Pikk koridor paistis olevat lõpmatu, igatahes mattus selle lõpp sinakasse hämarusse. Vähesed uksed mõlemal pool seintes helendasid nõrgalt; näis, nagu seisaks seal rida kummitusi. Kostus summutatud hääli: oigeid, arusaamatuid sõnu, yksikuid karjeid. Võimalikule kuulajale kangastusid kongid, kus rotid veel elusaid orje õgivad...
Mõne arvates polnud neis ruumides inimesed, kuid võib-olla viibisid nad nimelt seal.
***
Mida te arvate, kas robot on võimeline armastama? Ma ei pea silmas sisseprogrammeeritud armastust ja häälestamist kindlale inimesele. Kas ta ise on võimeline loomulikeks tunneteks? Ärge väitke nii kindlalt, mina olen robot.
Ma ei tea, kes on mu looja, kuid täiesti kindlalt pole need inimesed, oman selleks liiga kõrget tehnoloogilist taset. Viibin teie tsivilisatsioonis alles teist kuud, kuid jõudsin veenduda oma võõras päritolus. Ma olen kõikvõimas, seda muidugi reservatsioonidega (tarbin eksisteerimiseks energiat, liikumisel kulutan aega, ei suuda viibida korraga kahes kohas). Aega ei suuda ma ka muuta ega valitseda.
Iseend esimest korda tunnetades omasin infot vaid enda ehitusest ning valdasin yle seitsme tuhande keele.
Kogemuste omandamine algas aga kohe. Leidsin, et pean oma mõõtusid suurendama, sest ymbritsev loodus näitas minu sobimatult väikest kasvu selle maailma jaoks. (Hiljem pidin pisut korrigeerima, väike valearvestus.) Kasutasin pinda enda alt: selle töötlus andis vajaliku energia, ylejäägi muundasin oma keha struktuuriks.
Asusin otsima mõistuslikku elu, see ei võtnud kaua aega. Tajusin olendi mõttetegevust, kuid see oli kuidagi... loogikavaba. (Hiljem sain teada, et see on uni.)
Sisenesin ta teadvusse, võtsin selle kontrolli alla. Sain tohutult teadmisi ja otsustasin alustada elu inimesena. Tegin olendit/inimest puudutades kindlaks tema struktuurse koostise ning omandasin selle. Muundasin endale riided (praktilist vajadust mul nende järele polnud), sain näo.
Edasine eksisteerimine oli kyllalt yhetooniline. Viibisin inimeste keskel ja koukisin kõikvõimalikku infot. Uurisin, millist keelt nad räägivad. Kasutasin seda. Õppisin. Nädalaga (loogiliselt võttes väga ebaratsionaalne ajaarvestusmoodus) olin neist teadmistelt yle. Ma ei saanud aru vaid yhest asjast -- armastusest. See käis mu bionärvidele. Siis kohtasin teda.
Marey töötas kaupluses. Oma ehituse tõttu polnud mul vaja ei toitu ega riideid, ometi käisin sealt ostmas, ainult selleks, et Teda näha. Võõrastes teadvustes sorimine on mulle lihtne, nii sain teada tema ideaalkuju ning moondasin end selliseks (oma nägu mul ju pole). Hämmastav asi, tundsin vastumeelsust, kui valdasin ta teadvust ja loobusin teda ära kasutamast. Meist said sõbrad, mõne aja pärast ka midagi enamat.
Nyyd tead sa seda -- tead, et mina, robot, armastan sind!
***
Doktor ning tema assistendid väljusid yhest uksest. Sammudes järgmise poole, seletas doc: «Harilik paranoia, lähtub ilmselt suurest hellusevajadusest, kinnisidee. Teda me terveks ravida ei suuda. Lootusetu.» Lasknud assistendid palatisse, kehitas ta õlgu ja sulges enda järel ukse. Isegi heli summutavateast seintest kostus läbi kriiskav karje: «Tema, see robot, armastab mind! Miks te ometi ei usu!!!»
Pikk koridor paistis olevat lõpmatu...