Kui vana ütlemist uskuda, püüavad nurkaaetud rotid end misiganes hinna eest lõksust välja võidelda. Kipun arvama, et inimesed pigem kohanevad nurgaga, kui et lootusetusse võitlusse astuvad. Tean kedagi, kes muigab, kui seda loeb. Enesekindlalt ilmselt? Mis siis ikka, naergu pealegi -- minagi ju püüan kõigest kohaneda. Leppida olukorraga ja lepitada teravaksmurtud nurki, mis mu hinge kriibivaid, ning vahend, mida ma praegu kasutan, on selleks sama hea kui iga teinegi.
Jälgisin eile oma kongi aknast, kuidas pühapäevased puhkajad paatidega mööda jõge sõitsid. Tumedad, keeristesse põimuvad tõtakad jõevood, mis paate allavoolu kandsid, viisidki mind sellele mõttele...
Mulle on alati meeldinud vaadata, kuidas inimesed paadiga sõidavad. Õhukesed paadilauad, mis sõitjaid veesügavusest lahutavad, loovad nii hõlpsasti muretu kindlusetunde, nagu ei olekski otse nende jalgade all kümneid meetreid musta vett, mis varjab kummalisi ja ilgeid olendeid. Muretud paadisõitjad ei aima midagi -- paar paadilauda näivad olevat piisavaks kaitseks sügavuste koletuse ees, muutes musta põhjatuse olematuks, hoolimata sellest, et see on otse sealsamas, sõitjate jalgade all. Paadilauad on just täpselt samapalju kaitseks nagu üle pea tõmmatud tekk või kinnipigistatud silmad: naiivne lootus, et kui ei näe, siis pole olemaski. Turvalisuse illusioon on ju nii vajalik...
Kaks kuud tagasi -- kuiv fakt, et kaks kuud, tegelikult ei jaksaks ma mõõta möödunud aja pikkust -- oli mul kombeks sellist jaanalinnukavalust halastamatult pilgata. Tuttavad ei tahtnud mu tõevaimustust jagada ning peagi avastasin, et mind laiemas ringis üsna varjamatult välditakse. See ebameeldiv üllatus muutis mind aga hoopis vihasemaks enesepettuse ja ka võltsdiskreetsuse vastaseks. Tulemusena olin viimaks isegi lähedastele sõpradele vastumeelt. Ma ju rammisin neid päris tahtlikult: ei mingeid häda- ega iluvalesid, välja päevavalgele kõik tegelikud motiivid, välja kogu tõeline «mina»... Ma sorkisin nende hinges halastamatult, neid teadlikult solvates -- algul kasvatuslikel eesmärkidel, hiljem aga kibestumisest. Väike vihane poolerudeeritud taskufilosoof -- seda ma just olin. Ei ole mingi ime, et kõik mind vältima hakkasid.
Kardan, et enamus neist, keda ma toona mõnitasin, tunneksid siirast kahjurõõmu, kui vaid teaksid, et praegu olen mina see, kes tahab silmi kinni hoida ja lisaks veel ka teki üle pea tõmmata, et enam ükski varem nii ihaldatud tõeteadmine minuni ei jõuaks. Kadestan neid õndsaid kanapimedaid, kes jalutavad läbi päeva, ümber kookonitaoline kaitsekiht, mis summutab kõik ülearuse -- selle, mida inimene teada ei taha -- ja laseb neil õnnelikuna edasi kulgeda. Nad näevad ju ometi sama palju kui mina, kuulevad samu helisid, tajuvad lõputult kõnekaid nüansse inimese hääles, haistavad lõhnade sadat tuhandet erinevust, millest igaüks on omamoodi tähenduslik, nad tajuvad seda kõike niisamamoodi kui mina -- ent keelduvad järeldusi tegemast. Imepärane enesesäilitus.
Toona, kui ma enesekindlalt ringi praalisin, oli minul muidugi ka oma kaitsekookon olemas, kuigi ma seda ei teadnud. Olin täpselt samamoodi õndsalt pime nagu need, kelle üle ma naersin, ainult et liiga ennast täis, et seda kasvõi kahtlustadagi. Paratamatult meenuvad mulle müüdid inimestest, kes oma rumala ülbusega jumalate viha välja kutsusid. Muidugi on see ainult spekulatsioon, kuid sageli tundub mulle siiski, et kui ma poleks nii väljakutsuvalt oma tõekspidamistega uhkeldanud, oleks kõik teisiti olnud. Samas ei saa välistada võimalust, et tegemist oli lihtsalt kokkusattumusega. Ja kui see oli kokkusattumus; kui mu praalimisel ja sellel, mis ma praegu olen, ei ole omavahel mingit seost, siis kas saab keegi üldse öelda, et ma olin selle siiski ära teeninud?
Tean liigagi hästi, et need, kes mind muutsid, ei pidanud seda ei kättemaksuks ega teenitud karistusekski. Neil oli mind lihtsalt vaja ja kui nad olid saanud, mida tahtsid, heitsid nad mu kõrvale nagu kasutatud taskurätiku. Kas suudan sellisena edasi elada või mitte, lihtsalt ei huvitanud neid enam, see oli juba minu probleem. Liiga raske on kujutleda, et õigluse jaluleseadjad võiksid nii enesekesksed olla. Ja ikkagi jääb närima kahtlus -- äkki siiski?
***
Tol õhtupoolikul jalutasin jahedat kevadeilma nautides niisama linnas ringi, kuni ma ühel tänavanurgal täiesti juhuslikult Markusega kokku sain. Markus oli üks eriline mees. Ta oli mingi igavese üliõpilase tüüp, olles enne ajalukku sissesaamist õppinud nii psühholoogias, filosoofias kui matemaatikas, mistõttu meie kui veendunud, ehkki verinoored humanitaarid teda Tobeteaduriks kutsusime. Selles hüüdnimes oli õige pisut austust ja päris paras hulk irooniat, mille ta oli meie meelest ära teeninud.
Tobeteadurile ei läinud ta uus nimi oluliselt korda. Meie arvamus oli talle meie siiraks pahameeleks üsna ükskõik. Tema oli siia kooli tulnud ajalugu õppima -- lihtne ja konkreetne. Seltskonnaelu teda ei huvitanud, vähemalt mitte see, mida meil pakkuda oli, pigem me isegi segasime teda -- oma üleoleva suhtumisega õpingutesse, mida tema nii pagana tõsiselt võttis ja mis meie jaoks olid lihtsalt üliõpilaseks olemise üheks tüütumaks küljeks. Aegajalt koorus Teadur siiski oma vaikimiskookonist välja ning esines kummaliste teooriatega, püüdes tuntud sündmusi põhjendada... «küüniliste jumalavallatustega», nagu pahvatas üks neist õppejõududest, kelle Markus oma terava vaidlusoskusega põhjalikult ära väsitas. Aga olid sellel mehel alles teooriad! Meie ei lasknud ennast loogikareeglitest segada, et midagi nii naeruväärset välja naerda nagu kord ja kohus. Markus püüdis isegi meiega paar korda reeglitekohaselt väidelda, kuid see oli nii ilmselt tulutu ettevõtmine, et ta jättis selle peagi sinnapaika ja talus tüdinud ilmel meie irvitusi.
Seda enam olin ma üllatunud, kui ta mind tol õhtul ükskõikse tervitamise asemel sõbralikult kõnetas ja enda poole kutsus. Ma olin siis juba saavutanud nö. suhtlemisalase pidalitõbise staatuse ja huvi minu süvenevalt sarkastilise isiku vastu tundus tervitatava vaheldusena, hoolimata sellest, et me polnud just lähedased tuttavad.
Jalutasime tühjast-tähjast vesteldes all-linna. Markuse üürikorter asus üsna linnaservas, ühes sealkandi loendamatutest sajandialguse puumajakvartalitest, nii et kui kohale jõudsime, hakkas juba vaikselt hämaraks minema. Pime trepikoda, kuhu Markuse kannul sisse astusin, haises kassikuse järgi -- mida kõrgemale, seda hullemini -- ja vana puutrepp oli päris lagunenud. Katusekambrisse viivad astmed olid mõnest kohast lausa sisse vajunud ning uks oli jämedate laudadega kaetud ja madal -- justnagu pööningu-uks. Vilets vaesusest lehkav trepikoda ei lubanud Teaduri kubrikust midagi erilist loota, seda ootamatum oli aga kambri küllaltki korralik sisustus.
Eluruum, kuhu viis kitsas madala laega eeskoda, oli üsnagi avar, täis vana rasket nikerdustega puitmööblit. Toa pudedat laudpõrandat kattis stiilne tumepunane musta mustriga vaip, mis oli selline täius omaette, et tundus pühaduseteotusena seda pelgalt vaibaks tarvitada. Seintel rippusid Tobeteaduril õlimaalid, mis olid omavahel mingil määramatul viisil sarnased, kuid ma ei kavatsenudki hakata neid lähemalt uurima. Kui Markus ootas imetlushüüdeid ja vaimustusoigeid, siis pidi ta igatahes pettuma. Ma olin enesega päris rahul, sest see ükskõiksus, millega ma laias tugitoolis istet võtsin, oli tõesti paadunud kosmopoliiti väärt. Nii ma siis jäingi sügavast tugitoolist rõhutatud väärikusega ta raamaturiiulit põrnitsema.
See oli tõepoolest vaatamisväärsus, pean tunnistama, täis kõige ehtsamaid antikvariaadipärleid nii inglise, saksa, prantsuse kui vene keeles, mis mind küll eriti imestama ei pannud, sest nende keelte mõningane valdamine oli meile peaaegu kohustuslik, kuid muude raamatute hulgas torkasid silma ka mõned päris vanad ladina- ja heebreakeelsed teosed. Muude ahvatluste hulgas jäi silma kurikuulus «Malleus maleficarum» vanas pressitud nahkköites.
«Nii, et siis sellised huvid?» mõtlesin irooniliselt, samal ajal kibeledes käsi ihaldusväärselt kurikuulsa raamatu järele sirutama. Muidugi võib vabalt olla, et Markus oli stiiliga mees ja hankis kõik need iludused sinna rohkem silmailuks. Aga teisest küljest jälle -- vaevalt.
Markus ei jätnud mulle sügavamaks kadeduseks aega, naastes elegantse kiirusega köögipoolelt, kaenlas pudel tumepunast hispaania veini ja näpu vahel mõnusalt vatsakad pokaalid. Pühendusime hardalt veinile ja see võttis tubli aja.
Jook oli hea, tugeva kuid mõnusa maitsega -- ja salakavalalt kange. Juba esimest klaasi nautides valgus tuttav rammestav soojus üle keha ja pehme tugitool tundus üha mugavamana. Kolmanda klaasi lõppedes oli Markus mu südamesõber ja ma olin valmis talle kõigest rääkima -- saladuste avaldamine muutus vastupandamatuks vajaduseks, näides selle tõelise sõpruse kinnitusena, mida tol hetkel tundsin. Neljanda klaasi pealt sai elust joovastav rõõm ning maailmaparandamise raske koorem paistis helge ja kergena...
Markus polnud muidugi mingi samariitlane, vaid oli oma asja peal väljas. Kui ma juba ilmselgelt süüdimatult veinihurmas olin, hakkas ta mind tasapisi üles keerama. Tänu mu kõrgendatud meeleolule ning nauditavalt süvenevale joovastusele ei pidanud ta selleks just ülearu ponnistama. Püüdsin talle vist isegi avameelselt seletada, miks ma nii tubli, julge ja otsekohene olen. Sattusin ta tähelepanu paistel tõsiselt hoogu ja teatasin veendunult, et ei karda mitte kui midagi, sest et kõik, mis tegelikult ja tõeliselt olemas on, on tõde ja tõde ei tohi karta. Või enamvähem midagi sama loogilist. Markuse osavalt väljendatud kahtlus ajas mind marru ja ma vandusin kõige nimel, mis mulle pähe tuli, et nii see just on ja ta ei tohiks mu sõnades kahelda, sest kuna ta on mu ainus tõeline sõber, siis ei valeta ma talle iialgi. Peale seda, kui ta iroonilise naeratusega teatas, et tema küll ei usu, et mulle meeldiks pidevalt tõega silmitsi seista, olin kõigeks valmis, et talle tõestada, kui kõva mees ma olen ja kui kõikumatud on mu põhimõtted.
Alles siis hakkas ta tegeliku asjaga peale, kuid tegi seda nii ääri-veeri, et ma isegi nii oimetus olekus adusin, et ta poole rääkimata jätab. Ta oli ühe sõbraga mingi lollusega hakkama saanud, aga nad ei osanud asja ka kuidagi parandada. Et aga teada saada, kuidas seda teha võiks, tuleks tahtlikult loobuda ühest teatud iseeneslikust kaitsesüsteemist, mis ei olevat tegelikult midagi muud, kui üks enesepetmise värk, aga kõik teised sõbrad olevat araks löönud ja eelistanud oma päid edaspidi ikka liiva sisse peita.
See oli jututeema minu jaoks! Ma olin nii radikaalne, et Markus pidi tegema rasket veenmistööd, enne kui suutsin uskuda, et ka minul on selline kaitsesüsteem olemas. See olevat nii keeruline, et inimene seda mõistusega kontrollida ei saagi, aga ärgu ma muretsegu, sest ta sõber oskavat selle hüpnoosi teel maha võtta -- kui ma ise ainult nõus olen.
See hüpnoosijutt oleks mind kainest peast üsna tõsiselt mõtlema pannud, sest kunagi ei või teada... liiati ei tundnud ma Markuse sõpra. Tänu tapvale andaluusia veinile ma säärastele pisiasjadele tähelepanu ei pööranud, vaid olin hetkepealt kõigeks valmis.
«Kus su sõber on? Lähme teeme selle asja kohe selgeks!» pühkisin püsti karates laualt paar raamatut maha ning tühi pokaalgi lendas kus seda ja teist, kuid ma olin nii hoos, et ei pannud õieti tähelegi. «Lähme su selle... selle sõbra poole, Marks!»
Markus, kes oma veini ainult aegajalt maitses, oli muidugi kainus ise. Ta lükkas mind mu pehmete jalgade pealt tugitooli tagasi ja ütles, et ärgu ma üldse muretsegu, sest juhtumisi peakski ta sõber iga hetk tema poole tulema. Tore «juhtumisi» oli see küll! Ta õngitses mu pokaali laua alt välja ja valas mulle veel ning ootamajäämine ei tundunud siis enam üldse halva ideena.
Ei läinudki kaua, kui ta katkestas mu õnneliku tête-à-tête´i veiniklaasiga, öeldes, et kuuleb sõbra samme trepil. Lisaks sellele, et mina muidugi midagi ei kuulnud, oleksin äärepealt kaotanud ka silmanägemise, kui Markuse sõber tasakesi ukse avas. Kui ma enne olin olnud Markuse peale mõistlikkuse piirides kade, siis see tunne, mis nüüd mu räpast hinge näris, oli Vana Kadedus ise.
Markuse «sõber» oli just see, keda vaesed kuulsusejanused poeedid oma katusekambrit külastama ihalevad: muusa, kelle ilu on niivõrd täiuslik, et päästab valla ka kõige olematumad loomeallikad ja on samas siiski ehedalt ihulik.
Elisa oli ebaharilikult ilus. Ta suuri rohelisi silmi kontrastis peaaegu loomuvastaselt valge nahk, kuid muust kahvatusest hoolimata olid tal täidlased sügavpunased huuled. Mõnel muul juhul võiks sellised värvid jätta haiglase mulje, kuid Elisa näojoonte peen täiuslikkus välistas vähimagi võõristuse. Kullakarva punased juuksed piirasid ta kitsast nägu nagu pühapaiste, rippudes pehmete lokkidena üle õlgade. Ainuke ootamatu joon ta näos oli lausa patuselt terav vagu keset lõuga, kuid see tühine ebakõla muutus juba teisel pilgul pigem vooruseks. Tüdruk oli sihvakas nagu metsloom ning kõik ta liigutused olid täpsed ja mõõdetud. Ei pea vist ütlema, et olin esimesest hetkest kõrvuni sees ning neelasin teda näljaste silmadega.
Mu suurimaks heameeleks oli ta minu vastu väga tähelepanelik. Ta ilmutas isegi nii sügavat huvi, et mu veinine mõistus vaikselt kaaluma hakkas, ega mul ometi Markuse vastu mingeid shansse ei ole. Markus oli aga hoopis vaikselt tagasi tõmbunud, vaadates üsna ükskõikselt pealt, kuidas Elisa mind ümber väikese sõrme keeras.
Iseenesestmõistetavalt olin ma nõus sealsamas ja ilma pikema sissejuhatuseta hüpnoosiga alustama.
Mäletan ainult, et nautisin head vabandust Elisale otse silma vaadata, kuni kaotasin selles ahvatlevas roheluses algul ruumi- ja ajataju, ning peagi, ta mahe hääl kõrvus, kadus ka kõik muu.
Ärgates leidsin end Markuse diivanilt. Elisa istus sealsamas ja vaatas mulle murelikult otsa, kuid isegi ta lähedus ei leevendanud mu armetut enesetunnet. Pea lõhkus pööraselt valutada ning kogu kehas oli iiveldamapanevalt hõre tunne. Pomisesin vabandada ja tuikusin kööki, uudishimust hinge kinni hoidvad Elisa ja Markus mõlemad sabas. Ausalt öeldes oli mul nii halb, et mulle ei läinud üldse korda, et nad mu öökimist pealt vaatasid. Seal ma siis lõpuks olin, sisikond sees ringiratast laskmas, pea otsas huugamas, sapi maitse suus ja kõigele lisaks vastikult kaine. Need kaks seisid köögiukse peal ja vahtisid mind üksisilmi nagu mingit katselooma. Esimene seostatud mõte, mis mulle pähe tuli, oli: «Ma olen endale ühe neetud supi kokku keetnud.» Ükski mu eelaimus ei ole tõele kunagi lähemal olnud.
«Mida kuradit te minuga tegite?» küsisin ma nii vihaselt kui mu enesetunne vähegi lubas. Eriti kurjakuulutav mu hääl just ei olnud.
«See on sellest veinist.» vastas Markus. «Sa vist polnud enne eriti söönud ja tühja kõhu peale -- teadagi. Aga see peaks varsti üle minema...» Millegipärast ei suutnud ma teda uskuda, kuid kui Elisa mind püsti taris ja elutuppa diivani peale viis, ei jaksanud ma vastu ka vaielda. Ta andis mulle mingit külma jooki juua, mis maitses üsna vastikult, kuid leevendas seda metsikut peavalu, mis mind nii hullupööra piinas. Lõpuks paranes mu enesetunne sedavõrd, et olin juba suuteline märkama tema jahedat kätt oma otsaesisel ja sellel oli omakorda leevendav mõju. Ajasin end istukile ja vaatasin uimaselt ringi. Kõik oli nagu endine. Katsusin kompida oma sisetunnet, kuid peale tõsiste pohmakanähtude ei avastanud ma ka iseendas midagi uut. Mis pagana asja nad küll oma hüpnoosiga ajasid?
Järsku sain teadlikuks sellest, et kogu pagana aja, kui ma seal pead murdsin, oli Elisa mu kõrval istunud. Vaatasin talle otsa -- nii lähedalt oli see täiesti hinge kinnilööv vaatepilt -- ja tundsin korraga, et temaga on midagi väga valesti. Ta kahvatu nahk ning kõhetud liikmed olid nii tähenduslikud, et ma tajusin lausa füüsiliselt mingit hävitavat haigust ta kehas. Mu meeled tabasid arvukaid väikeseid nüansse ja analüüsisid neid masinlikult, saates tulemuse täieliku veendumusena mu teadvusesse. Sel hetkel ma lihtsalt ei taibanud, et mu vaatlusvõime oli ebaloomulikult terav, sest ma maadlesin selle teadmise õudusega. Oli täiesti absoluutselt kohutav, et Elisa oli nii ilus ja nii lootusetult haige. Tahtsin tal ümbert kinni võtta, et teda -- ja ennast -- lohutada, sirutasin isegi käed välja, kuid siis haaras mind seletamatu hirm tema puudutamise ees ja ma ei suutnud seda teha. Ta jälgis mind terava huviga ning oletatavasti ei jäänud mu mõtted talle märkamatuks.
Markus seisis köögiuksel ja vaatas meid mittemidagiütleval ilmel. Lugematutest väikestest märkidest tabasin ma, et tegelikult oli temalgi paras hirm, aga Elisa ees tahtis ta iga hinna eest kartmatut nägu teha. Minu arvamine ei läinud talle üldse korda, ja mis veel hullem, mina ise ei läinud talle üldse korda. Ta oli minuga lõpetanud ja mulle kaks kriipsu peale tõmmanud. Ärge küsige, kuidas pagana moodi ma seda teadsin, aga ma teadsin seda täiesti kindlalt. Ma ei olnud küll varemgi arvanud, et Tobeteadur mind kirglikult armastab, aga selline julm arvestus oli ikkagi natuke liig. Tont võtaks, ma pole ju mingi laborihiir. Vajusin oiates padjale tagasi ja tahtsin sinna mõneks ajaks jäädagi. Kui see oligi see puhas teadmine, siis tahtsin ma ennast pisut koguda, enne kui ma veel midagi teada tahan saada.
Elisa ei lasknud mul kuigi kaua toibuda. «Tõuse üles!» kamandas ta üsnagi kärsitult. Püüdsin kuulekalt jalgu alla võtta, kuid ei saanud sellega piisavalt kiiresti hakkama.
Nad aitasid mul püsti tõusta, tirisid mulle riided selga ja talutasid trepist alla. Vapustava enesetunde tõttu olin üsna kurt ja pime, nii et kogu edasiminek toimus ainult tänu nende ühendatud pingutustele. Värske õhk mõjus nagu hoop vastu pead ja ma kustusin mõneks ajaks jälle ära. Aegajalt suutsin ähmaselt oletada, et liigume mööda pimedaid tänavaid kuskil linnaservas, kuulsin iseenese jalgade lohinat märgadel sillutisekividel ja tundsin slummi läpatanud haisu, kuid siis uppus pilt jälle pimedusse.
«Ärka üles, ärka juba ükskord üles!» Elisa raputas mind valusalt, tirides mind õlast püsti nii hoolimatult, et ta teravad küüned õelalt mu lihasse kaevusid. Kui ma selle üle mõtlesin, hakkas ka valu vaikselt mu teadvusse jõudma. Siiski mitte just liiga lõikavalt.
«Jäta mind rahule!» suutsin ma ümiseda ja kukkusin jälle lösakile. Ei au- ega häbitunnet, ainult vajadus magada.
«Ma andsin talle ikkagi liiga palju veini,» ütles Markuse kahetsev hääl.
«Küll ta ärkab, ära karda. Veiniga on siin küll üsna vähe pistmist. Näe, hoia ta kätt siin.» Peas hakkas hüüdma häirekell: jälle valu, ettevaatust, valu! Teadsin nende häälest, et nad ei kavatse midagi head ja kiskusin end ärkvele.
«Nägid, palju polnud lõigata vajagi!» ütles Elisa külmalt. «Tubli poiss. Nüüd hoia silmad lahti ja kuula, mida ma ütlen.»
Ümberringi mühises pime mets. Ma lamasin selili maas ja need kaks kummardusid mu kohale nagu raisakullid. Mu käsivarrest voolas verd, kuigi valu ei olnudki ületamatu. Ohutunne aga jäi. Hädaoht oli nii terav, et ma tundsin selle lõhna, kuid ma teadsin ka, et ma ei saa midagi teha.
«Väga tubli. Vaata mulle otsa.» Vaatasin talle otsa ning tajusin, et olukord on lootusetu ja halastust ei tule.
«Sa teed täpselt nii, nagu ma ütlen, eksole ju? Nüüd mõtled sa sellele kohale, kus sa lamad. Mida sa näed?»
Kuulasin Elisa sõnu ning mu meeltesse vajus mingi haiglane lumm. Mu keha ja mu hääl ei kuuletunud enam mulle, vaid Elisa nii isekalt ja nii halastamatult ükskõiksele, kuid ometi nii kaunile häälele. Ma ei oskaks nime anda sellele meeleheite ja alistumise virrvarrile, mis mu hinge täitis, tundus, nagu oleksid mu tunded tigedad sõjamehed, kes, igaüks oma nurgas, kurjas vennatapusõjas teisi ründab ja hävitab. Elisa lähedalolek oli mu päästja õlekõrs selles põrgus. Ja teadmine, et ma ei suutnud end ka parima tahtmise korral isegi mitte liigutada -- kui Elisa seda ei lubanud. Ta küsimused andsid mu mõtetele ja tähelepanule suuna ning eneselegi üllatuseks oskasin ma vastata. Muidugi, ma ei oleks teisiti saanudki.
«See on vana risttee, aga seda ei kasuta enam keegi. Või ei, siin on ühed naisejäljed, aga need on üsna vanad. Ja siis on sinu jäljed. Ja Markuse jäljed.»
«Nüüd kuula hoolega. Kas sa ust näed?» Ust!? Millest ta rääkis? Mis uks sai seal metsas olla? Oma hämmastusest hoolimata tundsin ennast ütlevat: «Kuulen, kuidas uks avaneb.» Ja siis ma kuulsin seda tõesti. Korraga meenus arm Markuse käel ja kusagilt loetu: «Ohvri tuline veri koputab Ema uksele...» Seekord oli see siis minu veel ihusoe veri, aga kunagi... Markus?!
Elisa muutus veel kahvatumaks ja limpsas veidi lapsikult keeleotsaga üle oma ärevusest kuivama kippuvate huulte. Kuidas ma kadestasin ta külma närvi. Peenike sügav kurd ta huulenurgas väljendas otsustavust, mille ebaloomulik hoolimatus nii erakordseks muutis. Millest ta üldse hoolis? Iseendast?
«Kes siia tuleb?,» küsis ta. Hambaid kiristades allusin ta käsule ja mu mõtted võtsid nõutud suuna. Tundsin kirjeldamatut hirmu, tajudes ebainimlikku julmust: ükskõiksuse julmust, loendamatuid kordi teravamat ja tugevamat kui see jõud, mida tajusin Elisas, kuid ilma tema iluta ja sellevõrra hävitavam.
Kui oleksin suutnud keelduda nägemast, mida ma nägin, oleksin seda teinud iga hinna eest. Ma nägin põrgulikku, vanadest müütidest pärit olendit mulla seest välja ronimas -- nagu oleks maapinnas tõepoolest uksed avanenud -- otse põrgusse. Siis sain aru, et kuigi minu jaoks oli ta nähtav, ei näe Elisa ega Markus midagi. Seda oli nii raske uskuda, sest peagi oli see olevus kõikjal meie ümber. Ta tumedalt läikiva mudaga kaetud hiiglaslike nälkjate sarnased liikmed roomasid maa seest välja ning see ussipundar vonkles tihedalt ümber minu, puudutades aegajalt mu nägu ja käsi, siis sõlmusid need ilged ohelikud Elisa ja Markuse jalgadesse, aga nood ei näinud märkavatki... Eluka sajad silmad jõllitasid meid liikumatul maopilgul, need värtnakujulised teravmustad pupillid ta kollastes silmades võisid hulluks ajada. Ükskõik kuhu mu pilk põgeneda püüdis, vaatasin talle ikka otse silma. Lisaks sellele põrgule tekitasid ta lugematud soomused vastikut kriipivat häält, mis lausa lõikas luudesse.
«Sa kukkusid läbi, aga ei saanud karistada.» kasutas see õudus minu häälepaelu. Ta hääl kähises läbi minu kurgu nagu ammu surnud madu, kelle külmalt kerelt nahka maha koorub. «Sa vedasid mind alt, aga sa said minult nime ja sa tead, et see kaitseb sind. Olgu. Sa oled tugev ja sinust võib kasu tulla. Me võime rahu teha, aga sa ju tead, et kui oled võtnud, siis pead ka andma. Sa lasid mu kulleri minema ja ta ei tule enam tagasi. Selle eest pead sa mulle teise hinge andma. Siis oleme tasa.»
Mu kõri läks krampi, oleksin köhahoogu peaaegu lämbunud. Kogu mu keha tõrkus kuulmast ja nägemast, selga kattis külm higi ja terve sisikond tahtis tagurpidi välja tulla. Ma lihtsalt ei suutnud seda jäledust taluda, kuid olin selle ees täiesti kaitsetu ja see oli põrgulik piin.
Elisa ja Markus ei raisanud mulle aga pilkugi.
«Noh?» küsis Markus.
«Mis noh?» lõikas Elisa vastu. «Seda me ju arvasimegi. Ma olin algusest peale peaaegu kindel, et kuidagi teistmoodi me ust kinni ei saa. Vastik on küll jah, aga selline see elu juba kord on. Anna nuga siia ja mine põõsa taha, kui närvid vastu ei pea.»
Elisa võttis Markuse kotist noa. Julm iroonia -- mu ajalooõpingutest oligi siis niipalju kasu, et ma vähemalt selles noas puhtaverelise dolaabra ära tundsin, kuid mu erialane pühendumus ei küündinud imetlema noa kõverat tera ega aimama ta oksjonihinda. Ma lihtsalt teadsin, milliseks otstarbeks neid nuge kasutatakse ja see teadmine halvas mu mõtted.
Elisa katsus sõrmega noa tera ning mu teravnenud meeled püüdsid kinni terase vaikse sihina vastu ta õrna nahka. Võigas kogu -- neljas meie hulgas -- küünitus verejanuliselt mu kohale. Ma lasin puhtast hirmust püksid täis.
«Elisa!» röögatas Markus korraga täiest kõrist. Kuulsin Elisa hüüatust, metsikut lõrinat, küünte kraapimist vastu riideid ja kihvade laksatust. Dolaabra välgatas kuuvalguses ja raske keha prantsatas rohule otse mu kõrval. Suur hunt hingas mulle korra oma lehkavat hingeõhku näkku ja siis põrnitsesin ma elututesse kollastesse... ümmarguse pupilliga silmadesse.
«Oh!» hüüatas Markus, kelle reaktsioon ei olnud ilmselt pooltki nii kiire kui Elisal. «On sinuga kõik korras?»
«Loomulikult on minuga kõik korras. See oligi nagu sissejuhatuseks.» Elisa hingas pahinal välja. Enese kogumine võttis tal ainult hetke ja siis astus ta jälle minu kõrvale.
Ei mingit efektset hüvastijättu, nagu raamatutes või filmides. Ta lihtsalt tõstis noa ja mõõtis asjalikul ilmel mu kaela.
Mul oli ainult see hetk. Nägin ühe murdosa sekundi jooksul, et oleme jälle kolmekesi, kuulsin ukse sulgumist ja mõistsin, miks see nii oli. Kohutava pingutuse hinnaga murdsin hüpnoosist läbi ja suutsin ise oma häälepaelu kasutada: «Hunt, Elisa, hunt! Hundi hing!»
«Misasja?» küsis Elisa hämmeldunult. «Mida sa räägid!?»
«Hundi hing! Elisa! Uks!»
«Hundi hing? Mis jama see on? Räägi mulle tõtt!» Mis see luges, et ta mind jälle ära sõnus, sest ka siis sain ma talle ainult sedasama öelda: «Hundi hing pani ukse kinni. Ema on sinuga rahul.»
Sügavas kahtluses kummardus Elisa hundi kohale, tegi tolle irevil lõusta ees vasaku käega paar märki ja nuusutas nina kirtsutades hundi ilast tilkuvat suud. Siis ta ilme selgines.
«Vaata reod, oligi hing!» hüüatas ta üllatunult. «Poiss, sa oled õnnetähe all sündinud. Libasid on niigi nii vähe, ja et üks noor loll sulle nii õigel hetkel välja kargab... Einoh, mul pole lihtsalt sõnu.» Ta puhastas noa rohu sisse ja pani selle siis Markuse kotti. Markus seisis ja vaatas kõike suu ammuli pealt. Oli tal alles -- sõber!
Siis sai Markus lõpuks kõnevõime tagasi: «Elisa, mis me sellega teeme? Kui ta rääkima hakkab, siis võib meil kehvasti minna.»
«Mis? Ah tema?» küsis Elisa muretult. «Ei räägi ta midagi, ma annan sulle nõia ausõna. Mul mingit isiklikku viha ta vastu pole, nii et las jääb. Tal oli isegi raske öö. Tuled ka või?» Ta pööras ehedas ükskõiksuses selja ja kadus puude vahele, kuuvalgus jumaldavalt kumamas ta kriitvalgetel õlgadel. See oli viimane kord, kui teda elusalt nägin, seepärast on see pilt mu meeltesse põlenud, külastades mind mu rängimates luupainajates...
Markus seisis alguses, vaatas talle järgi, vaatas mind ja lõi lõpuks käega. Elisat hõigates kadus temagi pimedasse metsa.
Lugesin ta mõtteid nagu paberilt ja ta lahkumine oli mulle tõeliseks kergenduseks. Lamasin oimetult külmal maal ja vaatasin, kuidas puuoksad tuules kõiguvad. Tuulehoog puudutas mu nägu ja ma tundsin igast hetkest tõelist rõõmu. Oleksin võinud tõusta ja püüda tagasiteed leida, sest Elisa oli mind paari hooletu sõnaga vabastanud, kuid niimoodi lamada oli lihtsalt väga hea. Kogusin ennast päris tükk aega, enne kui end üles ajasin ja teed otsima hakkasin.
Kogu maailm oli muutunud, või õieti -- mina olin muutunud ja seetõttu näis kõik ümbritsev täiesti uuena. Mets oli nagu mets, kuid samas kuulsin puude kohinas elusolendite sosinaid, tundsin kivide vaikivat kohalolekut ja nende lõputut mälu ning selja taga kuulsin oma igavese saatja samme, mõõdetuid ning kannatlikke, neis kõlamas liivakella vaikne, peatumatu sahin.
Kui ma lõpuks linna jõudsin, läks asi hoopis hulluks. Igast kivist õhkus niipalju kurjust, rumalust ja ükskõiksust, et see pani mu südame pööritama. Majade seinad olid nagu klaasist vitriinid väiklastele mõtetele, kibestumisele, kättemaksule. Kõik halvad tunded olid talletunud nendesse seintesse ja otse kriiskasid mulle sealt vastu. Tänavakivid mäletasid vägivalda, mida nad olid näinud ja hoidsid seda enese sees alles. Iga kord, kui ma astusin uuele kivile, nägin ma midagi, mida ta mäletas ja see oli enamasti võigas, julm või lihtsalt masendavalt armetu -- kogu inimliku olemise skaala. Kui ma esimesi varaseid tööleminejaid kohtasin, lugesin nende nägudelt, nende hingeõhu haisust, nende liigutustest ja sajast muust kõnekast märgist peamiselt tühiseid ja egoistlikke mõtteid.
«Sina siin!» teretas mind üks tuttav päris sõbralikult. «Ka nii varajane!» Mis kuradi pärast ma nüüd sinuga pidin kokku saama, lugesin ma ta silmadest. Nüüd sa hakkad kohe oma idiootsusega peale. Jumala eest, seda ei saa vist isegi ravida mitte? Ei, parem ma ütlen, et mul on õudselt kiire, siis sa jätad mu rahule.
«Kuule, mul on kahjuks pagana kiire praegu! Nägudeni!» ta lehvitas mulle sõbralikult ja kadus järgmisesse tänavasse. Vaatasin talle jahmunult järele.
See oli alles algus, aga asi läks iga hetkega üha hullemaks. Nagu ma juba rääkisin, olin ma üsna ebapopulaarne, aga kuna kaasvõitlejad olid ikkagi liiga hästi kasvatatud, et mulle kõike, mida nad mõtlesid, näkku öelda, ei teadnud ma asja täielikku ulatust. Terve selle neetud päeva seisin ma aga silmitsi solvumise, põlastuse ja haletsusega ning õige peagi sai mulle sellest enam kui küll. Otsustasin, et otsin Elisa üles ja palun, et ta mind aitaks. Ta oli mulle ju ikkagi teene võlgu.
Juba pärastlõunal ei pidanud ma enam vastu ja läksin Markuse poole. Ta lihtsalt pidi mul aitama Elisat leida. Maja välisust avades hakkas peas jälle häirekell taguma ja mida kõrgemale ma seal poolpimedas mööda lagunenud treppi turnisin, seda teravamat ohtu tundsin, kuid ma olin üsna meeleheitel ega kavatsenudki tagasi pöörata. Ma pidin sellest jubedusest lahti saama, sest tundsin, et vastasel juhul lähen selsamal päeval lihtsalt hulluks. Tagusin Markuse armetule uksele, kuid see jäi suletuks. Püüdsin kuulatada, kuid ei kuulnud mitte midagi. Istusin trepile maha ja seadsin ennast ootama. Kunagi pidi ta ju jälle koju tulema.
Vaikuses, mida aegajalt katkestasid summutatud tänavahääled, tundsin üsna selgelt, et oht oli väga lähedal. Püüdsin ringi vaadates selgusele jõuda, mis asi mind ometi ähvardada võiks, kui märkasin pööningunurgas lauarisu taga väikest ust üsna Markuse toa kõrval. Uksepiidal oli Markuse käe jälgi ja ka -- Elisa käe jälgi. Ladusin lauajupid eest ära ja katsusin ust avada. Ta oli üsna tugevasti kinni kiilunud, kuid andis lõpuks järele ja ma astusin tolmusesse pimedasse ruumi. Ei katusest ega seintest ei langenud sinna ühtegi valgusekiirt. Tundsin, et ei ole ruumis üksi, kuid ei näinud pikka aega kedagi ega kuulnud vähimatki häält. Lõpuks, kui suutsin selles pimeduses ühtteist eristada, nägin kaugemas nurgas kirstulaadset eset. Astusin lähemale ja leidsin, et tegemist oli õige vana rasketest laudadest riidekirstuga, sellise tüüpilise talupojakirstuga, mis seisis aida nurgas ja kuhu mahtus kogu peretütre kaasavara. Uudishimust tõstsin raske kaane üles. Kirstus ei olnud ei riideid ega kaasavara. Kirstus oli Elisa. Ta oli enesele paksu teki ümber keeranud ja lebas kirstupõhjas kõveras nagu magav laps, aga ta oli ilmselgelt surnud.
Valge nahk, öine aeg, tema kiirus ja tugevus, ta haigus... see kõik keerles mu peas ja silme ees tohutu pöörisena kuni kõik asetus õigele kohale. Teist korda elus oli mul surmahirm. Lasin raske kirstukaane lajatades alla kukkuda ja tormasin minema, murdes sellel neetud trepil peaaegu jala. Oli ka aeg -- päike hakkas tasakesi looja minema ja esimesed sügavad varjud pugesid tänavatele. Veel pool tunnikest trepil ootamist ja Elisal ei oleks olnud vaja kuigi kaugele minna, et oma esimest nälga kustutada! Jooksin nagu pöörane ja ei jäänud enne pidama, kui olin omas kodus luku ja riivi taga.
Ma ei ole sinna majja enam kordagi oma jalga tõstnud, sest mul pole mingeid illusioone, milliseks võiks kujuneda järgmine kohtumine Elisaga. Öelge ükski põhjus, miks ta peaks mind aitama? Kaastunne? Vastutus? Ärge kujutage ette. Ma saaksin talle edaspidi ainult ühel ürgsel viisil kasulik olla ning mu meeleheide ei ole veel siiski nii suur. Parem proovin taluda praegust olukorda ja kui parajasti rohkem välja ei kannata, siis sulgun jälle mõneks ajaks oma väikesesse tuppa. (Peale seda, kui ma ta mööblist ja muust kraamist täiesti tühjaks tõstsin, võib seal päris elada.) Võibolla õnnestub mul kunagi õppida neid neetud märkamisi või nende pidevat teadvustamist blokeerima.
Te võite ju arvata, et ma olen täielik argpüks, et ma juhust ei kasutanud ja teda maha ei löönud. Ja te võite arvata, et ma ikka veel petan iseennast, püüdes end veenda, et olen väljaspool hädaohtu. Vale puha. Ma olengi väljaspool hädaohtu. Kes seda siis veel teada võib kui mitte mina -- kibe eelis, mida mu seisund mulle siiski annab. Elisa teab, et ma teda nägin, ja ta teab, et ma ei kujuta tema jaoks mingit ohtu. Juba kasvõi ainult selle pärast, et ta mu ellu jättis. Võibolla ei olegi see ainus põhjus, kuid muid ma iseendale ei tunnista.
Pealegi, kui ma praegu sellele õhtule tagasi mõtlen, ei aja see mulle enam säärast hirmu peale, sest tegelikult ei olnud ta seal magades ei võigas ega verejanuline, vaid, vastupidi, ta nägi välja nagu mängimisest väsinud väike tüdruk. Küllap ta arvestab ka ise selle muljega, mille ta jätab, ja millegipärast lasen ma tal sellega arvestada. Huvitav küll, eksole?
Päriselt tagasi tegemata ma ikkagi ei jäta. Kuidas see käiski -- kui saad, siis pead ka andma... Oma «andest» ja kõigest seonduvast rääkimise on ta mul tõesti ära keelanud, kuid kahjuks unustas ta kogu oma nutikuses, et ma saan sellest siiski kirjutada. Ja seda ma teen juba kasvõi sellepärast, et ta mul selle ära keelaks, kui ainult saaks. Ning sellepärast, et minul pole võimalust temalt arvete klaarimist nõuda ja see abitus närib mu hinge. Ma lihtsalt pean midagi tegema, ükskõik mida, et ennast talle vähemalt meeldegi tuletada.