Kunagi elanud headele eestlastele, kellest me pole midagi kuulnud.
Mark sai oma asjad Tallinnas korda veidi enne üheksat ning jõudis veel üheksasele bussile. Ta istus teise istmeritta, tõmbas mantlihõlmad koomale, toetas end toolileenile ja sulges silmad, kui mootor mürisema lõi. Ta sulges silmad ja kujutles, et istub Helsinki-Zürichi lennukis, mis kihutab raskelt õhuaukudes rappudes üle lugematute külade ja kirikutornide.
Mark jäi magama ning nägi üsna veidrat und. Tõtt- öelda ta pigem tukkus kui magas ja ta uni oli seotud reaalsusega. Ülemiste järve taha kaduva Tallinnaga, laternavalguse halli hämarusega, mürinal viskleva maailmaga. Selle juht istus sirgeseljalisena pimeduses, mõõteriistade helk peegeldumas ümmargustel prilliklaasidel, keerutades rooli justkui soojatorustiku ventiili. Juht kasvas välja toolist, millel ta istus. Tool kasvas välja masinast, mis kihutas ogara kiirusega mööda pensionäride «Zhigulidest», nii nagu käskis gaasi litsuv jalg. Ulgudes möirgas mootor, juhi nägu oli liikumatu ja külm. Ta süütas valguse ja luges midagi. Aga seda nähti kindlasti juba unes.
Buss peatus säärase rapsakuga, et Mark lõi pea vastu esimese tooli leeni. Ümberringi pilkases pimeduses liikus kogusid. Eespool maanteel paistis autode seisutulesid, nende tagant ilmus pöördlaterna pulseeriv majakas. Vahepeal väljunud juht ronis bussi tagasi. Buss pööras paremale, tunduvalt väiksemale teele. Aeg-ajalt klobistasid puuoksad vastu aknaklaase. Marki vallanud roidumus oli kadunud. Polnud näha ei kella ega teeääri. Mark imestas endamisi, kuidas bussijuht endistviisi julgelt sõidab. Harjumuse asi vist. Mark küünitas ettepoole vaadata ja nägi vaid valgusvihus paljastuvat tõusu. Ümbrus oli lumevaene ja imas ahnelt kiiri. Tee kulges kiviklobina saatel ühtviisi edasi, juht roolis uljalt ühe käega ja teisega pani sigareti ette. Kobas armatuurlaual tikke võtta ega leidnud neid. Küünitas käe selja taha jopitaskusse. Käsi takerdus tasku sisemuses, juht proovis seda närviliste rapsakutega vabastada. Jopitripp katkes ning jopp kukkus juhile pähe. Mark jälgis jahmunult, kuidas läbi pruuni nailonjopi joonistus juhi pea kumer figuur ja mügar käsi selle kõrval tegi abituid liigutusi.
«Appi, appi!» kandus viimaks ta kõrvu juhi summutatud hüüd.
Mark sööstis kohalt, hoolimata käetoe külge jäänud mantlisiilu meeleheitlikust kärinast, ent kaotatud aega polnud võimalik enam tasa teha. Juhitavuse kaotanud buss sööstis teetammist alla, Mark kaotas tasakaalu ning kukkus juhile sülle, kelle jalg oli jäänud gaasipedaalile, mistõttu buss sööstis kriisates üle konarliku maastiku. Kohe põrkas ta millegi vastu, mis purunes raginal ja kustutas parempoolse laterna. Kostis karjeid ja veerevate pakkide mürinat. Ning enne, kui Mark või juht midagi ette oleksid jõudnud võtta, läks buss kaldu, tegi rataste kraapides kohapeal poolringi ja kukkus, õigemini vajus pehme kaldpinna najal aeglaselt viltu, libisedes ühe enam kummuli. Mark ja juht kukkusid puntrasse vastu parempoolset ust, kusjuures juht tundis õudusega enne teadvuse kaotust külje all midagi märga ja külma. Mootor tegi jõua-jõua ja suri välja ning valgus kustus.
Buss libises aeglaselt üha enam kummuli. Mark haaras taskulamp- sulepea ning uuris selle nõelkiire valgusel armatuurlaua-aluseid panipaiku. Ta leidis tühja piimapudeli ja lõi esiklaasi sisse. «Vait!!» karjus siis bussi sisemusse. «Jätke oma asjad kus kurat. Kes saab, ronigu siitkaudu välja. Rahulikult ja paanikata! Ma lähen välja ja löön tagantpoolt ühe külgmise aknaklaasi sisse. Ärge alla jääge!»
Mark ronis pingutusega bussi küljele, roomates selle viltusel ja libedal pinnal tahapoole. Pudelikael oli terveks jäänud ning sellega lõhkus ta rea viimase aknaklaasi ja tõmbas tihendi koos kildudega sirinal eest, veristades näppe. Ta sirutas käe bussi sisemusse ja sikutas välja kauboisaabastes mehe, kelle kaelas tolknesid pleieri murdunud kõrvaklapid.
«Oh, shit,» ähkis mees. «What has happened?»
«It doesn't matter,» vastas Mark. «What's your name?»
«Terry,» kostis mees. «What has happened?»
«Nice to see you, Terry,» vastas Mark lahkel häälel. «Would you be so kind and help people out? Thank you,» ja Mark libistas end vastust ootamata bussi otsast alla.
Ja sattus põlvini mudasse. Ta vehkis taskulambiga ringi ning mõistis, et buss külitab soolauka äärel ja vajub üha kiiremini mulksuvasse sügavikku. Lurtsudes ruttas ta bussi teelt eest, valgustades kõrval kõrguvat põndakut, kuhu olid roninud kolm noormeest, toibutades vanemat härrat. Nende juures mätaste vahel lamas juht.
«Kas sees on veel kedagi?» karjus Mark.
«Vist ei.»
Mark ronis juhikabiini ja keeras süüdet. Roheka vee alla vajuvas bussi keres süttis valgus. Ta kahlas seal ringi, leidmata kedagi, haaras kaks kotti ja ulatas läbi külgakna ameeriklasele. Hüppas ka ise välja ning ronis tagasi teiste juurde põndakule. Näolt järgnes ameeriklane, tirides kahte ligast kotti.
«Mis siis nüüd?» päris üks noormeestest.
«Nüüd täname taevaisa,» lausus Mark pühalikult, heites pilgu tumeda taeva poole.
Laukast kuuldus korinat.
Juht avas silmad ja jõllitas enda kohale kummarduvaid nägusid.
«Mul on külm,» kobises ta ning haaras värisevi käsi sigareti. Mark pakkus talle välgumihklist tuld.
«Damn it, they aren't mine!» karjatas ameeriklane tule valgel, visates kotid matsuga vastu maad ja joostes lauka juurde. «My camera, my schemes...» kostis sealt ta halinat laukast kumava valguse taustal. Aku andis veel voolu.
«Ega ta hull ometi bussi lähe?» küsis noormees.
«Buss? Kus on buss?» proovis juht end püsti ajada.
«Kuss!» vaigistas Mark teda. «Buss läheb bussimaale. Härrased, kelle kotid need on?»
«Üks on meie,» ütles sama teksatagis noormees. «Selles on kilpkonn.»
«Käisite loomaaias vargil või?»
«Ei-ei, Samuel kärvas neil juba möödunud kevadel. Me tegime tast praksi ajal topise.»
«Hüva, ja kelle on teine kott?» päris Mark, ehkki siin polnud midagi pärida.
«Minu,» vastas vanem halli talvepalituga härra.
«Kas on siin midagi, millest meil abi võiks olla?»
Hall talvepalitu tõmbas kotist lapiku pudeli ja andis Margile, kes turgutas sellega bussijuhti. Juht ajas end ägades küünarnukile.
«Kus on buss?» küsis ta taas.
Teda ümbritses murelikult vaikiv pimedus.
«Yeah!» kostis võidukas hääl, mis lähenes lirtsudes. «Yeah, yeah, yeah.»
«It wasn't very clever idea,» ütles Mark vorsti meenutava spordikotiga vehkivale ameeriklasele. «You are wet. You'll freeze. And maybe... OK, I hope, you will be fine.»
«Miks me suurelt teelt ära keerasime?» pöördus ta siis juhi poole.
«Seal oli mingi õnnetus,» kõlas värisev hääl. «Enne Siniküla oli läbisõit suletud ja pidime siitkaudu ringi sõitma...»
«Mis mõttes -- siitkaudu?»
«Ah, ma ei tea...» sattus juht segadusse. «Politseinik ütles, et siitkaudu pääseb ringi. Ma arvasin, et sildid on väljas... Kus buss on?» küsis ta taas.
«Buss on ära uppunud,» teatas pimeduses lähenev bioloogiatudengi hääl.
«Oo...» vajus juht kägarasse, «...mind lastakse lahti! Alles tuleval aastal pidime uusi pruugitud busse saama.»
«Hüva,» haaras Mark jutuotsa taas enda kätte. «Kõige mõistlikum, mida me praegu teha saame, on minna bussi jälgi pidi teeni ja sealtkaudu maanteele, kui me varem kedagi ei kohta. Siin seista ja külmetada pole mingit mõtet.»
Keegi ei vaielnud talle vastu. Ent selgus, et Margi ideed pole kuigi lihtne teostada. Ümberringi laius suur poriväli ja peenike taskulambikiir ei suutnud kuidagi bussi jälgi leida. Pimedas süttisid tikud ja välgumihkel, kuid jäljed jäid kadunuks.
«Me võiksime ühes kindlas suunas minema hakata,» pakkus bioloogiatudeng. «Kuhugi me ikka välja jõuame.»
«Mitte siin,» tähendas Mark kibestumusega. «Kui oleks valge, siis me näeksime enda ees laiuvat Laeva sood. Ilmakaari arvestades läheme viiel juhul kaheksast rappa. Raba kestab lääne, lõuna ja põhja suunas kilomeetreid, loode suunas kümneid kilomeetreid. Seal, teisel pool Pedja jõge asuvad Põltsamaa ja Umbusi raba. Saate aru, ühelt poolt piiravad meid sirbikujulise kõverusena Pedja jõgi ja Emajõgi, teiselt poolt ühendab kõveruse otsi Tallinn-Tartu maantee. Selle poolkaare sisse jäävad mõned sookülad, aga need on kaugel. Me ei saa minna, kuidas juhtub...»
«Kuulake!» hüüatas Hall Talvepalitu. «Pillimäng!»
Kõik tardusid. Tõesti, hea kuulmise korral tõi kõrvu näpistav tuul kaasa lõbusat pillimängu. Pala lõppedes näis kõlavat maruline aplaus. Jabur, aga tõsi.
«Mulle tundub, et see kostab sealtpoolt,» sõnas hall talvepalitu, kuid keegi ei näinud pimedas, kuhu ta osutab. Ta süütas tiku. «Hei, siit läheb mingi tee! Täiesti korralik tee!» Tikk kustus, kuid kõik kuulsid eemalduvate sammude järgi, et hall talvepalitu kõndis tõepoolest millelgi, mis oli veest kandvam.
Kuna kellelgi polnud varuks targemat nõu, astuti halli talvepalitu jälgedes. Mark kükitas ja kompas teed. Hm, milline veider tee. Mark veendus taskulambi valgel, et tee koosnes jämedatest puunottidest ja haokubudest. Kahel pool teed tumendas mülgas. Õudusest judisedes kujutles Mark, mis oleks juhtunud, kui hall talvepalitu oleks pool meetrit eemal ringi kakerdanud. Mark ruttas teistele järele, mõlgutades ülimalt imetabaseid mõtteid. Kuhu viib see tee? Ta aimas juba, ent ei öelnud teistele midagi.
Pimeduses hakkas ergama kuma. Soe sädelus tõusis märjast hallusest ja üha kasvas, kuni ootamatult seisti suurte väravate ees. Sealt tagant pillimäng kostiski. Mark kortsutas kulmu. Ta teadis juba, et Eestis pole teist sellist väravat, mis nii väga meenutaks Suurt Rannaväravat kui Suur Rannavärav ise. Üks tudengeist tõmbas tikku, kuid hallide müüride lõppu polnud kusagil näha.
Terav sähvatus ja teravalt inisev häälitsus. Lühikese hetke jooksul, mil kestis välklambi sähvatus, jõudis Mark näha, et müürid jooksevad silmapiirini. Veel jõudis ta näha, et müür tundus justkui paari sentimeetri kõrgusel soopinna kohal hõljuvat.
«Can we go in?» päris ameeriklane fotoaparaati vutlarisse toppides.
«Sure,» avas Mark väikese jalgukse ning astus sisse.
Ta oleks sattunud justkui teise maailma ja teise aega.
Ta ees avanes kena tänav, mida palistasid igihaljad puud. Tänav oli päevaselt hele, kuid polnud võimalik taibata, kas valgus langes sepislaternaist või teistest majakatuste tagustest valgusallikaist, mis heitsid taevasse sumu. See valgus näis andvat nii palju sooja, et suust ei tulnud enam auru. Valgus ja soojus tundusid olevat kapseldunud linnamüüride vahele. Mark vaatas üles. Ta ei näinud klaaskuplit linna kohal, aga ta ei näinud ka endist halli taevast. Üllatusega märkas ta tähti.
«Assa nuga,» ohhetas keegi selja taga. Ameeriklane krabistas nohinal Lõuna-Eesti turismikaardiga.
«Is it Tartu?»
«Yes, it is,» ütles Mark hajameelselt, kuulates pingsalt kirikutornide kellamängu. Tornid oleks justkui sõnumeid vahetanud. Taas kuuldus kauget pillimängu -- puhkpillimuusikat. See pani õrnalt klirisema heledad vitriinid, mille taga võis näha uhket kaupa. Tänav näis olevat välja surnud, ent Mark oli üsna kindel, et poed on avatud.
«Kus me oleme?» küsis hall talvepalitu nõutult.
«Muinasjutus,» lausus Mark. Bussijuht hakkas närviliselt naerma, tõmbas suitsu kurku ja läkastas. Mark tiris vettinud mantlihõlmu koomale. «Te võite teha, mida soovite. Soovitan teil kokku hoida. Mina vaatan mõnda kauplusesse, kui ma juba siin olen.» Ning ta sisenes lähima kaupluse pöörduksest. Teised seisid tänaval veidi aega nõutult ja läksid talle järele.
Väike pood oli inimtühi. Isegi müüjat polnud leti taga. Õigupoolest -- letti polnudki, nii et ega müüja saanukski kusagil olla. Olid vaid kaup ja sisenenud inimesed, kes vaatasid piki seinu rippuvaid ülikondi, smokinguid, palituid, särke ja nii edasi.
Mark katsus üht pluusi. Pluus oli tehtud heast materjalist ja töö oli ülimalt kvaliteetne. Mark leidis lipiku suurusmõõtudega, ent ta ei leidnud infot valmistajamaa ja hinna kohta. «Ahah,» tähendas ta rahulolevalt, lastes pluusikäise lahti.
«Mis on?» küsis hall talvepalitu, kes nähtavasti millestki aru ei saanud.
«Kus te elate?» küsis Mark ta käest.
«Vastseliinas. Ma olen Vastseliina kultuurimaja direktor Hillar Laidvee,» surus mees millegipärast Margi kätt.
«Meeldiv tutvuda. Mark Kuuse, maakler,» ei jäänud Mark võlgu. «Härra Laidvee. Palun ärge solvuge, kui ma ütlen, et teil Vastseliinas pole kaubamaja. Tegelikult, kui teil oleks ka Tallinna kaubamaja, annaks siinne pood sellele silmad ette. Vaadake, te olete oma mantli ära määrinud. Tõtt-öelda on ta ka kulunud. Otsige siit endale mõni sobiv uus mantel ja jätke vana puu peale.»
«Aga... mul pole nii palju raha kaasas...»
«Raha? Mis maksab siin raha? Kas te näete kusagil mõnda hinnasilti? Mina küll ei näe. Muide, lahtiolekuaegu polnud uksel samuti. Kas te näete kassaaparaati? Mina ei näe seda kusagil. See pood on avatud alati kõigile, uskuge mind.»
«Is it duty free shop or what?» küsis ameeriklane Terry, kui Mark kultuurimaja direktorile uut musta mantlit selga aitas.
«No, my dear Terry,» nentis Mark Hillarit peegli ees keerutades. «This is money free shop.»
«What? I don't understand. What does it mean?»
«It means that you haven't to pay any money here,» vastas Mark. «Everything you see is available. Everything you want -- just take it!»
«But -- how?» ei mõistnud Terry. «Oh, I know -- this is communism!» hüüatas ta äkitselt rõõmsalt.
Mark ja tudengid riietusid smokingutesse, mis istusid suurepäraselt. Bussijuht vaatas juhmilt toimuvat ega öelnud sõnagi. Ameeriklane oli peitunud kauba vahele.
«Noh, sõbrad, kas vaatame nüüd veidi ringi?» päris Mark tudengeilt.
«Jaa!» hüüdsid üks ajaloo- ja kaks bioloogiatudengit kooris ning ruttasid Margi kannul tänavale. Nahktaldadega kingad klõbisesid uhkelt vastu kõnnitee paeplaate, jalutuskepid toksisid vastu sillutist ja valged sallid lehvisid käimishoos. Mark tervitas kaabukergitusega vastutulevaid inimesi ning tudengid tegid naeruturtsatusega sama. Bussijuht ja kultuurimaja direktor kõndisid väikese grupi sabas, vaadates üksteisele mõistmatu pilguga otsa.
Looklev tee viis trapetsikujulisele väljakule, mille ühes küljes kõrgus katedraal. Selle ette oli püstitatud lava, millel esinesid parasjagu torupillimuusikud. Poolringis paigutatud istmetelt jälgisid toimuvat suupisteid mugivad inimesed, kes innustasid muusikuid iga pala järel tulise aplausiga. Hoolitsevad vanemad olid oma pesamunade kaela riputanud helendavad neoonrõngad, et ringisagivad väikemehed rahvahulgas kaduma ei läheks.
Päris lava lähedal leidus tulijaile lahedasti ruumi. Jalamaid volksas kohale ettekandja, küsides, mida härrad soovivad.
«Mida pakute?» päris Mark uudishimulikult.
«On humalamärjukest, kalja, meekooke, kama...» vuristas ettekandja.
«Vaadake,» tõusis Mark ettekandja kõrva äärda ja sosistas: «Meie seas on bussijuht. Tema ei tohi purju jääda, muidu võetakse talt load. Ja need kolm on tudengid, alla 21 aasta vanad. Nemad ei tohiks täna väga purju jääda...»
Mhmh, noogutas ettekandja.
«Ma võtaksin heameelega korraliku seaprae,» ütles Mark seepeale valjult. «Rohkelt leent ja hapukapsast ei teeks paha. Väike õlu. Saaremaa õlu, kui võimalik.»
Ettekandja vudis minema ning Mark süvenes laval toimuvasse. Parajasti kutsuti lavale rahva seast vabatahtlikke. Mine, mine, tõukasid bioloogiatudengid ajaloolast. Bioloogid on ikka bioloogid, muigas Mark.
Lavaleastunud moodustasid ringi. Neist ühelt võeti kaabu ning seejärel hakkasid nad muusika rütmis üksteisele kaabusid pähe panema. Korraga muusika katkes ning see, kes jäi kaabuta, pidi lavalt lahkuma.
Kord-korralt jäi lavale vähem mehi. Muusika aina kiirenes. Käed ja kaabud käisid nii nobedalt, et neid oli raske jälgida. «Tõnu, Tõnu,» ergutasid tudengid konkurentsile üllatavalt hästi vastupidavat koolivenda. Tõnu ähkis mis ta ähkis, näost punane, ent vastu ta pidas. Viimaks jäi ta lavale kahekesi lühikest kasvu mehega, kes pidi peaaegu hüppama, et Tõnule kaabut pähe susata. Pillimehed nautisid ebavõrdset võitlust piisavalt kaua, enne kui kõlas viimane noot.
«Siin on siis meie võitja,» hüüdis lavale hüpanud mikrofoniga mees. «Kust tuleb meie võitja?»
«Mina olen Tõnu ja tulen mina ülikoolilinnast Tartust,» vastas tudeng naksakalt.
«Ohoh,» kostis shõumees, «Tartust pole kaua aega midagi kuulda olnud. Kas ülikool ikka seisab?»
«Ega tea,» sügas Tõnu kukalt. «Vajub teine ja variseb. Tahetakse Tallinnasse teine ja parem teha.»
«Vaat see on küll halb lugu,» vangutas shõumees pead. «Kuidas õppemaksuga lood on?»
«Õppemaks polekski vast kõige hullem, muu elu on kallis,» vastas Tõnu. «Aga ega tudengid ei alistu!»
Rahvas aplodeeris. Kui ovatsioonid olid veidi vaibunud, tõmbas shõumees taskust kuldraha ja ulatas Tõnule.
«Siin on väike autasu meie võistluse võitjale,» lisas ta.
Tänan, tänan, noogutas Tõnu aplodeerivale rahvale ja hüppas lavalt alla kaaslaste juurde. Mark surus ta kätt. «Te olete lahedad sellid. Mitmendal kursusel sa oled?»
«Kolmandal. Ma olen kogu aeg tahtnud küsida, kas ma olen teid kusagil näinud?»
«Võimalik. Olen käinud ülikoolis mitmesuguseid loenguid ja seminare pidamas. Ka ajaloo alal. 1991-92 õppisin Karli ülikoolis aasta ajalugu. Aga -- mulle on alati meeldinud lahedad sellid, nii et me võiksime millalgi veel kohtuda...»
«Kui me siit muidugi välja pääseme.»
«Kas sa kahtled selles?»
«Ma ei tea. Kui me sisse saime, peaksime ka välja pääsema. Ent siin võib kõike juhtuda... kuid mis siis, ma olen ikka unistanud millestki säärasest.»
Mark noogutas. Talle meeldis, et teine ei esitanud küsimusi, vaid oli valmis neile ise vastuseid otsima, olles vaba eelarvamustest. Muusika hajus kaugele, kui Mark mõttesse vajus. Ta tõusis, surus kaabu pähe ja ütles, et vaatab ümbruskonnas veidi ringi. Ka tema otsis, kuid polnud täielikult vaba eelarvamusest, et niisama ei juhtu midagi. Mida oli rääkinud tark Liivi? Mark pingutas ajusid. «Soolinn pidavat end ilmutama ainult kord saja aasta jooksul... seitsmele mehele... seitsmele mehele...» Mark jäi seisma kesk rahvamurdu. Mil moel ilmutama? Seda ta ei mäletanud, küll aga meenusid edasised sõnad: «Aga ka see, nagu ma olen kuulnud, pidavat juhtuma vaid siis, kui Soolinn seda tahab. Nii et võib-olla pole reeglil erilist tähtsust. Nagu ka vanal arvamusel, et sissepääsenud võivad leida seda, mida nad on otsinud, kuid selleks on aega...»
«Sorry...»
Mark võpatas. Ta ees seisis Terry, kes püüdis rahvamuusikast üle karjuda.
«Can you help me to find a hotel? I have found a Hi-Fi stereosystem and...»
«I have never been here,» vastas Mark, püüdes ärritust alla suruda. «Hey man, don't be stupid! The bus is coming soon and we are going to Tartu. You should be looking for something you really need... Please, leave me alone now,» surus Mark kaabu sügavamini pähe ja kadus pidutsejate sekka.
Neetud, oli ta vihane. Alati peab keegi tulema ja mõttelõnga rebestama. Kuhu ma jäingi? Aeg. Üldiselt on aega vist vähe. Ringitormamisega seda ei säästa. Meenetest pole ma iial lugu pidanud. Ehk minna mõnda vaiksesse nurgabaari ja tiksuda seal omaette? Miks mitte, ja koguda mõttelõnga, otsustas Mark ning keeras esimesse kõrvaltänavasse.
Varjuliselt hämar tänav meenutas Tallinna vanalinna armsaid tänavaid. Seintevahelises kitsikuses keerles sammude kaja. Kahel pool seisid pimeduses tukkuvad majad, vaid mõni üksik aken kumas pehmes valguses. Kohinal jooksis rennis sulavesi. Sellest kohinast sündis nõrk klaverimäng, mis meelitas Marki läbi tänavate ja üle ristteede enda poole. Klaverimäng kostus uduste klaaside tagant, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud «kohvik». Mark piilus kohviku sisemusse. Ta nägi seina ääres suurt musta tiibklaverit, mille taga küljega akna poole istus frakis mees. Mees vaatas mängimist katkestamata mõtlikult ukse poole ning nende pilgud kohtusid. Tule sisse või mine ära, ütles pilk.
Mark avas läikiva klaasukse ja silmitses sumedat kohvikut. Talle meeldis siin. Ta sammus aeglaselt tühjade laudade vahel edasi. Kohviku tagasopis märkas ta ühes lauas raamatut lugevat naist.
Naine näis olevat sääraste killast, kes tavaliselt varakult taipavad, et välimuses on midagi eriskummalist, mille abil saab teisi enda kasuks tegutsema panna. Kes võib-olla naudivad seda ja unustavad muu. Nojah. Selles linnas ehk niisugused reeglid ei kehti, oletas Mark. Igatahes polnud ta märganud ühtegi hoiatavat signaali. Asi hakkas teda huvitama.
«Kas lubate lauda istuda?»
Naine tõstis pilgu raamatust ja noogutas poole suuga naeratades, heites tulnukale terase pilgu. Jajah, selginesid Margi mõtted. Jälle kord pole ma eksinud. Esimest korda midagi muud. Ta on vaimne. Oh, kuid ta on samavõrd vaimne nagu kõik ülejäänud elanikud siin linnas. Ja vaid viivu saja aasta jooksul olen teda näha saanud. Kogu ülejäänud aja hõljub ta mu ümber.
Naine tõstis taas pilgu, ootavalt vaadates vaikivat võõrast.
«Vabandage, et teid segan, ent ma tahaksin teilt midagi küsida...» rääkis võõras. «Kuidas olete te siin ja mitte rahvapeol?»
«Tavaliselt pole vahet, kus olla,» vastas naine. «Te peaksite seda isegi teadma,» muutus ta nagu veidi süngeks. «Kuidas te ise siia olete sattunud?» Ta uuris Marki väga tähelepanelikult. «Tõtt-öelda ma ei tunne teid... kuigi täna on kõik ebatavaline, olete te liiga teistsugune...»
«Ma olen väljast... ja olen kuulnud, et siin linnas on midagi säärast, mida mujalt ei leia. Kas te oskaksite mind juhatada?»
«Te olete väljast? Olete kuulnud? Meie linna erisugustest asjadest ei saa kuulda, sest neid saab vaid näha. Aga -- andke mulle andeks -- mis on siin linnas sellist, mida mujalt leiab?» Naine vakatas Marki silmitsedes ehmunult. «Ja siiski...»
«Jah? Mida te soovisite öelda?»
«Te olete väljast. Kuidas te olete siin ja mitte rahvapeol?»
«Ma küsisin teilt sama, ent ei mõistnud teie vastust,» lausus Mark tühja pokaali keerutades. «Ma usun, et te ei mõistaks minu vastust -- kuigi teil on mu ees eeliseid - -, aga mulle tundub, et oma harilikust minast välja saades proovime juhust kasutades sinna sisse vaadata. Elus -- ma ei tea, äkki ma opereerin teile tundmatute mõistetega nagu «mina» ja «elu» -- elus on kaks lahutamatut poolust, mis eksisteerivad siiski lahus. Me oleme nendelt eri poolustelt, mis on täna veidral moel kohtunud...»
Naine vaatas ettekandja poole, kes eemaldus hiirvaikselt.
«Kes te olete?» küsis naine tasa.
«Ma usun, et Soolinn peaks mind tundma, kui mind sisse lasi,» nentis Mark.
«Ma usun ka, aga mis on teie nimi?»
«Mark. Aga kuidas on teie nimi?»
Naine vaikis.
«Aga mis parata, kui ma elan pooltoores maailmapooles,» jätkas Mark häirimatult, «ei ole ega saanud ma alla anda neile, kes peavad seda tervikuks, mis peabki säärane olema. Ma ei saa unustada enda väärtusi...»
«Ja just seepärast ei saa te siia jääda,» vastas naine naeratades.
«Te teate must tõesti palju,» vangutas Mark pead. «Kuigi siiajäämise mõte tuli mul alles nüüd.»
«See teadmine on paratamatult vastastikune. Loomulikult ebavõrdne. Teie poolt nimetatud... pooltooruse tõttu. Aga siiski te peate tagasi minema. Öelge mulle, kuidas te saaksitegi jääda? Teil pole mõtet muretseda, igaüks võib... seda teist maailmapoolt võtta kaasa niipalju kui kanda jaksab. Te jõuate ju palju? Te peate tagasi minema. Teid ootavad teie sõbrad. Miks peaks see linn pärima kogu ainulaadsuse? Nii kaob ainulaadsus sootuks. Minge. Teie kaaslased on midagi juba leidnud, teil on veel aega...»
Mark silmitses vastasistujat, pea viltu. Kas too isegi usub, mida innukalt räägib? Või on ta sõnadel mingi, vaid Margile määratud tagamõte?
«Aga mis siis, kui te mulle luiskate? Kui mul pole aega, sest ma olen teispoolsuse leidnud?»
Naine kergitas mõtliku pilgu, aga Mark ei andnud talle aega suud avada. Ta hüppas üle laua, tiris naise viisakalt, kuid sihikindlalt püsti, mässis mantlisse nagu vorsti ja haaras sülle, väljudes kohvikust pikkade sammudega. Pianist kargas püsti. Kolksudes sulgusid klaverikaan ja kohvikuuks.
«Teil on oludest väga omapärane nägemus, Mark,» kuuldus läbi mantlisiilu naise häält.
«Pole ta... omapärane... midagi... ise te ütlesite... et igaüks... võib... viia niipalju... kui kanda jaksab...»
«Ja kuhu te kavatsete mind niimoodi viia?»
«Ära.»
Naine hakkas naerma. «Kuhu? Ja kuidas? Te pole mult üldse küsinud, kas ma olen nõus?»
«Aga... kas te... minu nõusolekut... küsisite... kui mind... linna lubasite?»
«Noo, ma arvan, et see sisemine nõusolek oli teis olemas, kui te linna astusite. Ja mina polnud lubaja ammugi mitte.»
Siis pole katki midagi. Mark ei vaevunud seda ütlema, vaid rühkis edasi läbi linna teise poole, kus kohtas endiselt samasuguseid kauneid maju, paekiviplaatidest kõnniteid ja õhus hõljuvaid aroome.
«Kuulge, aga te ei saa ju mind kaasa viia. See ei ole võimalik!» protesteeris naine.
«Miks?»
«Kuidas te võite nii küsida? Te ju teate, et nii lihtsalt ei saa!»
«Lihtsalt sellepärast... et keegi pole proovinud,» pani Mark asjad paika, sest selle peale polnud teisel midagi öelda. Sest selles osas oli Margil täielik õigus.
«Kuulge, mul on ebamugav olla, pange mind korraks maha...»
«Et ma ennast... jälle soost leiaksin... või? Ma ei taha... oodata sada... aastat!»
Naine proovis rabeleda, aga Mark hoidis teda kõvasti kinni.
«Kas te kavatsete mind niiviisi maailma lõpuni kinni hoida?»
«Loomulikult,» vastas Mark, varjates teatavat kimbatust. Ta jäi seisma kesk kiirgavaid poevitriine, pidades endamisi nõu. Naine ei rabelenud enam põrmugi.
«Te ehk mõistate, et see tee ei vii kusagile,» osutas naine pilguga linnapiiril koonduvate äärekivide suunas. «Vaid linnast välja ehk.»
Kusagil põles maja. Või oli seda röövitud. Mark kuulis sireeni. Aga see on ju jama, kinnitas ta endale järgmisel hetkel. Siin pole süütajaid ja röövleid. Nemad on mujal. See saab olla vaid pakazuhha. Mulle. Kellele veel?
Mark pööras teelt paremale võssa. Ta rühkis laugjat mäeveeru mööda edasi, näol voolamas higinired. Uhh, Suure Munamäe otsa ronimine on käkitegu!
Maanteel peatusid politseiautod ning neist väljakaranud politseinikud valgustasid taskulampidega mäeveeru. Need olid Eesti politsei autod ja politseinikud.
«Kuulge.. kas kümme aastat tagasi... oli teil miilits?» päris Mark naiselt.
«Kümme aastat tagasi ei käinud meil külalisi,» kostis too. Mark mühatas ja jätkas rühkimist, laveerides võsastikus. Altpoolt kuuldus koerte haukumist ning meeste hõikeid. Neil näis olevat tõsimeelne kavatsus Mark kinni nabida.
Kulus igavik, enne kui põõsastik lõppes. Algas väike lage mäeselg, mille taga tukkus hõre mets. Mäeseljal kulges lai haokubudest ja puunottidest laotud tee. Mark vaarus sellel edasi, olles täielikult kaotanud aja- ja kohataju, kuni ere tuli otse ees ta tähelepanu köitis. Heledad kirikutornide tipud kõrgusid siinsamas, vaevalt kolme-neljasaja meetri kaugusel, nii et hea tahtmise korral tundus olevat võimalik neist kinni asida. Katedraaliplatsil oli alanud müsteerium, mille suitsune tuledesära värvis torne kummalistes toonides. Mark vajus paekivist rinnatisele, silmitsedes juveelidena hiilgavaid laternakette, taevasse lendavaid tulenooli ja väikseid värvilisi siblivaid täppe.
«Ma ei ole kunagi linna siit niisugusena näinud,» ütles naine.
«Näed siis,» tundis Mark kurbust, et ükski hetk pole jääv ega kordu kunagi, ehkki alati püsib ähmane usk selle kordumise võimalusse. «Sellisena linn meile paistab ja sellisena me teda mäletama jääme...»
Lause katkestas neile näkkulastud hele tulevihk.
«Kodanik Mark Kuuse, kas te annate endale aru, mida te teete?»
«Oo jaa. Kas te kahtlete selles?»
«Palun seaduse esindajate üle mitte irvitada. Laske Meelepäev kohe lahti!»
Meelepäev... vaatas Mark naist võlutult. Pöördus, varjates käega nägu. «Mis seadusi te esindate? Kui ilmalikke, siis neid tean ma teist paremini ja olen -- tõsi -- neid eiranud. Aga vaid läbinisti ilmalikke. Kui ilmalikest kõrgemaid, siis peaksite teadma, et olen elanud nende järgi ja olen valmis kandma karistust, kui see nii ei peaks olema. Palun, räägime nagu võrdne võrdsega.»
Tulevihk kustus ning mõne hetke pärast hakkas silmikissitav Mark hämaras eristama uduseid figuure. Need olid hallikad kogumid, mis vooglesid järelejätmatult, samas lõplikult laiali valgumata.
«Me peame teist lugu, Mark,» kõneles lähim kuju. «Sest teie peate ka meist lugu. Harilikult uurivad inimesed meid omakasupüüdlikel eesmärkidel, aga teie olete teistsugune. Seepärast pole me teid takistanud ja seepärast tahtsime teid lähemalt tundma õppida. Aga mida te nüüd teete? Te ei lase meil tagasi minna. Te peaksite teadma, et materialiseerumine nõuab meilt üsna palju energiat...»
«Aga see pole võimatu!» napsas Mark sõnasabast. «Iidse reegli algus väidab meie keeles: sissepääsenud võivad leida seda, mida nad on otsinud... Ja kas ei jätkunud ta mitte nii: iga sissepääsenu võib võtta kaasa... niipalju kui kanda jaksab?»
«Kuid Mark!!» ahastas kuju. «Te tahate võimatut! Mitte keegi mitte kunagi pole tahtnud kaasa võtta haldjat!»
«Miks?» päris Mark kohtlaselt.
«Mõtelge ise, mida teeksime meie apelsinimahlaga?»
«Ahhaa, kas hapud viinamarjad?»
Kuju ohkas kurvalt. «Teie teo teostamine nõuaks väga- väga palju energiat. Pealegi, kas te olete küsinud Meelepäeva arvamust?»
«Kas ma olen nüüd oma arvamuses vaba?» küsis Meelepäev arglikult.
«Mis siis ikka, paraku küll.»
Meelepäev rabeles mantlist välja ja embas Marki. Mark kaotas tasakaalu ja kukkus, ent mitte üle rinnatise järsakust alla, vaid selili nätskesse porisse, mis neelas ta peaaegu täielikult. Mark püüdis end püsti ajada, kuid vajus üha sügavamale porri, ega suutnud viimaks üldse liigutada. Olen lõksus, ehmatas mees.
«Misasja te vahite, aidake ometi!» kuulis ta Meelepäeva kurjustavat. Kellegi sitked käed haarasid Margil turjast ning tirisid ta öövalgele. Täiskuu taustal seisid Hillar Laidvee ja tudengite siluetid. «Hoo...!» jõmises Laidvee madalal bassihäälel ja kääris käised üles, püüdes näidata muskleid. Ta oli pisut jommis.
Tilkuv Mark räntsatas mättale. Kogu ta vastas tõstis pea kätelt. Üle räämas näo jooksis pisar. Bussijuht kaksas kaelasrippuvalt tammepärjalt lehe ja nuuskas sellesse lurinal nina. Siis sasis sakris juukseid ja püüdis sulgeda olematut kraenööpi.
«Mees...» kähises Mark.
Bussijuht kaotas tasakaalu ja kukkus pikali. Mark kükitas ta näo juurde.
«Palju su buss maksis...?» Juht peitis pea lehtedesse. Luuravalt välgatas prilliklaas.
Ähh... tõmbas Mark põuest tshekiraamatu, kritseldades selle lehele bussijuhi kõhul mõned aaped. Rebis lehe välja ja pistis lamajale pihku. Patsutas bussijuhti kõhule.
«Kes ai-as, kes ai-as, mesilane mai-as,» heljus uljas laul põhjatute mülgaste kohal, kus vaid viivu eest oli seisnud uhke Soolinn, «mis ni-mi, mis ni-mi, Terry tema ni-mi...» tantsisid tudengid ja kultuurimaja direktor ümber külili käru ja ameeriklase, kes pildus neid kompostlehtedeks muutunud ülikondadega. «Käi läbi roosipõõsaste ja otsi kohta kus sa saad ja lükka teine sisse --» lendas Laidvee kompostihunnikusse -- demokraatia ikkagi -- ja tudengid jätkasid ameeriklasel kätest haarates ringmängu. «Mis... mi... te-ma ni-mi,» kordas Terry püüdlikult, kellele näis asi üha enam meeldima hakkavat. Ta oli otsustanud, et kirjutab Eesti eriskummalisest maaelust «National Geographicule» artikli, mis peaks ometi avaldatama ja avama tee kuulsusele. Kaua sa ikka ühiskonnateooria loenguid pead.
«Mida nad teevad?» ei mõistnud Meelepäev.
«Usun, et soojendavad end,» kostis Mark mantlilt maast leitud mummulise froteerätikuga pori nühkides.
«Mark, ma ütlesin sulle kohvikus, et meie linna erisugustest asjadest ei saa kuulda, sest neid saab vaid näha. Ja ma küsisin -- mis on linnas sellist, mida mujalt leiab? Nüüd... peale inimliku dimensiooni omandamist olen kindel... siin on väga palju, millest me pole kuulnudki...»
«Ära tunne alaväärsust,» lohutas Mark. «Inimesed teevad sookaitseala ikkagi siia!» Ta viipas käega üle Laeva soo, mis on olnud juba sadu ja sadu aastaid ning on kandnud haldjaid nende soo algusest saadik. Ning on kandnud inimesigi, kui vaja.
Elvas, 23. - 28. jaanuaril 1995