Lollide õpetaja pole mitte sõna, vaid õnnetus.
/Demokritos/
Elamine
on ütlemata
eluohtlik tegevus.
/Vale-Dmitri/
«Neetud, sajakordselt neetud planeet,» mõtles Lloke väheldase kaljunuki küljes rippudes ja hirmuga kümmekond meetrit allpool üles-alla karglevaid Atneiro hunte vaadates. Hundid ulgusid pööraselt ja ajasid lõugu pärani. Eks nemadki olid tigedad, et nad Lloket kätte ei saanud.
«Kuradile see planeet, haisev mülgas. Supay pole ikka minu jaoks,» hakkas Lloke uuesti kiruma.
Tema sõber, laevastikukapten Tamir oli talle soovitanud Supayd kui erakordset planeeti puhkamiseks. Tamir rääkis Llokele, et planeet jäeti peaaegu puutumata, ehitati vaid suur hulk matkakeskusi, hotelle ja muud säärast. Loodus olevat jäänud inimkonna halvast mõjust puutumata.
«Puutumata loodus, seda küll,» pomises Lloke ja kiikas alla, kus Atneiro hundid omavahel purelesid, nii et veri lendas.
«Väga, väga elav ja puutumatu pealegi.»
Lloke mõttelõng katkes. Oli tarvis mõelda rohkem pääsemisele kui planeedi ökosüsteemi seisukorrale.
Enam ta siia ei tule. Kõik. Aitab. Lloke tundis, et kaua ei jõua ta rippuda. Suure pingutusega venitas ta käe järgmise kaljunukini ja vinnas end ülespoole. Päike kõrvetas. Lloke sai ennast lõpuks ka jalgadega toetada ja proovis pisut hinge tõmmata. Hundid jälgisid teda urisedes. Üks eriti näljane ja tige hunt püüdis talle järele ronida. Urinal ronis ta mõne meetri ülespoole, koon Llokele suunatud. Ta tohutust teravate hammastega suust tilpnesid välja kaks keelt. Aga hundi töntsid käpad ei leidnud enam kaljudelt tuge ja kriisates pudenes elajas nelja meetri kõrguselt alla suguvendade keskele. Näljast pöörased loomad rebisid kukkumisest uimase hundi tükkideks.
Lloke ronis edasi. Aeg-ajalt heitis ta pilgu alla, kus endiselt tunglesid kiskjad. Lloke jõudis ühe suurema eendini. Kui ta seal lesis, kuulis ta järsku pea kohalt karjatust. Lloke jõudis vilksamisi näha, kuidas keegi kõrgemalt kaljunukilt alla pudenes. Rohkem ta õnnetut ei näinud, sest kohe kargasid tundmatu kallale ikka veel kalju jalamil passivad hundid.
«Huvitav, kes see küll olla võis,» mõtles Lloke. «Kas keegi grupist, mille ma huntide eest pagedes ära kaotasin? Hirmus tuttav tundus ta küll.»
Lloke ronis edasi. Ta jõudis õnaruseni, mis ulatus mõne meetri sügavuse koopana kaljusse. Lloke ronis koopasse ja puhkas pisut. Ta silmitses ümbrust. Kõikjal, kuhu pilk ulatas, paistsid harvad madalad kaljurünkad, samasugused kui see, millel ta praegu oli.
Lloke tajus mingit vastikut pininat. Justkui oleks kuskil olnud sääseparv. Ent Supayl polnud sääski. Üldse oli siin putukaid Maaga võrreldes vähevõitu. Heli tundus tulevat koopast. Lloke kiikas koopa soppidesse. Tuhkagi.
«Hallukad,» otsustas Lloke.
Ta istus koopasse maha ja võttis taskust kaardi. Huntide eest põgenedes oli ta rajalt ära pööranud ja eksinud.
Elektrooniline maakaart mälus natuke aega koordinaate mõõta ja näitas siis Llokele tema asukohta. Lloke kahvatas. Kaardi järgi viibis ta «ajavärinate» piirkonnas.
Supayl oli üsna mitu paika, kus aeg tegi näiliselt põhjuseta veidraid trikke. Toimusid «ajavärinad» nagu Maal maavärinad. Mingil hetkel häirus aja normaalne kulg ja aeg hakkas perioodiliselt võnkuma -- kord liikus kiiremini, kord aeglasemalt. Eriti tugeva «ajavärina» korral võis aeg kanduda ka minevikku ja tulevikku. Seni suurim amplituud oli mõõdetud kolm päeva.
«Säh sulle,» mõtles Lloke. «Ühest supist teise. Nagu mulle huntidest veel vähe oleks olnud.»
Ta toppis kaardi taskusse.
Korraga tajus Lloke mingit pulseerimist. Tuiklemine muutus heliks ja paisus kriiskamiseks. Helid vaheldusid ülemisest alumise tajumispiirini. See oli märk algavast «ajavärinast». «Ajavärinate» üleelamiseks polnud mingit kindlat retsepti. Tavaliselt läksid «värina» kätte jäänud inimesed veidi peast segi, sest aja liikumisel mineviku ja tuleviku vahel nägid nad tavaliselt kahte-kolme iseennast, mis eksisteerisid minevikus või tulevikus. «Ajavärina» ajal võis näiteks näha kümneid kordi käest pillatud kivi kukkumist, kuigi «ajavärina» läbielaja mäletas, et mõned minutid tagasi oli ta pillanud maha ÜHE kivi.
«Ajavärin» algas. Käekella järgi tegi Lloke kindlaks, et algul oli võnkumine väike, kõigest mõni sekund. «Värin» aga kogus alles hoogu. Lloke oli üsna tugevate närvidega ja lootis, et tuleb paljude «iseenestega» hõlpsasti toime. Ta läks ja istus koopasuu ligidusse maha. Aja võnkumine kogus sagedust ja amplituudi. Lloke nägi äkki, kuidas tema mineviku «mina» mööda kaljuseina allapoole ronima hakkas. Aeg liikus nüüd tagurpidi. Lloke küünitas üle kaljuserva, et paremini näha. Ta tahtis teada, kui suur võnge tekib. Poole kaljuseina peal hakkas mineviku Lloke kiiresti üles turnima. Lloke silmas veel üht mineviku «mina» kaljueendil puhkamas. Ajavõnked läksid tihedaks.
Lloke vahtis eendil puhkavat «mina» ja unustas eelmise, üles roniva Lloke. Kui too üles jõudis ja äkitselt käega kaljuservast haaras, ehmus koopasuul kõõluv Lloke ootamatusest, karjatas ja kukkus alla. Ta vihises mööda eendil lesivast mineviku Llokest ja kukkus hundikarja keskele maha. Lloke jõudis veel näha, kuidas mineviku Lloke korraks alla vaatas ja siis üles ronima hakkas.
«Vaat siis, miks kukkuja mulle tuttav tundus,» sai Lloke veel mõelda.
Siis kiskusid hundid ta tükkideks.