Otsing

[ (Viies osa: Sorime järvemudas ja kogeme, et seda on palju. Einar ja tema kompleksmeetod. Täidame Maria soovi ja tutvume ühega ta austajaist.) « ANDKE ANDEKS, aga olukord on lootusetu!» hüüatas Mark, soojendades käsi vastu kohvitassi, istudes paadipäras ning silmitsedes aprillikuise külma hommiku jõudmist Suurjärvele, millest meiegi naudingut ei tundnud, olles külmunud, vettinud ja väsinud, eelkõige aga pettunud. Terve öö olime ristelnud järvel, kammides metalliotsijaga selle põhja ja iseäranis keskkoha mudasüvikuid. Pimeduse hajudes pidime töö lõpetama, et mitte liigset tähelepanu äratada ja

Luigi ärkas kummalise tundega. Unesegasena ei mõistnud ta algul, milles asi, kuid taipas peagi. Voodi värises. Voodi, see soe ja turvaline paik, värises ja põrus, nakatades sellesse pikapeale kogu toa. Jumal küll, ega's ometi maavärin? Luigi surus end nurka, vedas teki lõuani ja jälgis hullunud pilgul, kuidas võppus põrand ja rappus soliidne pähklipuust mööbel; kuidas hüplesid veiniklaasid võbiseval laual ja siis üle serva põrandale kildudeks pudenesid. Seejärel hakkasid vibreerima seinad, raputades endalt pilte. «Kolks,» kostis eemalt. «Kolks. Kolks. Kolks, kolks, kolks...» Kolksumine muutus

Augustinumber oli wõrguajakirja «Algernon» kümnes number ning seega oleks käesolev toimetaja veerg just üks paslik paik rääkimaks «Algernoni» eellastest. Tahtmine ulmeajakirja teha on ilmselt üks aktiivse fänni tunnuseid, sest reeglina pole enamus aktiivseid fänne rahul juba ilmuvate ulmeajakirjade sisu ja hulgaga. Arenenud ühiskonnas hakkab selline fänn ilmselt välja andma fanzinei... arenenud ühiskonnas on see ka võimalik, sest seal on paljundustehnika odav ja kättesaadav. Ka on arenenud ühiskonnas passiivsematel fännidel piisavalt raha, et osta fanzinei, mis reeglina on kallimad

«Ja lööb Kell ja Kurjus pääseb valla. Ja Maailm saab hukka, sest nii on seatud, kui Kell lööb, et Kurjus neelab ära kõik ja ei jää mitte midagi...» Rüütel Reginald kannustas hobust kiiremale sõidule. Tüdinud sirgetest tolmunud teedest, juhtis ta ratsu metsa ja kihutas jämedate puude vahel suunda valimata edasi. Tuul vihises kõrvus, puud vilksatasid mööda ja sir Reginald naeratas. Viimased nädalad olid ta täiesti ära vaevanud. Ei ühtki kangelastegu, ei ühtki kahevõitlust, isegi lihtlabastesse kõrtsikaklustesse polnud ta sattunud. Ta raius puude oksi, et elada välja käsivartes pulbitsevat

Mees ronis muldonnist välja ja sügas pulstunud habemepahmakat. Oma niinest hame ja vastsete tohust viiskudega nägi ta välja nagu metsavana. Mets oli osa temast, tema oli osa metsast ja teisiti ei saanudki see olla; oli ta ju siin juba aastaid elanud. Mees nuusutas tuult. Õhus oli esimeste hallaööde karget hõngu ja langenud lehtede kirbet aroomi. Jahihooaeg oli kätte jõudnud ning küti soontes tuikav ürgne instinkt sundis teda püssi haarama. Varsti on tal jälle värsket liha! Ainuüksi mõte sellele pani mehe suu vett jooksma ja ta silmadesse sigines verejanuline läige. Käratu varjuna kadus ta

[ (Neljas osa: Maria ja Mark vahetavad viisakusi ja ülesandeid. Gladsheim leitud! Astun tegevusse Heinaste spetsialistina.) ÕNNEKS LÄHENES KUU VIIMANE NELJAPÄEV. Igati sobilik hetk meie ürituse alustuseks ja algus sujus tõepoolest libedalt. Tallinna ilm näitas harukordselt leebet nägu. Tavalised nõeljad tuulevihurid hoidsid end merel vaos, ei sadanud lund ega vihma ja külma võis olla vaid paar kraadi. Iga kuu viimasel neljapäeval on Marial nimelt kombeks istuda mõnes söögikohas, et juua paar tassi cappuchinot. Seekord ootas ta «Kulleris», kuhu me joonelt läksime. Kas Mark teadis seda eelmisest

Kunagi elanud headele eestlastele, kellest me pole midagi kuulnud. Mark sai oma asjad Tallinnas korda veidi enne üheksat ning jõudis veel üheksasele bussile. Ta istus teise istmeritta, tõmbas mantlihõlmad koomale, toetas end toolileenile ja sulges silmad, kui mootor mürisema lõi. Ta sulges silmad ja kujutles, et istub Helsinki-Zürichi lennukis, mis kihutab raskelt õhuaukudes rappudes üle lugematute külade ja kirikutornide. Mark jäi magama ning nägi üsna veidrat und. Tõtt- öelda ta pigem tukkus kui magas ja ta uni oli seotud reaalsusega. Ülemiste järve taha kaduva Tallinnaga, laternavalguse

Kui kosmoselaev rahulikult läbi atmosfääri murdis, oli jahiärevus minus juba võimust võtmas. Närviliselt kruttisin oma relva võimsusregulaatorit ja kujutasin juba ette järgnevaid adrenaliini täis hetki. Sellest retkest tõotas tulla põnevam kui kõikidest eelmistest kokku. Eelmise jahindusalmanahhi andmetel oli Piranjumi tähesüsteemi 4 planeeti asustavate tableedide intelligentsustase ja tehnoloogiline areng harukordselt kõrge. Paar aastat tagasi oli ajakirjanduses sõna võtnud üks hullumeelne teadlane, kes väitis, et tableedide näol on tegemist meie enda liigikaaslastega, kes on arengus