Tegelased
Adrian Adojan -- ajateadlane, 42-aastane, kahtlev, kuid uskuv, toriseja ja edasipüüdlik ajateadlaste grand old man ja skeptik nr 1, otsib lahendusi ja leiab, aga mõnikord liiga hilja.
Mihhail Puhhov -- surnud, aga enne surma teadis ta ajast rohkem kui keegi teine.
John Keyes -- Ülemaailmse Ajaakadeemia Esimees, andekas teadlane kuid liialt ambitsioonikas, tahab saada ajast võitu ja olla See Mees, Kes Sellega Hakkama Sai.
Duncan Jordan -- teaduspoliitik, teised teevad teadust, tema teeb teadlasi ja annab Presidendile nõu.
Victor N'Mwana -- President. See, kes otsustab.
Ülemaailmne Ajaakadeemia
Rae, Canada, McKenzie district
aasta 2179, 12. juuli, kl 8.30
Tibutas vihma, hästi kergelt ja mahedalt. Kõik lõhnas õrnalt niiskete mändide järele. Asfalt sulas sulnilt Adojani hääletu autoga ühte. Karge, põhjamaiselt veetlev hommik.
Adojan ei pidanud põrmugi juhtimisele mõtlema -- hääletu «Turan» kihutas metsavaheteel omapäi mööda teed, mida masin juba aastaid tundis. Tee keerles kunstlike kurvide peal, pakkudes sõitjale meeliülendavat vaatepilti Põhja-Canada loodusest, kus ilusat suveilma jagus vaid mõneks kuuks. Adojanile meeldis siin Canadas, meeldis nagu lõunamaalasele põhjas ikka, meeldis nagu teadlasele maailma kalleimas teadusasutuses.
Kõik oli nii nagu enne, kuid miski ei pruukinud enam endiseks jääda. See kauni Canada kolkanurk pidi täna saama kohaks, milles viiakse läbi ehk suurim eksperiment maailma ajaloos. Siin, Suure Orjajärve ääres paiknevas Ajaakadeemias (kui totakas nimi, Adojan kortsutas kulmu) toimub täna See. Projekt koodnimetusega TWAIN. Kui Adojan õieti mäletas, andis selle nime projektile tõhk Jordan. Jordan oli tema pärisnimi, «tõhk» Adojani poolt antud hüüdnimi. Tõhk tähendas Adojanile rumalat ja ebaeetilist inimtüüpi, sellist, kes ise suurt korda midagi ei saada. Midagi suurt ja head.
Jordan arvas, et projekti TWAINi tuleb kuni positiivse tulemuse saavutamiseni salajas hoida. See vist tähendab, et mitteõnnestumise puhul ei saa keegi sellest teada. Õnnestumise puhul aga saavad kõik teada, et just tema, Jordani hoole, tähelepanu ja juhtimise all õnnestus läbi viia maailma ajaloos esimene...
«Põrgusse,» mõtles Adojan. «Poliitilist rämpsu on asja ümber rohkem kui vaja. Kõik see salastatus, pääsukaardid, hääleidentifitseerimisdetektorid. Kaks tundi roni oma laborisse ja pool tundi peldikusse. Igal pool mingid kontrollpunktid. Et keegi teada ei saaks... Ja Tõhk elab keset Akadeemiat luksuskorteris, kamandab ja juhib. Keyes poeb tema ümber ja sisse nagu viimane krants. Äkki saab Keyeski osa kuulsusevihmast. Et olla See Mees, Kes Sellega Hakkama Sai.
TWAINi finantseeris Globorg otse, Globorgi president «Geenius» N'Mwana'l on ainuõigus anda käsk «Jah». Ja seepeale hakkavad tööle hiigelgeneraatorid, mis Suure Orjajärve vee muudavad aatomienergiaks. Ja see energia annab impulsi Puhhovi Kompressorile. Ja siis juhtub... Või ei juhtu..., mõtles Adojan. Keyes arvab, et juhtub, mina, et ei juhtu. Või kes õieti teab, arutles Adojan.
Adojan polnud endale päriselt selgitanud oma positsiooni kogu mängus. Ta oli teadlane ja teda huvitas asja teaduslik külg. Ta oli olnud Puhhovi õpilane, kuid Puhhov oli poolel teel seisma jäänud. Puhhov suri ja Adojan oli olnud ainuke, kes Puhhovi valemeist edasi oskas mõelda, kuni temagi jõudis ummikusse. «Tal on lahendus olemas, algusest peale oli tal lahendus olemas, aga keegi ei oska seda näha,» nii arvas Adojan ja nii ta ise ka uskus. Puhhovi-Adojani teoreemid jäid ummikusse paradoks-konstandi nähtavale ilmumisega. Keyes kuulutas selle kohe ebaoluliseks, mis ei suuda muuta ekspermendi läbiviidavuse toimumist. Adojan kehitas õlgu -- «Teie otsustate», Jordan halleluujatas (ta oli poliitik ja pidi seepärast jumalat uskuma). Ja Akadeemia? Akadeemia tormas innuga projekti kallale ning Adojan vist ka.
Eemalt, künka tagant hakkasid paistma Reaktori tornid. Puude vahelt libisesid mööda Suure Orjajärve siniveed, veed, mis peaksid käivitama maailma ajaloo esimese ajas liikumise eksperimendi.
9.10
Adojan istus Akadeemia sööklas ja jõi oma hommikust neljandat kefiiri. «Teid kõiki tapab ükskord kohv,» tavatses ta kolleegidele öelda, «kas te joote teda või mitte. Kefiir aga hoiab mind elus.» Õhk oli ärevust täis. Sebiti ringi, tõugeldi, visati närviliselt nalja. Kuid Adojan ei suutnud tabada optimismi ega lõbususenooti. Ebmäärasust oli liiga palju. Ta polnud endale kunagi tahtnud tunnistada, et tema autoriteet oli tegelikult niivõrd kõrge, et skepsis oli ka kollegidesse imbunud.
Adojan jõi väikeste sõõmudega kefiiri ja ootas Keyesi väljakutset. Ta pidi siin istuma ja oma kefiiriga mõtteid koguma. Aeg tuli hetkeks maha võtta, kuigi ajal ei pruukinud varsti enam mingit tähtsust olla. Adojan oli TWAINi teadusjuht, kuid mitte poliitikajuht. Tänaseks oli määratud TWAINi käivitamine, tema ei saanud seda ära hoida. Kui Adojani käest küsiti, kas saab eksperimenti läbi viia, pidi ta vastama «Jah». Sest sai küll. Aga kui küsiti, mis juhtub, pidi ta vastama «Ei tea». Sest ta ei teadnud. Tema poolt edasiarendatud Puhhovi teoreemid ei andnud vastust paradoks-konstandile.
TWAINi sai käivitada, aga keegi ei saanud öelda, mis juhtub. Poliitikud ja Globorg arvasid, et teaduses on kõige tähtsam eksperiment läbi viia. Adojani arvates oli teaduses kõige tähtsam teada, mida seni ei teatud. Mõnikord tundus Adojanile, et riiklikult finantseeritav teadus polegi õieti teadus. Kopernik ja da Vinci olid erakud, keegi ei andnud neile raha. Nad ei täitnud tellimust. Ja olid seetõttu vabad. Teadus on mõtlemine, filosoofia kvintessents, filosoofia pole teadus, vaid seisund. Ja teadus pole mitte iialgi poliitika, vähemalt oma ideaalkujul. Samas on teadusel iseeneslik väärtus. Ta areneb, sest inimesed arendavad teda. Kui ollakse mingi avastuse lävel, siis pole mõtet enam kõhelda. Edasi! Aga ikkagi teeb murelikuks teaduse forsseerimine. Materiaalsed väärtused teaduse stiimulina o n ohtlikud, leidis Adojan. Leiutatakse raha pärast. Mitte iseenesliku mõttelahvatuse valgusel.
Adojani randmel süttis rihma otsas pisike punane paneel. «Adrian, saad sa tulla, jah?» «Keyes,» mõtles Adojan, «siin ta siis ongi.» Ta lõpetas kiiruga kefiiri. «Puhhov uskus, et ma saan sellega hakkama,» mõtles ta, «Kuid mida ta küll tahtis mulle öelda...?» Vana teadlase loppis nägu kerkis ajusopist ta silme ette...
See oli vaevalt kaks aastat tagasi, siis kui Puhhov oli veel elus. Nad olid Puhhoviga Moskva Ülikooli Ajateaduskonna õppenõukogu saalis. Konverents oli just lõppenud. Puhhov imes oma sigaretti ja põrnitses paari sirgeldust, mida ta nimetas valemiks.
«Sellel kõigel ei ole lahendust, Adik,» ütles Puhhov vaikselt. «Ma saan läbi integraalide leida vajaliku energiahulga, ma saan läbi energia leida temporaaltühiku ja lõpuks Ajavektori koordinaadid, aga see viib kõik jälle algusesse välja. Ajas saab liikuda ja ajas ei saa liikuda. Mida ma tegema pean, Adik? Nad usuvad ainult esimesse valemisse - ajas saab liikuda. Ma olen geenius ja mees, kes leidis tee ajas liikumiseks. Muu neid ei huvita. Ma andsin neile võimaluse ja nad kasutavad seda.»
«Miks nad?» küsis Adojan. «Miks mitte meie?»
«Meie, teadlased, oleme alati need, kes ei oma oma leiutatut. Meie saame osa teadmisest, aga meie teadmised kuuluvad teistele. Poliitikutel on oma plaan.» Puhhov muigas nukralt. «Ma tean, mida nad tahavad -- nad tahavad maailma parandada. Nad tahavad minna ajas tagasi ja teha maailma paremaks. Kujutad ette, nad on hullud. Minna minevikku, või saata midagi minevikku, et see muutuks. See on absurd.»
Adojan lõi käega. «Jäta, sa ei usu seda isegi. Nad ei ole ometi nii rumalad. Me saadame midagi ajas tagasi, seda küll. Kuid mitte ometi selleks, et olevikku muuta.»
«Nojah,» Puhhov kustutas sigareti, «nad ei ütle seda otse välja. Aga poliitikud annavad raha, ja nende sõnade taga on just see -- minna, kurat võtaks, ajas tagasi. Seal midagi ära tsurkida ja jääda ootama, et see kuradima maailm läheks paremaks. Kui naiivne... ja kui ohtlik.»
Puhhov tõusis ja astus akna juurde. «Kui me ainult teaksime, miks miski eksisteerib, võiks see ju teoreetiliselt võimalik olla. Aga me ju ei tea. Jah, ma olen geniaalne teadlane, ma avastasin «Aja saladuse», nagu kirjutatakse, aga mulle pakkus see teoreetilist, teadlase naudingut. Siis hakkasid äkitselt laekuma hullumeelsed summad, loodi see teie akadeemia seal Canada pärapõrgus, läks lahti kogu see tingel-tangel. Ja olgu ma neetud, kui selle taga ei ole Globorgi soov maailma parandada.»
Adojan üritas Puhhovi juttu sekkuda. «Aga, Mihhail,» peatas ta teadlase kõnevoolu käega vehkides, «lõppeks selleks me teadusega tegelemegi. Et maailma parandada. Kui inimesele on juba mõistus antud, peab ta seda kasutama. Selles ongi tsivilisatsiooni mõte.»
Puhhov vaatas nukralt tühjusesse. «Me ei tea, milles on tsivilisatsiooni mõte. Võibolla selles see mõte ongi. Mitte teada. Teadmatus suunab ja sunnib arengut. Teadlikkus kultiveerib religiooni ja unustust, sest õiget teadmist ei saa kunagi olemas olla. Areng ja tsivilisatsioon pole samased, arenguga ei saa mõõta tsivilisatsiooni edukust, sest arusaam edukusest tuleneb arengust. Meile on mõistus antud, jah. Inimkond leiutas ratta, õppis kasutama tuld, avastas triibulise hambapasta, lendas kosmosesse ja nagu ma kuulnud olen, aretab kodustatud alligaatoreid. Aga kas me oleme nüüd sellepärast rohkem inimesed?»
Adojan naeris, päris südamest. «Ei, ei. Lihtsalt mõistusega kaasneb teadmistejanu. Soov näha silmapiiri taha.»
Puhhov vastas samuti lõbusamalt. «Minult imevad nad selle kõik välja. Egas ma tõrgugi vastu, ma annan neile Aja Saladuse. See on veel poolik, seda küll. Aga keegi kindlasti jõuab kunagi lahenduseni. Kuid kas sa suudad ette kujutada, mis kõik juhtuda võib, kui neil õnnestub midagi ajas tagasi saata? Mis juhtuks, kui see avalikuks saaks? Ma ei mõtle siin kihlvedudesõlmijaid ega antiigikaupmehi, kes ilmselt ajasrändamist rahaks hakkavad pöörama. Ei, kõige hirmsam on teadmatus, või õigemini hirmu puudumine seesuguste eksperimentide ees. Ma kardan kohutvalt oma valemit, seda, mis ütleb, et aeg on universaalne. Ma ei tea, mida see tähendab, aga ma kardan. Olgu, sa tead, et mind pole kauaks. Sina pead võtma teadusliku vastutuse kogu selle eksperimendi eest. Sa pead seda mulle lubama!»
Adojan lubas.
9.45
Keyes ja Adojan istusid Keyesi kabinetis. Keyesi tuju oli võrdlemisi hea, kuid Adojan teadis, et Keyes peidab tegelikult lõbusa olemise taha oma närvilisust. Üldiselt hakkas Adojanile kõik juba närvidele käima ja ta põrnitses Akadeemia esimeest tülgastunult. Keyesi laual tiksus neljasaja aasta vanune kell. Kell oli väga ilus ja väga kallis. Selle oli Keyesile kinkinud Globorg. «Minevik näitab meile olevikku, kuid mitte tulevikku,» mõtles Adojan alati, kui ta seda kella nägi.
«Nüüd on nii, Adrian,» lausus Keyes, «et kui alt, Suurest Auditooriumist, tuleb signaal, et TWAINi tarbeks on kõik niiöelda valmis seatud, helistan ma Globorgi Jordanile. Kannan talle ette niiöelda asjade seisu. Ja N'Mwana annab korralduse niiöelda nupule vajutada.»
«Niiöelda» oli Keyesi lemmiksõna. Adojanil käis iga kord, kui ta seda sõna kuulis, ihust värin läbi.
«Mul ei ole veel lõplikke tulemusi,» ütles Adojan, «me ei tea, mis juhtub. Me saame ajavektori suunata x- punktile minevikus ja niiöelda nupule vajutada aga me ei või teada, mis juhtub.»
Keyes neelas «niiöelda» torke alla. «Ehhee, just siis me saame teada, mis juhtub,» pareeris ta. «Just siis me saamegi teada, kui me nupule vajutame. Ära seda ära unusta. Kui katse käik oleks 100% ette teada, poleks üldse mõtet seda läbi viia.»
«Ma arvan, et me ei arvesta piisavalt vastutusega, mis kaasneb,» vastas Adojan. «Ma arvan, et meil pole õigust seda eksperimenti veel läbi viia. Isegi, kui meil õnnestub see objekt minevikku saata, pole mingit garantiid selle ohutuses. Ma...»
Keyes katkestas Adojani. «Ära unusta, et kogu eksperimendi niiöelda logistika on Puhhovi enda poolt, niiöelda postuumselt kinnitatud.»
Siin kasutas Keyes Adojani arvates oma «niiöelda» fraasi õigustatult. Peale Puhhovi surma sai Adojan Puhhovi depositeeritud pärandi, mis sisaldas tema viimaseid arvutusi ja TWAINi logistikat, millest kellelgi seni veel aimu polnud. Ese X, milleks Puhhv oli valinud kõige harilikuma kustukummi, asetatakse ajareaktorisse. Siis vajutatakse seda Keyesi «niiöelda» nuppu, ning kustukumm sooritab esimese ajareisi maailma ajaloos. Ajareaktor ise, kuhu kustukumm asetatakse, on suur ja võimas seadeldis. Kuid tema sees on kaks uraaniga taadeldud seifi, neist ühe, seifi «A» sisse ese X asetubki. Kustukumm X saadetakse seifist «A» seifi «B». Ajas tagasirände aeg on 10 minutit. Seega peaks ju olema 10 minutit enne eksperimendi algust kustukumm juba seifis «B». Puhhov oli aga kategooriliselt keelanud seifi «B» avamise e n n e TWAINi algust. See põhjustavat eksperimendi kordasaatmise võimatuse. Kuid mõlemale seifile on installeeritud taimerid ja sensorid, mis näitavad täpselt eseme «ülekandmise» ja «laekumise» kellaaega. Kumbagi seifi ei saa avada enne eksperimendi läbiviimise algust. Niisiis põhjustab niiöelda nupulevajutamine kustukummi kandumise seifi «B» 10 minutit ajas tagasi. See Puhhovi skeem oli vastuvaidlemata Akadeemia juhtkonna poolt heakskiidetud. Tagatud oli nii turvalisus, diskreetsus kui teaduslik tõestatus. Mõlemad seifid olid ülirange elekroonilise ja inimeste valve all. Elektroonika kontrollis seife, inimesed elektroonikat, teised inimesed kontrollijaid ja Keyes kontrollijate kontrollijaid. Pealegi oli ilmselt ainult elektroonikal aimu, millega ta täpselt tegeleb ja mida valvab. Kõik ülejäänud kontrollmeeskonnad tegutsesid «tarvis teada» põhimõtte alusel. See tähendab, nad ei teadnud midagi.
Adojan lõi resigneerunult käega. «Puhhovi viimaseid valemeid pole mul nagunii õnnestunud lõpuni lahti mõtestada. Niipalju kui ma neist mõistan, ei välista nad ajarännu võimalust per se, lõppeks annavad nad ju selle täpse mehhanismi. Kuid nad sisaldavad iseenesliku paradoksi. Valemid välistavad iseenda, kui nad on tõepärased. Ja nad on.»
Kuid Keyes oli juba kõik läbi mõelnud. «Me avastame siin uut ajastut, mees. Puhhov, sina ja meie kõik saame surematuks. See paradoks on normaalne. Sa tead, et Kaufmani analüüsigrupp on paradoksi seletanud kui täiesti loomuliku niiöelda murdepunkti. Sest ajas rändamine pole ju loogiliselt võttes võimalik. Ei saa kohtuda iseendaga. Ei saa tappa oma esivanemaid. Üldsegi ei saa mitte midagi ajaloos muuta, sest kõik, mis juhtub, juhtub seepärast, et kõik eelnev on juhtunud. Sellepärast ongi paradoks-konstant loomulik. Ajavektori koordinaadid ei saa eksisteerida. Aga neid saab energiaga suunata.»
«Suunata saab vektorid, kuid mitte mateeriat,» vastas Adojan. «Ja sa tead sama hästi kui mina, et Kaufmani grupp andis sellised vastused, nagu neilt oodati. Kuigi, mnjah, nad on loogilselt formuleeritud ja suures osas paikapidavad. Siiski ei lahenda nad paradoks-konstandi olemust.»
«Adrian,» Adojanile tundus, et Keyes hakkab nagu õhku täis minema. «Adrian, me viime TWAINi läbi. Ma ootan vaid ühte kinnitust. See toimub ja see õnnestub. Pealegi ei kavatse ma sinuga siin vaidlema hakata. Ma kutsusin su selleks, et sulle tänu avaldada.»
Keyes tõusis püsti ja asetas ühe käe oma iidsele lauakellale. «Adrian,» jätkas ta, «Suur töö on tehtud, palju higi valatud ja energiat ohverdatud. Kui põhiline ohverdus on veel ees. Täna avaneb inimkonnale niiöelda uks aega, ajalukku ja tulevikku. Sinu panus selle kõige juures on üsna suur. Ma ütleksin isegi, et hindamatult suur, ja on arusaadav, et praegu on kõige ebasobivam aeg rääkida niiöelda materiaalsetest ergutustest, mis meie suure projektiga kaasnevad. Siiski tahaksin ma, et niiöelda inimkonna senise eksistentsi niiöelda alustalasid vapustava sündmuse teokstegemine ei mööduks meie usinale teadlaskonnale niiöelda stiimulita. Kuna sinu panus on olnud, nagu ma juba mainisin, hindamatult suur, siis on mul hea meel sulle teatavaks teha, et Globorgi juhtkond on otsustanud TWAINi eduka kordamineku, milles me keegi ei kahtle, korral, paljudele meie teadlastele...»
Adojanil läks summa suurus kõrvust mööda. Midagi nende jutuajamise alguses oli talle kõrvu jäänud, midagi olulist. Midagi, mis oli käivitanud kiire mõteteahela, mille otsad oleksid pidanud kokku jooksma, kuid ei jooksnud. Midagi, mis oli...
Telefon tegi häält.
«...saab areneda ja õitseda, sest teadus on oma olemuselt...» Keyes vakatas ja haaras toru ja kuulas kulme kortsutades. Seegi on närvilisuse tundemärk, teadis Adojan. Ilmselt oli helistajaks Suur Auditoorium ja sõnumiks valmisolek number üks, sest Keyes ei vastanud helistajale midagi, vaid valis kiiresti uue numbri.
Adojan mõtles, et milleks kõik see satelliittelefonidega helistamine, kui visuaalfoniga oleks palju otstarbekam kohtumisi korraldada. Siis tuli talle meelde, et satelliit tagab suurima julgeoleku ja ta ohkas.
Loomulikult oli see tõhk Jordan, kellele Keyes nüüd helistas. Kes muu. Adojan nägi aupaistet Keyesi näol, esimehe silmad täitusid pisaratega. Tundus, et Keyesil on raske hingata. Adojan teadis, et nüüd on tema koht all, Suures Auditooriumis, seal kus TWAIN teoks saab. Või ei saa. Kuid enne peab ta oma laboratooriumist läbi minema, sest see miski, mis oli ta alateadvusele mingi saladuse võtit andmas, tahtis meeldetuletamist.
«Loomulikult,» kuulis Adojan Akadeemia esimeest rääkimas. «Loomulikult. See on suur au. Kõik plaanipäraselt. Jah... Me saame sellega hakkama. Jah... Ma tänan, ma olen väga tänulik.» Keyes pani toru hargile. «President andis loa,» ütles ta.
Kell sai 9.50.
«Me peaksime nüüd alla minema,» ütles Keyes. Ja enam ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida.
«Pagan võtaks,» mõtles Adojan, kui ta esimehe kabinetist väljus, «see tähendab talle ikka meeletult palju.»
Globorgi Peakorter
Washington DC, USA
aasta 2179, 12. juuli, kl 9.50
President N'Mwana ja nõunik Jordan seisid püsti. Mõlemal oli käes pokaal mineraalveega. Nad vaatasid seinal asuvat suurt ekraani, millelt kuvus Ajaakadeemia Suur Auditoorium, kus oli kõik TWAINi jaoks valmis seatud. Globorgi peakorter asus Põhja-Canadast umbes 5000 kilomeetrit eemal Washingtonis. Jordan oli nii igaks juhuks oma luksuskorteri Akadeemias hüljanud ja sõitnud Presidendi juurde. Tema esindas teadlastegruppi, kes TWAINi ette valmistasid, kõige kõrgemal tasemel.
Jordan vaatas, kuidas president rääkis telefoniga.
Otsus oli tehtud, käsk oli antud. Kell 10.00 vajutatakse Ajaakadeemias nupule.
«See oli õige otsus, Victor,» lausus Jordan, kui N'Mwana oli toru ära pannud, «ainuõige otsus. Niipalju raha on kulutatud, niipalju energiat raisatud. Me oleme kogu aeg olnud õigel teel. See Adojan on ammu reaalsustaju kaotanud. Ainult Keyes tunneb endal lasuvat vastutuskoormat.»
«Jah,» vastas president vaikselt, «jah, ma tean. Ja ma tänan jumalat et ta on selle vastutuse ka minu peale pannud.»
Mõlemad vaikisid, keskendudes oma tähelepanu kuvarile. Minutid kulusid.
«Praegu on see ainult kustukumm,» mõtiskles N'Mwana kuuldavalt, «homme juba kogu minevik, olevik ja tänapäev.» Ta vaatas verdtäisvalgunud silmadega oma käe all olevale värvifotole, mis kujutas noorepoolset pikkade juustega ja habemega napis riietuses meest. «Ja meie pääsemine,» lisas ta mõttes.
«Nüüd, Victor, nüüd kohe,» hüüatas Jordan, «vaata, Keyes läheneb puldile. Kohe nüüd see juhtub!» Erutusest pillas ta oma veepokaali käest. See kukkus pehmelt vaibale ja kihisev vedelik valgus vaibale.
Ülemaailmne Ajaakadeemia
Rae, Canada, McKenzie district
12. juuli, kl 9.57
Adojan l e n d a s oma laboratooriumist välja. MA PEAN JÕUDMA, karjus ta mõttes. Ta jooksis, tormas meeleheitlikult läbi tühjade koridoride Suure Auditooriumi poole. Kõik majasisesed kommunikatsioonivahendid olid turvalisuse huvides välja lülitatud. Ta pidi f ü ü s i l i s e l t kohale minema, ta ei saanud helistada. KURADI HULLUD OMA JULGEOLEKUGA. Mitte iialgi varem, mitte iialgi polnud kogu maailma saatus olnud ühe inimese kätes. Õigemini jalgades.
Kui hämmastav see on, et lahendus, mis on nii lihtne ja elementaarne ja mis on kogu aeg olemas, jõuab su mõistuse teadvustavasse osasse alles pärast mingi IMBETSILLI juhuslikku mõtteavaldust.
Kuidas oligi Keyes oma kabinetis vaevalt kümme minutit tagasi öelnud? EHHEE, JUST SIIS ME SAAMEGI TEADA, MIS JUHTUB, JUST SIIS ME SAAMEGI TEADA, KUI ME NUPULE VAJUTAME!
Ja tema, Adojan, oli vastu võtnud mingi õhkõrna signaali alatedvuses vastsündinud kontaktist, kuid oma melanhoolias ei suutnud ta sellele keskenduda. Laste suust pead sa seda kuulma...
JUST SIIS ME SAAMEGI TEADA, MIS JUHTUB, KUI ME NUPULE VAJUTAME! Nii oli Keyes öelnud. AGA EI SAA JU, oli siis Adojani alateadvus vastu kriisanud. Sest paradoks-konstant... MITTE IIALGI EI SAA!
Adojan oli Keyesi kabinetist oma laboratooriumisse jooksnud. Ta kuvas kiiresti Puhhovi valemid. NII, SIIN SEE PARADOKS OLIGI. Läbi integraalide saab leida vajaliku energiahulga, läbi energia saab leida temporaaltühiku ja lõpuks Ajavektori koordinaadid, aga see viib kõik jälle algusesse välja. Ajas saab liikuda ja ajas ei saa liikuda. Ta oli vaadanud Puhhovi arvutusi uue, VALGUSTATUD pilguga. Nüüd oli kõik lihtsamast lihtsam. Aeg on universaalne, kehtib ALATI JA KÕIKJAL. Ajas saab liikuda j a ei saa liikuda. Eset saab ajas liigutada ja ei saa liigutada. SELLEPÄRAST, ET ESE LIIGUB KOOS AJAGA JA AEG KOOS ESEMEGA. Ei saa olla minevikku ja tulevikku, ON AINULT OLEVIK, SEST AEG ON UNIVERSAALNE. Ta eksisteerib AINULT siin ja praegu. Ja Adojan hakkas jooksma. Kui ma saaksin vähemalt selle mõtte lõpuni mõelda, EDASI EI TULE JU MIDAGI.
See on APOKALÜPSIS, mõtles Adojan, kui ta jooksis. HULLEM KUI APOKALÜPSIS.
KUI ME SAADAME AJAS MIDAGI TAGASI, SAADAME ENNAST KOOS AJAGA TAGASI. ME PEATAME AJA. SEE ON SURNUD RING, AEG KESTAB SIIS MINEVIKUST AINULT SELLE HETKENI, MIL TA TAGASI SUUNATAKSE. Kustukumm lõpetab aja ja meie maailma!
Adojan nägi koridori lõpus Suure Auditooriumi ust. Siis kuulis ta sireeni. Keyes vajutas «niiöelda» nupule. 10 minutit! Kogu edasise aja pikkus.
Ülemaailmne Ajaakadeemia
aasta 2179, 12. juuli, kl 9.50
«Me peaksime nüüd alla minema,» ütles Keyes. Ja pisarad voolasid ta silmist.
«Pagan võtaks,» mõtles Adojan «See tähendab talle ikka meeletult palju.» Mingi alateadvuses välgatanud sähvatus ei andnud talle rahu. Ta pidi veelkord oma laboratooriumisse minema. Ta hakkas jooksma.
Globorgi Peakorter
aasta 2179, 12. juuli, kl 9.50
President N'Mwana ja nõunik Jordan seisid püsti. Mõlemal oli käes pokaal mineraalveega. Nad vaatasid seinal asuvat suurt ekraani, millelt kuvus Ajaakadeemia Suur Auditoorium, kus oli kõik TWAINi jaoks valmis seatud.
Jordan vaatas, kuidas president rääkis telefoniga.
Otsus oli tehtud, käsk oli antud. Kell 10.00 vajutatakse Ajaakadeemias nupule.
«See oli õige otsus, Victor,» lausus Jordan, kui N'Mwana oli toru ära pannud. Kümne minuti pärast vajutas Keyes Ajaakadeemias nupule...
Ülemaailmne Ajaakadeemia
aasta 2179, 12. juuli, kl 9.59
Adojan jooksis. Koridori lõpust paistis Suure Auditooriumi uks. Keyes vajutas «niiöelda» nupule. KUI ME SAADAME AJAS MIDAGI TAGASI, SAADAME ENNAST KOOS AJAGA TAGASI. ME PEATAME AJA. SEE ON SURNUD RING, AEG KESTAB SIIS MINEVIKUST AINULT SELLE HETKENI, MIL TA TAGASI SUUNATAKSE.
Kui ma ei jõua neid peatada, siis jäävad mulle veel kümme minutit, mõtles Adojan. JÄÄVAD IGAVESEKS.