seni kehtind olustik on
möödas, peatunud ka aeg.
saanud minust, minu kodust,
öö ja päeva vaheaed.
selle väikse akna alla
küünib päikse võimupiir,
vastasseina ukse taga
pole ühtki valguskiirt.
/canis vedru «terminaator»/
Nad seisid aias. Plangu tagant tänavalt kostis ebaselget kräunumist, mis pidi laulmine olema.
«Kevade tulekul teed on jääs, riikide minekul vabadus jääb,» vingus purjus hääl.
Madis tõmbas pea õlgade vahele.
«Noh?» päris Madise kõrval seisev lüheldane mees. «Kas võtate, maja on ju korralik, ise nägite. Aed kah. Plank ja puha. Fantastika.»
Mees naeris närviliselt ja toppis käed mantlitaskutesse. Oli sügisele paslik udune ja sompus õhtupoolik.
Madis mõtles. Koht oli tõesti kena, imelik, et peremees sellest nii kergekäeliselt soovib loobuda. Tõesti imelik.
«Midagi peab siin mäda olema,» arutas Madis endamisi. «Ükski normaalne, täie mõistusega mees ei loobu nii kenast krundist sihandse pisikese hinna eest. Pean teda veel pinnima.»
«Noh, ma ei tea,» ebales Madis.
«Kuulge,» hakkas majaperemees rutakalt rääkima, justkui oleks tal kuhugi hirmus kiire hakanud. «Te ju nägite ise, kõik on parimas korras. Sellise hinna eest, mida ma küsin, ei tohiks te ju vastu olla.»
«Siin jõlguvad punkarid,» viitas Madis laulujorule tänaval.
«Kui vana ka punkaritele vastuargumendi leiab, ei saa mina küll aru, miks ta majast loobuda tahab,» mõtles Madis.
Mees naeris oma närvilist naeru.
«Punkarite pärast ma üldse ei muretse. Bändimehed. Ilmast-ilma kontsertidel. Nad on harva siin. Ja mind pole nad veel tülitanud ega mu vara kallale kippunud.»
«No olgu, härra,» andis Madis alla. «Te veensite mind. Võtan teie krundi. Kogu krempliga. Nagu lubasite.»
Mees rõõmustas silmnähtavalt.
«Nagu lubatud, nii ka jääb,» kinnitas ta. «Sõidame nüüd linna ja ajame paberid joonde.»
Mehed istusid Madise autosse. Imestusega täheldas Madis, et mees muutub iga hetkega rõõmsamaks, justkui vabaneks ta mingist koormast.
Linnas ajasid nad kogu paberimajanduse kenasti joonde.
«Tulge,» ütles mees Madisele, «teeme selle peale kuskil paar napsi.»
Madis nõustus. Olgugi, et mees tundus talle pisut veidrikuna.
Varsti istusid nad restoranis ja lõid tehingu puhuks klaase kokku.
Peale esimest pitsi vabandas mees:
«Vabandage hetkeks, pean ära käima, saate isegi aru.»
Madis noogutas hooletult. Ta jäi restorani interjööri silmitsema. Võõrustajal oli ilmselgelt kallis maitse. Madis poleks ilmaski täinud külastada seesugust asutust, kuigi tema sissetulek polnud just väike. Madis süütas suitsu ja jäi aknast välja vahtima. Mingil imelisel kombel oli päikegi paistma hakanud.
Korraga läbis restorani kohutav hirmuröögatus, mida saatis puruneva klaasi klirin. Kostis ulgumist, mis vaibus kähinaks. Kaame näoga kargas Madis püsti.
«Mis juhtus?» päris ta möödaruttavalt kelnerilt.
Too kehitas ebaledes õlgu ja kiirustas minema.
Tualeti poolt kõlas karje. Restoranikülastajad istusid arusaamatuses omil kohtadel. Madist haaras tunne, et nüüd juhtus midagi tema äripartneriga. Ta tõusis ja kiirustas tualeti poole. Uksel tuikus talle vastu keegi näost lubivalge mees. Madis hüppas tualetti.
Pilt oli jahmatav. Vereloigus lebas Madise värske tuttava laip. Ta rind oli sõna tõsises mõttes puruks rebitud. Vereloigus lebas bidee kõrval mingi tomp. Madis tundis ära südame. Tal hakkas halb. Madis jõudis veel märgata kohutavat hirmugrimmassi mehe näol ning purustatud tualetipeeglit. Siis tõrjuti ta kõrvale. Kohale jõudsid restorani turvamehed.
Madis püüdis õudustunnet maha surudes veel kord tapetud tuttavat vaadata, kuid ei pidanud vastu. Ta kaotas teadvuse.
***
Mõne päeva pärast otsustas Madis koos perega uude majja kolida. Politsei oli ta rahule jätnud. Pehmelt öeldes olid ka mundrikandjad ise kenakeses hämmelduses. Keegi oli paljaste kätega Madise äripartneril südame rinnust rebinud.
Just nii oli politsei sunnitud arvama, sest laibalt ei leitud mitte mingeid jälgi terariista kasutamisest. Nii ei teadnud korrakaitsjad isegi, kes või mis oli mehe tapnud.
Surm tundus kuidagi mõistatusliku ja üleloomulikuna.
Keskmise eesti mehena ei lasknud Madis enda üle võimust võtta müstilistel hirmumõtetel. Tema arvates polnud tapatöö juures müstikast haisugi, toimus lihtsalt mõrv, hirmus küll, kuid täiesti proosaline. Müstitsism ei käinud kokku Madise ülimateriaalse maailmapildiga. Pealegi tundis ta tapetut ju hädavaevalt.
Ta ei lasknud end teiste arvamustest kõigutada ning ühel kenal õhtul seisid Madis, tema naine Lea ja kaks poega uue kodu võõrastetoas.
Poisid kadusid kohe maja uurima ning leekisid kilgates teisele korrusele.
«Ma'i saa ikkagi miskit aru,» seletas Madis naisele. «Mees pidi olema laushull. Raha, mis ta maja eest nõudis oli suisa võileivahind!
Anda ära maja koos sisustusega, et ise kolida odavasse üürikorterisse! Ma'i saa aru.»
«Võibolla talle ei meeldinud siin,» arvas Lea. «Ehk oli ta kirjanik või kunstnik ning ei saanud siinkandis mingil vaimsel põhjusel loominguga tegeleda.»
«Äkki oligi.»
Poisid jooksid madinal tuppa.
«Issi!» kisasid nad kooris. «Teeme joonistust!»
«Poisid...»
«Kohe!» nõudsid viieaastased kaksikud lärmakalt.
«Noh, olgu siis.»
Madis istus laua tha. Poisid võtsid välja paberi ja karbi värvipliiatseid.
Lea silmitses portreed, mis rippus üksikuna võõrastetoa muidu lagedatel seintel. Pilt kujutas kedagi tigeda olemisega karvakasvanud vanahärrat. Süngetes ja tumedates värvides pilt mõjus terava kontrastina kesk pehmetes ja rõõmsates toonides sisustust.
«Madis, kes siin pildil on?» küsis Lea.
Mees tõstis pilgu.
«Ma'i tea. Tõesti. Selle pildiga on üks imelik asi. Mees, kes maja mulle müüs, rääkis kõigest lausa viimase üksikasjani, kuid portreed ta'i maininud. Minu arvates püüdis ta seda ignoreerida või nii.»
«Sa ei teagi siis, kes see tige vanaisa on?»
«Pole aimugi.»
«Loll onu!» kisasid kaksikud ja näitasid pildile keelt.
«Vait vahialused!» tegi Madis kurja häält. «Joonistage parem.»
«Mina joonistan keha. Sinise.» teatas Matu, tunnikese vennast noorem kaksik.
Ta võttis pliiatsi ja vedas paberile loperguse ovaali. Värvis ovaali sisemuse ühtlaselt siniseks.
«Aga käpad, noormees,» naljatas Madis ja joonistas ovaalile alla kuus pruunikat pakku.
«Küüned on ka,» lisas tunnikese vanem kaksik Ats.
Elukas pildil hakkas vaikselt ilmet võtma. Poisid joonistasid olevusele kaks ülipikka saba ja tohutu suu, kõverikke siniseid hambaid täis suu.
«Aga nina? Ja silmad?» küsis Lea. «Kuhu need jäävad?»
Matu joonistaski elukale suure nina, mis nägi välja rohkem suure punase paisena keset koonu.
«Aga silmi ei tule,» teatas Ats, «tal on tundlad!»
Ja tegi elukale keset selga kolm triipu.
«Aga nüüd aitab,» arvas Madis kella vaadates. «Vuhh magama!»
Poisid tormasid kisades magamistuppa. Madis kustutas tule ja kõndis naise järel teisele korrusele. Laste joonistatud ebard jäi lauale. Tigeda ilmega portree näis imeelukat üksisilmi vaatlevat. Paistis, et loom meeldib talle.
Nii tol õhtul jäigi.
***
Madis ärkas öösel imeliku tunde peale. Nagu oleks ta kuulnud majas tasast jooksumadinat. Ta kuulatas. Valitses vaikus. Madise kõrval nohises Lea ja vaatas unenägusid. Mees ukerdas voodist välja.
«Kuradi asja,» pomises Madis.
Ta läks alumisele korrusele. Kiikas kaksikute tuppa. Kõik oli korras. Poisid magasid rahulikult. Madis läks kööki. Ei midagi.
«Närvid, närvid,» ohkas Madis.
Igaks juhuks, kindlustunde sajaprotsendiliseks saavutamiseks astus ta veel võõrastetuppa. Klõpsas tule põlema.
Madis ei märganud kahte kollakat saba, mis vilksasid kiiresti diivani alla. Madis vaatas ringi. Vanahärra maalil tundus pisut pilklikult seinalt vastu vaatavat.
«Kus... mh... ah,» mõmises Madis ebaselgelt. Uni kippus peale. Ta pidi juba tule kustutama, kui ta pilk langes lauale, kus lebas paber kaksikute imeelukaga. Kuid ebardit polnud enam paberil. Madis pilgutas imestunult silmi. Keeras paberi teise külje. Ka siin valitses valge tühjus.
«Poisid viisid vist eluka oma tuppa,» otsustas Madis.
Ta ei muretsenud enam ja läks magama.
***
«Hommikul, kui Madis köögis kohvi jõi, tulid kaksikud virinal võõrastetoast.
«Issi, Volli on kadunud,» kaebasid nad.
«Mis Volli?» küsis Madis.
«See, keda me eile joonistasime! Me panime talle nimeks Volli,» tuletas Ats talle meelde.
Madis tõmbas kohvi kurku. Läkastades ütles ta kaksikutele:
«Olgu pealegi. Püüdke ta ise üles otsida, mina pean tööle minema.»
Madis haaras võtmed ja ruttas minema. Vastu tahtmist pidi ta endale tunnistama, et joonistuse kadumine tundus veider ja salapärane.
Auto seisis õuel. Klaasipuhasti alt leidis Madis ümbriku, millel oli lakooniline märge: «minu äripartner Madis K.- le.»
«Kust kurat see siia sai?» imestas Madis.
Ta jooksis tänavale ja jõudis veel näha nurga taha kaduvat kadjakat. Kirja uurimiseks ei jäänud enam aega. Ta hilines juba niigi. Madis toppis ümbriku taskusse ja kihutas tööle. Kontoris avas ta esimesel võimalusel veidra ümbriku. Välja pudenes kiri:
Lugupeetav härra
Pean oma kohustuseks informeerida Teid mõningatest asjaoludest, mida ma ei julenud ega tegelikult ka saanud Teile teatada suusõnaliselt. Edasine jutt võib tunduda Teile võõriku ja ebanormaalsena, kuid võtke seda kui tõde, sest see ta just ongi.
Teile on ehk teadmata, et olen kunstnik, portretist. Kord maalisin üht portreed, mis ei tahtnud kuidagi mulle meelepärane välja tulla. Vihastasin lõpuks ja hakkasin pilti jätkama oma fantaasia toel. Tulemust võite näha oma uue maja võõrastetoas. Riputasin ta sinna üles ega suutnud enam kunagi alla võtta.
Pärast pildi valmimist hakkas minuga juhtuma veidraid asju: hakkasid algul harva, hiljem igal ööl, käima luupainajad; ärkvel olles nägin samuti luulusid. Ühel sellisel ööl läksin võõrastetuppa ja seisin portree ette. Teile võib järgnev tunduda hullumelsena, kuid see pole nii. Portree liigutas! Ta oli elus!
Ma ei teadnud, millise deemoni või tundmatu jõu ma enese teadmata üles maalisin, kuni ühel hetkel märkasin teatud sarnasusi.
Jah! Niipea, kui seda taipasin, noogutas mees maalil. Ta nägu valgustas mingi sünge rahulolu. Sel pildil olin mina ise! Õigemini minu pahupool, mis nüüd korraga arvas heaks välja ilmuda ning parema poole üle võimust võtta.
Tol ööl põgenesin majast ega tõstnud sinna enam ühelgi ööl jalga. Ma ei saanud seda pidada järjekordseks hallutsinatsiooniks, sest minu halvem mina pildil hakkas ennast üsna omapärasel ja jubedal viisil selle maailma asjusse segama.
Kord maalisin portree ühest pankurist. Jätsin pildi töötuppa lauale. Järgmisel päeval oli lõuend tühi, nagu poleks ma sinna kriipsugi tõmmanud. Pankur aga oli salapärasel kombel surnud samal ööl.
Te olete kunstikauge inimene, sellepärast julgesin maja Teile müüa. Hävitada maja või maali ma ei suuda: portree kontrollib mind. Ma loodan, et Te ei maali iialgi midagi. Samuti ärge laske kellelgi ses majas midagi, mis elusolend on, üles joonistada. Kes teab, mis juhtub, ma ei soovi Teile ju halba.
Võimalik, et selle kirja kättesaamisel olen ma juba surnud ja Teil pole enam kuskilt nõu saada. Seepärast järgige hoolikalt mu hoiatust!
Lugupidamisega
portretist L.
Madis tundis, kuidas tema maailmakäsitlus aegamisi kõikuma lõi ja rusudeks varises.
Kunstnik oli surnud peaaegu et tema silme all.
Eile õhtul oli ta leidnud pööningult tühja lõuendi, mille ühes nurgas oli kiri «autoportree».
Poisid joonistasid Volli ning too kadus paberilt.
«Ruttu koju,» mõtles Madis ärevalt.
Juhtus aga nii, et sel päeval sai ta koju alles hilisõhtul. Ta püüdis koju helistada, kuid keegi ei vastanud.
***
Madis peatas auto maja ees kummide ja pidurite kiunudes. Hoolimatult autoust lahti jättes jooksis ta majja.
Hämaras koridoris komistas ta millelegi. Madis süütas tule. Karjatas kähedalt. See oli Lea. Nägu lõhki kistud, lebas ta vereloigus.
«Issi!» kostis lastetoast kisa.
See oli Matu. Madis tormas lastetoa poole. Poolel teel sai ta tugeva hoobi selga. Madis kukkus pikali. Maas lamades nägi ta, kuidas temast tormasid mööda kolm paari pikkade küünistega käppi. Enne, kui Madis püsti sai, põrutati irvakil olnud lastetoa uks hirmsa mürtsuga kinni.
«Vo-o-l-l-l-ii-i...» kuulis Madis Matu hirmunud hädakisa.
Madis kargas püsti. Karje katkes. Raginaga lendas lastetoa uks pilbasteks ja Madis nägi jõletist.
Tohutute kihvadega suu ja kuus küünistega käppa. Sinise loperguse kere kohal kiikusid tundlad. See oli laste joonistatud ebard, mis oli elusaks muutunud ning tohutult kasvanud.
Olevus kriiskas ja tormas Madise poole. Madis kargas võõrastetuppa, lõi ukse kinni ja lükkas meeletu pingutusega kapi ukse ette. Juba oligi elukas ukse taga ja peksis vastu ust, nii et seinad värisesid.
Madise pilk sattus portreele.
«Sina raisk oled kõiges süüdi!» karjus Madis.
Vanahärra pildil tõmbas kulmu kortsu. Ühtäkki tõmbus ta nägu kahjurõõmsale irvele ning kunstniku halvem pool heitis pilgu ikka veel laual lebavale joonistuspaberile.
Peksmine ukse taga katkes. Õudusega nägi Madis, et aegamisi ilmub elukas paberile. Ta taipas järsku, et paber on õudusele puhvriks, mille kaudu võib ta ilmuda võõrastetuppa. Madis haaras taskust tulemasina.
«Trikki tahad näha?!» karjus ta portreele ja pistis joonistuspaberi põlema.
Vanamees pildil jahmatas. Kostis valukarjet meenutav ulg, kui paber söeks pudenes.
«Nüüd on sinu kord, tõbras,» kisendas Madis ja pööras tulemasina portree poole.
Vihase ilmega vanamees portreel hakkas järsku hägustuma ja hajuma.
«Tahad üle tulla, ei lähe läbi,» irvitas Madis külmalt ja lähendas leegi pildile.
Kostis luud-liha läbiv karjatus ja Madise ees seisis põlev inimene. Raamis seinal haigutas tühjus. Madis taganes põlevast kogust eemale. Veidi aega võitles kogu läbilõikavalt kisendades leekidega ja vajus siis kokku. Mööbel võttis tuld.
Madis ei tahtnud riskida. Ta teadis, et ta pere on surnud. Kustutades võis sellesse kujutlusmaailma kätkevasse majja veelgi tundmatuid õudusi jääda. Ta lõi akna puruks ja hüppas välja. Madis jooksis auto poole, kuni tugev hoop ta pikali paiskas.
Madis vaatas selja taha ja karjatas ehmunult.
Kõrbenud välimusega, kuid ikka veel elus Volli seisis lõuad pärani ta selja taga.