EKSISTEERIN
SEST TAHAN
KUIGI EI TAHA
OLLA
AGA OLEN
TAHAN SUREN
KESTAN
KUNI KATKEB MINGI AHEL
/CANIS VEDRU & VALE-DMITRI/
Ühes hämaras toas istusid koos kolm noorhärrat. Kõik kolm olid nägude poolest parajalt tuimad ja tigedad, ehtsad mõrtsukad. Seda nad õigupoolest ka olid. Tuba valgustasid kolm küünalt, mis rasketes pronksküünlajalgades seisid ümmargusel laual keset tuba. Trio istus ümber laua. Tuba oli räpane. Põrand kriimuline, laest ja seintelt koorus värvi. Akna ees rippus paks kalts, mida varemalt võidi tekiks nimetada. Kindlasti polnud salapäraselt pimendatud ruum enam ammugi korralikku peremeest näinud.
Musta nokatsit kandva mehe ees laual lebas paks mustakaaneline teos, pealkirjaks «Õpetus surnutest». Mees lehitses seda kiiresti, nähtavasti otsis midagi. Peagi peatus ta ja torkas sõrme ramatusse.
«Siin ta on!» ütles ta kahele kaaslasele. «Peatükk, milles räägitakse surnu vaimu kohalekutsumisest. Selle kohaselt on see kergem ja ohutum, kui hoida põlevat tikku sõrmede vahel. Siin väidetakse, et surnu jääb Teistpoolsuses alati sellesse seisundisse, millises viibis surmahetkel. Nagu siin öeldakse, on suurem osa surijatest surmahetkel hirmunud. Siis ei saa hirmunud ja arg hing kellelegi midagi paha teha. Veel on lisatud, et kergem on kutsuda neid surnuid, kellega on Siinpoolsuses kokku puututud.»
Lugeja tõstis pilgu raamatust.
«Seda parem meile,» sõnas Tavo, «kui juba raamat nii ütleb, siis olen valmis seda uskuma. Poleks see nii, ei tuleks meie plaanist mitte tühjagi välja.»
«Ja surnuid, kes meiega kokku on puutund, on rohkem kui üks,» lisas ta hirnudes.
«Millal me alustame?» küsis Tanno.
«Kohe!» vastas Märten ja lõi raamatu kinni. «Ma võtsin kriidi kaasa. Ja klaasi. Noh, võttis vedelaks või?»
Ta vahtis kaaslasi, kes üsna kohkunult toolidel istusid. Veidi aega valitses vaikus.
«Tead, mulle see asi ei meeldi,» sõnas Tavo. «Tuleta meelde seda viimast. Ta hakkas vastu. Üldse, kes garanteerib, et ilmub see vaim, keda meie tahame?»
«Kus leidis nüüd põdeda!» käratas Märten. «Tapsin ise viimase! Torkasin silmad välja ja tapsin. Kindel värk, et ta kartis! Mina ei karda!»
«Mina teen kaasa nagu alati,» ütles natuke näost ära olev Tanno.
Ta üritas kõigest väest julge olla.
«Alustame siis!»
«Aga keda me välja kutsume?»
Märten jäi mõttesse.
«Kutsume selle lollaka arbuusimüüja kõigepealt ja... ei, alustame temast, eks pärast võib ju veel proovida.»
Märten tõusis püsti ja asus ettevalmistusi tegema. Lauale joonistas ta ringi sisse pentagrammi. Küünlad asetati viisnurga tippudesse. Tavo tõi veel kaks küünalt ja süütas need. Pani tühjadesse tippudesse. Laua keskele asetas Tanno veeklaasi. Nüüd asusid semud uuesti laua ümber ja proovisid mõttejõul vaimu välja kutsuda. Märten istus suletud silmil. Ta ei suutnud korralikult keskenduda, sest ta ajus keerles raamatust loetud kirjeldus. Märten pingutas ja proovis kõrvalistelæe asjadele mitte mõelda.
Kostis kõva kolksatus, mis näis tulevat otse lauaplaadist. Märten avas silmad. Teised istusid kahvatute nägudega kangestunult laua ääres. Laua kohal märkas Märten suitsulaadset laama. Näiline suits oli pidevas liikumises. Selle alumine ots kadus veeklaasi, milles olev vesi tundus süsimustana.
«Uks Nende ja Meie maailma vahel on nüüd avatud,» meenus Märtenile «Õpetus surnutest». «Nimetage kadunukese nimi ja ta ilmub teie ette.»
Märten pidi end hulk aega koguma, et suud avada.
«Arslanbek!» sosistas ta kähinal, endal hirmust ja pinevusest laup higine.
Tavo ja Tanno võpatasid ja kiindusid silmadega halli vinesse laua kohal. Hall laam hakkas järjest kiiremini pöörlema, muutudes ühtlasi tumedamaks. Tema sisemusest kostusid teravad praksatused.
Senimaani polnud Märten teab mis hullusti kartnud, kuid nüüd tundis ta, et nähtus, mille nad välja kutsusid, kipub kontrolli alt väljuma. «Õpetuses» polnud kahe maailma vahelise ukse sellist käitumist seletatud. Süüdi võis olla ka kolmiku täielik diletantsus maagia vallas. Märten puudutas vargsi kaelas rippuvat hädaohtude eest kaitsvat talismani. Raksatused lõppesid ja vinest hakkas moodustuma ebamäärane ja võbelev kuju. Keerlemine aeglustus, kuni seiskus täielikult. Hallis udus võis aimata üha selgemaks muutuvat inimkuju. Tavo kummardus laua kohal hõljuva hämu poole. Uudishimust sirutas ta käe moodustuva kuju poole.
«Ära puutu!» tahtis Märten ütelda, kuid ei saanud: ta kõri oli kuiv ja justkui kinni nööritud.
Märten tahtis tõsta käe ja Tavo peatada, kuid ei suutnud end liigutada. Märteni peas sagisid ärevad mõtted. «Õpetus surnutest» hoiatas karmilt igasuguste väljamanatud olendite ja asjade puudutamise eest. Sellel olevat kurvad tagajärjed.
Tavo ei märganud Märteni ärevat nägu. Tal jätkus silmi vaid udukujule. Ettevaatlikult puudutas ta vinavat eesriiet kahe maailma vahel. Pistis käe randmeni suitsu. Midagi ei juhtunud. Märten naeratas kergendatult.
«Ehk läks õnneks,» mõtles ta.
Siis kadus naeratus ta näolt. Hägust moodustuma hakanud kuju ei olnud enam. Samas karjatas ta ehmunult. Miski tõmbas Tavo käe laama.
«Mind tõmbab keegi sinna sisse!» kisendas Tavo.
Märten ja Tanno hüppasid võpatades püsti. Toolid lendasid upakile, laual kustusid kaks küünalt. Nad haarasid kinni siplevast Tavost, kes oli juba poolest saadik uttu kadunud. Nad ei jõudnud teda välja tirida. Märten otsis palavikulise kiirusega olukorrast väljapääsu. Ta ei suutnud kuidagi lahendust leida. Eeskujusid polnud ka «Õpetuses». Märten tundis, et Tanno kardab üha enam. Ise tundis Märten end veel üsna kindlalt, ent temagi oli plaani ebaõnnestumise ja sündmuste üle kontrolli kaotamise tõttu närvis. Märtenile tuli mõte, mis võis neid päästa, kuid ebaõnne korral kõiki ka hävitada. Lõhkuda Ring.
«Ehk õnnestub,» mõtles Märten erilise lootuseta.
Proovima aga pidi. Nad ei saa jääda igavesti siia Tavot kinni hoidma. Varem või hiljem kukub ta Teistpoolsusesse.
Märten virutas lauale jalahoobi.
Laud vajus ümber. Pikalipaiskunud küünlad pritsisid tulist vaha. Meeleheitlikult kaaslast kinni hoidvad mehed nägid, et veeklaas jäi hoolimata toetuspunkti puudumisest endisele kohale. Klaas ripppus õhus, sellest väljuv suits hakkas keerlema.
Tanno hoidis klaasistunud pilguga hämu jõllitades Tavo jalust kinni.
Märten tundis, et ta mõttevõimet haarab hirm.
«Mine siit minema, põgene, enne kui on hilja,» vasardas Märteni peas.
Tuba lahvatas valgust täis. Udu valgus üle kogu toa laiali. Mehed paiskusid nagu koonlad vastu seinu. Lõhutud Ringist eemale. Veeklaas prantsatas maha kildudeks.
Märteni, kes ainsana oli kuigipalju mõistuse säilitanud, pilgu ees hakkas kogu tuba täitva vaimse energia kaose keskele moodustuma kellegi nägu. Märten röögatas õudusest. Vihane nägu, mis näis Märtenile otsa vahtivat, kuulus kolmiku viimasele ohvrile. Erinevalt teistest oli ta surnud vihates.
Hommikul leidsid öisest mürglist häiritud naabrid toast kolm kangestunud, hirmust moondunud nägudega laipa.