Tüüp istus Narva maantee ühiselamus ja õppis eksamiks. See oli tal teine kord, sest esimesel katsel põrus vennike haledalt läbi. Morni näoga libistas ta pilgu üle ridade, mis tarkusest pungitudes talle arusaamatutena vastu jõõrasid.
«Nagu kohtumine tulnukate ja nende grammatikaga,» mõtles tüüp. Ta heitis ahastava pilgu õhtusele Narva maanteele ja «Konsumi» kaubamajale. Vaikselt rabistas vihma aknaklaasile. Tüüp süütas suitsu ja suunas jõupingutusega uuesti pilgu konspektile. Ilma mingi eelhoiatuseta kustus toas äkki elektrivalgus. Hetkeks ühiselamu nagu vakatas. Noormees vaatas apaatselt ainsa silmapilguga tumedaks muutunud lehekülge oma ees. Siis kostis uksekõmatus ja kajavas koridoris hakkas kostma venekeelset juttu. Keegi hirnatas, talle möirati Tarzani kombel vastu. Kuuldus tüdrukute kiljatusi, müdinal traaviti mööda pimedat koridori.
«Põrgusse,» mõtles tüüp ja lasi paberi käest. See võttis tuule alla ning libisedes mööda lauaplaati, kadus põrandahämarusse.
Toauks kääksatas, kui selle katkisele lingile rõhuti ja avanes räntsatades. Tüüp vaatas üle õla selja taha aga aknast sisselangevad laternakiired ei valgustanud tulijat küllaldaselt.
«No mis?»
Tulija köhatas kohmetult. «Tereee...» venitas ta lustlikkust teeseldes. Ukselseisja selja tagant traavisid möirates mööda paar venelast. Ühikas oli neid täis.
«Jaa-jah,» vastas tüüp tulija tervitusele. Suitsuots tema näos hõõgus ükskõikse ja veidi ebasõbralikuna. Tulija astus sisse ja köhatas veel kord kohmetult.
«Ma olen su üleaedne,» selgitas ta siis ebalevalt.
«Noo-jahh,» venitas tüüp. Ta polnud just erilist huvi tundnud naaberelanike vastu, tal oli oma sõpruskond. Tuhk suitsuotsalt kadus mõlema toasviibija jaoks hääletult pimedusse.
«Vaata mul oleks sulle üks palve,» Tulija poetas end tüübi voodi otsale. «Ma kuulsin, et sa oled mingil määral vaimsete huvidega... kunst ja muusika ja nii edasi...?» Koridori kaugemast otsast kostus jälle kellegi kiljumist ja poisinolkide naeru.
«Ja....?» Tüüp puhus suitsu Tulija poole, kuid see hajus enne sihtmärgini jõudmist.
«Ma sooviks, et sa osaleksid ühes minu poolt korraldatavas katses...»
«Küülikuna,» lisas tüüp kajana. Tulijal võttis taipamine natuke aega. «Jah, umbes jah,» noogutas ta siis.
«Mis katse on?»
Suitsuring nirises lae poole, möödudes aknast, mille paarimillimeetrise pinna taga sirises vihmapiisku.
«Kuulata ära üks minu esitatud muusikapala ja anda selle tulemusele hinnang.» Tüüp mühatas. Igast lolle ikka leidub, mõtles ta. «Nojah. Mida muud ma siin pimeduses ikka tegema peaksin. Too oma lugu lagedale.» Tulija tundus üllatusest võpatavat. Laskmata ennast kaks korda paluda, kargas ta püsti ja kadus ukse paukudes pimedusse. Koridoris lisandus melusse veel lisahääli.
Kärmelt kui nirk libises Tulija taas tuppa, asetades oma muusikainstrumendi keset põrandat. Pimedas ei taibanud tüüp hästi, mis pilliga on tegu. Tulija asetas raamaturiiulisse mingid piklikud esemed ja süütas põlema. Need olid küünlad. Tüüp astus küünalde juurde. «Milleks neid veel vaja on?»
«Ma tahan su reaktsiooni näha.»
Tulija näppis midagi oma pilli kallal ja lükkas siis toaukse kjinni. Samal hetkel tundusid katkevat kõik väljastpoolt tulevad helid. Ruumis tinises vaid nõrk plärin, mis meenutas vaibuva basskitarri häält.
«Istu voodile,» käsutas Tulija, seistes pilli taga seljaga küünalde poole.
«Mis imelik pill see sul on?» küsis tüüp, silmitsedes tulija ees olevat hämarat varju.
«Sina kuula!»
Kile karje lõi nagu kirves tüübile pähe. Silmapilguga segunes sellesse Tulija kriiskav hääl. Mürinal vajus pillihääl bassidesse. Tüüp haaras peast. Helid tundusid raputavat ta sisikonna segamini. Rindkere vappus helilöökidest, ägades, mida metsikus heliderajus kuuldagi polnud, vajus tüüp põlvili kägarasse. Higi pressis end kehast välja, tundus nagu kasvaksid higiojad peenteks jätkedeks ta küljes, kõhus keerati nuga ja pead tambiti raske vasaraga. Kisendava kakofoonia tipul saabus lõikav vaikus. Pimedus tundus tüübile peale langevat. Vaikus oli veel jubedam kui möllanud muusika. Tulija seisis pimeduses vaikselt ja liikumatult, siis, mõne hetke pärast kohendas ta instrumendil näppe. Ôrnalt hakkas taas kostma plärinat. Tüüp põrandal tõmbus kössi.
«Püsti!» käsutas Tulija.
Tüüp tõstis kartlikult pea.
«Püsti!»
Aralt ajas käsutatav end jalule. Tulija võttis taskust diktofoni ja pannud selle lindistama, asetas aparaadi enda lähedale riiulile.
«Neljanda kursuse teoloogiatudengi praktiline töö teemal «Vaimu olemusest». Tulija vaatas küünla ja immitseva tänavalambi kumas vastasseinas võbisevat inimkuju. «Esimeses faasis allutasin endale katsealuse vaimu. Tänu juhuslikult aset leidnud elektrikatkestusele polnud võimalik täpselt jälgida protsessi väliseid nähte. Niipalju võib siiski öelda, et arvatavasti lõhkus zanazöör katsealuse biovälja ning selle jäänused materialiseerusid kehast algavate jätketena. Jätked on umbes meeter pikad, 1-2 sentimeetrit läbimõõdus ja arvatavasti, niipalju kui praeguses valguses võib otsustada, pruunikas- kollakat värvi. Tunduvad limased. Paistab, et allutamine pole toimunud täielikult -- mõndasi käsklusi peab kordama. Lähen edasi teise faasi: keha eemaldamine.»
«Et katsealuse vaim ei saaks enne visualiseerimisprotsessi hajuda, loon zanazööriga barjääri. Selleks, et vaim kehast täielikult eraldada, on tarvilik kehaõõnsuste võimalikult suurem avamine. Niisuguse töö jaoks sobivateks instrumentideks valisin elektriketassae kolba avamiseks, kirve jäsemete ja rindkere jaoks, ning skalpelli kudede tarbeks. Katsealuse paralüseerimiseks lõikan tal läbi seljaaju.»
Tulija võttis zanaazööri sahtlist skalpelli.
«Pööra ümber!» käsutas ta. Tüüp vahtis teda ükskõikselt ja pööras siis vastu tahtmist ümber.
«Lase pea ettepoole!»
Tüübi pea kummardus hämarusse. Tulija võttis skalpelli ja astus tüübi paljastatud kukla juurde. Sõrmedega kombates otsis ta enam-vähem õige koha ja tõmbas sealt lülide vahele sügava haava. Tüüp ei liigutanudki, ehkki Tulija oli valmis teda lihaste lõtvumisel kinni püüdma. Tulija uuris oma lõikekohta hoolikamalt ja valmistus veel korra lõikama. Vastu ta kätt puutus biojätke. Miski haaras Tulijat puusast, too hüppas tahapoole ja sähvas vihaselt skalpelliga. Jätke lasi lahti ja kukkus pimedusse. See-eest haaras järgmine temast kinni ja järgmine. Kombitsad tundusid venivat. Raevukalt sahmis Tulija terasega. Paari hetke pärast oli ta pea täielikult sisse mässitud ja kukkus koos tüübiga põrandale. Tulija laskis skalpelli lahti ja küünitas pilli poole. Kiunatusega mattis helilaviin rabelevad kehad enda alla. Jätked tundusid jäigaks tõmbuvat ja seejärel lõtvuvat.
Tulija rebis end lõdvast puntrast välja ning koperdas pilli taha. Tulija võlus instrumendist välja kõige raskemini haamerdavad metsikud viisid. Jätked visklesid vahetevahel, venides üha suuremaks kuhjaks. Seevastu tüübi tundetu keha tõmbus üha enam kokku. Kiunudes lõikusid uued helid vonklevasse kuhja. Helimöll muutus üha pöörasemaks. Siis saabus räigelt jäik vaikus nagu sein. Küünlad olid põlenud üsna pisikesteks ja heitsid toale õrnasid hubelevaid varje. Tüüp oli kuskil jätkukuhja all. Tulija sumpas läbi nende sinna, kus ta noormeest viimati näinud oli, ja peksis jalaga kuhja laiali. Viie-kuue aasta vanuse õrna lapsena lebas tüüp pikki ja sügavaid varje heitvate jätkekuhjade vahel nagu sügava kaevu põhjas. Tulija kahlas tagasi, võttis elektriketassae ja pistis selle seina. Kummardudes lapse kohale, vajutas ta nuppu.
«Neetud!» sisistas Tulija ärritunult. Talle meenus, et elektrit ju polnud. Vihase käeliigutusega kadus saag pimedusse. Kolmandat korda zanazöörini jõudes, rabas ta vihaselt kirve ning virutas lapseni jõudes pea sihtimata õblukesele kehale kõhtu. Röhatades kadus kirvetera kõhukoopasse. Tulija ise kaotas löögihoost libedal kombitsahunnikul tasakaalu ja kukkus, määrides end nende lägaga veelgi rohkem kokku. Ta ajas end jalule ja sikutas kirvest lapsekehast välja. See ei tahtnud õnnestuda, kuna kirve tagumine, kirkaga pool, oli takerdunud kuhugi soolikatesse. Rapsimise peale rebenes jämesool mitmest kohast ja tuppa levis vänget soolehaisu. Ka magu oli viga saanud ja sellest topeltjälgist lehast tundis Tulija, et hakkab oksele. Ta jättis kirve kus seda ja teist ning komberdas eemale. Haaranud riiulilt ühe kustumahakkava küünla, virutas ta selle aknasse. metallist küünlajalg purustas klirinal klaasi. Vihm ja tuul haarasid kardinad oma meelevalda. Värske õhk tungis puhangutena sisse ja viimane küünal kustus.
****
Vihm ja hägune tänavavalgustus.
«Teine faas. Seda tabas mõningane ebaõnnestumine. Biojätked ei olnud veel oma kaitsefunktsiooni minetanud ning nende deaktiviseerimiseks pidin veelkord kasutama zanazööri. Selle tulemusena pigistasin katsealuse vaimujõust kuivaks. Temast läi järgi umbes 80-sentimeetrine lapsekeha. Keha on osaliselt kirve abil avatud. Elektrikatkestus ei võimalda selle täielikku avamist. Alustan kolmandat faasi: vaimu visualiseerimine.»
Tulija heitis pilgu niiskesse ja pimedasse tuppa enda ümber. Hämarus neelas nii seinad, lae kui põranda. Peale kirvevarre ja helendava aknaava ei suutnud pilk midagi eristada. Tulija puudutas pilli ja tuppa hakkas kostma kaugeid dzhunglitrumme. Piuksudes sulasid sellesse mõned kõrgemad noodid. Hele tilin väristas pimedust. Trummid tugevnesid, tilin tugevnes, kalgistus. Miski võttis kuju. Tulija puuris silmad tumedasse, peaaegu läbipaistmatusse pilkuhajutavasse õhku. Ta nägi vähe, kuid piisavalt. Selgesti arusaadavalt oli vaim tehislikku päritolu, küberneetiline toode.
«Katse tulemus kinnitab hüpoteesi: LOOJA on olemas.»