Otsing

Kerdo oli juba paar tundi Nikerjärve kaldal istunud. Kala võttis kenasti, aga oli väike. Paarkümmend ahvenat, millest kõige suurem oli umbes 15 cm pikk, mõned särjed ja mõned kogred. Aga siis ei uskunud Kerdo oma silmi. Õnge otsas viskles kuldkala. See on üllatav, et Nikerjärvest kuldkala saab. Aga need on hõbekogrest aretatud, nii et võib-olla siis mingi mutatsioon? Väga tähelepanuväärne. Lisaks silmadele oli Kerdol raske ka oma kõrvu uskuda. Kala piiksus, polnud tumm nagu kalad tavaliselt. Kerdo keris kala lähemale ja võttis kätte. Ning siis, oh imet, sai ta sõnadest aru. «Lase mind vette

See öö kuulus ühele hääbuvale elule. Esimesena jõudis minuni heli. Muezzinid kutsuvad kõiki päeva viimasele palvusele. Kui palju jõuab välismaailmast minu õlilambi sisse... Muud helid segunevad üksikute häälte rägastikus nagu vedelikud anumas, kuid muezzinide aeglane leelotamine katab kõike ja annab tervele helistikule oma värvingu. Teised hääled kuhtuvad pikkamööda– lõppemata siiski tõeliselt –, andes ruumi sellele ühele avarduda. See aeglane saateheli kord laskub, kord valjeneb – sedavõrd vahelduva tugevusega, nagu on selle igavene kord, kuni üks teine hääleallikas muutub sellest viimaks

Kolm tõde ja Loch Nessi koletis Vahel on see, mis ütlemata jääb, kõige meeldejäävam. Teinekord jääb see näkitsema sinu kujutlusvõimet nagu igemeuss, kes võib purihamba varjus tegutseda, kuni kõige valusamad keskmisele inimlapsele teadaolevad protseduurid vabastavad sind sellest pidevast ärritajast. Teinekord aga puudub müstika – on vaid mesine teadmine, mida pole vaja sõnastada. Ja naeratama ajav meelehea sellest teadmisest. Kuid Kairil polnud seal lamades aimu, et saab varsti ise taolist sõnastamatust nautida. Kõrvuti mehega, kes oli vaid mõned tunnid varem tutvustanud end Andresena. Nad

Tõlkinud Rauno Pärnits Jumal tänatud hea kohvi eest. Ma ringutasin ja valasin endale veel ühe tassitäie oma laual seisvast väikesest kohvimasinast. Paraku on see hädavajalik eneseupitamine, eriti kui alternatiivvariandina mõelda personaliruumis seisvast ühiskasutuses olevast automaadist kättesaadavale pruunikale liisunud vedelikule. Täna oli mul olnud arutlusel kaks kaklust, rusikavõitlus kisakoori titeootel tüdrukute vahel ja kõigele krooniks telefonikõne idarannikult, psühhiaatrilt. Mu ema oli läinud omapead uitama. Jälle. Täna ma vajasin kohvi, mille sisse lusikas püsti seisma jääks

Tõlkinud Silver Sära Rio de Janeiro, 19. aprill 2013 Armas isa, Kibelen sulle kohe alguses ütlema, et minuga on kõik korras. Ütle emale, et ta ei muretseks ja et igatsen väga ta järele. Ma kirjutasin mitu kirja, aga alles nüüd on mul võimalus üks ära saata. Veetase tõusis nii kiiresti, et siinsed inimesed meenutasid aega, mil Rio de Janeiro, „Imeline Linn“, oli püsivalt üle ujutatud. Sel põhjusel nimetavad kõik kohalikud seda üleilmset katastroofi „suureks veeuputuseks“. Võib-olla me väärisime seda. Me reostasime oma planeeti väga intensiivselt ja nüüd meid karistatakse. Esimesed kolm kuud

Tõlkinud Silver Sära Oli üks lämbe suveõhtu ammustel aegadel, kui Walter Wyatt saabus esiisade maja juurde. See asus Sussexis, vaikses orus, ja selle ümber järskudel mäenõlvadel kasvas kõrge mets. Puude vahel paiknes toredaid välusid loomade karjatamiseks ja teeäärsete pähklipuude varjus voolas väike oja. Siin ja seal metsa sees võis näha süvendeid, kus aegu tagasi kaevati rauamaaki, süvendeid, mille seinteks oli liivakivi ja mis olid servani võsastunud ning metsataimedest täis kasvanud. Walter ratsutas pikkamisi, tema süda põksus rõõmsalt. Ehkki need olid tema perekonnavaldused, polnud ta

Infos on jõud Artur Räpp Alati algas see nii. Kauge võbin, mis kandus läbi seinte ja põrandate, siis tuli kauge rümin, mis klaarus aegapidi vanaks marsilauluks ja kõik need 89 korda, kui ta oma tööruumi ukselt vägede marssimist kuulas, üürgas koridori S39 üks naishääl: „Tõbras surnud, põrmu paisat…“ Alati just selle ainsa rea, ei rohkem ega vähem. „Kas meie kosmoseväelased pole täpsed, Anna?“ hallide silmadega jässakas mees, vajaduste vanemanalüütik Murim Ahme, naaldus vastu koridori seina ning silmitses läbipääsu juures istuvat töökaaslast. „Nende kiiruste juures. Nii see peabki ju olema.“

Katkend peatselt ilmuvast romaanist. I Kogu aeg sadas vihma. Vihm oli mädandanud saagi põldudel, pannud hallitama majade puust seinad, muutnud vetikaligedaks laevade tekilauad. Laurentius oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke torgatud toki otsa koguneb kõnts. Nüüd astus ta lõpuks kõikuvast paadist sadamakaile, selle põhjamudasse rammitud palkide peale löödud libedatele laudadele ja vaatas kõhklevalt ümbruskonnas ringi. Tuul puhus madalast taevast hoogude kaupa

Need tohutult pikad reisid väsitavad kohutavalt ära. Ja siis, kui oleks vaja hakata kohe tööle, ei jätkukski jõudu. Töötada aga oli vaja. Hea, et sai alati valida, millal töötad ja kuidas töötad. Keegi ei tundnud huvi sinu tegemiste vastu sinnamaani, kuni olid olemas käegakatsutavad tulemused ja eesmärgid täidetud. Viperustest hoolimata tuli seatud ülesanded alati täita. Tulemused pidid keskusesse laekuma ja see ainukesena omaski mingit tähtsust. Kogu tehnoloogia oli seadistatud sellele, et saada tulemus. Peale selle muidugi vajas raha teenimist. See tõukas tagant igat inimest, kannustades