Otsing

Esimene objektiivne külma sõja järgne võidurelvastumise lühikronoloogia Detsembris 1945 tassisid ülikondades kujud matsakaid lehepakke veoautodelt ühte äärelinna katlamajja. Peaaegu kogu 10. detsembri «The New York Timesi» tiraazh korjati müügilt ning põletati, sest lehenumbris oli ilmunud artikkel «Tuumapomm. Miks me sellest räägime? Kuidas me ta saime?» Föderaalne Juurdlusbüroo ei kartnud seda, et venelane võiks üksikasjaliku joonistega varustatud artikli põhjal omalegi tuumapommi teha. Ei, mitte sugugi seda ei kartnud FBI. Artikli põhjal saanuks asjatundja mõista, et tuumapommi pole

/-/ Su nimi kui julgustus -- mängima tule Unusta piirid ja piiratus kuni Juhuse käsi kustutab tule Ärkad, et ohata -- jumalik uni Unicorn «To my virtual lovers» Lonely: Olemegi kahekesi? Mis sa siin üksi tegid? Mr. X: Ootasin sind :) Lonely: kuidas sa said mind oodata? Sa ju ei tunnegi mind! Mr X: Lihtne - kui sa tulid, sain aru, et sind ma ootasingi. Midagi sinu nimes? ;) Oled sa üksi, ilus tüdruk? Lonely: üksi jah... (ohkab). Igav.. Mr X: enam ei ole Lonely: See on ju tore, kuigi ma ei saa aru... me ju ei tunne teineteist.. Või tunneme? Oled sa siin äkki varem mõne teise nimega käinud?

Sõbrad on sageli küsinud, miks ma oma kuulsad uitamised nii järsult lõpetasin. Seni oli see, et ma soojade ilmade saabudes metsadesse hulkuma kadusin, sama kindel loodusnähtus nagu lindude lõunasseränd. Nüüd, kus ma juba peaaegu terve augustikuu oma üüritoauberikus olen istunud, ei suudeta ikka veel harjuda, et mind suvisel ajal kodust kätte saab ning igaüks, kes helistab või lihtsalt läbi astub, ei jäta küsimata, et mis minuga ometi juhtunud on. Juhtunud? Paljugi on juhtunud... Ometi peaksin ma ju küllalt karastunud olema, sest ööd metsas ei ole just nõrganärvilistele. Ka suvisel ajal on

Lugu leiti ühel hommikul mitmetest Interneti jututubadest. Sellele järgnes pikk rodu kõikvõimalikes märkides kirjutatud sisutu tekst. Ilmselt oli kusagil viirus. Need, kes on natukenegi rohkem kui vähe kokku puutunud sellise imeriistaga nagu kompuuter, teavad, mis on arvutiviirused. Normaalsele inimesele teadmiseks, et need on sellised vigurid, mida mõeldakse välja masina töö aeglustamiseks või võimatuks tegemiseks. Nad levivad nii disketilt disketile, cd-lt cd-le. Ka arvutivõrkude, nt üldkasutatava interneti kaudu. Tavakasutaja, kes enamasti kasutab piraattarkvara, silmis on viiruste

101110010100100111001010110000001000100110011001100011001000010110010 Ma ei mäleta enam, millal ja kust sain endale tundmatuid raadiolaineid iseotsiva programmi. Teadmata on ka põhjus, miks ma selle hankisin, oma arvutisse tööle panin ja alatiseks sinna jätsingi. Ta lihtsalt kuulas ja analüüsis täpselt kindlaks määratud lainesagedusega signaale, mis olid vastu võetud ma-ei-tea-kui-kaugel asuval hiigelsuurel antennil. Ning siis see juhtus. Ühel päeval tekkis ekraanile: «Raadiosignaalid leitud» ning mul paluti saabuvate andmetega ise edasi töötada. Lihtne oleks ju oma leid kusagile edasi saata

Seersant Jaap Salari jutustus Õnnekosk oli vaikne ja üksildane kaevanduskoloonia Fabulusel. Unine linnake, paari tuhande elanikuga, kellest enamus töötas kaevanduses ja väiksem osa katsus töömeeste eluolu kuidagipidi võimalikuks teha. Linnas polnud midagi, mida seal olema ei pidanud. Tööliste elamud, enamasti kahekordsed plastsulamist moodulmajad raamitsesid range ruudustikuna noolsirgeid tänavaid. Suure Vee poolt tulev niiske tuul keerutas betoonil rämpsu ja rääma. Tänavatel valitses päeviti vaikus ja rahu, õhtupoolikul sabises sellest üle väsinud kaevuritemass, kes enne unisevõitu seltsielu

Mina olen Mart. Ma olen viiskymmend viis aastat vana, sygisel saan viiskymmend kuus. Praegu mul tööd ei ole. Kaua aega ei ole olnud, vist juba kuus aastat. Algul sain ikka töötu abiraha, aga nyyd on sedaviisi, et enam ei saa õieti midagi. Ega ma ei kurda. Siin-seal saab yhtteist nokitseda, vanu autosid ma ka ikka tunnen. Nii et kui naabrimehe masin on jälle katki, siis tuleb minu poole, et kuule Mart, äkki oskad ära parandada. Eks ma ikka enamasti oskan ka. Siis saab jälle natuke raha ja -- elu saab elatud. Nii et päris ilma rahata ma ei ole. Ja vargil ma ei käi. Kunagi ei ole käinud. Kuidas

Tegelased Adrian Adojan -- ajateadlane, 42-aastane, kahtlev, kuid uskuv, toriseja ja edasipüüdlik ajateadlaste grand old man ja skeptik nr 1, otsib lahendusi ja leiab, aga mõnikord liiga hilja. Mihhail Puhhov -- surnud, aga enne surma teadis ta ajast rohkem kui keegi teine. John Keyes -- Ülemaailmse Ajaakadeemia Esimees, andekas teadlane kuid liialt ambitsioonikas, tahab saada ajast võitu ja olla See Mees, Kes Sellega Hakkama Sai. Duncan Jordan -- teaduspoliitik, teised teevad teadust, tema teeb teadlasi ja annab Presidendile nõu. Victor N'Mwana -- President. See, kes otsustab. Ülemaailmne

Kui ma ringi veel uitsin pleekvaikses sünnieelses ilmas, udude kaledas silmas -- küll tahtsin ma teada siis, mis minust saab, milleni saatus mind viib. Ja ma otsisin oma tulevast teed, püüdsin leida, ihkasin veel rohkem kui miskit muud näha ürgiidset saatusepuud. Üheksat rada ma proovisin, olin vaga, rüütlina seiklesin, üle küngaste lendasin võluse toel üle ilma ja maa, naasin libasoel ratsa, et veel viiel moel otsida oma elutee esimest otsa. Ei lubatud mind üheski neist väljuda teispoolsuse väravaist. Ei rüütel tohtinud olla ma -- kõik valmis olid nad juba, raudriides ootel, tapaterade