Kolonelleitnant Baxley ahmis kramplikult õhku.
Oh ei, ta polnud astmaatik ega midagi sellist. Kaugel sellest -- kolonelleitnant oli täie tervise juures parimais aastais mees, kelle tegelikku tööd mitte keegi peale tema väheste alluvate ei teadnud. Segane, mis?
Asi on selles, et Baxley oli ülisalajase organisatsiooni MJ12 juht, mille ülesandeks oli tegelda maavälise mõistusliku elu probleemiga selle kõige kõrgemal tasemel. Selliseid asju pole avalikkusel lihtsalt vaja teada.
Ta oli näinud nii mõndagi -- filmi 1947. aastal Roswellis, New Mexicos katastroofi üle elanud lendavast taldrikust ja seda juhtinud nelja tulnuka lahkamisest ning miljoneid kaadreid tundmatutest lendavatest objektidest. Ta oli külastanud salajasi sõjalisi baase, kus lendavaid taldrikuid ja nende jõuallikaid hoiti ning nendega katseid läbi viidi. Ja veel paljut muud, mida isegi siinkohal mainida ei saa.
Midagi sellist polnud ta aga veel näinud.
Tohutu suur, vähemalt kolme kilomeetrise läbimõõduga rohekalt hõõguv ketas hõljus otse ta ees. Jumal tänatud, mõtles Baxley, et nad kõrbes maandusid, seda oleks mõne linna kohal väga raske ilmastikunähtusena seletada. Ta ahmis veel ühe suutäie kuuma kõrbeõhku.
«Kuulutage välja olukord delta red,» ütles ta siis leitnant Biggsile otsustavalt. «Ja ärge veel presidendile teatage.»
***
Szeg'wwz'ooo Impeeriumi Ülimjuht Baaagh seisis, käed ähvardavalt külgedele surutud, oma sõjalaevastiku eliitristleja lahingruumis ja lasi oma arvukatel silmadel ümbrust hinnata. Taamal seisid ristleja meeskonnaliikmed, kes hirmunult Ülemjuhti piieldes värisesid.
«Mu väärtusetud alamad,» käratas Baaagh meeskonna poole pöördudes. «Öeldu on tõeks saanud. Me oleme Sinisel Planeedil. Sellest hetkest alates peab kõik sujuma nagu mullitatult. Alistuge ja alluge!»
«Alistume ja allume!» sosistas ristleja meeskond kui ühest suust maani kummardudes.
Baaagh maigutas võimukalt suud. Kõik sujus Plaani kohaselt.
***
«Midagi toimub,» teatas leitnant Biggs telki tormates. Baxley järgnes talle tõtlikul sammul.
Rohekalt hõõguvasse kettasse oli tekkinud nelinurkne avaus. Sealt rullus välja midagi, mis kaudselt paksu rohekassinist vaipa meenutas ja välja astusid kolm tundmatu eluvormi esindajat. Baxley kulmud tõusid üllatunult juuksepiirini.
Võõrad olid umbes meetripikkused rohekalt kallerdavad ja tudisevad kogumid, millel ometi humanoidsed tunnused kaudselt aimatavad olid. Üks neist, arvatavasti delegatsiooni juht, võdises teistest paari meetri jagu eespool.
«Lähme vastu või?» kõhkles Biggs Baxleyt kergelt müksates.
Nad astusid peopesasid lahtiselt eneste ees hoides tundmatute poole ja peatusid neist mõne sammu kaugusel. Pooled uurisid teineteist tähelepanelikult.
«Tervitame teid kõigi planeedi Maa elanike poolt,» tegi Baxley jutuotsa lahti.
Võõrad ei paistnud ta sõnu tähelegi panevat. Vaid hetke enne seda, kui kolonelleitnant oma tervitust märkide keeles korrata tahtis, astus võõraste juht talle veelgi lähemale, otse nina alla, ja ütles krudiseva ning piiksuva häälega: «Alistuge ja alluge!»
«Kuidas palun?» ei suutnud Baxley end tagasi hoida. Vaatamata eemal õhus rippuvale tohutule õhulaevale oli see meetripikkuse tatikogumi poolt öelduna nagu pisut pretensioonikas nõue, või nii.
«Alistuge ja alluge!» kordas võõraste juht endiselt piiksudes ja krudisedes veelgi ähvardavamalt ning võdises üle kere nagu taldrikutäis tarretist.
Biggs tegi tahtmatu liigutuse, nagu oleks tal süda äkitselt pahaks läinud ja Baxley heitis talle tauniva pilgu. «Ehk oleks meil põhjust seda asja pisut arutada?» küsis ta siis võimalikult mesimagusa häälega.
«Arutada. Ei arutada. Tingimusteta alistuda ja alluda. Kohe.»
Situatsioon kippus piinlikuks kätte minema. Baxley vaagis mõttes võimalikke variante vestluse elavdamiseks, kuid tarretisehunnik võttis talt initsiatiivi üle.
«Alistuda ja alluda!» kordas ta vihaselt. «Mina Ülimjuht Baaagh. Nõudma kohest alistumist. Muidu teie planeet hävitab. Kohe teie planeedi suurimad kangelased pantvangi andma. Meile.»
«Suurimad kangelased...» ei suutnud Baxley päris hästi jutujärjel püsida.
Tatikuul tõi kuuldavale krigiseva häälitsuse, mida hea ettekujutuse korral ehk naeruks võis pidada. «Te kavalad olema,» teatas ta siis. «Aga Baaagh kavalam veel. Me ammu teid jälgima. Teie televisiooni vaatama. Baaagh teie suurimaid kangelasi teadma. Baaagh nemad pantvangi võtma ja ära lendama. Kui pärast tagasi tulema. Teie kaitsetud olema. Saab aru?»
«Ja milliseid... eeee... kangelasi teie kõrgeaulisus silmas peab?» küsis Baxley ebakindlalt sõnu valides.
«Nii,» teatas Baaagh oma alluvate poole viibates, kellest üks ta ette pärgamenti meenutava rulli tõi. «Ma ette lugema. Me tahtma neid kangelasi. Jõuluvana. Batman. Ämblikmees. Krahv Dracula. Superman. Kohe tahtma. Me ootab.»
Võõraste delegatsioon pöördus Baaaghi juhtimisel ümber ja marssis oma laeva poole. Nelinurkne avaus selle keres kadus nende sisenedes, nagu poleks seda kunagi olemaski olnud.
«Kas ma nüüd teatan presidendile?» küsis Biggs, kui ta end pisut kogunud oli.
«Ei,» vastas Baxley ja astus kiirel sammul minema.
«Kuhu sa lähed,» hüüdis Biggs talle järele.
«Kangelasi otsima.»
***
Vaid mõned loetud tunnid hiljem tõusis võõraste laev peaaegu hääletult õhku ja kadus uskumatut kiirendust üles näidates pilvede taha. Enne seda olid kosmoseristleja pardale astunud Jõuluvana, Batman, Ämblikmees, krahv Dracula ja Superman. Baaagh oli veelkord üle kere tudisedes «Alistuge ja alluge!» krudisenud ja rahulolevana kadunud.
Baxley ja Biggs seisid kõrbeliival ja vaatasid taevasse, kus tegelikult enam midagi vaatamist väärivat näha polnud.
«Igal juhul oli see kõige kummalisem esimese astme lähikontakt, mis mul siiani olnud on,» teatas Biggs nina sügades. «Jumal tänatud, et mina sellest Vanale Peerule ette kandma ei pea.»
«Jah,» nentis Baxley ohates. «See on kahjuks minu privileeg.»
«Kust sa need... kangelased üldse üles korjasid?» küsis Biggs.
«Mis sa ise arvad? Kust võib tänapäeval leida üht Jõuluvana, Batmani, Ämblikmeest, krahv Draculat ja Supermani. Vähemalt oli mul päris hea valikuvõimalus. Kahju, et nad Napoleoni ei tahtnud -- mul oleks neile üks täitsa vahva vend pakkuda olnud.»
«Ei noh, täitsa hull lugu,» teatas Biggs ja ta näole kerkis halvastivarjatud irve. «Ma loodan, et neil on seal üleval vähemalt lõbus.»
«Kindel see. Muide, kas see Jõuluvana ei tundunud sulle kuidagi tuttav?»
«Ja-jah. Nüüd tuleb mulle meelde küll. Kaks aastat tagasi... Kuidas nad teda kutsusidki? Mõrvar-Jõulumees? Ma mõtlesin, et nad saatsid ta elektritoolile.»
«Ei. Ta oli süüdimatu.» vastas Baxley, kelle nägu nüüd samuti lõbusalt särama löönud oli. «Huvitav, kas Baaagh on ka oma issile ja emmele hea laps olnud?»
***
Kaugel kaugel avakosmoses eksles sihitult üks umbes kolme kilomeetrise läbimõõduga ristleja. Vaatamata sellele, et laeval väliselt vähimatki viga ei näinud olevat, rääkis ta kaootiline liikumisviis selget keelt, et kõik pole mitte päris nii, kui olema peaks.
«Ma ütlen sulle viimast korda, sa loll masin,» röökis Ämblikmees eliitristleja juhtimisruumi arvukaid kange tõmmates ja nuppe vajutades. «Ma tahan õunapirukat ja limonaadi, kurat sind võtaks.»
Teised kangelased jõllitasid tühjade pilkudega, sülg suunurgast tilkumas, ta meeleheitlike ponnistusi toitu hankida. Vaid Batman näris isukalt tarretist meenutavat rohelist lärakat, mille ta nurgas lebava sültja massi küljest rebinud oli.
Kusagilt ristleja sügavusest kaikus võimas «Hõu-hõu-hõu». Hullumeelselt säravate silmadega Jõuluvana eksles, tundmatust metallist kang löögivalmis käes, ristleja koridoride labürindis ja otsis neid pisikesi kallerdavaid põngerjaid, keda ta varem põgusalt silmanud oli.
«Kas siin häid lapsi ka on?» karjus ta tohutust jõulurõõmust vahutades ja kangi viibutades sõjakalt.
Ei olnud.