Tegelikult on tegu avalooga jutustusele mõneti samas tundub (mulle vähemalt), et lõik on ka iseeneses midagi juttumeenutavat. Tasub vaadata ka lehekülge http://bronti.ms.ut.ee/mart/raamat/mf.htm, kus taustmaterjal (küll minupoolse sekkumiseta) üles on pandud.
Nad istusid tuttavas ruumis, Morrick askeldas, nagu mitmeid kordi varem, oma kolmemõõtmelise projektsiooniaparaadi ümber, ent Cricht tundis tahtmist naerma hakata. Esiteks oli neid tavapärasest vähem ja teiseks, vormirõivad, Sõltumatu Föderatsiooni embleem koosolekusaali laes ja Morricki poolt nupuliigutustega mudelile laialipaiknevad laevade märgid tundusid jabura mõttetusena. Maa Föderatsioon ründas ja laevastik oli ära. Sellest piisas, et täie tõsidusega juba mõned aastad toimetatud tegevus tunduks jabura mänguna.
Cricht ei mõelnud surmast. Ehk oli see tal korra peast läbi käinud juba poolteist aastat tagasi, kui selgus, et MF ei kavatsegi enam kokku leppida, igal juhul tundus mõte läbimängituna ja järelikult ei väärinud tagasipöördumist. Nüüd oli ta jälle üksi, Sõltumatu Föderatsiooni ohvitser tööpostil kaitsesüsteemi puldi taga, kedagi kaasvõitlejatest polnud nägemas ja Cricht lubas endale kõveralt muiata. Ründajad olid veel kaugel ja Cricht heitis pilgu oma tööobjektile.
Org oli küllaltki lai. Siiski tundus Crihtile veidrana, et siin asub planeedi kõige suurem asula -- ainuke linn.
Kolonistid olid sedapuhku ettenägelikud olnud: linna asukoht planeeriti hoolikalt, lähtudes kõigist sõjas omandatud kogemustest. Et orgu rajatakse just nimelt linn, oli teada juba enne esimese maja kerkimist.
Koloonia oli kaitstav ainult sel juhul, kui appi tulid looduslikud olud. Sõja ajal tekkinud uued asundused paiknesid kas maa all, koobastes või dzhunglipadrikus.
Oli olemas võimalus, et Maa Föderatsioon saadab piisavalt laevu, et minema pühkida kosmiline kaitse -- siis pidi elanikele appi tulema emake loodus. Ent armastusega rajatud linn oli suuteline kaitsma end ise: sõja käigus oli too esmapilgul võimatuna tunduv argument end õigustanud. Ja kolonistid, kes ei tahtnud jääda põgenikeks, arvestasid sõja võimaliku venimisega veel mitmeteks inimpõlvedeks ja ei kavatsenudki planeedilt lahkuda ka pärast sõja lõppu, vajasid linna.
Oru nõlvadel paiknesid võimsad automaatsed laseripatareid, oru põhi peitis endas vähem võimsaid, aga arvukamaid automaate. Kogu kaitse moodustas linna kohale nähtamatu ja olematu, ainult projektides joontena kujutatud kaks kuplit, mida läbiv objekt pidi purunema. Kompleks oli valmis enne esimest maja.
Tulekindlad, madalad majad olid arvestatud kaotama lahingus oma maapealset osa. Paksu mulla- ja metallikihi all ootasid oma tundi varjendid tsiviilelanike jaoks.
Kogu süsteem oli oma täiuslikkuses siiani eemale hoidnud MF'st tulevaid tülitajaid, kuid nüüd olid nad kohal. Planeeti kaitsma mõeldud laevastik võitles kodusüsteemist kaugel -- MF sõjaline luure oli, nagu tavaliselt, tasemel.
Cricht muigas mõrult, meenutades laevastiku komandöri hingestatud kõnet: «Meie peamiseks eesmärgiks on kaitse. Meie, maalased, teame, et MF'i pole võimalik lüüa; me peame eksisteerima, kuna sellega tekitame MF'le rohkem kahju, kui ükskõik kui võiduka rünnakuga. Meie eksisteerimise tagab kaitse!»
Teoorias nägi kõik välja ilus, kuid olid veel liitlaskohused ja mitte vähem põhjendatud teooria, et üksinda eksisteerimist pole kauaks. Kosmoselaevastik pidi kaitseplaani kohaselt õigupoolest niikuinii rünnaku puhul lahkuma, ent miinimummehitatuses, jättes meeskonnad linna kaitsma. Automaatika oli hea, ent sellest oli vähe. Automaatika võis puruks lasta lugematul hulgal suuri laevu, ent jäi üpris ebaefektiivseks muutuva trajektooriga liikuvate süstikute vastu. Pärast asjatuid katseid sedasorti linnu hävitada suuremate laevade abil, rünnati väiksematega. Ka see oli teistel planeetidel viimasel ajal õnnestunud.
Torn oli linnasisese kaitsesüsteemi keskus. See kõrgus keset linna ja oma kümne tasandi tulejõuga oli vähemalt teoreetiliselt suuteline tagama ka väiksema lendava koosseisu allatoomise.
Oru nõlvadel asuvad laserid olid sihitud ülalpoole torni, moodustades sinna esimese «kupli», oru põhja monteeritud tulistasid vertikaalis, kõikumisega kuni 10 kraadi -- vastasel korral oli oht tabada maju. Oru põhjas oleva laseri tegi efektiivseks ennekõike selle varjatus: praktiliselt tulistas selline relv ainult sihtmärki, mida kindlalt tabas. Suurem kui kümnekraadine nurk polnudki otstarbekas, sest oleks muutnud laseri lihtsalt avastatavaks ja seega välditavaks. Samuti tuli lahinguolukorras arvestada võimalike oma laevadega, nende maandumiseks linnas piisas praeguses paigutuses mõne automaatikabloki väljalülitamiseks, lahing aga võis samas edasi käia. Teise «kupli» moodustasid alumised laserid, automaatikat juba vältiva ründaja jaoks aga oli Torn.
Piisas vastase «kutsikal» püsida linna kohal tervena mõned minutid, et arvuti annaks juba avastatud automaatikat vältiva kursi. Kõik, mida automaatika ei suutnud alla tuua enne selle orgu jõudmist, jäi Torni hooleks. Lisaks takistas Torn laevade lähenemist orule. Kaitse oli tõhus -- suurematele laevadele Torni tulistada võimalust ei jäänud, väiksemate tulevõimsusest aga ei piisanud. Konstruktoritele oli Torn-tüüpi süsteem esimeste loomisest saadik peavalu valmistanud; nende vastu rakendati kõikvõimalikke relvaliike ja jõuti lõpuks nukrale järeldusele -- imerohtu ei ole. Torni tuli rünnata täpselt sama relvastusega, mis ehitist ennast kaitses.
Juba esimese tunni järel Tornis taipas Cricht, mis kujutab endast kõige suuremat ohtu. Hoolimata kaitse tõhususest jäid Torni rünnanud «kutsikatest» järgi küllalt suured tükid, mis inertsi tõttu suure kiirusega ehitisse paiskusid. Selleks lahinguks tundus Torn aga siiski suhteliselt ohutu kohana.
Vaevalt oleks keegi suutnud veenda piloote ründama, polnuks «kutsikad» ja «herilased» varustatud üpris efektiivsete päästekapslitega. Tänu graviitorikompaktsusele oli kapsel peaaegu inimesesuurune. Niipea, kui rakett kaotas rünnakul juhitavuse, «kapseldati» automaatselt kõik seesviibijad, seejärel võis «kutsikas» üsna mitmeks tükiks puruneda, peale otsetabamuse ei ähvardanud kapslisolijat miski. Välise kaitse poolt tabatud raketi piloodil oli ligi 80%, sisemise poolt ligi 60 % ellujäämisvõimalusi. Maabumisel võisid nad oma äranägemise järgi tegutseda, tavaliselt ronisid nad kapslist välja ning leidsid endale mõne varjatuma koha, kus langevate tükkidega pähesaamist karta polnud, kus siis lahingu lõppu ootasid. Lahingu käigu otsustas küll väline kaitse -- Torn polnud maa pealt vallutatav ja varem või hiljem pidi saabuma abi väljastpoolt, lisaks veel asjaolu, et dessandi vastu oli linn aegsasti ette valmistatud -- ent välise liini purustamise järel pidi niikuinii toimuma lahing linnas, siis võisid piloodid oma väega uuesti liituda.
Esimene asi, mis Crichti hämmastas, oli sellise lahingu vaade. Kosmoses, kus Cricht oli jõudnud küllalt sõdida, kujutas pilt endast midagi hoopis muud, oli kuidagi neutraalsem ja rahulikumgi. Kõigepealt häiris Crichti müra. Kosmoselahingus oli mingi flegmaatiline rahu: kodune vaikus, peaaegu tavapärasest eristamatu situatsioon, graviitorite hilinemisest ainult vast veidi rohkem vabinaid manöövri ajal, ekraanidel erinevad laevad... Siin aga vilinad, plahvatuste vappumine ja ootamatult palju nähtavaid laserikiiri. Crichtil oli raske ettegi kujutada, mida võiks kuulda väljas, ilma kõrvaklappideta, ja harjumatu sähvimine väsitas silmi.
Kosmoses võis lahingu ajal küllalt harva näha laserikiirt -- vaid siis, kui purustatud laevadest vaakumi üksluisusesse ainet sööstis, ja ka see vaatepilt kestis tavaliselt vaid hetke. Neetud refleksid, mõtles Cricht. Need sähvatused assotsieerusid tal, nagu igal teisel astronaudil, surmaga. Juba jõuetuks jäänud laev oma seni anonüümsete laseripatareidega -- ja järsku, tänu tabamusele, paiskub temast välja aine, mis hetkeks muudab pealtnäha vaiksed blokid haavatud looma surmavaks rabeluseks -- sest sihtmärk oled sina, kes sa oma paneeli ees süstemaatiliselt seda laeva purustad.
Cricht teadis, et esmakordselt vaatepilti nähes kutsub see kõigis noortes pilootides-sõdurites esile shoki, mis kõigil järgmistel kordadel meenub.
Kosmoselahing oma modelleerimise, ekraaniskeemide ja tavapärase vaikusega on küllalt mänguline, ebareaalne. Juba pooleldi rivist väljaviidud laev, millest saab anda reaalse, mitte modelleeritud kujutise, mõjub stazhööridele ehmatava reaalsusena. Ühelt poolt on vältimatu, et sõjalaeva lahingu käigus saadud purustusi teab vaid ohvitserkond, ent paraku hoomab seda fakti ka stazhöör, ning ehmatav mõte, et hoolimata petlikust rahust ja rutiinsusest võib ka tema laev olla abituna võõral sihikul, viib närvilisemad sageli hoopis endast välja.
Crichti ees oli tuttav pult, korduvalt läbi proovitud arvukais kosmosekonfliktides. Ent pilt, hoolimata arvuti abistavatest sõrestikest, nooltest ja signaalidest, oli reaalne. Otsevaade, mõtles Cricht, mehaaniliselt klahve puudutades. Tema vasak käsi andis jaatavaid vastuseid automaatikale: vastavalt signaalidele, mis kõrvaklappidesse tulid; paremaga aga juhtis Cricht samal ajal käsitsi laseriblokki, millele automaatika andis ainult üldsuuna.
Kolm «kutsikat» asusid Crichti sektoris. Eesmärk -- Torn. Süsteem nende tõrjeks oli õigupoolest primitiivne: automaatika otsis nende võimalikku kurssi, ja vastavalt Crichti juhistele või nende puudumisele lõikas ära võimalikke trajektoorivariante. «Kutsikas», kui suutis liikuda automaatika jaoks piisavalt ennustamatult, sattus seega pidevalt käsilaseri tulistamispiirkonda. Põhimõtteliselt paistnuks ehk asi lihtne, kuid tegelikkuses kammitses ajategur: «kutsika» arvuti piiritles sektori ja «õppis» automaatika eest hoiduma mõne minutiga, mis tal kulus informatsiooni saamiseks juba tulistanud laserite kohta. Selle järel muutus praktiliselt ainsaks arvestatavaks vahendiks «kutsika» purukstulistamisel Crichti käsilaser, täpsemalt inimese, Crichti, väljaarvutamatus tulistamisel.
Esimese «kutsika» tõi Cricht alla enne ajapiiri. Andes «vasakule» kolm eitavat vastust järjest, õnnestus tal pilooti ootamatu laskmisega üllatada, tabamus lõi kursi põiklemise segamini ja suure võimsusega automaat lõpetas asja. Samas pult «prääksatas» -- üks «kutsikatest» oli kätte leidnud automaatlaseri paremal tiival. Kulus vähemasti mõni minut, et purustatu asemele uus paigutuks.
Tulistati kõigist masinaist muidugi pidevalt, kuid Tornile see suuremat häda ei teinud: ehitusel arvestati rangelt printsiipi, et tabamusohtlik hõlmaks vaid 1/10 koguruumalast. Veel üks signaal: ajapiirini oli jäänud 30 sekundit. Samas tabati teist «kutsikat» orupõhjast. Cricht puudutas klahvi «1» ja vandus samas: tema sektorisse sigines kusagilt kaks «herilast». Cricht läks avantüürile: andes käsilaserist marutuld, ajas ta «herilase» «kutsika» tsooni. Piloodil ütlesid närvid üles, arvutit usaldamata läks mõlema lennuaparaadi trajektoor jalamaid sassi ja automaatika tulistas nad alla.
Cricht surus end tooli -- talle hoovas näkku tuulepuhang. Surm, mõtles ta võpatades. Tema ruumi eesseinas haigutas auk; «herilase» pealaseri tabamus. Risk käsilaseri liiga tormilise kasutamise juures oli lihtne -- relv omas mõtet vaid siis, kui oli automaatikast võimsam, ent lasta tuli temast nii, et ta ei paistaks ründaja arvutile tulefoonist välja. Napilt, arvas Cricht hajameelselt. Varsti läheb hullemaks, lohutas ta ennast ja sai jalamaid ka kinnituse -- kusagil lähedal rammis Torni sektori esimene suurem «kutsika» tükk.
Cricht tundis esmakordselt omal nahal kunagi Torni kohta õpitu sisu. Kaitsja juhtis senikaua automaatikat, kui seda oli; kui tema blokk purustati, võttis ta järgmise; kui sektoris polnud enam terveid automaate, võttis ta vöölt püstoli ja jäi ootama sektori lähedusse saabuvaid rakette. Laserpüstolist tulistada oli juba selge enesetapp, sest «kutsikatel» oli automaatika ja varem või hiljem ei jaksa laskja enam piisava kiirusega minema söösta, kui tulistamiskoht läbi puuritakse. Tõsi, jooksmist tuleb arvatavasti ennegi, ehk küll sõitmist: erinevate ajavahemike jooksul paigutati operaatorid koos puldiga Tornis ümber, vältimaks nende statistilist pihtasaamist.
Torni ründamisel tulistas «kutsikate» automaatika ka pindala järgi, jätmata ühtki sektorit ilma. Seda tegevust korrigeeris arvuti emalaeval. Kuigi Torn kaotas tulevõime alles siis, kui oli 9/10 purustatud, püüti seda tulemust siiski saavutada samaaegselt kindlaks tehtud laseriblokkide hävitamisega. Ka need vahetasid lahingu ajal pidevalt kohti.
Puhkust oli ette nähtud viisteist minutit -- identifikaator võis ka laseribloki automaatrezhiimi lülitada, kui võitleja puhkusenõuet ignoreerida üritas.
Lahingurezhiim? arutles Cricht. Mida see võiks tähendada -- möödunud on kaheksa tundi? Cricht pani silmad kinni, kui tema piloodiiste teda Torni keskele sõidutas. Ettekujutus metsast või jõekaldast ei tahtnud tekkida -- Torn vabises tabamustest ebarütmiliselt ja oli muutunud juba üpris tuuliseks.
Torni juhtimiskeskuses oli vaid neli inimest. Üks operaatoritest tõstis pea. «Dei, alla Morrick'i juurde,» teadustas ta väsinult. Cricht tundis ähmast imestust, ent polnud esialgu mõtlemistujus. Iste sõidutas teda lifti.
***
«Dei, kaduge siit,» lausus Morrick väsinult. «Tunni aja pärast on laevastik maandunud ja kogu meie jõuk surnud. Vähe halastusest, ma jätan teile ka eriülesande. Te olete meie parim piloot...»
Cricht vaatas mehele hämmastunult otsa.
«Jajah, parim ellujäänud piloot,» muigas Morrick nukralt. «Te võtate kapsli ja maksevahendid ja viite need ükskõik millisele liitlasplaneedile. Selleks otstarbeks on meil laev Inta suurimal kaaslasel, koordinaadid täpsustate. Ootate tund aega -- te pole loomulikult ainuke, kelle me teele saadame -- ja lähete minema, nagu oleks teil tuli takus. Siin on teile volitus, minge Keskusesse. Kohtumiseni paremas maailmas!»
Morrickil polnud valikut, taipas Cricht hiljem. Igal juhul tuli kõik andmed mälus likvideerida enne MF-laste sissetungi Keskusesse -- kolooniad arveldasid MF rahas. Cricht vaatas mõtlikult, kuidas Keskuse peaarvuti kapslit kontrollis. Nüüdsest on too mälu ainus allikas, mille kaudu eksisteerib juurdepääs linna rahadele. Crichtil on vaja vaid pääseda mõne rahandussüsteemi arvuti juurde... Keegi SF-lastest ei teadnud teda Crichtina. Omal ajal oli see ettevaatusabinõu MF vastu, nüüd aga võis asjaolu ära kasutada ka SF'ga lõpparve tegemiseks. Morrick, küllaltki hea inimestetundja, tegi valearvestuse ainult ühes punktis -- Cricht ei olnud küll reetur, kuid kaugeltki polnud ta ka ideevõitleja. Lisaks: kapsel oleks igale vähem ettevõtlikule mehele jäänud lihtsalt iluasjaks. Juba enne «herilasesse» istumist pidas Cricht aga plaani, kuidas oma endisi sidemeid kasutades jõuda majandusarvutini. Kõik oli võimalik.
Nad lendasid ohutuse mõttes «pilvena», paiskudes shahtidest korraga erinevates suundades laiali. Cricht tundis end kõrvust tõstetuna. Ta oli justkui terve elu valmistunud selleks hetkeks. Pöördepunkt. Pikad aastad kosmoselennunduskoolis, veniv sõda lootusetult kaotava poole peal -- kõigel oli järsku eesmärk. Crichtil polnud kavatsustki rikastuda. Selles osas hindas Morrick teda õieti. Ehk taipas tema juba ette, milliseks eesmärgiks kasutab Cricht raha, kui see tema kätte jääb, ja oli sellega rahul -- ent Morrick ei võinud aimata, et Crichtil mahub pähe hakata oma eesmärke saavutama teise poole peal.
Neid jälitati vähe. Cricht raputas kiiresti sappa haakunud «kutsika» maha -- koolimanööver, mõtles ta oma vanuse kohta poisikeseliku rahuloluga. Inta sirp kumas eemal kosmoses tontlikult. Kusagil selle kaaslasel, hoolikalt varjatud salashahtis ootab laev. Härra Dei, teist saab jälle Cricht, muigas mees süngelt. Kallid MF sõdurid, te ei tulistaks, kui teaks, milliste ideedega ma siin lendan!
***
Crichtil jätkus taibukust oodata Maa Föderatsiooni tagasiminemisega Harma lahinguni. MF rahandussüsteemi polnud sõda kõigutanud. Cricht saabus tagasipöördujate «keskmise esheloniga». Aasta möödudes oli ta üles soojendanud oma endised suhted ja rajanud arvukalt uusi. Vähesed oskasid sama palju kasu lõigata mõlemal pool võitlemisest, kui tema -- ja nendel polnud raha. Tema sidemed Infoteenistusega, mida mees suurepäraselt hinnata oskas, panid viimase kivi tema rajatud müüri, mis varjas raha päritolu. Kuigi oli vaevalt tõenäoline, et keegi asja vastu huvi tundma hakkab, hoolitses Cricht selle eest, et Infoteenistusel oleks piisavaid, kuid küllalt segaseid materjale sündmuste kohta N. koloonias. Kõige põhjalikuma jälgedesegamise korraldas Cricht laeva suhtes. Olid raportid, mille kohaselt sarnane laev oli hävitatud kahes erinevas kohas, oli ka raport, mille kohaselt sarnane laev orbiidilt pages, ja puudus igasugune info, et laeva oleks kunagi hiljem kusagil registreeritud. Crichtil polnud põhjust karta. Morrick, kes talle ülesande andis, oli surnud; hukkus põgenemisel. Nagu ta oligi arvanud, ei suutnud suuremad raketid läbi murda, ent Morrick polnud piloot, et väiksemaga lennata. Keskuse hõivamisel olid kõik sinnajäänud avaldanud visa vastupanu ja seetõttu viimseni tapetud. Tõepoolest, ülimalt ebatõenäolisena eksisteeris kusagil veel keegi, kes Crichti omandatud rahast midagi teadis. Ning Cricht oli viimane inimene, kes äratanuks kahtlust. Miljonärikombed olid talle täiesti võõrad.
Ta oli säilitanud vaid ühe pildi, ülejäänud arhiivi kustutades. Cricht ei kavatsenud enam kunagi kanda ühtegi eraldusmärkidega vormi, ent pilt Morricki logiraamatust tookord, enne Torni minekut, oli Crichtil kusagil alles, sellel oli ta ohvitser. Ta isegi ei vaadanud seda õieti kunagi, piisas teadmisest. Justkui meelespea iseendale -- võimu ja jõu suhtelisusest. Ta teadis pilti peast ja lõpuks polnudki oluline, mida seal näha võis -- tahtmist naerma hakata pildil ju ei paistnud.