[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist juttu. ]
Koletis lösutas keset purustatud kööki ja koukis mõtlikul ilmel hammaste vahelt liharäbalaid. Ta oli jalad läbi purustatud seina välja sirutanud ja kõlgutas neid nüüd üle põranda ääre. Cathy istus kokkukägardatud külmkapi kõrval ja tihkus nutta.
«Anna andeks, et ma su ema ära sõin,» röhatas Koletis. «Aga ma olin tõesti jube näljane ja pealegi, sa ju ise lubasid...»
Cathy luristas ninaga.
«Ära ulu!» õiendas Koletis. «See kõlab, nagu koriseks mul kõht, ja see teeb mind näljaseks.»
Cathy pühkis silmad kuivaks ja naeratas hädiselt.
«Ma ei pahanda. Ausõna.» Ta mõtles seda tõsiselt. Ema võis vahel väga tüütu olla. Nüüd seda hirmu enam polnud. Nüüd oli tal oma Koletis.
«Mis me nüüd teeme?» päris ta.
«Ma ei tea.» Koletis kõlgutas jalgu ja kissitas silmi. «Elab siin veel keegi?»
Cathy noogutas.
«Roosas majas elavad Lessingid. Neil on koer. Nõme peni; suur nagu hobune. Ja kujuta ette, nad kutsuvad teda Sebastianiks. Lord Sebastianiks. Oskad sa midagi veel tobedamat ette kujutada?» Cathy kihistas põlastavalt. Oli selge, et Lessingid ta lemmikute hulka ei kuulunud.
«Künka taga elab vana Baumgarten pojaga,» jätkas ta siis. «Igavene vastik vanamees. Ja poeg on tal selline... jube... Ilastab ja itsitab lollakalt. Ja tikub näpistama.
Neist edasi on Johnsonite pere. Neil pole väga vigagi, eriti Vickyl; aga Thomast ma ei salli, ta kiusab mind alati.»
Talle meenus, kuidas poiss oli ta kord keldrisse kinni pannud ja siis pimeduses elava Koletisega hirmutanud. Mis näo sa teeksid, Thomas, kui mina nüüd oma Koletisega tuleksin? käis mõte läbi pea. Ta kujutas ette poisi hirmusegast nägu ning naeratas. See oli hea tunne.
«Ma tean, mida me teeme,» sõnas ta ning ta pilku sigines kuri tuluke. «Me läheme külla!»
«Juhhuu!» rõõmustas Koletis. «Mul ongi juba kõht tühi!»
***
Alguses oli see olnud põnev. Ja naljakas. Ja lõbus.
Thomase nägu, kui nad Koletisega pilve seest alla laskusid. Missis Crystali hüsteerilised kriisked. Mister Ewardi peatu sebimine.
Siis oli see muutunud tüütuks.
Ja lõpuks tülgastavaks. Vastikuks. Vastumeelseks.
Cathy vaatas Koletist, kes parajasti Lessingite Lord Sebastiani huilates taga ajas. Tal oli lõbus. Koera kohta seda öelda ei saanud. Cathy püüdis Koletist olematuks mõelda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta oli ise Koletise välja mõelnud ning nüüd oligi ta olemas. Liigagi olemas.
Cathy ohkas.
«Jäta see koer rahule!» hüüdis ta viimaks. «Milles see vaene loom siis lõpuks süüdi on?»
«Aga mul on kõht ikka veel tühi,» mossitas Koletis. «Kas siin rohkem kedagi ei elagi?»
«Ei,» raputas Cathy pead. «Enam mitte.»
«Aga linn? Kas see on kaugel?»
«Kaugel. Isegi pilvega minnes.»
Koletis üritas mõelda.
See oli raske. Ta oli veel liiga lühikest aega oma kehas olnud, et sellega korralikult toime tulla; pealegi oli tal nälg ning peale söögi ei suutnud ta tegelikult millelegi mõelda. Ta vaatas tüdrukut. Tüdruk oli väike, kuid suurem siiski kui see tüütu koer, kes kogu aeg eest ära jooksis. Ja linn oli kaugel. Nii oli tüdruk öelnud.
Koletise pilgus lõõmas nälg. Ablas, ürgne, kustutamatu nälg. Cathy taganes ehmunult. Koletis tegi kõheldes esimese sammu. Ta limpsas keelt. Teine samm tuli juba kindlam.
«Mida... mida sa teed?» kogeles Cathy.
«Anna andeks, aga ma söön su nüüd ära,» mörises Koletis pilku kõrvale pöörates.
«Sa ei saa! Sa ei tohi! Sa oled ju minu oma! Mina mõtlesin su välja...»
Hetkeks vilksatas mingi mõttejupike, mingi ärev, ohtu haistev tunne, kuid nälg summutas selle kiirelt.
«Saan küll.» Koletis ohkas. «Sinuga koos oli lõbus. Aga mul on ikka veel nälg. Nii et anna andeks...»
Lõuad sulgusid.
Maailm mattus pimedusse.
Koletis neelatas. Nälg taganes hetkeks ning ärev mõttejupike kasutas juhust, et tagasi tulla, kasvada, karjuda talle kõrva seda, mida ta ikka veel polnud taibanud.
Mina mõtlesin su välja, oli tüdruk öelnud. Tüdruk, kelle ta ära oli söönud. Tüdruk, keda polnud enam olemas...
Koletis taipas.
Lõuad vajusid lahti.
Maailm mattus pimedusse.