[
(Neljas osa: Maria ja Mark vahetavad viisakusi ja ülesandeid. Gladsheim leitud! Astun tegevusse Heinaste spetsialistina.)
ÕNNEKS LÄHENES KUU VIIMANE NELJAPÄEV. Igati sobilik hetk meie ürituse alustuseks ja algus sujus tõepoolest libedalt.
Tallinna ilm näitas harukordselt leebet nägu. Tavalised nõeljad tuulevihurid hoidsid end merel vaos, ei sadanud lund ega vihma ja külma võis olla vaid paar kraadi.
Iga kuu viimasel neljapäeval on Marial nimelt kombeks istuda mõnes söögikohas, et juua paar tassi cappuchinot. Seekord ootas ta «Kulleris», kuhu me joonelt läksime. Kas Mark teadis seda eelmisest korrast, ei oska öelda. Mulle näib, et ilmaasjad polegi kõige olulisem teema, mis nende meeli köidab. Olen võinud tunda suisa sooje õhuvooluseid nende ümber neil harvadel kordadel, mil olen pidanud vajalikuks vastu võtta Margi traditsioonilise kutse seltskonnaga ühineda.
Seal Maria istuski, silmitsedes pooleteise silmaga jumitu kübarakaare alt, millist isegi linnapea garderoobis ei saanud leiduda, suitsuvinest ruumi. Võin vanduda, et ta silmad kumasid veelgi rohekamalt kui kübaravilt või kostüümikangas, tema kingad olid tumerohelised ja isegi sigaripits ta ettesirutatud näppude vahel oli rohekas.
Mark avas klõpsatusega merekarbi, millest nilpsas esile tulekeel. Maria tõmbas paar mahvi, silmad vidukil, naaldudes siis toolileenile. Ma tundsin õrna kevade lõhna, kui Mark välgumihli taskusse tagasi libistas ning klaasi huulile tõstis.
Mu pilk ei pääsenud mööda Maria randmest, mis viivu vilkus kinda alt, kui kangas alla vajus. Tume ja veidi teraline näis see, surusin alla soovi seda katsuda, et tunda, kas nahk libiseb näppude all nagu äsja püütud kala külg. Muus osas võiks Maria olla tõeline femme fatale ja ma teadsin, et kui ta tõesti oleks, hakkaks rahutus minus keema ning järgneksin talle arutuna kõikjale ta käikudes. Tõtt-öelda olen tundnud end niigi rahutult ja miks mitte tunnistada, et seegi on üks põhjus, miks ma parema meelega koju jään või kasvõi teeristile passima lähen. Ma tean, et isegi Margil on raskusi ning vahel muutub ta mõneks õhtuks melanhoolseks.
Aga, nagu ma vihjamisi ütlesin, nad naudivad teineteise seltskonda just sel meeletul moel, nagu sa tunneksid pinda jalge alt libisevat ja isegi sel pole tähtsust, et ülejäänud kuu -- aga iial ei või ette teada, kas mitte äkki kogu ülejäänud elu --, tuleb tegelda muude ja vähemtähtsate isikutega, millist ohtu Mark ja Maria muuseas kunagi täielikult ei unusta. Mina seda ei suudaks. Kõik ei peagi olema võimalik ja parema meelega üritan nautida nende vestlust, mis kipub alailma käsitlematuks jääma.
Sedapuhku nad veel vaikisid -- nende suud, mitte nende ilmed. Lonksasin õlut, sest mu suu kuivas, nagu oleksin ise tunde kõnelnud.
«Sinust oleks kena, kui hajutaksid mu kahtlused ja ütleksid, kas oled murelik?» kuulsin Maria häält läbi sigarisuitsu, mida võisin sisse hingata meelsasti, kuid millest võis ka kergesti peapöörituse saada.
«Mitte oluliselt murelikum kui tavaliselt,» möönis Mark. «Mul on kodus Carnegie raamat, milles ta õpetab mured unustama ja uut elu alustama. Võib-olla on ülim õnn tervitada iga päikesetõusu puhta lehena, kes teab? Väga huvitav oleks korraks oma kestast välja pugeda ja vaadata ilma süüdimatu pilguga. Kas ma midagi hiljem mäletaksin, on kaheldav, sest kui üritada ülimat süüdimatust, ei saa ma ju oma ajurakke kaasa võtta. Aga lõppude-lõpuks peaksin eneselt küsima -- ma tean, et nõnda juhtuks! -- kuigi, võib-olla ei küsi ma siis mitte midagi, nagu puhas intelligents kunagi? -- peaksin eneselt küsima, milleks see kõik? Paljas hõljumine -- või kuidas?»
«Jah, me elame globaalses külas, nagu ütles Marshall McLuhan...»
«Oo, sa oled värsket «Eesti Ekspressi» lugenud,» elavnes Mark.
«...SINU mure on ka minu mure,» jätkas Maria. «Ja vastupidi. Minu mure on sinu mure -- mis muide ei tulene iseeneslikult eelmisest. Iga isiksuse -- kui minu feminiinsus sinu jaoks seda väidet just saatuslikul moel ei eksita -- iga isiksuse taju on erinev. Eks ole?»
«Kusjuures me võime rääkida ja mõelda ühest ja samast asjast,» mõtiskles Mark, «ainult avaldumisvormid on erinevad, ning oleks pagana kahetsusväärne, kui me end sellest eksitada laseksime. Nojah.» Ta muigas patenteeritud moel. «Mis feminiinsusesse puutub, siis ladies first. Või riskin ma oma näo kaotamisega, oma omapära kaotamisega sulle ust avades?»
«Oh, oleks kõik inimesed säärased nagu sina...,» puudutas Maria Margi revääri...
«...ega sa seda ometi tõsiselt mõtle?» kergitas viimane kulmu...
«...hm, siis kaoksid mured maalt ja vetevallast,» poetas Maria vaikselt.
«Äkki need alles algaksid? Teadmine tähendab võimu ja kelle üles seda teostada, kui kõik korraga targaks saaksid? Võib-olla tungiksid inimesed neisse sfääridesse, kuhu neil seni asja pole olnud ja kuhu neil ehk asja polegi senikaua, kuni nad üksteise võidu Kuule kipuvad. Ja äkki nad võtaksid sinugi töö üle?»
«Eks proovigu vaid!» heitis Maria.
«...tegelikult ongi inimesed niisugused nagu mina; kui nad ikka on inimesed, sest alati ei saa sest selget sotti; inimesed on inimestena kõik enam-vähem samast puust. Kui neile seda meelde tuletada, võib saavutada hämmastavaid tulemusi. Ma armastan inimesi -- ennast ühtlasi --, olgugi et nende teod ja meeled võivad olla hämarad.»
Ka «Kulleris» oli hämar -- eks viibis siingi palju inimesi ja nii alp ma nüüd ka pole, nagu arvaksin, et meie tulekuga oleks pidanud ruum valgenema -- ning ma üksnes kuulsin Maria ridiküli luku klõpsatust.
«Võib-olla sa tuletaksid neile nende päritolu meelde?» Maria laotas lauale kaardi, ajades näpuga järge.
«Võib-olla,» noogutas Mark. «Ma teen seda kogu aeg ja võin vanduda, et erilise eduta. Meil ei ole nii palju aega. Mõne nina lömmilöömine võib olla oluliselt tulusam meetod, või midagi säärast, aga ma loodan südamest, et sa mult midagi säärast ei palu.»
«Kust mina tean?» naeris Maria hammaste välkudes ja ma nägin selgesti, et need ei olnud teravad. «SINA valid meetodi, SINA oled spetsialist. Meie võiksime igasuguseid juhtumusi korda saata -- ja saadame kah --, kuid meie vahendid on ajast ja arust. Lohe pead paljunevad isegi raiumata ning peame kavalust kasutama, et tema sõgedust taltsutada. Ajad on muutunud. Võime võtta ühe isiku, teise isiku, kolmandagi, kes võiks meie arust olulist vesta -- pigistame nad teadmistest tühjaks -- ja palun väga, meil pole omandatuga mitte midagi peale hakata! Sind oleks vaja meile õpetajaks. Paarist loengustki oleks küllaga tulu.»
Mark väristas õlgu. «Ootan'd vähemalt suveni! Brr...» Ta kummardus kaardi kohale, libistades käega üle sinise järvepeegli. Sulges silmad ja me vaikisime taas mitu minutit.
«Ma kuulan sind,» kuulsin ta tasast häälekahinat, kui aeg kätte jõudis.
«Siin,» tonksas Maria kaarti, «asub üks ettevõte, mis toodab vististi mingit siirupit. Ei tea, pole näinud, pole ostnud, pole proovinud. Nad pesevad taarat leelisega ja lasevad sodi hiljem jõkke. Allavoolu tuleb täielik surmatsoon. Me organiseerisime paar kirja keskkonnaministrile, ent tal on muudki teha, kui tutvuda ajaloolise tootmistsükliga. Tead, ma uputan ta ära, kui kätte saan, ja panen puruvanakesi loendama. Või ehk leian tegevuseks midagi veel kohasemat, eks siis näe. Seniks...»
«...seniks lasub maailm meie ahtail õlul,» nentis Mark. «Hästi. Kannatame välja. Treening kulub ära. Ent et sa teaksid koorma raskust, on mul sullegi midagi.» Ta kohmitses põuetasku kallal, tõmmates viivu pärast välja ahta pärgamendisiilu. Ühes sellega kukkus lauale punane roos. «Oi,» hüüatas Mark, nagu oleks ta ülimalt üllatunud, «minu pitser on siin, mida ma kasutan eriti tähtsate kirjade puhul. Palun, see on sinu!»
Maria raputas lõbustatult juukseid, mis näisid rohekasmustad, torgates roosi kübarale.
«Ma kuulan,» kostis ta, kui oli kübara õigeks sättinud ja Margi käest kinni võtnud. Margi pintsak hakkas helendama, aga viimati virvendas mul silme ees liigsest kohvijoomisest. Joon harva kohvi, säärasest kangest kraamist rääkimata. Ometi nägin selgelt Maria suud liikumas, mis ütles: «Milline on läkitus, mille sa mulle kaasaviimiseks usaldad?»
Mark ulatas talle sama pärgamendisiilu, mis kujutas enesest «Mercury» maandumiskapsli visandit.
«Ma otsin sarnast asja. Kui see on teie vallas ja kui te juhtumisi ei vaja seda, anna mulle teada!»
Maria ridikül klõpsatas. «Noo kuulen'd, kuule! Mida rohkem te oma rämpsu minema tarite, seda parem. Parem teile enestele. Mis saab mul selle vastu olla, minul, kellest on vist saanud inimeste sõber?»
VASTUS SAABUS KIIREMINI KUI NÄDALAGA. Kõndisime taas Tartus, Anne kanali jääl ja tegime juttu külmetavate kalameestega. Mark proovis sikutiga kätt ning tõmbas välja tumeda õllepudeli. Ta ütles, et jätab pudeli endale kui mälestuse edukast kalaretkest; tegi meestega veel ühel ja teisel teemal nalja ja jõudis ka kahetseda, et pudel täis ei olnud, sest peale havipuraka väljatõmbamist kuluks kosutuseks üks jahe õlu ära.
Järgmisel hetkel näkkaski ning mehed kaotasid Margi vastu igasuguse huvi.
Me läksime Margi poole ja ma teadsin juba ette, et ta luiskas, ja tõepoolest, leidsimegi pudelist paksu pärgamendirulli.
Laboratooriumis panime rulli suurendusaparaadi alla ning Margi nägu tõmbus naerule. «Ütle nüüd, kas pole ta armas?» päris Mark. «Vaata ise, millist suurepärast tööd ta on teinud! Eesti sõjaajaloo selts või kuidas neid nimetatigi, läheks kadedusest lõhki! Siin on üksikasjalik nimekiri viimase sõja ajal siseveekogudesse jäänud objektidest, mis on suuremad kui mootorratas! Pagan, ma poleks osanud uskuda, et neid nii palju on! Jah, ja mida ma näen! Ta kirjutab, et täpsed koordinaadid pole talle teada, ent otsitava maandumiskapsliga väga sarnane objekt lamas veel paarkümmend aastat tagasi Heinaste Suurjärve mudas. Heinaste Suurjärv! Aga muidugi, küllaltki loogiline peidukoht!»
Jah, ja mina kui Heinaste spetsialist pidin auväärt konsiiliumile välja laduma kõik, mis mul Suurjärve kohta öelda oli. Üht-teist ma teadsin, sest koduloo- uurimise tunnis pidime nikerdama kõikvõimalikke uurimusi ja mina olin valinud teemaks Suurjärve.
Järv on tekkinud muistsetel aegadel peale jääpankade sulamist ning on olnud praegusest oluliselt suurem, kaheksa-kujuline veesilm. Nüüd on kaheksa ülemine paun kitsaks soostunud ribaks taandunud ning järve 14-hektarilisest pindalast moodustab valdava osa lõunapoolne ots, mis on kohati üsna sügav. Mäletan, et nõukogude ajal piiras ranna ujumispiirkonda poistik, mida ei tohtinud ületada ning mida muidugi tehti, seda enam, et ujumispiirkond tundus meie võimeid ülekohtuselt ahistavat, sest kaua sa ujud paarikümnemeetrist ringi. Ülal, rannahoone teisel korral istus karvase rinnaga vetelpäästja, kelle peamisteks töövahendeiks olid binokkel ja mögafon, mille pläriseval vahendusel ta korrarikkujaid sõimas. Neile, kes vabatahtlikult tagasi ei pöördunud, võis ta mootorpaadiga järele kihutada ning siis sündis tavaliselt palju jama.
Minnes ajas veelgi tagasi, võib liialdamata öelda, et Suurjärv on olnud Heinaste elu keskpunkt -- paraku jah, kuni viimase ajani. Juba eelmise sajandi lõpul, kui Juurdeveo Raudtee Selts pani rahad kokku ja ehitas Heinaste-mailt läbi raudtee, imetlesid ehitajad paikkonna ilu ja küllap suplesid Suurjärves, mille vesi vanade reklaamide kohaselt võis kuumal suvepäeval olla enam kui pluss kakskümmend viis kraadi. Nüüd ei või iial teada, kas soojus johtub solgist või päikesekiirtest.
Kui Heinaste sai kahekümnendatel aastatel alevi õigused, otsustas alevivalisus, et Heinastest peab saama kuulus kuurort. Küllalt ambitsioonikas ettevõtmine Pärnu lähistel, arvestades, et Heinaste klibune rand ei suuda konkureerida Pärnu liivarannaga. See-eest on Heinastes alati olnud soojem ja meil on sandurite vahel tuulevarjus uhked järved, mida ümbritseb kaunis männimets, kus meie vanavanemad omal ajal langetasid mastipuid.
Kümne aasta pärast valmis supelhoone ja hüppetorn ning Suurjärve läänekalda korrastustööd lõppesid. Päikesele avatud supelhoone fassaadi ees tavatsesid promeneerida asula suurkujud, kelle sekka sattus koguni Pärnu eliiti, Tartu õppejõude, lätlasi ja skandinaavlasigi. Supelhoone rõdul mängis orkester, toiduliftist levis hõrku lõhnu ja triibulistes trikoodes mehed karglesid lainetes.
Kui 21. juunil toimus Eestis enamlik riigipööre, pidas kümmekond mässulist raudteejaama ees kihutuskoosolekut, ent kuna ilm ajas higile, otsustati koosolekut jätkata rannas ja nõnda kulges protsessioon uudishimulike põlvpükstes poisikeste ja takjaskarvaliste krantside saatel mööda Supelranna tänavat ranna poole, pakkudes vapustavat vaatepilti, mida hilisemad kroonikud on nimetanud «töörahva esimeseks julgeks väljaastumiseks Heinastes, mis lõppes rongkäiguga läbi linna ja kõnekoosolekuga Suurjärve ääres».
Kas punalippe kanti -- ei tea; kõnekoosolek kadus kusagile liiva ja vete vahele. Riigipöörajate vaimne liider, pottsepp Mikk läks rannarestorani ja nõudis kõigile tasuta õlut, sest «Toompeal on nüüdsest töörahvas». Restoranipidaja andiski ning suure tõenäosusega just «A. Le Coq» õlu päästis ta loomavagunist, esimesest küüditamislainest.
Peale isakese «peapööritust edusammudest» ilmusid müügile kõvad saiakesed ja kahtlase kvaliteediga morss. Suurjärve äärde valgus loendamatul hulgal külalisi Leningradist, Moskvast, teistest Venemaa suurlinnadest, pakkudes kohalikele head teenistust. Kuid järve eest ei hoolitsenud keegi, supelhoonet lõhuti ja lagastati, järve kusti ja loobiti igasugust rämpsu, ent tõele au andes ei oska ma öelda, keda suuremaks süüdlaseks pidada, kas kohalikke või külalisi. Vahepeal lõhkusid okupandid haldusjaotust ja sündis enneolematu värd, Heinaste rajoon. Rajooni arhitekt põdes suurushullustust ning projekteeris randa hiiglasliku valge supelhoone võimlemisaali ja soojade dushshidega. Vana rannahoone ja hüppetorn jõuti lammutada, siis aga Heinaste maakond kaotati, arhitekt edutati ja ta asus tegelema suurejoonelisemate projektidega, mis ehk nõudsid kogu raha, kuna Suurjärve rand jäi nukralt tühjaks enam kui kümneks aastaks.
Leonid Iljitsh Brezhnevi toitlusprogrammi aegu pööras Nõukogude Liit suuremat tähelepanu vetevallale, koolisööklatesse ilmusid õõvastavad kalasupid ja Heinaste sai uue rannahoone, ilmetu kahekorruselise puukasti, mis ehitati justkui eksituse tõttu poolenisti vete kohale. Aga noh, kuna uut hüppetorni ei püstitatud, said mõned hullud oma kihu rahuldada vähemalt supelhoone teiselt korruselt järve hüpates.
Samal ajal ehitas linn järvest sajakonna meetri kaugusele puhastusseadme, mida kutsuti peenelt «biotiikideks». Tegelikult pätserdati poolsoisesse pinnasesse kolm suurt auku, kuhu linna sibi haisema pumbati. Üles, järvekaela vahetusse naabrusse kerkisid individuaalelamud, mille solk loogiliselt võttes samuti kusagile voolama pidi ning gravitatsiooniseaduse kohaselt voolas solk ikka maakera keskme suunas. Ühes paarituhande supelsaksaga parimail päevadel, kellest vähemalt neljandik õiendas oma asju otse vette, tähendas kõik kokku väljakutset, mida järv ei suutnud vastu võtta. Mõtelge ise, kui päevas voolab järve ka üksnes paarsada liitrit kust, teeb see isegi kehva suve korral kokku kuus tonni kust! Ja nüüd kujutlege, mis juhtub, kui teie maja tabab kuuetonnine kusepomm. Järveelanikud pidid säärases rahes mingil moel toime tulema, aga kuna peale reonirede toidavad Suurjärve üksnes allikad, võttis võimust roheline vetikalima. Järv läks rikki, ühel kenal talvepäeval keerasid elanikud kõhud taeva poole ja jätsid inimesed kukalt kratsima.
Mõelda polnud enam midagi. Järgmisel suvel keelas täitevkomitee järves ujumise, sest suplejad said koledaid ekseeme ja punetisi.
Siit sai alguse Suurjärve teaduslik uurimine. Järvel käisid Limnoloogiajaama teadurid, nende Rootsi, Soome ja Saksa kolleegid. Mõõtsid, kogusid andmeid, pakkusid kõikvõimalikke lahendusvariante. Hilja! Järves polnud enam kedagi, ta oli surnud, jäänud oli igasuguse hinge ja väeta häbistatud reotiik.
Meil polnud loota kellegi abile. Pidime käised üles käärima ja selles sibiaugus sorima hakkama, lugedes ühe silmaga pakse teaduslikke uurimusi, millest meil muud tuge polnud saada, kui vaid kinnitust oma tegevuse tervistkahjustavusele.
(Järgmises osas: Sorime järvemudas ja kogeme, et seda on palju. Einar ja tema kompleksmeetod. Täidame Maria soovi ja tutvume ühega ta austajaist.)
[