski väsinult.
«Ei, üldiselt mitte. Avalikkusele sai hiljem teatavaks, et leitu oli 50-meetrise läbimõõduga radioaktiivselt kiirgav keha. Algul arvati, et see on venelaste katselennuk, kuna selle välispinnal olid mingid segased kujundid. Siis leiti, et tegu on ikkagi maavälise asjaga, kuna materjali, millest objekt ehitatud, ei suudetud tuvastada. Aga see asi toimetati kuidagi USA-sse ja sinna ta olevatki jäänud. Ufoloogid peavad kogu lugu võltsinguks.»
«Teie ei pea?»
«Ma ei teadnud, mida arvata. Võite sellest nii aru saada, et mul hakkas igav. Tellisin endale tolle juhtumi kohta niipalju materjale kui võimalik. Mul õnnestus välja selgitada koordinaadid, kust ese leiti. Juhtumisi jääb see saarestiku ligipääsvatasse kanti, ega siin igale poole ilma kopterita saagi. Üle poole meie üheksast saarest on niigi jäämägede ja lumeliustike all. Lund ja vihma meil aga peaaegu ei saja. Tihtipeale mõtled, millest need taimed siin toituvad... Aga olgu, nii ma siis asusingi otsima. Minu töö viib mind niigi saare erinevatesse osadesse, ja ma ei leidnud sellisel kõrvalharrastusel midagi viga olevat. See UFO kukkus ka niiöelda meie tsooni, venelased seal ei kaeva. Pealegi...»
«Pealegi?»
«Pealegi olin ma ammu karude ja rebaste käitumises midagi kummalist täheldanud. Anomaalset, kui soovite. Nad hoiavad eemale just sellest kohast, ei lähe sinna lähedale, kuigi just seal on väga häid murakakohti. Ja linnud... Seal pole pesi, kas teate. Igal pool mujal on, aga seal ei ole.»
«Mis koht see siis on?»
Engelbrektsen ohkas ja valas endale uue kruusitäie puskarit.
«Võibolla polekski midagi juhtunud, kui ma oleks lihtsalt piirdunud teadmisega, et see on tavaline kivilõhe, kust neljakümne aasta tagusest sündmusest enam ühtki märki pole. Umbes niimoodi seal kõik välja nägi. Harilik kivirägastik tundramaastikul. Loomulikult polnud mul meetritäpsusega koordinaate -- suutsin piiritleda umbes ruutkilomeetrise ala. Põhja poolt algab mäestik, itta jääb meri, lõunapool väga kõle tasandik. Meil ei kasva ju puid. Mõne kuu jooksul ei jõua ju puud kasvada, võite leida ainult imepisikesi kääbuskaski. Sellest pole võimalik kiiresti aru saada, kui väga sa puude järele igatsed. Esimestel kuudel seda ei tunnegi, siis hakkab midagi häirima, närima. Ilmselt tuleb igatsus puude järele selle meeletu äralõigatuse tundega, mida siin koged. Aga äralõigatust ma ju tahtsingi, kui siia tulin...»
«Kas te siis leidsite midagi?»
«Mida mul oli leida? Tusk, tüdimus ja vajadus millegi uue järele ajas mind Spitzbergenile ning ilmselt ka UFO kukkumiskohta otsima. Ma vist ütlesin, et seal on kivid? Palju kive. Tasandiku poole on kivid väiksemad, siis, mägedele lähemale hakkavad nad rahnudeks muutuma, kuni lõpuks algabki mäestik. Kuna kõrgemad tipud mattuvad uttu, siis sa lihtsalt eksled kivilt kivile, kuni lõpuks põrkud otsekui vastu seina. Umbes nii minuga juhtuski. Seisin aheliku ees ja tundsin ennast võrdlemisi tobedalt. Siiski otsustasin läbipääsu otsida, sest tahtsin leida lähimat pesapiirkonda. See anomaalia oli mind juba liialt häirima hakanud. Ma leidsin läbipääsu. See pole päris tee, pigem looduslik rada, mille vahelt inimene läbi pääseb. Kogu see piirkond jääb meie rahvuspargi äärealale ja seda pole palju uuritud. Kaevandusi seal samuti läheduses pole. Meie keskusest jääb see suvel nelja tunni tee kaugusele...»
Grpowskile meenus, et vanasti, enne tehnikaajastut, arvutati vahemaid samuti läbitava aja järgi, mitte pikkusühikutes.
«Ma pääsesin pisut kõrgemale,» rääkis Engelbrektsen edasi. «Ronisin mööda teravaid kaljurünke. Siis tuli käik.»
«Käik?»
«Noh, ma nimetan seda niimoodi. Tegelikult võiks see olla pigem koobas -- piisavalt suur, et inimene sinna sisse mahuks -- kui ta just klaustrofoobiat ei põe. Mina ei põe... ei põdenud.»
Uus kruusitäis hundijalavett voolas norralase kurku ja Grpowski oli kindel, et mees ei jää kunagi purju. Alkohol oli talle tõesti vaid mingi valu leevendamiseks. Grpowski võttis taas lonksu mineraalvett ja kuulas edasi.
«Ma tulin tagasi ja võtsin kaasa laskumisvarustust, niipalju, kui seda keskuses leida oli. Ma ei teadnud, mida lootsin leida. Roomasin umbes viiskümmend meetrit, oli kitsas ja niiske, aga ma ei kartnud. Lõhnas huvitavalt, ma ei erista hästi lõhnu, võibolla joomise pärast, aga mulle tundus, et see oli väävel või midagi niisugust. Te ei kujuta ette, kui veidralt võib maa all lõhnata. Toksisin endale kaasa erinevaid kivimeid, mõtlesin, et niimoodi allmaa arheoloogid vist tavaliselt teevad. Siis põrkasin vastu seina. Olin sügaval maa all ja koobas lõppes. Sain aru oma ürituse mõttetusest ja tahtsin hakata tagasi roomama, kuid miski hoidis mind kinni. Midagi tundus olevat arusaamatu, kuidagi veider ja sobimatu. Siis taipasin -- sein, millega koobas lõppes, oli liiga sile. Kõik ümberringi oli krobeline ja terav aga sein oli sile. Nagu ta poleks päris loomulikku päritolu. Olin põnevil, kuid vist ka üksjagu ehmunud. Otsustasin ka seinast mõned proovid kaasa võtta. Korraks käis peast läbi mõte, et sealgi võiks olla UFO, mis siis seletamatul kombel maa alla sattunud... Mõte oli loomulikult jabur, kuid innustas mind edasi tegutsema.»
Engelbrektsen vaikis hetkeks, oli näha, et edasi on tal raske rääkida. Grpowksi kuulas teda poekvil silmadega ning loputas mineraalveega hammaste vahel kalapulkade saiapuru.
«Ma valgustasin seina. Tundus, et see polegi päris kivim, hoopis midagi pehmemat. Toksisn seda geoloogihaamriga ja seina tekkisid praod. Tekkisid üpris kergesti. Ma vajutasin siis kogu jõuga seina peale. Samal hetkel... samal hetkel kostis karjatus. Ma vajusin läbi seina või müüri ja taipasin, et karjuja olin ma ise olnud. Võin vanduda, et ma suud ei avanud...»
«Vanduda pole vaja,» manitses Grpowski tasa.
«...tundus, nagu oleks karjatus kostnud minu seest, minu teadvusest. Avastasin ennast nüüd madalast, ümarate ja tõepoolest kivist seintega koopast või kambrist. See paistis olevat igal juhul loodusliku tekkega ja see oli tühi. Tõenäoliselt olin varisenud läbi liivakivi või savi ja basaldi segu. Igaljuhul edasi polnud siit enam kuhugi minna. Aga siin hakkasin kuulma ja tajuma enda ümber palju kummalist. Mingi must udu mähkis mind enda sisse, laternavalgus hakkas tuhmuma. Mõtlesin, et tegu on mingi gaasiga ja hakkasin ehmunult väljapääsu poole roomama. Jälle karjus keegi, see kostus, nagu oleks karjunud mitu tuhat inimest, karje oli väga valus, kui saate aru, mida mõtlen. Ja siis tundsin valu. Mingi nael löödi minu ajju, põletav tuline ront tungis teadvusesse. Keegi hakkas minuga rääkima, saatma mulle mingit informatsiooni, udu mähkis mind üha rohkem endasse, sain aru, et ainult mina olen udus, ülejäänud osa kambrist mitte. Midagi toimus veel, väga paljugi toimus veel, aga ma ei saanud sellest aru. Tundsin vaid valu, seletamatut ängistust ja hirmu. Olin kellegi või millegagi kohtunud, kontakteerunud ja see miski ei armastanud mind. Ma põgenesin, saadetuna õudusest ja piinast, mis juba oli haaramas kogu keha. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ma koopast välja pääsesin.
«On see kõik?» küsis Grpowski.
«Ei, kaugeltki mitte. Ma jõudsin koju ja sain aru, et kes või mis seal koopas ka poleks, tagasi sinna minna ma ei tohi. Kavatsesin kogu loo unustada, aga te ju teate, et vägivaldselt ei saa midagi unustada. Siis hakkaski kõik toimuma. Kui oleksin hull, usuksin ilmselt, et olen hulluks läinud. Aga ma olen täiesti terve. Ma kuulen hääli. Need pole skisofreeniku tunded, nagu oleks keegi su teadvuse vallutanud ja suunaks midagi tegema, ei! See juhtub öösiti, ka siis, kui pole pime. Mõnikord ka päeval. Minu kõrvus mühiseb ja kohiseb midagi, tundub, nagu midagi lendaks minu läheduses. Ma ei tunne küll kellegi lähedalolekut, aga saage aru, minu teadvus pole siin enam üksi. Undab! Minu ümber undab, kriiksub ja kahiseb midagi. Keegi viilib mind seestpoolt. Mõnikord kaotan tasakaalu ja kukun, silme ette tekib mingi vastik udu, millest nagu küünitaks midagi minu poole. Ja see valu! Ma ei teagi enam seda tunnet, mis tähendab ilma valuta elada, valu on peas, vahel ka kaelasoontes ja suundub rinda, pingutab veresooni, keerab neid sõlme...»
«Olete te ennast arstile näidanud?»
«Jah, Longyearbyenis. Aga ta leidis mu täiesti terve olevat. Psühhiaatri juurde ma ei julge minna...»
Grpowski küünitas ettepoole, asetas küünarnukid lauale ja köhatas kergelt. Kui köhatus võib edasi anda etteheidet, siis see tegi seda. Kui ta rääkima hakkas, kõlas ta hääl kuidagi tülpinult ja väsinult.
«Te saatsite mulle küllaltki lakoonilise kirja. Väitsite selles, et vajate eriteadlase abi ja meditsiiniga pole teie lool pistmist. Jäin teid uskuma. See on vaist, mis ei lase mul valeväljakutsete peale kohale sõita, pealegi soovitas teid Thorvald. Autos ütlesite, et teid vaevab kuri vaim. Te peaaegu ei kasuta elektrit, mis võib olla arusaadav, sest on absorbspiriitumeid, kes tõesti suudavad elektriväljaga opereerida. Te ei julge psühhiaatri poole pöörduda, kuigi iga inimene teie asemel teeks seda. Loete Strindbergi... Te ei sõida siit saarelt minema, kuigi enamus teie asemel talitaks just niimoodi. Te olete riputanud ukse kohale kuivanud küüslauku, mis on muidugi lollus, kuid ilmselt midagi targemat teile pähe ei tulnud. Teil on valud ja kuulete hääli. Nüüd öelge mulle, noormees, mida te olete veel näinud ja tundnud, rääkige mulle kõik ära. Ja palun ärge puhuge mulle enam puskarihaisu näkku, kui tahate, et teiega tegeleks kaine eksortsist.»
Engelbrektsen vaatas Grpowskile tummalt ja tunnustavalt otsa. Ta jõi järjekordse lonksu puskarit ja püüdis seda enda kohale välja hingata. Selle juures kukkus padi ta kukla tagant ja mees lõi pea vastu seina. Ta peaaegu karjatas ja kummardus patja üles võtma, kuid väiksekasvuline poolakas oli temast kiirem, tõstis padja, heitis selle toanurka ja ütles:
«Käituge nagu mees, padjad ja alkohol teid ei aita, kui teil on tõesti kuri vaim kallal.»
Engelbrektsen tõstis käe ja osutas toanurka, kus seisis voodi:
«Seal ma magan. Lasen ruloo alla ja kujutan ette, et on pime. Varsti ma enam ei pea seda ette kujutama, sest lähebki pimedaks... Ma olen hakanud pimedust kartma. Sellest ajast peale, kui ta esimest korda tuli...»
«Kes tuli?»
«Anna-Mona. Minu naine.»
«Ma ei teadnud, et olete abielus.»
«Ma olen lesk. Ma tapsin oma naise. Ma tapsin Anna-Mona...»
Ja nüüd hakkas kahemeetrine punase habemega viiking nutma.
***
«Tol ööl oli päris pime. Aknakatted olid all, kuid oli palju pilvi. Siin on imelikud pilved, neist ei saja kunagi vihma. Öeldakse, et meil on polaarkõrb. Ma magasin ja nägin unes mingit õudust, ei mäleta täpselt. Ärkasin. Ja nägin Anna-Monat. Ta oli täpselt nagu päris, täpselt nagu elus. Anna-Mona... Ma ei tahtnud teda tappa! Ma vannun, et ei...»
«Ma juba ütlesin teile -- ärge vanduge!»
Toas oli nüüd täiesti valge ja akende taga ulus tuul. Engelbrektseni sõnad voolasid sellise meeleheitevooga, milline ei lase nende siiruses kahelda.
Ta oli olnud üle kümne aasta abielus ja sel ei paistnud midagi viga olevat. Siis oli ta maganud ühe täiesti suvalise ja võõra tüdrukuga, kes talle ühel joomasel olemisel ette juhtus. Kuidagi oli Anna-Mona loost teada saanud. Nad tülitsesid, kuidas muidu. Atle ei mäletanud, mida ta täpselt oli öelnud, ilmselt üritas ennast kaitsta, vabandada, kinnitada, et... Nad elasid Oslo kesklinnas seitsmendal korrusel, aken oli lahti. Anna-Mona karjus, et ta hüppab aknast alla, ta ei taha enam elada, sest mees on võtnud talt kõik, mille nimel elada. Atle ei saanud kunagi teada, kas naine mõtles seda tõsiselt või mitte. Aga naabrid olid seda karjet kuulnud ja kohtus osutus just see naise surmasoov kõige olulisemaks. Ta ise ütles, et hüppab, väitsid tunnistajad, ta kinnitas, et hüppab, et tahab surra. Anna-Mona sööstis akna juurde, Atle lähenes talle, sirutas käe välja, proovis midagi öelda. Võibolla oli ta käe liiga kiiresti ja äkitselt välja sirutanud, võibolla ta isegi puudutas Anna-Monat... Võibolla liiga tugevalt, ta ei mäletanud enam. Naine oli tahapoole, akna poole nihkunud. Norras on madalad aknalauad... Muidugi oli kohus, Atle oli seda talunud ükskõikselt, niipalju kui ta mäletas. Mis tähtsust võis olla kohtuotsusel, enda jaoks jääb ta alatiseks mõrtsukaks! Ta võis olla naist tõuganud, võis olla ka mitte, seegi polnud oluline. Atle Engelbrektsen oli tapnud oma naise, keda ta armastas, oli tapnud Anna-Mona Engelbrektseni -- sündinud 1963. a. Narvikis, 167 senitmeetrit pikk, pruunid silmad, kõrgharidusega... Ta ei tulnud Oslost ära mitte tuttavate pärast, kellele ta ei suutnud enam silma vaadata ja kes niigi ei tahtnud enam temaga suhelda. Ta ei saanud enam olla selles korteris, selles linnas, sellel maal. Ta põgenes maailma äärele, alustas uut elu, veetis ürglooduse lõputute päevade ja ööde seltsis terveid kuid ja aastaid. Elas üksinda, elas ja töötas, elas ja mäletas Anna-Monat, tundis meeletut hingevalu kuni... kuni oli hakanud tundma ka talumatut füüsilist valu, mis järgnes talle sellest võikast koopast saadik, keeras veresooni sõlme, vasardas, nõelas, torkis... Ja siis tuli Anna-Mona tagasi. Ühel ööl ta ilmus. Kas ta kandis sedasama riietust, mida siis, kui hukkus, oli Grpowski küsinud? Ei, vastas Atle, see oligi kõige veidram, ta kandis bikiine, nii nagu kunagi Jamaical, kus nad olid ühel rannapeol tutvunud. Aga keha, niipalju kui see oli keha, oli purustatud, nagu ka nägu. Atle mäletas selgelt kergelt õhulist ja eeterlikku veritsevat keha, milles naine oli ilmunud. Vasak näopool oli kukkumisest lõhki, põseluud paistsid, hambad olid põrutusest ajju tunginud. Ta oli selgelt näinud seda sama keha, mida ta nii ammu oli rannaliival suudelnud, ta tundis, teadis seda keha. Aga naine... Naine oli seal ja ei olnud ka.
Engelbrektsen vaikis.
«Mida te teile rääkis?» päris Grpowski tungivalt.
«Ta ütles, et ootab mind... Tal ei ole seal hea, kus ta on, nii ta saatis mulle. Häält ma ei kuulnud. Seal on paha ja valus ja ma pean ka sinna minema. Siis ta kadus. Aga see oli Anna- Mona! Uskuge mind, sellest, kui ma ta tapsin, on ju nii palju aega möödas. Kui see oleks ainult mingi süütunde ja alkoholi ajel tekkinud nägemus, oleks see pidanud ilmuma palju varem! Ma ei ole hullumeelne.»
«Mis sel ööl teistmoodi oli? Oli see kuidagi eriline..?»
«Ma ei tea... Oli väga kuum päev olnud, turiste aga ei olnud. Ma vist jõin kogu päeva, õhtul proovisin endaga pisut malet mängida aga valu segas. Ei suutnud isegi oma lemmikavangut -- Prantsuse kaitse Aljohhini varianti -- meelde tuletada.»
«Elekter? Oli teil midagi sisse lülitatud?»
«Vist mitte... Ma kasutan elektrit nii vähe kui võimalik.»
Grpowski tõusis ja astus akna juurde. Kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et ta kissitab ereda päiksevalguse eest silmi. Tegelikult eksortsist mõtles, katsus kilde tervikuks liita, katsus aru saada, mis on toimumas. Iga juhtum tema praktikas on eriline olnud. Eksortsistidel pole tegutsemisjuhendeid ega pretsedendiraamatut. Jõud, millega nad võitlevad, ei avaldu range süsteemi alusel, ei lase end kvalifitseerida ega lahterdada. Kõige tähtsam on uskuda, et nendega on võimalik toime tulla, et neid saab sundida või keelitama tagasi asuma sfääridesse, mis ei pea olema inimesele avatud. Iga ilmumine ja seestumine on toimunud mingi tasakaaluhäire faktori toimel. Kuskil on alati mingi võti, mingi detail, mis laseb selle faktori avastada ja teispoolsuse toime... noh, kui mitte hävitada... siis vähemasti tagasi tõrjuda.
«Te olete Anna-Monat ammu oodanud, kas pole? Olete aastaid kartnud, et ühel ööl ta ilmub?»
Engelbrektsen noogutas.
«Ja loete Hamletit, et oma müsteeriumi eesmärgis selgusele saada. Hamletil polnud veresööd, Atle. Hamlet otsis endale süüd, et eelolevat tragöödiat enda jaoks kuidagi õigustada, tema piin oli tegevusetuses. Aga samuti nagu teiegi, kahtlustas ta ennast hullumeelsuses.»
Norralane ei vastanud.
«Mida te minult õigupoolest tahate?» küsis siis Grpowski.
«Kuidas, palun?»
«Mida te tahate, et ma teeksin?»
«Ma... ma tahan valust lahti saada. Ma tahan, et see undamine ja kriipimine kaoks, mõistate?»
«Aga Anna-Mona?»
Grpowski kuulis seljatagant puskarikannust voolava märjukese vulinat, rüüpamisröhatust ja ohkavat väljahingamist. Kulme kortsutades avas ta akna, tuppa sööstis jäine augustituul, puhus ta halli juuksepahmaka sassi ja leevendas pisut ruumi läppuvat alkoholivängu.
«Ma ei taha teda enam näha. Mitte sellisena vähemalt, mitte niimoodi. Ma ei taluks seda enam...»
«Just nimelt. Te ei taluks seda enam välja. Mida te siis teeksite? Valu ja kummitusnaine, kelle te tapsite -- seda on liiga palju ühe inimese jaoks. Mida te teeksite, Atle Engelbrektsen, kui te seda enam ei talu?»
Küsitu ei pidanud vastama. Nad mõlemad teadsid vastust. Ta vaikis hetke ja hoopis küsis:
«Ma olen vahel mõelnud, et kas see kõik mitte ei ole Anna-Mona kättemaks mulle mõrva eest. Selle valuga ta maksab mulle kätte -- kas te ei arva nii?»
«Miks just siin ja miks just nüüd?» küsis Grpowski vastu. «Miks just nüüd, kui te olete avastanud selle koopa, kust isegi karud ja linnud eemale hoiavad?»
«Arvate, et lahendus on ikkagi koopas? Et UFO-l võib midagi sellega pistmist olla?»
«Unustage oma UFO-d! See on kahekümnenda sajandi mütoloogia!»
«Aga vaimud on ju ka mütoloogia?» küsis Engelbrektsen ettevaatlikult, otsekui olles mitte päris kindel, kas söendab tunnustatud autoriteediga viimase tööalal vaidlema hakata.
«Vaadake, noormees,» Grpowski pöördus akna juurest toa poole, «need teie niinimetatud vaimud on millegi energeetiline ilming. Aga sellel energial pole kindlat tahket vormi või keha. Ma võin põhimõtteliselt möönda, et see teispoolsuse energia, mis möödunud sajandite jooksul on end inimestele vaimudena ilmutanud, võib tänapäeva tehnikasajandil end UFO-de näol välja pakkuda. Võin seda teoreetiliselt möönda, kuigi ise ma seda ei usu. Aga edasi see meid ei aita, ei aita mitte üks raas!»
«Aga UFO-d pole ju energeetika, UFO-d on täiesti füüsilised esemed.»
«Mitte ühtki UFO-t pole keegi kunagi katsunud!»
«Aga on ju juhtumeid, kus...»
«Mitte keegi, mitte kunagi,» lõikas poolakas. «Aga see teadmine ei aita meid edasi. Te küsite, mida ma arvan? Ma arvan, et nendel nõndanimetatud UFO-del pole teie juhtumiga kõigevähematki pistmist. Vaevalt Spitzbergenil kunagi midagi alla kukkunud on, või kui isegi ongi, siis oli see Nõukogude Liidu üks esimesi MIG-e, mille ameeriklased kiiresti uudishimulike silmade eest varjule toimetasid ja lasid siis käibele kumu UFO-dest. Külma Sõja ajal tehti sageli nii, et rahvusvahelisi skandaale vältida. Ma ei välista isegi, et ameeriklased MIG-i ise alla lasid. Aga olgu, see pole praegu oluline... Rääkige mulle parem nendest sosinatest ja häältest! Kas suudate neist mingit sõnumit välja lugeda?»
Engelbrektsen kehitas resigneerunult õlgu.
«Sõnumit? Ma ei tea... Kui, siis mingit ebamäärast kutset ehk.»
«Kutset?! Väga hea! Millises keeles?»
«Kuidas?»
«Mis kuidas? Ma küsin, millises keeles teid kutsutakse. On see norra keel? Vene keel, esperanto, morse? Midagi te peaksite ju sellest mõistma?»
«See nagu poleks mingi keel, kui järgi mõelda. Ma kuulen nagu tuhandeid erinevaid hääli, nad kiunuvad meeleheitlikult ja läbisegi. Ja see pole üheski keeles. Hääled keerlevad mu ajus, kord on vasemal, kord paremal, kiunuvad ja kutsuvad. Valus on...
«Väga hea.»
«Mis siin head on?»
«Hea on see, et te ei saa täpselt aru, mida need hääled räägivad. Liiga selge sõnum viitaks skisofreeniale. Aga kas teile pole kunagi pähe tulnud, et need hääled on küll mingis keeles, kuid mitte sellises, mida enam räägitakse. Sanskritis näiteks, või liivi?»
Taas kehitas Engelbrektsen õlgu ja küünitas puskarikannu järele, kuid nähes Grpowski hukkamõistvat pilku, loobus oma esialgsest mõttest ja tõmbas ettevaatlikult käega läbi punaste juuste.
«Ma ei oska neid keeli. Kuidas saaksin midagi väita? Tunnen vaid, et hääled tõmbavad mind kuhugi, kutsuvad.»
«Kas...?»
«Jah. Kuhu mujale? Ikka sinna koopasse tagasi.»
Nii see peabki olema, mõtles Grpowski. Siis on siin vähemalt mingi loogika, mida jälgida, mis võib meid aidata ja kuidagi lahenduseni viia. Kui see üldse on lahendus...
«Kas te loete Saxo Grammaticust?» küsis ta siis valjusti ja osutas peaga raamaturiiuli poole.
«Tellisin endale, kui Anna-Mona oli ilmunud.»
«Mul oleks huvitav ja võibolla ka vajalik teada, miks te seda tegite?» päris Grpowski mõnevõrra sarkastiliselt.
«Mäletan kuskilt, et just «Gesta Daneorumist» leidis Shakespeare «Hamleti» algmotiivi. Ilmselt ma seostasin selle kuidagi oma sooritatud mõrvaga ja...»
«...ja süütundega ja vaimu ilmumisga,» jätkas Grpowski elavnedes.
«Jah, mõnevõrra kindlasti. Hamleti isa vaim oli ju niivõrd ehe ja realistlik. Tahtsin teada, kuidas vaimud ilmuvad. Miks nad seda teevad? Ja lootsin ka Saxo ja Snorri töödest leida mingit vihjet Svaldbardi varasemale mainimisele.»
«Leidsite midagi?»
«Ei midagi kindlat.»
«Ma mäletan, et autos mainisite, et teie arvates on siin enne Islandi meremehi keegi käinud. Miks te nii arvate?»
«Ma tunnen oma ajus midagi väga vana. Need hääled pole noored ega uued, kui saate aru, mida ma öelda tahan... Ma ei oska seda seletada, andke andeks. Suur vanadus tekitab minu arvates õudust. Vanadus või iidsus, ükskõik millise elusolendi juures, kõneleb midagi aja ületamisest, kuulumisest kuhugi üleajalisse sfääri. Ma olen näinud dokumentaalfilmi saja viiekümne aastasest inimesest, neegrist õigupoolest, ja see oli jube. Aga need hääled, mida ma kuulen... Nad on vanad. Liiga vanad, liiga jubedad. Kõrge vanadus on õudne, see räägib millestki ebaloomulikust.»
Sugugi mitte ebaloomulikust, mõtles Grpowski. Sugugi mitte. Vanadus räägib surmast. Lähedalolevast surmast, lähenevast surmast.
«Hästi,» ütles ta siis. «Te peate magama, Atle. Peate katsuma magada, see kulub teile ära. Aga mina pean minema vaatama seda koobast. Te annate mulle oma auto ja joonistate kaardi. Ja siis lähete kohe magama. Kohe!»
«Ma pole kindel, kas te leiate selle koha kaardi järgi üles, see on kaugel, kas teate...»
«Ma leian selle koha üles. Ärge unustage, et ma olen eksortsist.»
«Kas te laskumisvarustust oskate kasutada? Kamber on sügaval, niisama sinna ei pääse.»
«Ma esialgu vaid uurin seda kohta. Laskuma ma muidugi ei hakka.»
«Ma tahtsin teilt küsida...»
«Küsige!»
«Ma küsin...» Engelbrektsen pidas pausi ja Grpowski nägi, et valu mehe peas on tugevnenud. Norralane võitles oma piinaga, kuid küsis lõpuks:
«Mis see on? Mis toimub, mis minuga juhtub?»
«Ma arvan, et teid avatakse.»
Ja siis, kui Engelbrektsen oli rebinud oma geograafilisest kaardiraamatust lehe, tõmmanud sellele punase tindipliiatsiga joone, märkinud ühe koha sellel X-iga ja lehe Grpowskile ulatanud, tegi viimane õhku, norralase pea kohale äkitselt mingi liigutuse ja puudutas oma sõrmega tema paremat oimukohta. Engelbrektseni pea nõksatas ja vajus momentaalselt õlale. Mees magas. Ja Grpowski teadis, et seda und ei tule ei Anna-Mona ega ükski muu deemon häirima, sest oma kiire liigutusega oli ta joonistanud õhku Würrtzi kaitsemärgi -- igivana Kabala edasiarendatud kolmemõõtmelise kujundi, mis kaitses unes. See oli märk, mida ükski eksortsist endale ei saa teha, ja ei olnud saanud ka Thorvald Mathjes, mees, kelle soovituse pärast oli kuuekümne kolme aastane Warszawa eksortsist pan Mieczislaw Grpowski, keda tema kodulinnas rahumeelse, kuid pisut seniilse ja polüglotist poepidajana tunti, sattunud Spitzbergenile võitlema jõududega, mis ei taha tunda ei aega ega ruumi. Jõududega, kelle vastu oli ta pühendanud oma elu, millise ta neile ka ühel päeval vältimatult loovutab. Selline on juba kord eksortsisti saatus... Kuid enne, kui tuleb tema aeg, on tal päästa üks teine hing. Ja polnud Grpowski asi Engelbrektseni üle kohut mõista, selleks on teised kohad, teised mõistjad, teised kriteeriumid kui inimeste omad. Eksortsisti saatust ei valita, sellesse sünnitakse ja selle saatuse läbi ka surrakse. Kuid mitte veel täna polnud tema kord, tema järjekord...
Siis läks ta toast välja, istus lävepakule, keerutas parema käe nimetissõrme ümber Engelbrektseni maasturi võtmeid ja mõtles Hamleti isa vaimust, Islandi viikingitest ja Engelbrektseni sõnadest aga need hääled, mida ma kuulen... Nad on vanad. Liiga vanad, liiga jubedad. Ta õngitses oma odava ülikonna põuetaskust suupilli, nuuskas nina ning hakkas mängima. Kaua istus ta ukselävel ning imes suupillist välja kurblikku viisi. See polnud mingi rituaal ega pühendumine, see oli vajadus enda poolt esile kutsutud elava muusika järele, vajadus kanda oma tajud Keskendumisele. Alles siis, kui ta oli suupilli tasku tagasi pannud, ning mälestused minoorsetest helistikest haihtusid Spitzbergeni karmi tuule ulgumisse, sai poolakas aru, et oli mänginud igihaljast «Kingston Towni», lugu, ilmselt mille saatel oli noor Atle Engelbrektsen oma väljavalituga alasti Jamaica kuumadel liivadel tantsinud ja uskunud, et elu koosnebki õnnest, armastusest ja kuumadest elavatest sosinatest...
Jäised sosinad tuhandetest surnud meeltest siin, maailma jäisel äärel ja kunagi nii kuuma, armastava ja hõõguva ihu moondunud kujutus, mis öösel kummitab ja peibutab sellesama, nooruses nii ihaldatud kehaga... Kontrastid... Millele võivad need olla suunatud?
Peibutab?
Külmad, kutsuvad sosinad...?
Grpowski sööstis lävepakult, tormas tuppa ning avas oma suure kohvri, mille vastu Spitzbergeni tolliametnik, polnud vähimatki huvi tundnud, võttis sellest kroomitud lahtikäiva akumulaatoriga kolmnurga, inimnahast kolmnurkse pilotkamütsi, kolmeharulise pronksnoa ja täiesti läbipaistmatud mustad prillid -- kolmesilma prillid. Nendest peaks täna piisama, arvas ta. Igaks juhuks lisas ta ka oma reisipauna pisikese Nokia tõlkearvuti.
Siis läks ta autosse, käivitas selle kobamisi, võttis galopeerides kohalt ning mõtles mõnevõrra ehmunult, kas ta maasturiga ka sama hõlpsasti toime saab, kui sellega, mis teda koopas ees ootab. Aga toime sellega ta saama pidi. Sest teist võimalust polnud antud. Vähemasti mitte täna, mitte temale, mitte Atle Engelbrektsenile, mitte Spitzbergenile.
***
Tagasi jõudis ta alles ööhakul, kui päike siras eredamalt kui päeval ja linnud olid vaikinud.
Kolmeharulist pronksnuga tal enam ei olnud.
Kuid see-eest oli tal üks kõrv vähem.
Grpowski ei hakanud Engelbrektseni äratama. Kiiresti leidis ta esmaabikarbi ja ravis ennast niipalju, kui oskas -- niipalju, et kohusetundlik tolliametnik ei tunneks kõrvasideme vastu ülemäärast huvi. Siis istus ta ikka veel magava norralase kõrvale, võttis põuetaskust viimase kaardi ja hakkas selle teisele poolele kirjutama.
Ta kirjutas kaua, sest norra keelt on keeruline kirjutada ning tal oli palju kirjutada. Lisaks tegi puuduv kõrv, hoolimata kõigist meditsiinilisest ja parameditsiinilisest vahenditest, tugevat valu... Ilmselt sama suurt valu, kui Engelbrektsen tundis. Või oli tundnud?
Kui ta kirja valmis sai, jättis ta selle lauale, asetas raskuseks peale pooltühja puskarikannu, korjas kokku tühjad mineraalvee pudelid, pühkis igast võimalikust kohast oma sõrmejäljed, läks autosse ja sõitis minema. Longyearbyeni lennuväljale, et jõuda veel varahommikusele Oslo lennule.
Ta jõudis sellele ja Engelbrektseni maastur jäi tühjalt lennuväljale seisma.
Aga Grpowski hüvastijätukiri oli järgmine:
Kallis sõber, (kõigile inimestele, keda Growski tundis, alustas ta kirja kirjutamist, just sellisete sõnadega) Te loete seda juba siis, kui mina olen lennukis, mis viib mind tagasi Oslosse. Ma ei hakanud Teid äratama, sest selleks puudus igasugune põhjus ja tõttöelda ka võimalus -- Teie uni lõpeb (lõppes) täpselt kindlaksmääratud ajal. Mul ei ole kerge neid ridu kirjutada ja seda mitmel põhjusel, millest pan kohe kuuleb (loeb). Teie valud, niipalju, kui need valud olid, peaks nüüd olema murtud. Muud hädad, hääled sealjuures, kardan et mitte. Ülejäänu on Teie enda kätes. Teie probleem oli erakordne ja mitte lihtne, lubatagu mul seda öelda.
Ma ei kirjuta detailselt, mis koopas juhtus, sest seda on sõnades raske edasi anda (küllap pan mõistab, mida tahan öelda, sest tal endalgi oli raske sõnades oma üleelamisi kirjeldada).
Teie juhtumist... Olite juhuslikult avastanud siin maailma otsas ühe koopa, mis lõppes veidral kombel suletud kambriga. Seal hakkas teile sisse kuri vaim, tekitas valu, sosinaid ja hirmsaid nägemusi. Nägite oma tapetud naise ilmutist, teid tõmbas sinna koopasse tagasi. Ühesõnaga, te piinlesite. Ma leidsin koopa hõlpsasti, kuigi veel täpselt ei teadnud, mida mul teha tuleb. Mul olid oma kahtlused, aga... kõigest järjekorras.
Koopasuu oli kitsas nagu kirjeldasite, ronisin siiski sinna sisse. Mitte sügavale, vaid paar meetrit. Mõtlesin, et tunnen end otsekui hauas ja kuidas pan küll oli söendanud sinna sisse ronida. Kummati see mõte mulle meeldis, sest seletas nii paljugi. Seletas ka teie uurimusi alg-Hamleti üle. Te polnud kartnud, ronisite kohe koopasse, ronisite hauda...
Te otsisite surma, mu sõber, teil on alateadlik tugevdatud süükompleksist tingitud surmasoov. Seepärast te läksitegi meelsasti koopasse -- nägite selles alateadlikult hauda ja teid tõmbas sinna. Ka Hamletil oli surmasoov, ta mõtles enesetapule, elas läbi süü- ja häbitunnet ja seadis oma toimetamised nõnda, et need vältimatult said lõppeda ainult surmaga. Tema isa vaim oli ettekuulutus surmast, mitte ainult sõnumitooja, ärge seda unustage. Hamlet otsis vabanemist oma valust ja suutis seda leida ainult surmast. Tema monoloog oli tüüpiline enesetapja monoloog, nagu ka teie oma...
Teil oli õigus -- koobas polnud tühi. Mis ka poleks olnud sinna kambrisse müüritud, (just nii see oli!) oli ta nüüd valla pääsenud. Kuid ta oli ikka veel aheldatud ühe kütkega kambrisse. Loits (küll juba nõrgenenud) hoidis teda endiselt kinni ja koopas kaugemale ta ei pääsenud (pääse). Küll oli aga see energia jõudnud Teieni kanali luua. Olin ennist öelnud, et teid avatakse. Nii see oligi -- hääled, valud, kriipimised, (kuid mitte need sosinad!) ja lõpuks ka kadunud Anna-Mona esilemanamine olid kõik mõeldud (kui olendi puhul, kellest räägime, saab üldse sellist tegusõna kasutada) ainult ühel eesmärgil -- Teid ergutama teoks tegema seda, mida alateadlikult ammu ihkasite. Tunnistasite seda ka ise, et varsti ei kannata te enam välja. Valu ja vaimud. Teid roogiti puhtaks (seestumiseks), avati ja suunati teoks tegema enestappu.
Anna-Monast. Kust võis see kujutis temast pärineda? Loomulikult teie ajust -- see oligi see puur või nael, mida piinavalt tundsite. Teist otsiti välja kõige valusamad ja kontrastsemad mälestused (bikiinid ja purukskukkunud ihu). Ilmutis kutsus Teid, äratas teis veelgi enam suitsiidimõtteid. Sundis Teid isegi, mäletate? Anna-Mona polnud päris. See ei olnud tema tegelik vaim, keda nägite. Teie ajust projitseeriti kõige valusamad pildid -- nägite oma süükompleksi energeetilist kehastust. Aga ma tean, et Teid pole võimalik selles enam ümber veenda.
Mis seal kambris siis oli ja miks see olend teisse hakkas? Mul olid mõned oletused, kuid kindlat teadmist mitte. Igaks juhuks kaitsesein oma pea ja silmad mõningate lisavahenditega. Enda ette asetasin elektrivooluga laetud kolmnurga ja relvastusin vaimunoaga. Edasine, ma kardan, on liialt erialane... aga võin Teile öelda, et ta tuli. Iidne loits hoidis teda ikka kinni, kuid suutsin ta enda meeltesse vangistada. Vaadake (lugege), see, et just Teie selle koletise otsa sattusite, oli puhas juhus. Juhus oli ka see, et Teil oli surmasoov. Aga surmaaldis meel on alati kõige vastuvõtlikum, on kergem murda, sellesse on kergem sisse tungida. Seetõttu oli ka meie koletisenergial kergem ületada teda aheldanud loits ja Teil loitsuga pitseeritud sein lõhkuda. Teid nimelt aidati kambrist takka, kui nii võiks öelda. Tal oli vaja Teie meelt, Teie vaimu, et vabaneda. Ma arvan, et kunagi nimetati teda Aoliaks.
Aga eksortsistid, mu sõber, on pisut erinevad teistest inimestest -- meil on surmasoov tahtlikult ja teadlikult välja arendatud, meie vaim on alati valla, et teistpoolsuse kurjust endasse aheldada ja ta seal tappa. Ma püüdsin Aolia lõksu, kuid ta oli väga kaval ja enne, kui deshifreerisin loitsu, millega ta taas aheldada, püüdis ta minust välja pugeda. Kahjuks pidin selle vältimiseks vaimunoaga oma kõrva maha lõikama. Aga olge rahulik, minu honorar kompenseerib ravikulud täielikult.
Kes või mis on Aolia? Teil oli õigus -- see on midagi väga vana. Nii vana, et inimesel pole isegi õigust tema nime mäletada, ega teda tunda. Ja Teil oli õigus ka selles, et Aolia on kuri vaim -- teisiti teda kirjeldada ei õnnestuks, tänapäeva keeled on selleks liiga uued. Aolia soovis, et Te ennast tapaksite, ohverdaksite end temale, et ta saaks asuda ohverdusest vabanenud meelejõudu ja ennast vabastada. Mida ta oleks siis teinud? Midagi kurja oleks siis maailmas juures olnud, aga see kuri poleks väljendunud inimeste tegudes (sõjad ja muu niisugune). Ei, kindlasti mitte. Aolia on midagi universumilist, ma ei tea täpselt ja olen selle üle isegi õnnelik.
Kindlasti oli Teil õigus ka selles, et keegi on Spitzbergenil enne Islandi vapraid meremehi olnud. See keegi vangistaski Aolia siia, aheldas ta Maailma Lõppu, nii kaugele inimestest kui vähegi võimalik. Needus või loits, millega ta seda teinud oli, allus õnneks deshifreerimisele, kuid selle eest tuleb tänada juba tänapäeva tehnoloogiat. Ma ei tunne seda keelt, aga arvuti suutis leida mõned lingvistilised parameetrid, mille kallal nüüd ka tööle asun. Ma arvan, mu sõber, et peaksime olema väga tänulikud neile iidsetele olenditele, kes Aolia siia tõid. Nad andsid endast parima ja viisid kurja nii kaugele, kui nende võimuses oli. Ärge küsige, kes nad olid. Sellele ei oska ma vastata. Igal juhul polnud nad kõikvõimsad, muidu oleks Aolia Maalt üldse minema aetud, hävitatud või maetud vähemalt Antarktikasse. Need muistsed sangarid pidid olema luust ja lihast inimesed (vähemalt neil ammustel aegadel!). Nad otsustasid koha kasuks, mis kaardistati alles 1596. aastal. Olen jõudnud, muide, mõelda, kas need muistsed vangistajad pole mitte oma vangi käinud aeg-ajalt üle vaatamas... Aga see on tõiesti põhjendamatu oletus ja peale Teie ei julge ma seda kellelegi öelda...
Miks nii? Aga sellespärast, et nüüd tuleb meie loo kõige kurvem osa. Need tuhanded sosinad, mida kuulete. Sosinad on (olid) Aolia pärisosa, mitte teie avanemiseks mõeldud sabotaazh. Ma arvan, et need sosinad olid tuhanded Aolia poolt varem allutatud hinged (see seletab ka Teie oletusi sosinate vanusest ja ka seda, et te neid keeli ei mõista). Õigupoolest olid need sosinad tuhandete inimeste surmaeelsed mõtted. Viimased mõtted enne enesetapu teokstegemist... Mu kallis sõber! Te peate ise otsusele jõudma, kas suudate edasi elada nende sosinatega. Sest paraku need jäävad Teiega igaveseks. See oli see osa Aoliast, mis juba oli valla pääsenud ja mida mul ei õnnestunud loitsu alla tagasi toppida. Kardan, et aegapidi hakkaksite ka nendest sosinatest aru saama.
Ja surmasoov Teis pole valude kadumisega kübetki vähenenud. Aga seda teate omast käest. Tegin, nagu tahtsite -- valud, kriipimised ja Anna-Mona on kadunud. Enesetapjate surmaeelsed mõtted aga jäävad... Jääb Teie otsustada, kas täitsin oma tellimust ja teenisin honorari välja.
Ma olen eksortsist, mitte preester või usaldustelefon. Olen harjunud tõtt rääkima.
Palun, põletage see kiri. Aga kui peate vajalikuks -- kirjutage uus.
Jääge hüvasti, Atle Engelbrektsen!
Mida Te ka ei otsustaks -- olen kindel, et talitate õigesti! Olgu see teadmine Teile kinnituseks, et Saatus on meist kõigist suurem ja pageda Tema eest ei saa.
Ikka Teie Mieczislaw Grpowski.
***
Kui lennuk heljus üle Põhjamere tühjade avaruste, uskus Grpowski ennast kuulvat Engelbrektseni jahipüssi kärgatust. Ta kujutas endale üsna elavalt ette, kuidas norralane oli ärgates juhmi pilguga tühjusesse vaadanud, märganud siis laual kirja ja selle läbi lugenud. Eksortsist oli kindel, et norralane oli kirja põletanud, valanud puskarikannu aknast välja tühjaks, pesnud nõud, läinud esikusse, võtnud seinalt jahipüssi ja endale laengu suhu lasknud. Tegelikult oli mees sellise otsuse teinud juba ammu ja siia ei saanud Grpowski midagi parata. Ka Hamlet teadis algusest peale, millega tema mäng lõpeb. Aolia ei eksi. Engelbrektseni meeled pidid olema surmale juba liiga valla.
Grpowski ei kuulanud enam tagasilennul kuularitest Dvorakit. Ei saanud kuulata.
Kopenhaagen, mai-juuni 1999