Otsing

Autori märkus: See jutustus on kirjutatud 1984-ndal aastal, 1999 tehtud muudatused piirduvad enamasti lauseehitusega. Tugevasti on aga ajakohastatud viimast osa. Idee on sama mis algselt, ent kontekst on vastavusse viidud tegelikkusega, mida 84-ndal ette näha ei võinud. [Tallinn, 1984] Trevor keeras parajasti kuubikut, kui telefon helises. Ta oli end sisse seadnud vanamoodsas, kuid ülimalt mugavas tugitoolis, jalad olid tal diivanilauale asetatud padjal ja varvaste vahel vilkus kantava teleka pilt. Telefonist välja tegemata keeras ta kuubikut veel paar korda, silmitses seda igast küljest

Seti@Home projektist oli juba möödas mitu head aega. See oli jäänud siiamaani kõige suuremaks katseks saavutada kontakt maavälise intelligentsiga ning nagu paljud skeptikud olid ennustanud, ei andnud see ühtegi konkreetset tulemust. Pärast mitmekordset taeva läbikammimist Arecibo raadioteleskoobiga olid ligi poolteist miljonit arvutit analüüsinud kõike, mis võis sellest andmehulgast vähegi huvi pakkuda ning sõelale jäi üsna vähe. Tegelikult ei leidunud «vaikivas alas» ühtegi piisava perioodilisusega korduvat, lühikest signaali -- oli vaid huvipakkuvaid ja lootustandvaid. Nende

Käesolev jutt ei ole mõeldud lastele. Mul oleks tõesti hea meel, kui lapsed selle lugemata jätaksid. Ma poleks uskunud, et mina ilma tööta jään ja töötu abiraha hakkan saama. Aga pank, kus ma töötasin, läks pankrotti. Formaalselt ta ühines teise pangaga, ent hästiinformeeritud isikud teadsid, et asi oli hullem, kui avalikkusele räägiti. Ühinenud panga juhtkonda ei pääsenud meie pangast keegi ja ühinenud panga esimene otsus oli koondada suurem osa meie vanast juhtkonnast. Seda käskkirja lugedes ma itsitasin kahjurõõmsalt. Mis oli enneaegne tegu, sest järgnesid uued koondatavate nimekirjad ja

Kõndisin nukralt läbi öö, tormi ja lompide. Linna kuma mu selja taga oli juba kadumas. Aeg-ajalt kihutas must mööda mõni üksik auto. Need pritsisid mu peale külma novembrikuist loiguvett. Tuul undas telefonitraatides, tuues kohale üha uusi pilvi ja üha uut vihma. Autode üle võisin vaid rõõmustada. Nende tulede valgel sain heita pilgu kellale. Nii loendasin minuteid, mis jäänud viimase bussini. Linnas oleks ehk olnud mõni soojem koht, kus saanuks ka midagi hamba alla. Raha aga ei olnud. Oli vaid bussipileti jagu. Kirusin mõttes viimast loengut, mis oli oodatust pikemaks veninud. Nii olin jäänud

Brit põrnitseb arvutiekraani. Side Sealsusega on ootamatult katkenud. Britil hakkab kõhe, miski sunnib teda selja taha vaatama, kuigi teab, et on üksi. Täna astus Mängu uus liige. Üsna arglik ja kohmetu, esmakordne Tulija. Brit tegeles peaaegu kogu aja temaga, selgitas Reegleid ning Seadusi. Natuke imestama pani Britti küll see, kui kiiresti Tulija kõike haaras, kuid pikemalt pead murdma ta selle üle ei hakanud. Tulija oli just otsustanud omal käel Linnalabürinti avastama minna ning Britist eemalduda, kui viimane taas Viirastust ühel tänavanurgal nägi. Tulija oli esimesse kõrvaltänavasse

[ (Viies osa: Sorime järvemudas ja kogeme, et seda on palju. Einar ja tema kompleksmeetod. Täidame Maria soovi ja tutvume ühega ta austajaist.) « ANDKE ANDEKS, aga olukord on lootusetu!» hüüatas Mark, soojendades käsi vastu kohvitassi, istudes paadipäras ning silmitsedes aprillikuise külma hommiku jõudmist Suurjärvele, millest meiegi naudingut ei tundnud, olles külmunud, vettinud ja väsinud, eelkõige aga pettunud. Terve öö olime ristelnud järvel, kammides metalliotsijaga selle põhja ja iseäranis keskkoha mudasüvikuid. Pimeduse hajudes pidime töö lõpetama, et mitte liigset tähelepanu äratada ja

Luigi ärkas kummalise tundega. Unesegasena ei mõistnud ta algul, milles asi, kuid taipas peagi. Voodi värises. Voodi, see soe ja turvaline paik, värises ja põrus, nakatades sellesse pikapeale kogu toa. Jumal küll, ega's ometi maavärin? Luigi surus end nurka, vedas teki lõuani ja jälgis hullunud pilgul, kuidas võppus põrand ja rappus soliidne pähklipuust mööbel; kuidas hüplesid veiniklaasid võbiseval laual ja siis üle serva põrandale kildudeks pudenesid. Seejärel hakkasid vibreerima seinad, raputades endalt pilte. «Kolks,» kostis eemalt. «Kolks. Kolks. Kolks, kolks, kolks...» Kolksumine muutus

Augustinumber oli wõrguajakirja «Algernon» kümnes number ning seega oleks käesolev toimetaja veerg just üks paslik paik rääkimaks «Algernoni» eellastest. Tahtmine ulmeajakirja teha on ilmselt üks aktiivse fänni tunnuseid, sest reeglina pole enamus aktiivseid fänne rahul juba ilmuvate ulmeajakirjade sisu ja hulgaga. Arenenud ühiskonnas hakkab selline fänn ilmselt välja andma fanzinei... arenenud ühiskonnas on see ka võimalik, sest seal on paljundustehnika odav ja kättesaadav. Ka on arenenud ühiskonnas passiivsematel fännidel piisavalt raha, et osta fanzinei, mis reeglina on kallimad