[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist juttu. ]
Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema. Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud Sõnad.
~SÕDUR / ALEX II~
~LAHINGUVÄLI / PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~
~MISSIOON / LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~ERALDATUD AEG / KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
~VANGE MITTE VÕTTA~
Sõnad vaibusid olematuks. Maailm plahvatas ning lagunes aatomiteks. Alex sulges silmad. Vaatamata sellele, et visuaalmuundur oli ta osakesteks jaganud, oli liikumiskoormus väljakannatamatu. Hetkel, mil ta sisenes hüperruumi, läbis ta olekut terav valu. Ta karjatas ning tundis, kuidas miski peas paigast nihkus. Sügaval sisimas mõistis ta, et pole enam kunagi see, kes oli eile. Järgmisel hetkel lõi lööklaine ta oimetuks. Viimane, mida ta tundis, oli väljakannatamatu soov oksendada. Seejärel vajus ta pimedusse.
Alex avas ettevaatlikult silmad. Ta lebas keset pikka ning sünget närviliselt vilkuvate tuledega ääristatud koridori. Kusagilt eemalt kostis ebainimlikku sonimist, mis paiguti loomalikuks möirgamiseks paisus. Alex teadis, et on kohale jõudnud.
~LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
Ta ajas end vaevaliselt püsti ning märkas samal hetkel enda tagant kasvavat varju. Välgukiirusel pöördus ta ümber ja tulistas. Elektrilaenguga lõhkekuul tabas ligihiilinud limast mutanti otse silmade vahele ning määris ta ajud seinale. Lask kõlas vaikses koridoris justkui mitme plasmakahuri kogupauk. Hääletult avanesid kümned salauksed. Hetkega oli kogu silmapiir täidetud tapetu raevunud liigikaaslastega.
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
Alex karjus ning hoidis sõrme päästikul. Ta ei raisanud aega sihtimisele. Aeg-ajalt hoolimatutest tabamustest lõhkirebitud korjustele komistades põletas ta endale läbi vaenulike jõudude teed.
Vaenlase lasermõõk lõikas ta vasakule säärele sügava haava. Alex vaarus, vajus põlvili ning tõstis relva. Mutandi purustatud keha tõusis saadud löögist õhku, et elutu tombuna radioaktiivse saastaga täidetud kraavis maanduda.
Alex hingas raskelt. Ta oli üksi jäänud. Esimene raund oli võidu temale toonud.
~LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
Hambaid sügavale huulde surudes upitas ta end püsti ja lonkas eemalt paistva heledalt valgustatud ruumi poole. Just seal nad teda arvatavasti kinni hoidsidki.
Suur sammaste ja kuppelvõlviga saal oli tühi. Sammaste taha varjudes liikus Alex lühikeste sööstudega edasi. Jalg tuikas. Saali keskele jõudnud, nägi ta põrandas ümmargust süvendit, mille seintel särasid värvilised tuled. Tuledest moodustusid allapoole suunatud nooled ning nüüd nägi Alex ka lülitit. Lift. Või tõstuk. Tegelikult oli Alexil üks-puha. See oli vahend alumistele korrustele jõudmiseks ja see oli peamine. Ta hüppas süvendisse ja vajutas nupule.
See oli lõks. Selle asemel, et sujuvalt allapoole nihkuda, kadus põrand ootamatult ta jalge alt, paisates ta tühjusesse. Alex haaras karabiini ja valmistus oma elu kallilt müüma. Ta maandus nii pehmelt, kui haavatud jalg seda võimaldas, toetas end ühele põlvele ning avas ringtule. Nad olid teda oodanud. Kuid nad polnud piisavalt kiired. Nad ei suutnud võistelda tema, Võitlejaga. Ta põletas, hakkis, tappis. Viie mikroühikuga oli ruum laipu täis.
Alex viskas kasutuks muutunud karabiini käest ja silmitses purustatud kehasid. Need siin polnud ülakorruse mutandid, vaid mingid võikad peletised, kelle päritolugi ta aimata ei suutnud. Ta võttis ühe keha kõrvalt võimsa plasmapõleti ning vaatas ringi. Pikk koridor kadus hämarusse. Alex vandus vaikselt ja hakkas luugates astuma.
Esimese harukäiguni jõudnud, ta peatus ja surus selja vastu seina. Kiire pilk kõrvalkoridori ning ta hüppas eemale, surudes end vastu põrandat. Snaiper. Vaakumkuulid, mida ta kasutas, vihisesid värelevate täppidena mööda ning tabasid seina, mis hetkega olematusse pühiti. Alex veeretas end üle põranda, uputas kõrvalkoridori tulle ja liikus edasi, vaevumata kontrollima, mis sai snaiperist.
~VANGE MITTE VÕTTA~
Tarbetu riski vältimiseks põletas ta üle kõik teelejäävad kõrvalkäigud ning jõudis peagi saalini. Purustanud kavalalt seatud varitsuse, mis koosnes uutest, veelgi jubedamatest monstrumitest kui seninähtud, murdis ta läbi ning pidi taas pettuma. Saal oli tühi. Vaid uks vastasseinas näitas tee jätkumist.
Verekaotus hakkas tunda andma, kuid tal polnud aega puhata.
~ERALDATUD AEG / KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~
Ta pidi kiirustama.
Saalil oli kummaline, oraline lagi ning selle otstarvet mõistis Alex alles siis, kui oli jõudnud poolde saali. Ühelt teravikult eraldus korraga sinine sakiline välgukeel ja lajatas kohta, kus ta just oli seisnud. Edasine oli ehtne põrgu. Taibanud, et vaid kiirus võib teda päästa, tormas Alex valu alla surudes edasi, põigeldes ümberringi sähvivate kaarlahenduste vahel. Jäljed ta taga lõid tabamustest hõõguma. Imekombel ukseni jõudnud, heitis ta oma ainukese gravigranaadi tagantkätt saali ja viskus uksest välja. Ta kuulas, kuidas lagi raginal sisse langes ja vaatas siis ringi.
See, mida ta nägi, ei meeldinud talle põrmugi. Ta nägi viit paari saapaid ning need olid liiga lähedal. Pilku tõstes nägi ta ka saabaste omanikke -- süngeid, mustas mundris, mustade kiivrite ja mustade läikivate näokaitsetega Tworhi sõdalasi. Ja veel nägi ta akustiliste püsside jämedaid suudmeid. Jõhkrad relvad. Ja jõhkrad mehed. Ei, ei meeldinud talle see vaatepilt.
Ta ei tõusnud, nagu oli plaaninud. Ta pani plasmapõleti ettevaatlikult käest ja viskas end siis ootamatult üle turja, lüües end vurrina keerlema ning niitis sõdalased jalust. Järgmisel hetkel oli ta juba püsti. Viis kiiret lööki ja ta oli taas olukorra peremees. Ühes käes plasmapõleti, teises akustiline püss, liikus ta edasi, hävitades kõik oma teel.
~MISSIOON / LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~VANGE MITTE VÕTTA~
Taas ühe ukse maha murdnud, sisenes Alex üle purustatud kehade astudes avarasse ruumi ning tardus. Koletis, kes teda siin ootas, oli hullem kui kõik eelmised kokku. See oli hiiglaslik monstrum, jube limane mass, mis saali keskel kõrgus ja teda nähes võikalt häälitsedes liikvele läks. Alex tulistas. Ta tulistas vahetpidamata, kuni elukas enam ei liigutanud, kuni viimasedki konvulsiivsed tõmblused olid lakanud. Ning veel veidike, et lõplikult kindel olla.
Alex seisis palee sissepääsu juures. Kõik vaenlased olid surnud, kõik ruumid läbi otsitud. Kuningatütart polnud. Alex oli segaduses. Võitlejaid ei saadetud täitma olematuid ülesandeid. See oli Reegel. Neid ei jooksutatud niisama, kellegi lõbuks; nad olid selleks liiga väärtuslikud. Ta otsustas teha täiendava päringu. See oli Reeglite rikkumine, kuid muud väljapääsu olukorrast ta ei näinud.
Kodeeritud Sõnad plahvatasid ta ajju.
~SÕDUR / ALEX II~
~PÄRINGU SUUND / KUNINGATÜTAR~
~GRAEGG~
~ELUVORM / SÜLTJAS~
~VANUS / 15 MEGAÜHIKUT~
~DÜNASTIA / ...~
Alex ei kuulanud enam. Graegg... Neetud! Miks oli ta arvanud, et kuningatütar on inimene? Miks oli ta üldse arvanud, et ta on humanoid? Graegg... See hiiglaslik limane elukas, see sültjas mass, kelle ta oli tapnud, oli siis olnud graeggide printsess; kuningatütar, kelle ta pidi päästma.
Alex vaarus. Jahmatusest juhmina tuiutas ta tühjust.
~MISSIOON / LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
Tema, esmaklassiline Võitleja, polnud sellega toime tulnud. Ei, pärast sellist eksimust, pärast sellist läbikukkumist, polnud tal enam õigust nimetada ennast Võitlejaks.
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
Kuningatütre tapmisega oli ta ise takistanud missiooni täitmist. Tema ise...
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / ...~
Endise Võitlejana oli tal jäänud vaid üks tee.
~ÕIGUS TAPPA~
Alex võttis molekulaarpihusti, ainsa relva, mis talle oli veel jäänud; torkas toruotsa suhu ja vajutas päästikule.