Tähelaeva maandumine Maal ei olnud just väga tavapärane sündmus. Enamik asustatud planeete olid niivõrd kauged, et püüdsid ise oma probleemidega toime tulla. Maa oli aga lapsepõlve planeet, arenguks ära kurnatud ja tühi.
Meeskond lahkus laevalt. Nemadki olid inimesed, osalt võõrplaneetlased, osalt aga ka Maal sündinud.
Nagu omal ajal kombeks, kadus meeskond nüüdki kõrtsidesse laiali. Tähelaev jäi laadijate hooleks. Meeskonnal oli targematki tegemist.
Mitte rumm või alkohol oma ükskõik millisel kujul ei olnud neile ahvatluseks. Aastad taolise joogita võõrutasid inimesi selle headest ja halbadest omadustest. Põhjus oli palju pakilisem ja valulikum: hoorad.
Kosmiline ja laeva mootoritest eralduv kiirgus, pidev kiirendus -- need kõik tähtedevaheliste kauguste ületamiseks vajalikud etapid tapsid naises naise. Munarakud kaotasid eraldusvõime, hormoonid kadusid verest... Seega naisi tähelaeva tööle ei lastud. Uute planeetide asustamisel lahendati see probleem sellega, et sügavkülmutati tsentrifugeeritud sperma raskema fraktsiooniga viljastatud munarakud.
Nii said kümneid valgusaastaid tähtedevahelist ruumi ületada vaid mehed. Planeetide jaoks kestis see aastakümneid, kosmonautide jaoks vähem. See ei olnud piisavalt pikk aeg, et tappa rändajate jaoks igatsust naiste järele, samas planeetide suhtes oli see nende rännuaeg nii pikk, et mingid abielud ei tulnud kõne allagi.
Nende maalaste jaoks, kes laevalt taas Maad külastama asusid, olid kõik nende sugulased surnud.
Hoora amet ei olnud aga surnud. Tähelaeva maandumise ajaks kogunesid kõik selle ameti kaunimad ja rikkamad esindajad selle ümbrusesse. Sellise vastiku töö eest maksti ju head palka, kosmoses ei olnud seda kusagil võimalik ka kulutada ja kui nad juba maabunud olid -- noh, siis otsustasid nad võtta oma raha eest ka maksimumi.
***
Maalt pärit kosmonaut oli umbes neljakümne viiene. Tal oli seljataga mitu lendu ja mitu planeeti. Sel õhtul oli see juba ka kolmas prostituut, kellele ta välja tegi. Nii puudus tal otsene kihk.
Naise jaoks oli ta kangelane, mees, kes tundis kõiki tähti ja kogu universumi avarusi. Mees muigas mõrult. Kõiki tähti ei saanud tunda. Kogu asustatud planeetide kogumit ei suutnud külastada ükski inimene. Neid oli saanud selleks liiga palju.
See oli tal esimene käik Maale peale kodu hülgamist. Siiski oli just see planeet olnud alates ta esimesest võõrplaneedist, kupliga kaetud kaevanduste ilmast Genest ta sihtmärgiks. Juba see näitas tema jaoks panoptikumi suurust.
Varsti pidi ta vanaduspuhkusele jääma. Selliseid kosmonaute, kes saanuks surra oma koduplaneedil, oli väga vähe.
Naine näis tajuvat mehe kurbust. Nii lahkusid nad restoranist ja suundusid üürikorterisse, mis just tähelaeva saabumise puhuks renditud oli.
«Räägi mulle palun sellest, kuidas käib seks teistel planeetidel,» palus naine, lootes sedasi meest üles soojendada. Ehk tahtis ta ka midagi juurde õppida.
Mees ohkas. Mismoodi ta ikka käia sai? Kui siis äkki... nad olid kaks korda käinud ka teiste rassidega asustatud planeetidel, sest sõjal ei olnud selliste vahemike juures mõtet, kaubavahetus oli aga ikka kasulik. Neist ühel oli isegi midagi õppimisväärset, vähemalt tema jaoks.
Seal planeedil ei olnud hoorasid ja nii pidid võõrustajad neid nii lõbustama, kuis oskasid. Nii viidigi nad kooli.
Lisaks kultuurilisele harimisele oli seal ka seksuaalse harimise tund. Klassitäis vanemaid õpilasi istus koos, teineteist puudutades. Klassi mööda käis aga ringi õpetaja ja andis juhendeid.
Giid seletas: «Kosmoselendude algul puutus me rass kokku taolise probleemiga, et peale lende kippus kaduma isenditel järglaste tootmise võime ja tahe. Kosmoserändurid kippusid vaimselt kidanema, nad lõpetasid sageli elu enesetappudega. Siis aga leiti lahendus: me kaotasime oma kosmonautidel soo ja sugurakud, järglaste tootmine aga jäi kunstliku viljastamise hooleks. Oli aga paljutki, millest seega loobuda tuli ja üheks selliseks asjaks oli seks.»
Tund lõppes ja vestlusesse sekkus ka õpetaja: «Teie rassi ühel poolel on kiire sugurakkude tootmise võime ja seega teie ei pidanud taolisest tujutõstvast elunähtusest loobuma. Nii ei tahtnud seda meiegi teha. Esmaste sugutunnuste puudumisel aga kippusid inimsuhted eriti kahe sugupoole vahel muutuma kuidagi... ebastabiilseteks.»
Giid jätkas: Nii tegime kehasid veidi ümber... Ja tegime ümber ka seksi.»
«See ei ole puhtsuguline nähtus, enam mitte,» seletas õpetaja edasi. «Sellele võivad anduda ka mehed ja naised omavahel. On aga meeliülendav kohtuda kauni neiuga, puudutada ta pead oma peaga... Siis tunned tasahilju, kuidas tema mõtted ja tunded sind endasse haaravad, sinu omad aga tungivad temasse. Sa hellitad oma tunnetega ta tundeid, tekitad temas rõõmu, ekstaasi, joovastust. Nendega sa mängid, ja see mäng võiks lausa tunde, päevi kesta... Tunded, mis tekivad, kui tunned sooja liiva oma keha all, kui oled üleni puhas... Oo! Tema vastab samaga, mängides sinu tunnetega: rõõm noore lapse nägemisest, õnn, armastus... Sa tunned ta südame tuksumist enda südame kõrval, ta hingamist. Nii tead, et kui miskit valesti läheb, siis pead end muutma, end mujale suunama.
Ja mõtted, tunded on igaühel erinevad. Sa ei tea tegelikult, mida teine täpselt läbi elab. Seda võid vaid aimata. Igaüks meist on kordumatu.»
Selle peale hoor ohkas. Temagi võis tahta midagi sellist läbi elada. Ta oli aga igaveseks Maa tavadega seotud. Hullem veel, ta oli igaveseks ühe ja sama planeediga seotud.
Mees vaatas naist. Hoolimata oma elukutsest (või just tänu sellele) oli ta ilus. Ta näis ka olevat mõistev, tundeline ja hell. See võis ju muidugi olla vaid osa ta professionaalsest ettevalmistusest, kuid kosmonaut tundis, et on armunud.
Aga miks ka mitte? Need kaheksa päeva, mis tal veel Maal olemiseks jäänud olid, võis ta ju koos selle naisega veeta?
***
Põgeneda, pageda, joosta, liduda, jalga lasta, deserteeruda, loobuda, pakku minna, ära joosta, lipata ja kõike muud.
Kosmonaut tundis, et ei saa enam selle naiseta elada. Kaasa võtta ta teda ei saanud. Tema juurde jääda aga... Tema oli ju Kosmosele oma käe andnud ja loobuda polnud enam võimalik. Kosmodroom ei olnud mitte asjata tiheda kaitsega ümbritsetud. Tegemist oli ju sunnitööga, kuigi ehk lihtsaga ja sellisega, kus võimaldati kõiki luksusi. Sunnitöö oli see sellest hoolimata.
Siis, kui ta lapseohtu noorukina selle tee valis, ei teadnud ta veel seda. Nüüd oli aga juba hilja. Selleks tööks sobivaid isikuid ei olnud just liialt palju ja nii oli kosmodroom hoolika valve all. See hoidis eemal nii väljastpoolt sisse tungida üritavad isikud, kui ka vältis põgenemiskatseid.
Nad olid koos naisega käinud tõkkeid uurimas. Oli pime, tuul undas ja selle poolt üles keerutatud liiv rabises vastu teadmata otstarbega plekitükke. See oli aga lootusetuna näiv ülesanne.
Siis vajus mees nuttes maapinnale. Ta ei tajunud, kuis ta minema viidi. Kaks päeva ei teinud ta midagi muud, kui nuttis. Kui pisarad lõppesid, nuttis ta hääletult ja pisarateta.
«Miks peame elama sellist elu?» küsis ta muudkui teda vaatama tulnud isikutelt. «Me elame vaid teistele, ei iial aga endale. Tahaks aga ju minagi elada koos armastava naisega ja armastada. Tahaks kõndida planeedi avarustel ringi, mitte pühendada neid hetki täielikult seksile. Tahaks luua kuskile oma kodu, näiteks sinna, kus ma sündisin. Oh, ilus on see kant! Väike linn nimega Võru asub seal kusagil, Tamula kaldal. Sealt lõunas on aga kenad künkad ja nende vahel on üks suur org. Orus on aga kaunid järved pärlitena reas. See koht on Rõuge, imeline oma ilus. Kas ei võiks ma siis enam kordagi supelda suvise Kaussjärve soojas vees? Kas ei võiks ma oma kallimale tuua õitsvaid toomingaõisi? Kas ei võiks me koos Linnamäel kiikudes ööbikulaulu kuulata? Seda ei saa ma ju enam iial teha. Sest kus oleks veel ööbikuid ja toomingaid peale Maa?»
Mitte keegi ei vastanud aga talle.
Siis saabus äralennu päev. Naine tuli temaga hüvasti jätma. Mees ei lausunud aga sõnagi. Nad vaid embasid teineteist. Miski suruti talle veel pihku ja siis sulgus uks nende vahel igaveseks.
Mees istus päeva nurgas, vaikides. Keegi ei nõudnudki talt midagi. Siis aga tõusis ta ja liitus teistega. Kui aga saabus aeg puhkamiseks, pöördus ta ikka naise kingitud paki juurde tagasi.
Selles oli raamat Juhan Jaigi «Võrumaa juttudega» ja selle vahel kuivanud toomingaoksake.