«Ema, meie maja peal on koletis.»
Thelma tõstis imestunult pilgu. Viimasel ajal oli Cathy tõeliselt kummaliseks muutunud. Ta näis pidevalt viibivat mingisuguses omaette maailmas, kuhu teistel inimestel sissepääs puudus. Eriti täiskasvanutel.
«Kas sa kuuled mind, ema?» Cathy häälde olid tekkinud pahameelenoodid.
«Kuulen, kuulen,» vastas Thelma väsinult. «Ja mis see koletis siis seal katusel ka teeb?»
«Ära ole rumal,» riidles Cathy. «Koletis ei saakski katusel elada. Tal on seal liiga kitsas. Ja igav. Koletis elab pilve sees.»
Thelma noogutas mõistvalt. Paar kuud tagasi olid olnud luukered seinakapis, möödunud nädalal mutantkilpkonnad väljakäigus ja üleeile rääkiv koer tänaval. Nüüd siis koletis katusel. Miks ka mitte.
«Kas sa süüa tahad?»
Cathy raputas aeglaselt pead.
«Ei, mina ei taha... aga koletis tahab küll.»
Thelma naeratas. Originaalne. Ta ulatas lapsele võileiva. Singiga.
Cathy jooksis välja koletist toitma. Thelma istutas end televiisori ette.
Ta oli koolipsühholoogiga Cathy kummalistest luuludest rääkinud. See oli tundunud tohutult ebamugav. Nagu tunnistaks, et su laps on idioot või midagi sellist. Nähtavasti oli ka psühholoog ta silmadest kõhklusnoodi välja lugenud.
«Ärge selle pärast muretsege,» oli ta öelnud ja lisanud midagi tänapäeva noorsoo meedia survel väärastunud mõttemaailmast. Sõna «väärastunud» oli kõlanud hoiatavalt. Õnneks pidi see psühholoogi sõnade kohaselt olema mööduv nähtus. See oli lohutav teadmine.
Thelma tõusis püsti ja astus akna alla. Päev oli juunikuu varahommiku kohta kuidagi liiga pime. Ta küünitas end aknast välja ning nägi maja kohal rippuvat pilve. See oli nagu äikesepilv ja nagu ei olnud ka. Kuidagi liiga selgete piirjoontega. Kummaline. Liiga päris.
Sellise pilve sees võis tõepoolest ükskõik mida leiduda. Isegi koletisi.
«Ema!» Hääl tuli köögist.
«Jah, kallis.»
«Kas ma võin koletisele jogurtit viia?»
Thelma purskus naerma. See oli naljakas.
«Loomulikult sa võid koletisele jogurtit viia. Ja singiga leiba ja juustu ja piima ja kaneeliküpsiseid ja... Sa ütle sellele Härra Koletisele, et ta tuleks ise külmutuskappi valima, mida ta tahab.»
«Aitäh, ema,» Cathy hääl madaldus salapäraseks sosinaks. «Tead, koletis rääkis mulle, kuidas ta musttuhat aastat tagasi kuningatütreid sõi. Ta sõi neid elavalt. Alati. Ja ta hammustas neil kõigepealt pea otsast ära. Muidu nad hakkasid ta suus siplema ja ajasid oksele...»
«Cathy!» Thelmale ei meeldinud, kui ta laps julmaks muutus. Selles olid kindlasti süüdi need neetud multifilmid. Head tegelased püüdsid halvad tegelased kinni. Nad piinasid, tükeldasid ja tapsid neid. Midagi sellist ei tohiks lastele näidata. Mitte kunagi.
Välisuks lendas pauguga kinni. Cathy oli välja põrutanud.
Thelma jalutas avatud akna juurde. Soe lõunatuul liigutas puulatvasid. Pilv rippus endiselt maja kohal. Liikumatult. Just nagu...
Köögist kostus klaasiklirinat. Tegelikult oli see midagi enamat. Tundus nagu oleks sõjaväe hävituslennuk köögipõrandale hädamaandumise sooritanud.
Thelma tormas köögiuksele. Ta jäi kivistunult seisma. See ei saanud tõsi olla. Tegelikult muidugi oli.
Köögiaken oli sisse langenud. Samuti suur osa seinast. Justkui keegi või miski oleks lihtsalt seinast läbi jalutanud. Külmutuskapp oli kokku kägardatud. Nagu tühi õllepurk. Keegi oli isegi sinepituubid hakkama pannud.
Keset seda kaost seisis Cathy ja naeratas vabandavalt.
«Issandjumalküll!» hüsteeritses Thelma. «Mis siin juhtunud on?»
«Ära ole pahane, ema,» Cathy naeratas. Endiselt vabandavalt. «Sa ju lubasid ise koletisel külmutuskappi toitu valima tulla. Ta ei tahtnud midagi lõhkuda. Aga meie maja on nii väikene (kahe sõrme vahe oli paar sentimeetrit) ja koletis on nii suur (Cathy ajas käed laiali). Ära ole pahane.»
Thelma tundis, kuidas tahet halvavad hirmulained üle ta keha voogavad. Nagu sajad jälgid sajajalgsed.
«Ära kuhugi mine! Kuuled!» Thelma hääl oli muutunud kiledaks, paaniliseks. «Ära kuhugi mine!»
Ta tormas telefoni juurde. Ta valis politseijaoskonna numbri. Ta viskas toru hargile. Mida oleks ta pidanud neile ütlema. Tulge ruttu siia -- mul on koletis maja kohal ja ta sõi mu külmutuskapi tühjaks. Thelma tõmbus telefonist eemale. Ta pilk langes seinal rippuvale jahipüssile.
«Cathy!» Ta karjus. Ta ei saanud sinna midagi parata.
Vastust ei järgnenud.
Thelma vajus jõuetust tundes põrandale istuli. Võib-olla teeb see koletis, või mis ta ka iganes on, just praegu Cathyle liiga. Ta peab oma last kaitsma.
«Ema!» Cathy oli vaikselt tuppa astunud. «Ma sain vist pahandusega hakkama.»
Thelma tõusis püsti ja jooksis lapse juurde. Ta peitis ta pea oma käte vahele. Ta ei lase igasugustel koletistel oma ainukesele lapsele midagi halba teha. Neil pole mõtet üritadagi!
«Ema, ma lubasin koletisel sind ära süüa.»
Thelma kangestus. Ta ei uskunud oma kõrvu. Ta ei suutnud suud avada.
Rasked sammud. Keegi kõndis katusel.
«Saad aru,» Cathy jutt oli muutumas närviliseks lalinaks. «Koletisel oli veel ikka kõht tühi ja ta küsis, kas ta võib su ära süüa ja ma lubasin ja...»
«Sul ei ole õigust!» Thelma sõnad tulid kusagilt väga sügavalt. Ta värises. «Kuula nüüd mind -- mingit koletist ei ole olemas. Sa mõtlesid ta lihtsalt välja.»
Sammud jõudsid ukse taha. Peatusid.
«Loomulikult ma mõtlesin ta välja,» imestas Cathy. «Ma mõtlesin ta välja ja nüüd ongi ta olemas. See on ju minu koletis.»
Keegi murdis ukse maha.
Thelma ei vaadanud selja taha. Ta hingas raskelt ning kattis pea kätega.
«Ema, ära muretse,» rahustas Cathy. Ta oli asjalik. Neetult asjalik. «Koletis lubas, et ta ei tee sulle haiget. Ainult natukene. Ainult korraks.»
Sammud lähenesid.
Thelma nuuksus hirmunult. Hirm oli viinud talt võime rääkida. Ta vigises midagi arusaamatut.
Sammud peatusid. Keegi hingas talle kuklasse.
Kusagil Thelma ajusügavuses liigutas end rakuke, kes hoidis endas mälestust lapsepõlveunistustest. Tegelikult oli ta alati tahtnud kuningatütar olla. Alati.
Viimseid tahtejõu riismeid kokku võttes pöördus ta ümber.
[ Loe ka Veiko Belialsi samanimelist juttu. ]