Augustinumber oli wõrguajakirja «Algernon» kümnes number ning seega oleks käesolev toimetaja veerg just üks paslik paik rääkimaks «Algernoni» eellastest.
Tahtmine ulmeajakirja teha on ilmselt üks aktiivse fänni tunnuseid, sest reeglina pole enamus aktiivseid fänne rahul juba ilmuvate ulmeajakirjade sisu ja hulgaga. Arenenud ühiskonnas hakkab selline fänn ilmselt välja andma fanzinei... arenenud ühiskonnas on see ka võimalik, sest seal on paljundustehnika odav ja kättesaadav. Ka on arenenud ühiskonnas passiivsematel fännidel piisavalt raha, et osta fanzinei, mis reeglina on kallimad kommertsajakirjadest.
Eesti oludes on fanzinei väljaandmine suhteliselt tänamatu tegevus, sest vähegi sisukama ja laiemat haaret omava fanzinei kaanehind tuleb kuhugi saja krooni kanti. Sealjuures saab märksa mahukama «Marduse» omanikuks kõigest viiekümne krooniga. Väga kitsapiirilist fanzinei pole aga Eestis üldsegi mõtet välja anda... vahest ehk vaid siis, kui teemaks Tolkien, Asimov, Adams, Pratchett ja/või nende looming. Võimalik, et kunagi tekivad ka Eestis kultuskirjanikele pühendatud fanzineid... «Algernoni» tegijad näevad oma eesmärke siiski pisut laiemalt.
Nüüd siis pisut lähemalt Eesti Ulmeühingu egiidi all toimunud ponnistustest...
Kui alustada päris algusest, siis ilmselt sai kõik alguse wõrguajakirjast «SF Online». Antud väljaanne pidi eelkõige uudiste kaudu kajastama ulmeelu meil ja kaugemal. Sekka ka kohaliku ilmunud ulme ülevaateid ja retsensioone. Mingisugusel kujul sai see ajakiri ka valmis ning 1996. aasta jaanuarist on töövariant isegi kusagil serveris olemas... ajakirja URL on aga rangelt salastatud.
Järgmine üritus oli paberajakiri «Terra Fantastica». Toimetus tegeles selle ajakirjaga üsnagi aktiivselt kogu 1996. aasta ning pisut ka 1997. aasta algusest. See ajakiri pidi olemuselt ehtne fanzine olema: makett tehti arvutis valmis ning siis hiljem oleks sellest maketist vajalik hulk numbreid paljundatud ja köidetud. «Terra Fantastica» pidi olema otsekui pärisajakiri, mis sisaldanuks eesti autorite jutte, tõlkelugusid, artikleid ja uudiseid. 1997. aasta kevadeks oli esimese numbri makett koos ning paljundamisvalmis. Seda maketti näidati isegi fännidele ulmelisti «sf2001» kokkutulekul ning vastukajad olid väga positiivsed. Siiski jäi ka see üritus pooleli, sest väike arvutus näitas, et selline suhteliselt õhuke fanzine hakkaks maksma 60-70 krooni. Toimetusele tundus see absurdne summa olevat ning tekkis idee ajakiri wõrku üle viia...
«Terra Fantastica Online» olekski siis olnud paberajakirja järglane wõrgus. Aga mingitel põhjustel jäi ka see projekt ripakile... kuigi kusagil serveris peaks salastatud URLi all ka selle väljaande mingisugune töövariant olema.
Nüüd kerkibki küsimus, et kuidas on «Algernon» jõudnud juba kümnenda numbrini, kui kõik eelnevad (ja enamvähem sama toimetuse) projektid on liiva jooksnud. Lihtne vastus oleks, et töö organiseerimine. Kõiki neid eelnevaid väljaandeid sai tehtud põhimõttel, et paneme kogu numbri kokku ning siis jõuab asi publiku ette. Et aga tegijatel on vaba aega erinevates kogustes ning erinevatel hetkedel, siis veniski ühe ajakirjanumbri tegemistsükkel kuhugi poole aasta kanti. «Algernoni» suhteliselt eduka eksistentsi aluseks on aga fakt, et iga toimetaja teeb oma tööd just sel hetkel, mil tal selleks aega ja tahtmist on. Just seetõttu valmib number nn. lainetena ning lõplikult valmib number alles kuu lõpuks. Loomulikult on ka sellisel tegemisel omad miinused. Mõnikord on seda vaba aega vähe ning siis jääb mõni number üsna mannetuks. Kuid siiski on praegune süsteem märksa töökindlam, mida tõestavad ka juba kümme ilmunud numbrit.
Samuti pole eelnevate projektide kogemused mööda külgi maha jooksnud: see eelnev oli üsnagi vajalik kodune töö. Ka ilmub senini «Algernonis» materjale, mis algselt on saadetud ja tehtud «Terra Fantasticale». Nii Lew R. Bergi, kui ka Veiko Belialsi mitmed Jutulaboris ilmunud tekstid on just sealt pärit... nagu ka Robert E. Howardi jutu tõlge ning artikkel temast. Neid ripakile jäänud materjale on veelgi...