Seersant Jaap Salari jutustus
Õnnekosk oli vaikne ja üksildane kaevanduskoloonia Fabulusel. Unine linnake, paari tuhande elanikuga, kellest enamus töötas kaevanduses ja väiksem osa katsus töömeeste eluolu kuidagipidi võimalikuks teha. Linnas polnud midagi, mida seal olema ei pidanud. Tööliste elamud, enamasti kahekordsed plastsulamist moodulmajad raamitsesid range ruudustikuna noolsirgeid tänavaid. Suure Vee poolt tulev niiske tuul keerutas betoonil rämpsu ja rääma.
Tänavatel valitses päeviti vaikus ja rahu, õhtupoolikul sabises sellest üle väsinud kaevuritemass, kes enne unisevõitu seltsielu alustamist kodudes hinge tõmbamas käis. Majadeski polnud midagi ülearust -- ühesed toad, lahtikäivad voodid, elementaarsed pesemisvõimalused. Mugavust polnud siin keegi kunagi taga ajanud. Mõni luksusejanune kaevur oli endale digitaalraadio muretsenud. Muud tehnikaimed Õnnekosele ei jõudnud.
Seltsielu koondus kümnekonda kõrtsi, millistega kokkuehitatud lõbumajade teenistujad moodustasid ka linnakese vähese naispere enamuse. Ega rohkem meil Õnnekoses eriti polnudki -- kaks transpordijaama, kust hommikul mehed mägedesse lennutati, üks pesumaja, hotellikökats, admistratiivhoone ja minu hallata olnud korravalvekeskus. Viimase personali moodustasin mina, Jaap Salar, seersant.
Keskus lagunes ja mul oli igav, sest kuritegusid meil praktiliselt ei esinenud. Varastada polnud midagi, põgeneda polnud kuhugi. Tapmiseks polnud vähemalt minu ajal keegi põhjust leidnud. Sularaha oli liikvel vähe, naised vabalt saadaval, ühtki suuremat riiupõhjust polnud. Kuigi kakelunge tuli ikka ette ja nende klaarimisega ma oma aega veetsingi. Linnapeaks oli meil üks kodustunud kaevur, kes amputeeritud jala tõttu tööks kõlbmatuks oli osutunud ja siis keskuselt linnapea koha välja nõutanud.
Linnapea määramine ja üldse kogu muu haldustegevus Õnnekoses oli pealinna Rumpi alluvuses, mis asus 400 kilomeetrit eemal. Rump oli meiega võrreldes suur linn, või õigemini koloonia. Rump kamandas ligi kolmekümmet kaevanduskolooniat, mis laialipaisatuna Fabulusel asusid. Ega vist ükski koloonia meie Õnnekosest erinenud. Täpselt ei saa ma muidugi öelda, sest pole üheski käinud. Inimesed saabuvad Fabulusele tööle ja raha teenima, mitte turismiga tegelema. Ja ega ringireisimine Fabulusel lihtne olegi. Kuigi kliima on siin soodne ja sõbralik, pole maastik inimestele eriti sobilik.
Fabulus on väga kivine ja vesine planeet, ta koosneb hiilglaslikest kaljusaartest kogu planeeti ujutavas ookeanis. Tuhandeid kilomeetreid on ümberringi vesi, siis äkitselt suur kaljusaar ja jälle vesi. Enamusel suurematel saartel on kaevanduskolooniad, sest maavarasid on Fabulusel meeletutes kogustes. Kunagi olen ma kuskilt kuulnud, et Fabulus meenutab tegelikult ümmargust kivikuuli, millesse on sisse pressitud hiiglaslikud augud, mis vihmavett täis sadanud. Kaljusaared olid üüratu suured, kuid mandrite mõõtu siiski välja ei andnud. Umbes kolmekümnel suuremal olid kaevandused ja kõige suuremal, Peakaljul, asusid ka Rump ja Õnnekosk. Õnneks oli Fabuluse kaljusaartele mõnusaid kruusaseid mõhnakesi sisse surutud ja viimastesse oligi võimalik kolooniaid ehitada. Suure Vee äärde me ei pääsenud, sest saared meenutasid oma kujult reeglina kaussi, ja polnud ka vaja. Fabuluse veed võisid peita kõiksugu koledusi. Mõned seiklejad olevat kunagi üritanud Suurel Veel seilata. Pea kõik jäid kadunuks. Üksikud pääsejad olevat planeedilt ülepeakaela põgenenud ja mõned õuduslegendid maha jätnud. Neid lugusid eriti ei jutustata, sest meie kaevurid pole just kõige folkloorilembesemad. Töö on siin raske ja kurnav, õuduslood ei muuda seda kergemaks. Kivi, vesi ja tuul on need, mis kirjeldavad Fabulust kõige paremini.
Niipalju siis geograafiast. Inimestest pole palju rääkida. Pea kõik Fabuluse asukad olid kontraktnikud, kes siia teenistusse saabusid. Keskmine teenistusaeg oli 5 faabulusaastat, mille jooksul võis usinatele kena rahasumma koguneda. Õhtuseks tavaliseks jutuaineks ongi teenitava summa suurus ja sellega edasise elu mugav äraelamine. Pärast Fabulust unistavad enamus mehi mõnest kuurortplaneedist, eriti Memphisest. Keegi siin töötavaist meestest pole seal kunagi käinud, aga see ei loe. Räägitakse, et Memphiselt ei lahkuta kunagi. Ma ei tea ja ega see mind ka eriti huvita. Mina lähen tagasi armsale Terranovale.
Niisiis oli Õnnekose koloonias ligi paar tuhat asukat. Robotid elasid kaevanduses oma üksluist robotielu. Alguses prooviti kogu kaevandamist robotitega läbi viia, kuid see osutus meeletult kulukaks. Kaevur läheb hommikul tööle ja ronib personaalsesse robotskafandrisse ja siis hakkab kaevama. Vahva.
Minu jurisdiktsioon piirdub linnaga. Enamus inimesi on meil kaevurid, kuid siia satub mõnikord igasugu rahvast. Rump kui pealinn asub meiega ikkagi samal saarel, Rumpis aga on kosmosejaam (isegi reisibüroo) ja kultuuriasutusi. Viimaseid külastavad muiduigi ainult haldurid ja ametnikud. Õnnekose külaliste hulgas on mõnikord näiteks kaevurite sugulasi, ametiühingu ametnikke, kaevandusinsenere ja muud sedasorti rahvast. Hooti juhtub siia ka mõni rändjutlustaja, silmamoondaja või proovireisja. Õnnekosk oli Fabuluse kolgas ja Fabulus oli ilmaruumi kolgas.
***
Minu töökohustuste hulka kuulus ka iganädalane transpordikontroll. Pidin käima transpordijaamas Rumpist saabuvat heljurit vastu võtmas. Viimane tegevus kujutas rutiinset kaupade ja reisjate nimistu kontrolli, mille käigus avastatud korrarikkumiste arv oli kaduvväike. Polnud meile kunagi põgenenud mõrtsukaid ega saadetud salakaupa. Kõik uued näod, kes Õnnekosele saabusid, ulatasid ükskõikse näoga mulle oma dokumendid, mina menetlesin nad läbi keerulise aparatuuri ja soovisin tuimalt kena olemist Õnnekosel. Kuid mulle meeldis see töö oma rutiinsuses ja lihtsuses.
Niisiis olin ühel suhteliselt tuulevaiksel faabuluspäeval jälle jaamas ja asjatasin saabunud heljuri resijatega. Meil oli hiljuti kaevanduses üks pisike äpardus juhtunud ja see põhjustas viivitamatult kahe inspektori lähetumise. Koos inspektoritega aga astus heljurilt maha ka tõesti üks päris võõras tegelane, kes varem polnud iialgi Õnnekosel viibinud. Inspektorid olid turvakontrolli juba läbinud, kaubad olid registreeritud ja jaamakontorisse jäime meie tundmatuga kahekesi.
Tulnuk oli tugeva kehaehitusega, pikka kasvu keskaes mees. Tal oli väga ümmargune nägu, soojad sinised silmad, mis vaatasid mind malbe pilguga. Seljas kandis ta harilikku reisikostüümi. Mees seisatas, vaatas mind ja ulatas mulle oma dokumendid. Ma ei taha öelda, et ma tundsin midagi erilist või seesugust, kuid mees ei olnud päris tavaline Õnnekose külaline. Seda tundsin ma kohe. Täpsemalt oma hinnangut kirjeldada ei osanud. Loomulikult pole minu asi otsustada külaliste sobivuse üle Õnnekosele. Aga valvel tuleb alati olla.
Ma vaatasin ta dokumente. Need olid välja antud Getmanne süsteemis Ektor Gabise nimele, kes pidi olema 43-aastane. Väga hea. Edasi olid paketis igasugu reiskaardid ja muu säärane. Ma lasin kõik detektorist läbi. Kõik oli korras. Interuniversumiline isikutuvastamissüsteem ütles mulle, et tegu o n Ektor Gabisega, kes on Fabulusele saabunud nelja päeva eest isikliku ettevõtmise korras. Mingit kurja polnud kodanik Gabis kuskil ilmaruumis korda saatnud. Ta polnud võlgades ega käinud planeetidel, kust võinuks hankida mõne viiruse. Ei omanud telekineesi ega telepaatia võimeid. Samuti oli ta kenasti läbinud kõik terviskontrollid Fabulusele saabudes. Tegu oli igati ontliku inimesega, kes võis edasi astuda Õnnekose linna.Tegevusala tema kaardid küll ei näidanud, kuid hetkel mind see ka ei huvitanud. Mees oli kaartide järgi palju reisinud. Ilmselt otsis ta tööd, sest enne meid oli ta läbi käinud mitmel muul kaevurplaneedil.
«Olge teretulnud Õnnekosele, Gabis,» laususin. «Astuge edasi!»
Mees noogutas vaevumärgatavalt.
«Tänan,Valvur. Mul on väga hea meel Õnnekosele saabuda.»
«Tulite siia tööd otsima?» pärisin rohkem viisakusest kui huvist.
«Võiks küll nii öelda. Ilmselt tulin ma siia tööd otsima.»
«Väga hea, praegu on meil palgad kõrged. Kuid tavaliselt saabuvad kaevurid meile läbi agentuuri. Kohapeal on keeruline end meldima hakata. Kuid ise teate.»
«Ma arvan, et saan kõigega hakkama, aitäh.»
Mees küünitas oma kohvrikese järele ja asutas end linna viiva heljuri poole.
«Valvur, kas ma leian hõlpsasti mõne hotelli?» päris ta ukselt.
«Jah, te näete seda kohe, kui heljurist välja lähete, ärge muretsege.»
Ja nii ta läks. Imelik tunne, mis mehe esmanägemisel tekkinud, kadus koos mehe endaga. See oligi minu esimene kohtumine Ektor Gabisega. Üks reisja, kes tuli enda sõnul Õnnekosele tööle. Mees, kelle saabumise puhul tundsin ma kerget võõristust, kuid ei midagi vastumeelset. Kui tuli, siis tuli. Ma lõpetasin oma toimetsemised jaamas ja asutasin ennast koju. Minu lähetuse lõpuni Fabuluse Õnnekosel oli veel 2 faabulusaastat.
Järgnevate päevade jooksul ei toimunud Õnnekosel midagi erilist. Ei pidanudki toimuma. Mehed käisid tööl, lõbutsesid õhtuti kõrtsis ja elasid oma üksluist kaevurielu. Inspektorid ei leidnud meie kaevanduste tööohutuses miskitki viltu olevat ja heljusid Rumpi tagasi. Mulle ei tulnud külaline Gabis üldsegi varem meelde, kui mitme päeva pärast juhtusin juhuslikult kuulma kahe kaevuri omavahelist vestlust. Istusin samuti ühes Õnnekose trahteris ja jõin kohalikku kohvi, kui kõrvallauast hakkas kostuma vestlusjoru. Sinna olid maandunud kaks vanemat kaevurit, mõlemad siin töötanud juba aastaid. Mehed olid karmid töörügajad, kes kõrtsiski rohkem kombe kui a s j a pärast käisid. Miskipärast oli vanem neist, kiilakas Oppertz väga ärritunud ja katsus oma kaaslasele midagi selgeks teha.
«...ma ütlen sulle, et ta on munk. Ma olen sedasorti mehi näinud. Vaata, kuidas ta riides on, täpselt nagu neeed mungad Tanaisel!»
«Noh ja mis siis sellest, et munk. Ma olen siin igasuguseid näinud. Tulevad, ajavad siin mingeid asju ja kaovad minema.»
«Ära ole nii lihtsameelne, Buck. Sa siis ei tea või, et paljud mungad on tegelikult inimrobotid. Ükski inimene ei jaksa ise mungaelu elada. Ükski sell ei jõua niipalju mööda ilmaruumi ringi kolistada ja jutlustada...»
«Ah jäta järgi! Inimrobotid, kust sa sellist jaburdust kuulnud oled!»
«Ausõna, neid tehakse ju nüüd päris palju. Ja igasugu templid ostavad neid jumalasulasteks. Mina ei tea küll munkadest palju, aga seda ma võin öelda küll, et kõige parem munk saabki olla ainult robot.»
«Inimrobotid võivad küll olemas olla, aga too Gabis pole nüüd küll mingi robot. Kui Gabis robot oleks, miks ta siis igal õhtul siin kõrtsis istub? Milleks programmeerida roboteid mööda kõrtse kooserdama?»
«Ma ei ütlegi, et Gabis on ilmtingimata robot. Aga munk on ta kindlasti ja mungad on kahtlased tegelased, sest paljud munkadest on robotid. Ja pealegi, miks ta siin käib, istub vaikselt oma nurgas, kellegagi ei räägi, ah? Mulle ta ei meeldi, Buck, ei meeldi.»
Kergitasin pisut pead ja pöördusin kõnelejaid vaatama. Mehed olid elavas vestlushoos ja ei pannud mind tähelegi. Buckiks hüütut teadsin ma vähem, Oppertz aga oli minu ammune tuttav, elupõline kaevur, kes niisama tühja-tähja pärast ei ärritu. Loomulikult polnud minu asi tuvastada inimestes munki ja nende sisse-väljasõitu reguleerida. Kuid inimrobotitega oli asi teisem. Inimrobotid polnud süütud kaevanduse-, transpordi- või muud olmerobotid. Inimrobotid olid inimesed, kelle ainus vahe inimesega oli selles, et nad polnud emaihust sündinud. Inimroboti valmistamine oli meeletult kulukas ja aeganõudev ettevõtmine. Ma ei tea, millise tehnoloogiaga neid loodi, kuid kuulu järgi oli inimrobotite valmistamine võimalik ainult väga paiksetes ja kõrgtehnoloogilistes süsteemides. Nomaadtsivilisatsioonid neid ei ehitanud. Igal juhul polnud inimrobotit võimalik ei palja silma ega kergema vaatlusega harilikust inimesest eristada. Inimroboteid kasutati peamiselt kosmoselendudel ülikaugetel reisidel ning teadusuuringutes. Enamasti vist teatavat liiki katseloomadena. Kuid suures osas oli inimrobotite kohta käiv teave väga hägune ja üldiselt salajanegi. Inimesesarnaste robotite kasutamine oli rangelt piiratud ja mõnel pool ka sootuks keelatud. Näiteks nagu Fabulusel. Siia ei tohtinud siseneda ükski inimrobot ja kontroll selle üle oli väga range. Minul polnud varem ühegi inimrobotiga kokkupuudet olnud, kuid Oppertz paistis neist rohkem teadvat. Kuid Gabis ja robot! Tolle venna dokumendid olid kõik korras, kaasa arvatud tervisekontrollid. Pealegi oli Gabis mööda galaktikaid niipalju ringi reisinud, inimrobot oleks kindlasti varem rajalt maha võetud. Pöördusin kaevurite poole.
«Kuulge, Oppertz, mis paanikat te siin tekitate?» küsisin kiilaspäiselt kaevurilt.
Mehed vakatasid. Ilmselt olid nad oma vestlushoos hoopis unustanud, et keegi nende juttu pealt võib kuulda. Buck mühatas ja tõmbus tagasi oma klaasi taha. Kuna olin kõnetanud Oppetrzit, pidi too aga vastama.
«Ei mingit paanikat, valvur. Niisama arutame siin üht- teist.»
«Üht-teist, jah. Te ajate siin kärbseid pähe oma robotijuttudega. Kust te selle võtate!» Tuli olla vähe karmim kui tavaliselt.
«Ah mis te nüüd ägestute, valvur. Ei mingit paanikat ega kärbseid. Niisama kahe semu jutt, teate küll.»
«Oppertz, ma kuulsin väga hästi. Te mainisite just nüüdsama, et kodanik Gabis, kes paari päeva eest siia Õnnekosele tuli, võib olla inimrobot. Inimrobotid on meil rangelt keelatud. Kui teil on mingit teavet, peate sellest mulle viivitamatult ette kandma. Te teate seda väga hästi.» Ilmselt olin isegi häält kõrgendanud. Mehed ümberringi kiikasid üllatunult meie poole. Pole vaja paanikat õhutada. Tõsusin püsti.
«Ma istun nüüd siia teie lauda, Oppertz, ja te räägite mulle kõik, mis te sellest Gabisest teate!» Viipasin kõrtsmikule uue kohvi jaoks ja kolisin kaevurite lauda. Mehed ei paistnud minu viimase toimingu üle just kõige õnnelikumad olevat, kuid lõppeks olin mina siin ülemus.
«Noh, kust me siis alustame, Oppertz?»
«Vaadake, valvur, ega mina sellest munkade asjandusest suurt midagi ei tea peale selle, mida te just asja kuulsite. Olen kuulnud, et mõnel pool ostetakse inimroboteid munkadeks, nad vist juba programmeeritakse sedaviisi ja siis nad kükitavad seal templites ja teenivad miskeid jumalaid. Räägitakse aga ka, et osad mungad tehakse nagu sõnumiviiateks ja need saadetakse laia maailma jumalast kuulutust viima.» Oppertz oli vähe pabinas, kuid ilmselt ta ei valetanud. Ma mõtlen, et ta i s e ei mõelnud seda lugu välja, vaid oli kusagilt kuulnud.
«Olgu peale, kuid mis Gabis siia puutub?» pärisin edasi.
Nüüd lõi ka Buck juttu kaasa. «Veider tüüp on teine küll. Tuleb õhtuti siia kõrtsi. Joogipoolist endale ei telli. Istub seal nurgas oma veidras ürbis. Istub ja mõtleb. Kui keegi juhtubki ta käest midagi pärima, siis ainult naeratab ja pobiseb midagi.»
«Käib ta siis siin istumas?» tundsin huvi.
«Ja päris tihti,» jätkas Buck. «Horna, too uustulnuk, küsis ta käest üks õhtu, nii jutualustuseks, et kas Gabis ka siia tööle on tulnud. Mees ei kõssandki, Horna päris uuesti, Gabisest käis nagu värin läbi ja vastas kiiresti, tööle jah. Pole teine aga üheski agentuuris käinud.»
Oppertz kippus Bucki täiendama. «Vaadake, valvur, tookord Hornaga, kui Gabis niimoodi võpatas, mulle tundus, et ta oleks siis nagu s i s s e l ü l i t a t u d. Ja ei istu ta siin ühti niisama. Ta kuulab väga tähelepanelikult, mida teised räägivad.»
«Mis ürp see tal on?» küsisin Buckilt.
«Kaevuririided need tal küll ei ole. Pole ealseski näinud, et tööotsija kaevur nii veidralt riides käib. Väga võõras riietus, valvur,» seletas Buck.
Saabumisel kandis Gabis küll tavalist reisuülikonda.
«Sihuke maani larakas, valvur,» jutustas Buck edasi, «helendab vahest. Üldse ei kortsu, kui mees liigutab või istub. Oleks nagu valatud. Me pole keegi sellist ürpi varem näinud.»
«Mood on mood,» vastasin kuivalt. Nagu naised, mõtlesin, istuvad kohvikus ja vaatvad, mis teistel seljas on. Ilmaruum on suur ja lai ja vaated moeküsimustele on planeediti väga erinevad.
«Noh ja siis need asjandused, mis tal taskus olid. Kui see üldse oli tasku,» jätkas nüüd Oppertz. «Kaks veidrat pisikest asja. Ei mina tea, mis nad olid. Istus siin eile ja võttis ühe salamisi välja. Pani meelekohale ja nagu lülitas ennast välja. Ma arvan, et ta laadis ennast!»
«Või pani telepaatiat,» lõikas Buck, «kuulas, mida teised mõtlevad. Aga robot ta ikka ei ole. Seda ma ütlen küll!»
Ma poleks eales uskunud, et vanad mehistunud kaevurid võivad nii lapsikud olla. Kujutage ette. Kõrvalisele planeedile saabub võõras. Mees istub kõrtsis ja tegeleb mingite oma asjadega. Mingit korda ei riku. Kannab seljas võõrapärast riiet ja kasutab oma koduplaneedi kommunikatsioonivahendeid. Meie kaevurid ei tea ju maailma asjadest suurt midagi. Kontroll telepaatide üle aga on väga, väga range. Isikutuvastamissüsteemi ei saa keegi tungida ega andmeid muuta. Gabise andmed olid kinnitatud ja korras. Ja mis puutub telepaatidesse, siis neid ma tean. Rumpis viidi kord üks kursus läbi, kus telepaate tundma õpetati. Telepaadi ajauvoolude levikut skaneerib iga transpordijaama kontrollsüsteem. Gabis poleks ealeski niipalju saanud reisida, kui ta oleks telepaat olnud. Robotijutt aga oli lihtsalt puhas jama, samal põhjusel.
«Olete neid esemeid lähemalt ka näinud?» küsisin siiski. Mine sa tea.
«Kus sa sellega. Õnn oli, et pilk juhuslikult peale jäi. Ega ta neid kaua ripakil ei hoidnud. Aga mina teie asemel, valvur, peaks küll selle Gabisega ühe tõsise jutu maha,» käis Oppertz peale.
«No see jäägu minu otsustada,» olin kindel.
«Siiski, valvur. Passige talle peale. Need mungad on kahtlased tüübid,» ei jätnud Oppertz.
«Aga miks te üldse arvate, et ta munk on?»
«Noh, esiteks need riided. Ma olen Rumpis näinud Tanaise munki. Nood olid täpselt samasugused, kandsid neid veidraid ürpe. Istusid kambas koos, ümisesid, ajasid laulujoru. Hiljem lasti nad Rumpist välja visata, segasid inimesi. Hakkasid oma jutlusi pidama. Siis ei joo ega söö too Gabis midagi. Teate, mungad on ju ka sellised, ei tilkagi. Ja paastuvad nad kah. Miks, seda ma küll ei tea. Plikade vastu pole kordagi huvi tundnud. Mungad mediteerivad, täpselt nagu Gabiski oma aparaadiga.»
Paistis, et Oppertz oli Gabist tõsiselt uurinud. Siiski, munk või mitte, mulle see korda ei läinud. Vähemalt senikaua, kuni ta pole teisi kaevureid tüütama hakanud. Jutlustajaid tõesti meil ei sallita. Eriti ei kannata neid kaevanduste administratsioon Rumpis. Jutud jumalast viivad meeste mõtted töö juurest eemale. Kaevanduse asemel mõlgub kaevureil peas taevariik. Üks rändjutlustaja, kes Fabulusele sattus, kukkus kuulutama, et Fabuluse all on põrgu ise. Keegi saatan saatvat väärisfabuliini meile peibutuseks, et inimesi põrgu väravate juurde meelitada. Mehed tahtsid nalja teha ja munga kaevandusse vedada, õnneks sekkus administratsioon ja munk toimetati Õnnekoselt ruttu minema.
«Isegi kui Ektor Gabis on munk ja jumalasõnakuulutaja, ei sega ta ju kedagi. Ja teie, Oppertz, lõpetage oma kihutustöö. Varsti paistate ise oma juttudega inimrobotitest ühe mungana. Hoidke Gabisest parem eemale ja töötage rahus edasi,» soovitasin ülemusliku tooniga. Midagi nõmedamat kui näeruväärsena paistmine polnud Oppertzi jaoks olemas. «Olgu peale, valvur. Mis see minu asi on. Aga Gabis...»
«Oppertz!» kähvasin. «Unustage see Gabis. Aitab küll.»
Jätsin mehed omaette, tõusin püsti ja vaatasin kõrtsis ringi. Kõik oli nagu ikka. Kaevurid hakkasid kogunema, tellisid oma lahjasid kehaturgutusjooke. Minu lühike jutuajamine Oppertzi ja Buckiga polnud kellegi tähelepanu köitnud. Olin oma kohvid lõpetanud ja teha polnud suurt midagi. Ametikohustused olid tänaseks täidetud. Väljas oli sadama hakanud. Fabulus ei hellitanud vihmadega. Need polnud siin soojad suvesagarad. Kui ikka sadas, siis ämbriga ja kaua. Ehk polegi kõige targem oma varjugeneraatori patareisid kulutada, miks mitte siin samas üks tunnike mööda saata ja saju lõppemist oodata. Kuidas Buck oligi öelnud -- Gabis käib siin päris tihti. Tõepoolest, munk või mitte, aga kui Oppertz siin mehi üles hakkab keerama, siis targem on asi oma kontrolli all hoida.
Viipasin kõrtsmikule, valisin ühe vaba laua ja istusin maha. Silmanurgast märkasin, et Oppertz pani mu manöövrit tähele ja noogutas heakskiitvalt. Rehmasin talle tüdinult ja näitasin akna poole -- sajab ju! Oppertz irvitas omaette. Ju ma jäin siis Gabist ootama. Polnud mõtteski Gabisega juttu hakata ajama, tahtsin lihtsalt külalist uue pilguga vaadata. Või munk? No mine sa tea. Veider oli Gabis kindlasti. Millegagi tegelema pole ta hakanud. Peaks homme tema kohta päringu saatma, ehk siis selgub midagi. Jäin paariks tunniks kõrtsinurka konutama ja mõtteid mõlgutama. Üritasin ajusopist välja pigistada oma teadmisi munkadest ja religioonist. Paraku ei eeldanud korravalvuri teenistus üksildases kaevanduskoloonias sügavamaid religioonialaseid teadmisi. Kõik mu arusaamad ja ettekujutused põhinesid üksikfaktidel, kokkukogumata ja süstematiseerimata mõttekildudel. Mu koduplaneedil Terranoval polnud religioonil suurt tähendust olnud. Ja kuigi Terranova oli väga vana koloonia, mille asutasid juba Maalt (kujutage ette!) tulnud inimesed, polnud seal Maa tavasid enam palju säilinud. Ma ei tahtnud segadusi ja otsustasin Ektor Gabise ikkagi luubi alla võtta. Parem karta, kui kahetseda.
Gabis tuli hilja, siis, kui olin plaanitsenud juba lahkuda. Väljas sadas veel ja tugevasti, kuid Gabis ei kandnud varju. Talle polnud seda vaja, sest, nagu nüüd ise nägin, oli tema veider ürp iseenesest heaks kaitseks vihma eest. Tõenäoliselt aitas sellest siin tundmatust materjalist kehakate ka külma ja muude koleduste vastu. Aga kentsakas oli kehakate küll. Mood on mood. Kõrts oli Gabise saabumise ajaks kenakesti kaevureid täis ja olin kindel, et Gabis mind tähele ei pannud. Mees tüüris ühe nurgalaua manu ja poetas ennnast meestesumma. Ja siis tuli mulle pähe üks kummaline idee. Miks mitte minna seniaeg, kui Gabis siin kõrtsis konutab, hotelli ja vaadata, kas Gabise eluruumis midagi veidrat või olulist silma ei hakka? Teha niiöelda üks väike luureretk, pärast mida saab loodetavasti kogu selle munganduse ära unustada.
Tõusin püsti, maksin arve, astusin sajusesse Õnnekose õhtusse ja seadsin sammud hotelli poole.
Korravalvuril on Õnnekosel suur võim. Ei mingeid liigseid küsimusi, hotell kuulub linnale. Poole tunni pärast olin Gabise toas.
Nagu arvata oli, ei midagi erilist. Harilik toapugerik, toolid, lauad, kapp ja sahtlid. Sahtlid. Avasin ühe oma isikliku koodiga. Tühi. Järgmine samuti. Kuid kolmandas ja viimases oli kaks eset. Uurisin neid viivu. Ilmselt oli üks just see veider seadeldis, mida Gabis oli kõrtsis kaasas kandnud. Huvitav, miks ta nüüd need maha jättis? Ese oli pisike, mahtus mugavalt pihku ja kujutas endast tegelikult ümarikku sisselülitatavat paneeli. Hetkel paistis see olevat välja lülitatud. Nägin eseme pinnal mulle tundmatuid tähemärke ning imepisikesi vilkuvaid signaallampe. Tõenäoliselt mingi sidepidamisvahend. Jõudsin järeldusele, et see vidin ei huvita mind. Teine asi oli kahtlemata arusaadavam. See oli midagi medali või amuleti taolist, mida sai peenikese keti abil kaela riputada. Medal helendas kergelt, ma ei taibanud, kust see valgus tuli. Aga sellest, mis sinna peale oli kirjutatud, sain ma küll aru. «Ektor Gabisele;» seisis seal, «kes nüüdsest on õnnistatud Teadjaks Jumala Nimel.»
Nii et ta siis on ikkagi munk, mõtlesin. Väga hea. Panin medali ja kummalise kommunikaatori lauale. Tal pidi siin veel asju olema. Ja äkitselt tundus Gabis mulle tõepoolest väga kahtlane. Muide, tolsamal hetkel, kui mina kapiust avasin, avas Gabis äkitselt toaukse ja astus sisse.
***
Ma olin absoluutselt kindel, et ta oli mulle kõrtsist peale järgnenud. Otsustasin rünnakule asuda.
«Te olete munk?» küsisin rangelt. «Miks te seda varjasite? Mida te ootasite?»
«Varjasin?» küsis Gabis vastu. «Jah vahest varjasingi. Ma ei olnud päris kindel, mida siit Õnnekoselt eest leian. Polnud mõtet tormata. Iga uus planeet on ikkagi uus ja omaette maailm. Ja see on väga hea, arvan ma. Enne, kui millegagi alustada, tuleb täpsemalt teada, kus alustatakse. Aga ma tulin Fabulusele kui munk.»
Gabis ei paistnud eriti löödud olevat. Teisest küljest polnud ta ju otseselt tegelikult milleski süüdi. Teadmata, mis see veider ese tal oli, ei saanud ma teda ka salakaubanduses süüdistada. Pidin ootama, kuni saadan nende asjanduste kohta päringu. Igasugu imeasju tehakse ja tassitakse planeedilt planeedile kaasas, nii et ainult imesta. Mingi leiutaja olla, nagu räägitakse, kosmoselaeva vähendaja valmis meisterdanud. Meeletult väiksem kütusekulu, aga vähendamise peale kulub kütusesäästuga võrdselt topaasenergiat. Või näiteks Mägedeliigutaja, millest kaevurid pommis peaga pidevalt räägivad. Sehkendad pisut ühe aparaadi kallal ja mäealused rikkused on sinu. Kust ma pidin siis teadma, mis vahend see Gabisel on?
«Tahate öelda, et te sondeerisite pinda?» uurisin edasi. «Miks te siis mulle kohe ei öelnud, et olete munk ja kavatsete siin oma õpetust levitada?»
«Arvate, Salar, et see on siis nii ohtlik?»
«Ma ei arva midagi, ma pean lihtsalt teadma, mis siin linnas toimub!» Huvitav, miks, jäin samas mõttesse. Mida see õigupoolest mulle korda läheb, mida see munk siin õpetab. Ilmselt rutiin ja igavus.
«Kuulge, istume maha ja räägime sellest,» tegi Gabis ettepaneku. «Või tahate mind äkki kaasa viia?»
«Ega vist, parem kuulan teid siin ära.»
Istusime hotellitoa tagasihoidlikele tooli nime kandvatele esemetele. Nad ei reageerinud kehakumerustele absoluutselt, mis oli selge märk hotellitoa hinnaklassist. Kuigi munkadele, nagu kuulnud olin, ei pidanud taolised asjad palju korda minema.
«Niisiis, Gabis,» otsustasin jutuohjad enda kätesse võtta. «Ma ei räägi teiega nüüd kui korravalvur, vaid kui isik, kes tunnetab siin linnas toimuva üle teatavat vastutust. Kes te olete ja mida te siin teete?»
Proovisin munka mitte otseselt rünnata, ma olin ju lõppeks politseinik ja pidin oskama osavalt ülekuulamist läbi viia. Kuigi, jah, praktikat oli vähevõitu. Ja Gabis oli mulle ka tegelikult liiga sümpaatne, et teda Rumpi tarida ja tõde temast sõna otseses mõttes välja pigistada.
«Kes ma olen ja mis ma siin teen?» kordas Gabis. «Kui palju te munkadest ja usust üldse teate?» päris ta vastu.
«Noh, ma tean, et nad usuvad jumalat ja teenivad teda... omal moel. Niipalju kui on eri jumalaid, on ka eri munke. Üldsielt nad käivad ringi, kuulutavad oma tõdesid, tekitavad palju segadust ja võivad inimesi veidratele tegudele sundida. Ükskord näiteks, nagu ma kuulnud olen...»
Gabis katkestas mind.
«Oodake, Salar, oodake. Ma tahan, et minust tõesti aru saaksite. Öelge mulle, kas oma koduplaneedil olid teil templid? Kas inimesd uskusid jumalat?»
Hmm, kes nüüd õieti siin keda üle kuulas? Igal juhul tuli tal lasta oma loo tuumani jõuda.
«Ma ei oskagi teile täpselt öelda, Gabis,» katsusin meenutada. «Ma ei arva, et Õnnekosel või kodus Terranoval oleksin isiklikult kohanud usklikke. Või teadnud, mida ja miks nad usuvad. Olen neist küll kogu aeg midagi kuulnud. Religioon olevat mõnedes süsteemides kogu elukorralduse aluseks. On palju maailmu, kus keegi usujuht on ka ilmalik valitseja. Jumal olevat just tema välja valinud. Koriandril näiteks, ma tean, on juhiks keegi surematu Mante. Meest ennast pole keegi kunagi näinud aga ta ilmutab end kuskilt teisest dimensioonist kõikidele elanikele ja nii nad teavad, kuidas elada, mida teha ja muud säärast.»
«Koriander on osavate tehnikatürannide poolt valitsetav orjade planeet,» vastas Gabis põlgusega. «Surematu Mante on lihtsalt osav trikk dimensioonikineetikaga. Ta pole jumal, ta on virtuaalne ettekujutuste summa jumalast. Võltsing.»
«Kuid Korainder on ju tehnoloogiliselt üliarenenud. Korianderil on välja töötatud ka meie osad kõige keerulisemad kaevandusmasinad. Ja nende sõjamasinad. Ärge seda unustage.»
«Sellest hoolimata pole Korianderi puhul midagi tegemist tõelise religiooniga. Inimestega manipuleeritakse, et nad usuksid Mantesse kui jumalasse. Kuid rääkigem tõelisest religioonist, vähemalt nii, nagu mina olen sellest aru saanud. Te mainisite just, et Terranoval te ei teadnud, mida ja miks inimesed usuvad. Kas teie arvates, Salar, on võimalik teada jumalat ja teada miks teda uskuda? Kas usku on on võimalik teada?»
Nii keerulist küsimust polnud mulle keegi ammu esitanud. Keerulisem võis olla vaid vastata, miks ma siin selle mungaga istusin ja endale taolisi küsimusi lasin esitada.
«Gabis, jätke palun, ma ei tea tõesti. Mind ei huvita sellised asjad.»
«Salar, te ise küsisite, kes ma olen ja mis ma siin teen. Ma proovin teile vastata, et te tõesti aru saaksite. Niisiis te ei tea, kas usku saab teada...»
Tundsin, et mul hakkab pea valutama. Gabis aga jahvatas edasi.
«...on paratamatult oluline. Vaadake, religiooni võib defineerida, tunnetada, ka kirjeldada. Kuid üksi neist moodustest ei saa meile anda midagi lõplikku, mida saaksime kirjena mälusoppi kanda ja edaspidi kui ainuõiget kasutada. Vajadus religiooni järele tuleneb inimese igiomasest soovist teada saada tõde oma eksistentsi kohta. See vajadus ei ole looduses, vaid inimeses endas. Kaasa sündinud, kui soovite. Seda pole võimalik ületada üksikisiku tasemel, küll aga riiklikult suunatuna metamorfoosis igaühele ja kõigile, nagu näiteks Korianderil. Inimkonna algul, neil ammustel aegadel maal, tekkisid religioonid, tekkisid koos inimestega.»
«Seda ma tean,» kinnitasin. «Maalt on pärit inimsugu ja uskumused. Maalt sai kõik alguse.»
«Hästi öeldud, Salar,» kiitis Gabis, «just maalt sai kõik alguse. Maalt sai alguse ka tradistioon kanda religioon ajatute asjade kilda, kuid sellest hiljem. Kuid nagu on selgunud, on ka religioonidel oma aeg. Aga katsun järjekorras teile oma mõtteid arusaadavaks teha. Niisiis tekkisid religioonid koos inimestega. Kui inimene hakkas ümbritsevat mõistma, sai ta aru, et kõiksus, või ütleme lihtsamalt, maa, elab kauem kui tema. Inimene ise oma soovide ja arusaamade maailmaga on vaid tühine ajalik tolmukübe ajatus universumis. Inimese osaks on elada oma elu ja lahkuda. Kaduda, hävida, haihtuda. Inimene on ajalik ja surelik. See on kurblik paratamatus, ületamatu tõde, eemaletõukav tõdemus -- me kaome ja sureme, aga maailm jääb.»
«Kuid maailmugi on võimalik hävitada,» sekkusin. Tunnistan, et Gabise rahulik seletusmaneer asjadest, millest kunagi pole ise mõelnud, hakkas mulle huvi pakkuma. «Näiteks toosama Koriandergi on hävitanud palju maailmu.»
«Seda küll, Salar. Maailmu o n võimalik hävitada. Aga hävitada ei saa kõiki maailmu, seda energiat, mis on maailmad loonud. Universum oma kõiksuses on jääv. Üksikinimene võib end surematuks teha oma tegude läbi, füüsiliselt aga ei iial. Surematus on ulm, mis on religioonide põhjuseks. Niisiis leiab inimene end vastakuti kohutava tõdemusega oma surelikkusest. Ei, karjub ta, see pole võimalik. Ma ei võta seda vastu. See pole õiglane, see e i saa nii olla. Midagi peab jääma, ma ei saa niisama haihtuda. Ja nii mõtlesidki esimesed inimesd välja surnute maailmad, kus lahkunud oma surnuelu edasi elasid. Kõdunev inimihu hauas ja oma kadumise etteteadmine ei saanud kuidagi kokku käia meenutusega inimliku tunnetustäiusega maailmast. See on vaid minu ihu, mis kõduneb või tuhana õhku haihtub, mõtlesid inimesed. Mina aga ei ole ju pelgalt ihu, mul on tunded ja mõistmine mind ümbritsevast maailmast. Mul on minu vaim, minu olemus. Ma elan edasi, ma pean edasi elama. Inimene ongi ju ainult elu, ei rohkem, ei vähem. Ja inimesed tahavad elada ka siis, kui midagi enam ei ole. Ja nii tekkisidki religioonid, kõik sarnased oma lootuses inimese eluiga pikendada, kasvõi sealpoolsusega. Ja siis oli inimesele vaja jumalat. Jumal pidi olema loovuse andja ja elu kandja. Inimene kandis jumala kujutuse paratamatustest nagu saaki hävitav vihmasadu või laevu uputav torm edasi inimese enda eksistentsi lahutamatute küsimuste juurde. Jõuate mind jälgida, Salar?»
Veider, aga ma kuulasin teda ja sain isegi aru. Mitte kõigest muidugi. Näiteks ikkagi sellest, miks ma siin istun ja teda kuulan.
«See on muidugi huvitav, Gabis,» möönsin siiski, «kuid ikkagi, miks te seda kõike räägite. Te ei pea ju mulle tegelikult üldse niipalju seletama. Olete munk, siis olete, ärge ainult pahandust tehke. Aga rääkige lõpuni, ega mul kiiret ei ole.»
«Aitäh, Salar. Võite seda ka nii võtta, et ma tahan lihtsalt kellegagi rääkida.»
«See on iseasi, mina olen hea kuulaja. Laske aga edasi.»
Gabis sirutas ennast, nagu mulle tundus, mugavamasse asendisse. Akna taga kumas sulnis Fabuluse õhtu, sadu oli lõppenud. Ja mina, Õnnekose korravalvur, kuulasin ühe munga heietusi jumalast.Gabis jätkas.
«Inimene on alati tahtnud oma jumalat personifitseerida. Isegi siis, kui jumalana hakati ette kujutama teadvust, pidi viimane ju kellelegi kuuluma. Nii tekkisid ühejumalausud...»
«Nagu Korianderil!» rehmasin vahele.
«Jätke ükskord see õnnetu Koriander,» lõi Gabis tülpinult käega, «Koriander on võlts.»
«Olgu, ma unustan selle õnnetu Korianderi,» lubasin naerdes.
«Väga hea. Niisiis hakkasid inimesed jumalikke ilmutusi leidma kõiges, milles soovisid. Te teate, et Maa oli omal ajal geograafiliselt väga erinev, mitte nagu praegu. Algul ei elanud inimesed igal pool. Inimkond oli suhteliselt laialipaisatud. Mõnel pool, ülimalt headel ilmastikulise kliimaga aladel kujunesid aga kokkupuuted erinevate hõimude, rahvaste ja tsivilisatsioonide vahel. Vastastikku jagati teadmisi ja kultuure. Nii tekkisidki ka mitmete eri rahvaste uskudest sulamid. Vahetati jumalaid ja ettekujutusi nendest. Kuid tähtis polegi niivõrd eri religioonide kokkusulamine, vaid nende edasikandumine. Kümme usku sulasid viieks ja levisid tagasi kümne algupärase alale, aga juba muundunud kujul. Ja inimene otsis uuest sulamist ikka kõige meelepärasemat.»
«Igavest elu,» pärisin äkki hargnema hakanud mõttevoolu ajel.
«Just. Ilmselt nii see oli.»
«Ilmselt? Kas te siis täpselt ei teagi?»
«Me räägime inimkonna koidikust, Salar. Me räägime päris algusest, ajast, mil inimkond oli aheldatud oma sünniplaneedile. Keegi ei teagi enam täpselt, millal see oli, kui esimesi uske hakati kirja panema. Kirjaoskusega tekkis teatud püsivus, tekkisid kirjutajad ja tekkis usuteadus. Kuid see pole peamine.»
«Ja mis on peamine?»
«Aeg,» ohkas Gabis. «Aeg on kõiksuse mõõt, nii rumalalt kui see ka ei kõla. Mäletate, et ütlesin ennist, et inimkond kandis religiooni ajatute asjade kilda. Maal tekkisid mitmed usud, nad levisid erinevalt, inimesed uskusid neid erinevalt. Nagu ükski usk ei hõlmanud kõiki rahvaid, ei hõlmanud religioossus kõiki inimesi. Enamus ei vaevunud sedastama oma seost usuga, võibolla just tänu nendele inimestele algaski Kolonisatsioon, kes teab?»
«Ja seda ütlete teie, munk?»
«Kuulake edasi. Kas teate, kui palju oli Maal jumalaid, kui kosmoseajastu algas? Ühtedes ja samades rakettides lendasid tähtede poole eri jumalaid uskuvad inimesed. Võimalik aga ka, et üldse mitte uskuvad inimesed.»
«Miks siis? Ise te rääkisite, et religioon on inimesele nii igiomane?» pärisin.
«Kas teile on?» küsis Gabis vaikselt vastu.
«Üldiselt mitte.»
«Me ei tea, millistes oludes ja milliste juhtumuste ajel sündisid peamised usundid Maal. Ilmselt pidid aset leidma sündmused, mis tolleaegseile inimesile pidid vähemalt näiliselt veenvalt suutma ületada elu ja surma piiri. Me ei tea, kas need olid tõelised jumaliku või mingi määratlemata teadvuse ilmingud. Või olid nad osavalt instseneeritud johtuvalt mõne huvigrupi soovidest. Pigem viimast. Kuid on selge, et aset leidsid niiöelda imed. Ainult tavaelus kogematu võib inimesile anda tugeva religioosse impulsi. Kõik need sündmused pandi kirja ja kandusid edasi. Kahjuks mitte meieni. Kuid oluline on see, et me ei tea seda kõike täpselt, ja selles asi ongi.
Religioonind vananevad, Salar. Teaduse ja tehnika areng on selle juures vaid üks kõrvalaspekt. Olulisem on aeg ise. Usundid sünnivad, kasvavavd, elavad üle oma lapsemeelse siiruse ja otsekohesuse, jõuavad küpsesse loome- ja teotsemisikka, hakkavad keskiga ületades kalduma sofismi ja keerutamisse, vanaks jäädes aga meenutama kuldseid noorusaegu, üritavad ühendada oma elukogemust mööda tormava uue ajaga, kuni lõpuks põevad valuliselt vanadusnõtrust. Ja surevad välja.
Usundite tekkepõhjused ja algsed impulsid hakkavad inimestel meelest ära minema ja ununema. Ja nii kaotavad usud aja jooksul oma olulisi kvalitatiivseid omadusi, ehk neidki, mis kunagi olid nende tõukejõuks ja põhituumaks. Samamoodi omandavad usud juurde uuendusi ja lisandusi, ka selliseid, mis neid sootuks muudavad. Näiteks lahjemaks. Kui kunagi leidsidki Maal aset sündmused, milles ilmutas ennast kõrgeim teadvus, siis on nad juba ammu meelest läinud.»
Gabis vaatas mulle küsivalt otsa. Ilmselt ootas ta, et midagi ütlen. Oma üllatuseks avastasin, et ei pidanudki oluliselt pingutama. Küsimus oli mul olemas.
«Kuid ometi on praegu palju uske, mõned hõlmavad minu teada isegi terveid galaktikaid, kas nad on siis pärit hilisemast ajast?»
«Nojah,» kohendas Gabis end toolis, «ilmselt polnud Maal kujunenud religioonid just need asjad, mida inimesed esimeses järjekorras kosmosesse kaasa võtsid. Nagu kindlasti võisid seda olla perekonnapildid või hambaharjad.»
«Hambahari? Mis see on?» ei saanud ma Gabisest aru.
Viimane põksus naerda. «Pole oluline, ma sain ühes kloostris üpris hügieenilise kasvatuse. Nad olid seal ühed veidrikud kõik. Aga olgu. Vaadake asjale niimoodi, et midagi uskudest imbus kahtlemata ka kosmoselaevadesse, kuid need olid vaid hääbumisele määratud järelvõnked. Nagu ütlesin, olid tõeliselt tähendusrikkad religioossed sündmused Kolonisatsiooni alguseks ajas väga kaugele maha jäänud. Kui edaspidi hakkasid kujunema esimesed kolooniad, see tähendab inimesed hakkasid uutes maailmates kohanema, mõtlesid nad välja uued usud. Või anti need neile. Igal juhul jõudsid needki kasvada ja osad ka surra.»
«Kuidas?»
«Oodake pisut. Kõigest järjekorras.» Oli näha, et Gabisele meeldis pikki jutte pidada. Isegi minu piiratud teadmiste juures mungaelust kangastusid mulle äkki lõputuna tunduvad usualased keskustelud kloostreis. Gabis jätkas.
«Kuid kujutagem nüüd hetkeks, et on olemas Kõrgem Teadvus, millelt algreligioonid Maal olid innustust saanud. Universumi ülim liikumapanev jõud, millelt saadud sõnumeid esimesed usundid inimkonna hällis olid vastavalt oma arusaamade järgi kohandanud või mugandanud. Tõlkinud omale arusaadavasse keelde, lisanud ehk lihtsaid inimlikke käitumisreegleid ja kõige oleva tekkepõhjendusi. Mis te arvate, Salar, kui selline jõud on olemas, ükskõik millisel kujul, öelge, kuidas ta pidanuks toimima uuel ajastul? Inimesed lahkusid Maalt, pühapaigad jäid kaugele maha, sõnumid olid ununenud. Side oli katkenud.»
«Teil on keerukad küsimused, Gabis,» ei osanud ma midagi pakkuda. «Kui inimesed need oma uskumused hülgasid, ju nad polnud siis enam olulised. Mis sel jõul siis ikka üle jäi.»
«Väga hea, Salar. Polnud olulised, õige tähelepanek. Mõistlik on arvata, et omaaegsed religioonid kaotasid oma tähenduse, said vanaks, surid välja. Kuid ikkagi. Mida pidanuks see jõud tegema?»
«Kuulge ma tõesti ei tea. Ma ei saa ennast asetada selle asjanduse olukorda.»
«Te ei peagi, sest te ei saa. Ma isegi ei tea, kas ta on üldse olemas. Ma üritan vaid luua mingit selgust oma mõtetes. Ma oletan ja arvan. Lööge kaasa, Salar, laske nagu öeldakse, oma vaim vabaks kõikvõimaliku maailma!»
«Noh, kui see Jõud, nagu te räägite, oli näinud, et tema üritus luhtus, siis võis ta ju uuesti proovida? Kui seda vaja oli.»
Gabis vaatas oma sügavate silmadega mulle otsa ja miski ütles mulle, et olin öelnud midagi olulist. Vaatasin küsivalt talle otsa, ootasin reageeringut. Seda ei järgnenud pikka aega. Ma vist haigutasin. Lõpuks Gabis naeratas vaevumärgatavalt ja ütles väga vaikselt:
«Ma olin seal, Salar.»
***
Ma ei saanud algul aru.
«Kus te olite?»
«Mina ja paljud teised,» jätkas Gabis, «Toraani süsteemis, Hundi planeedil. Meid oli palju. Tuhandeid. Keegi ei teadnud, miks ta oli sinna lennanud. Me lihtsalt olime seal ja me kõik teadsime, et pidime seal olema. Seda on raske kirjeldada.»
«Toraani süsteem?» katsusin meenutada. «Ei tule ette. Kusagil kaugel ilmselt?»
«Väga kaugel siit. Väga. Aga see pole oluline.»
Nojah, Fabulusest on tegelikult kõik väga kaugel. Fabulus on ju täielik kolgas. Suur kaevandus. Ega ilmaasjad siia ei jõua.
«Mis seal Hundil siis juhtus?» küsisin mõttessevajunud mungalt.
«Seesama, mida te just mainisite. Ta proovis uuesti.»
«See kõikvõimas jõud või?»
«Ilmselt küll. Teisiti ma seda seletada ei oska.»
«Mis siis juhtus? Kas midagi vigade paranduse taolist?»
«Ei, mitte päris. Vaadake, nüüd tulebki see kõige keerulisem. Ma ei teagi, kas suudan seda kõike teile selgitada. Selles ongi osalt minu siiasaabumise põhjus, millise uurimisest te ju alustasite. Ma lendasin Hundile, mind oli kutsutud, nagu ka teisi. Kas Fabulusel linde on, Salar?»
«Lendnokad ja tuttpiilud peamiselt. Elavad Suure Vee ääres kaljudel. Neid on sisemaal harva näha. Mis siis?»
«Mõnelpool kogunevad linnud parvedesse ja lendavad igal aastal koos kaugele maale. Selliseid parvesid on tuhandeid. Ma olen nende kogunemist näinud. Nad muudkui tulevad ja tulevad, kõik parved eri paigust. Nad ei tea miks, aga nad tulevad. Mul oli Hundil just selline tunne. Tuhanded minusugused olid ilmaruumi eri paigust teadmata põhjusel kokku lennanud. Me pidime olema tunnistajaks millelegi, mis polnud meile oma olemust varem avanud. Me olime Hundil pikka aega, olime ootel, panime end valmis, a v a n e s i m e.»
«Ja siis?»
«Ja siis me surime ära. Kõik viimseni.»
«Tohoh!» midagi muud ei tulnud mul pähe kosta.
«Me olime surnud. Aga seda on võimatu seletada. Seda ei p e a g i seletama, just nii oli kõik mõeldud, et ei pea seletama. Teadvust ei olnud, teadvuse asemel oli teadmine oma surmast. Ja kõiksusest. Mateeria ei tähendanud enam midagi, polnud õnne ega õnnetust. Surma ei saanud tunnetada, seda sai ainult teada. Oma oleku kohta ei saanud küsida, kus, millal, kuidas. Dimensioon, mõõtmed, aeg, mateeria olid mujal. Ja siis äkki on kõik jälle tagasi, mateeria on taas olemas. Me olime jälle elus ja kõik oli nagu enne ja samas nii teistmoodi kui enne. Nüüd olid meil teadmine, sõnum ja ülesanne.»
Olin proovinud seni Gabise mõtteleõnga jälgida ja see oli ka ümmarguselt võimalik. Surnud olemist aga ei kavatsenudki ma aru saama hakata. Ei saa olla surnud ja siis jälle elus. Inimest ei saa niimoodi vähekeseks ajaks välja suretada ja siis jälle ellu äratada. Egas inimene pole mingi lüliti, et lülitad sisse ja väl... Stopp! Stopp...
Midagi hakkas ühendama. See veider asjandus seal Gabise «taskus». Sisselülitamine. Kujutasin elavalt ette pilti, kuidas Gabis kõrtsinurgas konutades end oma generaatoriga sisse lülitab. Kuulujutud ja legendid, mis kuskilt ilmaruumist kaevurite kõrvu jõudnud. Inimrobotid.
Ent ei mingeid ennatlikke järeldusi.
«Seda suremise asja on raske uskuda, Gabis. Või mis? Te olete ju ikkagi üsna elus?»
«Jah, ma olen elus. Muidu poleks suremisel mõtet olnud. Aga te ei usu mind, ega ju, Salar?»
«Kuidas saaks uskuda surnud olemisse? I n i m e n e ei saa olla niisama lihtsalt surnud!»
«Kuidas saaks uskuda surnud olemisse?» kordas Gabis minu järel. «Ega ei saagi ju. Siin iva ongi. Suremise ja elluärkamise uskumine oli mitme Maa algreligiooni tuum. Aga religioon on usk. Uude ellu, ükskõik siis millises vormis see kogetav saab olema, peab uskuma. See usk ongi usk, Salar. Usku ei saa teada. Sa usud, kui sa ei tea, ja sa ei usu enam, kui sa juba tead.»
Me olime kaua jutelnud, vist liiga kaua. Ja Gabise luulud hakkasid mind kergelt tüütama.Tuli otsad kokku tõmmata.
«Mis ese see teil on?» küsisin ja näitasin laua poole, kuhu olin ennist pillanud Gabise veidra seadeldise.
«See? See on tõend. See tapab. Ja äratab ellu. Õigupoolest pole mul seda enam vaja.»
«Kas te olete sellega kedagi tapnud?»
«See ei ole nii lihtne, Salar. Ma saaksin sellega ennast ja teisi s u r m a s a a t a. See annab teadmise surmast ja äratab su taas elule. See ese on Hundilt.»
Gabise hääl hakkas muutuma. See kaldus kähedamaks, nagu oleks tal suu kuivama hakanud. Mees tõusis oma toolilt ja läks laua juurde. Ta sirutas käe oma «suveniiri» järele ja ese liigahtas ning hüppas ta pihku. Osav trikk. Gabis põrnitses oma saaki ja surus siis selle tugevalt rusikasse.
«See on tõend, Salar,» jätkas ta. «Tõend ja vabadus. See oli meil kõigil olemas, kui Hundilt lahkusime oma ülesandele. Me olime pärast surma muutunud.»
Milline võiks olla roboti ettekujutus surmast, mõtlesin? Mida tunneb robot, kui ta välja lülitatakse, kuidas ta võiks vastu võtta elluärkamise? Loogiline mõtteviis vastaks, et olenevalt programmist. Aga inimrobot on midagi muud kui tavarobot. Ta on i n i m robot. Ma kaldusin arvama, et inimrobotile on peale inimihu antud ka inimlikkust. Ja kui ma olin Gabisest õieti aru saanud, siis kalduvus religioossusele pidi olema väga inimlik. Ilmselt pidi inimrobot valdama mingit ettekujutust surmast ja kui see nii oli, siis miks ei võinud mõni inimrobot oma kübermaailmas väljalülitamist surmaks pidada. Nagu linnud lendasid nad Hundile kokku. Kui kuradima poeetiline! Aga kas näiteks remondidepoosse kokkukutsumine ja robotiprogrammi täienduste sisseviimine ei või siis anda robotile, tema igiinimlikele kübergeenidele põhjust religiooniks?
«See jõud, mida me tinglikult võiksime nimetada kõiksuse teadvuseks, proovis seal Hundil uuesti.» Gabis seisis püsti ja pigistas eset kramplikult käes. «Inimene oli lahkunud maalt, heitnud endalt religioonide kütked, lennanud lõpmatusse. Inimese jaoks oli elu ja surma müsteerium leidnud lahenduse ruumis. Inimene oli ilmaruumi avarustega ületanud oma eksistensti traagika. Maa religioonid olid ühe planeedi religioonid, nad saidki ainult võrsuda ja idaneda piiratud ruumis. Võibolla oli ilmaruumi avaruste jõudmisel inimese haardeulatusse ületatud kõiksuse teadvuse talutavuse piir. Ma ei tea seda ja ma ei tea miks just mina ja need teised olid Hundile välja valitud. Meid kutsuti kokku ja meile anti teadmine, et elu ja surm on kellegi kätes, kes on kõrgem kui inimene. Ei, Salar, ei, meid ei muudetud surematuteks. Inimene oli ja jääb surelikuks, aga meile anti kogemus, et kui maises elus on võimalik niiviisi ületada elu ja surma piiri, siis peaks see ka kuskil mujal võimalik olema. Meile anti teada. Ja see oli viga.»
«Viga?»
«See ese,» Gabis lajatas oma seadeldise rusikast lauale tagasi, «see ese,» jätkas ta, «on tõend surelikkusest ja surematusest. Meile anti Hundil uus religioon ja meie, väljavalitud, pidime selle ilmaruumi laiali kandma. Jaa, me uskusime siis ja tugevalt. Meie usk oli vankumatu. Aga see oli ammu, Salar, väga ammu. Ma olin siis noor. Me saime teadmise, võimalik et igaüks erineva. Me moodustasime kloostri, saime munkadeks ja proovisime leida selgust oma teadmistes ja kogemustes. Me töötasime välja metoodika ja dogmaatika. Me alustasime usu, me olime jüngrid, valgustatud ja kõikvõimsad, sest meil oli t õ e n d. See siin,» Gabis näitas jälle ome veidrale esemele. «See oli meie pööramisvahend ja usutunnistus, sel pole nime, talle pole nime tarvis. Me lendasime laiali üle ilmaruumi, igalühel oma maailmad ja inimesed, kelleni sõnum viia. Selle eseme abil. Enam polnud vaja sõna, usk pidi põhinema teadmisel...»
«Pidaege hoogu, Gabis!» katkestasin munga sõnadevoolu. «Te räägite, et te saite uue usu ja hakkasite seda laiali kandma. Kuid miks see pole siis levinud? Kus see on? Vähemalt meie siin Õnnekosel pole sellest midagi kuulnud.»
«Ma ju räägin teile, kuulake. Saage aru. Meile anti tõend usust, inimene sai usku teada. Aga religioon ei t ö ö t a niiviisi. Me äpardusime, sest sellist usku pole inimestele vaja. Meie pühendumust ja entusiasmi võeti igal pool vastu ükskõiksusega. Me pakkusime inimestele võimalust teada oma surelikkuse ületamisest, aga see ei jõudnud, ei saanudki pärale jõuda. Paljudel planeetidel olid oma usud, kuid need ei olnud inspireeritud tegelikult Kõiksusest. Inimene vajas, kui üldse vajas, vaid segast sofismi jumala headusest. Enamasti ei vajanud. Teistel, kohalikel religioonidel oli inimestele rohkem pakkuda. Me olime vaid üks sekt teiste seas. Aegupidi sain ma aru, Salar, et ma ise ka ei usu, vaid tean. Aga inimene pole kunagi nõus võtma teadmist usu pähe. Selleks on ta liiga uhke. Meie mungad taandusid kaugetele planeetidele kloostritesse, ootama uut sõnumit, edasi arendama vahendeid. Vähemalt nii nad ise arvasid. Mina aga hülgasin oma usu, sest sellest oli saanud pelk teadmine, mida polnud kellelegi tarvis. Hundil oli meile mõjunud k ä s k. See aga tegelikult oli katse, Salar, nagu te õieti mainisite, proovis too jõud lihtsalt uuesti. Aga ta ei suutnud enam aheldada inimest.»
Gabis oli ennast tühjaks rääkinud. Ja ma ei teadnudki enam, mida arvata. Gabise skeemid olid minu jaoks liiga keerukad. Mind ei huvitanud religioonid. Enam.
«Kas teie endised semud nendes kloostrites kasutasid roboteid? Kas nad ostsid inimroboteid munkadesks?»
Gabis raputas nukralt pead. «Ei, mitte meie. Teised küll. Inimrobotid on surematud, nad ainult kuluvad ja neid tuleb aegajalt uuesti kohendada. Nad on lõppeks ju ainult robotid. Mis tolku oleks neile surematusest rääkida, veel enam sellest kogemust anda? Roboteid kasutavad enamus sekte, kelle usuline visadus on võrdeline nende taotluste küündimatusega.»
«Mis te siis õieti olete, Gabis? Miks te Õnnekosele tulite?»
«Te olete seda juba minult küsinud, Salar. Mäletate, seal transpordijaamas, kui ma saabusin? Te küsisite, kas ma tulin Õnnekosele tööd otsima. Ma vastasin, et küllap vist. Teate, Salar, minu mungaelu on andnud mulle ühe veidra omaduse. Ma ei valeta kunagi.»