Otsing

I Kõigepealt oli see kiri. Saabus ta 16. detsembri hommikuse postiga. Ilm oli kõle ja tuuline, kirjakandja pan Kazimierz Bartkowiak astus viivukeseks antikvariaati soojavarju, jõi tassi teed ja kurtis, et sõjahaav teeb selliste ilmadega eriliselt haiget. Pan Bartkowiak poleks pidanud tegelikult kirjakandja olema -- liiga palju ringilonkimist nõudis see töö ja Visla ületamisel läbilastud vasakule jalale oli see liiast. Aga pensioniga kodus ei mallanud pan Bartkowiak olla, sest oma kvartal oli talle nagu oma küla. Inimestega oli vaja rääkida, uudiseid teada, head nõud soovitada. Kirjadega polnud

[ (Seitsmes osa: Kohtun konna, admiral Pitka ja linna-isaga. Mark näeb mahajäetud Kuivaste lennuväljal jubedusi.) SAMA KONN OOTAS MIND telefonikeskjaama trepil ülejärgmise päeva hilisõhtul. Keskjaama seinal on Heinaste ainus kaarditaksofon. Olin tõstnud kuulari kõrva äärde, kui konn kargas volksaki-volksaki astmeidpidi alla ja tuli päris jalge ligi, jäädes mind nõudlikult jõllitama. Kükitasin ja küsisin: «Mis sa tahad?» «Tule ja vaata,» kurises konn, hüpates keskjaama müüri manu, kust, üsna sajandivahetuse reeperi juurest nägin kaarduvat treppi maa alla. Mõtlesin, et saan Aleksandrile

Vastseliina alevikust veidi ida pool asus Vastseliina küla. Sinna ehitasid sakslased kunagi oma kantsi, paksude punastest kividest müüridega tugeva linnuse. See valvas nende maade idapiiri, olles viimaseks Eestimaa nurgaks. Ja tõesti, piir oli kohe selle kantsi külje all. Mööda punasekivises orus voolavat Piusa jõge jooksis see ja üle põlluse maariba Vastseliina lähedal, mis kunagi Vahtseliina küla nime kandis. Siis kadus see lõunasse, Pedeli jõe oru soodesse ja metsadese, kus ilmasõja järel redutas viimane metsavend. Idas algas juba setude maa, kus teine usk ja teised kombed. Tegelikult need

Malin elas igivanas laanes, mis ulatus ühest servast kauge kaljumäeahelikuni ning teisest mereni, mis oligi maailma äär. Mägedest alguse saanud jõed ruttasid läbi laane ning suubusid lõpuks laiade ja laiskadena merre. Tihti ulpis jões mõni kuldkollaseks lootsikuks kuivanud puuleht, mis kangekaelselt keeldus põhja vajumast ning jõemudaks settimast, vaid seilas uljalt otse avamerele. Mis lehest seal edasi sai, ei teadnud keegi. Malin ei olnud kunagi merekaldal käinud ja mägedesse ei olnud tal samuti asja. Piisas sellestki, kui ta sai metsajõgede kaldal istuda ja vilepilli puhuda. Ta teadis, et

Lõpuks ometi hakkasid paistma bensiinijaama tuled. Andra ohkas kergendunult ja heitis silmanurgast kiire pilgu näidikule, mis juba mõnda aega punases alas tiksus. Osuti oli peaaegu põhjas. Oli ka viimane aeg! Ta oli ise samuti parasjagu väsinud, sest selja taga oli üle kuue tunni sõitu ja sellest tervelt neli tundi kottpimedat käänulist maanteed, kus ei leidunud ühtegi bensujaama, rääkimata siis baarist või muust toidukohast, kus vägisi pealetükkivat und kange kohviga eemale ehmatada. Pimedad teeveered ei kutsunud peatuma, sest ümberringi laiuv inimestest hüljatud kõnnumaa oli sügiseselt kõle

Üks kiiksuga loomislugu, kerge kummardusega A. C. Clarke'ile. «Lähetuse kommodoor, minu juurde!» emalaeva komandöri kärisev hääl täitis õhu kaikuva militaarsusega, erinevate ruumide erineva kvaliteediga mögafonide prääksumine ja põrkuvad kajad segunesid kilomeetristes koridorides, klaasid klirisesid ja kitarr Megaboy süles kumises kaasa. «See oled sina,» ütles Mandar mult pea alt patja ära tõmmates, justkui oleksin veel täiendavat meeldetuletust vajanud. Ajasin end vandudes jalule ja raputasin tüdruku maha. Vormikuub varrukatpidi järel lohisemas, kallasin endale veel käigupealt viimase viski

Jah? Mis! Oh-ho-ho. No ei! Kena väike ilus puu. Aga miks nii pikk? Üks, kaks, kolmkümmend meetrit. Ahjaa. Ma pidin midagi tegema. Mida? Ei või olla!? Kas tõesti edasi minema? Või tagasi? Aga miks? Ja kus on edasi? Ah et teisel pool kui tagasi? Noh, ma lihtsalt lähen... Parem jalg ette, vasak järele. A, B, C, D. Vasak -- A, parem -- B. Ja nii edasi. Võib-olla. Mida me seal näeme? Kes meie? Ma mõtlesin sind, sa idioot! Seal on väike kutsa. Kutsume kutsa siia! «Kutsa, tule siia! Tule, tule. Tubli kutsa! Tubli!» Mis me kutsaga teeme? Ära sööme! Fuih, kui jube! Ikkagi sööme! Praeme, küpsetame

Mööduja! Seisatu hetkeks ja mõtle, et meie olime kord sellised nagu oled Sina; ning et Sina saad kord selliseks, nagu oleme meie. (umbkaudne tekst ühelt eesti hauakivilt) Pedro Vaabel peatas keset teeristi auto ning lappas vandudes närunevat sasipuntras kaarti. Ta ei tundnud siinset kanti põrmugi. Õigupoolest oli kogu Iru korstnast itta jääv ala talle tundmatu maa ning Virumaa lõunakant suisa thulelik. Kaardilugejata Pedro oli üritanud teejärge ajada roolirattal, ühe silmaga sõidusihti kiigates, ent teravservsed maanteeaugud nõudsid kogu tähelepanu. Nõnda jõudis Pedro Tõnsu teeristile ajal

Tegevustik oli juba ammugi, kohe päris mitu sajandit (no hea küll, kaks tegelikult) tagasi tassitud kaugest ja suviti vastikult palavast Transilvaaniast siia Eestimaa pinna peale. Olgugi, et suviti on siin ööd valgemad, siis talv seevastu hulga pikem, pimedam ja vastikum. Ja meie tegevustiku peategelasele, Eriliselt Wastikule ja Were- ning Muude Inimsaaduste Tarbijale Draculale oli see loomulikult vägagi meelt mööda. Kuid see oli ammu, see oli minevikus, see oli siis, kui... nojah. Kätte oli jõudnud sajandilõpu karm argipäev. *** Kusagil Tartumaa, või oli see Jõgevamaa, soodes asub keset metsi

Uskumatu küll, aga «Algernon» on aasta ja üks päev vana! Ja põhjust pidutsemiseks näib olevat, eriti kui arvestada, et kolm-neli varasemat üritust ulmeajakirja püstipanemisel on kuulsusetult liiva jooksnud, üritust, mida meenutab «Algernoni» septembrikuu juhtkirjas Jüri Kallas. «Algernoni» jõulise sünni ja veel jõulisema eksistentsi põhjuseks on ilmselt vajadus. Vajadus sellise väljaande järele oli olemas ka varem, kogemuste vähesuse tõttu ei suudetud vaid õiget vormi leida. Aasta tagasi õnnestus toimetuse-seltskonnal aga see optimaalne vorm - jooksvalt täienev võrguajakiri - leida ja edasine