Otsing

Ernesto oli need nahkrihmad ühest vanast panipaigast leidnud. Ilmselt kasutati neid kunagi ratsastamisel, kuid see polnud oluline. Rihmad sobisid oma uueks ülesandeks suurepäraselt. Ta tõmbas need juba vilunult kinni, ise endiselt ladinakeelset palvet pomisedes. Palvegi tuli juba üle Ernesto huulte soravalt, kuigi oli pikk ja keeruline ning kõneles asjadest, millest ta suuremat ei mõistnud. Ega oleks tahtnudki mõista. Kardinali randmetele olid juba eelmised korrad sooninud sinakad köitmisvalumid. Risti harud olid rihmad siledaks poleerinud. Veel viimane tõmme ja sõlm peale. Kui luud raksusidki

Eellugu Tänapäeval on vist üsna raske endale ette kujutada aega, mil polnud olemas veel fantaasiakirjandust. Vähemasti ulmefännile võib selline aeg tunduda tõelise õudusunenäona. Suures osas on fantaasiakirjanduse sünd ühe mehe teene. Ning ta nimi on Robert E. Howard. Muidugi võib selle üle vaielda... Sageli on peetud fantaasiakirjanduse algatajateks küll lord Dunsany't, küll William Morrist, küll George MacDonaldit. Neid nimesid rõhutavad iseäranis akadeemilise kallakuga ulmeuurijad. Samas peab märkima, et lord Dunsany kirjutas pigem (ulmelisi) valme, George MacDonald muinasjutte ning vaid

Kogu öö nad kolistavad Oma raskel sammul; Tunnen hirmuvärinaid Kössitades sängil. Nad soputavad tiibu Katuse kõrgel viilul, Mis väriseb ja põrub nende sõrasammul. Justin Geoffrey «Muistselt Maalt» Algatuseks tuleb öelda, et olin üllatunud, kui Tussmann mind külastas. Me pole kunagi omavahel hästi läbi saanud; selle mehe omakasupüüdlikud instinktid on mulle alati vastikud olnud; ning pärast seda, kui ta püüdis diskrediteerida minu kolme aasta hoolika uurimustöö tulemusena valminud «Tõendusi nahuade kultuurist Yucatanis», siis on üsna raske meie mõrule vastasseisule veel mingeid südamlikke jooni

15.05 Minu uues korteris kummitab. Kui nad mul magada laseks, siis see mind ehk ei häirikski. Paistab aga, et tondid ei hooli üldse sellest, kas mul on seljataga raske tööpäev või ei. Eile käisin igas oma korteri nurgas ja palvetasin piiblil. Saatana teenrid on aga vägevad. Tuleb vist appi võtta põhjalikumad abinõud. Juba homme kutsun ekstrasensi. 17.05 Laupäev. Eile käis ekstrasenss. Vaesest mehest on päris kahju, tal näis olevat annet. Vaid jumal teab, mis tal hakkas, et ta rabanduse sai ja suri. Arstid oletavad, et selle põhjuseks olid ta nägemused. Peyotli töö juures tarvitamine ei olnud

Just nädalajagu päevi tagasi toimus Estcon - Eesti ulmefännide kokkutulek. Allakirjutanule jäi selleaastane üritus meelde eelkõige mitme asjaolu tõttu. Kõige olulisem on vast see, et Estcon'99 polnud enam ulmelisti tellijate (ning neile lähedalseisvate isikute) kokkusaamiskoht... Käesoleval aastal osalesid ka mitmed «Marduse» autorid, kellel praktiliselt puudub juurdepääs wõrgule. Teine oluline tähelepanek on vast see, et ka eesti ulmeautorid hakkavad arenenud maailmaga ühte jalga käima ning ebaeestlasliku õhinaga osalema kõikvõimalikes ühisprojektides. Nii näiteks on Veiko Belials kirjutanud

Sfinks virgus ja ringutas mõnuga. Ruugest liivakivist kest ta ümber pragunes ja pudenes koost. Uhke ja säravana vaatas ta ringi. Kuid mida ta nägi! Linnad olid kadunud, kuivanud kanalid liivast umbes. Kõikjal laiutas punane kõrb, vaid paar püramiidi meenutasid kunagist ülevust. Kuhu oli kadunud ta rahvas, kuldsete silmadega marslased, keda ta oli armastanud ja kaitsnud? Kus olid linnade pitsilised tornid, kus templid ja paleed? Kadunud! Kaua oli ta siis maganud? Miljoneid, miljardeid aastaid? Ta oli ju vaid hetkeks tukastanud, et võitlusväsimusest puhata. Hirmus oli olnud see lahing Pimeduse

Pühendatud TS-le. Ise teab, mille eest. SEL soojal suveõhtul, mil Alfie astus usinalt mööda tolmust maanteed, ei ennustanud küll miski meeldejäävaid elamusi. «Astus» on ilus ja neutraalne kirjakeelne väljend. Pigem Alfie tuikus, taarus või kakerdas. Kõige õigem oleks öelda, et ta kulges ning ajas suhteliselt rütmilist laulujoru. Kuidas eespoolmainitud persoon välja nägi? Tuleks öelda, et ta oli tähelepandamatu, aga sellega pole midagi öeldud. Seljas kandis ta oma paremad päevad äranäinud halli kuube, jalas tumesiniseid kottis velvetpükse ja sandaale, mille õige värvus jäi neid katva paksu

Õhtu oli oivaline. Leitsak, mis päeval võimutses, pannes õhu paakunud maa kohal värelema, oli taandunud ning teinud ruumi värskendavale jahedusele, mida kerge tuuleõhk mägedest kandis. Silmi sulgedes ja niiskeid puhanguid sisse hingates võis tunda mägiaasadel kasvava värske rohu vaevutajutavat aroomi. Päike oli juba loojunud, kuid öö must mantel polnud veel maailma kinni katnud. Veel valitses see maaliline üleminek valguse ja pimeduse, päeva ja öö vahel; hetk, mil värvid sulanduvad ja nime kaotavad. Taevas, mille puna pikkamisi lillakaks tõmbus, küütles erinevates toonides ja selles purpurses

Õnnal saabus Jäälinna teise täiskuu ajal pärast polaaröö algust. Välisringi piiril andis ta oma väsinud põdrarakendi, raudrelvad ja muu varustuse ühe harjuski kätte hoiule ning palus küüti väärikaks sissesõiduks. Peagi istus ta mugavas linnasaanis, mida harjuski noorem vend juhtis mööda kaubatänavat Püha Mäe poole. Kuu ja virmalised valgustasid kustunud vulkaani ja seda ümbritsevat Välisringi, mille laiadel tänavatel kees elev liiklus. Paljud inimesed kogunesid kaubatee äärde, et hingeauru pahvakutena üles paisates hüüda ikka ja jälle kangelase nime. Õnnal leidis, et nii on päris hea surma